Oskar Lutsu lugude filmimaraton reedel, 24. veebruaril Kanal 2-s

Kanal 2 pakub Eesti iseseisvuspäeva tähistamise väärilist filmiklassika maratoni. Kell 10.00 saab selle sisse juhatada surematu “Kevadega”, millele järgneb kell 11.55 sama surematu “Suvi”. Veidi vähem tuntud “Sügis” saabub nautimiseks kell 18.00 ja kauaoodatud “Talve” kell 19.55. Nii et vahepeal jääb aega ka raamatute sirvimiseks. Muu hulgas tasub pilk peale heita ka teosele pealkirjaga “Tootsi pulm ja argipäev”, mille sündmused samuti filmidesse põimitud on. Erinevalt filmisündmustest on raamatus oluline tegelane ka kirjanikuhärra Luts ise, kes on ennast toredasti teosesse sisse kirjutanud. Loomulikult on ka mõnusat huumorit ning ehedat kodumaist külaelu realistlikult rohke alkoholipruukimise ja eestlastliku kadedusega. Minu lugemishinnangul jääb see teos “Kevadele” ja “Suvele” küll veidi alla, kuid kaheldava autorlusega “Talvest” on peajagu üle.

Raamatu “Talvega” on nimelt selline huvitav lugu, et tegelikult päris kinnitust polegi, et see teos just nimelt meile tuttava Lutsu sulest tulnud on. On keegi Arnold Karu, kellega Luts heaks tuttavaks sai, nii et viimane temale oma veel lõpetamata käsikirja ärakirjutamiseks andis. Siis aga Luts suri ja käsikiri jäigi Karule, keda valitseva võimu teod mööda vangilaagreid vintsutasid ja tema maise varanduse eest kandsid sel ajal hoolt inimesed, kes nagu õieti hoolt ei kandnudki. Nii et Lutsu originaalkäsikiri hävis, aga ärakirjutus säilis imekombel peaaegu tervikuna, minnes nii ka trükki, et Paunvere lugude aastaring saaks lõppeda ja taas otsast peale hakata. “Talve” eessõnas on seda võrreldud Tammsaare suurromaaniga, kus viimases osas kadunud poja kojusaabumisega ring täis saab. Saabub siingi kadunud poeg koju, et isatalus möödunud elust mõtiskleda ja ring sulgeda. Nostalgilised heietused ja kadunud nooruse meenutamine vahelduvad progressi ilmingutega. Õitsval järjel taludes säravad elektrilambid ning uhiuued karjalaudad ja sigalad on puhtamad kui mõnegi mitte nii heal järjel olevate perede elumajad. Ettevõtmisi veavad haritud ja edumeelsed inimesed, “Kevadest” armsaks saanud tegelaste järeltulijad. Mõnel pole aga nii hästi läinud, näiteks kas või koolivend Lutsul. Kui see nüüd ikka tema kirjutatud on, siis on selles küll tubli annus eneseirooniat või hoopis allaandmist, nii et ta ise ei olevat käsikirja trükiväärilisekski pidanud. Selles teoses ongi rohkem pikki heietusi sellest, kuidas edumeelselt talu pidada, kui tegelaste sisemaailma süvenemist. Ei mingeid tempokaid sündmusi, mis lugu edasi viivad, pigem rahulik sisekaemus elatule ja olnule, tehtule ja tegemata jäetule. Boonuseks mõned n-ö “lood loos”, näiteks õõvastavad kummitusjutud või lugu viiest väikesest pakikesest, mida isegi tubli naljajutuna mäletan. Üldkokkuvõttes oli aga lugemist lõpetades üsna raske seisukohta võtta, kas raamat meeldis või ei meeldinud. Lutsulik lihtsalt ei tundunud, kuigi tema stiili võis aimata. Filmi tegemisel on teose süžeega muidugi loomingulisemalt ümber käidud, nii et tulemus on oluliselt tempokam ja humoorikam.

Ja kui juba Lutsu lainel olla, siis pühapäeval õhtul kell 20.35 pakub Kanal 2 vaatamiseks ka värskeimat tema loomingu ekraniseeringut ehk “Sood”. Viimane oli muide nõukogude ajal kritiseeritud teos, sest endisaegsed inimesed olid ju äpud ja jäid soole alla, alles nõukogude inimene tuli ja asus soid kuivendades alistama.

Aimi Tedresalu

“Mephisto” esmaspäeval, 15. novembril kell 20.15 Elektriteatris

PÖFFi lehel on filmitutvustusena kirjas järgmist:

Parima võõrkeelse filmi Oscari pälvinud „Mephisto“ lähtealus on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni vanema poja Klaus Manni (1906-1949) romaan „Mefisto“ (1936, eesti keeles 1986).

See on lugu andeka näitleja ja teatridirektori Hendrik Höfgeni (Klaus Maria Brandauer) karjäärist ja moraalsest allakäigust. Ajal, kui paljud loomeinimesed lahkuvad Saksamaalt, laskub peategelane kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on teadlik vastupidisest. Höfgenil on unistus mängida teatris Mefistofelest ja selle nimel müüb ta oma hinge.

Höfgeni prototüüp on 1930. aastate kuulus näitleja Güstaf Gründgens, Klaus Manni õe Erika mees. Filmi natsijuhis näeme sarnasust Hermann Göringiga.

Režissöör István Szabó, peaosas Klaus Maria Brandauer.
Saksamaa, Ungari, Austria, 1981

Klaus Manni “Mefistos” on see kõik ka olemas ja rohkemgi veel. Ma ei lugenud seda raamatut korralikult, sest mul on omad lugemisjärjed ootamas, aga kui kellelgi on lugemistühimik, siis need lõigud, mis mul juhtumisi raamatust ette jäid, annavad mulle kindlustunde öelda, et jah, seda raamatut võib lugeda küll, saab mõtlemisainet ja on emotsiooni ja on ajastut ja on psühholoogiat ja on karakterid ja head stiili.

Siia juurde räägiks veel seda, et Eesti Draamateatris on mängukavas Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto”. Peaosas Juhan Ulfsak ja aluseks seesama Klaus Manni teos. Lavastus on pälvinud kestvaid kiiduavaldusi, suurema jao neist on Eesti Draamateater ka oma lehele kokku kogunud, aga lisaks on üks väga tore blogipostitus Kultuuritarbija 60+ blogis ning varjunimega rõkatus “Braavo!” Teater.Muusika.Kino viimases numbris. Ja mida ma eriti esile tõstan, on selle lavastuse kavaleht. Mul on nii hea meel, et see on netist saada ja kõigile lugeda, sest siin kavas on kirjas palju enamat, kui osatäitjate nimed. Lugege seda kava!

Tiina Sulg

“Tuhk ja teemant” ETV2-s reedel, 6. septembril kell 21.30

Tutvustus: Poola filmiklassiku Andrzej Wajda läbimurdeteose “Tuhk ja teemant” (Popiól i diament, 1958) sündmustik areneb lühikese ajavahemiku vältel pärast Teist maailmasõda, ja põhjustab siiani oma sümboolse filmikeele kasutamise tõttu mitmeid vaidlusi. Filmi peaosaline Maciek (Zbigniew Cybulski) saab sõja viimasel päeval Poola väikese provintsilinna põrandaaluselt rahvuslikult liikumiselt ülesandeks tappa kohalik kommunistlik juht Szczuka (Waclaw Zastrzezynski). Mees varjub ööseks hotelli ja kohtab seal kaunist Macieki, kellesse ta armub. Maciek, kes on väsinud pidevast sõdimisest, tunneb, et tal on võimalus elus pöörata veel uus lehekülg ja unustab talle antud tähtsa ülesande. Jerzy Andrzejewski romaanil põhinev “Tuhk ja teemant” kuulub õigustatult Euroopa filmiklassika tippu, mis suutis Poola filmikunsti koos Aleksander Fordi, Andrzej Munki, Jerzy Kawalerowiczi töödega teha arusaadavaks ka väljaspool kodumaad, teenides Veneetsia festivalil kriitikute preemia. Teos on viimane osa triloogiast, kuhu kuuluvad ka Wajda kaks esimest mängufilmi “Põlvkond” (1954) ja “Kanal” (1957). Macieki rollis astub üles alati tumedate prillide taha peituv Zbigniew Cybulski (1927-1967), kes teenis ära “Poola James Deani” hüüdnime ja kellest sai toonast põlvkonda sümboliseerinud noorte ebajumal. Alates “Tuhast ja teemandist” algas ka Andrzej Wajda kõrge tähelend, kes kandideeris korduvalt oma filmidega parima võõrkeelse filmi Oscarile.

Jerzy Andrzejewski romaan “Tuhk ja teemant” ilmus eesti keeles Ruth Karemäe tõlkes 1966. aastal ja on raamatukogudest veel kättesaadav. Ma ise mäletan vaid fakti, et plikaeas võtsin filmi mõjul raamatu kätte, ei mäleta, kui kaugele ma raamatuga jõudsin, lõpuni igatahes mitte. Võib-olla oleks õige aeg uuesti proovida. Minust vanemad inimesed saavad oma mälusahtlites sorida, et meenutada Jerzy Andrzejewski “Tuhal ja teemandil” põhinevat Jaan Toominga lavastust “Polonees 1945”, mis esietendus 1976. aastal Vanemuises.

Filmist on kirjutanud Mart Noorkõiv oma blogis Kinematograafiline elu, Linda Järve on oma muljed filmist ja raamatust kirja pannud oma blogisse Tütarlaps linnast.

Andrzej Wajda räägib filmist:

Kui kellegil hakksid nüüd kõrvus kummitama “tuhaks ja teemandiks osa meist saab”, siis palun, siin on kogu lugu:

New wave‘ ja uusromantikute austajatele on meelt mööda vast hoopis selline “Tuhad ja teemandid”:

Tiina Sulg

 

Charlie Chaplini filmid +kontsert pühapäeval, 21. aprillil alates 19.30 ETV2-s

Tahtsin alustada oma kirjutist stiilis “kõik teavad Charlie Chaplinit“, aga sain siis aru, et see ei pruugi enam nii olla. Ehkki enamus noori inimesi vist on vähemalt nime kuulnud. Pühapäevaõhtune kava annab lihtsalt kättesaadava võimaluse tema loomingu meenutamiseks või sellega tutvumiseks.

19.30 Väikemees (USA 1921)

Väike Hulkur leiab tänavalt hüljatud poisikese ja võtab lapse enda hoole alla. Ta koolitab Väikemehest välja oma abilise ja parema käe, õpetades talle tänavaelu nõkse. Ootamatud sündmused aga ähvardavad kahe sõbra teed lahku viia… Tegu on Chaplini esimese täispika mängufilmiga.

20.25 Suurlinna tuled (USA 1931)

Tänaval uitav Väike Hulkur (Chaplin) kohtub pimeda lilleneiuga (Virginia Cherrill), kes peab teda eksikombel rikkaks meheks. Hulkur armub tüdrukusse ja otsustab teha kõik, et teda aidata. Filmile eelneb kommentaar.

21.50 Moodsad ajad (USA 1936)

Liinitöö põrgulikele tootmisnormidele allutatud mustertööline (Chaplin) saab ühtäkki närvivapustuse. Haiglas, vanglas ja töötukassas – kõikjal jääb Väike Hulkur moodsa industrialiseerimise hammasrataste vahele… kuni ta kohtub kauni poisiliku neiuga. Kuidas murda end vabaks “moodsa elu” köidikutest – ja kas see on üldse võimalik? Filmile eelneb kommentaar.

23.20 Eternally. Charlie Chaplini laulud

Esinevad “Swing n Joy Orchestra”, lisavärvi annab orkestri “Saku Mandoliinid” väike koosseis. Solistide valikul sai otsustavaks Marko Matvere hea näitleja-laulja kooslus ning filmimuusika värvi lisab muusikaliartist Kelli Uustani. Tantsib Kristin Pukka ja kõike seda ilmestab liivakunstnik Madli Luuk.

Paljudele võib olla üllatuseks, et et Chaplin komponeeris suurele osale oma filmidest ise muusika. Ta mängis mitmeid instrumente – viiulit, tšellot, klaverit, juhatas salvestustel tihti orkestrit, ja säilinud on mõned salvestused, kus ta ise ka laulab. Kõige tuntum on ehk Chaplini lugu “Smile”, mis filmis “Moodsad ajad” oli hoopis instrumentaalpala ja sai teksti aastaid hiljem. See laul andiski tegijaile mõtte uurida, mida Chaplin veel on kirjutanud ja kas materjalist annaks koostada kontserdi.
Kontsert on üles ehitatud tummfilmi formaadis ja lugude pealkirjad kuvatakse ekraanil vaheldumisi liivajoonistustega. Repertuaarist veel niipalju, et kõik laulud on komponeeritud Chaplini enda poolt filmide jaoks, kuid mõned neist jäid erinevatel põhjustel filmidest välja.
Chaplini laule on esitanud väga paljud kuulsad artistid, näiteks Nat King Cole, Frank Sinatra, Engelbert Humperdinck, Judy Garland, Petula Clark jpt.
Raamatukogust on võimalik laenutada Charlie Chaplini filme, aga ka dokumentaalfilmi Chaplini elust (“Charlie: the life and art of Charles Chaplin : an irrepressible genius, an unforgettable story“, režissöör Richard Schickel), Chaplini elust rääkivat Stephen Weissmanni raamatut ja tema enda kirjapandud “Minu elulugu“ ) ning noppida välja filmimuusikat plaatidelt.

Kaja Kleimann

„Tõrksa taltsutus” esmaspäeval, 21. märtsil kell 22.20 ja pühapäeval, 27. märtsil kell 13.10 ETV2-s

Esmapäevane kinoklassika on sel korral 1967. aastal esilinastunud Willias Shkespeare’i kuulsa komöödia „Tõrksa taltsutus” ekraniseering, mille lavastajaks Franco Zefirelli. Tegu on Londoni, Milano ja New Yorki kuulstes teatrites draama- ja ooperilavastajana töötanud Franco Zefirelli  esimese täispika mängufilmiga.

Esialgu nähti filmi peaosades Marcello Mastroiannit ja Sophia Loreni. Ometigi langes kaalukauss lõpuks teisele kuulsale ekraanipaarile, Richard Burtonile ja Elizabeth Taylorile, kes pärast kurikuulsat “Kleopatrat” (1963) olid lõpuks abiellunud ja kellest sai nii tööalaste kui ka eraeluliste skandaalide tõttu Hollywoodi superpaar.
Taylor, kes oleks äärepealt rollist ilma jäänud oma liigsete kilode tõttu, kehastab filmis põikpäist ja riiakat Katharinat, keda Burtoni temperamentne ja humoorikas tegelaskuju Petruccio otsustab taltsutada. Pärast mitmeid ponnistusi see tal ka lõpuks õnnestub ja kahe tugeva isiksuse vahel sünnib tugev armastus. Ei ole raske märgata, et paljuski sarnaneb filmis näidatu kirglik ja konfliktiderohke särin Burtoni ja Taylori päriseluga, mis oli kõike muud kui rahulik ning tasakaalukas.

Film kandideeris kahele Oscarile ning andis Franco Zefirellile kindlust järgmisena lavastada “Romeo ja Julia” (1968), mida peetakse üheks õnnestunumaks Shakespeare’i näidendite ainetel valminud ekraniseeringuks.
IMBd-s on film saanud soliidsed 7,2 punkti.

Eestis teavad paljud 1998. aasta Elmo Nüganani lavastatud „Tõrksa taltsutust”, mis oli TRK lavakustikateedri XIII lennu diplomietendus, see on ERRi arhiivis järelvaadatav.

Kellel huvi klassikat (üle)lugeda, siis Shakespear’i näidendid on raamatukogus kenasti olemas.

Anu Amor-Narits

“Tagasi tulevikku” Elektiteatris kolmapäeval, 21. oktoobril kell 17.00

Tulevik on kohe-kohe käes. 80ndatel DeLoreaniga tulevikku kihutav Marty McFly jõuab meie hulka 21.10.2015. Selle puhuks toimub Genialistide klubis „Tagasi tulevikku“ maratonseanss — 3 osa, 6 tundi.

Film muidugi suuremat tutvustamist ei vaja, arvatavasti ei leidu inimest, kes pole Marty McFlyst ja tema tulevikuseiklustest kuulnud. Juba oma ilmumisaastal 1985 kujunes teosest kõige vaadatum film, selle sündmused, tegelased, repliigid ja rekvisiidid rajasid tee popkultuuri. Toonane Ameerika Ühendriikide president Ronald Regan isegi viitas filmile oma iga-aastases pöördumises rahva poole. Tegu on siiamaani läbi aegade ühe edukaima ja armastatuima filmitriloogiaga.

Film IMDb-s.

Loe kindlasti ka artiklit sellest, palju 1985-1989ndal aastal ennustatust pihta läks või veel parem, mine Genni ja vaata ise järele!

Kui igal eesrindlikul filmisõbral ja popkultuuri fännil on triloogia ammu nähtud siis kui palju ollakse teadlik selles, et 2003ndal aastal ilmus Indrek Hargla sulest „Tagasi tulevikku IV“? (Algernonis ja kogumikus “Roos ja lumekristall”)

Mõnusat nostalgitsemist!

Jaanika Vaino

“Näitleja Joller” reedel, 5. juunil kell 00.00 ja pühapäeval, 7. juunil kell 13.00 ETVs

Seda filmi on vist kõik korda mitu näinud. Mäletan eredamalt ühte lapsepõlvevaatamist, kui ma sain aru, et ma suuremast jaost aru ei saa, aga köitis ikkagi, ja ühte kolledžiaegset vaatamist, kus ma püüdsin seda Eesti teatriloo kontekstis vaadata.

1960. a valmis Eesti Televisiooni esimene mängufilm — “Näitleja Joller”. Filmi aluseks oli Voldemar Panso samanimeline jutustus, käsikirja autor oli Jüri Järvet ning režissöör-lavastaja Virve Aruoja. Nimiosas Voldemar Panso, teistes osades Ruts Bauman, Jüri Järvet, Linda Rummo, Ester Pajusoo, Franz Malmsten, Rudolf Nuude, Aksel Orav, Kulno Süvalep jpt.

Kõrvale lugeda oleks soovitada Voldemar Panso raamatuid ja raamatuid Voldemar Pansost, aga kuna Panso suurus on mulle kuidagi kaugeks ja pisut arusaamatuks jäänud, siis mina loeksin esmalt Jüri Järvetist ja Jüri Järvetilt.

Filmis kõlanud laulu sõnad.

Lisalugemiste viide Eesti Filmi Andmebaasi lehelt.

Lõika-kleebi harjutus Panso ja Järveti häältega:

Tiina Sulg

“Dracula” esmaspäeval, 2. veebruaril kell 22.20 ETV2-s

Miks peaks just seda, 1931. a. valminud “Draculat” vaatama?

Ega mul sellele küsimusele mõistlikku vastust pole. Enda jaoks — viimasel ajal on mulle netis kolades vastu jooksnud päris palju fännikunsti. Ja see on mu meelest imetlusväärne! Nii üldises mõttes — et ilmas on nii palju andekaid inimesi — kui ka kitsamalt — just see “Dracula” ja Bela Lugosi näib olevat pälvinud fännikunstnike suurima tähelepanu. Järelikult ses filmis midagi on, mis nii paljudele nii paljude aastate takka ikkagi mõju avaldab.

Filmi tutvustus:

“Dracula” (1931). Režissöör: Tod Browning, osades: Bela Lugosi, Helen Chandler.

Peale rasket ja kurnavat kaarikusõitu jõuab kinnisvaramaakler Renfield lõpuks Transilvaaniasse, kus ootab ees kohtumine Londonisse maja soetada sooviva krahv Draculaga. Kuigi külaelanikud hoiatavad noormeest Dracula kohutava olemuse eest, läheb Renfield julge südamega ämblikuvõrkudest ja närilistest kubisevasse krahvi lossi lepingut sõlmima. Juba samal õhtul teeb mehe võõrustaja selgeks, et tema näol ei ole tegemist lihtsurelikuga, ja pärast Renfieldi muutmist enda ustavaks teenriks suundutakse Londonisse uute ohvrite järele…

Universali stuudios vändatud varajane helifilm ”Dracula” kinnistas veel lapsekingades õudusfilmi žanri pikkadeks aegadeks kinopubliku üheks lemmikajaviiteks ja tähistab Bram Stokeri 1897. aastal ilmavalgust näinud gootiromaanist ainest võtnud vampiirifilmide suurt võidukäiku. Juba tummfilmiperioodil aktiivselt filme vändanud lavastaja Tod Browning kutsus filmi nimiosalist kehastama eksootilise välimuse ja kõnemaneeriga vähetuntud ungari päritolu teatri- ja filminäitleja Bela Lugosi, kes oli krahv Draculat edukalt mänginud varem Broadway lavalaudadel.

Kuigi filmiajalugu tunneb enam kui pooletuhandet ”Dracula” ekraniseeringut, peetakse üksmeelselt parimatest parimateks sakslase Friedrich Wilhelm Murnau filmiekspressionismi stiilinäidet ”Nosferatu” (1922), kus vereimejat kehastas Max Schreck ja Browningu ”Draculat” (1931) Bela Lugosi osalusel. Mõlemale näitlejale jäi müstilise vampiiri osatäitmine edasise karjääri kuulsaimaks rolliks.”Draculast” sai hoolimata tsensorite vastuseisust depressioonijärgses Ameerika Ühendriikides suur kinohitt ja see sünnitas lähima kümne aasta jooksul mitmeid uusi filmikoletisi, mis hirmutasid publikut kuni Teise maailmasõjani.

Dracula rolliga samastus Lugosi aga sedavõrd, et ta maeti 1956. aastal filmist pärineva keebiga.

Film IMDBs.

Siinse postituse pildid on pärit siit, siit, siit, siit,  siit ja siit.

Lõpupildiks katke “Vampiiritapja Buffy” sarja koomiksist “Spike – Old Times”– Spike külastamas Bela Lugosi hauda ja arvamas, et Bela Lugosi oli laval parem Dracula kui Dracula ise, stiilsem ja hirmuäratavam.

Tiina Sulg

 

 

“Kurjuse puudutus” esmaspäeval, 10. novembril kell 22.15 ja teisipäeval kell 10.35 ETV2-s

Orson Welles oli ja on tänaseni filmimaailma üks olulisemaid näitlejaid ja režissööre. Kõik teavad lugu,  kuidas ta 1938. aastal kuuldemänguga “Maailmade sõda” suure osa Ameerika rahvast poolsurnuks ehmatas ja tema 25-aastaselt lavastatud “Kodanik Kane” (1941) püsib siiani maailma filmikriitikute parimate filmide nimekirjade eesotsas.
Welles’i 1958. aastal lavastatud film-noir’i klassikasse kuuluv “Kurjuse puudutus”
on lahendatud müstilise süžee, veidrate kaamerarakursside ja sügavate kaadrite abiga. Filmi tegevus toimub USA-Mehhiko piirilinnakeses, kus ootamatult plahvatab autopomm, tegemist tuleb ka korrumpeerunud politseinikega.  Legendaarseks on saanud filmi mitmeminutiline katkematu avakaader ja samavõrra ka tervet filmi läbiv naha alla pugev Russell Metty üliterav mustvalge kaameratöö. Charlton Hestoni, Orson Wellesi ja Janet Leigh’i kõrval teeb meeldejääva rolli ka Marlene Dietrich.
Stuudio Universal leidis, et filmi saab teha paremaks, filmis lisastseene ja tegi kärpeid, millele vastuseks kirjutas Welles 58 leheküljelise kirgliku protestikirja ja (telekava andmetel) esitas kohtusse apellatsiooni, mida tuntakse ka kui  “appikarjet kunsti nimel”. Ma ei saanud selgust kohtuasja suhtes, kuid filmist on 3 versiooni – 1958. aasta oma, mis paistab olevat see, mida meile näidatakse, pikem versioon 1976. aastast ja 1998. aasta variant, mis püüdis täita Wellesi stuudiole saadetud memo nõudmisi. Fimi valmimise kohta saate lugeda pikemalt siit.
Film põhineb Whit Mastersoni romaanil “The badge of evil”, mida meie raamatukogus kahjuks pole, kuid võite samalt autorilt lugeda “Evil come, evil go”.
Samuti on meie raamatukogust võimalik laenutada filmi, kui teleris näitamise aeg ei sobi.

Raamatukogus on filme veelgi, näiteks 5 plaadiline komplekt “The  Orson Welles collection”, “Mr. Arkadin” , “Macbeth”  ja loomulikult “Kodanik Kane”, see küll VHS-l.

Saab lugeda raamatut “Welles” sarjast  “Movie icons”.

Kaja Kleimann

“Läänerindel muutuseta“ esmaspäeval, 22. september kell 22.15 ETV2-s

Saksa kirjaniku Erich Maria Remarqu’’i 1929. aastal ilmunud teose “Läänerindel muutuseta” alusel vändatud mängufilmist kujunes esimene sõjavastane teos, mis tekitas rahvusvaheliselt suurt vastukaja. Ühtasi oli see ka esimene helifilm, mis pälvis Oscari. Berliini esilinastus 1930. aastal tekitas tohutu vastasseisu, mis lõppes natside võimuletuleku järel teose ära keelamisega. Tänaseks on kahe Oscariga pärjatud režissöör Lewis Milestone’i linateosest saanud sõjafilmide klassika tipp.

E.M. Remarque’i romaanist on umbes 30 miljoni eksemplariga saanud kogu maailmas enim müüdud Saksa romaan.

Filmist IMDb-s.

Raamat on praegugi paljude koolide soovitusnimestikes ja hea on. See teos on kindalt üks nendest, mille kujunemisjärgus noor inimene läbi lugema peaks. Ja kes kohe kuidagi lugeda ei viitsi, võiks vähemalt filmi ära vaadata.

Anu Amor-Narits

“Suvi” esmaspäeval, 23. juunil ETV-s kell 21.20

Ega see film erilist tutvustamist küll kellelegi vaja, aga igatahes kohustuslik soovitus Oskar Lutsu nimelise raamatukogu blogis.

Näeme “Kevades” kuus aastat varem tuttavaks saanud tegelaste elu Paunveres enne Esimese maailmasõja puhkemist.

Paul-Eerik Rummo stsenaarium on kirjutatud Oskar Lutsu jutustuste Suvi” ja “Tootsi pulm” põhjal.

Raamatukogus saadaval teos nii raamatu kui videona.

Anu Amor-Narits

 

“Hommikueine Tiffany juures” laupäeval, 7. juunil kell 15.00 TV3-s

1961. aastal režissöör Blake Edwardsi käe all valminud film “Hommikueine Tiffany juures” (Truman Capoti samanimelise lühiromaani põhjal) on netis paigutatud mitmetesse listidesse. “Filmiklassika” ja “Filmid, mida peab nägema” ja “Raamatute põhjal valminud filmid” on loomulikud ja sedasorti nimekirju on palju. Aga filmi leiab tihti ka nimekirjast “Romantilisemad filmid läbi aegade” (üks näide siit), stiilseimate kostüümidega filmide listist (üks ülistuspostitus Holly Golightly stiilile Stella K. Wadowsky blogis), parima muusikaga filmide seast (muusika kasutus on ka Oscaritega pärjatud, nii üldine muusikaline kujundus kui Henry Mancini / Johnny Merceri filmi tarbeks kirjutatud laul “Moon River“).

Filmimuljeid Südemelähedase blogis ja Ailar Kaljuranna blogis, raamatust Juuli blogis,  Holly blogis, Tõnise blogis. Punane Hanrahan on oma blogis pikemalt kirjutanud Louis Tiffanyst ja sealt postitusest sain ma ka meeldetuletuse, et Deep Blue Somethingil oli laul “Breakfast at Tiffany’s”:

Tiina Sulg

“Roosi nimi” ETV2-s esmaspäeval, 21. aprillil kell 22.25 ja laupäeval, 26. aprillil kell 23.40

Mu mälestused filmist on üsna kauged ja hämarad, vaatamisest on ka ligi veerandsada aastat möödas, mäletan vaid, et ülmuljena mulle film meeldis.

Tutvustus ETV2 lehelt:

Kinoklassika – Roosi nimi (The Name of the Rose, Itaalia/Prantsuse/Saksa 1986). Rež: Jean-Jacques Annaud, osades: Sean Connery, Christian Slater.

Frantsiskaani munk ja endine inkvisiitor William von Baskerville (Sean Connery) kutsutakse Itaalia Alpides asuvasse benediktiini kloostrisse mõrva uurima. Peagi sureb kloostris salapärasetel asjaoludel veel mitu munka ja William peab koos oma noore abilise Adsoga (Christian Slater) müsteeriumi lahendama. Nende otsingud kuritööde paljastamisel viivad sünge kloostri koridoride rägastikku, kuhu on peidetud salapärane käsikiri.

Kuulsa itaalia semiootiku, ajaloolase ja kirjaniku Umberto Eco 14. sajandisse paigutatud esikromaani (ilmus 1980) alusel vändatud samanimelisest mängufilmist “Roosi nimi” sai sarnaselt romaanile rahvusvaheline menuk ja aasta oluline kultuurisündmus.

Filmi lavastajaks on prantslane Jean-Jacques Annaud, kellele “Roosi nimi” sai läbimurdefilmiks ning kes hiljem on teinud veel mitmeid auhindu võitnud filme “Armuke” (1992), “Seitse aastat Tiibetis“ (1997) ja “Vaenlase väravas” (2001).

Kuigi Ameerika publiku poolt võeti film vastu jahedalt, sai sellest Euroopa kinodes aasta üks tulusamaid filme. 1980. aastatel oma endise kuulsuse minetanud šoti näitleja Sean Connery tõusis Sherlock Holmesi keskaegse võrdkuju Williami osatäitmisega taas hinnatud näitlejaks nii Euroopas kui ka Hollywoodis. Ühe oma esimestest rollidest teeb filmis 16-aastane Christian Slater, kellest sai hiljem nõutud märuli- ja komöödianäitleja.

Umberto Eco romaan “Roosi nimi”, mida võib üsna lihtsalt üsna igaühele soovitada, loetagu seda siis kui põnevate karakteritega kenasti õmmeldud krimilugu, hea taustateadmisega kirja pandud ajaloolist romaani, laiendust teoloogilistele vaidlustele või illustratiooni postmodernismi teooriale kirjanduses, on eesti keeles ilmunud lausa kahes trükis. Raamatumuljeid Kaidi Kanguri  blogis  ja Lühiühenduste blogis. Filmi kohta saab lisa Imdb-st ja  Andres Laasiku artiklist Eesti Päevalehes.

Umberto Eco Tartus:

Umberto Eco Tartu-külastust kajastavad artiklid on on mugavalt Wikipeedias Umberto Eco eluloo sabas ära toodud.

Tiina Sulg

“Lilled väljal” esmaspäeval, 10. märtsil kell 22.25 ja teisipäeval, 11. märtsil kell 15 ETV2-s

Ameerika kirjaniku William E. Barretti  1962. a. ilmunud samanimelise romaani ainetel 1963. a. Ralph Nelsoni lavastatud film jutustab palvemaja ehitamisest kolkakülla.

Seda raamatut Eesti raamatukogudes pole, küll aga on Tartu Ülikooli raamatukogus William E. Barretti ingliskeelne romaan “The wine and the music” ja saksakeelne “Gottes linke Hand”.

Filmi kohta on Mart Noorkõiv kirjutanud: “Soe ning liigutav väike lugu juhutöölisest (Sidney Poitier), kes peatub saksa immigrantidest nunnade poolt ülalpeetavas talus, teadmata, et ta on ette võtmas jumalikku missiooni ehitada neile palvemaja. Film suudab enamasti edukalt vältida kaldumist liigsesse sentimentaalsusesse ning religioosesse moraalilugemisse, mille jaoks on sellise loo puhul küllalt võimalusi. Ei võta ennast liiga tõsiselt ning hoiab mõnusat kerget tooni lõpuni. Sidney Poitier tegi selle rolliga ajalugu olles esimene mustanahaline, kes võitis parima meesnäitleja Oscari. Poitier elav ning energiline rollisooritus on ka filmi põhilisi tugevusi ning põhjusi selle vaatamiseks.”

Sidney Poitier Oscarit vastu võtmas. Olgu veel märgitud, et 2002. aastal pälvis ta elutöö Oscari.

IMDB lehel on eraldi välja toodud, et tavapärase “Lõpu” asemel on tiitrites “Aamen”.

Väjend “Lilled väljal” on pärit Mäejutlusest (Matteuse evangeelium, 5., 6. ja 7. peatükk).

Tiina Sulg

“Armastuse lugu” pühapäeval, 29. dets kell 17 TV3-s

Film on valminud režissöör Arthur Hilleri käe all 1970. aastal, aluseks Erich Segali vastilmunud romaani põhjal autori enda kirjutatud stsenaarium.  Eesti keelde tõlgiti raamat nõukogude aja kohta erakordselt kähku,  juba 1972. a . Ma ei tea ühtki silma, mis seda lugedes kuivaks jäi! Millal film meile jõudis, ma ei tea ja näinud seda ise pole, aga nüüd tahaks kindlasti vaadata ja kontrollida, kas laul sellest Oscari saanud filmimuusikast, mille Marju Kuut eesti keeles kuulsaks laulis, ikka on see laul, mida mina mõtlen.

Kandideeris film veel kuuele Oscarile ning korjas suure hulga Kuldgloobusi ja palju muid auhindu.

«Mida öelda kahekümne viie aastase tüdruku kohta, kui ta on surnud? Seda, et ta oli ilus. Ja andekas. Seda, et ta armastas Mozartit ja Bachi. Ja biitleid. Ja mind. Kord, kui ta mind jälle nende muusikutega ühte patta pani, küsisin talt, kuidas ta meid järjestab, tema naeris ja vastas: «Tähestiku järgi».»

Kas juba tuleb pisar silma?

Lugege ka raamatut!

Erich Segali teoseid on raamatukogus  rohkem,  nii eesti– kui inglise keeles.

Kaja Kleimann