„Drive my car” laupäeval, 14.mail kell 15.00. PRIMA VISTA ELEKTRITEATRIS

Prima Vista filmiprogramm on tasuta!
Tõenäoliselt   mõistatas peale minu veel keegi, miks pealkiri tõlkimata on. Leidsin seletuse : Filmi pealkiri “Drive My Car” on mitmemõtteline. Lisaks punase Saabiga ringisõitmisel tekkiva juhi ja reisija tugevale sidemele viitab see otseselt biitlite samanimelisele laulule. The Beatles lõi loo tüdruku võrgutamisest, kuid selle sõnumi varjamiseks kasutas autoga sõitma kutsumise metafoori. Kuna ka Murakami novell kannab ingliskeelset nime, pole filmi pealkirja eri riikides enamasti tõlgitud.

See film on jaapani režissööri ja stsenaristi Ryûsuke Hamaguchi 13. töö ja seekord tundub 13 olevat õnnenumber, sest linateos lausa ägab erinevate festivalivõitude ja auhinnanominatsioonide koorma all. Kui paar tähtsamat ära mainida, siis – võitis Cannes´i filmifestivalil kolm auhinda, teiste hulgas parima stsenaariumi ning FIPRESCI kriitikute auhinna ning pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari.
Stsenaarium põhineb Haruki Murakami lühijutul, mis ilmus kogumikus “Men without women : stories” , kuid see ekraniseering laiendab 40-leheküljelise novelli kolmetunniseks filmiks.  Tänases, 13.05.2022 ilmunud Sirbis olevas Panos Kothanasise artiklis “Kuidas eksplutateerida väärkujutlust Aasia filmikunstist” nimetatakse filmi aluseks olevat veel kahte novelli, “Šeherezade” ja “Kino”.  Murakami raamatud üllatavad lugejaid sageli ootamatute pööretega.  Režissööri jaoks oli väljakutseks Murakami sisemiselt põlevate tegelaste emotsioonide tõlkimine filmikeelde. Selle võimalikusesse ei uskunud ka kirjanik, kuid pärast kohalikus kinos oma teose filmiversiooni vaatamist nõustus ta, et tulemus oli muljetavaldav.

Murakami teoseid on ekraniseeritud ligi kakskümmend, nende seas hulga lühifilme,  aga meile on neile aluseks olnud lugudest tuntud vist ainult „Norra mets”. Lugeda võib pettumata aga kogu Murakamit, lihtsalt väga palju järjest pole soovitatav.

Kaja Kleimann

 

“Rashomon” kolmapäeval, 2. septembril kell 21.00 Elektriteatris

Kino lehel olev tutvustus annab teada:

Film viib vaataja feodaalaja Jaapanisse, kus laguneva Rashomoni värava all peidavad end vihma eest puuraidur, preester ja talupoeg. Kuna ilm on ränk, ei saa keegi teekonda jätkata. Peagi selgub, et puuraiujat ja preestrit painab kohtuprotsess, mille tunnistajaks nad linnas just eelmisel päeval on olnud. Jahmunud talupojale räägitakse lugu vägistamisest ja tapmisest, milles on kolm osalist: tuntud bandiit, tapetud ülik ja üliku naine. Loo käigus hakkab sellele aga lisanduma tegelaste uusi vaatepunkte ja tõlgendusi, mis näitavad üha uusi tahke filmikangelaste moraalsest palest või siis selle puudumisest.

“Rashomon” oli režissöör Akira Kurosawa esimene suur meistritöö, mis pärast linaletulekut on avaldanud aastakümnete jooksul mõju lugematutele temast inspiratsiooni saanud filmidele. See esitati autorile enesele teadmata Veneetsia filmifestivalile, kus ta võitis kõigile üllatusena Kuldlõvi peaauhinna. Edu tagas muuhulgas ka operaator Kazuo Miyagawa hämmastav kaameratöö valguse ja varjudega ning Toshiro Mifune rollisooritus, mis on filmiajaloo meeldejäävamaid.

Filmi aluseks olid Ryuonsuke Akutagawa kaks lühijuttu, mis on ilmunud ka eesti keeles novellikogus “Hammasrattad” 1978. aastal. Kurosawa ise rääkis teose sünniloost nii: ““Rashomonist” pidi tulema minu katseplats. Koht, kus ma võisin sobitada ideid ja soove, mis kasvasid välja mu tummfilmi otsinguist. Otsustasin kasutada Akutagawa jutustust, mis tungib inimsüdame sügavustesse nagu kirurgi nuga ning paljastab selle tumedad kompleksid ja kummalised kapriisid. Neid inimsüdame iseäralikke impulsse peaks väljendama valguste ja varjude ühismõju kaudu. Minu filmis rändavad rööpailt libisenud inimesed üha sügavamale metsikusse maastikku.”

Ega nii pika ja põhjaliku kokkuvõtte peale polegi muud lisada, et lugege siis Ryuonsuke Akutagawa loomingut või üldse jaapani kirjandust, seda on eesti keeles õnneks omajagu, mõni aasta tagasi sai neist ka nimestik kokku kogutud, uuemad on sealt küll puudu, aga mingu valikualuse ikka annab.

Tiina Sulg

“Minu naaber Totoro” laupäeval, 23. mail ETV2s kell 17.00

“Minu naaber Totoro” (Tonari no Totoro, Jaapan, 1988)

Minu naaber Totoro on igati õigustatult nimetatud üheks helgemaks ja ilusamaks animatsiooniks läbi aegade. Ja isegi kui ei oleks, siis mina arvaks ikka nii! Kuigi ma nägin Totorot esmakordselt juba täiskasvanuna, vallutas see väga kiiresti mu südame ja tõusis lemmik filmide hulka. “Minu naaber Totoro” on film, mis avas minu jaoks ukse Hayao Miyazaki maagilisse maailma ning ma olen selle legendaarse animaatori loomingu austaja juba mitu aastat.

Ülikooli professorist isa kolib koos kahe tütre, vanema Stasuki ja noorema Meiga, pisikesse majja suure künka kõrvale. Suure künka otsas kasvab hiiglaslik puu ja selles pühakohas elab Totoro. Totoro ei ole küll selle suure pehme karvakera päris nimi, lihtsalt õdedest noorem ei saa päris hakkama “troll” ütlemisega — nii sünnibki Totoro. Ja nii see pere elab seal rohelusest ümbritsetud maailmas. Juhtub küll seiklusi, aga eelkõige on tegu rahuliku kulgemise ja looduse ilu imetlemisega. Minu jaoks tähendab Totoro eelkõige rahu ja lõõgastumist.

Muidugi, nagu iga teise Miyazaki filmiga, kaasneb ka Totoroga hulgaliselt filosofeerimist ja teooriaid. Enamasti püütakse ikka välja lugeda animatsiooni sügavamat tähendust, leida autori tõelist sõnumit. Mina ennast sellega ei vaeva, sõnumit ei otsi ja vaatan seda filmi ikka ja ainult Totoro pärast. Totorot on võimalik ka Tartus kohata, vähemalt mõni aeg tagasi meeldis talle tervitada Elektriteatri külalisi!

Totoro loost on ka raamatu versioon, küll inglise keeles, aga ikkagi :)

Treiler:

Irina Möldre

“Midnight Diner: Tokyo Stories” Netflixis

Igal südaööl avab Peremees (Kaoru Kobayashi) oma söökla öistele kundedele. Menüü on lakooniline — sealihaga misosupp, õlu, sake ja shôchû (enamasti riisist, odrast, kartulist või bataadist destilleeritud sakest kangem alkohoolne jook). Lisaks valmistab Peremees kõike, mida tahetakse, aga tingimusel, et tal on olemas koostisosad ja ta oskab seda valmistada. Kundesid on rohkem kui võiks esmapilgul arvata ning igal neist on oma lugu. Sari põhineb Yarô Abe samanimelisel koomiksisarjal (mangal), mida pole kahjuks tõlgitud ei inglise ega eesti keelde.

Sarja episoodilisus, seotus toitudega ning keskendumine inimsuhetele meenutab aga üht teist jaapani kirjandusteost, mis on ka eesti lugejale kättesaadav. Hiromi Kawakami “Õpetaja portfell” räägib kolmekümnendate teises pooles naisest Tsukikost, kes kohtab baaris oma endist emakeeleõpetajat, seitsmekümnendates leskmeest. Mehel on küll ka nimi olemas, kuid endine õpilane kutsub teda jätkuvalt Sensei’ks (jpn k õpetaja). Nii “Õpetaja portfellis” kui “Midnight Diner’is” on kerget nukrust, seda õrna melanhooliat, mida jaapani kõrgkultuur on ammusest ajast väärtustanud.

Teise raamatusoovitusena sarja juurde tooksin välja jaapani esimese kirjandusnobelisti Yasunari Kawabata romaani “Vana pealinn”, mis eesti keeles on ilmunud Agu Sisaski tõlkes 2001. aastal samade kaante vahel teise Kawabata romaaniga “Tuhat kurge”. Kawabata sai Nobeli preemia “jaapani traditsioonilise mõttelaadi meisterliku kujutamise eest” (A. Sisask väljaande järelsõnas), kuigi ta kirjutas ajal kui see traditsiooniline mõttelaad (või õigemini ehk küll tunnetuslaad) oli juba hakanud suures osas hääbuma. Samamoodi on Peremehe einela justkui jaapanlikkuse oaas keset globaliseerumistuhinas eristamatuks muutunud söögikohtade kõrbe.

Sari peaks vaevata tekitama nostalgiat kõigis, kes on kasvõi kord elus käinud Shinjukus või mujal Jaapanis väikestes traditsioonilistes söögi- või joogikohtades. Kel veel vastavat kogemust pole, saavad aga valmistuda tulevaseks kogemuseks, või reisida — nii nagu raamatud ja sarjad seda igal ajal võimaldavad — unelmais.

Kairi Jets

„Tüdruk, kes muutis ilma“ esmaspäeval, 30. detsembril kell 17 Cinamonis

Kuna ilma teema on hetkel äärmiselt aktuaalne, siis on sellise anime jaoks just õige aeg.

Filmi treiler:

Autori teistegi teoste kohta leiab rohkem infot siit.

IMDB link.

“Tüdruk, kes muutis ilma” (“Weathering with You”) on Jaapani praeguse aja kõige hinnatuima lavastaja Makoto Shinkai (“Your Name”, “Children Who Chase Lost Voices”) kõige uuem, rekordeid purustav film, mille Jaapan esitas Oscaritele Parima rahvusvahelise filmi kategoorias. Viimati sai sellise au osaliseks 1997. aastal samamoodi ökoloogilistele probleemidele vihjav Hayao Mizazaki film „Printsess Mononoke.“

Film räägib poisist nimega Hodoka, kes jookseb kodust minema ning leiab ennast varsti keset vihmaperioodi olevast Tokyost. Suurlinnas tutvub ta Hinaga, noore tüdrukuga, kellel tundub olevat võime muuta ilma. Looduse käiku muutmine ei tule aga ilma tagajärgedeta ning noored peavad oma seikluste käigus aru saama, kuidas loodusega harmoonias elada.

See film on lisaks visuaalselt imeilusale ja suurepärasele loole ka väga aktuaalne allegooria kliimasoojenemise teemal ning näitab, kuidas inimene oma tegevusega kliimat mõjutab ning millised tagajärjed võivad sellel olla. Filmi peetakse õigustatult üheks selle aasta parimaks filmiks üldse.

Mõned raamatusoovitused kliimaga seoses:

Seili Ülper

Animatsuri 2017

Animatsuri on jälle kohal.
Väike väljavõte kavast (ja kuna toimub nii palju huvitavat, siis ei suuda ma ainult filmindusega piirduda):

Raamatunäitus
Joonistatud maailmad 18. septembrist – 13. oktoobrini 2017 Tartu Linnaraamatukogu IV korrusel (Kompanii 3/5, Tartu)
Manga on koomiks, mis laiemas maailmas on tihedalt seotud Jaapani popkultuuriga. Jaapanis tähistatakse selle terminiga koomikseid/graafilisi romaane üldiselt. Manga lugejateks on nii lapsed kui ka täiskasvanud, nii mehed kui ka naised. Mangasid liigitatakse erinevatesse žanritesse ning iga mangalooja (mangaka) stiil ja käekiri on ainulaadsed. Manga on mõjutanud Lääne (koomiksi)kunstnikke, kelle tööd on samas mõjutanud ka mangakunsti arengut. Lood, mis jõuavad lugejateni mangade vahendusel, võivad hõlmata aastaid ja seostuda nii mõnegi lugeja jaoks lapsepõlvest teismeikka ning ka täiskasvanuikka jõudmisega. Üks manga võib olla ühendavaks lüliks tervele põlvkonnale… Näitus on põgusaks ülevaateks raamatukogu kogusse kuuluvatest mangadest. Lisaks mangadele on väljapaneku osaks ka Mariliis Teearu isiklikusse kogusse kuuluvad figuriinid – erinevate Jaapani animede/mangade ja popkultuuriga seotud tegelaste kujukesed.

Manganäitus
Sander Tulki isikunäitus 17.-29. septembrini 2017 Tasku ostukeskuses 2. korruse aatriumis (Turu 2, Tartu)
Sander Tulk (sünd. 1992) on kunstnik Saaremaalt, kes tegeleb mangade ja manga-aineliste piltide joonistamisega. 2014. aastal lõpetas ta Kuressaare ametikooli multimeedia kujundamise eriala, kuid möönab, et on enamiku joonistamisoskusest omandanud siiski iseseisvalt. Jaapani koomiksite ehk mangade stiilis joonisfilmidega puutus Tulk lapsena kokku saksa telekanalite kaudu. Just anime taasavastamine, mälestus lapsepõlves joonistamise nautimisest ning kihk millegi loova ja ühtaegu produktiivsega tegeleda innustasid mangakunstniku karjääri algust.

Film
VOCALOID IA (2016). 24. septembril kell 13.45 Hugo Treffneri Gümnaasiumis (Munga 12, ruum 221)
„IA“ on virtuaalne artist, kes elab VOCALOIDi-nimelises programmis. IA teosed „IA – Aria on the Planetes“ ja „IA Rocks – Aria on the the Planetes“ on jõudnud Jaapani muusikaedetabeli tippu. Videod IA osalusega on kogunud üle 100 miljoni vaatamise. 2013. ja 2014. aastal oli IA kommentaatoriks Jaapani kõige vaadatuma motorallivõistlusel Super GT ning selle ametliku tunnuslaulu esitajaks. IA on esitanud ka laulu „Otsukimi Recital“, mis kõlas animes „Mekakucity Actors“. IA hääl on esindatud ka CD-l, mis tuli kaasa „Neon Genesis Evangelion“ manga viimase väljaandega. 2015. aasta juulis jõudis turule Playstation Vita mäng „IA/VT -COLORFUL-“ ning see jõudis mängude edetabelis 2. kohale. IA debüteeris Põhja-Ameerikas 2015. aasta juulis ANIME EXPO 2015 raames toimunud live-kontserdiga Los Angelese Nokia klubis. 2015. aasta septembris andis IA oma esimese soolokontserdi Jaapanis. Juba oktoobris esines tehishääl New Yorgi laval. Järgmisel kuul andis IA kontserdi Londonis 1500-pealise publiku ees. Alates 2016. aasta veebruarist on IA esimest live-kontserti Jaapanis voogedastatud animemessidel ja kinolinadel üle kogu maailma. 2018. aasta aprillis avab Jaapani Animatsiooni ja Elustiili Festivali suurejoonelise pauguga maailmakuulus tehishääl IA live-kontserdiga Tallinnas.

Kirjandustund
Murakami ja maailm. Murakami maailm 24. septembril kell 13.45 Hugo Treffneri Gümnaasiumis (Munga 12, ruum 203)
Haruki Murakami (1949) on ilmselt kõige tuntum elusolev Jaapani kirjanik maailmas. Ka eesti lugejale on tuttavad nii tema autobiograafiliste sugemetega realistlikumad romaanid kui ka hilisemad, pisut fantastilisemad teosed. Sinna vahele ja ümber mahub aga veel palju muud. Muuhulgas on märkimisväärne tema balanseerimine Ida ja Lääne vahel – Läänes peetakse teda selgelt jaapani kirjanikuks, aga Jaapanis jälle liiga läänelikuks ja kergemeelseks, et jaapanlasi maailmakirjanduses tõeliselt esindada. Ehk võiks teda siis pidada sillaehitajaks, kes ühendab neid mõlemaid? Murakami maailma avab Kairi Jets.

Rollimängud
“Tüüpilise animedraama” rollimäng 23. septembril kell 16.00 Hugo Treffneri Gümnaasiumis (Munga 12, ruum 139)
Tahad olla kangelane, kurikael, päästa maailma või seda hävitada? See kõik on sinu võimsuses. Seltskonnamäng, mille eesmärk on luua eepiline lugu täis põnevust ja huumorit. Gerli Carol Koppel
Artemis 24. septembril kell 11.30 ja 13.30 Hugo Treffneri Gümnaasiumis (Munga 12, ruum 202)
Oled sa kunagi mõelnud, mis tunne on kapten Kirkil Enterprise’i sillal? Või Malcolm Reynoldsil Serenity pardal? Või siis ükskõik millisel kaptenil suvalisel kosmoselaeval? Nüüd on seda võimalik proovida kaptenisillasimulaatoril „Artemis“. Peale kapteni aga on vaja laevale ka relvastusohvitseri, navigaatorit, inseneri ning luure- ja sideohvitseri. Sedasi kuuekesi laeva juhtida on käkitegu ning iga meeskonnaliige saab oma ülesanded kiirelt selgeks. Vilumus nendega mängleva kergusega hakkama saada tuleb aga ajapikku. Mäng on mõeldud 6 mängijale. Ove Hillep, J.J Metsavana

Käeharjutusi
Kalligraafia 23. septembril kell 12.30 Hugo Treffneri Gümnaasiumis (Munga 12, ruum 139)
Kultuuri- ja kunstihuvilistel on võimalus kätt proovida ühe Jaapani vanima ja tuntuima kujutava kunsti haruga, milleks on jaapani kirjakunst. Töötuba juhendab Tartu Ülikooli jaapani keele lektor Eri Miyano.
Kanzashi 23. septembril kell 17.45 Hugo Treffneri Gümnaasiumis (Munga 12, ruum 139)
Kanzashi (ka hana kanzashi) on traditsiooniline jaapani kunstivorm. Teeme hooajalise (sügisese) kanzashi lille juukseklambri. Natalia Orshanskaya
Mangade töötuba 24. septembril kell 14.15 Hugo Treffneri Gümnaasiumis (Munga 12, ruum 139)
Manga töötoas annab Eesti manga hobikunstnik kiire ülevaate sellest, mis manga on, ja kirjeldab oma koomiksite loomise protsessi. Töötoas saavad osalejad ka õppida kiirelt joonistama mangategelasi ja luua üks visand koomiksilehest. Juhendab Sander Tulk.

Muusikaõhtu
Traditsioon ja kaasaeg Jaapani muusikas koto ja kugo näitel 25. septembril 2017 kell 19.00 Domus Dorpatensises (Ülikooli 7/Raekoja plats 1, Tartu)
Vaatame üheskoos jaapani muusikakultuuri sügavustesse läbi näppepillide koto ja jaapani harfi kugo ajaloo ning nendel esitatava muusika kaudu ka tänasesse päeva. Kuidas iseloomustada jaapani muusikat? On see meile lähedane või kauge? Vähemasti mõned vastused nendele küsimustele saavad Lilian Langsepa loengu jooksul kuuldavaks ja nähtavaks.

Filmiõhtu
“Kirsipuu Yoko” 26. oktoobril kell 19.00 Genialistide klubis (Magasini 5, Tartu)
“Kirsipuu Yoko” (Yoko Sakura (陽光桜), 2015).
Inspireeriv tõestisündinud lugu väikese Jaapani linnakese keskkooliõpetaja eluaegsest ettevõtmisest luua esimene kunstlikult tolmlev hübriidkirsipuu, et täita lubadus, mille andis oma teise maailmasõtta suundunud armastatud õpilastele. Film on jaapani keeles ja ingliskeelsete subtiitritega.

Kogu kava http://animatsuri.eu/2017/.
Mõne aasta tagune nimestik “Jaapani kirjandus ja Jaapanist inspireeritud kirjandus“.

Tiina Sulg

JAFF ehk Jaapani Animatsiooni Filmifestival Cinamonis 25. aprillist 1. maini

Jaapani animatsiooni ja elustiili filmifestival JAFF on iga-aastane festival, mis toob Tallinna, Tartu, Pärnu ja seekord ka Narva kinodesse värskeid animatsiooni-, mängu- ning dokumentaalfilme Jaapanist. Sellel aastal toimub festival juba 11. korda, 21. aprillist 1. maini ning Tartus on Jaffi filme võimalik vaadata Cinamonis 25. aprillist 1. maini.

Teisipäeval, 25. aprillil „Unustatud häälte püüdjad”. Makoto Shinkai värskeim animafilm on jutustus tüdrukust Asunast, kes võtab ette pika teekonna, et jätta hüvasti oma isaga.

Kolmapäeval, 26. aprillil „Pilvede taga”. Jaapani on enda vahel ära jaganud USA ja NSVL. Aomori prefektuuris, Ameerika kontrolli all olevas tsoonis kasvavad kaks poissi Hiroki ja Takuja. Mõlemaid poisse köidab NSVL’i okupeeritud saarel olev hirmuäratav Tornning nad ehitavad salaja lennuki, millega loodavad ühel päeval lennata Tornini.

Neljapäeval, 27. aprillil „Eva aeg”. Ühel päeval avastab Rikuo, et tema kodune android Sammy on hakkanud tegutsema isepäi. Roboti tegevuslogides avastab mees imeliku kirje „Kas te naudite aega Evaga?“. Rikuo otsustab koos oma sõbra Masakiga androidi jälitada ning üsna pea avastavad nad eriskummalise kohviku „Eva aeg“.

Reedel, 28. aprillil „Hing anumas 2: Süütus”. Kultusliku animefilmi „Hing anumas“ loonud Mamoru Oshii teine suurejooneline teos on jätkuks 1995. aastal ilmunud filmile. Käes on aasta 2032. Jaapani politsei 9. osakond uurib hulluks minevate gynoidide (lõbunaistest robotid) juhtumit.

Laupäeval, 29. aprillil „IA. Party A Go-Go”. „IA“ on virtuaalne artist, mis elab VOCALOID nimelises programmis. IA teosed „IA – Aria on the Planetes“ ja „IA Rocks – Aria on the the Planetes“ on jõudnud Jaapani muusika edetabeli tipus. Videod IA osalusega on kogunud üle 100 miljoni vaatamise.

Pühapäeval, 30. aprillil „Surmavihik: Valgusta uut maailma”. Surmavihiku traagilistest sündmustest on möödunud 10 aastat. Korraga niidab surm börsimaaklereid igas maailmanurgas: Wall Street’il, Londonis ja Moskvas. Need sündmused viitavad sellele, et keegi on taas avanud Surmavihiku.

Esmaspäeval, 1. mail „Punane kilpkonn”. Prantsuse multifilmikunstnike ja legendaarse Jaapani animatsioonistuudio Ghibli koostööna valminud õpetliku sisuga film, mida saatis mulluse Cannes’i filmifestivalil erakordne edu. Lugu on asustamata saarele jäänud merehädalisest, kes on kaotanud igasuguse lootuse kuni ilmub välja hiiglaslik punane kilpkonn, kes muudab meremehe elu.

Lugemissoovituseks sobivad siia juurde loomulikult mangad, mida ka pisut meie raamatukogus saadaval. Eesti keeles küll mangasid eriti pakkuda pole, esimese hooga meenus kohe „Amulett”, mida on ilmunud viis osa.

Anu Amor-Narits

Hayao Miyazaki retrospektiiv Elektriteatris 20.04-24.04

Hayao Miyazaki on jaapani animatsiooni suurkuju. Tema loodud on tegelased ja maailmad, mida armastavad nii lapsed kui ka täiskasvanud. Sel kuul on võimalus kiigata tema fantaasiasse Elektriteatris ning muidugi oleks patt sellist võimalust mitte kasutada.

Näha saab ühteteist Miyazaki täispikka filmi: „ Lupin III: Cagliostro loss” (1979); „Tuulte oru Nausikaa” (1984); „Taevane loss” (1986); „Minu naaber Totoro” (1988); „Kiki kulleriteenus” (1989); „Porco Rosso” (1992); „Printsess Mononoke” (1997); „Vaimudest viidud” (2001); „Howli liikuv kindlus” (2004); „Ponyo mäe otsas” (2008) ja „Tuul tõuseb” (2013).

Valik on suur ja ega see otsustamine kerge ei ole. Pisematele soovitaks kindlasti ära vaadata “Totoro” – tegu on Miyazaki kõige ikoonilisema tegelasega ning paljud peavad seda üheks kõige helgemaks ja heatahtlikumaks ekraanilooks üldse. „Printsess Mononoke” ja „Tuul tõuseb” on sobilik veidi vanematele. Ja otseloomulikult ei saa vaatamata jätta parima joonisfilmi Oscariga pärjatud „Vaimudest viidut”.

Juhiksin tähelepanu ka joonisfilmides kõlavale muusikale – Miyazaki koostöö helilooja Joe Hisaishiga pole seni mulle veel pettumust valmistanud!

Mõne aasta eest teatas Hayao Miyazaki, et läheb pensionile. Nüüdseks on ta juba jõudnud pensionilt ära tulla ning on lootust, et varsti saame näha ka vanameistri kaheteistkümnendat filmi!

Täpsem kava Elektriteatri koduleheküljelt https://elektriteater.ee/

Muusikat:

Irina Möldre

„Minu naaber Totoro” esmaspäeval, 21. märtsil kell 9.00 ja 14.30 ETV2s

Kuna sel nädalal on koolivaheaeg, hoolitsetakse eriti hästi nooremate televaatajate eest. Esimese koolivahejafilmi näol on tegu Jaapani animelegendi Hayao Miyazaki (“Vaimudest viidud“, „Howli liikuv kindlus“) neljanda täispika filmiga, mis võitis juba esimesel linastusnädalal nii kriitikute kui ka publiku südamed. Sageli on seda vägivallatut ja helget linateost nimetatud ka maailma parimaks koguperefilmiks, mis iial kinolinale jõudnud.

Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad koos isaga linnast uude maakodusse, et elada lähemal haiglas olevale emale. Peagi avastavad tüdrukud, et vanas majas pesitseb peale nende veel keegi, kes osutuvad kummalisteks, kuid heasoovlikeks vaimudeks. Uudishimulik Mei püüab vaimude elu kohta juurde uurida ja see viib ta maja ääres kasvava suurte puude saluni ning täiskasvanute silmadele nähtamatuks jääva Totoroni, hiiglasliku metsaisandani. Ääretult sõbralik ja rahumeelne metsavaim võtab tüdrukud ruttu omaks ja viib nad vastu ootamatutele seiklustele.

Oma 2008. a. Jaapani animefestivali kajastavas artiklis kirjutab Mathura muuhulgas ka sellest filmist.

IMDb-s  on filmil ootuspäraselt kõrge hinne.

Lugemislauale soovitaks aga hoopis värsket eesti muinasjuttude kogu, kus teiste hulgas lugusid ka meie metsade vaimolenditest. Risto Järv on ära teinud väga suure töö ja Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu, mille tulemuseks on raamat „Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist”.

Anu Amor-Narits

“Minu naaber Totoro” neljapäeval, 25. detsembril kell 20.00 ETV2-s

Millal siis veel, kui mitte jõulude ajal rääkida sellest, kas lastele ikka maksab jama ajada. Muinasjutud ja fantastilised kujundid mängivad olulist rolli väikelaste väärtuskasvatusel. Laste usaldus vanemate inimeste vastu, ei lase neil läbi näha peidetud moraali, mis teatavasti võib tekitada trotsi iseteadlikus mõistuses. Kas eesmärk õigustab abinõu, just selle küsimusega tegeleb Studio Ghibli varasemaid animafilme “Minu naaber Totoro” põneval moel, kus objekt kattub vahendiga.

Perekond, isa koos kahe tütrega (Satsuki ja Mei) kolivad majja, mis on pikalt omanikuta seisnud ja mida loodus on hakanud tagasi nõudma. Talad on pehkinud, laest sajavad sisse tõrud ja pimedatesse nurkadesse on keegi end elama seadnud. Vanemad inimesed teavad, et parim moodus tontidest vabanemiseks on valju kõlav naer. Kuid kui midagi põnevat ja salapärast on leidnud tee lapse fantaasiamaailma, ei tule sellest vabaneda, vaid rohkem teada saada. Niimoodi jõuab väike Mei looduse pisikeste ja suuremate saladuste jälile. Muuseas leiab ta lahenduse lapse hinge närivale murele ja asub üksipäini päästemissioonile, et aidata oma haiget ema. Ometi on hea tahe suurem, kui tüdruk ise ja kõik ei lähe päris nii nagu plaanitud. Fantaasia võib tekitada palju pahandust ja südamevalu, kuid see võib pakkuda vaimujõudu ja kindlust olukordades, kus midagi teha lihtsalt ei ole võimalik.

Studio Ghibli loodud maailmades on väga tähtsal kohal animism (“Printsess Mononoke”, “Ponyo mäe otsas”, “Vaimudest viidud”). See ei ole moodsa aja leiutis nagu päkapikud. Ida religioonis on noorte kultuuride fenomen seni säilinud. Aastatuhandete pikkune praktika näitab, et inimesed oskavad loodust paremini hoida, kui nad saavad lapsepõlvest kaasa usu, et kõik puud ja ojad, metsad ja mäed, loomad ja isegi tuul – kogu loodus on hingestatud.

Studio Ghibli teisi animafilme on võimalik laenutada Tartu Linnaraamatukogust. Studio Ghibli ja animismi kohta võib lugeda Wikipediast. Filmi kohta IMDB-st.

Sander Kaasik

“5 sentimeetrit sekundis” ja teised Jaapani animefilmid ETV2-s alates 2. aprillist

Rahvusringhäälingu kultuuriuudistest:

11. aprillil algab kaheksas Jaapani Animatsiooni Filmifestival JAFF ning selle eel vallutavad animefilmid ka ETV2 eetri. Jaapani animefilme näeb ETV2-s tänasest kuni 14. aprillini esmaspäeviti kell 22.25, kolmapäeviti kell 22.00 ja laupäeviti kell 17.00.

2. kuni 14. aprillini näeb ETV2 eetris kuut Jaapani animafilmi. Jaapani anime programm algab juba täna õhtul kell 22.00 (kordusena laupäeval kell 23.50) Makoto Shinkai 2007. aasta filmiga “5 sentimeetrit sekundis”. Viis sentimeetrit sekundis on kirsiõite puult langemise kiirus. Samanimeline joonisfilm on realistlik ja poeetiline lugu armastusest ja unistusest, lähedusest ning ületamatuks jäävatest kaugustest. Film koosneb kolmest segmendist, igaühe keskmes Takaki Tono – poisi, noormehe ja täiskasvanuna. Takaki armastab Akarit, aga armastajate vahel on nii ruumilised kui ka ajalised takistused.

5. aprillil kell 17.00 on ETV2-s eetris legendaarne 1988. aasta film “Minu naaber Totoro” (Hayao Miyazaki), mis räägib uude kodusse kolinud laste seiklustest koos metsavaimudega. Sageli on seda vägivallatut ja helget linateost nimetatud ka maailma parimaks koguperefilmiks, mis iial kinolinale jõudnud.

7. aprilli õhtul näeb ETV2-st legendaarse Hayao Miyazaki 1984. aasta filmi “Tuulte oru Nausikaa”, mis räägib tulevikust planeedil Maa, selle kuningriikidest ja hõimudest ning sõjast.

9. aprillil linastub ETV2-s Goro Miyazaki üsnagi värske film “Moonikünka nõlvadel”, mis viib vaataja aga hoopis minevikku, aastasse 1963, kui Jaapanis valmistutakse Tokyo olümpiamängudeks. Nostalgiline ja romantiline, teravaid teemasid (sõjaarmid, olümpiamängudele eelnenud tudengiprotest, moderniseerumine) leebelt ja poeetiliselt käsitlev film valiti 2011. aasta Jaapani parimaks animafilmiks. Režissöör Goro Miyazaki on Jaapani animetööstuse legendi Hayao Miyazaki poeg, vanameister Hayao on aga filmi üks stsenaristidest.

12. aprillil kell 12 on ETV2-e lastefilmide rubriigis eetris “Tüdruk, kes hüppas läbi aja”. Mamoru Hosoda 2006. aasta filmis avastab teismeline tüdruk Makoto, et suudab hüpata minevikku. See on päris mugav, sest saab valmistuda untsu läinud kontrolltööks, vältida riiduminekut sõpradega või lihtsalt puhata pärast rasket päeva. Peagi saab Makotole selgeks, et läbi aja hüppamine toob kaasa ka väga ebameeldivaid üllatusi.

14. aprillil lõpetab ETV2-s animeprogrammi Tomomi Mochizuki 1993. aasta film “Ookeanilained”, mis andis tõuke nüüdseks ülipopulaarseks saanud jaapani koolianime žanrile ja on teetähiseks sadadele sama žanri esindajatele.

Jaapani animafilmide kõrvale sobib muidugi sirvida mangasid. Neid meil on mõned raamatukogus ka täitsa olemas. Neile, kes veel ei tea, väike teade, et mangasid loetakse tagantpoolt ettepoole.

Tiina Sulg

“Ponyo mäe otsas” esmaspäeval, 19. märtsil kell 9 ja kell 16.20 ETV 2-s

Lugu Ponyost on maagilist realism harrastava Hayao Miyazaki 2008. aastal ilmunud animefilm, mida soovitan vaadata kõigil, kellele on läinud hinge “Vaimudest viidud” , “Tuulte oru Nausikaa” või ”Printsess Mononoke”. Tema šedöövrid ei ole mõeldud üksnes lastele, vaid pakuvad oma sümbolirohkusega vaimseid väljakutseid igale eale.

Multikas põhineb Hans Christian Anderseni südameid murdval muinasjutul “Väike merineitsi”. Tegevus toimub kaasaegses Jaapanis, kus kalake Ponyo armub poissi ja tahab seetõttu tüdrukuks saada. Lisatud on igasuguseid müstilisi ja peaaegu uskumatuid seiklusi ning sekeldusi (nagu Hayao Miyazakile omane). Anderseni muinasjutt on pisaraid kiskuv tragöödia isetust ja/või inimlikust armastusest ning vastutusest. Hayao Miyazaki õnneliku või õnnetu loo lõpu peate aga ise televiisorist järele vaatama.

Hayao Miyazaki kohta saab lugeda Vikipeediast  ja IMDb-st . Filmi enese kohta leiate informatsiooni ingliskeelsena siit. Linnaraamatukogust saab laenutada Anderseni muinasjuttu “Väike merineitsi” samanimelises kogumikus.

Liis Pallon

“Helldriver” kolmapäeval, 4. mail kell 22.00 kinos Athena

29. aprillist 1. maini toimunud Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival on sel aastal jõudnud otsaga ka Tartusse  –  3. ja 4. mail Athena kinno.

Jaapani režissööri Yoshihiro Nishimura 2010. a. valminud verise ja hoogsa zombifilmi “Helldriver” kohta saab rohkem infot siit, siit ja siit.

Päris Jaapani õudukaid meil raamatukogus lugemiseks kõrvale pakkuda pole, aga Ryū Murakami “Misosupis” annab jaapani õõvakirjandusest aimu küll. Zombilugudest võiks lugeda Jane Austini “Uhkuse ja eelarvamuse” paroodiat Steve Hockensmithi “Pride and prejudice and zombies: dawn of the dreadfuls” ja eesti zombiromaani Maniakkide Tänava “Surmakarva”.

Tiina Sulg