“Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis” kinodes alates 6. maist. Režissöör Sam Reimi, osades Benedict Cumbebatch, Elizabeth Olsen, Benedict Wong, Rachel McAdams, Xochitl Gomez jt.
Just äsja jõudis kinolinale lõpuks kauaoodatud Doktor Strange’i teine film, mis maakeeli kannab alapealkirja “Hullumeelsuse multiversumis”. Ja hullumeelne on see film tõesti!
Nagu öeldud, on tegu Benedict Cumberbatchi kehastatava doktor Stephen Strange’i teise soolofilmiga, aga lisaks on see Marveli Filmiuniversumi 28. film ja MCU neljanda faasi viies. Käesoleval aastal saame näha veel Thori neljandat filmi ning Musta Pantri teist. Praegu aga tagasi kõige värskema asja juurde.
Nagu ka möödunud aastal kinno jõudnud “Ämblikmees: Pole koduteed”, nii tegeleb ka see film multiversumi idee ülesehitamise ja laiendamisega. Seda võib välja lugeda juba pealkirjast. Ja ega selle kõigega midagi head kaasne, ikka maailma lõpp ja mitme universumi häving. Seda kõike peab takistama ning lõpus päris mitu maailma päästma Doktor Strange. Lisaks on tal pärast viimaste aastate sündmusi tekkinud ka isiklikke probleeme, mille olemasolu mees aga päris tunnistada ei soovi.
Sisust ma küll rohkem ei räägiks, sest film alles jõudis kinno ning mina üllatust rikkuda ei soovi. Aga räägiks ehk veidi sellest, milliseid emotsioone selle vaatamine minus tekitas. Mind see film üllatas! MCU, ja miks mitte ka näiteks DCEU, austajad on enam-vähem vast harjunud supearkangelaste filmide üldise mudeliga. Kangelane tegeleb omade asjadega – midagi juhtub – suur paha – esimene madin – kangelase lüüasaamine ja raske taastumine – kangelase võit paha üle – maailm saab päästetud. Vana hea mudel, mis tuttav nii kirjandusest kui ka kinolinalt (ja mitte ainult superkangelaste filmidest!!!). Pole siis ime, kui hakkab levima asi, mida kutsutakse inglisekeeles superheroe fatigue – väsimus superkangelastest. Sest teame ju kõik, et liiga palju head asja ei ole sugugi hea. Usun, et ka Marveli ninamehed otsivad uuenduslikku lähenemist uutelt MCU filmide tegijatelt. Selle uuendusliku, ja samas mitte sugugi väga uue, lähenemisega sai suurepäraselt hakkama Sam Raimi!
See mees nimelt mõtles, et tavalisse superkangelase narratiivi võiks lisada kübeke midagi veidi ebatavalist. Näiteks õudust?! Kogemust tal jagub, valmisid ju tema käe “The Evil Dead” filmid. Ning ka superkangelastega on tal kindlasti head suhted, piisab, kui vaatate järgi, kes oli režissööriks Ämblikmehe filmidele, kus peategelase rollis astus üles Tobey Maguire!!! Mis ma kõige sellega öelda tahan on see, et multiversumis seiklev Doktor Strange on kõige õudsem MCU film seni ning see on tõesti värskendav! Õudus ei ole midagi uut, aga selle võtete ja temaatika kasutamine MCU filmis ON! Ja ma ei ole sugugi õuduse fänn, võimalusel ma pigem väldiksin seda. Kui juba olemasolevale lisada veel ka Danny Elfmani muusika, siis saabki tulemuseks superkangelasest Doktor Strange’ist rääkima filmi, mis suudab vaataja mitu korda võpatama panna ning võib veidi nõrganärvilisemate jaoks liiga jube olla. Mina igatahes võpatasin mitu korda!
Mitmed on öelnud, et see on ka MCU seni kõige koomiksim film üldse ning ma pean sellega nõustuma. Visuaalselt oli kogu lugu väga kirev ning võiks isegi öelda hullumeelne. Värvid, hääled ja liikumine oli kohati nii kiire ja kaootiline, et toimuvast oli keeruline aru saada. Kaks tundi pöörast möllu, mille paremaks mõistmiseks on kindlasti vaja seda kõike uuesti vaadata!
Kas see kõik oli seda väärt? Ikka. Kas see film meeldib kõigile MCU fännidele ühtemoodi? Kindlasti mitte! Ka see meeldis mulle? Jah! Nagu öeldud – see oli värskendav. Tore oli näha midagi uut, pöörast ning MCU superkangelasefilmi kontekstis eksperimentaalset. Huumor ning üldine tunne oli nagu ikka, lihtsalt süngemat oli veidi rohkem. Aga kindlasti mitte nii palju, nagu DCEU filmides, mille puhul tihti tundub, et esimene asi, mille pealt eelarves kokkuhoid algab, on valgustus!!!
Treiler:
Irina Möldre