”The Sandman“ Netflixis

Augustis linastus Netflixis fännide poolt pikisilmi oodatud sarja ”The Sandman“ esimene hooaeg. Filmisari baseerub Neil Gaimani samanimelisel koomiksisarjal ”The Sandman“.

”The Sandman“-sarja esimese hooaja treiler:

”The Sandman“ on lugu Morpheusest (ehk Unistajast/Unenäost (inglise keeles Dream), eesti keeles võib vast tinglikult kasutada ka Une-Mati tähendust), kes selles Neil Gaimani poolt loodud võlumaailmas kehastab unistusi ja unenägusid. Ta on Lõputu (Endless), kelleta maailmas tekib kaos. Esimene hooaeg räägib sellest, kuidas Morpheus põgeneb surelike juurest vangistusest ja üritab tagasi saada teda defineerivaid ja talle võimu andvaid omadusi ning esemeid.

Klipp, kus loo autor Neil Gaiman ja peaosatäitja Tom Sturridge räägivad, mida sarjast oodata:

Hetkel on sari juba ligi kaks kuud eetris olnud ja huvilistel on olnud võimalik seda vaadata ja arvamust avaldada. Kuna koomiksisari on väga populaarne, siis muidugi on tal ka tulihingelised fännid, kes loo esitust filmisarjana ülitäpselt jälgivad ja sealseid kokkulangemisi ning eristumisi detailselt märkavad. Täiesti ootuspärane on filmisarja koomiksitest erinemine, sest meedia on ju teine! Ja ”The Sandman“’i peeti pikka aega üldse filmimatuks. Filmis on muudetud mõningaid olulisi tegelasi, sh nende sugu. Mu arvates on see kõik põnev. Mis aga igale fännile kindlust pakub on see, et Neil Gaiman on ise nii sarja tootjate kui ka stsenaristide hulgas. Ja nagu eespool toodud klipistki näeb, omab ta toimuva osas suurt sõnaõigust.

Sarja loojateks on Neil Gaimani kõrval Allan Heinberg ja David S. Goyer. Siin teevad lisaks Tom Sturridge’ile kaasa sellised näitlejad, nagu Jenna Coleman, David Thewlis, Gwendoline Christie, Boyd Holbrook, Stephen Fry, Vivienne Acheampong, Mason Alexander Park, jpt.

Juurdekuuluv lugemissoovitus lähtub originaallugu jutustavatest koomiksitest, mis on Tartu Linnaraamatukogus kenasti kättesaadavad: “The Sandman: preludes and nocturnes” (vol 1), “The Sandman: the doll’s house” (vol 2), “The Sandman: dream country” (vol 3), “The Sandman: season of mists” (vol 4), jt. Saab võrrelda, ja kas siis avastuseks või meeldetuletuseks, edasi lugeda. Soovitan!

Mai Põldaas

“Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis” kinodes alates 6. maist

“Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis” kinodes alates 6. maist. Režissöör Sam Reimi, osades Benedict Cumbebatch, Elizabeth Olsen, Benedict Wong, Rachel McAdams, Xochitl Gomez jt.

Just äsja jõudis kinolinale lõpuks kauaoodatud Doktor Strange’i teine film, mis maakeeli kannab alapealkirja “Hullumeelsuse multiversumis”. Ja hullumeelne on see film tõesti!

Nagu öeldud, on tegu Benedict Cumberbatchi kehastatava doktor Stephen Strange’i teise soolofilmiga, aga lisaks on see Marveli Filmiuniversumi 28. film ja MCU neljanda faasi viies. Käesoleval aastal saame näha veel Thori neljandat filmi ning Musta Pantri teist. Praegu aga tagasi kõige värskema asja juurde.

Nagu ka möödunud aastal kinno jõudnud “Ämblikmees: Pole koduteed”, nii tegeleb ka see film multiversumi idee ülesehitamise ja laiendamisega. Seda võib välja lugeda juba pealkirjast. Ja ega selle kõigega midagi head kaasne, ikka maailma lõpp ja mitme universumi häving. Seda kõike peab takistama ning lõpus päris mitu maailma päästma Doktor Strange. Lisaks on tal pärast viimaste aastate sündmusi tekkinud ka isiklikke probleeme, mille olemasolu mees aga päris tunnistada ei soovi.

Sisust ma küll rohkem ei räägiks, sest film alles jõudis kinno ning mina üllatust rikkuda ei soovi. Aga räägiks ehk veidi sellest, milliseid emotsioone selle vaatamine minus tekitas. Mind see film üllatas! MCU, ja miks mitte ka näiteks DCEU, austajad on enam-vähem vast harjunud supearkangelaste filmide üldise mudeliga. Kangelane tegeleb omade asjadega – midagi juhtub – suur paha – esimene madin – kangelase lüüasaamine ja raske taastumine – kangelase võit paha üle – maailm saab päästetud. Vana hea mudel, mis tuttav nii kirjandusest kui ka kinolinalt (ja mitte ainult superkangelaste filmidest!!!). Pole siis ime, kui hakkab levima asi, mida kutsutakse inglisekeeles superheroe fatigue – väsimus superkangelastest. Sest teame ju kõik, et liiga palju head asja ei ole sugugi hea. Usun, et ka Marveli ninamehed otsivad uuenduslikku lähenemist uutelt MCU filmide tegijatelt. Selle uuendusliku, ja samas mitte sugugi väga uue, lähenemisega sai suurepäraselt hakkama Sam Raimi!

See mees nimelt mõtles, et tavalisse superkangelase narratiivi võiks lisada kübeke midagi veidi ebatavalist. Näiteks õudust?! Kogemust tal jagub, valmisid ju tema käe “The Evil Dead” filmid. Ning ka superkangelastega on tal kindlasti head suhted, piisab, kui vaatate järgi, kes oli režissööriks Ämblikmehe filmidele, kus peategelase rollis astus üles Tobey Maguire!!! Mis ma kõige sellega öelda tahan on see, et multiversumis seiklev Doktor Strange on kõige õudsem MCU film seni ning see on tõesti värskendav! Õudus ei ole midagi uut, aga selle võtete ja temaatika kasutamine MCU filmis ON! Ja ma ei ole sugugi õuduse fänn, võimalusel ma pigem väldiksin seda. Kui juba olemasolevale lisada veel ka Danny Elfmani muusika, siis saabki tulemuseks superkangelasest Doktor Strange’ist rääkima filmi, mis suudab vaataja mitu korda võpatama panna ning võib veidi nõrganärvilisemate jaoks liiga jube olla. Mina igatahes võpatasin mitu korda!

Mitmed on öelnud, et see on ka MCU seni kõige koomiksim film üldse ning ma pean sellega nõustuma. Visuaalselt oli kogu lugu väga kirev ning võiks isegi öelda hullumeelne. Värvid, hääled ja liikumine oli kohati nii kiire ja kaootiline, et toimuvast oli keeruline aru saada. Kaks tundi pöörast möllu, mille paremaks mõistmiseks on kindlasti vaja seda kõike uuesti vaadata!

Kas see kõik oli seda väärt? Ikka. Kas see film meeldib kõigile MCU fännidele ühtemoodi? Kindlasti mitte! Ka see meeldis mulle? Jah! Nagu öeldud – see oli värskendav. Tore oli näha midagi uut, pöörast ning MCU superkangelasefilmi kontekstis eksperimentaalset. Huumor ning üldine tunne oli nagu ikka, lihtsalt süngemat oli veidi rohkem. Aga kindlasti mitte nii palju, nagu DCEU filmides, mille puhul tihti tundub, et esimene asi, mille pealt eelarves kokkuhoid algab, on valgustus!!!

Treiler:

Irina Möldre

“Pariis, 13. linnaosa” Elektriteatris kolmapäeval, 29. detsembril kell 21.00

“Pariis, 13. linnaosa” (Les Olympiades, Paris 13e)

Tänapäeva Pariis. Emilie kohtub Camille’iga, kellele meeldib hoopis Nora, kelle teed ristuvad aga hoopis Amberiga. Kolm tüdrukut ja üks poiss: nad on sõbrad, vahel armastajad ja tihti mõlemat.

Viljakas prantsuse filmilooja Jacques Audiard läheneb seekord oma meelisteemale – territooriumile – kahest nihestatud aspektist. Esiteks on Pariisi 13. linnajagu, Les Olympiades, oma korrusmajade rägastikuga väga kaugel klišeelikust Pariisist, mida teame postkaartidelt. Teiseks uurib ta, kui hästi suudavad pealtnäha nii vabad ja enesekindlad noored – seksin kõigiga, laulan ja tantsin igal pool ning vahetan töökohti nagu sokke – tegelikult oma isiklikke territooriume kaitsta ja teistega jagada.

Adrian Tomine’i koomiksil põhinev stiilne must-valge linateos maalib portree tänapäeva ühiskonnast delikaatselt, pingevabalt ja naljakalt. Film linastus Cannes’i põhivõistlusprogrammis ja oli nomineeritud Kuldsele Palmioksale.

Režissöör Jacques Audiard, osades Noémie Merlant, Stephen Manas, Geneviève Doang, Lumina Wang, Jehnny Beth. Prantsusmaa, 2021.

Iseenesest selle tutvustuse esimene lause kõlab nagu mingi seebiooperi episoodi kokkuvõte ja ega mind eriti kinno minema ei inspireeriks…

Aga.

Pariisi 13. linnajagu — see toob juba uusi tuuli. Mul on siiani kuidagi väga võimas mälestus Mathieu Kassovitzi 1995. aasta filmist “Viha” (“La haine”) — kuidas on võimalik igapäevane meeleheide nii usutavalt ja esteetiliselt mõjuvalt ekraanile tuua! Ja ma olen vist kunagi juba maininud, et minu jaoks oli väga hästi selles filmis just selle ajahetke tunnetamist ja jäädvustamist.

Filmist “Viha” on pärit ka mu arusaamine, et prantsuse keeles laulmine võib isegi mulle mitte niiväga meeldiva muusikastiili (punk, räpp, džäss, estraad) kuulatavaks muuta.

Katke filmist:

Jacques Audiard’ filmikeelega ma tuttav ei ole, aga kuna esimene täispikk mängufilm oli 1994. aasatal Mathieu Kassovitziga peaosas (“Regarde les hommes tomber”), siis on mul päris kena eelaimus, et see film võiks täitsa huvitav olla ja kui nüüd aasta lõpus seda vabamat aega oleks, siis oleks päris tore minna avastama, millise uue teadmiskillu ma enda või Prantsusmaa, filmikunsti või elutõdede, Pariisi või inimloomuse, tänase päeva või tõlgenduste, muusika või keelekõla kohta leian.

“Pariis, 13. linnaosa” filmi muusikuks märgitud Rone loomingut pisteliselt kuulates oli see minu jaoks muusikaliselt üsna igav, aga mingis meeleolus on see ikkagi kuulatav. Videod on küll ilusad ja värvilised:

Ja siia vahele suskan ma hoopis ühe multikulti saksa räppari, sest selles “La Haine” otsinguga kogemata youtube’is ette jooksnud Berliini poisis on mu meelest mingit jõudu ja stiili ja arengut ja erinevate kultuuride sulatusahju helgemat külge :)

Ja siis on siin tutvustuses juttu Adrian Tomine’i koomiksitest, mida ma lugenud ei ole, aga mis kaanepiltide järgi otsustades võiksid päris huvitavad olla. IMDb andmetel on filmi aluseks “Amber Sweet”, “Killing and Dying”, “Summer Blonde” ja “Hawaiian Getaway”. Neist “Killing and Dying” on isegi Eesti raamatukogudest kättesaadav, Tallinnas Paepealse raamatukogus. Omamoodi huvitav on, et prantsuse filmitegija on oma teose aluseks võtnud ameerika koomiksijutustaja loomingu, miskipärast ma arvan, et siit tuleb mingi positiivne nihe või võõristus.

Tiina Sulg

“Ämblikmees: Pole koduteed” kinodes alates 17. detsembrist

“Ämblikmees: Pole koduteed” (“Spider-Man: No Way Home”)

Esmakordselt Ämblikmehe kinoajaloos paljastatakse me sõbraliku kangelase isik. Superkangelase kohustused tekitavad Peteri tavaelus probleeme ning seavad ta lähedased ohtu. Kui ta palub Dr Strange’il kõik tagasi saladuseks muuta, rebib loits maailma augu ja päästab valla vägevaimad pahalased, kellega Ämblikmees eri universumites võidelnud on. Peteril seisab ees suurim väljakutse, mis ei muuda igaveseks ainult tema tulevikku, vaid kogu multiversumi oma.

Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega ma rohkem midagi öelda ei tohikski. Kõik oluline ja mitte elamust rikkuv on selles pisikeses sisukirjelduses juba öeldud! Ja selle filmi puhul on üks olulisemaid asju üldse kõikvõimalike üllatuste hoidmine üllatustena. Sellega seoses, kui te ei taha spoilereid, siis Oscareid jagava Ameerika Filmikunsti Akadeemia twitteri kontole pole just kõige parem ringi luusima minna, sest nemad on hakkama saanud kõige suurema spoileriga, mis fännid päris vihaseks ajas.

Millest ma aga saan rääkida, on see, et “Ämblikmees: Pole koduteed” on arvatavasti üks parimaid MCU filme! Kindlasti parim MCU film peale “Lõppmängu” ning seda oli tunda juba saalis viibides – publiku reaktsioon oli pea sama võimas kui “Igaviku sõja” ja “Lõppmängu” ajal. Lisaks on see film, vähemalt minu jaoks, päästnud Marveli filmiuniversumi neljanda faasi. Ma ei ole kindlasti ainuke, kes kahtles, kas pärast Thanose alistamist ja maailma päästmist on üldse võimalik taset hoida ja üllitada eelnevaga vähegi võrdväärseid filme. Mõni film suutis minu usu Marvel Studios ja Disney ning Kevin Feigei võimetesse kõikuma panna, kuid sõbralik Ämblikmees osutus just selleks kangelaseks, keda ma vajasin!

Peaks vist nüüd tõesti lõpetama. Ei taha ma ju kellegi filmielamust spoileritega rikkuda. Lihtsalt teadke, et see film paneb adrenaliini möllama! Üllatusi on palju ning filmi mõju vaatajale ja ka kogu MCU filmide tulevikule on suur!

Mina vaatasin “Ämblikmeest” nädal tagasi ning siiamaani paneb sellest mõtlemine mind naeratama ning otsima lähimat inimest, kellel film samuti nähtud, sest muljetamisesoov on suur ning rääkida oleks paljust.

Treiler:

Irina Möldre

“Plahvatuslik blond” teisipäeval, 13. oktoobril kell 22.30 Kanal2s

Tutvustus: Tema Majesteedi salateenistuse parim agent Lorraine Broughton (Charlize Theron) on osav spioon, kel ei jää vajaka ka sensuaalsusest ja metsikusest, ning kes on valmis oma oskusi võimatul missioonil ellu jäämiseks ära kasutama. Ta saadetakse kokkuvarisemise äärel Berliinist hindamatut toimikut ära tooma. Sealse osakonnajuhi David Percivali (James McAvoy) näol leiab ta partneri, kes aitab tal eluohtlikest spioonimängudest võitjana välja tulla. Režissöör David Leitch, osades: Charlize Theron, James McAvoy, Sofia Boutella, Toby Jones jt.

Ja taaskord on ekraanile jõudnud koomiksil põhinev film. Mina nägin “Plahvatuslikku blondi” esmakordselt 2017. aasta suvel, üsna pea pärast seda kui see film esilinastus. Läksin seda vaatama, sest oli vaba aega ja kinos seda näidati. Üldse möödus 2017 suvi kuidagi kinokülastusrohkelt, mida selle aasta kohta öelda ei saa.

Igatahes, filmi läksin vaatama, sest, nagu öeldud, midagi muud polnud teha. Sellest ajast peale olen seda korduvalt uuesti vaadanud, aga koomiks, pean tunnistama, on siiamaani lugemata. Nii et seda, kas film on koomiksi vääriline, ma paraku öelda ei oska, aga võin filmi märulifilmide vaatajatele soovitada küll. Need kohad, kus läheb kakluseks, on väga hästi teostatud.

Praegu, kirjutamise ajal, tuleb pähe kaks huvitavat fakti filmi kohta, mida sooviks mainida. Esiteks, vahepeal liikus kuulujutt, et Charlize Theron ja Keanu Reeves treenisid oma filmide, “Plahvatuslik Blond” ja “John Wick II”, jaoks koos. Tegelikult see päris nii ei olnud, aga tore on nii mõelda. Mõlema filmi võitlusstseenid on igatahes viimasepeal ja on näha, et näitlejad on asja õnnestumisesse palju panustanud. Teiseks, suudab peategelane pahadega ka kinos kaklema hakata. Kähmlus algab aga Andrei Tarkovsi filmi “Stalker” seansi ajal. Ma muidugi ei peaks vist mainima, et nimetatud filmi aluseks on Arkadi ja Boriss Strugatski jutustus “Väljasõit rohelusse”. Ja ka seda, et Tarkovski filmis selle Eestis.

Nii et jah, igati tasemel märuli/spioonifilm heade näitlejatega ning, mis minu jaoks on ka väga oluline, hea muusikaga. Tõesti, kui filmi vaadata ei soovi, siis kuulake vähemalt selle heliriba!

Trailer:

Irina Möldre

 

“Thor: Ragnarök” esmaspäeval, 12. oktoobril kell 22.00 TV3s

“Thor: Ragnarök”, režissöör: Taika Waititi, osades: ChrisHemsworth, Tom Hiddleston, Cate Blachett, Mark Ruffalo jt.

Tutvustus: Thor (Chris Hemsworth) on kaotanud oma võimsa vasara ning leiab end vangistatuna universumi teises otsas. Võidujooksus ajaga peab ta jõudma tagasi Asgardi, et hoida ära Ragnarok – tema kodumaailma ja kogu Asgardi tsivilisatsiooni hukk. Selleks tuleb võita seninägematu vastane, surmajumalanna Hela (Cate Blanchett), kelle viha aluseks on sügavalt isiklikud põhjused. Esmalt peab aga Thor elama üle gladiaatorite heitluse, kus tema vastas seisab endine liitlane Hulk (Mark Ruffalo).

Selleks ajaks, kui Thor jõudis ekraanidele oma kolmanda filmiga, olime mina ja MCU (Marvel Cinematic Universe) juba vanad sõbrad. Olin näinud eelnevaid filme ja ootasin nii seda kui ka sellele järgnevaid linateoseid, ning olin endale ka juba paika panna jõudnud, mis täpselt MCU filmist MCU filmi teeb. Jah, “Galaktika valvurid” olid küll juba midagi erilist mängu toonud, aga Thorilt, arvestades eelmist filmi, ei oodanud ma kuidagi suurt midagi. Ja ma üllatusin! MCU filme käin ma tihti kinos mitu korda vaatamas, aga Thori kolmandale filmile kuulub siiani minu korduvate kinos vaatamiste rekord — käisin seda filmi kinos vaatamas 5 korda!

Üks põhjus, miks ma üllatusin, oli arvatavasti filmi hoopis teise suunda viidud meeleolu. Jah, Ragnarök on lähenemas, suur ja paha surmajumalanna Hela on lahti päästetud ja ähvardab maailma hävitada, kangelane on kaotanud oma lemmikhaamri (ja Thor EI OLE haamrite jumal!). Olukord on hull, aga ometi pole ma vist ühegi teise MCU filmi ajal nii palju naernud! Selle filmi huumor niitis mind jalust ja vedas 5 korda kinno filmi aina uuesti ja uuesti vaatama. Lisaks sellele, et mul oli jube lõbus, arvan, et ka näitlejatel oli filmimise ajal vähemalt sama huvitav kui vaatajatel valmistoodangu vaatamise ajal. Julgen ehk isegi väita, et “Thor: Ragnarök” on MCU film, mida isegi mittefännid hea meelega vaatavad!

Miks see film ja selle huumor õnnestusid? Minu tagasihoidlik arvamus on, et peamiseks põhjuseks on omapärase visiooniga režissöör Taika Waititi ning muidugi Marvel Studios ninameeste julgus teda palgata. Usun, et tema palkamist ei kahetsetud, eriti arvestades, et ka järgmine Thori film, “Thror: Love and Thunder”, valmib sama mehe käe all.

Minu jaoks oli “Thor: Ragnarök” esimene kohtumine Taika Waititi tööga. Olin kuulnud küll ka varasematest tema juhtimisel valminud filmidest (“What We Do in the Shadows”, “Hunt for the Wilderpeople”), aga enne Ragnaröki polnud ma ühtegi neist näinud. Nüüdseks on see viga muidugi parandatud. Eesti kinodes oli seni viimase nimetatud mehe üllitisena võimalik vaadata filmi “Jänespüks Jojo”, mille aluseks on Christine Launensi romaan “Vangistatud taevas”. Kuigi filmi ja raamatu erinevusi on rohkem kui sarnasusi, oli see linateos igati Waititi-vääriline. Loodetavasti on vaatajatel peagi jälle Taika loomingut võimalik mingil moel nautida, sest ekraanile jõudmist ootavad mitmed filmid, nende ses näiteks “Vabamees”, kus peategelast kehastab Ryan Reynolds, aga ühte kõrvaosalisena saab näha ka Taikat. Nimelt pole Taika ainult režissöör, vaid on ka heal tasemel näitleja, kellel oli ka “Thor: Ragnarökis” oma roll mängida. Hoiame nüüd pöialt, et kõik need uued filmid ikka ekraanidele jõuavad…

Lõpuks, et asja ikka kuidagi ka kirjandusega kokku viia, ei tule vist kellelegi üllatusena, et superkangelasest Thorist rääkivate koomiksite, filmide ja sarjade aluseks on põhjala mütoloogiast tuntud jumalad ja kangelased. Ja eks sellest on kirjutatud palju. Isiklikult soovitaksin Villy Sorenseni raamatut “Ragnarök: jumalate lugu” ning Charlene Harrise “Ruunimärkide” sarja raamatuid – neist on küll eesti keeles ilmunud ainult üks, aga inglisekeeles on täitsa võimalik ka lugeda raamatuid “Runelight”, “The Gospel of Loki” ja “The Testament of Loki”. Samuti on põhjala mütoloogiat oma noortelugudes kasutanud Rick Riordan, kelle Percy Jacksoni sari on eesti keeles saadaval, aga, taaskord, põhjala jumalaid käsitlev Magnus Chase’i sari veel ilmumata (loodame, et kunagi ilmub).

Trailer:

Üks lõbus asi, mida näitlejad tegid:

Irina Möldre

“Aquaman” esmaspäeval, 5. oktoobril kell 22.00 Kanal2-s ja “Must panter” esmaspäeval, 5. oktoobril kell 22.00 TV3-s

Kuulge, Kanal 2 ja TV3, olge nüüd tublid lapsed ja leppige omavahel kokku, et üks näitab koomiksifilme esmaspäeviti ja teine teisipäeviti. Ma ei ole just tihe telekavade lappaja, aga see on juba teabmitmes kord, kui TV3 ja Kanal2 samatüübilisi asju samal ajal näitavad. Masendav.

Filmid ise vast masendavad ei ole. Kuna tegu on koomiksifilmidega, siis tõenäoliselt saab sealt silmailu ja ajusurma, et arvatavalt on mõlemas filmis ilusad inimesed, kenad kostüümid, kaunis koreograafia ja imelised eriefektid, aga kui teoreetiliselt peaks “Aquaman” tegelema keskkonnaprobleemidega ja “Must panter” mustanahaliste õigustega, siis seda külge ma neist filmidest eriti ei oota, et vihjeid kindlasti on, aga karta on, et tahe teha märulifilmi käib kõigest muust üle, aga no vahel on miskit sellist ka vaja ning õiges meeleolus võib täitsa meeldidagi.

Eks mu eelarvamusi kinnita suuresti ka kohalikud kriitikud — “Aquamani“ kohta võib lugeda Ralf Sauteri arvustust Postimehes ““Aquaman” on lihtne ja värvikirev nagu pildiraamat“, Heidi Ruuli muljeid elu24s “Ettevaatust, “Aquaman” valmistab ihalevale naisele täieliku pettumuse!“, Sten Kauberi analüüsi ERRi lehel “Värvilises vees helkiv plastspektaakel“; “Musta pantri“ kohta Sten Kohlmani arvamust Õhtulehes “„Must Panter“ – film sellest, kuidas mustad mehed piirid kinni panid“, Andrei Liimetsa ülevaadet ERRi lehel “Musta pantri nürivõitu küünised” ja kõikidest arvustustest kõige positiivsemana Miikael Jekimovi käsitlust “Must Panter – teistmoodi Marveli film” Reaktoris –, aga ikka on kõige targem lood ise üle kaeda ja läbi mõelda.

Koomiksites ilmus Aquaman esimest korda lugejate ette 1941. aastal ja Must Panter 1966. aastal, niiet tegu on juba üsna vanade ja tuntud kangelastega. Tänasele lugejale kõike eelnevat lugeda soovitada tundub veider, aga uudishimust erinevate aastakäikude lugudesse nina pista võiks vast küll.

Tiina Sulg

„Daybreak“ Netflixis

Eksistentsialistidel oleks praegu pidupäev, sest ajad meil on komplitseeritud ja musta laega. Ühiskond muutub meie endi silme all iga tunni, iga päevaga, ja see on pöördumatu. Stroomi jalutajad hoiavad kramplikult kinni veel millestki normaalsest, tavapärasest, lihtsast ja arusaadavast; kui toaspüsijad valmistuvad juba millekski, mis on muutunud, tundmatu ja võõras. Tõde on see, et me elame kriisisituatsioonis ja see langetab maske, ning meil on võimalus näha meid endid ja ümbritsevaid sellistena, kes me tegelikult oma sisimas oleme vaatamas Hirmu põhjatutesse tumedatesse silmadesse.

Aga mida muud katku ajal ikka soovitada, kui veel suurema ja tõsisema katku teemalist sarja?! „Daybreak“ on 10-osaline ja 1-hooajaline teismeliste apokalüptiline sari, mis tugineb väga lõdvalt Brian Ralphi 2011. aastal avaldatud samanimelisel koomiksil. Peategelane Josh Wheeler (Colin Ford) elab maailmas, kus kõik täiskasvanud on muutunud inimsööjatest elavateks surnuteks ning maailm kuulub ainult teismelistele. Tema saatjateks on 10-aastane vaimselt häiritud plikatirts Angelica (Alyvia Alyn Lind) ja endine koolikiusaja, nüüd patsifistist samurai Wesley (Austin Crute). Joshi eesmärgiks on leida üles oma tüdruksõber Sam (Sophie Simnett), kellest pole ainsatki elumärki. Otsingud leiavad aset Los Angelesis, mis on jaotatud erinevate keskkooli gruppide vahel, ja mis näitab üpris mõtlemapanevalt inimeste erienvust piirisituatsioonidega toimetulekul. Aja jooksul jutustatakse vaatajatele kõikide oluliste tegelaste tausta – ehk mis toimus enne meile tuttava ühiskonna kokku varisemist.

Sari on oma struktuurilt väga 90ndate stiilis (vrdl. „Päästja koolikell“) ning see oli ka põhjus, miks kriitikute vastuvõtt oli leige ning uut hooaega enam ei filmitud. Nostalgia mõttes on ta võrdne sarjaga „Stranger things“, mis viib vaataja tagasi 80ndatesse.

Raplhi koomiks „Daybreak“ võib peale sarja vaatamist tunduda äärmiselt antiklimaatiline oma minimalistliku käsitlusviisi ja naivistliku joonistusstiili tõttu, kuid tegelikult selles peitubki võlu. Tegevustik on sirgjooneline, ja siiski jääb koomiksi ruutude taha tõlgendamisruumi.

Püsige kodus, armsad lugejad, ja kohtume kunagi raamatukogus!

Liis Pallon

“Superkangelaste tõus” alates 15. maist kinos Ekraan

Tutvustus:

See on lugu sellest, kuidas superkangelased, alates Tim Burtoni Batmanist, Blade’ist, X-Meestest, Ämblikmehest kuni Raudmehe ja Musta Pantrini, koomiksite lehekülgedelt filmilinale toodi – vallutades kõigepealt Hollywoodi ja siis kogu ülejäänud maailma. Need on tegelased, kes on kujunenud suuremaks kui elu.

Veel enne II maailmasõja puhkemist alustasid meile kinolinadelt tuntud superkangelased võitlust kurjusega, seda küll koomksilehekülgedel. Kapten Ameerika alustas oma pikka ja rasket võitlust kõikvõimalike kurikaeltega 1941. aastal, Superman tegutses juba 1938. aastal, Batman alustas 1939. aastal.

Sarju ja filme koomiksikangelaste kohta tehti ka varem, kuid, vähemalt minu jaoks, saavutasid sedalaadi linateosed suurfilmide staatuse 2008. aastal linastunud „Raudmehega”. Ma ei teagi, mis mind nende filmide juures paelub? Eriefektid on võimsad, CGI paraneb iga filmiga, tegelased on meeldejäävad ja sümpaatsed. Iseenesest võiks ju öelda, et need omadused ei tohiks kirjeldada ainult superkangelaste filme. Aga…

Üks oluline osa superkangelaste lugudest on nende tahe mitte alla anda, võime areneda, muutuda paremaks kui nende mineviku „mina”. Geenius, kes otsustab parandada ja kaitsta maailma; spioon, kes hakkab vastu talle peale surutud tõekspidamistele; erinevad tegelased, kes suudavad siiski leida ühise keele ja päästavad maailma. Nad kõik on superkangelased, aga nende probleemid ja võitlus iseendaga ja oma minevikuga on inimlikud.

2018. aastal valminud dokumentaalfilm peaks andma põgusa ülevaate superkangelaste muutumisest kõrvalvoolu koomiksihullude pärusmaast peavoolu filmitegijate ja publiku valduseks ning on kindlasti vaatamist väärt. Eriti nüüd, kui Marveli maailm on vist „Tasujad: Lõppmäng” näol saavutanud täiuse ning meil on võimalus oodata huviga, mis saab edasi?

Trailer:

Irina Möldre

“Tüdruk läheb öösel üksi koju” Elektriteatris kolmapäeval, 10. aprillil kell 20.45

Tutvustus:

Bad City. Linn, kus igasugune lootus on juba ammu kadunud. Tinamustad varjud kriibivad asfalti. Isegi kuu ei vaevu enam selle üle kumama. Pimedusest astub välja triibulise pluusiga tüdruk. Rulatav vampiir. Öö meelitab pahategudele.

See postmodernne vampiir on kõigest prii. Ta imeb narkodiilerite verd, armastab süngetel kõrvaltänavatel hulkuda, kuulab traagilist indie-muusikat ja värvib huuli tumepunaseks. Kuni kohtub Arashiga, James Deani moodi noormehega, kes kannab hoolt oma kassi ja narkomaanist isa eest ning püüab püsida õigluse poolel. Ja ühtäkki on moodne vampiir keerulise valiku ees. Armastus, surm või vabadus?

Kultusfilmi maine saavutanud teos “Tüdruk läheb öösel üksi koju” ühendab endas klassikalise õudusfilmi, Ameerika spagetivesterni ja viited tänapäeva popkultuurile. Selle omapärane musta karva maailm tõmbab vaatajat ligi nagu vampiiri suudlus. Ka filmi heliriba on verdtarretav: siin seguneb Iraani underground-rokk düstoopilise Ameerika tööstuslinna kantrimuusikaga. Film kiirgab kurjust, kättemaksu ja suurt igatsust, kuid eelkõige verejanulist iha elu järele.

Režissöör Ana Lily Amirpour

Ma ei olnud alul üldse kindel, kas see film meie Raamatukava blogisse klapib, sest tutvustuses ei ole raamatust kriimu ridagi, aga filmiplakat tekitas tugeva seose Marjane Satrapi ja tema “Persepolisega”, olgu filmi või koomiksi kujul. Lisainfot otsides tuli veel rohkem sarnasusi välja: Ana Lily Amirpour on on küll Inglismaal sündinud ja elab Ameerikas, kuid tema juured on Iraanist — samamoodi kodust kaugel iraanlane; ja teine ja veel olulisem on, et ka Ana Lily Amirpouril on filmi kõrvale samateemaline koomiks pakkuda, koguni kahes osas — “A Girl Walks Home Alone at Night #1: Death is the Answer” ja “A Girl Walks Home Alone At Night #2: Who Am I”. Eesti raamatukogudes neid pole, aga võib-olla satuvad need kunagi kusagil mujal näppu. Ana Lily Amirpouri nimi aga tasuks meelde jätta, ehk tuleb talt veel midagi huvitavat, olgu siis filmilinale või raamatukaante vahele.

Filmi muusikavalik:

Tiina Sulg

“Kapten Marvel” kinodes

2008. aastal alustas Marvel Studio universumi, millest on praeguseks kujunenud segane, aga äärmiselt huvitav ja üllatusi pakkuv maailm, loomist. Märtsis jõudis kinolinale MCU (Marvel Cinematic Universe) 21. film „Kapten Marvel”, mis on ühtlasi esimene nais-superkangelase film Marveli filmimaailmas.

Filmi peategelast, Carol Danversit, kehastab Brie Larson ning tema abistavaks jõuks filmis on fännidele juba ammu tuttav Nick Fury, keda kehastab arvutiga mõnevõrra nooremaks sätitud Samuel L. Jackson. Tegevus toimub 90.-ndatel ning loos on kesksel kohal kreede ja skrullide vaheline sõda, millesse tõmmatakse ka Kapten Marvel ja tema kaaslased.

Mis ma ikka öelda oskan? Film oli huvitav, naljakas, värviküllane ja – vähemalt minu puhul – väga, väga oodatud. Viimasest Marveli filmist (Sipelgamees ja Vapsik) on möödunud üle poole aasta ning tahtmine taaskord sellesse maailma sukelduda on väga suur. Nüüd on jäänud vähem kui kuu aega Tasujate neljanda filmini, mis paneb punkti MCU kolmandale faasile ning suvel algab juba neljas faas Ämblikmehe uute seiklustega. Põnevust kui palju!

Muidugi ei saa mainimata jätta ka filmi armsamat tegelast! Minu lemmik tegelaseks kujuneski just Caroli kass Goose. Temaks kehastusid kokku neli kassi – Reggie, Rizzo, Gonzo ja Archie. Arvan, et see peaks olema mingi filmitegemise reegel: „Kui tahad, et su film oleks edukas, siis peab sel vähemalt üks kass olema!”

Soovitan, vaadake filmi ja hoidke kassil silma peal! Ta pole päris tavaline kass :)

Tähistamaks Marveli Filmiuniversumi möödunud aastal täitunud 10 tegutsemisaastat ja peagi lõppevat kolmandat faasi, on raamatukogus pesitsevad Marveli fännid pannud kokku ka pisikese ülevaatliku näituse MCU arengust aastatel 2008-2019 ning mõtisklenud õige pisut ka tuleviku üle. Seda üllitist saab kaema tulla Tartu Linnaraamatukogu keskkogu näituseruumi II korrusel 23. aprillini.

Trailer:

Irina Möldre

“Galaktika valvurid” esmaspäeval, 2. oktoobril kell 22.30 TV3-s

Tutvustus:
“Galaktika valvurid” (2014), režissöör: James Gunn , osades: Chris Pratt, Lee Pace, Vin Diesel, Zoe Saldana, Dave Bautista jt. Uus linalugu viib Marveli kinouniversumi seekord kaugele kosmosesse, kus tahumatu seikleja Peter Quill (Chris Pratt) leiab end halastamatu inimjahi keskmest, olles varastanud müstilise, salapäraste võimetega kera, mida himustab võimukas kurikael Ronan (Lee Pace), kelle auahned plaanid seavad ohtu kogu maailmaruumi suhtelise stabiilsuse. Selleks, et Ronani haardest pääseda, peab Quill sõlmima hapra vaherahu nelja teineteisest kardinaalselt erineva lindpriiga, kelleks on tulirelvadest lugu pidav pesukaru (jah, pesukaru…) Rocket, välimuselt puuga sarnanev humanoid Groot (Vin Diesel), surmavalt ohtlik ja salapärane Gamora (Zoe Saldana) ning oma isiklikest kättemaksuplaanidest tiivustatud Hävitaja Drax (Dave Bautista). Kui aga Peterile saab selgeks müstilise kera tegelik jõud, peab ta tegema kõik endast oleneva, et see heidikute kamp ühtseks rusikaks liita ning Ronanile vastu hakata. Terve galaktika saatus on kaalukausil…

„Galaktika valvurid” on film, millelt Marvel ei oodanud kuigi paljut. Võrreldes Raudmehe, Kapten Ameerika ja Hulkiga on tegu võrdlemisi obskuursete tegelastega, kellest laiem publik ei pruugi suurt midagi teada. Ometi suutis see film üllatada, saavutades edu nii publiku kui ka kriitikute seas. Lõppkokkuvõttes on tegu 2014. aasta edukaima superkangelaste filmiga ning üleüldise kassatulu poolest hoiab see film tol aastal kolmandat kohta.

Kes on Galaktika valvurid? Esimest korda astusid sellesse gruppi kuuluvad tegelased koomiksi lehekülgedele 1969. aasta jaanuaris ilmunud “Marvel Super-Heroes” 18. numbris. Pärast seda ilmusid valvurid mitmes erinevas Marveli koomiksis, kuigi päris oma koomiksit pole nende jaoks loodud – enamasti ollakse abistavaks jõuks mõnele suuremale superkangelasele. Algsed Galaktika valvurid tegutseid 31. sajandil alternatiivses Marveli maailmas; filmis tegutsevad valvurid on järjekordse alternatiivse ajajoone tulemus. Huvi korral loe edasi Matt Forbecki raamatust  “Marvel : the Avengers encyclopedia“.

Muusika on parimaks osaks nii selles filmis kui ka käesoleval aastal linastunud järjes. “Awesome Mix. Vol 1” on, nagu selle nimigi ütleb, võimas. Raspberries, David Bowie, The Jackson 5, The Runaways – garanteeritud retro üleküllus! Pean tõdema, et see film mahuks väga kenasti ka sel aastal kinolinasid valitsenud filmide kõrvale – 80ndate esteetika on praegu kohe väga moes! „Galaktika valvurid vol.2”, „Plahvatuslik blond” ja alles oktoobri lõpus kinodesse jõudev „Thor: Ragnarök” — kõigi nende filmide jooni võib leida juba 2014. aasta suure üllataja juurest. (Olen teadlik, et kõik kolm mainitud filmi on koomiksite põhjal tehtud ning et kaks neist on Marveli Stuudio enda looming).

Treiler:

Irina Möldre

“Liiga” kolmapäeval, 20. sept. kell 21.30 ja neljapäeval, 21. sept. kell 11.00 TV6-s

“Liiga”  — “The League of Extraordinary Gentlemen”, Tšehhi, Saksa, Inglise, USA, 2003. Märul. Režissöör Stephen Norrington, osades Sean Connery, Naseeruddin Shah, Peta Wilson, Tony Curran, Stuart Townsend, Shane West, Jason Flemyng, Richard Roxburgh, Max Ryan, Tom Goodman-Hill, David Hemmings, Rudolf Pellar, Robert Willox, Robert Orr, stsenasrist James Robinson, Alan Moore’i ja Kevin O’Neilli graafilise romaani alusel.

Filmist — “Liiga” ongi just selline film, et istud, lased end lõdvaks, vaatad ja lihtsalt naudid. Tagantjärele mõtled, et mis selles nüüd nii erilist oli… ja vaatad uuesti ning naudid jälle. — Jüri Kallas Sirbis “Dr. Jekyll, kapten Nemo, Dorian Gray ja Tom Sawyer“.

Graafilisest romaanist — Kellele see koomiksisari võiks meeldida? Kõigile, kellele meeldib aurupunk ja klassikaline kirjandus, kindlasti. Aga ka tänapäeva ühe tõsiseltvõetavama koomiksiautori loominguga tasub tutvust teha alustades just sellest sarjast. — Kauri Lepik Reaktoris “Koomiksiarvustus: Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga“.

Alan Moore’ist — Moore’i karjääri läbiv joon on olnud originaalsus ja koomiksite kui kuntsivormi täieliku potentsiaali esile tõstmine ja lugejatele maailma pakkumine, mis pole realiseeritav traditsioonilisemas kirjanduses ega televisioonis või filmides. Moore on korduvalt rõhutanud, et alates 1980ndatest üritas ta enda lugudes tähelepanu pöörata just sellele, mida on võimalik teha koomiksites, kuid mitte filmides või kirjanduses.  — Jüri Saar oma blogis “Alan Moore – kirjanik, looja, maag“.

Koomiksitest filmilinal — Enamasti pole nende ekraniseeringute puhul tegemist otseste adaptsioonide, vaid pigem iseseisvate narratiividega kindlate fiktsionaalsete maailmade piires. Peavoolukoomiksite ristsiirdelisus on võimaldanud superkangelastel kujuneda hiiglaslikeks meediafrantsiisideks, kus ülekanded toimuvad mitmete meediumide vahel – filmidest tehakse paralleelselt arvutimänge, kangelastest iseseisvaid, siirdelisi või rööpnevaid animatsioone, telesarju, romaane, fännikirjanduskogumikke, pildikatalooge, kleepsukogusid, mänguasju, tarbekaubasarju jne. Filmiversioonid mõjutavad samas oluliselt kogu frantsiisi esteetikat, seda eelkõige staaride kaudu, kes superkangelasi kehastavad. — Mariann Tihane ZA/UMis “Järjestus- ja jäljenduskunst. Koomiksi adpteerimisest“.

Koomiksitest põhjalikumalt — Sõnad, pildid ja konventsionaalsed vormivõtted, mis kõik kannavad omas märgisüsteemis eraldi tähendusi, kombineeruvad lugemisprotsessi käigus üheks terviktekstiks. — Mari Laaniste ajakirjas Kunstiteaduslikke Uurimusi “Koomiks kui totaalne tekst“.

Aurupunk muusikas — Aurupungile kohaselt on valikus esindatud tumedad tungid, hullud teadlased, õhulaevad, tehisinimesed, palju hammasrattaid ja otse loomulikult ohtralt keevitajaprille. Muusikaliselt on tunda mõjutused industriaalist kantrini. — Veiko Belials Reaktoris “Aurupunk muusikas“.

Raamatunäitust, millest pool oli pühendatud aurupungile, oli võimalik näha paar aastat tagasi  Tartu Linnaraamatukogus ja HÖFFi ajal Haapsalu kultuurikeskuses. — Näituse nimestik Lugemissoovituse blogis “Küberpunk ja aurupunk“.

Alan Moore:

Tiina Sulg

 

 

„Wonder Woman“ Cinamonis, Ekraanis ja Lõunakeskuse Apollo kinos

Naiskangelasi on nii kirjandusloos kui ka ajalooõpikutes vähe, sest neid kipuvad kirjutama ikka võitjad (loe: mehed). Päriselus on neid tegelikult rohkesti, aga nad ei roni püünele, sageli neid ei lastagi sinna. Kirjandusloos figureerivatel naiskangelastel ei lasta seista üksi, vaid neid toetab sageli kuskilt lava tagant veel tugevam meeskarakter, sest naised on õrnad ja hellad ja nunnud ja pisikesed ja kuidas nad saaksid ilma meeste toeta üldse püsti seismisega hakkama… Koomiksite levikuga massidesse tekkis vajadus ka naiskangelaste kujutamise vastu, kes algselt olid küll meeste seksuaalfantaasiate kehastus, kuid muutusid ajapikku naislugejaskonna suurenemise ja ehk ka koomiksitegijate küpsemaks saamisega mitmetahulisemateks ja inimlikemateks.

20 aastat planeeritud filmi režissööriks sai viimaks Patty Jenkins, kes on silma paistnud filmiga „Koletis“ ja telesarjaga „Kuritegu“. Peategelast Dianat kehastab Iisraelist pärit Gal Gadot. Tegevustik leiab aset esimese maailmasõja ajal Euroopas, kus Zeusi tütar Diana võtab endale eesmärgiks hävitada sõjajumal Ares, millega lõppeks ka maailmasõda. Kui siiani pole aru saanud, siis Diana ongi Wonder Woman. Tema abiliseks on Steve Trevor (Chris Pine), kes elunäinud ameeriklasena on paras paariline idealistlikule Wonder Womanile.

1941. aasta oktoobris jõudis lugejateni esimeste korda Wonder Womani tegelaskuju. Aastate jooksul on Dianat muudetud ja täiustatud nii füüsiliste atribuutide kui ka vaimsetelt võimetelt. Koomiksina saab lugeda/vaadata/laenutada ka Linnaraamatukogust.

Liis Pallon

„Preester“ neljapäeval, 25. veebruaril kell 21.30 Kanal 12-s, kordus laupäeval, 27.veebruaril kell 17.00

Kui isamaa ees on oma kohused täidetud – poliitikute naised häbistatud nende riietuse valiku tõttu – ning hangud ja tõrvikud jälle kuuri alla uut Jüriöö ülestõusu ootama seatud, siis on aeg oma vana hea soe lohk diivanil üles otsida. Kuigi tegemist on rahvusliku nädalaga, ei ole filmi soovitustel sellega midagi pistmist. Meelega või meeleta.

Scott Stewarti vändatud ja 2011. aastal kinodesse jõudnud „Preester“ on huvitav segu põnevusest, õudusest ja fantaasiast. Tegevus toimub alternatiivses maailmas, kus käib sõda inimeste ja vampiiride vahel. Sõda, mis peaks läbi olema. Sõdalasest preester (Paul Bettany) asub noore sugulase tõttu uuesti võitlema pimeduse sigidikega, aga kas tema hoogtööd päädib triumf – seda ei tohi ma teile öelda. Resultaadi peate ise järgi vaatama.

Filmi kirjeldus tundub üpris „tavapärane“ tänasel filmimaastikul. Kas pole nii?! Miks siis seda vaadata? Põhjus peitub alusmaterjalis. „Preester“ põhineb samanimelisel Hyung Min-woo manhwal (Korea koomiksil), mis on paistnud silma tugevate läänelike mõjutuste ja filigraansete illustratsioonidega. Autor lisab, et inspiratsiooni koomiksiks sai ta hoopiski arvutimängust „Blood“. Koomiks on tsipake teistsuguse tegevustikuga kui linateos (võideldakse deemonitega), ja suurema potentsiaaliga, mida kahjuks autor ei ole kunagi realiseerinud. Koomiksit meie raamatukogus ei ole, aga seda saab lugeda/vaadata selliselt leheküljelt nagu http://www.mangatown.com.

Huvitavat lugemist koomiksi ja filmi võrdlusest siit, Vikipeediast koomiksi ja filmi kohta.

Liis Pallon