“Kuritöö ja karistus” pühapäeval, 30. jaanuaril kell 20.30 ETV2-s

Teater on kaduv kunst. See, mis sünnib laval sel õhtul, jääb vaid igaühele mälestusena, olgugi vahel abiks fotod või videoülesvõtted, miskit läheb ses salvestuses paratamatult kaotsi. Aga parem pool muna kui tühi koor, seega väga tore, et teatrietendusi ikka vahel üles võetakse, ja nii kahju, et paljud pildid on igasuguste leheuuenduste käigus kõige kaduva teed läinud.

Tallinna Linnateatri lehelt saab teada, et “Kuritöö ja karistus”:

Esietendus 19. aprillil 1999 Põrgulaval. Viimane etendus 19. mail 2007, mängitud 123 korda.

Osades:
Raskolnikov, Rodion Romanovitš – Indrek Sammul; Raskolnikova, Pulheria Aleksandrovna, tema ema – Anu Lamp; Raskolnikova, Avdotja Romanovna, tema õde – Liina-Riin Olmaru; Razumihhin, Dmitri Prokofjitš, tema sõber – Andero Ermel; Lužin, Pjotr Petrovitš, kosilane – Kalju Orro; Marmeladov, Semjon Zahharõtš – Paul Laasik või Andres Ots; Marmeladova, Jekaterina Ivanovna, tema naine – Epp Eespäev; Marmeladova, Sofja Semjonova, tema tütar – Külli Teetamm; Svidrigailov, Arkadi Ivanovitš, mõisnik – Rain Simmul; Lebezjatnikov, Andrei Semjonovitš – Tarmo Männard või Anti Reinthal; Porfiri Petrovitš, kohtu-uurija – Peeter Tammearu või Aarne Üksküla; Zametov, Aleksandr Grigorjevitš, jaoskonna sekretär – Raivo E. Tamm või Argo Aadli; jaoskonnaülema abi – Lauri Nebel või Mart Toome; Amalia Lippewechsel – Helene Vannari; Aljona Ivanovna, liigkasuvõtja – Marje Metsur; värvijad, töölised, ametnikud, kelnerid, peielised jt – EMA kõrgema lavakunstikooli XX lennu üliõpilased.

Preemiad:
Elmo Nüganen – festivali Draama ’99 preemia, Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2000, Eesti Teatri Aastaauhind parimale lavastajale 2000, Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2000 (1999. aasta loominguliste saavutuste eest); Vladimir Anšon – festivali Draama ’99 preemia, Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest 2000, Eesti Teatri Aastaauhind parima kujunduse eest 2000; Külli Teetamm – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale 2000; Indrek Sammul – festivali Draama ’99 preemia, Eesti Teatri Aastaauhind parimale meesnäitlejale 2000; Anu Lamp – festivali Draama 99 preemia, Eesti Teatri Aastaauhind parimale kõrvalosatäitjale 2000; Peeter Tammearu – festivali Draama ’99 preemia; Rain Simmul – festivali Baltiiski Dom 2000 parima meesnäitleja preemia.

Autor: Fjodor Dostojevski / Elmo Nüganen
Lavastaja: Elmo Nüganen
Tõlkija: A. H. Tammsaare
Kunstnik: Vladimir Anšon
Kostüümikunstnik: Jaanus Orgussaar
Muusikaline kujundaja: Riina Roose
Originaalpealkiri:
Преступление и наказание

Raamatust ei ole mõtet pikemalt rääkida, sest klassika on klassika ja eeldatavasti suuremal jaol loetud. Linnateater võttis reklaamtekstis sisu kokku nii: See on ilmselt Dostojevski tuntuim romaan. Ja kindlasti on sellega seotud ka suurim hulk eelarvamusi ja stampe. Noor mees tapab liigkasuvõtjast vanamuti ja tema õe. Sellest justkui lugu räägikski. Aga miks Raskolnikov seda teeb ja mis mõtted ta peas liiguvad, kuidas ja kas üldse on sellega seotud kontekst, mida ilusasti “oludeks” nimetatakse ja kuidas elu pärast edasi minna saab?

Lisaksin omapoolse kommentaarina vaid seda, et kui mu varasemad katsed “Kuritööd ja karistust” lugeda jooksid üsna kiiresti lörri, siis peale teatriskäiku raamatut Nüganeni prillidega lugedes sai see klassika mul ka edukalt loetud. 

Omal ajal sai lavastus päris ohtralt kajastust. Sissejuhatuseks olgu küll Peeter Oleski ülevaade romaanist Eesti Päevalehes “Romaaniülikool: Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus”“, aga lavastusest on kirjutanud Ülo Tonts Sirbis “Aeg Dostojevskit mängida ja vaadata“, Meelis Kapstas Eesti Päevalehes “Sammuli võitlus Simmuliga“, Valle Sten Maiste Õhtulehes “Elmo Nüganeni kuritöö ja karistus“, Katrin Talts TMKs (1999/12) “Dostojevski ja kellukesed”, Ivika Sillar TMKs (1999/8-9) “Peterburi ja Avignoni vahel”, Peeter Torop Teatrielus (1999) “Vene kirjandus ja eesti teater. F. Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ ja L. Tolstoi „Sõda ja rahu“ eesti laval”. Ses viimati mainitud “Teatrielu 1999” kogumikus on ka Gerda Kordemetsa portreelugu teemaõhtu kangelasest “Ärtu soldat, kellest sai risti kuningas. Parim meesnäitleja 1999 – Indrek Sammul”. Üks huvitav lugemine on kindlasti Mari Tuulingu TMKs (1999/8-9) ülestähendatud Elmo Nüganeni ja David Vseviovi jutuajamine koondpealkirjaga “Kui lunastuse võimalus ära võtta, kaob kõik”.

Tiina Sulg 

„Idioot” laupäeval, 25. aprillil kell 21.30 ETV2- s

Vene Draamateatri etendus on salvestatud 2003. aastal.

Dramatiseerija ja lavastaja Juri Jerjomin (Moskva)

Kunstnik Marianne Kuurme

Osades Aleksandr Ivaškevitš  (tunnistatud Mõškini rolli eest 2000. aasta parimaks meesnäitlejaks) , Eduard Toman, Ljudmila Savankova jt. Ülivõrdes kirjutatakse erinevates arvustustes nii näitlejatest kui lavakujundusest.

“Vene Draamateatri “Idioot” on kummaliselt napp ja kasin Dostojevski. Siin ei näe ülepaisutatud suuri tundeid ega kohtu legendaarse avali vene hingega tavatähenduses. Pigem liiguvad laval sissepoole pööratud natuurid — nagu nad vist Dostojevskilgi enamikus on, kui järele mõelda. Kõik on otsekui sordiini all, nii dramatiseering, kujundus, misanstseenid kui ka näitlejate mäng.

Suurromaanidest ei sünni õnnestunud teatriversioonid just liiga sageli. Kas ei osata süzheeliinidest üht-kaht olulist domineerima valida ning eksitakse seetõttu suheterägastikku või ei suudeta tegelaskonda sel määral piirata, et lava ning publiku vastuvõtuvõime neid välja kanda jaksaks. Või siis minnakse juba teise äärmusesse, nii et vaene autor ei tunneks oma loomingut enam äragi.” ( Gerda Kordemets, täispikka arvustust saab lugeda siit.)

Ma pole kunagi ühtki Vene Draamateatri etendust telest näinud, aga ma loodan, et see on ka tõlkega varustatud. Samas on hiljuti nii palju „Idioote” nähtud, meiegi blogis said tutvustatud nii venelaste tehtud 10 osaline sari  kui Rainer Sarneti film , et sisust arusaamine ei peaks ka kehvapoolse keeleoskusega takistatud olema – saabki keskenduda näitlejate mängu nautimisele.

Raamatu erinevad trükid on raamatukogus kättesaadavad.

Kaja Kleimann

“Teisik” laupäeval, 30. novembril kell 21.30 Cinamonis

Filmil on eesti- ja venekeelsed subtiitrid.

Pärast armsalt intrigeerivat ja sürreaalset debüütfilmi    naaseb Richard Ayoade – paljudele tuntud kui Moss Suurbritannia komöödiaseriaalist „IT-osakond” – Dostojevski romaani rabava adaptsiooniga .

Ayoade tegutseb Terry Gilliami jt vaimus, vaadeldes olemist kui sellist eksistentsiaalselt neo-noir-stiilis. Jesse Eisenberg mängib Simonit, häbelikku meest, kes on lootusetult armunud töökaaslasesse Hannah’sse, aga ei suuda midagi ette võtta. Siis saabub teine mees – Simoni täpne koopia, kel on lisaks oskus karjääri teha ning Hannah tähelepanu võita. Tasapisi ajab see Simoni hulluks, sest teisik võtab endale kõik, millest ta hoolib. Vahetades romaani Vene olustiku 1950. aastate värvinguga Ameerika vastu, pakub film visuaalset naudingut, mis on üheaegselt nii luupainajalikult hall kui ka piiritult paeluv. Tegu on bürokraatiamaailmaga, lõputu kontoriruumi ja pimedusega, aga kuigi film on tihti sünge ja halba ette kuulutav, on seal ka inimlikkust ja lootusetunnet. Eisenberg on (kahekordselt) kütkestav peategelane ja Mia Wasikowska samaväärselt võluv ja veetlev ta ihalduse objekti Hannah’na. Sarnanedes Eesti filmiga „Idioot”, on „Teisik” kaval Dostojevski käsitlus, mis kajastab kirjaniku põhiteemasid kinolinal, olles võrdväärselt häiriv ja paeluv. (Laurence Boyce)

Filmist rohkem PÖFFi kodulehel.

Londoni festivalil filmi vaadanu pettumus on sõnastatud nii:  “Dostojevski “Teisik”, millel Richard Ayoade teine mängufilm põhineb, räägib samalaadsest skisofreenilisest dualismist, mida kujutavad Jekyll ja Hyde või Tyler Durden ja… noh, see teine tüüp. Filmis on Dostoka jutustuse tegevus paigutatud Brazili-laadsesse bürokraatlikku düstoopiasse. Siin on visuaalset stiili ja Mia Wasikowska, aga linateos tervikuna on lihtsalt tüütu ja tarbetu kunstipunnitus, mille sünnipõhjused jäävad pehmelt öeldes arusaamatuks. Kahju, Ayoade debüütlavastus “Submarine” oli ju täitsa lootustandev noortekas. ”

Blogija arvamuse kiuste nomineeriti film Londoni festivalil parima filmi kategoorias ja Tokio rahvusvahelise filmifesivali Grand Prix’le.

Raamatu leiate mõistagi raamatukogust!

Oma silm on kuningas!

Kaja Kleimann

“Idioot” ETV2-s

Minu jaoks oli Fjodor Dostojevski “Idioot” lihtsalt üks raamat paljude teiste hulgas, aga ma tean inimesi, kelle jaoks see on Raamat. Näitena Raamatuks olemisest võib lugeda Triin Tasuja või Eda Ahi lugemissoovitusest.

Olgu see siis lihtsalt raamat, lugemisjärge ootav raamat või Raamat, igatahes on venelased kümmekond aastat tagasi teinud sellest 10-osalise sarja ja ETV2-s on sarja võimalik vaadata esmaspäeviti kell 20.00, kordusega reedeti kell 21.00. Kuipalju telefilm lugemiselamusega kokku läheb, saab igaüks ise kaaluda.

Tiina Sulg

“Dostojevski” esmaspäeval, 1. oktoobril kell 20.00 ETV2-s

 

Algab 8 osaline seriaal  , mis hõlmab üsna suurt osa  Dostojevski elust alates Siberisse saatmisest 1849. a detsembris ja lõpetades “Vendade Karamazovite” valmimisega 1879. aastal. Kirjandusloolaste arvamused   selle filmi kohta ei ole just kiitvad, ette heidetakse ajalooliste faktide moonutamist ja vastutulekut vaatajate maitsele. Samas jääb arvustusi lugedes mulje, et mõned kritiseerijad esitavad nõudmisi, mis käivad dokumentaalfilmi kohta. Vähemalt Jevgeni Mironovit Dostojevski rollis kiidavad kõik, ehkki avaldatakse ka arvamust, et näitleja tunneb kohati piinlikkust nõrga stsenaariumi teksti esitades.
Oma arvamuse kujundamiseks ei jää muud üle kui ise pilk peale heita.

Sisu telekavast: Fjodor Dostojevski elust jutustav lühisari algab petraševskilaste mahalaskmise stseeniga. Viimasel hetkel annab keiser surmamõistetutele armu ja nad saadetakse Siberisse sunnitööle. Neli aastat teeb Dostojevski Omskis ränkrasket sunnitööd, kuid ei lase oma vaimul murduda. Pärast vabastamist siirdub Dostojevski Semipalatinskisse, kus tutvub hapra Marja Dmitrijevna ja tema mühakliku abikaasa Issajeviga.

Raamatukogus on Dostojevski teosed kättesaadavad nii vene kui eesti keeles paljudes trükkides, endal tekkis aga  isu sisse vaadata raamatusse  “Dostojevski ja Reval : suurinkvisiitori ja teiste tegelaste prototüübid” .

Kaja Kleimann

„Paranoid Park“ esmaspäeval, 28.mail kell 23.45 ETV2-s

Gus Van Sant, kes on kuulus selliste filmide poolest nagu „Hea Will Hunting“ ja „Psühho“ uuslavastus, otsustas sekkuda teismeliste hinge purevasse ellu ja kasutada Dostojevski „Kuritööst ja karistusest“ inspireeritud ideesid ning tulemuseks oli „Paranoid Park“ (2007), mis põhineb Blake Nelsoni samanimelisel kirjatükil.

„Paranoid Park“ jutustab loo murdeealisest Raskolnikovist… oih, Alexist, kes peale dostojevskilikult traumaatilise kreepsu saamist püüab vabaneda südametunnistuse piinadest, oma väljavalitu seksuaalsest ahistamisest ja vanemate lahusolekust tingitud meelehaigusest. Aga kas kuriteole järgneb ka karistus? Vastuse leidmiseks tuleb napsata teisipäevast unetunde ning kaeda kinofilmi.

Blake Nelsonilt leiab Linnaraamatukogust üksnes saksakeelse romaani „Cool Girl“, kuid Dostojevski „Kuritööd ja karistust“ jagub rohkem kui küll. Lisalugemist ekraniseeringu kohta leiab eestikeelsena siit ja inglise keeles IMDb-st.

Liis Pallon

“Idioot” kinodes Cinamon ja Ekraan

Oktoober on Cinamonis vene kirjanduse kuu!

“Idioot” paneb sind tahtma olla parem inimene,” mõtiskleb Katrin Kissa, kes on olnud ka filmide “Sügisball” ja “Püha Tõnu kiusamine” produtsent, “Linnalehes” .
Rainer Sarneti režisööritöös “Idioot” mängivad eesti tippnäitlejad, ehkki ühes peaosadest on ka vähem tuttav Ragne Veensalu (“Kuhu põgenevad hinged?” Anni eest sai ta igatahes arvustajatelt kiita). OPis nähtud katkend tekitas küll väga suure isu kinno minna. Samuti ka “Sirbis” ilmunud Kristiina Davidjantsi intervjuu  Rainer Sarnetiga.
Filmi ajakava Cinamoni kodulehelt .

F. M. Dostojevski  “Idiooti” on raamatukogus 4 erinevat trükki.

Kaja Kleimann