Raamatukava

Posts Tagged ‘komöödia’

„Müstilise kellaga maja” laupäeval, 3. detsembril kell 23.30 Kanal 2-s

In raamatukava on 28/11/2022 at 11:17

Maagiline seiklusfilm  jutustab 10-aastasest orvuks jäänud Lewisest, kes läheb elama oma onu Jonathani (Jack Black) juurde ja äratab kogemata oma uues kodulinnas surnud. Onu vanal krääksuval majal on aga salapärane tiksuv süda. Nii Lewise onu kui ka nende naabrinaine (Cate Blanchett ) on võlurid, kes püüavad üles leida eelmise omaniku, kurja sortsi poolt maja seintesse peidetud tiksuvat õudset kella.
Kas nad suudavad kolmekesi maailma kindlast hävingust päästa?
Ralf Sauteri ütleb filmi kohta, et see on  „natuke õudne, natuke armas ja õnneliku lõpuga”. Terevisioonis rääkides tõi ta välja, et 1980. aastatel tootis sarnaseid filme produktsioonifirma Amblin, mis kuulus Steven Spielbergile, ning et kaasajal on nad tegemas selliste filmidega „tagasitulekut”. Sauteri arust on laste kerge hirmutamine igati okei. “Müstilise kellaga majas” pole kaasaegseid eriefekte, mis võiksid selle muuta võltsiks. Filmi orgaanilisus ja vanamoodne kvaliteet on väga kiiduväärsed.
Vanamoodsust rõhutab ka filmi aluseks olnud John Bellairsi samanimelise raamatu  tõlkija Eve Laur oma blogis, öeldes: „Vana kooli õuduslugu ajast, kui televiisor oli veel uudisasi, juukseid võiti briljantiiniga, positiivne täiskasvanu tohtis vabalt piipu suitsetada ning lapsed mängisid meelelahutuseks malet ja pokkerit ja pesapalli.”
Algselt oli see 1973. aastal ilmunud raamat mõeldud täiskasvanutele, kuid kirjastaja soovitusel sai ümber kirjutatud noorema ea jaoks, see saavutas noorte hulgas suure menu ja pälvis ka mitmeid kirjandusauhindu. Bellairs on öelnud, et tema raamatud on suurel määral autobiograafilised, sarnaselt Lewisega oli ka tema ülekaaluline ja üksildane laps, kes armastas lugeda.
Raamatu kohta saab lugeda ka Marianni blogist.

Kaja Kleimann

„Perekond” neljapäeval, 1. detsembril kell 20.30 TV 6-s

In raamatukava on 28/11/2022 at 11:16

Luc Besson režissöörina ja selline näitlejate raskekahurvägi – Robert de Niro, Michelle Pfeiffer, Tommy Lee Jones – oleks pidanud vaatajatelt küll kõrgema hinde kui 6,3 välja meelitama. Ent vahel on mulle isegi vähemate punktidega filmid meeldinud, ei maksa teha ennatlikke järeldusi, oma silm on kuningas.
Film on valminud Tonino Benacquista raamatu „Koer nimega Malavita” põhjal, stsenaristideks Luc Besson ise ja Michael Caleo, kellel maffiast kirjutamine iseäranis hästi käpas peaks olema, võitis ta ju „Sopranode” eest Emmy.
Ei tundu FBI poolt just kõige parema mõttena panna USA-st pärit ja oma maffiasõbrad reetnud perekonda kolima Normandias asuvasse Cholong-sur-Avre’i linnakesse – kipuvad silma torkama. Perekonda tutvustatakse raamatukaanel nii: Pereisa Fred peab end memuaarikirjanikuks, kuid teeskleb miskipärast, et tal on käsil raamat Normandia dessandist. Pereema Maggie on ületamatu grillipidude korraldaja, kuid laseb närvi minnes asju õhku (seda viimast sain ma küll teada ühest filmiarvustusest). Peretütar Belle (tema kehastamise eest võitis Diana Agron filmikriitikute auhinna) teeb igati au oma nimele ja -poeg Warren oma isa valitud teele. Ja koer? Tema kannab kõigutamatult oma salapärast nime – Malavita ehk närune elu.

Tonino Benacquista on kirjutanud ka stsenaariumi mulle väga meeldinud filmile „The Beat That My Heart Skipped”, mille eestikeelne pealkiri on „Löök, mis peatas mu südame”, see on raamatukogus DVD-l olemas , nagu ka „Perekond” .
Eesti keelde on lisaks filmi aluseks olnud raamatule tõlgitud veel „Homo erectus”.

Kaja Kleimann

 

 

„Ma ei tea, kuidas ta seda teeb” TV3-s laupäeval, 26. novembril kell 21.30

In raamatukava on 22/11/2022 at 08:32

Kui aastaid meie teleekraanidel jooksnud sarja „Seks ja linn” üks peaosalistest Sarah Jessica Parker on paljude mällu sööbinud seksika vallalise kaunitarina, kes on otsustanud oma unelmate mehe Mister Bigiga järelkasvu mitte soetada, siis selles filmis astub ta üles veidi teistsuguses rollis.

Telekavas tutvustatakse filmi nii:

Eluline komöödia naisest, kes püüab samaaegselt edukas olla nii emana kui karjääri tehes. Kate on finantsjuht ja kahe lapse ema. Erinevalt meestest, kes teatavasti ei saa teha kahte asja korraga, teeb Kate samaaegselt kõike: kantseldab lapsi, ajab äriasju, klaarib mehega arveid ja vaidleb ülemusega. Kate’i elu on täis naljakaid, tobedaid ja piinlikke situatsioone, millesse ta alatasa satub, püüdes elada kahte elu korraga.

2011. aastal režissöör Douglas McGrathi käe all valminud filmiga samal aastal ilmus eesti keeles ka filmi aluseks olev raamat „Kuidas ta seda suudab?” alapealkirjaga „Luhtumise komöödia, elu tragöödia”. Filmiga võrreldes on Allisson Pearsoni raamat kindlasti nüansirohkem ja paremini välja joonistatud karakteritega, kus koduste küpsetiste väljamüügile järjekordset poest ostetud moospurki sokutava töötava emaga on lihtsam samastuda. Komöödiafilm on muidugi mõnus ajaviitevaatamine, kuid piiratud aja tõttu on nii mõnedki olulised seigad sellest välja jäänud. Seega annab raamat oluliselt parema ülevaate kahe lapse ema ja karjäärinaise elust, kus tuleb muu hulgas leida tasakaal kliendiaruannete, jõulunäidendite, vaagnapõhjalihaste trimmimise ja meiliarmukese vahel. Raamatule on 2018. aastal ilmunud ka järg „Kui raske see olla saab?”, kus lastest on saanud teismelised, kuid ega Kate´i elu sellepärast kergem pole.

Pimedatel novembriõhtutel kulub veidi kergemat humoorikamat lugemist ja vaatamist kindlasti ära.

Aimi Tedresalu

“Põhjalane” ja “Metsikud mehed” Tartu kinodes

In raamatukava on 17/05/2022 at 17:03

Mu meelest sobivad need kaks filmi nii hästi kokku :)

“Põhjalast” on üsna ohtralt Apollo kinokavades ja “Metsikuid mehi” rohkem Elektriteatris, aga kus ja mis täpsemalt, uurige kinode kodulehtedelt seekord ise järgi.

Viikingiteema populaarsus käib kuidagi üles-alla ja praegu tundub, et see on jälle tõusuteel, mistõttu on mõtet teha suureeelarvelist Hollywoodi kinofilmi (lavastaja Robert Eggers), kuhu on kaasatud mitmeid ajalooeksperte ja näitlejatest kokku kogutud suurejooneline tähtede paraad (Alexander Skarsgård, Nicole Kidman, Anya Taylor-Joy, Claes Bang, Ethan Hawke, Willem Dafoe, Björk jt), ja on mõtet teha ka väiksemat ja iroonilisemat eurofilmi (Taani režissöör Thomas Daneskov), mis avab viikingiajastu eluolu läbi tänapäevase prisma vaadates hoopis teistsugustest tahkudest. Mõlemad filmid aga uurivad inimese olemust, selle muutumist ja püsivust, erinevaid kultuurikontekste ja kultuuride läbipõimumist, olgugi, et üks neist filmidest on selga saanud eepilise sõdalaserüü ja teine karvase narrimütsi.

Stsenaariumite kirjutamise juures on mõlemad lavastajad osaliselt tegevad olnud. “Põhjalane” põhineb Amlethi legendil, mille pani esimesena kirja Saxo Grammaticus (u 1150 – u 1220) ja mis oli aluseks ka Shakespeare´i (1564 –1616) näitemängule „Hamlet”, ja selle loo on Islandi kirjanik Sjón ja Robert Eggers kahasse kirjutatud. “Metsikute meeste” alusloo panid kirja Thomas Daneskov ja Morten Pape, kel on ette näidata päris mitu romaani. Sjónilt on eesti keeles isegi üks raamat ilmunud — “Virvarebane”. Kaja Kaldmaa kirjutas “Virvarebasest” kunagi ka meie raamatukogu lugemissoovituste blogis.

Avalike reageeringuid ma neile filmidele eesti meediast kuigi palju ei leidnud. Anne Vetik kirjutab Eesti Ekspressis “Põhjalasest “Põhjalane” – nii võimsat mõõga ja maagia lugu pole ekraanidel nähtud „Barbar Conanist“ saadik” ning Hendrik Alla jutustab mõlemast oma Postimehe videolõigus “Filmisaade: kinos kangelasfilm mis ka kangelasfilm on!“.

Youtube’is on mitmeid kanaleid, kus igasuguseid viikingiajastuga seotud küsimusi arutatakse, üks, mis mulle rohkem silma on jäänud, on The Welsh Viking. Tema on mõlemat filmi näinud ja mõlemast ka video teinud:

Siin blogis on viikingifilmidest ja -raamatutest juba päris palju juttu olnud, klõpsa märksõnal “viikingid” ja kae perra. Üsna pooleli on viikingeid puudutavat kirjavara tutvustav blogi “Viikingite jälgedes“, aga eks sinna ikka aegajalt lisandu värskemat kraami ka juurde. Seekordne soovitus on minna toast välja ja proovida viikingiaegset mõõgavõitlust (täpsemat infot saab Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liidu leheküljelt), külastada viikingikülasid (n statsionaarne Harjumaal Saulas või hooajaline Saaremaal Asval), käia ära ERMis või mõnes ajaloomuuseumis ja vaadata, mida sellest ajast nendes muuseumites eksponeeritakse. Küllap te iga käiguga mõne raamatusoovituse ka kaasa korjate :)

Tiina Sulg

“Eurovisiooni lauluvõistlus: Fire Saga lugu” laupäeval, 15. mail kell 21.35 ETV-s

In raamatukava on 14/05/2021 at 18:44

Eurovisiooni lauluvõistlus: Fire Saga lugu/Eurovision Song Contest: The Story of Fire Saga (2020)

Tutvustus: Eurovisiooni lauluvõistlusest inspireeritud Hollywoodi muusikalises komöödias unistavad kaks Islandi väikelinna lauljat saada poptähtedeks. Nad jõuavadki lõpuks rahvusvahelisele lauluvõistlusele, kus kõrged panused, salakavalad rivaalid ja lavalised äpardused nende sõpruse proovile panevad. Nad on tähtedeks sündinud. Filmis on teiste Eurovisioonil osalejate ja võitjate kõrval väike roll ka Eestit 2018. aastal esindanud Elina Nechayeval, kes mängib filmis iseennast. Filmi tunnuslugu kandideeris Oscarile ning tunnustust on pälvinud ka kogu muusikaline kujundus. Režissöör David Dobkin. Osades Will Ferrell, Rachel McAdams, Dan Stevens, Pierce Brosnan, Demi Lovato jpt.

Ei tuli, jää, ega maailma lõpp peata Eurovisiooni! Noh, eelmisel aastal Koroona sai küll sellega hakkama, aga mitte lõplikult ning see paus ei lähe tegelikult arvesse! Eurovisiooni hing ja selle fännid elavad siiski edasi – seda näitab kas või see, et sel aastal Eurovisioon toimub, küll veidi muutunud kujul! Aga neid, kelle jaoks tähendavad Eurovisiooni nädalad midagi enamat kui karja hulle fänne ja veidi veidraid esinejaid, see ei morjenda. Sest Eurovisioon TULEB! Ehk on seltskonnad küll väiksemad ja avalikke koosvaatamisi ka vähem, aga ega see suurt midagi tegelikult ju muuda! Kes tahab, see saab ja vaatab ja hääletab.

2020. aastal oli seis hullem – siis jäi ju täitsa ära! Ei saanud me sõud vaadata ning ei saanud Uku sõita Rotterdami seda sõud tegema. Kurb ja kõle oli eelmine kevad oma eriolukorraga ja Eurovisioonita. Mõnele võiski siis see film veidi lohutust pakkuda – ise paraku selles osas arvamust avaldada veel ei oska, sest pole julgenud seda linateost vaadata. Äkki nüüd, laupäeval, saan sellega hakkama?! Treileri ja juttude põhjal tean, et peaks olema täitsa jabur film – see ehk hirmutabki, kuigi ei tohiks. On ju Eurovisioon mõneti jabur ettevõtmine. Ma ei taha kedagi solvata, aga see on veidi absurdne, et vahel on laval toimuvad trikid olulisemad, kui laul ja muusika ja esineja lauluoskus. Algas kõik ju tõsise lauluvõistlusega ning on praeguseks muutunud suureks ja kirevaks tsirkuseks. Meie, fännid, muidugi ei kurda, sest kostüümide vahetustest, trummidega vanaemadest ja iluuisutajatest on saanud kogu selle värgi lahutamatu osa.

Ajalooliselt on Eurovisiooni võidetud nii hea laulu kui ka suurepärase sõuga. Mõnikord lisandub asjale ka veidi poliitikat ja heanaaberlikke suhteid. Kus, millal ja mis lauluga Eesti võitis, ei vaja vast meelde tuletamist! Kui aga avastate, et peale “Leto Sveti” ja “Kaelakee hääle” ning Koidu “tapva” pilgu eurolavalt suurt midagi meelde pole jäänud, siis abi pole vaja kaugelt otsida! Raamatuid leidub, kuigi pean nüüd küll tunnistama, et arvasin, et neid on rohkem. Ja, et sellist ülevaatlikku on ehk veidi värskemat. Kaugel 2002. aastal ilmus “Eurovisioon läbi aastate”, mis annab küll hea ülevaate tolleks ajaks toimunust, kuid jääb edasise suhtes kidakeelseks. Järgmine raamat Eurovisioonist ilmus aga alles 2017. aastal. Autoriks Juhan Paadam ja pealkirjaks “Estonia, 12 points! Eurovisionist. Televisioonist. Visioonist” ja seal rohkem juttu sellest, kuidas kaadritagused tegelased kogu selle kaadervärgi televaatajate ette toovad. Ja ma olin täitsa kindel, et mingi raamat peaks veel olema, aga no ei tule meelde. Ja tark Google ei osanud ka aidata!

Õnneks pole vana raamat tänapäevamaailmas probleemiks! On olemas YouTube, kus kirju visuaalne materjal on kõigest paari nupuvajutuse kaugusel! Soovite näha võitjaid alates Eurovisiooni algusaegadest? Pole probleemi, olemas! Pakuvad huvi kõige suurejoonelisemate eriefektidega ülesastumised? Või esinejad, kes on läinud kogu seda tsirkust parodeerima? Ka neid leidub! Nüüd on siis selle filmi näol lisandunud veel üks tahk meie kõigi kevadisele meelistegevusele – saab vaadata ka väljamõeldud võistlust. Mis, tuleb mainida, sobis eriti hästi möödunud aastasse, kui päris võistlust polnudki!!! Ning sobib loodetavasti ka selle aastase võistluse soojenduseks!

P.S. Muidugi parim Eurovisioonilaul läbi aegade on Måns Zelmerlöw and Petra Mede “Love, Love, Peace, Peace”, mis vääriks võitu, aga, mis paraku on kõigest osa õhtujuhtide ülesastumisest. Kahjuks.

Irina Möldre

“David Copperfieldi isiklik elulugu” praegu kinodes

In raamatukava on 28/09/2020 at 10:40

Kinodes saab praegu vaadata uut Briti filmi “David Copperfieldi isiklik elulugu”. Tegemist on tuntud briti satiiriku, autori ja lavastaja Armando Ianucci  viimase filmiga, mis tugineb Charles Dickensi  klassikaks saanud kirjandusteosel “David Copperfield”.

Filmi treiler:

“David Copperfieldi isiklik elulugu” on kaasaegses võtmes lavastatud kasvamise ja eneseleidmise lugu orvuks jäänud David Copperfieldist 19. sajandi Victoria-ajastu Inglismaal. Lugu on ühtaegu nii draama kui komöödia, sest elus ette tulevaid raskusi ei kujutata siin realistlikus võtmes, vaid appi on võetud satiir. Enda isiku kujunemisteel kohtab David (kehastab Dev Patel) palju värvikaid tegelasi, keda filmis võrratult esitavad mitmed kuulsad briti näitlejad, näiteks: Davidi ekstsentrilist tädi Betsy Trotwoodi Tilda Swinton, unistajast härra Dicki Hugh Laurie, sarmikat elukunstnikku härra Micawberit Peter Capaldi, põnevat, kuid mitte usaldusväärseks osutuvat sõpra James Steerworthi Aneurin Barnard, tõusiklikku teener Uriah Heepi Ben Whishaw, romantilist ja sõnatuks võtvat Dora Spenlow’d Morfydd Clark, jpt.

Charles Dickens olevat pidanud “David Copperfieldi” enda teoste hulgas oma lemmikuks. Kes on raamatut lugenud, sellele on kindlasti põnev Armando Ianucci interpretatsioon raamatust, kuna tegemist on lavastajaga, kes armastab enda teostele lisada leidlikke riukaid. Minule küll käesolev tõlgendus väga meeldib! Ja kes veel ei ole jõudnud raamatut lugeda, sellele võib see film olla vahva tutvustus originaalmaterjali juurde liikumiseks.

Mai Põldaas

„Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi” laupäeval, 25. jaanuaril kell 22:35 ETV-s ja laupäeval, 1. veebruaril kell 11:50 ETV2-s ning „Fakiiri imepärane reis” esmaspäeval, 3. veebruaril kell 02:00 TV3-s

In raamatukava on 24/01/2020 at 13:57

Seda filmi saab vaadata päris mitmel korral, erinevatelt kanalitelt ja erineva nimega.

Filmitutvustus telekavas: Pärast ema surma sõidab tänavafakiir Aja Prantsusmaale otsima isa, keda ta pole kunagi näinud. Kohe peale kohalejõudmist luhtuvad kõik ta plaanid. Ekstsentrilise taksojuhiga juhtunud arusaamatuse tõttu leiab ta end väljaspool Pariisi asuvast IKEA kauplusest, kus armub Mariesse, kaunisse prantsuse juurtega ameeriklannasse.

Film põhineb Romain Puértolas’ bestselleril “Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi“.

Ma ei ole küll filmi näinud, kuid Postimehes ilmunud arvustuse põhjal tundub, et see erineb siiski olulisel määral raamatu sisust. Esiteks juba põhjus, miks Ajatashatru Lavash Pariisi satub. Raamatus on selleks soov osta IKEA kataloogist pärit Rootsi männipuidust fakiirivoodi Kisifrötsipik, mida ta soovib oma kodumaal kasumiga maha ärida. Ta on petisest fakiir, kellel oli päris keeruline lapsepõlv, sest ema suri sünnitusel ja isa andis ta lihtsalt ära. Filmis on reisimise ajendiks hoopis soov oma ema ja isa kokku viia, isegi kui ema sureb enne reisi.

Siiski, ühel või teisel ajendil, satub Ajatashatru Lavash Patel (raamatus on häälduseks pakutud näiteks Ajarattast Uur või Asjata Sa Truu) Prantsusmaal IKEA kappi, kust saab alguse ta uskumatu reis läbi Euroopa ja jõuab isegi Liibüasse. Sellel reisil kohtab ta nii häid kui veidi halvemaid tegelasi ning tutvub oma eluarmastuste Mariega.

Soovitan kindlasti läbi lugeda filmi aluseks oleva raamat, sest ühe noore (liba)fakiiri eneseareng selles hullumeelses segaduses on väga muhedalt ja ladusalt kirja pandud. Samas ei ole see kõik muutunud üksnes farsiks, vaid oskuslikult on käsitletud ka tõsisemaid teemasid nagu immigratsioon ja inimestega salakaubitsemine. Lõpp on siiski õnnelik nagu õigele muinasjutule ja India filmile kohane.

Raamatust on kirjutatud ka näiteks siin.

Kui aga tekib soov ise midagi vahvat IKEA mööblist meisterdada, siis võite julgelt seada oma sammud raamatukokku, kus on võimalik laenata raamat „Reinventing Ikea : 70 DIY projects to transform IKEA essentials”. Kahjuks seal sees küll naelvoodit ei ole, kuid midagi toredat kodu kaunistama ikka leiab.

Filmi treiler:

Klaari Tamm

Jõulukava V — 27. detsember (“Ave Alavainu. Kärdla pipar, suhkur ja sool”, “Supilinna salaselts” ja “Pisuhänd”)

In raamatukava on 25/12/2019 at 09:28

“Ave Alavainu. Kärdla pipar, suhkur ja sool” ETV 27.12.2019 kell 7.00

Tutvustus: Hiiumaal elab särtsaka keelepruugiga ja ülevoolavast energiast pakatav poetess Ave Alavainu. Nüüdseks on ta kirjutamisest loobunud, ent korraldab pidevalt saareelanikele erinevaid kultuuriüritusi. Saatejuht Margus Tabor, toimetaja Anne Aavik, režissöör Antti Häkli, produtsent Mariina Mälk.

Miks jäi silma?: Ebamõistlikult varase algusajaga dokumentaalfilm ühest kangest ja andekast naisest, kelle loomingusse kuulub mitmeid luulepärle ja kes on mõjutanud väga paljusid.

“Supilinna salaselts” ETV2 27.12.2019 kell 9.00

Tutvustus: Seiklusliku koguperefilmi tegevustik leiab aset suvises Tartus. Mari, Sadu, Olav ja Anton on neli Supilinna last, kelle rõõmus argipäev pööratakse pea peale, kui nende kodulinna tabab salapärane mürgitus, mis pooled linna täiskasvanud lasteks muudab. Lastel on lahenduse leidmiseks aega vaid 48 tundi. Algab peadpööritav seiklus, mis viib lapsed kõige ootamatumatesse paikadesse nii maa peal kui ka maa all. Tänase kodulinna kõrval õpivad nad tundma ühte teist, aastatetagust Tartut, teejuhiks Mari vanaisa käest saadud märkmik salapäraste vihjetega. “Supilinna Salaselts” on armastatud lastekirjaniku Mika Keräneni ülipopulaarsetel lasteraamatutel põhinev kogupereseiklus, kus vanemad ja lapsed rollid ära vahetavad.

Miks jäi silma?: Eks ikka Tartu ole see põhipõhjus. Ja eesti lastefilme pole ju nii palju, et mõnda neist ei võiks mitut korda vaadata. Tuntud näitlejad kõrvalosades on ka päris hea selliste filmide vaatamise põhjus, sest lastefilmides avavad näitlejad tavaliselt rohkem oma koomilist poolt ja suudavad lühikesse ekraaniaega kogu karakteri ära mahutada. Mika Keräneni raamatud ootavad ka lugemist.

“Pisuhänd” ETV2 27.12.2019 kell 12.55

Tutvustus: Filmi aluseks on eesti kirjandusklassiku Eduard Vilde komöödia “Pisuhänd”, milles käsitletakse kodanluse elulaadi kõlbelisi probleeme 20. sajandi algul. Läbi karakteri- ja situatsioonikoomika naerdakse välja tõusikliku kodanluse kultuuritust, karjerismi ja püüet ebaausate äriliste tehingutega rikastuda ja endale nime teha. Komöödia tegelaskujud on loonud värvikas ja tugev näitlejateansambel, kelle nauditav esitus on selle loo hoidnud vaatajate seas populaarse läbi aastate.

Miks jäi silma?: Täiesti hämmastav, kuidas kõigile tuntud komöödiaklassikale on suudetud selline padukantseliitlik sünopsis kirjutada :) Ei, kõik on ju õige, aga selle telefilmi õhustikku ei ole siit karvavõrdki tunda. Et vaadakem siis ikka ja veel ja mõelgem, kuidas seda kirjeldada kellelegi, kes seda veel näinud pole :)

Tiina Sulg

Jüri Järvet 100 Tartu Elektriteatris

In raamatukava on 12/06/2019 at 15:04

Jüri Järvet 100 Tartu Elektriteatris — “Kuningas Lear”, “Solaris” & “Viini postmark”. Teisipäeval, 18. juunil kell 19 “Kuningas Lear”, kolmapäeval, 19. juunil kell 19 “Solaris” ja neljapäeval, 20. juunil kell 19 “Viini postmark”.

Elektriteater annab kaasa sellised saatesõnad:

Jüri Järvet näitab end neis filmides väga omapärase ja eripalgelise näitlejana, kes töötas tippvormis erinevates žanrides. Tartu Elektriteatri filmivalik klassikalisest tragöödiast filosoofilise ulme ja satiirilise komöödiani annab aimu meie kunagise legendi suurusest. Mis on peatähtis – kõik kolm filmi väärivad vaatamist eelkõige suurelt ekraanilt.

Grigori Kozintsevi „Kuningas Leari“ (1971) loetakse parimate Shakespeare’i ekraniseeringute hulka kuuluvaks. Järvet valiti filmi peaosatäitjaks pärast aasta kestnud peaosatäitja otsinguid, kusjuures esialgu ei toetanud režissööri ootamatut valikut eriti keegi. Filmi saatis menu nii Nõukogude Liidus kui välismaal ja Jüri Järvet sai 1972. aasta Teherani filmifestivalil parima meesnäitleja preemia. Tema ebatavaline Lear sai paljudele avastuseks, sest paljud ei osanud arvatagi, et selles kõhetus ja omapärase välimusega tegelases peitub nii palju kuninglikku võimu ja inimlikku meeleheidet. Pärast võtteid kirjutas Kozintsev, et tal pole olnud kunagi varem olnud võimalust töötada nii suurepärase artistiga.

Andrei Tarkovski kutsus Järveti „Solarisesse“ (1971) Kozintsevi soovitusel. „Sain Järvetiga kokku,“ kirjutas Tarkovski Kozintsevile, „ning leidsin, et näitlejana on ta lihtsalt geniaalne.“ Hollywoodi kosmoseseiklustele vastulausena mõeldud „Solaris“ võitis 1972. aasta Cannes’i filmifestivalil žürii eripreemia ning sellest sai kinolegend, mis pole siiani hääbunud. Metafüüsilisi ja inimlikke küsimusi tõstatav film püsib ulmefilmide tippude seas väärikal kohal ja nii mõnegi jaoks on tegemist žanri parima filmiga üldse. Teisi, vastupidi, segavad selle aeglane kulg ja teravad tunnetuslikud dilemmad. Ent igal juhul on „Solaris“ on tõenäoliselt legendaarseim film, milles mõni eesti näitleja on mänginud. Küllap leidub inimesi, kelle jaoks Eesti ongi maa, kust pärineb Tarkovski “Solarises” mänginud Jüri Järvet. Kui nad muidugi Järveti Eesti-päritolu üldse teavad.

Kui Veljo Käsperi „Viini postmark“ 1967. aastal ekraanile tuli, hinnati seda tänases vaates ebaõiglaselt karmilt. Filmi sünnis oli oluline osa Jüri Järveti rollil samanimelises menukas näidendis, ent kuna film lavaversioonist erines, peeti tulemust ebaõnnestumiseks. Aeg on hinnanguid muutnud ja tänaseks kuulub „Viini postmark“ kindlalt eesti komöödiafilmide klassikasse. Film mugandumisest ja konformsusest ühiskonnas, kus inimesi ideaalis taheti tiražeerida nagu šablooni järgi kaste, kõnetab huvilisi ka nüüd. Ühiskonnakriitikast rohkemgi on aga vaatajaid ilmselt köitnud filmi suurepärased näitlejatööd ja vaimukad detailid. Režissöör Veljo Käsper ütles peaosatäitja kohta: „Jüri Järvetit võib kahtlemata nimetada maailmaklassi kuuluvaks näitlejaks. Ta tunneb suurepäraselt oma võimeid ja töötab väsimatult selleks, et end absoluutsesse häälestusse viia. Selline “häälestus” ongi tema kui näitleja suurvorm”.

Ega siia olegi midagi lisada. Võib-olla pikkida siia vähetuntud fakt, et Jüri Järvet on ka ise kirjutanud, 1964. aastal ilmus tema huumorikogumik “Kits kärneriks“.

Allpool valik Jüri Järveti kinorolle, mis tehtud kirjandusteoste põhjal valminud filmides.

Tiina Sulg

Viljandi komöödiafilmide festival WILKOM 4.-7. aprill

In raamatukava on 02/04/2019 at 17:56

Sel nädalavahetusel saab Viljandis näha komöödiafilmide valikut. Rohkem infot festivali kodulehel.

“Veab viltu”

Kui ühe miljonäri tütar jäljetult kaotsi läheb ja detektiiv Campanal ei õnnestu teda leida, tuleb firma psühholoogil geniaalne või siis täiesti idiootlik plaan. Kuna tütar oli tuntud oma erakordse ebaõnne järgi, pakub ta välja, et teda peab minema otsima inimene, keda ebaõnn samamoodi igal sammul saadab.
Campana asubki teele erakordselt ebaveduka mehe Francois Perriniga, ja nagu arvata võite, läheb kõik nagu lepase reega …
Seda nõukogudeaegset komöödiahitti peaks mäletama vist nii mõnedki, ja need, kellel pole seda absurdipärli veel õnnestunud näha, saavad seda viga nüüd kinos parandada. Campanat mängib Gérard Depardieu, kes oli siis noor ja ehmatavalt kõhn praegusega võrreldes (aga nina on ikka sama suur) ja ebaõnne sõdur Francois Perrin on loomulikult Pierre Richard rollis, mis on talle otsekui loodud. Magnifique!

“Vanad võrukaelad”

Vanad võrukaelad ei tule küll Võrust vaid hoopis Prantsusmaalt. Nad on sõbrad olnud juba 60 aastat (või oli see 600?) ja üksteist kirgliku jõuga armastanud ja vihanud. Nagu tihti siin elus, käivituvad sündmused ühe elu lõppemise ja matustega. Olulise sündmuse tõttu satuvad vanamehed taas kokku ja on olude tõttu sunnitud koos hakkama lahendama üht müsteeriumit, mille seab neile ette vaikselt mõistust ära kaotav tööstur Armand, kellel pidi kuskil olema üks suur varandus … Aga kus?

“10 päeva ilma emata”

Nagu me teame, teevad emad kodus kõik ära. Ah ei tea? Tahaksid äkki naisega kohad vahetada?
Carlo on oma tegusa naise Giulia kõrval harjunud üsna mugava eluga selles osas, mis puudutab laste kasvatamist, koduseid töid, pere päevaplaani organiseerimist ja … noh, kõike muud ka. Ettevaatamatult pakub ta naisele mõtte kohad vahetada ja naine jääbki nõusse. Muud polegi vaja öelda. Tuleb ainult otsustada, kas nutta või naerda, sest vahepeal tahaks mõlemat teha. Carlo peab võitlema kodusel rindel poja ja tütrega, kellel on mõlemal omad teemad pooleli, ja lisaks on talle töö juures siginenud tülikas konkurent, kes tahab ta töökohta ja lubab Carlost teha grillvorsti, loodetavasti kujundlikus mõttes. Järgneb kaos Itaalia moodi. Hoidke toolist kinni.

“Funny Finland”

Siit linastuselt on näha, kui ekslikult me oma põhjanaabreid mingiteks härmas mömmideks oleme pidanud, sest siin filmides on soomlased palavad kui taskusoe Koskenkorva pudel. Kas aga mehed ja naised üksteise kaissuvõtmisest ja muustki nüüd täpselt samamoodi arvavad …
Soome lühifilmide segasumma suvila seltskond võtab seksiteema lahti nagu bioloogiaõpetaja konna ja näitab meile meie sisemuse salajasemaid soppe. Mis siis, et vahel ei taha sinna üldse vaadata …

“Uju või upu”

Tõelised mehed, ükskõik millised nad ka ei ole ja mis raskustega nad ei võitle, nad ei anna kunagi alla. Kui nad midagi juba pähe võtavad, siis tõsiselt ja neid ei takista miski: ei aeg, raha ega teiste arvamus.

Nii just Prantsusmaal lugu lahti rullubki: seitsmest mehest koosnev kamp otsustab põgeneda täiskasvanute igapäeva halli elu eest täiesti ootamatul viisil – moodustades meeste sünkroonujumise meeskonna. Lõppude lõpuks, kui kõik elumured sind põhja veavad ja väljapääsu enam kusagil ei näe, on tähtis jääda uppumatuks!

Suurepärased prantsuse näitlejad, peen huumor ja elulähedane inimlik lugu.

NB: film „Uju või upu“ on tihedal prantsuse filmiturul saanud tõeliseks hitiks – eelmise aasta tulemuste põhjal jõudis see viiendale kohale, vaatajatearv on ületanud nelja miljoni piiri ja linastused veel jätkuvad.

“Metallist süda”

Emma ja Chantal on õed. Fotodelt näha, et kunagi olid nad parimad õbrad, aga praegu täielikud vastandid: Chantal on äriplaaniga klassiprintsess, kelle elu on ette kavandatud nagu Powerpoint, Emma on rokkar, kellel on enamusest savi peale ühe eriti ägeda bändi,mida ta oma sõbra Garyga tegema hakkab. See sõber on ka ainus, kes teda mõistab, ja tahaks Emmaga muudki teha kui bändi, aga äkki kolib naabermajja müstiline võõras, kellel on ka oma rokiminevik.
Hoogne musa- ja suhtekomöödia “Metallist süda” on teismelistele ideaalne ja täiskasvanutele südamlik-meelelahutuslik pilguheit noorte segasesse hingeellu, kus koomika on tihtipeale vältimatu.

“Tšempionid”

Kui korvpallimeeskonna abitreener Marco läheb platsi ääres oma ülemusega käsipidi kokku, määratakse talle kohtus karistuseks ülesanne treenida kohalikku vaimse puudega tüüpide kossumeeskonda. Ütleme nii, et sellel mehel võib olnud olla varem raskeid momente, aga ega ta seda ette ei kujuta, mis teda ees ootab sellise meeskonna juhina, kus põhimõtteliselt iga mees teeb, mis tahab ja igaühel on oma kinnismõtted ja oma foobiad.
“Tšempionid” võitis tänavu Hispaania kõrgeima riikliku filmiauhinna Goya kõige olulisemas kategoorias – Parim film. Lisaks sai parima näitleja Goya Marcot kehastav Jesus Vidal, ja parima laulu “Este es el momento”, ehk “See ongi see hetk” eest Coque Malla.

“Mässajad”

Teises nooruses Sandra põgeneb vägivaldse mehe eest tagasi väikesesse kodulinna, aga sisse sulandumine on keeruline ja aguli eksmiss leiab end peatselt töölt kalakonservivabrikust. Vägivald leiab ta aga sealtki üles ja õige peatselt on platsis probleemid, millest Sandra enne unistada ei osanudki. Samas avastab ta, et ohtlik elu sobib talle päris hästi …
Verivärske (hahaa) prantsuse krimimärul “Mässajad” pole igale maitsele, aga need, kes Tarantinost kunagi hamba verele said, võivad täiega nautida seda humoorikat adrenaliinirohket trippi. Spordikott rahaga, püstolid ja narkootikumid: mida võik ühelt mustalt komöödialt veel tahta? Peaosas võrratu prantsuse diiva Cécile de France.

“Rezo”

Rezo peategelane on Revaz “Rezo” Gabriadze – mees, kes kirjutas omal ajal sellised nõukogude absurdihitid nagu “Kin-Dza-Dza” ja “Mimino”.
“Rezos” pöörab mees pilgu tagasi lapsepõlve ja nagu grusiinidel ikka kombeks: seda võib küll teada, kus lugu algab, aga seda vastest, kus see lõpeb, tasub otsida veinisarve põhjast kui sealtki. Meie aga naudime iga sekundit sellest pooleldi animeeritud metsikust reisist läbi mälestuste, mis on nii absurdselt koomilised ja paeluvad, et mõne aja pärast ei märka endalt enam küsidagi, kas see kõik on tõde, väljamõeldis, või midagi vahepealset.
Lavatajaks on Rezo enda poeg Leo Gabriadze, kes on tuntud muidu hoopis teistuguste filmide järgi – tema tehtud on näiteks tugev sotsiaalmeedia-õudukas “Unfriended: ütle, kes on su sõbrad” (Eesti kinodes 2015). Gabriadze dokidebüüdist on näha, et huumor on neil juba veres.

“Pikk blond mees, must king jalas”

Üks 1970ndate suurimaid kassahitte on pööraselt naljakas lugu muusikust nimega François (Pierre Richard), kes enesele teadmata satub poliitiliste intriigide keskele, sest teda peetakse salaagendiks, kuna ta vastab samadele tunnustele. Heasüdamlik mees ei oska aimatagi, et teised agendid soovivad talle surma, ning arvav, et talle pakutakse tööd muusikuna.

Kui sa ikka veel tuima näoga vahid, siis tule raamatukokku, laenuta Henri Bergsoni “Naer: essee koomika tähendusest” ja hakka õppima.

Sander Kaasik

„Aasia hullult rikkad” alates 19. oktoobrist Cinamonis, Ekraanis ja Apollo Kinos

In raamatukava on 15/10/2018 at 17:52

Tutvustus: Kevin Kwani üleilmsel bestselleril põhineva tänapäevase romantilise komöödia “Aasia hullult rikkad” lavastaja on John M. Chu (“Nüüd sa näed mind 2”). Lugu räägib newyorklasest Rachel Chust (Constance Wu), kes läheb oma kauaaegse poiss-sõbra Nick Youngiga (Henry Golding) mehe parima sõbra pulma Singapuri. Esmakordsest Aasia külastusest elevil ja Nicki perega kohtumise ees hirmu tundvale Rachelile saab ootamatult selgeks, et Nick pole oma elu tähtsamaid detaile paljastanud. Ta on nimelt riigi ühe rikkaima pere järeltulija ja ka enim ihaldatud poissmehi. Nicki kaaslasena saab Rachelist armukadedate peoloomade ja Nicki hukkamõistva ema (Michelle Yeoh) sihtmärk. Naljakas ja romantilises loos, millega vaatajad end samastada saavad, selgub peagi, et armastusest pöörasem on ainult perekond.

2013. aastal kirjutas Kevin Kwan raamatu, mis pidi tema kavatsuste kohaselt tooma tänapäeva Aasia ameeriklastele lähemale. Raamatut saatis erakordne edu, kirjutatud sai kaks järge ning käesoleva aasta augustis nägi ilmavalgust ka ekraniseering.
Võiks arvata, et raamatu põhjal tehtud filmil läks nii, nagu sellistel üllitistel tavapäraselt ikka kipub minema. Tehti film, mis polnud kuigi hea; raamatu fännid käisid asja kaemas ning väljendasid hiljem internetiavarustes oma nördimust; tasapisi vajus kogu asi unustusehõlma ja sellest räägiti edaspidi võimalikult vähe.
Mitte selle filmi puhul!!! „Aasia hullult rikkaid” võiks vist vabalt nimetada aasta suurüllatajaks. Keegi ei osanud oodata, et väikese eelarve ja läänes praktiliselt tundmatute näitlejatega film saavutab sellise tuntuse ning korjab kokku kriitikute kiidusõnu. Arvatavasti just väikeste ootuste tõttu poleks see film peaaegu et Eestisse jõudnudki.
Augustis uurisin, kas ja millal saaks hullult rikkaid aasialasi näha kohalikel kinolinadel. Tol hetkel vastati, et ega vist ei saagi. Nüüd on siis näha, mida populaarsus ja kriitikute ning publiku heakskiit teha suudab :)
Film jõuab kohe kohe meie vaatajate ette! Ega raamatut vist enam lugeda ei jõuagi ning saadaval on ta hetkel vaid inglise keeles. Loodetavasti jõuab asi millalgi ka selle loo eesti keelde tõlkimiseni. Kui juba film on nii hea, siis mõelge, milline lugemiselamus on selle aluseks olev raamat!

Trailer:

Irina Möldre

„Stalini surm“ Cinamonis

In raamatukava on 13/02/2018 at 17:45

Ajalugu ei tasuks korrata, kuid inimloomuse vastu ei saa. Ja nii jätkuvad poliitmaastikul, elu-ja tagatubades intriigid, manipulatsioonid, võimumängud. Kuigi 21. sajandi demokraatlikus ennasttäis riigis ei ole valedega vahelejäämisel või, hoopis vastupidi, ajakirjandusele tõe rääkimise tagajärjeks GULAGi saatmine, on poliitik suure tõenäosusega sooritanud ikkagi poliitenesetapu, kui ta just ei ole keskmiselt üle 40-aastane valge Õige Eesti Mees, kes räägib kõigest, mida sapp suhu toob ja allesjäänud ajurakud produtseerivad.

Ma sattusin seda filmi vaatama täiesti juhuslikult. Mitte et ma oleksin pimesi länud Cinamoni ja valinud suvalise saali ning seal siis maha istunud, aga see ei ole tüüpiline film, mida ma tavaliselt kinos vaatamas käiksin. Komöödia ikkagi. Ma üritan avalikkuse ees võimalikult vähe naerda.

Niisiis. „Stalini surm“ ja Stalini surm. Ajalooline sündmus leidis aset 5. märtsil 1953.aastal. Film linastus esmakordselt aga eelmisel aastal (s.o 2017.). Armando Iannucci „Stalini surm“ on karikatuursete ajalooliste isikute matuserongkäik, kelle õlul surnud Stalin. Filmis paistavad silma sellised näitlejad nagu Steve Buscemi, Jeffrey Tambor, Michael Palin, Simon Russell Baele jpt. See on absurdne ja valusalt tõeligidane komöödia. Ma arvan, et teistmoodi kui absurdina ei saagi tollase Nõukogude Liidu eliidi hingeelu kujutada. Kergelt ja mänglevalt on pikitud ajalooliselt raskekaallased sündmused väljamõeldud situatsioonikoomikaga. Filmis kirjeldatakse Suure Juhi surma eellugu ja sellele järgnevaid sündmusi kuni Nikita Hruštšovi võimule tulekuni.

Kõige parema kontrasti saaks siia juurde, kui loeksite juurde Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“. Selles tekstis on samuti väga palju tolleaegset absurdi, aga hoopis teistes värvides – mitte absurdi allika, vaid selle all kannataja pilgu läbi. Stalinist on samuti päris palju biograafiaid kirjutatud, et nende leidmisega raskusi ei tohiks tekkida. Ja kolmas variant on meenutada ise või küsida vana (vana)vanematelt, mis värk oli…

Liis Pallon

“Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” kolmapäeval, 6. detsembril kell 21.35 ETV2s

In raamatukava on 06/12/2017 at 17:08

Tutvustus: Olli Mäki (sünd 1936) on endine Soome poksija, neljakordne Soome meister, Euroopa meister ja ainus Soome poksija, kes on võitnud Euroopa meistri tiitli nii harrastajana kui ka hiljem elukutselisena. Film temast põhineb tõsielulool, keskendudes aastale 1962, kui Olli Mäkil oli võimalus saada sulgkaalus maailmameistriks. Unistuste püüdmiseks tulnuks tal alistada David Moore. Kõik oli toona Olli triumfiks valmis… põhjamaa poja südames tuksus aga selleks hetkeks juba armastus Raija vastu… Soe, südamlik ja stiilne, soome huumor tema muhedamal kujul, sissevaade (veel üsna amatöörlikku) ajastu spordimaailma koos absurdivinjettidega. Režissöör Joho Kuosmaneni on meedias nimetatud Soome kõige tuntuma filmitegija Aki Kaurismäki järeltulijaks. Soome filmiauhinna Jussi jagamistel tegi film üsna puhta töö, Euroopa filmiauhindade seast toodi „aasta avastuse“ tiitel, Torontost nominatsioon ja Cannes’ist programmi Un Certain Regard võit. Režissöör Juho Kuosmanen, osades Jarkko Lahti, Oona Airola Eero Milonoff jt.

Võin julgelt väita, et see on film, mida mulle möödunud aastal kõige rohkem soovitati. Ei möödunud vist nädalatki ilma, et keegi sõpradest-tuttavatest poleks seda linateost maininud. Seda tegid ka need, kes tegelikult ju väga hästi teavad, et mulle komöödiad ei istu. No nüüd on vist kätte jõudnud see hetk, kui pean selle filmi ikkagi ära vaatama. Pühendan selle vaatamise Soome 100. sünnipäevale – paremat põhjust tavapärasest mugavustsoonist välja murda ei leia just iga päev! Üldse on ETV ja ETV2 pühendanud terve käimasoleva nädala Soome 100 tähistamisele, nii et pea iga päev on telekas midagi Soomes toodetut.

Nagu öeldud on tegu komöödiaga, mille peategelaseks on endine Soome poksija Olli Mäki. Soome poksist pole ma küll midagi kuulnud. Suusatamine, jäähoki, F1 – seal on soomlasi palju ja ka medaleid on toodud kodumaale piisavas koguses. Aga vot poksi kohta ma ei tea, kuigi ega ma ka Eesti poksi koha pealt pean vastuse võlgu jääma. Nagu eelnevast jutust arvata võib, ei ole eesti keeles Olli Mäki kohta infot just kuigi palju saadaval. Mulle endalegi üllatuseks eksisteerib sportlase Vikipeedia leht. Sealt saab lisaks sünniajale teada, et tegu on neljakordse Soome meistriga, kes 1959. aastal tuli ka Euroopa meistriks.  Peale filmi on Olli Mäki kõndinud ka teatrilaval – 2010. aastal Kokkola linnateatri etenduses „Suurim unistus” („Unelmista suurin”, sutor Sami Parkkinen). Soome Vikipeedia lehelt võib näha ka viidet raamatule, kus Mäki elust juttu: Erkki Jänkä „Olli Mäki: Nyrkkeilijä”. Seda teost linnaraamatukogust paraku ei leia.

Film on mustvalge ning nagu kirjutati Sirbis :”Esitab vaatajale rõõmsameelset nägemust kadunud maailmast, kus tehnoloogia ei olnud meie teadvuse ja kehade endale allutamises nii edukas kui täna. See on nii mõneski mõttes aegunud maailm, mida ei pruukinud ju tegelikult päris sellisel kujul ka kunagi olemas olla. Või täpsemini, ega ei olnudki. On ju see maailm siin filmis loodud tagantjärele.”

Treiler:

 

 

Irina Möldre

“Bridget Jonesi päevik” reedel, 21. aprillil kell 20.35 Kanal11-s

In raamatukava on 20/04/2017 at 10:15

“Bridget Jonesi päevik” (Bridget Jones’s Diary, 2001), režissöör: Sharon Maguire, osades: Renée Zellweger, Hugh Grant, Colin Firth jt.

Ta ei vaja tutvustamist! Ta on 32-aastane vallaline naine, kelle äpardused ja probleemid on juba mitmeid aastaid naerutanud nii vaatajaid kui ka lugejaid. Bridgeti emaks on Helen Fielding, kelle kolumni ajalehes The Independent võib pidada selle legendaarse õnnetusehunniku sünnikohaks. Kolumnist kasvas välja romaan, mis muutus ülemaailmseks menukiks ning arenes omakorda edasi nüüdseks kolmest filmist koosnevaks sarjaks: “Bridget Jonesi päevikule” järgnes 2004. aastal “Bridget Jones : täitsa lõpp” ning möödunud sügisel jalutas ta taas ekraanidele filmis “Bridget Jonesi beebi”.

Tunnustust on kohe kindlasti väärt Renée Zellweger, kes selle rolli nimel on korduvalt oma kaaluga mänginud ning pidanud kõigele lisaks ka korraliku briti aktsendi selgeks õppima. Tunnustatud on ta ka saanud – esimene ülesastumine Bridgetina tõi talle parima naispeaosa nominatsioonid Kuldgloobustel, Oscaritel ja BAFTA’l.

Aga ega need auhinnad polegi nii olulised – peaasi on ikka naer, pisarad ja Bridgeti erakordne oskus endale jamasid kaela tõmmata!

Treiler:

Irina Möldre

„Mälestused” reedel, 12. augustil kell 16.30 ETV+-s

In raamatukava on 09/08/2016 at 13:42

plakatFilmi aluseks on kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose raamat “Mälestused”. Üsna ohtlik on soovitada filmi, mis on tehtud tohutult hea raamatu põhjal,   aga ehk on see siis soovituseks sedapidi, et vaadake filmi, ja kui vähegi kõlbas, tulge kähku raamatut laenutama. (Või – kui teile üldse ei meeldinud, lugege ikka raamatut, see on imeline! Meie lugemissoovitustes on selle kohta väga ilusti kirjutatud!)foenkinosmc3a4lestused
Foenkinose „Delikaatsuse” järgi tehtud film, mis jooksis pealkirja all „Õrnad tunded”,  polnud sugugi paha,  rahvas hindas seda imdb.com-s vaid ühe komajärgse palli võrra kõrgemalt kui „Mälestusi”, niiet lootus meeldivat elamust saada on täiesti põhjendatud.kahekesi

Sisust : 23-aastane Romain unistab kirjanikuks saamisest ja töötab hotellis öövalvurina. Madelaine on tema 85-aastane vanaema, ja nende kahe puhul näib vanusevahe suhtlemisel haihtuvat. Romaini isa puhul näitab vananemine oma ebameeldivat külge. Lugu võtab järsu pöörde, kui ühel päeval saab perekond teate, et vanaema Madelaine on vanadekodust jalga lasknud. Siit edasi juhatab ootamatu kiri Romaini Madelaine´i noorusradadele Normandiasse, kohtuma vanaema ja tema mälestustega. Mitut põlvkonda haarav perekondlik lugu on jutustatud leebelt, vaheldumisi nukruse ja huumoriga – see on lugu eluringist ja küpsemisest. Näitlejatest pälvis enim kiidusõnu Annie Cordy Madelaine´i rolli eest, millega ta nomineeriti Magritte`i auhinnale parima näitlejanna kategoorias, mis on ka selle filmi ainus nominatsioon.

Kaja Kleimann