Norra pimedatest fjordidest on lisaks romantiseeritud kaabakatele-viikingitele jõudnud maailmani ka sünge deemonitest puretud Harry Hole. Harry Hole on samamoodi geniaalne nagu Holmes või Poirot, ning samamoodi üksik ja psühholoogiliselt vaevatud. Kirjanik Jo Nesbø on rutjutud detektiivist Harry Hole’ist kirjutanud juba 11 raamatut, millest seitsmes „Lumememm“ jõudis filmina äsja ka Eestisse.
Rootsi päritolu režissöörile Tomas Alfredsonile, kes on tuntud ka sellise kurvameelse vampiirifilmi nagu „Lase sisse see õige“ (2008) poolest, on see alles kuues film, nii et käesoleva filmi vastakad arvustused on täiesti mõistetavad. Michael Fassbender Harry Hole’ina on põhjendatud valik – põhjatult nukrad silmad ja lohutamatu maailmavalu oleks justkui kodeeritud tema DNA-sse.
Natuke ka loost endast. Eliituurimisrühma kuuluv Harry Hole püüab tabada Norra esimest sarimõrvarit, kes kasutab oma visiitkaardina, arvasite õigesti, lumememme.
Film on saanud üpris negatiivset vastukaja – olles klišeelik, raskesti jälgitav, hooletult kokku pakitud (hea nali, eks ole!). Alfredson on õigustanud oma linateose eksistentsi sellega, et tõesti jäädi ajahätta…
Mina soovitan oma silmaga lugu nii paberil kui linal ise üle vaadata. Ei ole just palju filme Skandinaavia algupärase žanri teemadel – kõige tuntum on ehk „Lohetätoveeringuga tüdruk“.
Loe juurde samanimelisest raamatust endast (soovitan tegelikult kogu Harry Hole’i sarja) ja filmi kohta IMDb-st.
Liis Pallon