Jalgpalli MM-i poolfinaalid, kolmanda koha mäng ja finaal (ETV2)

13.12.22: kell 21.00 Argentiina – Horvaatia

14.12.22: kell 21.00 Prantsusmaa – Maroko

17.12.22: kell 16.30 kolmanda koha mäng

18.12.22: kell 16:30 finaal

Neli aastat pluss veidi veel on mööda läinud sellest ajast, kui viimati sai rääkida sellest suurest ja ülimalt tähtsast ajast ühe korraliku tugitoolijalgpalluri elus. Jalka MM on taas kohale jõudnud ja juba ka peaaegu läbi saanud, jäänud on ainult kõige olulisemad mängud! Ning kuigi eks neid “emm emme” on varemgi olnud, siis selle samuse selle aastase kohta võib nii mõndagi huvitavat rääkida, alustades sellest, kus ja millal toimub ning lõpetades sellega, kes on tublid olnud ja kes üllatavalt halvasti mänginud (neid üllatajaid on … üllatavalt … palju olnud seekord).

Alustame siis sellest, kus toimub ja millal toimub. Kui tavaliselt kaasneb iga suurvõistluse korraldamisega omajagu skandaale, skandaalikesi ja suuremat nurinat, siis seekordsel korraldajal on vist õnnestunud olla skandaalsem kui nii mõnigi varasem üritaja. Nagu ütleb kallis vikipeedia, on Katar riik Lähis-Idas Pärsia lahe rannikul. Pindalaks 11 571km2, elanikke ligi 3 miljonit: ehk siis väiksem kui eesti, aga rahvast pea kolm korda rohkem. Asukohast tulenevatest eripäradest räägin peagi, aga esmalt ikka veidi poleemikast, mis Kataris korraldatava jalgpalli MM-iga kaasnenud on. Peamiseks teemaks on olnud korruptsioon ja inimõigused, millest esimese käekäik on olnud märgatavalt parem kui viimase. Mõtlen siinkohal seda, et altkäemaksu on jagatud paljudele ja arvata võib, et üsna lahkelt, aga inimõiguste tagamist on suure entusiasmiga püütud nö vaiba alla peita. Pean tunnistama, et kripeldab ikka küll – olen teadlik, mis toimub, aga mänge vaatan ikka. Vähemalt ei läinud ma sinna kohale (mitte et mul selle jaoks raha oleks, sest piletid igale poole ja majutus maksavad seal hingehinda!)

Veidi ka toimumisajast. Kui eelmine MM toimus aastal 2018, siis järgmine peab toimuma 2022, mõtlesin ma suvel ja olin üllatunud, et sellest midagi ei räägita. Kas tõesti otsustas kogu maailm Kataris toimuva MM-i blokeerida, kustutada, olematuks teha? Ei! Asi on lihtsalt selles, et kui Katari MM oleks toimunud tavapärasel ajal, siis mängu väravate hulga peale kihla vedamise asemel oleks tehtud panuseid kuumarabanduse saanud mängijate hulga peale. Nii et kui oled harjunud jalgpalli MMi sõpradega mõne pubi või baari välistrassil õllet libistades jälgima, siis seekord see kahjuks päris nii välja ei tule. Muidugi, kui oled eriti entusiastlik fänn, siis keegi ei keela sul ka praegu näiteks lumehange istuda ja läbi akna mängu nautida, jääpurikat lakkuda ning lõpetuseks kodus sõna otseses mõttes palavikuliselt finaalile kaasa elada.

Aga kui jätta kõrvale, et täiesti üllatuslikult on 2022. aasta jalgpalli MM suve asemel hoopis talvel, on nii päris kui ka tugitoolijalgpallureid tabanud nii mõnigi ootamatu moment. Kindlasti on igal MMil omad üllatajad, aga see kord on neid kuidagi palju. Näiteks fakt, et 2014. aastal Brasiiliat klohminud Saksamaa ei pääsenud seekord isegi mitte 16 parema sekka. Brasiilial ei vedanud kahjuks ka tänavu – penaltitega sai neist jagu Horvaatia. Paremini ei läinud ka Portugalil ja Ronaldol, nemad pidid tunnistama Maroko paremust. Ja üllatused ei pruugi veel läbi olla! Prantsusmaa, ehk eelmise maailmameistriga, peab lahingut Maroko; Argentiinaga, kes on jalka MMil tihe osaleja, kakleb Horvaatia. Ja mine sa tea, äkki tulebki finaalis seista Horvaatial silmitsi esimese Aafrika riigiga jalgpalli MMi finaalis? Tuleb tunnistada, et see oleks täitsa huvitav mäng

Aga mis seal ikka, mõnusat vaatamist. Seekord küll ilma suvesooja ja päikeseta, aga jõulukuusk ja piparkoogilõhn sobib ju ka täitsa hästi. Ja nagu öeldud, keegi ei keela ka lumehange istuda ja pubi akna taga olulistele hetkedele kaasa elada!

P.S. Loe ka eelmise MMi ajal kirjutatud juttu, see rohkem algajatele tugitoolijalgpalluritele ning neile, kes lihtsalt soovivad selle raske aja kuidagi üle elada ja normaalse telekava juurde naasta.

Irina Möldre

„Mina olen Zlatan” Apollo kinodes

Ma olen küll üks väga spordikauge inimene, kuid ka mina olen kuulnud nime Zlatan ja tean isegi seda, et tegu on Rootsist pärit kuulsa jalgpalluriga. Nüüd on temast valminud eluloofilm jõudnud Eesti kinodesse ning kogub kindlasti ka palju vaatajaid.

„Mina olen „Zlatan” on täiskasvanuks saamise lugu, mis kujutab Zlatan Ibrahimovici karmi kasvatust Rootsi äärelinnas. Sündinud Balkani immigrantide järeltulijana, oli jalgpall tema lohutajaks ja vabastajaks raskes keskkonnas.

Zlatan on väljapaistvalt andekas ja enesekindlus on ta viinud mängima rahvusvahelise kuulsusega jalgpalliklubidesse nagu Amsterdami Ajax, Juventus, Inter, Milan, Barcelona, Paris Saint- Germain ja Manchester United.

Eluloofilm põhineb 2011. aasta samanimelisel autobiograafial, mis on kirjutatud koos Rootsi autori David Lagercrantziga.

Jalgpall on väga populaarne spordiala ka Eestis nii laste kui täiskasvanite hulgas. Raamatukogus on ikka näha liikumas poisse, kes muidu lugemisest väga ei hooli, aga jalgpallurite elulood saavad neil läbi loetud.

Zlatanist on eesti keeles ilmunud kolm raamatut.

Zlatan Ibrahimović (ja David Lagercrantz) “Mina, Zlatan” (Tänapäev, 2013)

Tom ja Matt Oldfield „Zlatan : mänguplatsilt jalgpalliväljakule” (Sinisukk, 2019)

Yvette Żółtowska-Darska „Ibra : poiss, kes leidis oma tee” (Egmont Estonia, 2017)

Anu Amor-Narits

“Suur unelm” laupäeval, 9. mail kell 22.20 ETVs

“Suur unelm” (“Der ganz grosse Traum”, Saksamaa 2011)

Tutvustus: 1874. aastal läks Konrad Koch Saksamaale inglise keelt õpetama ning pidi leidma uue viisi, kuidas tekitada õpilastes huvi ja soovi õppida tundma võõrast keelt ning kultuuri. Tõsielul põhinev film räägib läbi draama ja huumoriprisma noorest inglise keele õpetajast Konrad Kochist, kes ei muutnud mitte ainult oma õpilaste elu, vaid tõi Saksamaale ka jalgpalli.

Päriselus ei õpetanud Konrad Koch inglise keelt, vaid oli Braunschweigis asuva Martino-Katharineumi gümnaasiumi ladina, kreeka ja saksa keele ning ajaloo õpetaja. Tema organiseeris 1874. aastal Saksamaal esimese jalgpalli kohtumise ning on seetõttu läinud Saksa jalgpalli ajalukku kui mängu maaletooja, hoolimata asjaolust, et nüüdseks on teada ka varasemaid jalgpallimatse.

Õpetaja Kochil oli nimelt kindel veendumus, et sportlik tegevus vabas õhus on kasulik õpilaste arengule. Sama kooli õpetaja August Hermann muretses talle Inglismaalt ragbipalli ja siis korraldatigi õpilastele esimene jalgpallimäng (olgugi, et ragbipalliga).

Koch ise on kirjeldanud seda umbes nii: “Inglismaalt toodud jalgpall lihtsalt visati väljakule, anti teada mõned olulisemad reeglid ja peagi mängisidki saksa poisid inglise mängu, esmalt küll mitte kõige oskuslikumalt, kuid innukalt ja osavalt ning suurima rõõmuga.”

Tegelikult pani see mõtlema, et kui Saksamaale jõudis jalgpall alles 19. sajandi viimasel veerandil ja sellise huvitava loo läbi, kuidas siis Eestis see peatükk spordiajalukku kirjutatud sai. Ja leidsin sama huvitava loo. “Eesti Spordilehe” 1929. aasta 25. juuli number pühendati Eesti jalgpalli 20. sünnipäevale. Ja sealt võib lugeda, et aastatel 1906-1907, kes täpselt ikka teab, oli Tallinna sadamas peatuvate Inglismaa laevade meremeestel kombeks ajaviiteks sadamasillal jalgpalli taguda. Sealjuures suhtuti sellesse tõsiselt — mehed olid varustatud jalgpallisaabastega ja neil oli kaasas mitmeid jalgpalle. Tallinna sadama kaudu veeti aga rongidega Venemaale kookospähkli koori ja kuna need olid maitsvad, siis Tallinna koolinoortel oli kombeks käia sadamas “kokossi” jahil, et sellest maitsvast kaubast osa saada. Sadamas sattusid nad peale jalgpalli mängivatele inglise meremeestele. Alul vaadati lihtsalt pealt, siis ühel hetkel visati inglastele eemale veerenud palli tagasi ja lõpuks satuti ka ise osalema. Tollist mööda hiilides toodi paar palli põues linna ja jalgpall asendas senise popi laptuu mängu.

Nii ta läks.

Omapead hakati ilmselt mängima 1908. aastal. Pallide eest anti inglastele raha, raha klapiti kambas omavahel kokku ja mängida said vaid need, kes olid maksnud. Ja usin harrastamine algas. 1909. otsustati luua aga juba selts nimega “Meteor”. Meeskonna treeneriks sai Tallinnas elav inglane Urchardt, tema juhatusel telliti Inglismaalt komplekt jalgpallisärke. Sellest aastast loetakse eesti jalgpalli algust, kuna siis toimus kohtumine kahe esimese klubi “Meteori” ja “Merkuuri” vahel.

Kaarel Antonsi ja Kalle Voolaiu raamatus “Eesti spordi lugu” on selge viide, et Tartus, muideks, toimus esimene teadaolev jalgpallikohtumine Tartu ülikooli vene üliõpilaste ja Riia tudengite vahel juba aastal 1906.

Ja veel varasema ajaga seotud seigast võib lugeda Vaapo Vaheri raamatust “Jalgpall hingede öös : vutist eesti kultuuriloos“, nimelt kuidas folklorist Oskar Kallas ühiselamu kasvatajana Narva poistele sangadega jalgpalli õpetas. Ja lisaks on seal kirjas, et Juhan Sütiste kuulus Tartu linna koondmeeskonda, August Mälgust sai meeskonna varumängija ilma, et too oleks kunagi jalgpalli jalaga puutunudki, et Kaarel Ird pidi tegema valiku jalgpalli ja teatri vahel jne, jne. Kultuuriloolised puutepunktid unistuste spordialaga.

Tõenäoliselt pole inimest, keda jalgpall kuidagi puudutanud ei oleks. Nii nagu tänapäeval teatakse Vassiljevit, Poomi või Klavanit, teati esimese vabariigi ajal rahvuskoondises mängivaid Eevat, Eevit ja Etsi. Eevast ehk Eugen Einmannist on kirjutanud Meelis Karmo (“Wabariigi vutituus : Eesti jalgpalli kuldinternatsionaali Eugen Einmanni lugu”), Eevist ehk Evald Tipnerist on kirjutanud Tiit Lääne (“Magnetkätega mees : Eesti kuldväravavahi Evald Tipneri lugu”). Etsist ehk Eduard Ellmannist veel raamatut ei ole, kuid unistustele järgnes seegi mees.

Annika Hramov

„Britt-Marie oli siin” laupäeval, 19. septembril kell 22.20 ETV-s

Mullu valminud rootsi film  rootslase Fredrik Backmani samanimelise raamatu põhjal. Raamatut on tutvustatud mitmetes blogides, ka meie Lugemissoovitustes sel kevadel,  järgmisel nädalal on see Kirjanduskohviku raamatuks, nii et soovitusi lugemiseks on piisavalt, filmi tuleb aga soovitada pimedas usus.
Film on vaatajate arvates küll kahjuks palju madalamat hinnet väärt kui samuti Backmani raamatul põhinev kahele Oscarile nomineeritud „Mees nimega Ove” , aga loodetavasti siiski mitte halb. Peaosaline üksi filmi päästa muidugi ei saa, kõvasti abi on heast näitlejast aga ikka.
Britt-Marie rollis on suurepärane Pernilla August, kes on laval mänginud nii Tšehhovi, Ibseni kui Shakespeare`i näidendites ja kehastanud filmilinal nii Anakin Skywalkeri, Jesuse kui Ingmar Bergmani ema.

Film räägib 63-aastasest Britt-Mariest, kes jätab pärast 40 aasta pikkust abielu abikaasa maha. Järsku on ta sunnitud leidma töö (ta pole palgatööl käinud) ja kogu oma elu ümber mõtestama. Selle käigus suudab ta üllatada nii (raamatu)lugejat, (filmi)vaatajat kui ka iseennast.
Ehk on siiski ka tema elus olemas teine võimalus ja kunagi ei ole liiga hilja elama hakata?
Jalgpallifänni minust pärast lugemist ei saanud, aga see eest muutus tugevasti mu mulje Britt-Mariest, kes raamatus „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on ikka tõeline vinguviiul, ja, ütleme ausalt, vastik mutt.
Mind tõsiselt huvitab, kuidas film tema isiksuse avamisega hakkama saab.
Filmi kohta on lugeda kaunis vähe, aga mingist kommentaarist jäi mulje, et ehk on filmis rohkem koomikale rõhutud kui raamatus.

Kaja Kleimann

Jalgpalli MM 2018

See ongi nüüd käes. See üks, see suur, see võimas. See, mida me kõik oleme nii pingsalt oodanud. Alanud on jalgpalli maailmameistrivõistlused!

Nüüd on teleka ees, kõrval ja ka sees võimu haaranud pöörased jalgpalliusku inimesed. Pole mingit lootust pääseda teleka ette, kui soovid vaadata mingit lihtlabast dokumentaalfilmi, lemmiksarja või romantilist komöödiat. Ainus, mis veel on lubatud, on Aktuaalne Kaamera ja see ka paratamatusest. Ning pääsu pole ka ekraanivälisel ajal. Enne igat mängu, ja neid võib ühe päeva jooksul lausa kolm olla, spekuleeritakse ja muretsetakse. Siis tuleb suursündmus ise, kaasaelamine, mängijate kirumine ja muu säärane tegevus. Mängu lõppemise järel algavad arutelud, mis kestavad veel ka järgmisel päeval kuni kõik algab otsast peale. Uued vastased, sama programm.

Kui tahad vähegi massi sulanduda ja mitte silma paista, siis on vaja ennast toimuvaga kurssi viia. Esiteks, kui oled juhtumisi seni kusagil kivi all elanud, on vaja kindlasti selgeks teha, mis asi see jalgpall õieti on. Esmapilgul on jalgpall kari higiseid mehi (või naisi, võivad olla ka lapsed), kes kõik suure pundina ühte palli taga ajavad. Muidugi lisanduvad asjale ka reeglid ja lisainimesed, kes jälgivad, et kõik ikka aus ja korralik oleks. Asja kohta on kirjutatud palju raamatuid, mis kõik peaksid aitama võhikule toimuvat veidi selgemaks teha. Lisan siinkohal lühikese nimekirja kirjasõnast, mis ehk võib abiks olla.

* „Jalgpallientsüklopeedia” Clive Gifford. Tundub tore ja värviline raamat, mis loodetavasti on abiks igaühele, kes ennast jalgpalli asjus just eriti koduselt ei tunne. Peaks ära seletama kõik vajaliku: väravad, penaltid, erinevat värvi kaardid, mida kohtunikud armastavad oma lemmik mängijatele kinkida jne. Raamatus on kõigest 144 lehekülge, nii et enne finaali algust on vähemalt mingid teadmised kindlasti omandatud ka kõige aeglasemal lugejal.

* „Jalgpalliatlas” Jonas Kozinowski. Järjekordne veidi uuem raamat, mis on ehk suunatud pigem noorematele. Samas võib osutuda huvipakkuvaks ka teistele vanuserühmadele. Vastab näiteks küsimustele, kas kõikjal maailmas mängitakse jalgpalli ja kus on selle jaoks püsti pandud kõige suurem staadion?

* „Suur jalgpalli mälumäng” Kalev Kruus. Kui füüsiline tegevus pole just sinu jaoks, aga mõtlemises oled peaaegu et maailmameister. Jalgpallifaktide tundmine aitab muidugi ka fanattide hulka sulanduda ja võib-olla endale isegi uusi sõpru leida.

* „Parimad jalgpallitrikid” Sandra Noa. Kui see füüsiline osa on just sinu teema ja soovid oma tulevastele kaasfanattidele muljet avaldada, siis on see raamat sinu jaoks! Harjutamine teeb meistriks ja on täitsa võimalik, et vähemalt finaali koosvaatamise ajaks suudad ka sina palliga midagi vinget korda saata.

Olles ennast üldiste reeglite ja tavadega kurssi viinud, on nüüd aeg uurida, kes seda palli järel jooksmist täpsemalt teostavad. Tõelised asjatundjad teavad nende kohta muidugi kõike: sünniaasta, kasv, kaal, palju väravaid on löönud, palju kilomeetreid elu jooksul läbinud. Võhikule piisab vast vaid olulisemate nimede teadmisest ning ka ses osas on raamatutest palju abi.

* „100 tippjalgpallurit” Jens Dreisbach. Väga hea raamat algajale. Tervelt sada jalgpallurit. Jätad mõne nime meelde ja asi korras. Oluline on ka uurida, mis riiki nad esindavad. Ikka väga piinlik oleks, kui Ronaldo nüüd äkitselt Hispaania eest mängima hakkaks! Sellest raamatust võib juba edasi minna ja konkreetsete mängijate kohta uurida.

* „Messi. Väike poiss, kellest sai jalgpallilegend” Yvette Zlotowska-Darska. Tähtis tegelane jalgpallis. Nimi kindlasti meelde jätta. Lisamine jalgpallialasesse diskusiooni jätab kohe erudeeritud ja laia silmaringiga inimese mulje.

* „Suarez. Sa pole kunagi üksi” Jaroslaw Kaczmarek. Minule vähem tuttav nimi, aga kui tema kohta juba raamat kirjutati, siis peab ikka ka oluline olema. Tasub meelde jätta. Kuna vähem tuntud, siis jätab tema teadmine veelgi targema mulje.

* „Ibra. Poiss, kes leidis oma tee” Yvette Zlotowska-Darska. Väga kuulus nimi. Jätke meelde. Enam vist ei mängi, aga ka jalgpalli ajalugu on vaja tunda.

* „Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja” Gunnar Press. Eesti jalgpallur! Kuigi meie mehed selle kuu jooksul Venemaal ametlikult ei mölla, tasub ka seda raamatut lugeda. Mis eestlane sa oled, kui Messid ja Ibrad on meeles, aga päris oma mehi ei tea!? Häbi!!!

* „Neymar. Jalgpalli võlur” Dariusz Tužimek. Vaata aga, jälle tuntud nimi. Peaks vist ka seda teadma. See võluri osa kõlab kohe eriti huvitavalt!

* „Ronaldo. Poiss, kes teadis, mida tahab” Yvette Zlotowska-Darska. Tema on kohe väga tähtis. Mängib ka praegu. Portugali eest. Kui teda ei tea, siis on kõik läbi. Ei mingit lootust põlisjalgpallifanattidega sulanduda. Kui midagi muud öelda ei oska, siis selle mehe nimi aitab hädast välja!

Reeglid ja nimed selged, siis võib hakata tegutsema. Varu kõik vajalik ellujäämiseks ja võta koht sisse. Ja ära minglil juhul unusta kohtunikke kiruda ja tulemused ikka korralikult kirja panna! Eriti tublid inimesed on selle jaoks isegi sobivad tabelid valmis meisterdanud ja need veebi laiali laotanud!

P.S. See kord toimuvad maailmameistrivõistlused Venemaal 11 linnas. Ka seda infot võib mingi hetk vaja minna!

P.P.S. Finaal toimub 15. juulil! Seda ei tohi mingil juhul ära unustada. Sellest tulenevalt lükkab üks korralik jalgpalliusku inimene kõik sünnipäevad, pulmad, matused ja reisiplaanid heaga juuli lõppu augusti algusesse.

Irina Möldre

 

“Selgeltnägija kaheksajala Pauli elu ja aeg” teisipäeval, 10. märtsil kell 22.50 ETV2s

Minu viimase aja filmivalikud on sattunud olema seotud fännindusega. Pole seegi kord erand, sest kaheksajalg Paul poleks saanud ilmakuulsaks kui poleks olnud seda tohutut hulka inimesi, kelle jaoks jalgpall on väga oluline.

Tutvustus: Dokkaader “Selgeltnägija kaheksajala Pauli elu ja aeg” (The Life and Times of Paul The Psychic Octopus, Prantsuse 2012). Saksamaa okeanaariumis elanud kaheksajalg Paul ennustas 2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal õigesti seitsme Saksamaa mängu ja finaali võitja. Viimast ennustamist jälgis kohapeal 600 telefirmat. Alexandre O. Philippe dokumentaalfilmis püüavad okeanaariumi töötajad, kihlveokontorite esindajad, jalgpallurid, matemaatikud ja ennustajad seletada, kuidas kaheksajalal õnnestus kaheksa korda õige võitja valida ning mõne nädalaga maailmakuulsaks saada.

Lõbus tagasivaaade Pauli kuulsusrikkale elule ja trallile, mis tema ümber lahti läks.

Siia kõrvale võiks lugeda loodusraamatuid kaheksajalgade elust või tõenäosusteooriast või PRist või selgeltnägemisest või jalgpallist.

Kuulsate jalgpallurite elulugusid on viimasel ajal ridamisi ilmunud:
Pelé “Miks jalgpall on oluline” (Tänapäev, 2015)
Andrea Pirlo  “Mõtlen, järelikult mängin” (Rumori Publishing, 2014)
Alex Ferguson “Minu elulugu” (Tänapäev, 2014)
Luca Caioli “Neymar : maailma kõige parema number 10 lugu” (Helios, 2014)
Mart Poom “Mart Poom : minu lugu” (Menu, 2014)
Arvu Sild “Jalgpalliga läbi elu : 60 aastat jalgpallielu” (A. Sild, 2014)
Zlatan Ibrahimović “Mina, Zlatan” (Tänapäev, 2013)
Loenardo Faccio “Messi : poiss, kes jäi alati hiljaks (aga täna on kõige esimene)” (Oceanic, 2012)
Helen Eelrand “Legend meeskonnast. Hispaania jalgpallikoondise edulugu” (Randvelt Kirjastus, 2012)

Tiina Sulg