„Kaka, kevad ja teised“ kinodes

„Kaka, kevad ja teised“ on  Andrus Kivirähki lastejuttudel põhinev animakogumik, mille ühendavaks lüliks on autor ise koos oma armsa koera Robiniga. Nad koos lähevad külla viiele Kivirähki loole nii külmkappi, loomaaeda, maale, parki kui ka voodi alla.

Andrus Kivirähk ja ta koer Robin. Kaader filmist „Kaka, kevad ja teised”

Avalugu „Frikadellid ja pelmeenid”  (2023;  Heiki Ernits ja Meelis Arulepp) seostub esmalt mulle  kohe Oskar Lutsu klassikalise looga raamatust „Nukitsamees“, kus Iti ja Kusti ära eksivad, aga  siin mitte metsa, vaid külmkappi. Iti ja Kusti (tõesti nii on tegelaste nimed selles loos) ei ole mitte lapsed, vaid hoopis frikadellid. Kuri „nõid“, keda kardetakse on aga pelmeen, kes frikadelle sööb. Kogu lugu ennast saab lugeda ajakirjast Täheke (2015 nr 10; lk 4-5) ja raamatust „Tont ja Facebook“ (2019; lk 98-101).

Teises loos „Sitikas Peeter” (2022; Meelis Arulepp) soovib  väike putukas (filmis on ta väga rohutirtsu moodi) oma  muusikaannet laiemale publikule näidata ja läheb loomaaeda vabasse puuri n-ö tööle. Lugu sitikast Peetrist ilmus esmalt ajakirjas Täheke (2004 nr 6; lk 12) nime all  „Sitikas Peetri tähetund“, hiljem on see lugu filmilooga sama pealkirja all ilmunud nii kogumikus „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 14-16) kui ka raamatus „Kaka ja kevad“ (2009; lk 25-27). Filmilugu on küll veidike muudetud, aga põhimõte ning loo moraal on jäänud läbi aja samaks.

Kolmas lugu on minu arvates kõige intrigeerivam, sest filmiloo „Pilt, mis öösel liigutas“ (2023) režissööriks on Mikk Mägi, kes seostub ikka vanamehe tegemistega. Kui aus olla, siis ma esmalt ei teadnud, kelle käe all oli film valminud, kuid kui need tantsivad lehmad ja lambad mängu tulid, siis oli küll tunne, et kohe tuleb nurga tagant välja ka (kuri)kuulus vanamees ise. Kogu lugu on ikka mõnuga üle vindi keeratud nagu „Vanamehe“ filmideski, aga siiski lapsesõbralikus vormis (veidi väiksemale vaatajale võib-olla küll hirmuäratavalt) ning Kivirähki algse loo lõpplahendus on ka kenasti ära toodud, kuigi humoorikalt on juurde lisatud  ka selline teema nagu (linna)laste võõrandumine maaelust. Kivirähki lugu „Pilt, mis öösel liigutas“ on ilmunud ajakirjas Täheke (2016 nr 7-8; lk 8-9) ning raamatus „Tont ja Facebook“ (2019; lk 42-45).

Neljas lugu on animakogumiku nimilugu  „Kaka ja kevad“ (2021; René Vilbre ja Meelis Arulepp), mis on tasakaaluks eelnevale loole  väga armas looduse ja elu ringkäiku  kirjeldav lugu, kus ootamatud tegelased  otsivad oma õnne ja selle ka leiavad. Loos endas pole erilisi krutskeid, kui välja arvata tänapäevased tehnikavidinad nagu robotmuruniiduk ja pakirobot või siis inimeste piiritu nutisõltuvus, mis väljendub isegi pargis jalutades või sportides. Tegelikult on Kivirähki algses loost, mis ilmus juba 2004. aasta ajakirjas Täheke nr 3 (lk 8-9, vaata ka Priit Rea illustratsiooni), möödas ligi 20 aastat, seega pole midagi imestada, et isegi 2009. aasta raamatus „Kaka ja kevad“ on muruniitjast saanud muruniiduk, mis omakorda filmis on muutunud siis robotmuruniidukiks.  See lugu on jõudnud ka kogumikku „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 186-187) .

Ajakirjades Täheke on esmalt ilmunud Andrus Kivirähki „Kaka, kevad ja teised” lood

Viimane lugu „Kadunud sokid“ (2023; Oskar Lehemaa) on juba seetõttu eriline, et ainukesena sellest kogumikust on nukufilm (tegelikult on peategelane Pille korra kaadris ka avaloos, aga seal muidugi joonistatuna).  See lühifilm paneb vaatajaid imestama, kui suur ja põnev maailm võib asetseda sinu voodi all. Isegi sokid võivad seal munema hakata. Lugu on nime all „Isa sokid” esmalt ilmunud ajakirjas Täheke (2004 nr 4; lk 6) nagu kõik eelpool nimetatud Kivirähki lood ning lisaks veel kogumikes „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 19-20), „Kaka ja kevad“ (2009; lk 15-18)  ja „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 188-189).

Frikadellid Kusti ja Iti. Kaader filmiloost „Frikadellid ja pelmeenid”

Erinevalt teistest selle aasta alguses linastunud Eesti filmidest on antud koguperefilm saanud seni ainult kiitvaid arvustusi, millega ma igati nõustun.

„ „Kaka, kevad ja teised“ pole lihtne animafilm ega isegi mitte eriline animafilm. See on lakkamatu animatsiooni, nukufilmi ning elusate kaadrite karneval, kus värvid ja erisugused trajektoorid segunevad nagu vana-aastaõhtu ilutulestikus.“ ( Veiko Märka, 15.02.23 Eesti Päevaleht)

„Soovitan muidugi kõigil värsketel Eesti filmidel silma peal hoida, aga kui tahate saada kiirelt – kogu kassett kestab napilt üle tunni aja – ülevaadet sellest, mida põnevat meie animatsioonis tehakse, siis võtke kindlasti kinoteekond ette. Ja ei pea üldse häbenema, kui teil lapsi pole, kõlbab ka täitsa täiskasvanuna saalis istuda!“ (Kaspar Viilup, 18.02.23 ERR kultuur)

Klaari Tamm

„Müstilise kellaga maja” laupäeval, 3. detsembril kell 23.30 Kanal 2-s

Maagiline seiklusfilm  jutustab 10-aastasest orvuks jäänud Lewisest, kes läheb elama oma onu Jonathani (Jack Black) juurde ja äratab kogemata oma uues kodulinnas surnud. Onu vanal krääksuval majal on aga salapärane tiksuv süda. Nii Lewise onu kui ka nende naabrinaine (Cate Blanchett ) on võlurid, kes püüavad üles leida eelmise omaniku, kurja sortsi poolt maja seintesse peidetud tiksuvat õudset kella.
Kas nad suudavad kolmekesi maailma kindlast hävingust päästa?
Ralf Sauteri ütleb filmi kohta, et see on  „natuke õudne, natuke armas ja õnneliku lõpuga”. Terevisioonis rääkides tõi ta välja, et 1980. aastatel tootis sarnaseid filme produktsioonifirma Amblin, mis kuulus Steven Spielbergile, ning et kaasajal on nad tegemas selliste filmidega „tagasitulekut”. Sauteri arust on laste kerge hirmutamine igati okei. “Müstilise kellaga majas” pole kaasaegseid eriefekte, mis võiksid selle muuta võltsiks. Filmi orgaanilisus ja vanamoodne kvaliteet on väga kiiduväärsed.
Vanamoodsust rõhutab ka filmi aluseks olnud John Bellairsi samanimelise raamatu  tõlkija Eve Laur oma blogis, öeldes: „Vana kooli õuduslugu ajast, kui televiisor oli veel uudisasi, juukseid võiti briljantiiniga, positiivne täiskasvanu tohtis vabalt piipu suitsetada ning lapsed mängisid meelelahutuseks malet ja pokkerit ja pesapalli.”
Algselt oli see 1973. aastal ilmunud raamat mõeldud täiskasvanutele, kuid kirjastaja soovitusel sai ümber kirjutatud noorema ea jaoks, see saavutas noorte hulgas suure menu ja pälvis ka mitmeid kirjandusauhindu. Bellairs on öelnud, et tema raamatud on suurel määral autobiograafilised, sarnaselt Lewisega oli ka tema ülekaaluline ja üksildane laps, kes armastas lugeda.
Raamatu kohta saab lugeda ka Marianni blogist.

Kaja Kleimann

„Will, Will, krokodill” („Lyle, Lyle, Crocodile”) kinodes

Tutvustus kinokavas. Kogupere muusikaline komöödia „Will, Will, krokodill“ põhineb menukal raamatusarjal, mille autor on Bernard Waber. Mängufilm toob armastatud tegelase uue publikuni üle maailma. Kui perekond Primm kolib New Yorki, on nende noorel pojal Joshil uues koolis ja uute sõprade keskel raske kohaneda. Kõik see aga muutub, kui ta avastab oma uue kodu pööningul elava laulva krokodill Willi, kellele meeldivad vanniskäigud, kaaviar ja hea muusika. Nad saavad kiirelt sõpradeks, ent kui kuri naaber hr Tõre Willi elu ohtu seab, peab perekond Primm lööma kampa Willi karismaatilise omaniku Hector P. Valentiga, näitamaks maailmale, et perekonda võivad kuuluda ka kõige ootamatutest paikadest pärit isiksused ning et suures laulvas krokodillis, kel veelgi avaram isiksus, pole midagi halba.

Filmi aluseks on USA lastekirjaniku ja illustraatori Bernard Waber’ i (27.09.1921- 16.05.2013) raamatusari krokodill Lyle’ st, kes elab Manhattanil Victoria ajastu majas perekond Primmide vannis. Raamatusari algas 1962. aastal raamatuga “The House on East 88th Street“, millele on järgnenud mitmed järjed ja kordustrükid. Ameerikas on sari populaarne, sest sellest on tehtud nii telefilm kui ka näidend. Eesti keelde pole Bernard Waber’ i raamatuid siiski tõlgitud, kuid nüüd on kinolina kaudu võimalik eesti keelde dubleerituna osa saada krokodill Lyle (Eesti versioonis Willi) seiklustest.

Õnneks on eesti keeles siiski piisavalt vahvaid lasteraamatuid krokodillidest.

Esmalt tuleb muidugi pähe eesti kirjaniku Karl Eduard Söödi luuletus „Krokodill”.

„Singel-vingel ninaprill,

meil on kodus krokodill.

Krokodill, ta tegi nalja,

ajas lapsed toast välja”.

Katkend luuletusest Karl Eduard Sööt „Krokodill”

See luuletus pole siiski sobilik filmi sisu ja olemuse edasiandmiseks. Selles lastefilmis on põhirõhk hoopis julgusel ja enesekindlusel olla mina ise oma hirmude, vigade ning ka loomuliku andega. Seega sobiks pigem lugeda ja vaadata näiteks selliseid toredaid pildiraamatuid nagu Gemma Merino „Krokodill, kellele ei meeldinud ujuda” või Tiiu Kitsik „Krokodilli saba”.

„Ma ei ole ebaviiskas ega isekas.

Niisiis võtsin end kokku ja proovisin

olla selline, nagu teised tahavad.

See oli nii raske!

Liiga raske!”

Tiiu Kitsik „Krokodilli saba”

Klaari Tamm