„Leping” Jupiteris

Mõne aja eest sattusin kogemata sellele Taani filmile , seda saab praegu Jupiteris vaadata. Režissööriks Bille August, kes seostub meile eelkõige „Vaimude maja” ja „Hüljatutega”.

Film tuginebThorkild Bjørnvigi autobiograafilisele raamatule ja kirjeldab tema kui noore kirjaniku ja Karen Blixeni (kirjanikunimega oli varem enamasti Isak Dinesen) kui mentori ja metseeni suhteid. Raamatu tegevus toimub 1948-1955, filmi sündmustik on minu meelest, arvestades lapse vähest kasvamist, mõnevõrra lühemale ajale kokku surutud.
Leping ei ole just päris saatanaga, aga vanem kirjanik mängib siin päris ilmselt jumalat, seab noorele autorile jäägitu usalduse tingimuse ja suunab tema elu märkimisväärselt. Noor autor heitleb tema, oma perekonna ja uue tekkiva kiindumuse vahel, kuid kirjutama hakkab siiski aina paremini. Kuidas kõik need suhted arenevad, vaadake juba filmist ise.
Mina hakkasin seda vaatama eelkõige Blixeni pärast. Natuke piinlik öelda, aga temast mõeldes kangastub esimesena Meryl Streepi nägu „Minu Aafrika” filmist ja alles pärast tema kirjutatu. Film keerleb siiski rohkem Thorkildi ümber, kuid paruness Blixen mõjutab tema elu tugevalt. Kurb on vaadata parunessi nii vana, haige ja manipuleeriva inimesena. Film on küllaltki haarav, kuid siiski väheke nagu sordiini all, nagu Põhjamaade teosele kohane.
Thorkild Bjørnvigilt ühtki raamatut eesti keelde tõlgitud pole, kuid Taanis on ta tunnustatud kirjanik ja kuulub kooliprogrammi.
Kindlasti tasub lugeda aga Blixenit : „Babette’i pidusöök ; Surematu lugu”, mälestusteraamatuid „Aafrika äärel” (seda on ilmunud suisa neli trükki) ja „Varjud rohul”
ning hunnituid raamatuid „Talvemuinasjutud”
ja „Seitse fantastilist lugu” .

Kaja Kleimann

„Mu Salingeri aasta” laupäeval, 21. jaanuaril kell 22.20 ETV-s

EPL-s ilmunud pikem arvustus filmikriitik Aurelia Aasa sulest määratleb filmi nii romantilise komöödia kui draamana, kirjutatud on  „Kirjanik Joanna Rakoffi memuaaridel baseeruv draama asetab meid kesk üheksakümnendate kirjanduslikku New Yorki. Epohhi, mil „The New Yorker” oli ainus aktsepteeritav lõunalaua lektüür ja „Kuristik rukkis“ laiutas iga endast lugupidava noore öökapil” ja veidi tagapool, et „ Nagu romantiliste komöödiate puhul sageli, on karmisõnaline boss – see noore hinge ambitsioonide ees seisev murdumatu jääkamakas – siingi filmi tegelik magnet. Ehkki filmi verinoores protagonistis on võluvat südamlikkust, hoiab filmi (ja firmat) ülal keskealine ahelsuitsetaja Margaret (Sigourney Weaver), kes mõjub sama jõuliselt kui „Saatan kannab Pradat“ ikooniline Miranda Priestly”.
Igaljuhul räägib film noorest kirjanikuhakatisest, kes tuhandete teiste kombel teenib pärast ülikooli lõppu leiba kirjandusagentuuris, tema tööks on Salingeri fännikirjadele vastamine. Pikkamööda leiab ta kirjutamiseks oma keele.

Salingeri kuulsaim teos „Kuristik rukkis” ilmus 1951. aastal ja pärast 1965. aastat ei avaldanud ta enam ühtki uut teost.
“Avaldamine on minu privaatsuse jäme rikkumine,” ütles Salinger 1974. aastal. “Mulle meeldib kirjutada. Ma armastan kirjutada. Aga ma kirjutan ainult endale ja omaenda rõõmuks.” Ta ei olnud ka sugugi rahul ning pöördus 2009. aastal lausa kohtusse, kui kirjutati raamat „60 aastat hiljem: läbi rukki” vanadekodus elavast 76 aastasest härra C-st. Loo ümber oli omal ajal nii palju furoori, et see leidis kajastamist ka eesti ajakirjanduses, mina lugesin Udo Uibo artiklit 2009. aasta „Loomingust” nr 7.
Alates 1953. aastast elas Salinger Cornishi nimelises väikelinnas (see ei asu Inglismaal, nagu “Õhtulehes” kirjutati!) ja vältis igasugust avalikku tähelepanu ning ajakirjanikke. Kirjaniku tütre mälestusteraamatus öeldakse, et Salinger kirjutas küll, ning tähistas oma käsikirjad värvidega vastavalt sellele, kas neid tuleks pärast tema surma avaldada muutmata kujul või vajavad nad redigeerimist. Praegu teadaolevalt küll midagi uut ilmunud ei ole, ehkki Salinger suri 2010. aastal. 2019. aastal ilmunud uudises  kinnitas kirjaniku poeg, näitleja ja produtsent Matt Salinger, et on alates 2011. aastast koos kirjaniku lese Colleen O’Neilliga, kellega ta ühiselt õiguste eest kirjaniku loomingule vastutab, materjaliga töötanud ning avaldas lootust, et see võtab vähem kui kümme aastat. See lootus paistab olevat luhtunud.

Joanna Rakoffi raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse, kuid mitte eesti keelde ja paraku ei leia tema kirjutatut meie raamatukogudest ka originaalis. Kuna film tundub sümpaatsena, on lugemissoovitus seekord siis kaudne – lugege Salingeri, tema raamatuid on mitmes trükis välja antud. Lugeda võib huvi korral ka Joanna Rakoffi intervjuud „The Guardianile” raamatu ilmumise eel.

Kaja Kleimann

„Lubadus koidikul” kolmapäeval, 27. novembril kell 21.30 ETV2-s

Telekavas öeldakse filmi tutvustades: Romain Gary samanimelisel teosel põhinev autobiograafiline, kohati tragikoomilistes toonides draama. Raamat ilmus 1960. aastal ja esimene film sellest tehti 1970. aastal Jules Dassini (Joe Dassini isa) käe all.
Peategelast mängib Pierre Niney, keda mäletame Ozoni filmist „Franz” noore prantslasena, kes tema käe läbi sõjas surnud sakslase hauale lilli viimas käis. Peategelase ema rollis on Charlotte Gainsbourg,  kes esituse eest mitmele auhinnale nomineeriti.
Romain Gary kohta on öeldud, et ta oli suur valetaja, ja tema kõige suurem vale oli, et ta oli Romain Gary. Ta oli rahvuselt juut, isa oli vene – ja ema prantsuse päritolu. Perekond emigreerus Prantsusmaale, kui sel ajal Roman Kacevi nime kandev tulevane kirjanik oli neljateistkümnene. Enne seda elas perekond Poolas ja sündinud on kirjanik Vilniuses. Keskkooli lõpetas ta Nice’is, seejärel õppis Pariisi Ülikoolis õigusteadust. Teises maailmasõjas teenis piloodina briti ja vabatahtlikuna prantsuse vägedes ja pärast sõda töötas Prantsuse välisministeeriumis 1945–1956. Ta on olnud ka paari filmi režissöör ning näitleja. Elust lahkumise aja valis ta ise.
Romain Gary avaldas oma teoseid mitme pseudonüümi all, tuntuim oli Émile Ajar, mille all avaldas ta romaani “Elu alles ees”. Selle teosega võitis Gary 1975. a Prantsusmaa prestiižikaima kirjanduspreemia, Goncourti auhinna. Pärast Romain Gary surma ilmus kirjaniku nn testament, raamat “Émile Ajari elu ja surm”. Alles sellest raamatust sai üldsus teada, kes peitus pseudonüümi taga. Gary on ainus autor, kes on saanud kaks Goncourti preemiat, sellest tõusis suur skandaal. Statuudi järgi seda ühele autorile kaks korda anda ei saa, tema aga kirjutas erinevate nimede all nii erinevad raamatud. Esimese võitis ta 1956 aastal teosega „Les Racines du ciel”, mis inglise keelde tõlgiti kui „The Roots of Heaven”, eesti keeles seda kahjuks pole.

Eesti keeles on ilmunud romaan „Elu alles ees” 1992 ja 2001, novellid „Kodanik Tuvi” „Loomingu” raamatukogus 1993 ja romaan „Taevatähtede sööjad : Ameerika komöödia” 1993
Üks huvitav artikkel kirjanikust on siin.

Kaja Kleimann

TARTUFF 2018

Sel aastal on Tartuffi teemaks kirjandus, seega kavas ka rohkem raamatutel või kirjanike eludel põhinevaid filme. Alguse teeb kohe esmaspäeval, 13. augustil kell 23.30  „Minu Aafrika”- film, mis valmis 33 aastat tagasi ja mida seetõttu paljud on näinud rohkem kui korra. Aga vaataks aina veel, sest see lihtsalt haarab nii tugevasti kaasa, on rõõmus, kurb ja ülev, näidates meeste ja naiste, abikaasade ja armukeste, aafriklaste ja valgete inimeste suhteid, armastust, armukadedust ja sõprust, kõikehaaravat õnne ja leina. Ja ärme unusta Aafrika loodust. Enim mõtleksin ma seda praegu uuesti vaadates vist jutuvestjatest, kelle tõug tänapäeval päris haruldaseks on muutunud ja sellest , kui palju aega inimesed üksteisele kunagi pühendasid.
Legendaarse režissööri Sydney Pollacki maailma armastusfilmide klassikasse kuuluv „Minu Aafrika” tugineb taani kirjaniku Karen Blixeni poolautobiograafilisel romaanile.
Film võitis linastumisaastal kõikvõimalikud auhinnad, sealhulgas seitse Oscarit. Meryl Streep (Karen Blixenina) ja Robert Redford (kõrgklassist pärist seikleja ja Blixeni elu armastusena) on oma karjääri tipus ja moodustavad ekraanil unustamatu paari.

Pollack ise on öelnud järgmist: „Kui sa lõpetad (Karen Blixeni) raamatu, on sul tunne, et oled olnud koos imelise inimesega. Loodan, et sama juhtub minu filmi vaatajaga … Et sul on tunne, nagu oleksid näinud üht elu, mis teeb kõrge kaare, jõuab paradiisi, kus veedetakse päevi kellegagi, kes on täiuslik – ja siis kaotada kõik. Olla pärast seda parem ja tugevam. Kui on olemas selline asi nagu hea kurbus, mitte depressiivne, vaid ülendav, siis see oli see, mida ma selle filmiga otsisin.”
Raamatut pealkirja all „Aafrika äärel” on eesti keeles välja antud lausa kolmes trükis, riiulist tuleb otsida Isak Dineseni järgi. Tasub lugeda ka teisi tema raamatuid, näiteks „Babette’i pidusööki” mille järgi tehtud Taani film võitis parima võõrkeelse filmi Oscari, või hoopis “Seitset fantastilist lugu”, mis ongi fantastilised.
Aafrika teema juurde saab lugeda rohkemgi, tihedama seose leiab nt Beryl Markhami, kes on filmis esineva Felicity prototüübiks, raamatust „Koos ööga läände”, millest on pikemalt kirjutatud meie blogis.  Samadest inimestest on ka romaan  „Tiir ümber päikese”  Paula McLainilt, millest on samuti blogis kirjutatud.

Neljapäeval, 16. augustil kell 23.45 näidatakse Hollandi režissööri Rene Elleri noorte ohudraamat „Meie”, mille aluseks on Elvis Peetersi samanimeline raamat. Meil kahjuks ühtki selle autori raamatut ei ole. Tutvustuses öeldakse, et nii raamat kui film šokeerivad mõttetu julmuse ja moraalitusega, režissöör peab kõige hullemaks reaalsete inimsuhete kadumist digimaailma sukeldumise tagajärjel.

Reedel, 17.augustil  kell 16 on Athena keskuses võimalik vaadata filmi „Kallis härra Q” ja kohtuda selle režissööri Rao Heidmetsaga. Aino Perviku samanimelise raamatu põhjal valminud südamlik ja põnev lastefilm räägib kahest poolõest, kes näevad teineteist esimest korda elus. Kohtumisest saab alguse terve rida ootamatuid seiklusi. Kes Athenasse ei jõua, saab filmi laenutada ka raamatukogust.

Kell 22 linastub aga Rekoja platsil „Astrid Lindgreni rääkimata lugu”. Tuntud Taani režissöör Pernille Fischer Christensen käsitleb oma viimases linateoses armastuse ja soojusega noore Astrid Lindgreni kirjanikuks kujunemist ning tema kirjatööde mõju lastele, ilma et me kinolinal Astridit ennast raamatut kirjutamas näeks. Astridi osatäitjana näeme Alba Augustit (Berlinale tänavune Shooting Star), kes on hetkel üks paljutõotavamaid noori Skandinaavia näitlejaid.

Raamatukogust saab laenutada Margareta Strömstedti kirjutatud Astrid Lindgreni elulugu ja Jens Anderseni raamatut „ Astrid Lindgren. Päev nagu elu”. Kirjaniku 100. sünniaastapäevaks anti välja raamat „Astridi pildid”, milleks koguti pilte perekonaalbumitest ja arhiividest, tehti reprosid maalidest ja karikatuuridest.

Laupäeval, 18. augustil kell 22 on kavas „Õnnelik prints”. Taiplik lugeja arvab kohe ära, et tegemist tuleb Oscar Wilde’iga ja nii on. Ent linal pole mitte kirjaniku samanimeline muinasjutt, vaid tutvustuse väitel kirjeldatakse tema viimaseid eluaastaid Pariisis pärast vanglast vabanemist. Treileri järgi tundub, et jutustatakse päris põhjalikult ka eelnenust.
Rupert Everett , kes mängib peaosa selles iseenda kirjutatud ja lavastatud filmis, valmistas linateost ette rohkem kui 10 aastat. Kirjaniku abikaasat mängib Emily Watson ja tema kire objekti A. B. Douglast noor iiri näitleja Colin Morgan, kes seni on enim silma paistnud noore võlur Merlini osas samanimelises teleseriaalis.

 

Kaja Kleimann

„Ferdinand” kinodes Ekraan, Cinamon ja Apollo Kino

Kuna jõuluaeg juba kord on suur lastepüha, siis sekka ka üks päris lastefilmi tutvustus.

Ferdinand on hiigelsuur härg, kellel on veel suurem süda. Pärast seda, kui teda peetakse eksklikult ohtlikuks metslaseks, võetakse Ferdinand kinni ja viiakse kodust kaugele paika, kus treenitakse loomi härjavõitluse areenile. Ferdinand aga kavatseb jõuda iga hinna eest tagasi oma pere juurde ega taha mingist härjavõitlusest kuuldagi. Põgenemiseks paneb ta kokku meeskonna eriti kirjudest kujudest ning algab tormakas retk läbi päikeselise Hispaania.

Filmi aluseks on Munro Leafi ja Robert Lawsoni lasteraamat “The Story of Ferdinand”, mis on ilmunud juba 1936 aastal. Esimese lühikese filmiversiooni tegi raamatust 1938. aastal Walt Disney.

Seda kui palju seekordses täispikas filmis on alles jäänud originaalloost ei saa me paraku hinnata, kuna raamatut pole meil raamatukogus ei eesti ega inglise keeles.

Treiler:

https://www.apollokino.ee/Event/2317/

Anu Amor-Narits

„Väike ime” kinodes Ekraan, Cinamon ja Apollo Kino

R. J. Palacio kirjutatud New York Timesi menuromaanil põhinev „Väike ime” jutustab August Pullmani erakordselt inspireeriva ja südamliku loo. Auggie sündis moonutatud näoga ega saanud tavakoolis õppida, kuid kui ta kohaliku kooli 5. klassi astub, saab temast ebatavaline kangelane. Perekond, uued klassikaaslased ja kogukond üritavad leida kaastunnet ja temaga leppida ning Auggie erakordne teekond liidab nad ja tõestab, et isegi teistest erinevana sündinu võib teiste sekka sobida.

R.J. Palacio raamat „Ime” on olnud väga populaarne ka Eesti lugejate hulgas. Kuna kiusamine on paraku teema, millega kõik me mingil moel kokku peame puutuma ning antud raamat seda teemat suurepäraselt käsitleb, on teos jõudnud ka paljude koolide lugemisnimekirjadesse.

R.J. Palacio järgmine raamat „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest” ei ole „Ime” järg, vaid seda võib nimetada lisaraamatuks. Sõna saavad Julian, Christopher ja Charlotte, kelle kõigil on üks ühisosa ja selleks on Auggie Pullman. Tema olemasolu nende elus muudab neid kõiki vähemal või suuremal määral.

„Imest” on kirjutanud Eesti Lastekirjaduse Keskuse lehel 13-aastane Liisbet Palm, kes vanuse poolest peakski olema loo sihtgrupp, ning meie raamatukogu lugemisblogis kirjutas Ädu Neemre, Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis on käsitluse all nii „Ime” kui „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest”.

Jääme lootma, et film saab olema raamatule vääriline.

Anu Amor-Narits

“Axolotl Overkill” neljapäeval, 23.11. kell 19 Cinamonis

Tähelepanu tõmbas kõigepealt filmi pealkiri, kohe meenus raamat „Sulgedega mao saladus” ja viis mõtte asteekide juurde. Nendega siiski pistmist ei tule, aga ehk saab filmi vaadates aru, mis seos on axolotl’iga.

Helene Hegemann (fotol vasakul) on verinoorelt tuntuks saanud saksa näitleja (3 filmi), režissöör ja stsenarist (2 filmi) ning kirjanik. Ta sündis 1992. a Freiburgis ja elas oma kunstnikust emaga, pärast tema surma kolis isa juurde, kes on tuntud kirjanik, dramaturg ja (teatri)õppejõud. Helene alustas blogijana, 2007. aastal lavastati teatris tema esimene näidend, mis aasta hiljem kohandati raadioteatrile. 2008. aastal tegi ta oma 14 aastaselt kirjutatud näidendi järgi 40 minutilise filmi „Torpedo”. 2010. aastal kirjutas ta tutvustatava filmi  aluseks oleva samanimelise raamatu (ärge laske end pealkirjast petta, raamat on saksa keeles!) , mis tõi suure kuulsuse ja natukese aja pärast ka suure poleemika plagieerimise tõttu.
2013. aastal ilmus teine romaan „Jage zwei Tiger”, mis on meie raamatukogus samuti olemas.

Filmi tutvustatakse nii:
Kirjanikust režissöör toob ekraanile oma autobiograafilise debüütromaani „Axolotl Roadkill“ järgi mugandatud filmi, mis iseloomustab ajastutruult tänapäeva Berliini. Tulemuseks on õelalt lõbus, kuid samas õrn ja tundlik linateos. Tõeline ajastu märk: nihilistliku pealispinna alt tuleb kuuldavale nii kurb kui ka ohjeldamatult energiline filmitegija hääl.16-aastane tüdruk Mifti (Jasna Fritzi Bauer), kes näeb välja nagu 12 ja käitub nagu 30, elab pärast ema surma oma poolõdedega Berliinis ühiskorteris. Tüdruku isa huvitub rohkem karjäärist ja kunstist kui inimestest, tüdruku kooliskäimisele ei panda samuti eriti suurt rõhku. Olulisemad on peod, narkootikumid ja armuseiklused. Mifti on metsik ja kurb, kuid samas mõistlik ja armunud. Täiskasvanud, keda ta kohtab, on meeleheitel kas maailma allakäigu pärast või selle pärast, mida välja minnes selga panna. Ka Mifti peab ilmarattal keereldes mingil viisil täiskasvanuks saama. Karismaatiline Jasna Fritzi Bauer naelutab vaataja hiilgava osatäitmisega ekraani ette. „Axolotl Overkill“ on kahtlemata üks aasta olulisemaid Saksa filme ning režissöör Helene Hegemann täidab selle linateosega kindlasti talle pandud ootused.

Kaja Kleimann

“Luude linn” laupäeval, 16. septembril kell 23.25 Kanal 2-s

Cassandra Clare’i   sari „Surmav arsenal” sisaldab 6 raamatut, mis on kõik ka eesti keelde tõlgitud. Sellele järgneb veel 3 raamatut „Põrgu sõdalasi”.  Liigitub noorteulmeks ja on väga populaarne, aga mul endal jäi kuskil keskel lugemine pooleli – mitte et oleks nii halb olnud, aga ajast hakkas väga kahju. Seepärast, kui lugesin, et „Luude linn” ei ole tehtud ainult esimese raamatu, vaid sarja põhjal, lootsin saada ülevaate kogu loost, aga nii see vist päris ei lähe.

Filmi režissöör Harald Zwart on esimene Directors Guild of America  norralasest liige. Tema filmidest teame siin ehk kõige rohkem  “Karatekutti”. Peaosades  noored näitlejad –  juba Kuldgloobusele nomineeritud Lily Collins, kes mängis nt Lumivalgekest filmis „Peeglike- peeglike” ja  „Sweeney Toddis” ning „Videviku saagas” mänginud Jamie Campbell Bower.

Aastal 2016 alustati samade teoste põhjal seriaali „Varjukütid” , millest praeguseks on väljas 33 osa, vaatajate hinne seriaalile  on mõnevõrra kõrgem kui filmile.

Üks blogija kirjutab filmist nii: „Kui minu oma oleks see töökoht, kus mul on õigus anda filmi lavastajale raamatuga pikki pead iga kord kui ta midagi „huvitavat“ tahab filmi lisada, siis selle filmi lavastaja pea kumiseks kui kirikukell :). Taas kord kippus sedamoodi minema, et raamatust ei olnud väga palju peale tegelaste nimede filmi jõudnud. Kuigi aegajalt oli tekst suisa sõnasõnalt filmi toodud, kuid see ei päästnud siiski kogu ülejäänud filmi.”

Raamatuid mittelugenule aga võib olla tegemist tempoka ja põneva filmiga.

Kaja Kleimann

 

Stephen King Tartu kinodes

Stepehen Kingi nime imdb.com-is sisse lüües saab kõvasti üle 200 nimetuse – tema kirjutatu on aluseks ni filmidele, telefilmidele kui seriaalidele. Muidugi on sellises hulgas nii paremaid kui kehvemaid tulemusi. Ei usu, et keegi suudaks unustada „Hiilgust” või „Shawshanki lunastust” , aga mõne kehvema puhul ei tule pealkirigi meelde. Praegu tundub meie kinodes korraga olevat üks  film mõlemast sordist.
Veel viimaseid päevi saab Cinamonis ja Apollos vaadata „Tumedat torni”  , mis tekitab huvi ja umbusku sarja lugenutes – kuidas küll mahutatakse 7 paksu raamatut pooleteisetunnise filmi sisse? Ilmselt ei mahutatagi. Ra Ragnar Novod kirjutab, et tegu pole ühegi konkreetse “Tumeda torni” raamatu ekraniseeringuga, vaid kogu raamatuseeria järjelooga, ning avaldab lootust, et film paneb inimesed ka raamatuid lugema.
Eriti hästi pole seda Ameerikas vastu võetud, ja ka siin on filmi kohta karme sõnu kirjutatud.  Oma silm on aga siiski kuningas ja igaüks otsustab ise, tavavaatajatelt olen ka häid sõnu kuulnud.
Väidetavalt peaks neid 15 asja filmi kohta teadma.

Kui te enne kloune ei kartnud, siis pärast selle filmi vaatamist ilmselt hakkate.
Cinamonis,  Ekraanis ja Apollos linastub imdb.com-is juba 8.4 pallise reitingu saavutanud „See” .  Filmil on ka alternatiivne pealkiri “It: Part 1 – The Losers’ Club”, mis viitab asjaolule, et tegu on esimese osaga. See on loomulik, sest  romaanis esines kaks narratiivi: laste esmakohtumine kloun Pennywise’iga ning kurjuse  alistamine täiskasvanuna.
Sisu kohta kirjutatakse: Seitse noort Maine’s Derrys elavat heidikut kutsuvad end Luuserite klubiks. Igaüks neist on kohalike kiusajate sihtmärgiks saanud omal põhjusel… ja nad kõik on näinud oma suurimaid hirme ellu ärkamas kujumoondajana, kelle nimeks on See.
Derry on olnud selle olendi jahimaaks linna rajamisest peale. Ta ilmub iga 27 aasta tagant maa-alusest kanalisatsioonist päevavalgele, et toituda linna laste hirmudest. Luuserite klubi koondab jõud, et ületada omaendi hirmud ja peatada tapatalgud, mis algasid vihmasel päeval, kui väike poiss paberlaevukest otsides kanalisatsiooniauku… ja otse kloun Pennywise’i käte vahele kukub.
Täispika filmina on „See”  linal esmakordselt,  1990. aastal valmis samanimeline miniseriaal, kus Pennywise’i kehastas suurepäraselt ja väga meeldejäävalt Tim Curry; seekord on rollis kiiresti tuntust koguv Bill Skarsgård.

Põhjalikult, huvitavalt ja kiitvalt kirjutab filmi ära vaadanu siin.

“It” raamat on meil raamatukogus muidugi olemas, aga praegu tuleb selle lugemiseks järjekorras oodata, nagu ikka ajal, kui raamatust film tuleb. Küll aga on saada arvukalt teisi Kingi teoseid. Lugege, te ei kahetse!

 

Kaja Kleimann

„Vahemees” reedel, 6. mail kell 21.40 ja pühapäeval kell 14.40 ETV-s

Tegemist on Pete Travise uhiuue, 2015. aasta (tele)filmiga. Osades  Joanna Vanderham, Ben Batt, Jack Hollington, Vanessa Redgrave jt.
On aasta 1900. 12-aastane Leo Colston veedab suve oma koolivenna Marcus Maudsley perekonna juures nende maamõisas Norfolkis. Leo sõbruneb Marcuse vanema õe, kauni Marianiga, kes veenab poissi vahendama salajasi „ärikirju“ Mariani ja kohaliku farmeri Tedi vahel. Mariani ema näeb tütre kaasana rikast, sõjas kannatada saanud aristokraat Hugh Triminghami, Mariani süda põksub aga Tedile. Nõnda satub pahaaimamatu Leo saladuste, kire ja pettuste keerisesse, armudes seejuures ka ise.
„Vahemees” on L. P. Hartley samanimelise tuntud romaani ekraniseering. Liigutav ja delikaatselt üles ehitatud draama kirest, klassivahedest ja hingelise süütuse kaotamisest, taustaks meeldejääv pilt 20. sajandi algusest. Samamoodi nagu uus sajand murdub varsti saabuvaks sõjaõuduseks, murdub ka Leo Colstoni lapsepõlv, kohtudes salaliku ja karmi täiskasvanute maailmaga.
BAFTA nominatsioon parima TV-draama kategoorias.

1971. aasta ohtrate auhindadega pärjatud filmis , mille stsenaariumi kirjutas Harlod Pinter,  mängis muide Vanesssa Redgrave’i isa sir Michael Redgrave. Filmi avalause “The past is a foreign country: they do things differently there” on muutunud  peaaegu vanasõnaks.
Vaatajate hinnang filmidele erineb õige vähe.
Raamatut ilmus 1998. a  eesti keeles  
Meil olemasolev ingliskeelne raamat paistab olevat adapteeritud väljaanne.

Kaja Kleimann