Raamatukava

Posts Tagged ‘Hayao Miyazaki’

“Minu naaber Totoro” laupäeval, 23. mail ETV2s kell 17.00

In raamatukava on 22/05/2020 at 18:09

“Minu naaber Totoro” (Tonari no Totoro, Jaapan, 1988)

Minu naaber Totoro on igati õigustatult nimetatud üheks helgemaks ja ilusamaks animatsiooniks läbi aegade. Ja isegi kui ei oleks, siis mina arvaks ikka nii! Kuigi ma nägin Totorot esmakordselt juba täiskasvanuna, vallutas see väga kiiresti mu südame ja tõusis lemmik filmide hulka. “Minu naaber Totoro” on film, mis avas minu jaoks ukse Hayao Miyazaki maagilisse maailma ning ma olen selle legendaarse animaatori loomingu austaja juba mitu aastat.

Ülikooli professorist isa kolib koos kahe tütre, vanema Stasuki ja noorema Meiga, pisikesse majja suure künka kõrvale. Suure künka otsas kasvab hiiglaslik puu ja selles pühakohas elab Totoro. Totoro ei ole küll selle suure pehme karvakera päris nimi, lihtsalt õdedest noorem ei saa päris hakkama “troll” ütlemisega — nii sünnibki Totoro. Ja nii see pere elab seal rohelusest ümbritsetud maailmas. Juhtub küll seiklusi, aga eelkõige on tegu rahuliku kulgemise ja looduse ilu imetlemisega. Minu jaoks tähendab Totoro eelkõige rahu ja lõõgastumist.

Muidugi, nagu iga teise Miyazaki filmiga, kaasneb ka Totoroga hulgaliselt filosofeerimist ja teooriaid. Enamasti püütakse ikka välja lugeda animatsiooni sügavamat tähendust, leida autori tõelist sõnumit. Mina ennast sellega ei vaeva, sõnumit ei otsi ja vaatan seda filmi ikka ja ainult Totoro pärast. Totorot on võimalik ka Tartus kohata, vähemalt mõni aeg tagasi meeldis talle tervitada Elektriteatri külalisi!

Totoro loost on ka raamatu versioon, küll inglise keeles, aga ikkagi :)

Treiler:

Irina Möldre

Hayao Miyazaki retrospektiiv Elektriteatris 20.04-24.04

In raamatukava on 20/04/2017 at 11:07

Hayao Miyazaki on jaapani animatsiooni suurkuju. Tema loodud on tegelased ja maailmad, mida armastavad nii lapsed kui ka täiskasvanud. Sel kuul on võimalus kiigata tema fantaasiasse Elektriteatris ning muidugi oleks patt sellist võimalust mitte kasutada.

Näha saab ühteteist Miyazaki täispikka filmi: „ Lupin III: Cagliostro loss” (1979); „Tuulte oru Nausikaa” (1984); „Taevane loss” (1986); „Minu naaber Totoro” (1988); „Kiki kulleriteenus” (1989); „Porco Rosso” (1992); „Printsess Mononoke” (1997); „Vaimudest viidud” (2001); „Howli liikuv kindlus” (2004); „Ponyo mäe otsas” (2008) ja „Tuul tõuseb” (2013).

Valik on suur ja ega see otsustamine kerge ei ole. Pisematele soovitaks kindlasti ära vaadata “Totoro” – tegu on Miyazaki kõige ikoonilisema tegelasega ning paljud peavad seda üheks kõige helgemaks ja heatahtlikumaks ekraanilooks üldse. „Printsess Mononoke” ja „Tuul tõuseb” on sobilik veidi vanematele. Ja otseloomulikult ei saa vaatamata jätta parima joonisfilmi Oscariga pärjatud „Vaimudest viidut”.

Juhiksin tähelepanu ka joonisfilmides kõlavale muusikale – Miyazaki koostöö helilooja Joe Hisaishiga pole seni mulle veel pettumust valmistanud!

Mõne aasta eest teatas Hayao Miyazaki, et läheb pensionile. Nüüdseks on ta juba jõudnud pensionilt ära tulla ning on lootust, et varsti saame näha ka vanameistri kaheteistkümnendat filmi!

Täpsem kava Elektriteatri koduleheküljelt https://elektriteater.ee/

Muusikat:

Irina Möldre

“Minu naaber Totoro” neljapäeval, 25. detsembril kell 20.00 ETV2-s

In raamatukava on 22/12/2014 at 19:52

Millal siis veel, kui mitte jõulude ajal rääkida sellest, kas lastele ikka maksab mei-my-neighbor-totoro-crawling-through-bushjama ajada. Muinasjutud ja fantastilised kujundid mängivad olulist rolli väikelaste väärtuskasvatusel. Laste usaldus vanemate inimeste vastu, ei lase neil läbi näha peidetud moraali, mis teatavasti võib tekitada trotsi iseteadlikus mõistuses. Kas eesmärk õigustab abinõu, just selle küsimusega tegeleb Studio Ghibli varasemaid animafilme “Minu naaber Totoro” põneval moel, kus objekt kattub vahendiga.

Perekond, isa koos kahe tütrega (Satsuki ja Mei) kolivad majja, mis on pikalt omanikuta seisnud ja mida loodus on hakanud tagasi nõudma. Talad on pehkinud, laest sajavad sisse tõrud ja pimedatesse nurkadesse on keegi end elama seadnud. Vanemad inimesed teavad, et parim moodus tontidest vabanemiseks on valju kõlav naer. Kuid kui midagi põnevat ja salapärast on leidnud tee lapse fantaasiamaailma, ei tule sellest vabaneda, vaid rohkem teada saada. Niimoodi jõuab väike Mei looduse pisikeste ja suuremate saladuste jälile. Muuseas leiab ta lahenduse lapse hinge närivale murele ja asub üksipäini päästemissioonile, et aidata oma haiget ema. Ometi on hea tahe suurem, kui tüdruk ise ja kõik ei lähe päris nii nagu plaanitud. Fantaasia võib tekitada palju pahandust ja südamevalu, kuid see võib pakkuda vaimujõudu ja kindlust olukordades, kus midagi teha lihtsalt ei ole võimalik.

tumblr_static_searching-for-mei-my-neighbor-totoro-33302188-3147-17641

Studio Ghibli loodud maailmades on väga tähtsal kohal animism (“Printsess Mononoke”, “Ponyo mäe otsas”, “Vaimudest viidud”). See ei ole moodsa aja leiutis nagu päkapikud. Ida religioonis on noorte kultuuride fenomen seni säilinud. Aastatuhandete pikkune praktika näitab, et inimesed oskavad loodust paremini hoida, kui nad saavad lapsepõlvest kaasa usu, et kõik puud ja ojad, metsad ja mäed, loomad ja isegi tuul – kogu loodus on hingestatud.

Studio Ghibli teisi animafilme on võimalik laenutada Tartu Linnaraamatukogust. Studio Ghibli ja animismi kohta võib lugeda Wikipediast. Filmi kohta IMDB-st.

Sander Kaasik