Raamatukava

Posts Tagged ‘kimalased’

„Päikese lapsed – metsmesilased” ETV2s, teisipäeval, 18. mail kell 20.40 ja laupäeval, 22. mail kell 12.05

In raamatukava on 17/05/2021 at 16:37

Tutvustus telekavas: Mesilastest rääkides peab enamik inimesi silmas meemesilasi. Vähesed teavad, et Euroopas elab ligi 2000 ja kogu maailmas 20 000 liiki mesilasi. Enamjagu neist teeb märkamatult oma igapäevast tööd, lennates õielt õiele ja toitudes nektarist ning meest, kuid mõned “kuritarvitavad” teisi putukaid ja osa neist on koguni mõrtsukad. Jan Hafti dokumentaalfilm näitab Saksamaa mesilaste suurt mitmekesisust ja kohanemisvõimet.

Kes on mesilased? Mesilased on mesilaselaadsete (Apoidea) ülemsugukonna need taimtoidulised liigid, kes toituvad nektarist ja õietolmust. Eestis on kuus mesilasesugukonda, kellest tuntuim on sugukond pärismesilased (Apidae), kuhu kuulub Eestis 79 liiki, sealhulgas hästi tuntud ühiselulised putukad, nagu kimalased (perekond Bombus) ja meemesilane ehk kodumesilane (perekond Apis). (Villu Soon „Eesti mesilased”, ajakiri Eesti Loodus 6/2019, lk 24-28)

Kes on metsmesilased? Metsmesilased on rahvapärane nimetus kimalasele. „Kimalased on kogukad, karvased ja värvilised kiletiivaliste seltsi mesilaste sugukonda kuuluvad putukad.” „ Maailmas on üle 250 liigi kimalasi, neist Euroopas leidub 66 liiki. Kimalased võib jagada päriskimalasteks ning nende pesaparasiitideks – kägukimalasteks. Eestis esineb 21 liiki päriskimalasi ning 8 liiki kägukimalasi.” („Eesti kimalased 2017”)

Jan Haft on mitmete auhindadega pärjatud Saksamaa loodusfilmimees, keda hindab kõrgelt ka Eesti publik. Dokumentaalfilm „Päikese lapsed – metsmesilased” linastus 2017. aastal Matsalu loodusfilmide festivalil ning sai kiituskirja kategoorias „Loodus”. Antud film (Matsalu loodusfilmide festivali leht, 16. september 2017, lk 3) keskendub Saksamaa looduslikele mesilastele, kes pesitsevad nii maa sees, kuivanud puudes, tühjades teokarpides kui ka inimeste ehitatud mesilashotellides. Mesilaste elu pole üksnes idüll, kuna niitudelt ja põldudelt kaduvate õistaimedega väheneb ka mesilaste arvukus.

Raamatuid meemesilaste ja nende pidamise kohta leiab raamatukogus mitme riiuli jagu, kui aga huvitavad pigem looduslikud sugukaaslased ehk kimalased või mesilased üldisemalt, siis on valik veidi tagasihoidlikum ning tasub uurida ka erinevaid putukaraamatuid. Alljärgnevalt on ära toodud valik populaarteaduslikke teoseid, kust muuseas leiab ka ideid kuidas muuta oma kodukoht putukarikkamaks (nt putukahotelli ehitamine, meeaia ja lilleniidu rajamine).

Lõpetuseks ka üks ilukirjanduslik romaan — Maija Lunde “Mesilaste ajalugu –, mille kohta kolleeg Annika Aas kirjutas raamatukogu lugemissoovituse blogis, et see raamat pole ulme, vaid tõesti hoiatusromaan, kuna autor näitab meile ühte üpris usutavat tulevikustsenaariumi, kus pestitsiidid, kliimamuutused ja domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini.

Klaari Tamm