Mõne aasta pärast möödub esimese James Bondi seiklustest rääkiva raamatu, “Casino Royale“, ilmumisest 70 aastat. Juba järgmisel aastal saab 60 aastaseks esimene Bondi film “Dr. No”, mis esilinastus 5. oktoobril 1962. aastal. Rohkem kui pool sajandit väldanud spiooniseikluste jooksul on nimitegelast praeguseks ametlikult kehastanud 6 näitlejat: Sean Connery (1962-1967, 1971 ja 1983), George Lazenby (1969), Roger Moore (1972-1985), Timothy Dalton (1986-1994), Pierce Brosnan (1994-2004) ja Daniel Craig (2005-2021). Mitteametlikuks osatäitjaks võib lugeda ka David Niveni, kes oli Bondi looja Ian Flemingu lemmik ning, kellega vändati 1967. aastal “ametlike” Bondi-filmide hulka mitte kuuluv “Casino Royale”. Bondi-filmide nimekirja täieõiguslikuks liikmeks sai “Casino Royale” alles 2006. aastal. Ühtlasi oli see film ka Daniel Craigi Bondi-debüüt. Käesolev film, mis pidi algselt linastuma novembris 2019, kuid sai algselt Danny Boyle’i lahkumise ning siis juba globaalse pandeemia tõttu korduvalt edasi lükatud, on aga Daniel Craigi hüvastijätt Bondiga. Ja see hüvastijätt on plahvatuslik!
Minu jaoks on see teine Bondi-film, mida jõudsin kinno vaatama. Vähemalt peaks olema. Vist … Mul nimelt tekkis just kahtlus, et on täiesti võimalik, et nägin kinos ka Pierce Brosnani viimast ülesastumist James Bondina filmis “Surra veel üks päev” (Die Another Day, 2000). Aga tegelikult pole see üldse oluline, sest peale “Spectre’i” ja 67. aasta “Casino Royale” on mul kõik ülejäänud Bondi-filmid mitu korda vaadatud.
Millest siis alustada? Võiks ju algusest? Ehk siis “Surm peab ootama” ja ka kõigi teiste Bondi-filmide üheks efektsemaks osaks on kindlasti intro, mis on alati täiesti omaette kinoelamus. Nii ka see kord. Korralikult bondilik, taustal laul “No Time To Die” Billie Eilishi esituses. Kusjuures, huvitav faktikild: filmi algne helilooja Dan Romer lahkus loominguliste eriarvamuste tõttu ning tema asemele tuli Hans Zimmer. Eriliseks teeb selle aga tõsiasi, et see oli esimene Bondi-sarja film, mille helilooja vahetus peale võtete lõppu toimetamise ajal.
Lisaks James Bondi kehastajale on iga Bondi-filmi oluliseks osaks ka Bondi-tüdruk. Nii on see olnud alates Ursula Andressi Honey Ryderist ning loodetavasti jääb ka edaspidi. Ma nimelt tahaks uskuda, et vähemalt James Bondi puhul jääb praegu moodne meesrolli muutmine naisrolliks tegemata. Bond, James Bond peaks ikka jääma Bond, James Bondiks.
Aga siis tüdrukutest — nendega selles filmis tagasi ei hoitud! Lausa kolm tükki — ei mina aru saa, kes neist siis see ametlik oli? Léa Seydoux Madeleine Swannina, Lashana Lynch Nomi ehk uue 007na ning Ana de Armas Palomana. See viimane avaldas mulle neist kolmest kõige rohkem muljet – kaunis ning kohe kindlast märgatavalt oskuslikum kui “kolm nädalat ettevalmistuskoolitust” lubada võiks. Aga üldiselt jah, erinevalt ehk nii mõnestki varasemast Bondi-filmist, võib vist selle kohta küll öelda, et ükski Bondi-tüdruk selle filmi valmimise juures kannatada ei saanud.
Üldiselt oli see aga täiesti tavaline Bondi-film. Oli James Bond, küll veidi ajast räsitud, reetmistest raputatud ning rahu ja vaikust ihkav, aga ikkagi Bond. Olid põhjused, miks vaiksest elust tagasi möllu ja plahvatuste juurde pöörduda. Olid vanad sõbrad ja vanad vaenlased. Muidugi ka uued vaenlased, kes peegeldades tänapäeva maailma muutunud olusid, olid hoopis erinevad vanadest klassikalistest kurjamitest. Kihte ja üllatavaid pöördeid jagus peaaegu et kogu filmiks. Kohati tundus asi küll veidi venivat, aga lõpuks jõudsime ilusti ka lõpplahenduseni. Ja nagu juba vihjatud sai, oli see lõpplahendus plahvatuslik. Daniel Craig tegi oma publikule viimase ja võimsa kummarduse Bondina, James Bondina.
Nüüdseks pea 60 aasta jooksul on James Bondi filmide vaatajate ette toomisele kulutatud miljardeid, kassatulu on olnud veelgi suurem. Iga Bond on olnud isenägu ning nendega koos on muutunud ka Moneypenny, M, Q, Felix Leiter ja teised. Mis toob tulevik? Ei tea. Nüüd, kui Daniel Craig on Bondiga hüvasti jätnud, on oluline hoopis teine küsimus: Kellest saab järgmine Bond?
Trailer:
Muusika video:
Irina Möldre
Ja Sean Connery juurde tagasi. Sean Connery oli suuresti iseõppija ja inimene, kes teadis, mis kasu on raamatukogudest. Ta pidas kalliks oma šoti päritolu — ta ei pidanud iial vajalikuks loobuda oma šoti aksendist, olgu tegelane käsikirjas mis maalt tahes, ning oma elulooraamatugi pealkirjastas ta “Olla šotlane”. 1971. aastal pani ta Bondi-filmi “Teemandid on igavesed” honorari annetamisega aluse fondile Scottish International Educational Trust, mis toetab noori šoti kunstnikke, näitlejaid, teadlasi jne.
Sean Connery oli suurem kui ainult näitleja. Jah, ta oli väga hea näitleja, aga tema mõju ulatus kaugemale, olgu sellesama eelpool toodud fondi või mõne muu tegevuse kaudu. Järelhüüetes soovitakse talle nii imelisi golfiradu, siledaid rattateid kui lõputuid raamatiiuleid… Kui tekib küsimus, et kuhu see lill ja pisar viia, siis juba kümmekond aastat on Tallinnas Šoti klubi ees Sean Connery büst.
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 