„Mu Salingeri aasta” laupäeval, 21. jaanuaril kell 22.20 ETV-s

EPL-s ilmunud pikem arvustus filmikriitik Aurelia Aasa sulest määratleb filmi nii romantilise komöödia kui draamana, kirjutatud on  „Kirjanik Joanna Rakoffi memuaaridel baseeruv draama asetab meid kesk üheksakümnendate kirjanduslikku New Yorki. Epohhi, mil „The New Yorker” oli ainus aktsepteeritav lõunalaua lektüür ja „Kuristik rukkis“ laiutas iga endast lugupidava noore öökapil” ja veidi tagapool, et „ Nagu romantiliste komöödiate puhul sageli, on karmisõnaline boss – see noore hinge ambitsioonide ees seisev murdumatu jääkamakas – siingi filmi tegelik magnet. Ehkki filmi verinoores protagonistis on võluvat südamlikkust, hoiab filmi (ja firmat) ülal keskealine ahelsuitsetaja Margaret (Sigourney Weaver), kes mõjub sama jõuliselt kui „Saatan kannab Pradat“ ikooniline Miranda Priestly”.
Igaljuhul räägib film noorest kirjanikuhakatisest, kes tuhandete teiste kombel teenib pärast ülikooli lõppu leiba kirjandusagentuuris, tema tööks on Salingeri fännikirjadele vastamine. Pikkamööda leiab ta kirjutamiseks oma keele.

Salingeri kuulsaim teos „Kuristik rukkis” ilmus 1951. aastal ja pärast 1965. aastat ei avaldanud ta enam ühtki uut teost.
“Avaldamine on minu privaatsuse jäme rikkumine,” ütles Salinger 1974. aastal. “Mulle meeldib kirjutada. Ma armastan kirjutada. Aga ma kirjutan ainult endale ja omaenda rõõmuks.” Ta ei olnud ka sugugi rahul ning pöördus 2009. aastal lausa kohtusse, kui kirjutati raamat „60 aastat hiljem: läbi rukki” vanadekodus elavast 76 aastasest härra C-st. Loo ümber oli omal ajal nii palju furoori, et see leidis kajastamist ka eesti ajakirjanduses, mina lugesin Udo Uibo artiklit 2009. aasta „Loomingust” nr 7.
Alates 1953. aastast elas Salinger Cornishi nimelises väikelinnas (see ei asu Inglismaal, nagu “Õhtulehes” kirjutati!) ja vältis igasugust avalikku tähelepanu ning ajakirjanikke. Kirjaniku tütre mälestusteraamatus öeldakse, et Salinger kirjutas küll, ning tähistas oma käsikirjad värvidega vastavalt sellele, kas neid tuleks pärast tema surma avaldada muutmata kujul või vajavad nad redigeerimist. Praegu teadaolevalt küll midagi uut ilmunud ei ole, ehkki Salinger suri 2010. aastal. 2019. aastal ilmunud uudises  kinnitas kirjaniku poeg, näitleja ja produtsent Matt Salinger, et on alates 2011. aastast koos kirjaniku lese Colleen O’Neilliga, kellega ta ühiselt õiguste eest kirjaniku loomingule vastutab, materjaliga töötanud ning avaldas lootust, et see võtab vähem kui kümme aastat. See lootus paistab olevat luhtunud.

Joanna Rakoffi raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse, kuid mitte eesti keelde ja paraku ei leia tema kirjutatut meie raamatukogudest ka originaalis. Kuna film tundub sümpaatsena, on lugemissoovitus seekord siis kaudne – lugege Salingeri, tema raamatuid on mitmes trükis välja antud. Lugeda võib huvi korral ka Joanna Rakoffi intervjuud „The Guardianile” raamatu ilmumise eel.

Kaja Kleimann

“Salman Rushdie: surma mõistetud” kolmapäeval, 12. oktoobril kell 23.55 ETV2-s

Kui ma selle dokfilmi soovitamiseks välja valisin, oli tänavune Nobeli kirjanduspreemia veel välja kuulutamata ja Rushdie mu meelest päris hea kandidaat. Seekord ta preemiat siiski ei saanud.
Ma ei leidnud uuemaid uudiseid selle kohta, kuidas edeneb kirjaniku paranemine pärast 12. augustil toimunud pussitamist. Algselt öeldi, et vigastused on rasked.

Vaevalt paar nädalat enne rünnakut ütles kirjanik saksa ajakirjale „Stern” antud intervjuus, et tema elu on lõpuks muutunud normaalseks pärast 33 aastat tagasi ajatolla Khomeini poolt välja kuulutatud fatwat, mis kutsus moslemeid üles Rushdiet tapma „Saatanlike värsside” nimelise teose kirjutamise eest. Kuigi Iraan on end sellest formaalselt distantseerinud, ei ole fatwat kunagi tühistatud.
Täisnimega Ahmed Salman Rushdie sündis 1947. aastal Bombays (praegu Mumbai) moslemitest advokaadi ja õpetaja perekonnas ning läks isa jälgedes õppima Cambridge`i. Tema esimene romaan jäi tähelepanuta, kuid teine, „Kesköö lapsed”, võitis 1981. aastal Bookeri preemia ja valiti 1993. ja 2008. aastal parimaks seni ilmunud Bookeri auhinna saajaks vastavalt 25 ja 40 aasta jooksul. Filmis tutvume harva avalikkusele kättesaadavate arhiivimaterjalidega ja kirjanik jagab oma mõtteid tänase maailma väärtuste kohta.

Eesti keelde on tõlgitud ja raamatukogus saada ainult kaks Rushdie teost, aga ingliskeelsete romaanide valik on peaaegu täielik, meie raamatukogus puudub vaid „Fury”.

Eesti keeles saab lugeda raamatuid  “Mauri viimane ohe” , tõlkija kersti Unt ja “Kesköö lapsed”, tõlkija Aet Varik.

Kaja Kleimann

 

„Tunnid”, neljapäeval, 2. juulil kell 22.00 Kanal 2-s

Seda 2003. aastal valminud filmi saavad noored vaadata kui täiesti uut ja vanemad kui vähem- või rohkem unustatud vana. Mul on kõige selgemad mälestused Nicole Kidmani ninast, mis muutis näitlejanna äratundmatuks ja oma rollis iseäranis veenvaks.
Tegemist on haarava draamaga, paralleelselt kulgevad kolm erinevat lugu kolmel erineval ajal, mis on omavahel seotud ühe raamatu kaudu. Virginia Woolf (Nicole Kidman) võitleb masendusega, kirjutades romaani „Proua Dalloway” , 1950ndate koduperenaine (Julianne Moore) loeb sedasama raamatut ning hindab ümber oma elu armastava abikaasa ja väikese poja seltsis. Tänapäevase loo peategelane on edukas kirjastaja (Meryl Streep), kelle hüüdnimi on proua Dalloway ja kes organiseerib suurt pidu oma AIDSi-haigele sõbrale (Ed Harris) .
Film on pärjatud Oscari (Nicol Kidman) ja Kuldgloobustega (Nicol Kidman + parim film), lisaks veel 41 võitu 125 nominatsiooni, mina ja Bafta hindasime helilooja Philip Glassi panust. Veel pälvisid Oscarile nimetamise:  kõrvalosatäitjad Ed Harris , kellel neid selle filmiga kokku 4  ja Julianne Moor, sellega kokku 3, helilooja, raamatu stsenaariumiks kirjutaja, kostüümikunstnik (aga miks mitte grimm?) ning režissöör Stephen Daldry, kes enne „Tunde” meisterdas valmis „Billy Ellioti” ja mõned aastad hiljem „Ettelugeja”, kõik kolm Oscari kandidaadid.
Ega ainult film menukas pole, filmi aluseks olnud samanimelise romaani eest on Michael Cunningham 1999. aastal pälvinud Faulkneri ja Pulitzeri auhinna.
Meilt saab lugeda ka autori teisi raamatuid, millest „Kodu maailma lõpus” on samuti aluseks samanimelisele filmile.
Ka Virginia Woolfi raamatud on lugejate jaoks olemas.

Kaja Kleimann

„Sherlock Holmes Conan Doyle’i vastu” pühapäeval, 26. aprillil kell 13.10 ETV2-s

Tänavu möödub juba 90 aastat kirjaniku surmast, see dokumentaalfilm on tehtud 2017. aastal esimese Scherlock Holmesi loo, „Etüüd punases” ilmumisest 130 aasta möödumise tähistamiseks. Sir Arthur Conan Doyle ei olnud ise üldse õnnelik, et tema muu looming Sherlock Holmesi varju jäi ja film tutvustabki meile müüdi ja reaalsuse seoseid ning avab meie ees detektiivi ja kirjaniku suhted. Väidetavalt on geniaalsest viiuldavast uurijast tehtud 260 filmi, tuhandeid telefilme, videomänge ja koomikseid.
Ausalt öeldes olen ma ka ise Doyle’ilt lugenud põhiliselt Sherlock Holmesi  lugusid ja muidugi lapsena “Kadunud maailma”ja “Maracoti sügavikku”, mis ilmusid ühes raamatus sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt” 1958. aastal. Esterist leiab aga ka ajaloolisi ja ulmeraamatuid, millele tasuks sisse vaadata – ehk ongi nii head, kui autor arvas.  Võibolla  lugejad on lihtsalt ühe kangelase külge kinni jäänud, kindlasti jätkub eriolukorra lõppedes turistide vool Baker Street 221B-sse, mis on esimene raamatukangelasele avatud muuseum. Muide, kas kujutate ette, et alates 2002. aastast on Sherlock Holmes Royal Society of Chemistry auliige?

Ühtegi korralikku elulooraamatut kirjanikust eesti keeles ei ole, huviline võib rinda pista teise krimikirjaniku, John Dickson Carri kirjutatud raamatuga  „The life of Sir Arthur Conan Doyle”.

Eesti keeles lugeda saab näiteks Mark Frosti „Seitse nime : kirjanduslik müsteerium Sherlock Holmesi looja, kirjanik A. C. Doyle’i eraelust” või
Massimo Polidoro raamatut „Viimne seanss : Houdini ja Conan Doyle’i kummaline sõprus”.

Kirjastus Fantaasia on 2006. aastal välja andud tsitaadikogumiku „See on ju elementaarne, Watson!”, mis sisaldab Sherlock Holmesi, doktor Challengeri ja teiste sir Arthur Conan Doyle’i tegelaste tarkusesõnu ja vaimukusi, koostas ja tõlkis Eva Luts.

Kaja Kleimann

„Dovlatov” Tartu kinodes

Postimehes kirjutatakse: Tegu on Aleksei German juuniori emotsionaalseima linateosega, kus lõikav otsekohesus põimub felliniliku unenäovinega. Vaataja jääb selle lummusse ka siis, kui ta Dovlatovist varem silpigi ei teadnud.
Film võitis Hõbekaru kunstnikutöö eest.
Hendrik Alla arvustuses  kiidetakse filmi, kuid tehakse etteheiteid tõlkele. 
Filmi tutvustuses öeldakse:
Film kirjanik Sergei Dovlatovi   elust 1970. aastate Leningradis, mõni päev enne ta sõbra, tulevase Nobeli preemia laureaadi (sai selle 1987), Jossif Brodski  emigreerumist. See on paradoksaalsete ja naljakate juhtumite virvarr. Kokkupõrge kriminaaliga, Leningradi vaimu- ja kultuurielu, filmistuudio “Lenfilm”, muusika, luule, ajakirjaniku igapäevatöö, kirglik soov osta oma tütrele nukk, mida kusagilt pole saada.
Väidetavalt on  Dovlatov öelnud:  „Elada on võimalik ainult kolmes linnas: Leningradis, New Yorgis ja Tallinnas.” Ta elas Tallinnas ja töötas ajalehes „Sovetskaja Estonija”aastatel 1972-1976. Seda ajajärku käsitleb ta raamatus “Kompromiss” (1981), mille põhjal on tehtud film „Kauni ajastu lõpp”, mida võrdlemisi  hiljuti ka Eesti televisioonis näidati. Mõistagi on osa sellest filmitud Eestis ja osalevad ka eesti näitlejad. Vene kriitikud filmist kuigi hästi ei arva ja nimetavad seda raamatuga võrreldes „Dovlatov light’iks”, millega kirjanik ise küll rahul poleks. Mulle see film siiski päris meeldis, nõukogude aja absurdi meenutamiseks täiesti sobis, aga ma raamatut ka eriti ei mäleta.
2011. aastal alustati Tallinnas kirjandusfestival “Dovlatovi päevad”, mis vahel on jäänud (ja jääb  kahjuks ka käesoleval aastal) rahapuudusel ära.

Linastusajad Ekraanis ja Cinamonis.

Lugeda tasub nii Dovlatovit kui Brodskit, mõlemaid on eesti keelde tõlgitud.

 

Kaja Kleimann

“Stefan Zweig: Hüvasti, Euroopa” kolmapäeval, 10. mail kell 14 Elektriteatris

Kellel Pöffi ajal filmi  vaadata ei õnnestunud, saab Prima Vistal minna uuele katsele.

Tutvustuses kirjutatakse: Film kujutab Stefan Zweigi, ühe omal ajal kõige menukama saksa keeles kirjutava autori pagulusaastaid Buenos Aireses, New Yorgis ja Brasiilias. Juudi intellektuaalina üritab Zweig kujundada õiget seisukohta natsi-Saksamaa sündmuste osas ning otsida samas oma kodu uues maailmas.
Oma viimastel eluaastatel koondas Stefan Zweig kirjanikuna kogu energia natsismi võimalike arengute peegeldustele; tema toonaseid teoseid tasub tänapäeval ikka ja jälle üle lugeda. See film näitab meile vastuolulist meest, oma aja selgeltnägijat, ajatut kirjanikku ja habrast hinge kõige elegantsemal ja mitmetahulisemal moel.
Maria Schrader, tuntud Saksa näitlejanna, teeb oma teise töö filmilavastajana filmis, millest  kujunes arthouse´i hitt Saksamaal ja mis võitis mitmeid erinevaid auhindu.  Austria esitas filmi võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Aga ka imdb.com-is on vaatajate hinne 7.1,  seega pole tegu pelgalt kriitikute lemmikuga.

Olla juut, tähendas olla keelatud autor Saksamaal;  olla saksakeelne autor, tähendas saada avaldatud pseudonüümi Stephen Branch (nime tõlge) all, sest inglise keeleruumis oli saksavastasus tugev .

Zweig on eesti keeles korralikult esindatud nii ajalooliste romaanide, biograafiate kui novellidega.
Jaan Krossi tõlgitud „Eilne maailm” on ilmunud kahes trükis, raamatu lõpetas autor päev enne enesetappu ja selle kohta on öeldud, et selles kirjutatakse sellest „mida tähendas olla elus aastatel 1881-1942”.
Stefan Zweigi hüvastijätukirja saab lugeda siit.

Kaja Kleimann

„Mälestused” reedel, 12. augustil kell 16.30 ETV+-s

Filmi aluseks on kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose raamat “Mälestused”. Üsna ohtlik on soovitada filmi, mis on tehtud tohutult hea raamatu põhjal,   aga ehk on see siis soovituseks sedapidi, et vaadake filmi, ja kui vähegi kõlbas, tulge kähku raamatut laenutama. (Või – kui teile üldse ei meeldinud, lugege ikka raamatut, see on imeline! Meie lugemissoovitustes on selle kohta väga ilusti kirjutatud!)
Foenkinose „Delikaatsuse” järgi tehtud film, mis jooksis pealkirja all „Õrnad tunded”,  polnud sugugi paha,  rahvas hindas seda imdb.com-s vaid ühe komajärgse palli võrra kõrgemalt kui „Mälestusi”, niiet lootus meeldivat elamust saada on täiesti põhjendatud.

Sisust : 23-aastane Romain unistab kirjanikuks saamisest ja töötab hotellis öövalvurina. Madelaine on tema 85-aastane vanaema, ja nende kahe puhul näib vanusevahe suhtlemisel haihtuvat. Romaini isa puhul näitab vananemine oma ebameeldivat külge. Lugu võtab järsu pöörde, kui ühel päeval saab perekond teate, et vanaema Madelaine on vanadekodust jalga lasknud. Siit edasi juhatab ootamatu kiri Romaini Madelaine´i noorusradadele Normandiasse, kohtuma vanaema ja tema mälestustega. Mitut põlvkonda haarav perekondlik lugu on jutustatud leebelt, vaheldumisi nukruse ja huumoriga – see on lugu eluringist ja küpsemisest. Näitlejatest pälvis enim kiidusõnu Annie Cordy Madelaine´i rolli eest, millega ta nomineeriti Magritte`i auhinnale parima näitlejanna kategoorias, mis on ka selle filmi ainus nominatsioon.

Kaja Kleimann

“Noor Goethe” pühapäeval, 31. juulil kell 15.55 ETV+-s

Philpp Stölzli  film  Johann Wolfgang von Goethe (Alexander Fehling, selle rolliga Jupiteri auhind parimale saksa näitlejale) noorusaastatest ja esimesest suurest armastusest. Pärast seda, kui noor ja veel tunnustamata poeet Goethe  jättis unarusse juuraõpingud ülikoolis, saatis nooruki range isa ta Wetzlari väikelinna advokaadibüroosse praktikale. Wetzlaris kohtus Goethe 1772. aastal Charlotte Buffiga (Miriam Stein, pälvis selle rolliga uustulnuka preemia) ja armus kirglikult. Õnne see armastus noortele aga ei toonud, Charlotte oli juba lubatud naiseks diplomaat Albert Kestnerile (Moritz Bleibtreu).
1773. aastal avaldas Goethe oma esimese näidendi „Götz von Berlichingen”, mis tegi ta kuulsaks kogu Saksamaal. 1774. aastal ilmunud romaan „Noore Wertheri kannatused” tegi ta kuulsaks kogu Euroopas. Noor Werther on selles romaanis mõistagi Goethe ise ja tema armastatu prototüübiks on Charlotte Buff-Kestner.

Film on võitnud mõned auhinnad näitlejatööde eest ja saksa filmikriitikud esitasid selle aasta parima mängufilmi kandidaadiks. Auhind, millest ma sugugi aru ei saa, on Philadelphia filmifestivali publiku auhind uuele prantsuse filmile. Teistel aastatel on tõesti ikka prantsuse filmid selle saanud.

Apsakate loetelus on nimetatud, et Goethe laulab filmis Mozarti kaanonit, mille kirjutamiseni oli jäänud veel 16 aastat – sellest saavad aru küll ainult väga suured asjatundjad. Palju piinlikum lugu on muidugi, et ta hoidvat käes oma raamatut, mis on pehmete kaantega.

„Götz von Berlichingeni” ja teisi näidendeid leiab samanimelisest kogumikust.

Kaja Kleimann

„Sõnade võlujõud” pühapäeval 17. jaanuaril kell 21 ja esmaspäeval kell 11 TV6-s

2011. aastal on ameeriklased teinud eluloolise mängufilmi J. K. Rowlingu elust – lapsepõlvest, teismelise aastatest ja Harry Pottery loo sünnist. Esimene hetk kavasse vaadates mõtlesin, et tegemist on dokfilmiga, mida kunagi nägin, aga siis märkasin, et Rowlingu rollis on Poppy Montgomery. Filmi hinne on 6.6 ja kümmekond nominatsiooni koos mitmete võitudega ette näidata, sh parima telefilmi režissööri oma Paul A. Kaufmanil . Poppy Montgomery, keda meil tuntakse ilmselt eelkõige Samantha Spadena seriaalist „Jälgi jätmata” , pälvis rolli eest nominatsiooni.

2007. aastal valminud dokfilmi “J.K. Rowling: A Year in the Life”  muide saab youtube’ist vaadata ja selle hinne on üpris kõrge, 7.9; tehtud on see ajal, mil Rowling lõpetas Potteri sarja viimast raamatut.

Filmi kõrvale (või ka asemele) lugemiseks võiks olla huvitav näiteks J. K. Rowlingi raamat “Very good lives : the fringe benefits of failure and the importance of imagination” .

Connie Ann Kirki kirjutatud Rowlingu elulugu ilmus eesti keeles juba 2003. aastal, vene keeles ilmus “Биография создателя Гарри Поттера Дж. К. Ролинг”, autoriks Шон Смит, juba 2002, kuid on poole paksem.

                                                   Fotol  Ainsyln Watson kui  J.K. Rowling lapsena.

Kaja Kleimann