Raamatukava

Posts Tagged ‘Grigori Kromanov’

“”Hukkunud alpinisti” hotell reedel, 9.märtsil kell 22.10 ja laupäeval, 10.märtsil kell 14.30 Tallinna TVs

In raamatukava on 09/03/2018 at 13:09

Kohaliku filmiloo klassika ja Eesti esimene ulmefilm “”Hukkunud alpinisti” hotell”, režissööriks Grigori Kromanov (“Viimne reliikvia”, “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”), valmis 1979. aastal vendade Arkadi ja Boriss Strugatski samanimelise raamatu põhjal.
Raamatu puhul ei ole minu arvates tegemist tüüpilise vendade Strugatskite teosega. Millegipärast tuli seda lugedes meelde Agatha Christie “Kümme väikest neegrit”. Seal on mingi sarnasus, mis seisneb ehk selles, et tegevus toimub maailmast eraldatud kohas, vanas hotellis. Mõlemas teoses on koos täiesti erinevad ja tihti teineteisele vastumeelsed inimesed ning toimub midagi müstilist, mis paneb kõiki närveerima ja arvama, et selle taga on keegi külastajatest. Erinevalt Agatha Christiest ei ole siin kohtumõistjat, kes tahab kedagi karistada ja põleb kättemaksuihast. “”Hukkunud alpinisti” hotellis” on tegemist siiski ulmega. Sellepärast on siin tulnukad, kes vaatlejatena salaja külastavad planeeti Maa.

 

Lühidalt filmist:

Inspektor Peter Glebsky läheb anonüümkirja peale Alpidesse “Hukkunud Alpinisti” hotelli. Kohale jõudnuna avastab ta, et tegemist on valehäirega, kuid otsustab ööseks sinna jääda. Kuid hiljem toimub laviin, mis eraldab hotelli välismaailmast. Seejärel algavad salapärased juhtumid. Hotelli külaline Olaf avastatakse surnuna, Hinckus on oma voodis kinni seotud ja hotelli lähedalt leitakse külmunud Luarvik. Oletatakse, et ta on Hinckuse sõber, kuid Luarvik ütleb, et hoopis Olaf ootas teda. Inspektor Glebsky asub otsima Olafi mõrvarit. Kahtlusalustega hakkavad toimuma aga saladuslikud lood. Nad surevad ja ärkavad uuesti ellu, võtavad teiste inimeste kuju ning väidavad, et nende eksistents sõltub diplomaadikohvris asuvast energiaallikast, mis leiti Olafi kõrvalt ja on nüüd Glebsky käes. Tulnukad on aga arusaamatul kombel passiivsed. Nad ei püüagi jagu saada inspektorist, kes laviini tõttu peaks ju nende meelevallas olema. Glebsky asub tegutsema, et süüdlane välja selgitada, kuid tõsiasjad viivad ta järeldusele, millega ratsionaalsel mõistusel on raske leppida.

Filmis kõlab Sven Grünbergi muusika. Osades peamiselt Baltimaade näitlejad, sealhulgas Eesti tippnäitlejad Jüri Järvet, Sulev Luik, Mikk Mikiver.

Lõppu ka üks huvitav fakt. Täheldatud on, et filmis domineerivad Eesti lipu värvid: sinine, must ja valge.

Varem on sama filmi kohta blogis kirjutanud ka Kaja Kleimann.

Marite Lõokene

“Viimne reliikvia” reedel, 25. mail kell 22.00 ETV-s ja 27. mail kell 13.25 ETV2-s

In raamatukava on 21/05/2012 at 15:05

Küllap on raske leida Eestimaalt inimest, kes poleks seda filmi juba näinud, aga miski pole ju päris võimatu. “Viimne reliikvia” on stuudio “Tallinnfilm” toodetud populaarseim mängufilm. Esimesel linastusaastal vaatas filmi kogu Nõukogude Liidus 45 miljonit vaatajat, sh Eestis 773 000. 1974. aasta lõpuks oli filmist valmistatud 2406 esituskoopiat. 1973. aasta filmograafia andmetel oli filmi „Viimne reliikvia” müüdud 63 välisriiki.

„Viimset reliikviat” on nimetatud žanripuhtaks seiklusfilmiks. Seikluslikkust aitavad luua ka laulud, mille sõnad on loonud Paul-Eerik Rummo ja muusika Uno ja Tõnu Naissoo. Neisse kätketud sõnum viib otseselt edasi tegevuse mõtet. Laulud muutusid kiiresti ülipopulaarseks ja on seda siiani. Eestikeelses variandis laulab Peeter Tooma, venekeelses Georg Ots.

Neid, kes on lugenud filmi aluseks olnud raamatut “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” on ilmselt juba (vähemalt noorte hulgast) raskem leida. Tegelikult on mul sellest raamatust lapsepõlvest väga head mälestused ja erinevusi filmiga on piisavalt, et ka praegu lugejale raamatu kättevõtmist soovitada . Eks on ka sarnasusi – tuleb ju tuttav ette noorsand, kelle “jumekas, paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja kihvadega võidu läikis”. Minu käes on 1920. aasta väljaanne, uuemates on vast kihvad hammaste vastu toimetatud.

Hea teada, et raamatukogust saab filmi ka laenutada . Väga huvitav artikkel filmi saamisloost on siin.

Kelle huvi veelgi suurem, võib lugeda Paavo Kanguri raamatut  “Viimne reliikvia : pilk legendi taha.”

Kaja Kleimann

Pistoda laul

“Briljandid proletariadi diktatuurile” laupäeval, 25. veebruaril kell 22.00 ETV2-s

In raamatukava on 21/02/2012 at 16:44

Kuna ma ise selle filmi kohta mitte midagi ei mäleta, siis tutvustus tuleb Andres Valdre ülevaatest “Eesti ajalooteemaliste mängufilmide lühitutvustusi”:

“”Briljandid proletariaadi diktatuurile”
Tallinnfilm 1975. Lavastaja Grigori Kromanov. Ajalooline film. Pikkus 151 minutit.
Sisu (käsikiri Julian Semjonov). Kui väljenduda filmiga samas keeles, siis oleks sisu lühidalt järgmine: “Tegevus toimub 1920-ndate aastate roiskuvas Eesti Vabariigi kapitalismis ja progressiivsel Nõukogude Venemaal. Imperialistlikud kõrilõikajad on saanud jälile briljantidele, mille proletariaat on enda omandusse hõivanud endistelt kapitalistlikelt vereimejatelt.” (Miskipärast tegutseb rahvusvahelise imperialismi pikk käsi just Eestis.) – Tänapäeva vaatevinklist kohutav jampsimine. Hinnang: *—-
Näitlejatöö. Põhirolle mängib suur hulk tuntud nõukogude vene filminäitlejaid (V. Ivašov, A. Kaidanovski, M. Terehhova jpt.) oma tavapärasel tasemel. Nagu ikka nõukogude filmidele kohane, mängivad eesti näitlejad kurje inimesi (nt. Mikk Mikiver väärastunud ametnikku Eesti Kaitsepolitseis, Heino Mandri leheomanikku jne), kes filmi jooksul saavad surma või muul viisil karistada. Hinnang: ***–
Pilt (kaamera Jüri Sillart, kunstnikud Aleksandr Boim ja Linda Vernik). Keskpärane, muudest sama ajastu nõukogude filmidest eristamatu. Miks on osa filmi mustvalge ja osa värviline, jääb küll arusaamatuks. Hinnang: ***–
Muusika (helilooja Arvo Pärt). Tegu on huvitava perioodiga Pärdi loomingus, kus varasema stiili kõrval hakkas tekkima juba selline Pärt nagu teda tänapäeval tuntakse. Kuigi muusikateadlaste arvates leidis see muudatus aset alles 1976. a. paiku, on osa filmi muusikat täiesti äratuntavas Pärdi tintinnabuli-stiilis. Hinnang: ****-
Möödalaskmisi. 1930-ndate autod 1920-ndatel aastatel. Filmi esitatav ajalookäsitlus erineb tunduvalt tänapäevasest, mis sellest üldse rääkida…
Meeldejäävaid stseene. Raudteejaam filmi alguses ja lõpus.
Üldhinnang: ***– – tegu on ainult nime poolest eesti filmiga, valmis tükk ei erine mitte millegi poolest teistest sama perioodi nõukogude filmidest…”

IMDb-st olid filmileheküljest põnevamad režissöör Grigori Kromanovi ning filmi aluseks oleva raamatu autori ja stsenaristi Julian Semjonovi lehed.
Filmi aluseks olevat raamatut on vene keeles võimalik laenutada meie raamatukogust või lugeda võrgust.
Julian Semjonovi kuulsaimast tegelasest Stirlitzist Wikis.

Tiina Sulg

 

„Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ reedel, 10. veebruaril kell 22.00 ETV-s ja pühapäeval, 12. veebruaril kell 13.40 ETV 2-s

In raamatukava on 06/02/2012 at 13:35

Paul Kuusbergi romaanil „Andres Lapeteuse juhtum“ põhinev Grigori Kromanovi 1966. aastal valminud linateos on pungil Eesti armastatumaid ja kuulsamaid näitlejaid (Ita Ever, Ada Lundver, Einari Koppel jpt.). Kantud ajastu kriitilisest meelsusest Stalini isikukultuse vastu.

Filmis näidatakse peategelase ainuvõimalikku käitumismalli (eetilist mandumist) korrumpeerunud ühiskonna teenistuses. Tegevustiku keskmes on Andres Lapeteus ja tema Punaarmees võidelnud rindekaaslased 2. ilmasõja päevilt. Lapeteus teeb kiiret ja peadpööritavat karjääri, kuid leiab end peagi ükskõikse ja reaalsusest võõrandununa.

Paul Kuusbergi romaani „Andres Lapeteuse juhtum“ ja tema teisi kirjatükke on võimalik laenutada Linnaraamatukogust.

Liis Pallon