Raamatukava

Posts Tagged ‘kirjanikud’

„Tunnid”, neljapäeval, 2. juulil kell 22.00 Kanal 2-s

In raamatukava on 30/06/2020 at 16:11

Seda 2003. aastal valminud filmi saavad noored vaadata kui täiesti uut ja vanemad kui vähem- või rohkem unustatud vana. Mul on kõige selgemad mälestused Nicole Kidmani ninast, mis muutis näitlejanna äratundmatuks ja oma rollis iseäranis veenvaks.
Tegemist on haarava draamaga, paralleelselt kulgevad kolm erinevat lugu kolmel erineval ajal, mis on omavahel seotud ühe raamatu kaudu. Virginia Woolf (Nicole Kidman) võitleb masendusega, kirjutades romaani „Proua Dalloway” , 1950ndate koduperenaine (Julianne Moore) loeb sedasama raamatut ning hindab ümber oma elu armastava abikaasa ja väikese poja seltsis. Tänapäevase loo peategelane on edukas kirjastaja (Meryl Streep), kelle hüüdnimi on proua Dalloway ja kes organiseerib suurt pidu oma AIDSi-haigele sõbrale (Ed Harris) .
Film on pärjatud Oscari (Nicol Kidman) ja Kuldgloobustega (Nicol Kidman + parim film), lisaks veel 41 võitu 125 nominatsiooni, mina ja Bafta hindasime helilooja Philip Glassi panust. Veel pälvisid Oscarile nimetamise:  kõrvalosatäitjad Ed Harris , kellel neid selle filmiga kokku 4  ja Julianne Moor, sellega kokku 3, helilooja, raamatu stsenaariumiks kirjutaja, kostüümikunstnik (aga miks mitte grimm?) ning režissöör Stephen Daldry, kes enne „Tunde” meisterdas valmis „Billy Ellioti” ja mõned aastad hiljem „Ettelugeja”, kõik kolm Oscari kandidaadid.
Ega ainult film menukas pole, filmi aluseks olnud samanimelise romaani eest on Michael Cunningham 1999. aastal pälvinud Faulkneri ja Pulitzeri auhinna.
Meilt saab lugeda ka autori teisi raamatuid, millest „Kodu maailma lõpus” on samuti aluseks samanimelisele filmile.
Ka Virginia Woolfi raamatud on lugejate jaoks olemas.

Kaja Kleimann

„Sherlock Holmes Conan Doyle’i vastu” pühapäeval, 26. aprillil kell 13.10 ETV2-s

In raamatukava on 25/04/2020 at 20:17

Tänavu möödub juba 90 aastat kirjaniku surmast, see dokumentaalfilm on tehtud 2017. aastal esimese Scherlock Holmesi loo, „Etüüd punases” ilmumisest 130 aasta möödumise tähistamiseks. Sir Arthur Conan Doyle ei olnud ise üldse õnnelik, et tema muu looming Sherlock Holmesi varju jäi ja film tutvustabki meile müüdi ja reaalsuse seoseid ning avab meie ees detektiivi ja kirjaniku suhted. Väidetavalt on geniaalsest viiuldavast uurijast tehtud 260 filmi, tuhandeid telefilme, videomänge ja koomikseid.
Ausalt öeldes olen ma ka ise Doyle’ilt lugenud põhiliselt Sherlock Holmesi  lugusid ja muidugi lapsena “Kadunud maailma”ja “Maracoti sügavikku”, mis ilmusid ühes raamatus sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt” 1958. aastal. Esterist leiab aga ka ajaloolisi ja ulmeraamatuid, millele tasuks sisse vaadata – ehk ongi nii head, kui autor arvas.  Võibolla  lugejad on lihtsalt ühe kangelase külge kinni jäänud, kindlasti jätkub eriolukorra lõppedes turistide vool Baker Street 221B-sse, mis on esimene raamatukangelasele avatud muuseum. Muide, kas kujutate ette, et alates 2002. aastast on Sherlock Holmes Royal Society of Chemistry auliige?

Ühtegi korralikku elulooraamatut kirjanikust eesti keeles ei ole, huviline võib rinda pista teise krimikirjaniku, John Dickson Carri kirjutatud raamatuga  „The life of Sir Arthur Conan Doyle”.

Eesti keeles lugeda saab näiteks Mark Frosti „Seitse nime : kirjanduslik müsteerium Sherlock Holmesi looja, kirjanik A. C. Doyle’i eraelust” või
Massimo Polidoro raamatut „Viimne seanss : Houdini ja Conan Doyle’i kummaline sõprus”.

Kirjastus Fantaasia on 2006. aastal välja andud tsitaadikogumiku „See on ju elementaarne, Watson!”, mis sisaldab Sherlock Holmesi, doktor Challengeri ja teiste sir Arthur Conan Doyle’i tegelaste tarkusesõnu ja vaimukusi, koostas ja tõlkis Eva Luts.

Kaja Kleimann

„Dovlatov” Tartu kinodes

In raamatukava on 13/03/2018 at 15:54

Postimehes kirjutatakse: Tegu on Aleksei German juuniori emotsionaalseima linateosega, kus lõikav otsekohesus põimub felliniliku unenäovinega. Vaataja jääb selle lummusse ka siis, kui ta Dovlatovist varem silpigi ei teadnud.
Film võitis Hõbekaru kunstnikutöö eest.
Hendrik Alla arvustuses  kiidetakse filmi, kuid tehakse etteheiteid tõlkele. 
Filmi tutvustuses öeldakse:
Film kirjanik Sergei Dovlatovi   elust 1970. aastate Leningradis, mõni päev enne ta sõbra, tulevase Nobeli preemia laureaadi (sai selle 1987), Jossif Brodski  emigreerumist. See on paradoksaalsete ja naljakate juhtumite virvarr. Kokkupõrge kriminaaliga, Leningradi vaimu- ja kultuurielu, filmistuudio “Lenfilm”, muusika, luule, ajakirjaniku igapäevatöö, kirglik soov osta oma tütrele nukk, mida kusagilt pole saada.
Väidetavalt on  Dovlatov öelnud:  „Elada on võimalik ainult kolmes linnas: Leningradis, New Yorgis ja Tallinnas.” Ta elas Tallinnas ja töötas ajalehes „Sovetskaja Estonija”aastatel 1972-1976. Seda ajajärku käsitleb ta raamatus “Kompromiss” (1981), mille põhjal on tehtud film „Kauni ajastu lõpp”, mida võrdlemisi  hiljuti ka Eesti televisioonis näidati. Mõistagi on osa sellest filmitud Eestis ja osalevad ka eesti näitlejad. Vene kriitikud filmist kuigi hästi ei arva ja nimetavad seda raamatuga võrreldes „Dovlatov light’iks”, millega kirjanik ise küll rahul poleks. Mulle see film siiski päris meeldis, nõukogude aja absurdi meenutamiseks täiesti sobis, aga ma raamatut ka eriti ei mäleta.
2011. aastal alustati Tallinnas kirjandusfestival “Dovlatovi päevad”, mis vahel on jäänud (ja jääb  kahjuks ka käesoleval aastal) rahapuudusel ära.

Linastusajad Ekraanis ja Cinamonis.

Lugeda tasub nii Dovlatovit kui Brodskit, mõlemaid on eesti keelde tõlgitud.

 

Kaja Kleimann

“Stefan Zweig: Hüvasti, Euroopa” kolmapäeval, 10. mail kell 14 Elektriteatris

In raamatukava on 08/05/2017 at 18:00

Kellel Pöffi ajal filmi  vaadata ei õnnestunud, saab Prima Vistal minna uuele katsele.

Tutvustuses kirjutatakse: Film kujutab Stefan Zweigi, ühe omal ajal kõige menukama saksa keeles kirjutava autori pagulusaastaid Buenos Aireses, New Yorgis ja Brasiilias. Juudi intellektuaalina üritab Zweig kujundada õiget seisukohta natsi-Saksamaa sündmuste osas ning otsida samas oma kodu uues maailmas.
Oma viimastel eluaastatel koondas Stefan Zweig kirjanikuna kogu energia natsismi võimalike arengute peegeldustele; tema toonaseid teoseid tasub tänapäeval ikka ja jälle üle lugeda. See film näitab meile vastuolulist meest, oma aja selgeltnägijat, ajatut kirjanikku ja habrast hinge kõige elegantsemal ja mitmetahulisemal moel.
Maria Schrader, tuntud Saksa näitlejanna, teeb oma teise töö filmilavastajana filmis, millest  kujunes arthouse´i hitt Saksamaal ja mis võitis mitmeid erinevaid auhindu.  Austria esitas filmi võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Aga ka imdb.com-is on vaatajate hinne 7.1,  seega pole tegu pelgalt kriitikute lemmikuga.

Olla juut, tähendas olla keelatud autor Saksamaal;  olla saksakeelne autor, tähendas saada avaldatud pseudonüümi Stephen Branch (nime tõlge) all, sest inglise keeleruumis oli saksavastasus tugev .

Zweig on eesti keeles korralikult esindatud nii ajalooliste romaanide, biograafiate kui novellidega.
Jaan Krossi tõlgitud „Eilne maailm” on ilmunud kahes trükis, raamatu lõpetas autor päev enne enesetappu ja selle kohta on öeldud, et selles kirjutatakse sellest „mida tähendas olla elus aastatel 1881-1942”.
Stefan Zweigi hüvastijätukirja saab lugeda siit.

Kaja Kleimann

„Mälestused” reedel, 12. augustil kell 16.30 ETV+-s

In raamatukava on 09/08/2016 at 13:42

plakatFilmi aluseks on kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose raamat “Mälestused”. Üsna ohtlik on soovitada filmi, mis on tehtud tohutult hea raamatu põhjal,   aga ehk on see siis soovituseks sedapidi, et vaadake filmi, ja kui vähegi kõlbas, tulge kähku raamatut laenutama. (Või – kui teile üldse ei meeldinud, lugege ikka raamatut, see on imeline! Meie lugemissoovitustes on selle kohta väga ilusti kirjutatud!)foenkinosmc3a4lestused
Foenkinose „Delikaatsuse” järgi tehtud film, mis jooksis pealkirja all „Õrnad tunded”,  polnud sugugi paha,  rahvas hindas seda imdb.com-s vaid ühe komajärgse palli võrra kõrgemalt kui „Mälestusi”, niiet lootus meeldivat elamust saada on täiesti põhjendatud.kahekesi

Sisust : 23-aastane Romain unistab kirjanikuks saamisest ja töötab hotellis öövalvurina. Madelaine on tema 85-aastane vanaema, ja nende kahe puhul näib vanusevahe suhtlemisel haihtuvat. Romaini isa puhul näitab vananemine oma ebameeldivat külge. Lugu võtab järsu pöörde, kui ühel päeval saab perekond teate, et vanaema Madelaine on vanadekodust jalga lasknud. Siit edasi juhatab ootamatu kiri Romaini Madelaine´i noorusradadele Normandiasse, kohtuma vanaema ja tema mälestustega. Mitut põlvkonda haarav perekondlik lugu on jutustatud leebelt, vaheldumisi nukruse ja huumoriga – see on lugu eluringist ja küpsemisest. Näitlejatest pälvis enim kiidusõnu Annie Cordy Madelaine´i rolli eest, millega ta nomineeriti Magritte`i auhinnale parima näitlejanna kategoorias, mis on ka selle filmi ainus nominatsioon.

Kaja Kleimann

“Noor Goethe” pühapäeval, 31. juulil kell 15.55 ETV+-s

In raamatukava on 28/07/2016 at 11:26

lotte-buff-miriam-stein-and-johann-goethe-in-young-goethe-in-love-sill-image-courtesy-of-music-box-films-alexander-fehlingPhilpp Stölzli  film  Johann Wolfgang von Goethe (Alexander Fehling, selle rolliga Jupiteri auhind parimale saksa näitlejale) noorusaastatest ja esimesest suurest armastusest. Pärast seda, kui noor ja veel tunnustamata poeet Goethe  jättis unarusse juuraõpingud ülikoolis, saatis nooruki range isa ta Wetzlari väikelinna advokaadibüroosse praktikale. Wetzlaris kohtus Goethe 1772. aastal Charlotte Buffiga (Miriam Stein, pälvis selle rolliga uustulnuka preemia) ja armus kirglikult. Õnne see armastus noortele aga ei toonud, Charlotte oli juba lubatud naiseks diplomaat Albert Kestnerile (Moritz Bleibtreu). goethe-7
1773. aastal avaldas Goethe oma esimese näidendi „Götz von Berlichingen”, mis tegi ta kuulsaks kogu Saksamaal. 1774. aastal ilmunud romaan „Noore Wertheri kannatused” tegi ta kuulsaks kogu Euroopas. Noor Werther on selles romaanis mõistagi Goethe ise ja tema armastatu prototüübiks on Charlotte Buff-Kestner.

Film on võitnud mõned auhinnad näitlejatööde eest ja saksa filmikriitikud esitasid selle aasta parima mängufilmi kandidaadiks. Auhind, millest ma sugugi aru ei saa, on Philadelphia filmifestivali publiku auhind uuele prantsuse filmile. Teistel aastatel on tõesti ikka prantsuse filmid selle saanud.goethe

Apsakate loetelus on nimetatud, et Goethe laulab filmis Mozarti kaanonit, mille kirjutamiseni oli jäänud veel 16 aastat – sellest saavad aru küll ainult väga suured asjatundjad. Palju piinlikum lugu on muidugi, et ta hoidvat käes oma raamatut, mis on pehmete kaantega.

„Götz von Berlichingeni” ja teisi näidendeid leiab samanimelisest kogumikust. götz-von-berlichingen

Kaja Kleimann

„Sõnade võlujõud” pühapäeval 17. jaanuaril kell 21 ja esmaspäeval kell 11 TV6-s

In raamatukava on 16/01/2016 at 21:11

magicbanner2011. aastal on ameeriklased teinud eluloolise mängufilmi J. K. Rowlingu elust – lapsepõlvest, teismelise aastatest ja Harry Pottery loo sünnist. Esimene hetk kavasse vaadates mõtlesin, et tegemist on dokfilmiga, mida kunagi nägin, aga siis märkasin, et Rowlingu rollis on Poppy Montgomery. Filmi hinne on 6.6 ja kümmekond nominatsiooni koos mitmete võitudega ette näidata, sh parima telefilmi režissööri oma Paul A. Kaufmanil . Poppy Montgomery, keda meil tuntakse ilmselt eelkõige Samantha Spadena seriaalist „Jälgi jätmata” , pälvis rolli eest nominatsiooni.väike rowling

2007. aastal valminud dokfilmi J.K. Rowling: A Year in the Life”  muide saab youtube’ist vaadata ja selle hinne on üpris kõrge, 7.9; tehtud on see ajal, mil Rowling lõpetas Potteri sarja viimast raamatut.

Filmi kõrvale (või ka asemele) lugemiseks võiks olla huvitav näiteks J. K. Rowlingi raamat “Very good lives : the fringe benefits of failure and the importance of imagination” .

Connie Ann Kirki kirjutatud Rowlingu elulugu ilmus eesti keeles juba 2003. aastal, vene keeles ilmus “Биография создателя Гарри Поттера Дж. К. Ролинг”, autoriks Шон Смит, juba 2002, kuid on poole paksem.

                                                   Fotol  Ainsyln Watson kui  J.K. Rowling lapsena.

Kaja Kleimann