„Kadunud” pühapäeval, 19. märtsil kell 23.55 kanalil Duo 5

Hmm, kas meil on mingi David Fincheri blokk filmiblogis? Mõne aja eest kirjutasin esmakordselt tema „Kaklusklubist”, mis selleks ajaks juba klassikaks saanud, ja nüüd avastan, et ka „Kadunud”on meil täiesti kajastamata, kuigi ka see valmis juba 2014. aastal. (Bloki jutt on muidugi nali, “Lohetätoveeringuga tüdruk” ja “Seitse” on kenasti kajastatud. )

Kuigi paljud on filmi kahtlemata juba näinud, väärib see igal juhul esiletõstmist, sest vaatajate hinne imdb.com´is on 8,1 ja see on võitnud 64 ja nomineeritud kolm korda rohkematele auhindadele, sealhulgas Rosamund Pike Amy eest naispeaosa Oscarile.

Film põhineb Gillian Flynni samanimelisel ülemaailmsel bestselleril ja stsenaariumi kirjutas autor ise, küllap seepärast järgib film romaani üsna täpselt. Ent kuigi süžee on sama, on raamatus siiski suurem võimalus inimeste mõtteid edasi anda ja seega ka elamus hoopis teistsugune.

Niisiis on meil tegemist Nicki (Ben Affleck) ja Amyga, paariga, kes on abiellunud suurest armastusest ja olnud koos viis aastat, ent pulma-aastapäeva hommikul mehele pannkooke praadinud Amy kaob päeva jooksul jäljetult. Uurimise käigus selgub, et abielu polnudki nii pilvitu ja kõigi meeli täidab küsimus, kas ehk Nick ise oma naist ei tapnud?
Lugu on täis ootamatuid pöördeid ja väga põnev.

Film on raamatukogus ka DVD-l, kuid seda saab vaadata ainult kohapeal.
Lugeda saab raamatut nii eesti keeles  kui ka inglise keeles .
Samalt autorilt saab lugeda veel raamatuid „Paha paik” ja „Lõikepind” .

Kaja Kleimann

“Babette`i pidusöök” 14. märtsil kell 00.10 ETV2-s ja Jupiteris

Ma mäletan seda vaimustust, mis mind aastate eest seda filmi vaadates valdas. Selle filmi tempo ja rütmid ja näitlejate valik – millised näod, millised ilmed inimestel ennenähtamatuid toite süües! Samas, ei saa öelda, et ma mäletaksin, mida söödi, välja arvatud kilpkonnasupp.
Sisu kohta kirjutatakse telekavas:

Puritaanlikku Taani kalurikülla saabub põgenikuna Pariisi Kommuuni koleduste eest Babette’i-nimeline prantslanna, kes palub peavarju kahe vanatüdrukust õe juures. Kui kätte saabub aeg tähistada õdede lahkunud isa sajandat sünniaastat, soovib Babette pakkuda külarahvale külluslikku seitsmekäigulist õhtusööki prantsuse moodi. Kuigi õekesed on jumalavallatu sündmuse pärast hirmus mures, lubavad nad siiski Babette’il tegutseda ja nii saavadki muidu lödiks keedetud leivast ja leotatud lestast toituvad usklikud vanakesed veeta ühe imelise õhtu Veuve Clicquot’ 1845 ja kilpkonnasupiga.
Minu mälu järgi oli Babett juba aastaid külas elanud ja tahtis pärast loteriiga võitmist külarahvast lihtsalt kostitada, kulutades selleks kogu raha ära, aga see andis talle vähemalt korraks tagasi võimaluse eneseteostuseks, ta oli olnud varem kokk. Aga ilmselt oli niimoodi raamatus ja filmi jaoks muudeti veidi. Samanimelise raamatu on kirjutanud Karen Blixen 1957. aastal, eesti keeles ilmus 1996. aastal. Film valmis 1987 ja pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari ning žürii eriauhinna Cannes´i filmifestivalil.
Ma väga soovitan.

Kaja Kleimann

Terve päev Tammsaaret Elektriteatris esmaspäeval, 30. jaanuaril!

Tõde ja õigus kell 13.00
Indrek kell 16.15
Põrgupõhja uus vanapagan 1964 kell 18.15
Põrgupõhja uus vanapagan 1977 kell 20.30

Tänavu on meil võimalus heisata lipud eesti kirjanduse päeval, mis on ka Tammsaare sünnipäev. Lisaks on tartlastel võimalik veeta see päev eesti kirjanduse ekraniseeringuid vaadates. Või kui mitte terve päev, siis ühe filmi vast ikka jaksaks ära vaadata!

“Tammsaare armastas kinos käia. Noorpõlves nähtud hägusatest liikuvatest piltidest, millest ta ei vaimustunud, olid 1930. aastateks kujunenud juba päris filmid. Kinos käimisest sai üks Tammsaare meelistegevusi, kui oli vaja kirjutamisest pead puhata ja end mõneks ajaks elumuredest priiks võtta.” on kirjutanud kirjandusteadlane ja Tallina kirjanduskeskuse juht Maarja Vaino.

„Tõde ja õigus” – Tanel Toomi 2019. aasta film raamatu esimesest osast ei vaja küll eraldi tutvustamist, küllap on see veel kõigil meeles. Tasub kasutada juhust selle kinos vaatamiseks, sest see on suurel ekraanil väga palju mõjusam.

„ Indrek” on Mikk Mikiveri esimene töö filmirežisöörina, film esilinastus 1975. aastal ja selle aluseks on pentaloogia teine köide, mille ainestik pärines H. Treffneri gümnaasiumist. Lugu maapoisi vaimsest kujunemisest sajandivahetuse Eesti olustikus, eripalgelistest õpetajatest ja õpilastest.
Indrek õpib tundma tõdesid, mis võivad osutuda valedeks, ja valesid, mis võivad juhtida tõeni.
Mikk Mikiveri film tugines suuresti Voldemar Panso 1962. aasta lavastusele “Inimene ja jumal” Draamateatris.
Indreku rollis oli Harry Kõrvits, härra Mauruseks legendaarne Ants Eskola ja tema tütar Maria Klenskaja. Üks selle filmi suuremaid plusse ongi omaaegsed tippnäitlejad.
Ma olen seda näinud ainult televiisoris, film on hea ja suurel ekraanil oleks tõesti huvitav vaadata.

“Põrgupõhja uus Vanapagan” 1964 režissöör Grigori Kromanov/ Jüri Müür
Vanapagan Elmar Salulaht, Kaval- Ants Ants Eskola. Osades veel legendid Kaarel Karm, Jüri Järvet, Heino Mandri. Olev Eskola jt

“Põrgupõhja uus Vanapagan”, Eesti Telefilm 1977

Režissöör Jaan Tooming, osades Lembit Eelmäe, Herta Elviste, Liis Bender, Heikki Haravee jpt. Vanemuise teatris 1976. aastal esietendunud Jaan Toominga lavastuse filmiversioon ei ole lavastuse ekraniseering, pigem lavastaja ja režissööri heiastus toonasest lavastusest ning soov sulatada teatrifluidum filmikeelde. Modernse kaamerakeelega, omas ajas uuenduslikus filmis on lavapilti isegi välditud, fookuses on suured plaanid, mis kaotavad distantsi ja sunnivad vaatama tegelaste sisemusse.

Kaja Kleimann

„Valekonto” pühapäeval, 1.01 kell 23.35 TV3-s

Mulle tundub, et sotsiaalmeedia ohtudest noortele räägitakse rohkem kui täiskasvanute veebikäitumisest, ometi jääb vahel mulje, et pole nad lastest paremad ühti, vaata et hullemadki. Mu enda sõbrad käituvad Facebookis valdavalt küll väga normaalselt, aga nende hulgas pole ka (praeguseks siiski peaaegu) kedagi, kellega ma poleks isiklikult tuttav. Mul  oli mõne aasta eest suuri raskusi selle filmi vaatamisega, sest mul oli tõrge vaadata, kuidas üks tark naine – õppejõud! – ennast “lolliks teeb”. Paraku on ka targad naised kõigest inimesed. Praegu on seis selline, et jah, ma mäletan, et ma vaatasin seda filmi ja see polnud üldse halb, aga mingit kustumatut mälestust mulle jäänud pole.

Siiski võiks seda filmi vaadata juba imetabase Juliet Binoche´i pärast , mul miskipärast on tunne, et ta ei võtakski vastu rolli halvas filmis. Tõsi, alati on võimalik, et hea stsenaariumigagi veab miski viltu ja lõpptulemus jätab soovida. Selle filmi hinne imdb-s on 6.8, nii et mitte just hiilgav, kuid siiski korralik.

Igatahes on filmi soovitanud ka Tristan Priimägi, öeldes, et „käsikirja mõttes on filmis mõned päris huvitavad pöörded ja “film jääb sügavmõttelise ja meelelahutuslikku vahepeale, üritades olla sügavam kui välja tuleb, aga samas midagi jääb siit kahe kõrva vahele pidama ka.” Lisaks tunnistas Priimägi, et ta võiks vaadata ka mängufilmi “Ristsõna”, kui sellise filmi peaosas oleks Juliette Binoche, kes lahendab seal ristsõna. Hendrik Alla: Film «Valekonto» suudab vaataja kohe alguses valedele jälgedele juhatada, et siis ootamatute süžeepöörete kaudu näidata, et sentimentaalse armuloo asemel kujutab see endast midagi märksa enamat. Lõpuks areneb film vaatluseks sellest, kuidas identiteedi kaotanud inimhing püüab end taasluua vale ja pettuste labürindi abil.
Filmi aluseks on Camille Laurensi raamat, mis pole eesti keelde tõlgitud, kuid lugeda saab raamatuid „Sinu käte vahel” ja „Närviline romanss” , prantsuse keele oskajatele on saadaval ka  „Dans ces bras-là” .

Kaja Kleimann

„Kaheksa mäge” Elektriteatris neljapäeval, 29. detsembril kell 19.45

PÖFFil ainult Tallinnas linastunud Itaalia, Belgia ja Prantsusmaa koostöös valminud film saab nüüd ka tartlastele kättesadavaks. Festivalilehe tutvustuses öeldakse: „Cannes’i filmifestivalil žürii auhinna pälvinud „Kaheksa mäge“ süüvib oma karakteritesse, olgu need inimesed või mäed, nii sügavalt, nagu seda harilikult suudab teha vaid kirjandus. Kuid operaator Ruben Impens („Titaan“) on pannud linateose elama ja hingama pildikeeles, kus iga kaader mõjub kui kunstiteos.” Võibolla mängib selles mingit rolli asjaolu, et itaalia kirjanik Paolo Cognetti, kelle samanimelisel raamatul film põhineb, alustas lugude jutustamist dokumentaalfilmidega. “Kaheksa mäge” on tema debüütromaan, millega autor võitis Itaalia olulisima kirjandusauhinna Premio Strega ja hiljem ka rahvusvahelisi kirjandusauhindu.
Meie lugemissoovituste blogis kirjutatakse raamatust nõnda: „Raamat räägib armastusest mägede vastu. Mägedes olemisest ja käimisest kui eluviisist. Samas on teemaks eluviiside muutus ehk elu muutumine mägedes, kuhu traditsiooniliste toimetamisviiside asemele on tulnud uued ja senine on määratud hääbumisele.” Elektriteatri lehel öeldakse filmi kohta: „Pietro on linnapoiss ning Bruno pärit kaugest Alpi mägikülast, kuid nende lapsepõlves alguse saanud sõprust ei takista aastad ega pikad vahemaad. Kui Pietro elus oma kohta otsides pageb mägedest tagasi linna ning vallutab hiljem ka Alpidest kõrgemaid mägesid, siis Bruno jääb truuks lehmadele, lumistele tippudele ja karjasehütile. Püüdes vältida oma isade tehtud vigu, jõuavad mehed pöördeliste sündmuste järel taas tuttavasse kodukülla, kus ühiselt lõkke ääres vaikida.” Kusagilt lugesin, et Bruno on oma küla viimane laps.

Pietro ja Bruno rollides  üles astuvad Luca Marinelli  ja Alessandro Borghi on väga hinnatud Itaalia näitlejad, Marinelli võiks meile tuttav olla Martin Edeni rollist samanimelises filmis, mis oli meie kinodes 2020. aastal.

Imdb. comi hinne on 7.6
Raamat on raamatukogus olemas ja mind hämmastas, et kui raamatut on ainult 187 lehekülge, siis film on pea kaks ja pool tundi pikk. Ilmselt saab pikalt nautida hingematvalt kauneid loodusvaateid ja ka muusika kohta on kiidusõnu lugeda olnud.

Kaja Kleimann

 

„Drive my car” laupäeval, 14.mail kell 15.00. PRIMA VISTA ELEKTRITEATRIS

Prima Vista filmiprogramm on tasuta!
Tõenäoliselt   mõistatas peale minu veel keegi, miks pealkiri tõlkimata on. Leidsin seletuse : Filmi pealkiri “Drive My Car” on mitmemõtteline. Lisaks punase Saabiga ringisõitmisel tekkiva juhi ja reisija tugevale sidemele viitab see otseselt biitlite samanimelisele laulule. The Beatles lõi loo tüdruku võrgutamisest, kuid selle sõnumi varjamiseks kasutas autoga sõitma kutsumise metafoori. Kuna ka Murakami novell kannab ingliskeelset nime, pole filmi pealkirja eri riikides enamasti tõlgitud.

See film on jaapani režissööri ja stsenaristi Ryûsuke Hamaguchi 13. töö ja seekord tundub 13 olevat õnnenumber, sest linateos lausa ägab erinevate festivalivõitude ja auhinnanominatsioonide koorma all. Kui paar tähtsamat ära mainida, siis – võitis Cannes´i filmifestivalil kolm auhinda, teiste hulgas parima stsenaariumi ning FIPRESCI kriitikute auhinna ning pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari.
Stsenaarium põhineb Haruki Murakami lühijutul, mis ilmus kogumikus “Men without women : stories” , kuid see ekraniseering laiendab 40-leheküljelise novelli kolmetunniseks filmiks.  Tänases, 13.05.2022 ilmunud Sirbis olevas Panos Kothanasise artiklis “Kuidas eksplutateerida väärkujutlust Aasia filmikunstist” nimetatakse filmi aluseks olevat veel kahte novelli, “Šeherezade” ja “Kino”.  Murakami raamatud üllatavad lugejaid sageli ootamatute pööretega.  Režissööri jaoks oli väljakutseks Murakami sisemiselt põlevate tegelaste emotsioonide tõlkimine filmikeelde. Selle võimalikusesse ei uskunud ka kirjanik, kuid pärast kohalikus kinos oma teose filmiversiooni vaatamist nõustus ta, et tulemus oli muljetavaldav.

Murakami teoseid on ekraniseeritud ligi kakskümmend, nende seas hulga lühifilme,  aga meile on neile aluseks olnud lugudest tuntud vist ainult „Norra mets”. Lugeda võib pettumata aga kogu Murakamit, lihtsalt väga palju järjest pole soovitatav.

Kaja Kleimann

 

“Petrovid gripi küüsis” reedel, 7. jaanuaril kell 20.30 Elektriteatris

Raamat oli ülimalt muljetavaldav, paistab et film samuti. 

Elektriteatris ja loodetavasti millalgi ka muudes kinodes saab näha tänavusel Cannes’i filmifestivalil laineid löönud filmi “Petrovid gripi küüsis”, režissöör Kirill Serebrennikov.  Meeledejääva visuaali eest pälvis teos parima kaameratöö auhinna. Sisust võit lugeda siit.
Filmi aluseks olnud samanimelise raamatu autor Aleksei Salnikov on sündinud 1978. aastal Tartus. Kui ta oli 6-aastane, läksid ta vanemad lahku ja ta kolis emaga Venemaale. Mõttetu, aga tore fakt: filmis leidub näiteks tsitaat raamatust “Kunksmoor ja kapten Trumm”, mis oli Salnikovi lapsepõlve lemmikraamat.
Kirjanik filmist: “Mul on hea meel, et film tuli väga hea. Ootasin ekraniseeringut, aga ei oodanud, et see jutustatakse nii ebatavalise keelega, et saad aru – see on kinokunst. Mitte lihtsalt raamatu üleviimine ekraanile, aga just nimelt film. Ja täis vaimustavat muusikat! Ei mingit nostalgiat, vaid kaasaegsed vene bändid.”

Režissöör filmist: Alustasime „Petrovide“ tegemisega ammu enne seda [covidit] ja siis ei osanud keegi ilmselt isegi hääldada sõna „pandeemia“. COVIDit polnud olemas. Alguses polnud meil mõtteski midagi siduda ülemaailmse haigusega. Nüüd, kui me „Petrove“ vaatame ja näeme tegelasi ekraanil köhimas, ilma et keegi maski kannaks, paistab see isegi mulle kohutav. Muidugi annab meie olukord filmile uue perspektiivi, aga „Petrovides“ ei ole gripp pandeemia metafoor. See tähistab mingit deliiriumi, inimorganismi eriseisundit: kõrge palavikuga oleme võimelised nägema elu täiesti uuest vaatenurgast ja kogema seni kogetut teisiti.

Gripp aitab meil kõike ümber mõelda, maailma teisiti tunnetama õppida, kõik tagasi enda kätte võtta. Maailm, mida üritasime „Petrovides“ luua, räägibki reaalsuse rekonstrueerimisest.

Täispikk intervjuu režissööriga Sirbis. 

Kaja Kleimann

„Normaalsed inimesed” 6. jaanuaril ja järgmistel neljapäevadel kell 21.30 ETV2-s

Algab 12 osaline samanimelisel raamatul põhinev Iiri telesari, mida näidatakse kahe osa kaupa, õhtu kestuseks poolteist tundi. Üks stsenaristidest on raamatu autor Sally Rooney.
Raamat meeldis mulle lõpuks väga, kirjutasin sellest ka lugemissoovituste blogisse, praeguseks on raamat ka eesti keeles olemas. Raamatukogus on sellele väike järjekord, mis võib seriaali tõttu muidugi kohe pikemaks muutuda.

Sari on võitnud hulgaliselt auhindu ja olnud mitmetes kategooriates nomineeritud nii Emmydele kui Kuldgloobustele, neid siiski kätte saamata. Küll aga on vaatajate reiting minu meelest ülikõrge, ulatudes mõne osa puhul 8,9 pallini, kõige madalam hinne on esimesel osal, 7,9 , mis on ikka ka ülikõva.
See on moodsa aja keerukas armastuslugu verinoorte inimeste vahel, näitlejad on meie jaoks õnneks tundmatud näod. Lisaks tekitas juba üksnes fotode vaatamine hirmsa igatsuse jälle Iirimaad näha, küllap pole ma ainuke, kes loodab ka kauneid loodusvaateid näha.

Kaja Kleimann

„Üle piiri” pühapäeval, 12. detsembril kell 17 ETV2-s

Teleekraanile tuleb väga uus, alles mullu valminud norra film. Sisukirjelduse järgi tundub, et see ei saa olla väga lihtne vaatamine, samas aga on tegu perefilmiga ja neid liiga koledaks ju ei tehta. Miskipärast ma arvan,et rõhk on laste vankumatul hea-ja kurja tundmisel ja vähese elukogemusega seotud vaprusel. 

Kirjutatud on, et film põhineb tõsielusündmustel, ehk siis kõigepealt põhineb neil Maja Lunde raamat, mis on filmi aluseks. See on autori debüütteos ja ilmus 2012. aastal.
Film  võitis 2021. aastal Euroopa Filmiakadeemia noore publiku auhinna, samuti tunnistati ta Norra parimaks lastefilmiks.
Sisust: On 1942. aasta jõulueelne aeg Norras ja käib Teine maailmasõda. Peategelased on päris noored, need on10-aastane Gerda, kellele meeldib musketäri mängida ja oma vanemat venda Ottot narritada ning kaks juudi last, Sarah ja Daniel,kes ootavad nende keldris päästmist. Gerda ja Otto vanemad arreteeritakse ja lapsed asuvad omapäi läbi lumiste metsade teele Rootsi poole, napilt samm ees neid jahtivatest natsidest. Laste jaoks seikluslik kassi-hiire mäng käib tegelikult elu ja surma peale ning nõuab usku endasse, ustavaid kaaslasi ja tohutut julgust.

Filmi aluseks olnud raamat pole eesti keelde (veel?) tõlgitud, kuid lugeda saab Lunde jõulujutustust „Lumeõde” ja kevadjutustust „Päikeseõde” .  Ega needki lasteraamatud kergeks lugemiseks sobi, teemad on rasked, aga käsitletakse neid nii, et tekib lootus kõige paremaks muutumisele. Eesti keeles on olemas ka täiskasvanutele kirjutatud „Mesilaste ajalugu”.

Kaja Kleimann

 

 

„Britt-Marie oli siin” laupäeval, 19. septembril kell 22.20 ETV-s

Mullu valminud rootsi film  rootslase Fredrik Backmani samanimelise raamatu põhjal. Raamatut on tutvustatud mitmetes blogides, ka meie Lugemissoovitustes sel kevadel,  järgmisel nädalal on see Kirjanduskohviku raamatuks, nii et soovitusi lugemiseks on piisavalt, filmi tuleb aga soovitada pimedas usus.
Film on vaatajate arvates küll kahjuks palju madalamat hinnet väärt kui samuti Backmani raamatul põhinev kahele Oscarile nomineeritud „Mees nimega Ove” , aga loodetavasti siiski mitte halb. Peaosaline üksi filmi päästa muidugi ei saa, kõvasti abi on heast näitlejast aga ikka.
Britt-Marie rollis on suurepärane Pernilla August, kes on laval mänginud nii Tšehhovi, Ibseni kui Shakespeare`i näidendites ja kehastanud filmilinal nii Anakin Skywalkeri, Jesuse kui Ingmar Bergmani ema.

Film räägib 63-aastasest Britt-Mariest, kes jätab pärast 40 aasta pikkust abielu abikaasa maha. Järsku on ta sunnitud leidma töö (ta pole palgatööl käinud) ja kogu oma elu ümber mõtestama. Selle käigus suudab ta üllatada nii (raamatu)lugejat, (filmi)vaatajat kui ka iseennast.
Ehk on siiski ka tema elus olemas teine võimalus ja kunagi ei ole liiga hilja elama hakata?
Jalgpallifänni minust pärast lugemist ei saanud, aga see eest muutus tugevasti mu mulje Britt-Mariest, kes raamatus „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on ikka tõeline vinguviiul, ja, ütleme ausalt, vastik mutt.
Mind tõsiselt huvitab, kuidas film tema isiksuse avamisega hakkama saab.
Filmi kohta on lugeda kaunis vähe, aga mingist kommentaarist jäi mulje, et ehk on filmis rohkem koomikale rõhutud kui raamatus.

Kaja Kleimann

“Kui me hobusevargil käisime” kolmapäeval, 19. augustil kell 21.30 ETV2-s

Film on valminud Norra kaasaegse kirjaniku Per Pettersoni (s 1952) samanimelise bestselleri  alusel.
1999. aasta talvel on vananev leskmees Trond (Stellan Skarsgård) seadnud end üksikuna sisse vanas majas, ilmakärast eemal. Ootamatult avastab ta, et naabriks on mees, keda ta tundis juba aastal 1948. Valusad mälestused tõusevad taas esile – sõprus, esimene armastus, perekondade lagunemine…
Norra aasta filmi nominent kümnes kategoorias. Berliini filmifestivalil Kuldkaru nominent.
Kui natuke sõnadega mängida, siis vahelduseks hästituntud nordic noir’ile natuke norra nukrust. Just viimaste sõnadega iseloomustas mu kolleeg raamatut, film on nii uus, seda ta näinud ei olnud. Ehk nüüd vaatab.

Raamatut on tutvustatud meie lugemissoovitustes juba kümne aasta eest ja ka muudest blogidest olen lugenud vaid kiidusõnu,  samuti on see võitnud kaks tähtsaimat Norra kirjandusauhinda ja tõlgituna samuti mõned (sh Dublini kirjandusauhind) ning valitud New York Times Book Review nimekirjas 2007. aasta kümne parima raamatu hulka. Per Petterson on hariduselt raamatukoguhoidja.
Vahepeal on Pettersonilt  eesti keelde tõlgitud veel kaks raamatut:
Ma nean aja voolu 2016 ja
Mehed minu olukorras 2019

Kaja Kleimann

„Tunnid”, neljapäeval, 2. juulil kell 22.00 Kanal 2-s

Seda 2003. aastal valminud filmi saavad noored vaadata kui täiesti uut ja vanemad kui vähem- või rohkem unustatud vana. Mul on kõige selgemad mälestused Nicole Kidmani ninast, mis muutis näitlejanna äratundmatuks ja oma rollis iseäranis veenvaks.
Tegemist on haarava draamaga, paralleelselt kulgevad kolm erinevat lugu kolmel erineval ajal, mis on omavahel seotud ühe raamatu kaudu. Virginia Woolf (Nicole Kidman) võitleb masendusega, kirjutades romaani „Proua Dalloway” , 1950ndate koduperenaine (Julianne Moore) loeb sedasama raamatut ning hindab ümber oma elu armastava abikaasa ja väikese poja seltsis. Tänapäevase loo peategelane on edukas kirjastaja (Meryl Streep), kelle hüüdnimi on proua Dalloway ja kes organiseerib suurt pidu oma AIDSi-haigele sõbrale (Ed Harris) .
Film on pärjatud Oscari (Nicol Kidman) ja Kuldgloobustega (Nicol Kidman + parim film), lisaks veel 41 võitu 125 nominatsiooni, mina ja Bafta hindasime helilooja Philip Glassi panust. Veel pälvisid Oscarile nimetamise:  kõrvalosatäitjad Ed Harris , kellel neid selle filmiga kokku 4  ja Julianne Moor, sellega kokku 3, helilooja, raamatu stsenaariumiks kirjutaja, kostüümikunstnik (aga miks mitte grimm?) ning režissöör Stephen Daldry, kes enne „Tunde” meisterdas valmis „Billy Ellioti” ja mõned aastad hiljem „Ettelugeja”, kõik kolm Oscari kandidaadid.
Ega ainult film menukas pole, filmi aluseks olnud samanimelise romaani eest on Michael Cunningham 1999. aastal pälvinud Faulkneri ja Pulitzeri auhinna.
Meilt saab lugeda ka autori teisi raamatuid, millest „Kodu maailma lõpus” on samuti aluseks samanimelisele filmile.
Ka Virginia Woolfi raamatud on lugejate jaoks olemas.

Kaja Kleimann

„Aarete saar” reedel, 29. mail kell 15.00 ETV+

Põhiliselt soovitan seda filmi  vaadata sellepärast, et selles mängib Aare Laanemets. Filmi ennast ma sugugi ei mäleta, aga hinne imdb.comis on täitsa arvestatav, 6.9.
Film põhineb Robert Louis Stevensoni samanimelisel teosel, mis oli kirjaniku esimene lõpuni kirjutatud romaan. Reisikirjade, reportaažide ja esseedega oli ta saavutanud tagasihoidliku kuulsuse, aga Jim Hawkinsi (keda Laanemets mängibki) lugu, mis ilmus esmalt noorsooajakirjas ja 1883. aastal raamatuna, tõi hämmeldunud autorile äkilise maailmakuulsuse. Üksnes noortele lugejatele kirjutatud teosest sai hoopis täiskasvanute lemmikraamat. “Aarete saar” on puhas märul karmis, selge hierarhiaga meestemaailmas. Film on Youtube’is samuti üleval.

Ka muid Stevensoni raamatuid tasub lugeda, vaadake Esterisse! Väga põnevad olid minu jaoks näiteks lapsepõlves loetud „Must nool” Rooside sõjast ja ühes raamatus koos ilmunud jutud „Röövitud. Catriona” . Oluline teos on „Dr. Jekylli ja mr. Hyde’i kummaline juhtum” ilma milleta lugemiseta jääb kole palju maailmakirjanduse- ja kultuuri vihjeid arusaamatuks.  Kõigist on  saada mitmeid trükke.
Stevensonist endast on samuti eesti keeles väga huvitav raamat: Richard Aldington. “Mässaja portree. Robert Louis Stevensoni elu ja töö” 

Kaja Kleimann

„Arabella, mereröövli tütar” reedel, 24. aprillil kell 12.30 ETV-s

Peeter Simmi lavastatud lastefilm tugineb Aino Perviku raamatule ja kuulub kahtlemata parimate Eesti (laste)filmide hulka. Ühendadesseiklused ja inimlikkuse teema, loob film haarava maailma. Osades koolitüdruk Kai Puskar Arabellana ja terve plejaad eesti tippnäitlejaid, kellest kurvastavalt suur hulk juba manalamehed. Piraadilaeva kapten ja Arabella isa on Lembit Peterson, merest püütud hea Aadu Urmas Kibuspuu , mängivad veel Lembit Ulfsak. Aarne Üksküla, Sulev Luik, Endel Pärn, Arvo Kukumägi, Tõnu Kark. Filmi helilooja on Jaanus Nõgisto ja laulusõnade autor Hando Runnel.
Sisust: piraadilaeval elav kapteni tütar nõuab endale saagiks merest välja tõmmatud rändaja Aadu, ja selgub, et mees mõtleb maailma asjadest hoopis teisiti kui ülejäänud teda ümbritsevad inimesed, loo käigus õpetab ta tüdrukut vahet tegema hea ja kurja vahel. Suur ja ohtlik seiklus algab, kui konkurendid tüdruku röövivad ja kaptenilegi saab selgeks, et last tuleks kasvatada kuskil mujal.
Aino Pervikul, kes andis omal ajal “Arabella” käsikirja üle ühel ajal nii kirjastusele raamatuna välja andmiseks kui Tallinnfilmile filmiks tegemiseks, oli filmitegijatele vaid üks palve: et piraatidest ja röövlielust ei tehtaks midagi ahvatlevat ja sümpaatset, et laps-vaataja ei tunneks soovi nende moodi olla. Peeter Simm lavastaja ja stsenaristina valis groteski ja karnevali tee, uskudes samal ajal siiski, et olgu muinasjutt kui tahes groteskne, elu mudel on ta ikka. On öeldud, et filmis on traditsioonilise lastefilmi jaoks tavatultki palju rafineeritust ja julmust ning omal ajal heitis üks kasvatusteadlane ette, et “puhtprotsentuaalselt kulub filmis kurjuse näitamisele rohkem aega ja energiat, värvi ja näitlejaid kui headuse ja heaks muutumise peale. Järelikult selle pedagoogilise töö, mis filmis jääb tegemata, peavad lapsevanemad kodus ise ära tegema.” Eetilisi kompromisse tuleb vahel paratamatult teha, ent näiteks kirjaniku jaoks jäi filmist kõlama mõte, et inimene elab edasi oma tegudes ja lastes, aga see ei tähenda, et lapsed peavad oma vanemate tegude eest vastutama. Röövliseadused ei seisa kõrgemal üldinimlikest seadustest – inimene on vaba valima, kas olla hea ja aus või kuri ja salakaval.
Edgar Valteri kaunite piltidega raamat, mille põhjal film valmis, on mitmes trükis täiesti lugemiseks olemas, erinevusi filmist on avastamiseks küllaga.

Arabella lugu on inspireerinud ka teatritegijaid ja jõudnud lavadele, 2002. aastal  tõi “«Arabella ja Taanieli” Rakvere teatri lavale Norra koreograaf ja lavastaja Hege Tvedt, etendusele kirjutas originaalmuusika Ardo R. Varres. Käsikiri ja libreto Peeter Raudsepalt ja Toomas Suumanilt. Muusikast on ilmunud plaat, mida meie raamatukogus küll kahjuks pole.

2013. aastal esietendus Birgitta festivalil ja jäi siis Ugala mängukavasse Olav Ehala muusikal, mille libretist oli Leelo Tungal, lavastas Margus Kasterpalu, kunstnikuks Rosita Raud. Selle lavastuse muusika plaat meil on.

Filmgi on raamatukogus olemas.

Üks arvustus Eesti Ekspressis.

Kaja Kleimann

“Röövlitütar Ronja” reedel, 24. aprillil kell 9.00 ETV2-s

Koolivaheaja puhul on telekavas lausa kaks filmi röövlilapsukestest, mõlemad tehtud üsna ühel ajal, Ronjast 1984. aastal (raamat kirjutatud 1981) ja Arabellast aasta varem. Ühendavaks lüliks röövlid, ühes kuival maal ja teises merel, ning laste – vanemate suhted,eetika ja moraali küsimused. Erinevusi on rohkesti ja ehk põhilisemaks Ronja metsades elavad mütoloogilised olendid.  Ühendab neid veel filmiväline pisiasi, et kummastki peaosas olnud tublist osatäitjast ei saanud näitlejat. Inga- Kai Puskar, praegu Polonski, suundus ärisse ja Ronja osatäitja Hanna Zetterberg valiti 21 aastaselt (suurima häälte arvuga kõigist kandidaatidest) Rootsi parlamendi liikmeks. Ta ütles, et ei taha saada professionaalseks poliitikuks, kuid jäi siiski tööle ligi 16 aastaks, enne kui naasis ülikooli.

Ronja lugu on olnud populaarne nii eesti teatrilaval (1988 Ugala, 2010 Endla.  kui Jaapani 26 osalise animeseriaalina (2014-2017)
Sisust:
Ühel ja samal tormisel ööl sünnivad põlistele vaenlastele, röövlipealikutele Mattisele ja Borkale lapsed – esimesele tütar Ronja ja teisele poeg Birk. Ronja on kartmatu laps kesk koledaid hallvanakesi, harpüiasid ja muid metsaelukaid (mulle meeldib väga sõna Tötskääbik!).
Pärast mõningast kaklemist saavad Ronjast ja Birkist sõbrad ja üheskoos tuleb neil vastu astuda mitmesugustele erinevatele raskustele ja püüda aru pähe panna oma vanematele. Ma ise pole filmi veel näinud, kuid raamat meeldis väga, seda soovitan lugeda igal juhul. Võiksite valida esimese eestikeelse väljaande, kus ka “Vennad Lõvisüdamed” sees, saate kaks head raamatut korraga.  Ja pärast võib kogu Lindgreni loomingut (üle) lugeda.

Astrid Lindgreni samanimelise jutustuse ainetel valminud filmi  režissöör on Tage Danielsson, kes pälvis selle eest Hõbekaru.  Osades Hanna Zetterberg, Dan Håfström, Börje Ahlstedt, Lena Nyman, Per Oscarsson jt. Film on restaureeritud.

Film  ka DVD plaadil raamatukogus olemas.

Muusika on väga tore.

 

 

Kaja Kleimann