Raamatukava

Posts Tagged ‘krimi’

„Unbelievable“ Netflixis

In raamatukava on 25/06/2021 at 09:20

Teine soovitus on ülimalt tõsise teemapüstitusega – vägistamine ja vägistamisohvrite kohtlemine. Alguses sellest sarjast lugedes kartsin, et äkki on tegemist sellise CSI-stiilis odava tühja paugutamisega kasutades ära ühiskonnas esile kerkinud sotsiaalset liikumist #metoo, kuid õnneks küünik minus eksis ja ma sain osa tõeliselt silmiavavast kogemusest.

Enamik vägistamisi leiab aset lähisuhetes, enamik vägistamisohvreid on naised, enamikest vägistamistest ei teavitata korrakaitsjaid, enamik vägistamisjuhtumeid ei jõua kohtusse, enamik vägistajaid ei saa reaalset vanglakaristust. Vot see on alles kontekst! Kui lisada veel sellele, et ühiskond üleüldisemalt on pigem konservatiivsem, kus meestel ja naistel on kindlad rollid ning neile on sünnist saadik seatud reeglid, ootused jne, kus ühel sugupoolel kipub avalikuses rohkem õigus(eid) olema kui teisel (vihjan siin kahele hiljutisele seksuaalsele ahistamisloole, kus oma võimupositsioone ärakasutanud mõisteti õigeks, ja ühiskond kiitis selle põhimõtteliselt heaks ning viibutas näppu hoopiski ohvrite suunas), siis on väga raske ujuda vastuvoolu ning püüda muuta satus quod.

Sari räägib loo ühest noorest 18-aastasest Marie Adlerist, kes pöördub politseisse väitega, et teda on keegi võõras vägistanud. Kaks juurdlust juhtivat meessoost politseinikku võtavad Marie tõsiselt ette ja korduvate ülekuulamiste käigus jõuavad järeldusele, et neiu on kogu loo välja mõelnud. Lisaks sellele saadetakse noorele neiule kohtukutse, sest teda süüdistatakse politseile valeavalduse tegemises. Kolm aastat hiljem asub ühte teist vägistamisjuhtumit uurima Karen Duvall, kellele peagi saab selgeks, et tegemist on sarivägistaja, ning ta kontakteerub väga kogenud politseiniku Grace Rasmusseniga, kelle abiga hakatakse sarivägistaja jälgi ajama. Sari võib olla psühholoogiliselt häiriv seksuaalse ahistamise läbielanutele ja üldse tundlikuma närvikavaga vaatajatele. Sotsiaalne ja süstemaatiline ebaõiglus, mis kajab läbi pea igas stseenis, jättis minu kui naisvaataja hinge nii palju okkaid, et ma nokin neid vist sealt elu lõpuni välja ning mõned ehk jäävadki leidmata ja kriipima.

Sari põhineb T. Christian Milleri ja Ken Armstrongi 2015. aastal avaldatud artiklil “An Unbelievable Story of Rape”, mida saab lugeda siit.

Liis Pallon

“Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” neljapäeviti Kanal2-s

In raamatukava on 24/05/2021 at 12:11

Neljapäeval kell 22.00 esilinastub Kanal2-s kümneosalise sarja “Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” esimene osa. Sari on valminud samanimelise menuromaani ainetel.

Sarja tutvustus telekavas: Noor edukas romaanikirjanik Marcus Goldman vajab inspiratsiooni oma järgmise romaani jaoks. Ta sõidab seda otsima oma mentori, kuulsa kirjaniku professor Harry Queberti juurde. Ent peagi leitakse Queberti aiast 33 aastat tagasi kaduma läinud 15-aastase tüdruku laip ja Quebertist saab peamine kahtlusalune. Goldman asub koos kohaliku politseinikuga juhtumit uurima, et Queberti süütust tõestada. Harry Queberti osas telesarjast “Grey anatoomia” tuttav Patrick Dempsey.” Teistes osades Ben Schnetzer (“The Book Thief”, “Warcraft”, “7 Days in Entebbe” jt), Damon Wayans Jr. (“New Girl”, “Happy Endings”, “My Wife and Kids”), Ron Perlman (”The Name of the Rose”, “Enemy at the Gates”, “Hellboy”, “Sons of Anarchy”), Kristine Froseth (“Looking for Alaska”, “The Society”), Kurt Fuller (“The Good Wife”, “Midnight in Paris”, “The Pursuit of Happyness”, “Anger Management”) ja paljud teised. Seriaali lavastaja ja produtsent on Jean-Jacques Annaud. Tema käe all on varasemalt valminud sellised filmid nagu seda on “The Name of the Rose”, ” Seven Years in Tibet”, “Enemy at the Gates” ja teised. Tegemist on lavastaja esimese seriaaliga. Sari on nii krimimüsteerium, kui ka mitmekihiline lugu nii eneseotsingutest, lörri läinud inimsaatustest, ning kordumatutest tunnetest.

Kuigi Joël Dickeri romaan “Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” on tänapäevaste raamatute kohta üsna paks (653 lehekülge) on iga lehekülg väärt lugemist. Ühtlasi on see ka üks viimaste aasta tõlgitumaid ja müüdumaid romaane. Raamat on ilmunud või ilmumas 42 keeles ning praeguseks on seda müüdud ligi neli miljonit eksemplari.

See on lugu, milles on põnevust, draamat, traagikat ja eelkõige armastust. Raamatu kolm erinevat teemat põimuvad omavahel. Need seob omavahel kokku algaja kirjanik Marcus Golding, kes on oma õpetaja Harry Quebertilt saanud 31 juhist romaani kirjutamiseks. Need juhised on raamatu 31 peatüki sissejuhatuseks.

Raamatu tegevus toimub erinevates aegades. Keelatud armastuse on kirjanik kirjutanud kauniks armastuslooks. Ka kuriteo lahenduse otsimine on põnev.

Võib öelda, et “Twin Peaks” austajatele peaks see olema meeltmööda, kuna paljud lugejad on leidnud sarnasusi just selle sarjaga.

Marite Lõokene

„Babülon-Berliin“ Jupiteris

In raamatukava on 10/04/2021 at 11:25

Teos: Volker Kutscher „Märg kala“ Tänapäev, 2019, tlk Tiina Aro (originaal: „Der nasse Fisch“, Kiepenheuer & Witsch, 2008)

Jupiter: Saksa ajalooline krimisari „Babülon-Berliin“ I ja II hooaeg (režii ja stsenaarium: Tom Tykwer, Achim von Borries, Hendrik Handloegten)

PÖFF tutvustas saksa kõige kallimat ja rahvusvaheliselt edukaimat seriaali Eesti filmivaatajale juba 2017. aasta sügisel, seriaali valmimisaastal. Ilmselt jõudsid paljud vahepeal sarjaga tutvust teha läbi mingi voogedastuskanali või Soome televisiooni, aga lõpuks ometi on sarja kaks esimest hooaega Eesti vaatajatele Jupiteris kättesaadavad. Olgu kohe öeldud, et valminud on ka sarja kolmas hooaeg ning neljanda ülesvõtmine peaks algama tänavu. Seriaali näitamise õigused on ostnud praeguseks rohkem kui 90 riiki.

Filmisõpradele pole seriaal ilmselt märkamata jäänud, ka meedias on see piisavalt tähelepanu pälvinud, aga ma pole üldse kindel, kas kõik sarja vaatajad ja fännid ikka teavad, et sarja kahe esimese hooaja aluseks olevat kirjandusteost on võimalik ka eesti keeles lugeda — tuleb vaid üles leida Volker Kutscheri ajalooline politseikrimi „Märg kala“. See on esimene osa Kutscheri täna juba kaheksast romaanist koosnevas krimisarjast, mille tegevuspaik on Berliin ja keskne tegelane Kölnist pärit politseiuurija Gereon Rath. Romaanisarja esimesed romaanid on autor paigutanud Weimari Vabariigi turbulentsesse lõpuperioodi, aastasse 1929, aga hilisemad juba Natsi-Saksamaa aastatesse. Seni viimase, 2020. aastal ilmunud romaani pealkiri „Olümpia“ kõneleb enda eest — kätte on jõudnud aasta 1936.

Raamatu lugemine tasub end ära juba seetõttu, et romaani ja teleseriaali vahel on mitmeid erinevusi. Kirjanik andis stsenaristidele täieliku loomingulise vabaduse ja on tagantjärele intervjuudes kinnitanud, et filmitegijad on romaani tuuma ära tabanud ning ta tunneb oma romaani tegelaskujud filmis ära, kuigi nad näevad tema kujutluspiltidest erinevad välja.

Mida siis romaanist leida võib, mida filmis pole? Romaani Gereon Rath ei ole Esimese maailmasõja veteran sõjakoledustest tuleneva taagaga, rindesõdur oli ainult tema vend. Kõige enam on filmitegijad aga ümber kujundanud Charlotte Ritteri tegelaskuju. Alates juba hüüdnimest, filmis on see Lotte, romaanis Charly. Film ja romaan langevad kokku üksnes selles, et Lotte peab stenotüpisti ametit ja tema eesmärk on saada tööle politseisse. Romaani Charly ei ole pärit vaesest töölisperekonnast, vaid hoopis kodanlikust miljööst ja finantseerib politseitööga oma juuraõpinguid. Sarja pole samuti jõudnud tema armusuhe Gereon Rathiga. See-eest puuduvad romaanist Rathi vennanaine Helga ja tema poeg. Romaanis põgusalt esinevad venelased Aleksei Kardakov ja Svetlana Sorokina on seriaalis saanud märksa suurema kaalu.

Erinevusi on teisigi, nii et tasub kirjandusliku algmaterjaliga tutvust teha küll!

Linda Jahilo

 

“Jäljed” ja “Shetland” Jupiteris

In raamatukava on 14/03/2021 at 01:09

Mu Šotimaa-vaimustus käib kuidagi hooti ja ettearvamatult. Vahel nagu unustan ära, aga siis toob miski jälle meelde, eelmine kord oli selleks Sean Connery lahkumine, see kord ingliskeelne noorteulmekas (kui kedagi täpsemalt huvitab, siis Teri Terry “Contagion”, aga tegelikult pole see kuigi tähtis, et just see raamat), kus iga loetud Šoti kohanimega hakkas raamat mulle sutsukene rohkem meeldima.

Klõpsasin Jupiteris krimisarju ja esimesena jäi mulle ette Jäljed“, mille tegevus toimub Dundees, paralleelselt jooksevad ühe 18 aasta taguse mõrva ja äsjajuhtunud tulekahju uurimised, rõhk on pigem inimestel kui uurimistel, loodus- ja linnavaated on võrratud, šoti kõnepruuk paitab kõrva ja krimilugu oli ka päris hästi kokku õmmeldud. Sarja algloo pani kirja Val McDermid, kellelt on eesti keeleski paar raamatut ilmunud: “Näkineiu laul” ja “Tapakihk veres“. Val McDermidi raamatuid on meie raamatukogus ka inglise keeles, üks uuemaid on 2019. a. ilmunud “Broken ground“.

Siis tuli järg Shetlandi kätte. “Shetland” põhineb Ann Cleevesi loomingul. Jupiteris on neli hooaega, IMDb andmetega on seal erinevus, tundub, et montaažimeistritel oli omajagu tööd ning erinevates riikides on hooajad ja osade pikkused erinevad.

Sarjas on huvitavad karakterid, siitsealt saab infot Shetlandi eluolu kohta, loodus- ja linna(küla)vaateid on imetlemiesks omajagu, krimilood suht nutikad ja keelepruuk mõnus, eriti meeldisid mulle need vähese jutuga väänikud vanamehed :) ning kui ma pisut ringi guugeldasin, siis tuli välja, et üldse on sarjas suuresti kasutatud šoti näitlejaid, mõned neist on koguni Shetlandilt pärit. Hea meel oli saada kinnitust ühest teisest raamatust üles nopitud faktile, et Šoti ja Norra on tegelikult üksteisele üsna lähedal ning et laias laastus on saareelul igal pool mingid ühised jooned, näiteks see kõik tunnevad kõiki nii positiivses kui negatiivses mõttes, erinevus on detailides.

Kui katkuaeg kunagi läbi saab ja aeg on reisiplaane tegema hakata, siis kohalikud plaanivad teha ekskursioone filmiga seotud paikadesse. Mul hakkasid küll varbad selle jutu peale kihelema :)

Esimese hooaja osad on sellised klassikalised krimisarja omad, et ühes osas on üks lugu ning iga osa on erineva raamatu põhjal. Järgmised hooajad sarnanevad eelmainitud “Jälgedele”, lugu jutustatakse osade kaupa läbi hooaja, ka on järgnevatel osadel kirjas, et sari on Ann Cleevesi karakterite põhjal, mitte romaanide põhjal. Kas selle tõttu või mingil muul põhjusel, aga mulle tundus esimene hooaeg kõige tugevam, ülejäänuid oli küll huvitavad vaadata, aga ei läinud nii hinge, oli tarbetut venitamist, ka läksid teemad liig päevapoliitiliseks kätte ära ning oldi kohati punnitatult julmad. Ahjaa, vaatajatele veel soovitus, et ärge neid osade-kokkuvõtteid lugege, need on kirjutanud keegi, kes ise krimkasid ei tarbi ning annavad liiga palju infot välja.

Ann Cleevesi romaanid (“Ronkmust“, “Valged ööd“, “Punased luud“, “Vareselõks“, “Sinine välk“, “Surnud vesi“, “Lugusid jutustades“, “Õhku haihtunud“, “Külm maa“, “Kulutuli“) on meil raamatukogus üsna populaarsed, ingliskeelsetest on värskeim “The long call“. Kui Ann Cleevesi looming kõnetab, siis tema teoste põhjal on olemas (ja Jupiteris nähtav) ka sari Vera, aga see sari viib praegusest teemast natuke liiga lõunasse.

Huvitavaid Šoti krimikirjanikke on veel palju, aga ma toon siin välja kolm nime: M. C. Beaton,  kes jättis mulle ühel Heade Ridade kohtumisõhtul äärmiselt sümpaatse mulje, kelle looming mind ennast just eriti ei kõneta, aga kes on meie raamatukogu lugejate vaieldamatu lemmik krimikirjanike hulgast, kelle krimid on natuke leebemat sorti ning tema romaanide tegvuspaigaks on enamasti Šoti maakohad, Liia Lassi kirjutas ühe teose kohta Lugemissoovituse blogisse; Ian Rankin, kes on minu lemmik Šoti krimikirjanike hulgas, tema teoste tegevuspaik on enamasti Edinburgh ning krimi ja olme on minu meelest tema loomingus oivalises tasakaalus, Lugemissoovituse blogisse kirjutas ühe raamatu kohta Tiina Tarik ning Ian Rankini elust ja loomingust tegid lühikokkuvõtte Annika Aas ja Halliki Jürma; Alexander McCall Smith on üsna mitmekülgne autor ning erinevad sarjad toovad erinevaid ja ootamatudki tegevuspaiku, minu silmis on tema eriline tugevus südamest tulev soojus, mida ta suudab ka krimilugudesse sisse panna, Lugemissoovituse blogist saab lugeda Kaja Kleimanni juttu Šotimaal toimuvast krimisarjast ning Krõõt Kaljusto-Munck kirjutas Botswana-sarja raamatust.

Tiina Sulg

 

“Mõrv Idaekspressis” esmaspäeval, 8. märtsil kell 22.30 TV3s

In raamatukava on 08/03/2021 at 01:08

Tutvustusjutt: Luksuslikust rongisõidust läbi talvise Euroopa saab ühel ööl verdtarretav mõrvamüsteerium. See on lugu kolmeteistkümnest võõrast, kes on rongiga lumevangis, sealsamas toime pandud mõrvast ning maailma parimast detektiivist nimega Hercule Poirot, kes peab ajaga võidu joostes lahendama selle juhtumi olukorras, kui kõik tema ümber on kahtlusalused. “Mõrv Idaekspressis” on Agatha Christie samanimelise kirjandusklassikasse kuuluva romaani alusel valminud põnevusfilm, mille lavastas Kenneth Branagh (“Hamlet”), stsenaariumi kirjutas Michael Green (“Logan”, “American Gods”). Osades Kenneth Branagh (“Wallander”), Tom Bateman (“Da Vinci deemonid”), Penélope Cruz (“Vicky Cristina Barcelona”), Willem Dafoe (“Grand Budapest hotell”, “John Wick”), Judi Dench (“Casino Royale”), Johnny Depp (“Kariibi mere piraadid”), Josh Gad (“Kaunitar ja koletis”), Derek Jacobi (“Gladiaator”), Leslie Odom, Jr. (“Hamilton”), Michelle Pfeiffer (“Stardust”), Daisy Ridley (“Star Wars: Jõud tärkab”), Marwan Kenzari (“Muumia”, “Lubadus”), Olivia Colman (“Öine administraator”), Lucy Boynton (“Sing Street”), Manuel Garcia-Rulfo (“Seitse vaprat”) ja Sergei Polunin.

Treiler:

Eks see ole vägagi tuntud film vägagi tuntud raamatu põhjal, aga kindlasti tasub seda meelde tuletada, sest Agatha Christie looming ei vanane ning see film on üsna omapärase ja mulle meelepärase lahendusega ning põneva näitlejaansambliga. Britt Rosen kirjutas filmist Postimehes, Liis analüüsib filmi siin.

Tiina Sulg

 

 

„Requiem“ Netflixis

In raamatukava on 03/02/2021 at 12:40

Mulle meeldivad igasugused salapärasused ning inimloomuse kõige pimedamad ja võikamad keerdkäikude lõpus pesitsevad tupikud. Mulle meeldivad ka naispeategelastega raamatud, filmid, sarjad, kus peategelase päästmises ei osale teine sugupool (ajalooliselt naistele omistatud nimetus, aga siinkohal hoopiski meestele). Naisi on sajandeid allasurutud toodud eelkõige ettekäändeks, et igasugune tegevus soodustab emaka välja kukkumist (no tõepoolest!).

2018. aastal Netlixis ilmunud „Requiem“ on 6-osaline sari, mis algselt pidi saama ka teise hooaja, kuid kahjuks rahalistel põhjustel jäeti sinnapaika. Tegemist on eneseotsingu ja õudussarjaga, sekka hullumeelsust ja väikelinnale omaseid rõvedaid saladusi.

Peategelane Matilda (Lydia Wilson) otsustab peale oma ema tontlikku enesetappu hakata uurima oma päritolu ning avastab, et tegelikult ta ema ei olnudki ta ema ja ta ise ei olegi tema ise. Matilda on tugev karakter, kelle kindlameelsus ja sihikindlus toob kaasa palju ohvreid, kuid lõpuks leiab ta otsitud vastused. Aga kas see kõik on olnud seda väärt?

Ma ei taha eriti ära rikkuda selle imelise sarja ootamatusi, kuid seal on kesksel kohal Elizabeth I õukonna maagi John Dee leiutatud inglite keel – John Dee väitis, et inglid aitasid tal paljusid raamatuid kirjutada ja nii mitmeidki probleeme lahendada. Seetõttu sai talle osaks sajandite pikkune põlgus ja naeruvääristamine. John Dee ei olnud üksnes alkeemik, vaid tegelikult ka teadlane ja filosoof, kuid 16. sajandil ei olnud neil mõistetel kiriku jaoks erilist vahet.

Inglite keelest on kütkestavalt kirjutanud samanimelise romaani Meelis Friedenthal, kelle raamatust kirjutasin ma ammu-ammu lugemissoovituste blogisse.

Liis Pallon

„Young Wallander“ Netlixis

In raamatukava on 01/02/2021 at 12:57

Wallanderist ja Põhjala tumekirjandusest on siin blogis kirjutanud nii Kaja Kleimann kui ka Tiina Sulg. Wallanderist endast on tehtud üpris palju sarju, Kaja soovitatud briti telesari on kindlasti üks parimaid ja silmapaistvamaid, kuigi Põhjala tumekirjanduse ängi ei suuda see päris täpselt tabada.

Kurt Wallander on Henning Mankelli loodud kirjanduslik tegelane, kelle siseilm on erinevate traumaatiliste juhtumiste ja lähedaste nõudmiste, ootuste tõttu parandamatult sõlme läinud. Ühest küljest on tegemist emotsionaalselt ebaintelligentse ja teisalt äärmiselt tundliku tegelaskujuga. Mõnikord on väsitav näha sadu ja sadu filme, telesarju samasugustest piinatud keskealistest politseinikest, aga Wallander on minu jaoks sümpaatne ja arusaadav karakter.

„Young Wallander“ on eelmisel aastal Netflixi enda poolt välja antud Rootsi-Suurbritannnia ühistööna ilmunud 6-osaline sari, mis loodetavasti saab ka uue hooaja. Sündmused leiavad aset tänapäeval ja eelnevad Mankelli raamatute tegevustikule. Põhimõtteliselt on see justkui kujunemislugu, visuaalne Bildungsroman. Sari lahkab tänapäeva heaoluühiskonna pahesid ja hüvesid, rassilisi konflikte ning inimeste ürgset vajadust hoida ja kaitsta oma.

Sari ei saanud positiivset vastukaja, sest kriitikud, kes olid vana Wallanderiga harjunud ei suutnud mõista noore Wallanderi põhjendatud olemasolu tänapäeval. Kurtes eelkõige selle üle, et miks peaks Mankelli fännidele tänapäevane Wallander korda minema. Tegelikult näen mina aga selles sarjas püüdu meelitada nooremaid, ühiskonna kriitilisemaid vaatajaid kirjanduslike tegelaste juurde, kes võib-olla ununeksid, sest neid ei ole ajakohastatud.

 

Liis Pallon

“Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” esmaspäeval, 19. oktoobril kell 22.00 TV3s

In raamatukava on 17/10/2020 at 13:33

See film ja ka eelmine “Jack Reacher” on mul nägemata, aga Lee Childi raamatuid, mille alusel film on tehtud, olen ma lugenud üsna usinalt ja neid raamatuid teistele lugemiseks hääl meelel soovitanud, mu kolleegid on muga üsna ühel nõul, raamatukogu lugemissoovituse blogist leiab päris mitu soovitust: “Lee Child „Viperusteta”“, “Lee Child „61 tundi”” ja “Lee Child “Nagu vits vette”“. Lisaks sellele, et raamatutes on omapärane ja karismaatiline peategelane, peadpööritavalt põnev sündmustik ning läbi tegevustiku Ameerika eluolu ja ajaloo üksikute nüansside tutvustamine, on südantsoendav lugeda, kui hästi arvab autor raamatukogudest, minu lemmiktsitaat raamatukogude kohta on raamatust “Üks lask” ja kõlab umbes nii: “Raamatukoguhoidjad on toredad. Nad vastavad, kui neilt küsida.”

Filmi tutvustus: Tom Cruise’i uusim ja kauaoodatud action-film, järg 2012. aastal linastunud „Jack Reacherile“, põhineb Lee Childi 100-miljonilise läbimüügiga kuulsa bestseller-sarja 18ndal raamatul „ Jack Reacher: Ära mine iial tagasi“. Kui major Susan Turner (Cobie Smulders), Reacheri kunagise uurimisüksuse uus tarmukas pealik, pistetakse riigireetmises süüdistatuna trellide taha, sekkub sündmustesse järeleandmatu õigluse eest võitleja, endine armeeohvitser Jack Reacher (Tom Cruise) isiklikult. Jack, kel on major Susani suhtes õige natuke ka romantilised lootused, ei kohku tagasi mitte millegi ees, et põhimõttekindla naise süütust tõestada. Asjalood on ohtlikult hämarad, sest reetmise süüdistus on kattevari armee tipust juhitavale vandenõule ja süütute sõdurite mõrvadele. Et Jackil korralikult jalgealune tuliseks kütta, tõmmatakse sündmustesse eriti alatu võttena üks keerulise taustaga noor daam. Režissööritoolis on võimsate filmide poolest tuntud Edward Zwick („Vereteemant“, „Sügiselegendid“) ning stsenaariumi autoriteks on Richard Wenk (“Palgasõdurid 2,” “Kutsuge McCall”), Marshall Herskovitz (“Armastus ja teised uimastid,” “Viimane samurai”) ja Edward Zwick.

Kriitikute üldine arvamus (n Karoliina Vasli Äripäevas “Film kõlbab pingete maandamiseks tööpäeva järel, aga ei enamat” ja Margit Adorf ERRi lehel “Arvustus. Tom Cruise on kahtlaselt heas vormis“) näib olevat, et ega see film ülearu hästi välja kukkunud ei ole ja ka raamatute autor on peale esimest rõõmuhõiskamist, et ta raamat filmiks tehti, kaaluma hakanud, et ehk oleks mõni teine näitleja peaossa paremini passinud (Inna-Katrin Heina kokkuvõte välisajakirjandusest: “Jack Reacheri loonud kirjanik Lee Child: Tom Cruise ei ole piisavalt pikk, et seda tegelast kehastada“). Aga olemas need filmid Tom Cruise’iga peaosas nüüd on ja eks ma kunagi need uudishimust ka ära vaatan.

Treiler:

Tiina Sulg

“Midsomeri mõrvad” reede õhtuti ETV-s, laupäeviti ja pühapäeviti TV3-s

In raamatukava on 28/05/2020 at 08:13

Idüllilised Inglismaa külakesed on ühed ohtlikud paigad! Seda on meile õpetanud mitmed suured krimikirjanikud ning juba üle 20 aasta õpetab seda meile inspektor Barnaby Caustoni politseijaoskonnast. Vahepeal on küll Tom Barnaby erru läinud ja ohjad üle võtnud John Barnaby, aga ega see Midsomeris midagi suurt muutnud pole. Tulevad uued inimesed, nad kas tapetakse või tapavad nemad kellegi, Barnaby uurib ja püüab kurjategija kinni. Vahepeal muidugi ujuvad lagedale saladused ja vandenõud, keegi peatab kedagi ja tihti on mängus keerulisemast keerulisemad peresidemed.

Ma ei ole alati olnud Midsomeri austaja, oli aeg, kui see mulle ei meeldinud. Üks osa on pikk, kõik juhtub kuidagi aeglaselt, Barnaby kohe üldse ei saa asjaga hakkama jne. Ja no peab see sari nii pikalt kestma, kas ei ole juba kõik võimalikud Midsomeri elanikud kas ära tapetud või kellegi tapmise eest vangi pandud? Ja asi kestab edasi, pean nüüd küll tunnistama, et minu suureks rõõmuks. Võiks vist kasutada inglise keelt ja öelda kõige selle kohta: “It grows on you.” Olen jõudnud selleni, et istun ja kirjutan sisuliselt oma armastuskirja Midsomerile!

Väga raske on uskuda, et Caroline Grahami romaanide põhjal vändatud sari on oma algmaterjali kaugele seljataha jätnud ja muutunud nende 20+ aasta jooksul millekski hoopis enamaks! Jah, see on tavaline Briti krimisari, mis on aga suutnud leida endale nišši ja jäänud sinna võitmatuna püsima. Mõnes mõttes on Midsomer võtnud üle Poirot telesarja rolli kui tuntud ja vähemtuntud näitlejate kogunemiskoht või hüppelaud. Kui varem oli paljusid tuttavaid nägusid võimalik kohata belglasest detektiivi kõrval, siis nüüdseks on võimatu jätta märkamata kõiki neid näitlejaid, kes on tapnud või saanud tapetud mõnes pisikeses Midsomeri maakonna külakeses. Orlando Bloomi võib kohata sarja kolmandas hooajas; Henry Cavill näitas oma nägu seitsmendas; Peter Capaldi, mulle tuttav 12. Doktorina Doctor Who’s, üheksandas. Kaheteistkümnendas hooajas võib trehvata Olivia Colemani. Toby Jones, majahaldjas Dobby hääl Harry Potteri filmides, liikus Midsomeris ringi teisel ja kolmandal hooajal ning kui Potteri fännidele tundub, et nad on näinud Midsomeris ka Dolores Umbridge’i, siis võib see olla väga tõenäoline, tegutses ju teisel hooajal seal ka Imelda Stauntoni kehastatud tegelane (enne kui temast sai kõige kurjem tegelane Harry Potteris).

Miks mina vaatan Midsomeri mõrvalugusid?

  • Üks osa on piisavalt pikk, et õhtusöök valmis saada. (Järelvaatamine)
  • Ikka leidub mõni osa, mille sisu täpselt ei mäleta ja lõpplahendust ei tea.
  • Kaunid vaated pisikestele küladele, kuhu ise vist minna ei julgeks.
  • Tegelased, kes ka pärast sajandat osa tunduvad ikka uute ja värsketena.
  • Briti huumor.
  • Tõsiselt, võimalus näha ja kaudselt kogeda elu kohas, kuhu ise kolida ei tahaks. Ma oleksin arvatavasti esimene, kes uuele mõrtsukale ette jääb!

20. Hooaja pidulik treiler:

Irina Möldre

“Hercule Poirot. Eesriie. Poirot’ viimane juhtum.” esmaspäeval, 25.mail kell 22:05 ETV+s, kordus pühapäeval, 31. mail kell 21.15 ETV+s.

In raamatukava on 21/05/2020 at 14:58

Haige ja vanaldane Poirot kohtub taas kapten Hastingsiga Stylesis, kus nad olid 30 aastat varem tutvunud ning koos oma esimese juhtumi lahendanud. Nüüdki hakkavad toimuma mõrvad ja Poirot peab viimast korda oma halle ajurakke tööle sundima. 

Agatha Christie loodud eeskujulike vuntsidega nutikas belgia detektiiv Hercule Poirot astus lugejate ette esimest korda 1920. aastal teoses “Saladuslik juhtum Stylesis”. Poirot’ kuulsad hallid ajurakud lahendasid oma viimase kuriteo 1975. aastal postuumselt avaldatud romaanis “Eesriie” (“Curtain: Poirot’s Last Case”, eesti keeles ilmunud eraldi raamatuna 2014. aastal  ja kogumikus “Hercule Poirot: Hastingsi lahingud” 2008. aastal), mis oli kirjutatud märksa varem, kuid ootas Christie seifis õiget aega. Eesti keeles avaldati mõlema teose esmatrükid samade kaante vahel 1984. aastal, tõlkijaks Ralf Toming.

Poirot’d on kehastanud mitmed tuntud näitlejad, aga kõige silmapaistvam neist ainuüksi ekraniseeringute arvu poolest on briti karakternäitleja David Suchet. Suchet alustas Poirot kehastamist 1989. aastal lühijutu “Claphamide koka seiklus” ekraniseeringus (ilmunud 1974. aastal kogumikus “Poirot’s Early Cases”, eesti keeles 2004. aastal pealkirjaga “Poirot’ varasemad juhtumid”), ja lõpetas ligi veerand sajandit hiljem, 2013. aastal linastunud teoses “Eesriie. Poirot’ viimane juhtum” (vt ülal). Oma teekonnast legendaarse detektiivi kehastajana kirjutas Suchet 2014. aastal ka eesti keelde tõlgitud raamatu “Poirot ja mina” (tõlkijaks Ragne Kepler). Teos on rangelt soovituslik kõigile, kes on Suchet’ kehastatud Poirot’ usku ja vaadanud suurema osa, kui mitte kõik, tema osalusel filmitud ekraniseeringud.

“Eesriides” on sarja jooksul armsaks saanud tegelased (ja neid kehastavad näitlejad) silmnähtavalt vananenud, Poirot’ lisaks ka veel haige. Pean hoiatama, et seetõttu ei pruugi vaatamissoovituse järgimine olla lihtne – nagu vaataksid oma vanu sõpru vananemas ja suremas. Seda enam, et neid mängivad karakternäitlejad ja kogu produktsioonimeeskond on teinud tõesti tublit tööd. Fiktsionaalsed tegelased on aga surematud, nii et pärast “Eesriiet” võib taas hakata lugema-vaatama “Saladuslikku juhtumit Stylesis” ja kõik on jälle hästi.

Kairi Jets

„Nugade peal“ praegu kinodes

In raamatukava on 03/12/2019 at 10:44

Läinud nädalavahetusest saati saab kinodes vaadata Rian Johnsoni värsket krimifilmi „Nugade peal“.

„Nugade peal“ on stiilne ja õnnestunud meelelahutus kõigile Agatha Christie laadis krimilugude austajatele. Sisututvustuses seisab: „Kui populaarne krimikirjanik Harlan Thrombey (Christopher Plummer) leitakse pärast ta 85. sünnipäeva oma kodust surnuna, kutsutakse juhtunut uurima uudishimulik ja võluv detektiiv Benoit Blanc (Daniel Craig). Blanc puutub Harlani enneaegse surma tagamaid selgitades kokku Harlani ebatavalise perekonnaga ja pühendunud alluvatega ning peab valede ja pettuste võrgu lahti harutama.“ Korralikule Christie-stiilis loole kohaselt teeb süžee ootamatuid keerdkäike, mõrvar peab olema keegi omadest, sest kõigil kohalolnutel on kuriteoks nii motiiv kui ka võimalus, ja tõde selgub muidugi alles filmi lõpus.

Filmi treiler:

Rian Johnson on filmisõpradele tuttav ennekõike selliste ulmefilmide lavastajana, nagu “Ajasõlm” ja “Star Wars: viimased jedid,” ning osatäitjaidki on filmis selliseid, kelle pärast kinoskäik ette võtta. Daniel Craigi poolt mängitav detektiiv Benoit Blanc on ameerika versioon briti Hercule Poirot’st ja muidugi räägib ka Blanc aktsendiga, mida on Craigi esituses tõeliselt nauditav kuulata. Peamiselt Kapten Ameerikana tuttav Chris Evans mängib võluvat, kuid hukka läinud perepoega; pühendunud põetajat kehastab sarmikas Ana de Armas (varasemast näiteks film „Blade Runner 2049“); kaasa teevad ka Jamie Lee Curtis, Don Johnson, Christopher Plummer, Toni Collette jt.

Filmi vaatamine toob paratamatult meelde Agatha Christie raamatud, eriti Poirot’ lood. Rian Johnson on enda inspiratsiooni allikana teiste hulgas nimetanud näiteks selliseid Christie lugusid: „Mõrv Idaekspressis“, „Kümme väikest neegrit“, „Surm Niilusel“, „Peegel mõranes“ ja „Kurjus päikese all“.

Ja veel ühe teistpidi seotud soovituse lisaks lõpetuseks. Indrek Harglalt ilmus just värskelt järgmine apteeker Melchiori lugu: „Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium“, sest temagi ju ütleb, et kirjutab oma lugusid Agatha Christie viisist ajendatuna. Et kui kõik Agatha Christie lood on juba väga tuttavad, aga filmist ajendatuna (või vastupidi) sooviks midagi värsket veel selles stiilis, siis järgmine apteeker Melhiori seiklus sobib hästi!

Mai Põldaas

“Purpurjõed” reedel, 1. novembril kell 22.55 ETV+s

In raamatukava on 29/10/2019 at 19:49

“Purpurjõed” (“Les rivières pourpres” (“The Crimson Rivers”)) on 2000. aastal valminud Prantsuse psühholoogiline põnevik. Komissar Pierre Niemans (Jean Reno) läheb mäestikulinnakese eraülikooli lahendama elajalikku mõrva. Juurdluse käigus ristub ta tee noorema ametivennaga (Vincent Cassel), kes uurib üht teist kuritegu, mis pole vähem mõistatuslik. Nad on sunnitud alustama koostööd, kuid see kulgeb üle kivide ja kändude. Surmajuhtumeid tuleb üha juurde ja neil endilgi on põhjust oma elu pärast karta. Selle luupainajaliku loo lavastas Mathieu Kassovitz, kes kirjutas ise ka stsenaariumi, mille aluseks on Jean-Christophe Grangé´romaan.

Kui ma filmitutvustust nägin, siis ma olin parasjagu üllatunud, et kus kivi all ma sel 2000. aastal siis olin, et ma selle filmi olemasolust tänaseni miskit ei teadnud. Olgu, ma ei ole just kuigi suur filmihuviline, aga selle filmiga on seotud kolm nime, mis on mu jaoks siiski niipalju tuttavad, et mingi huvi oleks pidanud mul selle filmi vastu tekkima.

Jean-Christophe Grangé — 1961. aastal sündinud prantsuse kirjanik suutis oma esimese eesti keelde tõlgitud raamatuga “Huntide impeerium” mulle üsna muljet avaldada. Ja nii ma neid teisi ka lugesin. Põnevusega. Teda on võrreldud Stephen Kingiga, aga mu meelest võiks teda võrrelda Mankelli või Larssoni või ükskõik kellega sealt nordic noir’i kambast. Tema raamatutes on ohtralt süngust, psühholoogilist urgitsemist, minevikuvarje, ja mitte just kõige leebemaid kuritöid.

Jean Reno — Jean Reno nimi on mulle, ja ma usun, et paljudele teistele, tuttav eelkõige filmist “Leon”, sealt jäi see nimi eriti eredalt meelde. Nii tegelaskuju kui näitleja oli kuidagi teistmoodi ja huvitav. Ma ei olnud kunagi Jean Reno kohta lisainfot otsinud ja nii oli mulle päris üllatus, et tegelikult on ta Hispaania juurtega, üles kasvanud Marokos ja Prantsusmaale saabus alles seitsmeteistaastaselt. Seepärast ta vist suudabki hästi kohaneda ja sobib igasse filmi, kuhu teda mängima on kutsutud.

Mathieu Kassovitz — Küll ma mõtlesin, kust see nimi mulle tuttav on, aga lahendus oli lihtne: esiteks mängis ta kultusfilmis “Amelie” ja teiseks lavastas ta 1995. aastal filmi “Viha” (“La Haine”), mis mu meelest tabas ära tollel hetkel midagi olulist. Päris kahju, et ta viimastel aastatel midagi lavastanud ei ole. Selles “Vihas” mängis muuseas ka Vincent Cassel.

Lugesin raamatu üle ja nii sügavat muljet kui neliteist aastat tagasi see raamat mulle seekord jätta ei suutnud, et ühtpidi olin ma looga juba kursis ja teisalt on neid Põhjamaade süngusi pidevalt peale tulnud ja nii olen ma natuke tuimemaks muutunud, aga täitsa korraliku põnevusloona soovitaksin seda raamatut tänagi. Film oli tänapäevase pilguga korralik keskmine krimilugu, aga ma usun, et üheksateist aastat tagasi oleks film oma korralikult läbimõeldud süžee, omapärase filmikeele, huvitavate tempovahelduste, heade näitlejatöödega ning põnevuse kruttimisega olnud üsna elamus. See, et Grangé sai näppupidi filmi stsenaariumi kallal ka nokitseda, on ainult hea. Et kuigi tegelaskujusid oli raamatust filmi tõstes osaliselt kaduma läinud ja ega allesjäänute kirjeldused eriti algsetele ei vasta ning vihjeid antakse vahel edasi muudmoodi ning lõpp on hoopis teistmoodi, siis miskit on sest raamatust suudetud siiski filmilinale kanda. Kui raamatuarvustusi otsisin, siis hõiskasin endamisi, et küll on hea, et meil on Jaan Martinson, kes suurema jao eestikeelsest krimist jõuab läbi hekseldada, “Purpurjõgede” kohta kirjutas ta “Väärikad prantslased annavad pättidele pasunasse“.

Kui “Purpurjõgedest” väheks jääb siis valik lisalugemist prantsuse krimikirjandusest (võtsin neid autoreid, kelt on eesti keelde tõlgitud vähemalt kolm raamatut):

Jean-Christophe Grangé

Fred Vargas

Georges Simenon

Gilbert Gallerne

Jean-Claude Izzo

Maurice Leblanc

Jean-Luc Bannalec on tegelikult hoopis sakslane, aga tema romaanide tegevuskohaks on Prantsusmaa

Kes aga tahab filmilainel jätkata, siis 2004. aastal valmis “Purpurjõed II: maailmalõpu inglid” (“Les rivières pourpres 2 – Les anges de l’apocalypse” (“Crimson Rivers II: Angels of the Apocalypse”)), lavastaja Olivier Dahan, ning eelmisel aastal linastus 8-osaline telesari. Nende mõlema ühisosa raamatuga paistab olevat vaid komissar Pierre Niemansi tegelaskuju, aga abiks seegi.

Tiina Sulg

 

 

 

„Lumememm“ kinos „Ekraan“ ja Cinamonis

In raamatukava on 25/10/2017 at 12:23

Norra pimedatest fjordidest on lisaks romantiseeritud kaabakatele-viikingitele jõudnud maailmani ka sünge deemonitest puretud Harry Hole. Harry Hole on samamoodi geniaalne nagu Holmes või Poirot, ning samamoodi üksik ja psühholoogiliselt vaevatud. Kirjanik Jo Nesbø on rutjutud detektiivist Harry Hole’ist kirjutanud juba 11 raamatut, millest seitsmes „Lumememm“ jõudis filmina äsja ka Eestisse.

Rootsi päritolu režissöörile Tomas Alfredsonile, kes on tuntud ka sellise kurvameelse vampiirifilmi nagu „Lase sisse see õige“ (2008) poolest, on see alles kuues film, nii et käesoleva filmi vastakad arvustused on täiesti mõistetavad. Michael Fassbender Harry Hole’ina on põhjendatud valik – põhjatult nukrad silmad ja lohutamatu maailmavalu oleks justkui kodeeritud tema DNA-sse.

Natuke ka loost endast. Eliituurimisrühma kuuluv Harry Hole püüab tabada Norra esimest sarimõrvarit, kes kasutab oma visiitkaardina, arvasite õigesti, lumememme.

Film on saanud üpris negatiivset vastukaja – olles klišeelik, raskesti jälgitav, hooletult kokku pakitud (hea nali, eks ole!). Alfredson on õigustanud oma linateose eksistentsi sellega, et tõesti jäädi ajahätta…

Mina soovitan oma silmaga lugu nii paberil kui linal ise üle vaadata. Ei ole just palju filme Skandinaavia algupärase žanri teemadel – kõige tuntum on ehk „Lohetätoveeringuga tüdruk“.

Loe juurde samanimelisest raamatust endast (soovitan tegelikult kogu Harry Hole’i sarja) ja filmi kohta IMDb-st.

Liis Pallon

“Blitz” reedel, 5. mail kell 23.30 Kanal2-s

In raamatukava on 05/05/2017 at 06:55

Vahel on päris hea pea puhastamiseks kivinägudega näitlejatega (jah, see on tavaliselt selline nokkimise ja meeme tegema inspireeriv teema, aga mulle üldiselt sellised vähegrimassitavad näitlejad meeldivad (ja mõnel puhul kannavad märulimehed elegantselt välja selle, ega ega neid ju sügavate emotsioonide väljendamiseks ei palgatud)) tehtud märulifilme vaadata, seda see iiri autori Ken Brueni krinaalromaani põhjal valminud film eeldavalt on.

Tutvustus: Jason Statham (“Mehaanik”, “Palgasõdurid”) kehastab põnevikus “Blitz” karmikäelist, kompromissitut ja ebatavaliste töövõtetega uurijat Branti, kelle paarimeheks on seersant Porter Nash (Paddy Considine, “Bourne’i ultimaatum”). Meeste ülesandeks on uurida politseinike mõrvaseeriat. Režissöör Elliott Lester. UK 2011.

Eesti keeles on Ken Bruenilt ilmunud “Londoni puiestee“, mis jõudis kinolinale 2010. aastal (režisöör William Monahan).

Ken Bruen Wikis.

Jason Statham Wikis.

Film IMDb-s.

Ken Bruen avab pisut oma kirjutamise tagamaid:

Lõputsitaat Ken Bruenilt:

Tiina Sulg

 

“Jack Reacher” TV3-s esmaspäeval, 12. detsembril kell 22.00

In raamatukava on 12/12/2016 at 07:40

jackreatcerraamatLee Child’i poolt loodud tegelaskuju nimega Jack Reacher on seigelnud juba 21 raamatu lehekülgedel. Reacheri sarjaga on selline naljakas lugu, et kuigi eesti keelde on tõlgitud juba kümme raamatut, ei ole neid tõlgitud järjepidevalt, nii näiteks on eesti keelde tõlgitud sarja 18. raamat “Ära mine iial tagasi”, kuid tõlkimata on näiteks sarja 7. raamat. Esimesena ilmus eesti keeles 2007. aastal hoopiski sarja 4. raamat – “Külaline” ja alles aastal 2009. ilmus esimene raamat – “Tapamaja”. Praeguseks on filmilinale jõudnud 2 raamatut – sarja 9. (“Üks lask” – aastal 2012) ja 18. raamat (“Ära mine iial tagasi” – tänavu novembris). Sellel esmaspäeval näitab TV3 2012. aasta filmi, mis kannab nime “Jack Reacher”.

Filmi tutvustatakse nõnda:

jackreatcerfilmPärast seda, kui snaiper surmab kuue lasuga päise päeva ajal viis inimest, osutavad kõik asitõendid vahi all olevale kahtlusalusele. Ülekuulamisel ei lausu mees sõnagi, kirjutab vaid paberile ühe lause: „Kutsuge Jack Reacher!“ Sellest saab alguse erakordne jaht tõe väljaselgitamiseks, mis viib endise sõjaväepolitseiniku Reacheri kokkupõrkekursile ootamatu vastasega, kes on väga osav ning valmis kasutama kõhklematult vägivalda, et oma saladust varjata.

Peategelast Jack Reacherit kehastab Tom Cruise. Filmi lavastaja on Oscari-võitja Christopher McQuarrie (“Tavalised kahtlusalused”). Teistes osades näeme Rosamund Pike (“Kadunud”), Richard Jenkins (“Metsamajake”), David Oyelowo (“Ahvide planeedi sünd”, “Shotimaa viimane kuningas”, “Selma”), Robert Duvall (“Ristiisa”) ja eelkõige lavastajana tuntud Werner Herzog (“Fitzcarraldo”).

Marite Lõokene

Lee Childi raamatust „Viperusteta” Lugemissoovituste blogis.