Raamatukava

Posts Tagged ‘indiaanlased’

“Suure Karu pojad” neljapäeval, 17. juunil kell 20.15 Elektriteatris

In raamatukava on 13/06/2021 at 12:40

Elektriteatri kodulehel tutvustatakse filmi nõnda: “Suure Karu pojad” (“Die Söhne der großen Bärin” (Saksamaa, 1966)). Ida-Saksamaal olid vesternid muidugi pikalt-pikalt keelatud – kui oli miski mida ida-sakslased vihkasid rohkem, kui lääne-sakslasi, oli see muidugi igasugune lõbu. Seiklushimulistel ida-sakslastel õnnestus Lääne-Saksamaal toodetud vesterne soovi korral siiski Tšehhoslovakkias puhates näha, mida nad massiliselt tegema ka loomulikult hakkasid. Haistes raha lõhna, otsustasid Ida-Saksamaa ainsa (!!!) filmifirma tublid sotsialistid, et östern-itega saavad nad kõik rikkaks ja palkasid kiiremas korras õlitatud serbia kulturisti Gojko Mitić-i peaossa indiaanlast mängima ja väikeste teismeliste Ida-Saksa poiste ja tüdrukute unenägusid sisustama aastakümneteks. Režissöör Josef Mach, osades Gojko Mitić, Jirí Vrstála, Rolf Römer.

ERR on võtnud tutvustamisel veidi teistsuguse tooni: DEFA-stuudio nö iisternide sarja esimeses ametlikus filmis kehastas seni peamiselt kaskadöörina episoodilisi rolle täitnud Gojko Mitic esimest korda peaosa, see tõi talle superstaari staatuse idabloki maades. Mitic mängib “Suure karu poegades” noort väepealikku Tokei-ithot, kes püüab ennastsalgavalt kaitsta Dakota hõimu territooriumi valgete kurikaelte eest, kes meeleheitlikult otsivad taga indiaanlaste esivanemate peidetud kulda. Pärast mitmeid ebavõrdseid lahinguid tuleb indiaanlastel leppida ebainimlike tingimustega reservaadis, kuhu valged mehed on nad ajanud. Tokei-itho ei taha olukorraga leppida ja kutsub kõiki hõime endaga liituma, et koos vaenlasele vastu astuda. Viimaks kutsub ta duellile ka valgete jõugu pealiku Punase Rebase (Jirí Vrstála), mehe, kes kord tappis reeturlikult tema isa. “Suure karu pojad” sai idabloki riikides hitiks, millele järgnes DEFA-stuudiolt veel tosinkond indiaanifilmi, kus kunagine Serbiast pärit kehalise kasvatuse õpetaja Mitic sai näidata oma trimmis keha ja kaskadöörioskusi. Film võeti üles Montenegros ja Ida-Saksamaa mäestikes, mis pidi meenutama Dakota maastikku. Mitici kõrval teeb silmapaistva rolli salaliku jänkina populaarne tšehhi näitleja Jirí Vrstála. Linateose aluseks on võetud menuka Ida-Saksa kirjaniku Liselotte Welskopf-Henrichi mitmeosaline noorteromaan, milles on üksipulgi kirjeldatud indiaanlaste eluolu Ameerikas.

Liselotte Welskopf-Henrichi “Suure Karu pojad” oli mu kooliaja üks suuremaid lugemiselamusi. Seda raamatut soovitas mulle mu toonane geograafiaõpetaja. Takkajärgi suured tänud talle! Üle lugeda ei ole ma julgenud, aga vaikselt võtan plaani, et lähiaastatel võiks selle raamatuga taas tutvust teha.

Ida-Saksa autor Liselotte Welskopf-Henrich (1901 – 1979) kirjutas mitmeid indiaaniainelisi seiklusjutte ja uuris indiaanlaste eluolu ka akadeemilisel tasandil. Dakootadest kõnelev „Suure Karu pojad” (1951, e.k. 1976) sai mitu järge, eesti keeles peale esmaraamatu Liselotte Welskopf-Henrichi raamatuid kahjuks pole.

Kui rääkida iisternitest ja vesternidest eesti kirjanduses, siis ega mul midagi väga ei meenugi. Indiaaniteemaga mängib Tiit Tartlap alternatiivajaloolises teoses “Lõhestusjoon”, vesterniõhustikku on Rein Raua raamatus “Wend” ja jälle midagi Tiit Tarlapilt — “Tuleriitade öö”.

Väikese ülevaate, kuidas täna oma 81. sünnipäeva tähistav Gojko Mitić kehakultuuritudengist Ida-Saksa tuntuimaks filminäitlejaks tõusis ja mida ta veel filmides ja laval teinud on, saab Jüri Lauliku ariklist “Suur Ida-Euroopa “indiaanipealik” Gojko Mitic: ma olen berliinlane” või Allan Espenbergi artiklist “Ida-Euroopa parim indiaanlane Gojko Mitić: „Oled kord indiaanlane, siis oled indiaanlane elu lõpuni.“” või alljärgnevatest videotest (mis on küll saksa keeles):

Umbes aasta tagasi oli E-Kunstisalongis Navitrolla näitus “Suure Karu pojad”, Raimu Hansoni artiklist selgub, miks just selline näitusepealkiri.

Tiina Sulg

“Keelepäästja” Elektriteatris kolmapäeval, 20. jaanuaril kell 18.00 ja teisipäeval, 26. jaanuaril kell 20.30

In raamatukava on 17/01/2021 at 12:10

Eestist pärit Indrek Park on tegelenud indiaani keelte uurimisega üle kümne aasta. Praegu kirjutab ta üles Missouri jõe ääres Põhja-Dakota preerias elavate mandanite keelt. Indrekul on suur vastutus ja ta jookseb võidu ajaga – tema keelejuht, 84-aastane Edwin Bentson, on viimane mandani keele kõneleja. Mandani keele suhtes on Indrekul aga palju suurem eesmärk kui ainult selle jäädvustamine tulevastele põlvedele – ta on võtnud südameasjaks mandani keele elluäratamise, selle taastamise igapäevase suhtluskeelena. Keelepäästmise plaani õnnestumist ohustavad mitmed asjaolud. Hõimu senine helde materiaalne tugi keeleprogrammile võib kaduda – nafta langevate hindade juures ei pruugi kildanafta müügist sõltuv hõim enam suuta kulukat ettevõtmist toetada. Kõige suurem oht suurejoonelise plaani õnnestumisele on seotud selle algataja endaga. Indrek on väsinud pikaajalisest võõrsil elamisest ja soovib lähitulevikus kolida tagasi koju Eestisse, et luua perekond. Kas tal õnnestub ühendada keelepäästja vastutusrikas ülesanne rahuldust pakkuva isikliku eluga?

Dokumentaalfilm “Keelepäästja” räägib ühe väljasuremisohus preeriaindiaanlaste keele päästmisest Eesti keeleteadlase eestvõtmisel. Film näitab, milliseid jõupingutusi ja inimlikke valikuid kaduva keeleilma taaselustamine endaga kaasa toob ning tõstatab küsimuse keele tähtsusest inimese minapildi kujundamisel ja hoidmisel.

Režissöör Liivo Niglas, Eesti 2020.

Mida siis siia filmi kõrvale lugeda?

  • Võiks võtta vanu indiaanijutukaid:

Hall Öökull “Seidžo ja tema kobraste seiklused” (Eesti Raamat, 1967), Anna Jürgen “Sinine Lind : irokeeside kasupoeg” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958), Liselotte Welskopf-Henrich “Suure Karu pojad” (Eesti Raamat, 1976), Thomas Mayne Reid “Oceola, seminolide pealik” (Eesti Raamat, 1979), Karl May “Winnetou” (Kupar, 1990) (ja selle järjed), James Fenimore Cooper “Hirvekütt. Esimene sõjarada” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1956) (ja selle järjed)

  • Või siis uuemaid indiaanijutukaid:

Eden Robinson “Ahvirannik” (Hotger, 2002), Charles Frazier “Kolmteist kuud” (Eesti Raamat, 2009), Katja Kettu “Rose on kadunud” (Koolibri, 2019), Tiit Tarlap “Lõhestusjoon” (Varrak, 2012), Alec Butler “Rämeparadiis” (Paranoia, 2019), Reijo Mäki “Indiaanlane” (Eesti Raamat, 2015), Sandra Brown “Indiaanipealiku pantvang” (Ersen, 1998), Clifford D. Simak “Jumalate valik” (Fantaasia, 2017), Tony Hillerman “Must tuul” (Eesti Raamat, 2007), Tony Hillerman “Esimene kotkas” (Ersen, 2000), Charles de Lint “Kusagil lennata” (Varrak, 2001), Charles de Lint “Südame metsad” (Varrak, 2009)

  • Või viia end müstilisemale lainele ja lugeda pärimust ja/või luulet:

Indiaani luulet” (Tiivaalune, 2020), “Hinge vikerkaar : valimik indiaani tarkusesõnu” (Ilo, 2004), “Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid” (Valge vaal, 2015), “Vembuvana. Jänes : Winnebago triksterilood” (Perioodika, 2004), Halliki Pihlap “Suve toomine : (indiaani muinasjuttude ainetel, indiaani viisidega põimitud) : lastenäidend” (Eesti Rahvamuusikakool, 2006), “Indiaani muinasjutte” (Noor-Eesti, 1931), Boris Kabur “Haiavata lood” (Eesti Raamat, 1990), “Suve tagasitoomine : Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte” (Kunst, 1986), Henry Wadsworth Longfellow “Laul Haiavatast” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)

  • Või asisemat lugemist indiaanlastest:

Dee Brown “Mata mu süda Wounded Knees : indiaanlaste ajaloost Ameerika Läänes” (Eesti Raamat, 1975), Larry J. Zimmerman “Indiaanlased : põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid ” (Ilo, 2003). Eva Lips “Indiaaniraamat” Eesti Riiklik Kirjastus, 1963), Omar Volmer “Tomahookide aeg : peatükke Ameerika vallutusloost” (Eesti Raamat, 1980), David Murdoch “Põhja-Ameerika indiaanlased” (Koolibri, 1997), Judith Simpson “Põlisameeriklased” (Varrak, 1997), Kärgatav Kõu “Ühe indiaanlase autobiograafia” (Kultuurileht, 2010), John G. Neihardt “Black Elk jutustab” (Varrak, 2016), Jake Page “Suure vaimu rüpes : Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu” (Tänapäev, 2011)

  • Või siis hoopis toreda keeleraamatu:

Jean-Pierre Minaudier “Grammatika ülistus” (Varrak, 2017)

Intervjuusid Indrek Pargiga on ilmunud viimastel aastatel päris palju, nii teles, raadios kui paberlehes, guugeldage, milline teile ette jääb, mu meelest on nad kõik nii huvitavad, et paari-kolme sealt ise välja noppida ma ei suutnud, ükskõik, millise jutuajamise otsa te komistate, põnev kuulata/vaadata/lugeda on see kindlasti.

Juutuubist ülevaade/esitlus mandanitest:

Tiina Sulg

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” laupäeval, 18. novembril kell 21.15 Cinamonis

In raamatukava on 15/11/2017 at 09:58

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” (“Rumble: The Indians Who Rocked The World”)  Kanada, 2016. Režissöörid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, produtsendid: Jake Kent, Claire Mackinnon, Lisa M. RothStsenaristid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, operaator: Alfonso Maiorana.

Sandra Ashilevi tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Tihtipeale kummitavad meid küsimused nagu “kuidas moos kommi sisse sai?” või “kumb oli enne, kas kana või muna?”. “Indiaanlased, kes raputasid maailma” on vastus umbes sarnastele küsimustele, ainult et muusikamaailma, täpsemalt tänapäeval populaarse muusika alguse kohta, mille oluliseks osaks on mõneti ehk üllatuslikult indiaanlased. Kuigi tegu on peamiselt muusikadokumentaaliga, siis tegelikult heidab see film märkamatult pilgu ka sellele, millist elu elasid indiaanlased ning mida nad Ameerikas läbi elasid. See on üks võimas tõestus sellest, et miski ei suuda panna ühtegi rahvast vaikima, kui nende tahe on suurem kui tagakius. “Rumble” on mitmeid ahhaa-momente tekitav film, mis tõenäoliselt päris külmaks ei jäta ühtegi muusikahuvilist.

Selle filmi kohta ei ole mul ühtegi kommentaari — täiesti tundmatu teema ja uudne vaatenurk — aga tekitas kangesti huvi. Jah, muusikaajalugu võiks tõesti väga mitme nurga alt uurida ja tutvustada.

Uudishimu ei andnud rahu ja tegin kiire guugelduse. Muu info jätan huvilistele endile otsida, aga näitena lehekülg “Best Native American Rock Bands“, kus on selline järjestus: 1. Redbone 2. Blackfoot 3. Testament 4. W.A.S.P. 5. Blackfire 6. Indigenous 7. Steve Salas 8. Breach of Trust 9. Smooth Reign 10. Keith Secola and Wild Band of Indian. Põlisameeriklased bändide muude liikmetena on veel eraldi huvitav nimekiri…

Pala, mis on sellele PÖFFil linastuvale filmile ka originaalpealkirja andnud — Link Wray “Rumble”:

Dokumentaalfilm  Link Wrayst — “Link Wray – The Rumble Man”:

Kaasaegsetest indiaani kirjanikest ei tea ma palju, silma on jäänud Sherman Alexie, kelle raamatuid on ka meie raamatukogus —  “The absolutely true diary of a part-time Indian”  ja ” War dances“. Mõned tema luuletused on tõlgitud ka eesti keelde, n “Evolutsioon”. Aga ka see on teema, millesse tuleks kunagi korralikumalt süveneda… võttes ette näiteks sellised nimekirjad nagu “10 Native American Writers You Should Be Reading” või “20 Native American Authors You Need to Read“.

Tiina Sulg