Mida sel pühapäeva õhtul ikka muud teha, kui ühte head krimkat lugeda või vaadata :)
Igatahes on tegu üsna vana raamatuga, mida on eesti keeles ilmunud päris mitu trükki. Lugemiselamustest toon viite Siiliste blogile ja Marianni blogile, seal on ka ilusalt lavastatud ja üles võetud raamatupildid. Ja tegu on üsna uue filmiga, pärit 2020. aastast.
Filmitutvustus on küll nadi: Surnud naise kingast leitakse nimekiri inimestest, kellest paljud on juba surnud. Üks neist on Mark Easterbrook, kes hakkab asja omal käel uurima ja jõuab väikese alevikuni, millega oli seotud ka tema surnud esimene naine. Mark sukeldub nõidade ja musta maagia maailma, et päästa oma elu ning lõpuks tõde välja selgitada.
Aga ma usun, et sisu on tädi Agatha vääriline.
Raamatukaanepildigalerii:
Ahjaa, kas te teadsite, et ka August Jakobson on kirjutanud raamatu pealkirjaga “Tuhkur hobune“? Mina varem ei teadnud, uudishimu tõstis pead, aga eks näis, kas ma raamatusse sissevaatamiseni ka jõuan.
Ja siis jooksis mulle ette Wiki artikkel, kus antakse teada, et Tuhkur (inglise keeles mealy, prantsuse keeles pangaré) on hobuse karvavärvus, mille puhul on üldiselt heledas või hallis karvkattes pruune karvu, silmade ja mokkade ümbrus ning kõhualune on heledamad. EKSS seletuse järgi tähendab tuhkur tuhakarva heleda karvaga hobust, ilukirjanduses on sõna kasutatud segakarvaliste hobuste kohta. Tuhkur värvus esineb fenotüübis mitmetel hobuslastel ja väikestel kaamellastel, eriti selgelt hobusel, eeslil ja alpakadel. Seda iseloomustab karvkatte teatud alade väksem pigmenteeritus: koon, silmaümbrus, kõht ja jäsemete sisekülg on heledama karvaga. Sellise karvavärvuse jaotuse puhul on tegemist looduses laialt levinud vastuvarjutuse printsiibiga.
Ja ma ei saa isegi väga hästi aru, kuidas me sinnamaani jõudsime, et ma ilusaid hobupilte siia jutu lõppu jagan, aga nii see läks:
Tiina Sulg
Tädi Agatha pärandist on ikka ja jälle midagi võtta, kas otse lavale/kinolinale või siis mingeid asju ümber mängides on tema looming mingi kindel taustsüsteem või vihjete allikas või ka lihtsalt inspiratsiooniks. Selles filmis tundub olevat see asjade ümbermängimine kõigis kolmes aspektis ja ma loodaks, et katkeid sellest legendaarsest Agatha Christie näidendist “Hiirelõks” on filmis ka.
Hercule Poirot on Inglise krimileedi Agatha Christie loomingu üks kuulsamaid detektiive ja David Suchet on vaieldamatult kuulsaim Hercule Poirot´ visuaalne kehastus. Selles tunniajases lühidokumentaalis võtab Poirot´ kehastus ette aga autori enda, külastades Christie sulejooksu inspireerinud paiku ja vesteldes inimestega, kel on selle maailmakuulsaks saanud kirjanikuga isiklik seos või kes on temast raamatuid kirjutanud. Filmi tutvustus lubab muuseas, et Suchet „otsib seoseid kirjaniku elu ja tema loomingu vahel ning avastab nii mõndagi uut või salapärast selle maailmakuulsa krimikirjaniku kohta.‟ Film on valminud 2013. aastal.
Eesti keeleski on lisaks Agatha Christie ilukirjanduslikule loomingule lugemiseks saadaval mitu biograafilisema suunitlusega teost. Kopsakaim ja kõige põhjalikum neist on ilmselt 1996. aastal Laine Hone tõlkes ilmunud Agatha Christie autobiograafia „Minu elu lugu‟. Värskeim on aga 2022. aasta Liisi Lees-Leesma tõlgitud ja mitmeid ajaloolisi isikuid käsitlevaid teoseid avaldanud Marie Benedicti „Agatha Christie kadumine‟.
Raamatu tutvustusest: „1926. aasta detsembris läheb kaduma Agatha Christie. Politsei leiab naise tühja auto sünge ja sügava järve kallakult. Ainsaks vihjeks on ta auto rehvijäljed ja maha jäetud kasukas, mis on külma ööd arvestades väga kummaline. Abikaasal ja tütrel pole Agatha asukohast aimugi ja nii asub kogu Inglismaa lootustandva krimikirjaniku jälgi ajama. Üksteist päeva hiljem ilmub ta taas välja, sama müstiliselt nagu kadus, väites, et tal on mälukaotus ja seepärast ei oska ta anda mingeid selgitusi äraoldud aja kohta. Nende üheteistkümne päeva mõistatus on seniajani lahendamata.‟
2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud Andrew Normani „Agatha Christie: lõpetatud portree‟ sissejuhatuses öeldakse samuti, et peamiselt pööratakse ka selles teoses tähelepanu 1926. aasta detsembrikuule, kui Agatha 11 päevaks kadus. Tegelikult räägitakse raamatus palju ka tema lapsepõlvest, mis oli „liiga turvaline‟ ega valmistanud teda reaalseks eluks ette. Samuti tema suhetest ema, mehe ja tütrega ja muidugi loomingust. Eelkõige on keskendutud just kuulsa kirjaniku hingemaailma avamisele ja psühholoogilistele aspektidele. Muu hulgas visatakse õhku küsimus, kas see 11-päevane kadumine oli ikka ehtne või vaid lihtsalt nutika naise reklaamitrikk. Ja tõeline fänn võib ehk ka veidi pettuda, saades teada, miks Agatha üldse peamiselt kirjutas.
Lisaks on Agatha Christie inspiratsiooni andnud ka ilukirjanduslikeks teosteks. 2021. aastal eestindatud „Kaksikportree‟ autor Agneta Pleijel külastas kevadel ka Prima Vistat. Selles teoses maalib samuti reaalselt eksisteerinud kunstnik Oskar Kokoschka Agatha Christiest portreed. Taustaks toimuvad jutuajamised, mille käigus mõlemad lahkavad avameelselt elu olulisimaid teemasid. See küllaltki õhuke raamatuke tasub kindlasti avastamist. Lisaks on 1994. aastal eesti keeles ilmunud Kathleen Tynani „Agatha Christie´ mõistatus‟, mida võib pidada eeltoodud müstilise detsembrisündmuse ilukirjanduslikku vormi valamise katsetuseks.
Ja viimasena tuleb ehk nii mõnelegi üllatusena, et krimikuninganna on ka muid žanre viljelenud. Pseudonüümi Mary Westmacott all on ta kirjutanud kuus armastusromaani, millest „Lõpetamata portree‟ ilmus eesti keeles 2022. aasta aprillis. Seda romaani on peetud väga isiklikuks ja peategelast Celiat samastatakse Agatha Christie endaga.
„Apteeker Melchiori“ sarja esimene mängufilm baseerub Indrek Hargla raamatusarja „Kriminaalromaan vanast Tallinnast“ esimesel raamatul „
Romaan ja film ei kattu üks ühele, näiteks on filmis Melchior noorem. Üldjoontes on aga tegelased ja juhtumised samad. Et romaani ja filmi keeled on erinevad, siis on see ka paratamatu, et on tulnud muutusi teha. Olen esimest raamatut lugenud juba mitu aastat tagasi ja nii päris täpselt ei mäleta kõike, kuid filmis mind miski ei häirinud — see meeldis mulle väga! Ja tõeliselt tore on, et järgmised filmid tulevad juba suve lõpus ja sügisel. Ning kui kõik õnnestub, siis lisandub tulevikus filme veelgi. Ja loodetavasti ikka ka raamatuid!
Teine soovitus on ülimalt tõsise teemapüstitusega – vägistamine ja vägistamisohvrite kohtlemine. Alguses sellest sarjast lugedes kartsin, et äkki on tegemist sellise CSI-stiilis odava tühja paugutamisega kasutades ära ühiskonnas esile kerkinud sotsiaalset liikumist #metoo, kuid õnneks küünik minus eksis ja ma sain osa tõeliselt silmiavavast kogemusest.
Sari räägib loo ühest noorest 18-aastasest Marie Adlerist, kes pöördub politseisse väitega, et teda on keegi võõras vägistanud. Kaks juurdlust juhtivat meessoost politseinikku võtavad Marie tõsiselt ette ja korduvate ülekuulamiste käigus jõuavad järeldusele, et neiu on kogu loo välja mõelnud. Lisaks sellele saadetakse noorele neiule kohtukutse, sest teda süüdistatakse politseile valeavalduse tegemises. Kolm aastat hiljem asub ühte teist vägistamisjuhtumit uurima Karen Duvall, kellele peagi saab selgeks, et tegemist on sarivägistaja, ning ta kontakteerub väga kogenud politseiniku Grace Rasmusseniga, kelle abiga hakatakse sarivägistaja jälgi ajama. Sari võib olla psühholoogiliselt häiriv seksuaalse ahistamise läbielanutele ja üldse tundlikuma närvikavaga vaatajatele. Sotsiaalne ja süstemaatiline ebaõiglus, mis kajab läbi pea igas stseenis, jättis minu kui naisvaataja hinge nii palju okkaid, et ma nokin neid vist sealt elu lõpuni välja ning mõned ehk jäävadki leidmata ja kriipima.
Kuigi Joël Dickeri romaan “
Teos: Volker Kutscher „
PÖFF tutvustas saksa kõige kallimat ja rahvusvaheliselt edukaimat seriaali Eesti filmivaatajale juba 2017. aasta sügisel, seriaali valmimisaastal. Ilmselt jõudsid paljud vahepeal sarjaga tutvust teha läbi mingi voogedastuskanali või Soome televisiooni, aga lõpuks ometi on sarja kaks esimest hooaega Eesti vaatajatele Jupiteris kättesaadavad. Olgu kohe öeldud, et valminud on ka sarja kolmas hooaeg ning neljanda ülesvõtmine peaks algama tänavu. Seriaali näitamise õigused on ostnud praeguseks rohkem kui 90 riiki.
Filmisõpradele pole seriaal ilmselt märkamata jäänud, ka meedias on see piisavalt tähelepanu pälvinud, aga ma pole üldse kindel, kas kõik sarja vaatajad ja fännid ikka teavad, et sarja kahe esimese hooaja aluseks olevat kirjandusteost on võimalik ka eesti keeles lugeda — tuleb vaid üles leida Volker Kutscheri ajalooline politseikrimi „Märg kala“. See on esimene osa Kutscheri täna juba kaheksast romaanist koosnevas krimisarjast, mille tegevuspaik on Berliin ja keskne tegelane Kölnist pärit politseiuurija Gereon Rath. Romaanisarja esimesed romaanid on autor paigutanud Weimari Vabariigi turbulentsesse lõpuperioodi, aastasse 1929, aga hilisemad juba Natsi-Saksamaa aastatesse. Seni viimase, 2020. aastal ilmunud romaani pealkiri „Olümpia“ kõneleb enda eest — kätte on jõudnud aasta 1936.
Raamatu lugemine tasub end ära juba seetõttu, et romaani ja teleseriaali vahel on mitmeid erinevusi. Kirjanik andis stsenaristidele täieliku loomingulise vabaduse ja on tagantjärele intervjuudes kinnitanud, et filmitegijad on romaani tuuma ära tabanud ning ta tunneb oma romaani tegelaskujud filmis ära, kuigi nad näevad tema kujutluspiltidest erinevad välja.
Film ja romaan langevad kokku üksnes selles, et Lotte peab stenotüpisti ametit ja tema eesmärk on saada tööle politseisse. Romaani Charly ei ole pärit vaesest töölisperekonnast, vaid hoopis kodanlikust miljööst ja finantseerib politseitööga oma juuraõpinguid. Sarja pole samuti jõudnud tema armusuhe Gereon Rathiga. See-eest puuduvad romaanist Rathi vennanaine Helga ja tema poeg. Romaanis põgusalt esinevad venelased Aleksei Kardakov ja Svetlana Sorokina on seriaalis saanud märksa suurema kaalu.
Klõpsasin Jupiteris krimisarju ja esimesena jäi mulle ette “
Siis tuli järg “
Ann Cleevesi romaanid (“
Tutvustusjutt: Luksuslikust rongisõidust läbi talvise Euroopa saab ühel ööl verdtarretav mõrvamüsteerium. See on lugu kolmeteistkümnest võõrast, kes on rongiga lumevangis, sealsamas toime pandud mõrvast ning maailma parimast detektiivist nimega Hercule Poirot, kes peab ajaga võidu joostes lahendama selle juhtumi olukorras, kui kõik tema ümber on kahtlusalused. “Mõrv Idaekspressis” on Agatha Christie samanimelise kirjandusklassikasse kuuluva romaani alusel valminud põnevusfilm, mille lavastas Kenneth Branagh (“Hamlet”), stsenaariumi kirjutas Michael Green (“Logan”, “American Gods”). Osades Kenneth Branagh (“Wallander”), Tom Bateman (“Da Vinci deemonid”), Penélope Cruz (“Vicky Cristina Barcelona”), Willem Dafoe (“Grand Budapest hotell”, “John Wick”), Judi Dench (“Casino Royale”), Johnny Depp (“Kariibi mere piraadid”), Josh Gad (“Kaunitar ja koletis”), Derek Jacobi (“Gladiaator”), Leslie Odom, Jr. (“Hamilton”), Michelle Pfeiffer (“Stardust”), Daisy Ridley (“Star Wars: Jõud tärkab”), Marwan Kenzari (“Muumia”, “Lubadus”), Olivia Colman (“Öine administraator”), Lucy Boynton (“Sing Street”), Manuel Garcia-Rulfo (“Seitse vaprat”) ja Sergei Polunin.
Mulle meeldivad igasugused salapärasused ning inimloomuse kõige pimedamad ja võikamad keerdkäikude lõpus pesitsevad tupikud. Mulle meeldivad ka naispeategelastega raamatud, filmid, sarjad, kus peategelase päästmises ei osale teine sugupool (ajalooliselt naistele omistatud nimetus, aga siinkohal hoopiski meestele). Naisi on sajandeid allasurutud toodud eelkõige ettekäändeks, et igasugune tegevus soodustab emaka välja kukkumist (no tõepoolest!).
Ma ei taha eriti ära rikkuda selle imelise sarja ootamatusi, kuid seal on kesksel kohal Elizabeth I õukonna maagi John Dee leiutatud inglite keel – John Dee väitis, et inglid aitasid tal paljusid raamatuid kirjutada ja nii mitmeidki probleeme lahendada. Seetõttu sai talle osaks sajandite pikkune põlgus ja naeruvääristamine. John Dee ei olnud üksnes alkeemik, vaid tegelikult ka teadlane ja filosoof, kuid 16. sajandil ei olnud neil mõistetel kiriku jaoks erilist vahet.
„Young Wallander“ on eelmisel aastal Netflixi enda poolt välja antud Rootsi-Suurbritannnia ühistööna ilmunud 6-osaline sari, mis loodetavasti saab ka uue hooaja. Sündmused leiavad aset tänapäeval ja eelnevad Mankelli raamatute tegevustikule. Põhimõtteliselt on see justkui kujunemislugu, visuaalne Bildungsroman. Sari lahkab tänapäeva heaoluühiskonna pahesid ja hüvesid, rassilisi konflikte ning inimeste ürgset vajadust hoida ja kaitsta oma.
Sari ei saanud positiivset vastukaja, sest kriitikud, kes olid vana Wallanderiga harjunud ei suutnud mõista noore Wallanderi põhjendatud olemasolu tänapäeval. Kurtes eelkõige selle üle, et miks peaks Mankelli fännidele tänapäevane Wallander korda minema. Tegelikult näen mina aga selles sarjas püüdu meelitada nooremaid, ühiskonna kriitilisemaid vaatajaid kirjanduslike tegelaste juurde, kes võib-olla ununeksid, sest neid ei ole ajakohastatud.
See film ja ka eelmine “Jack Reacher” on mul nägemata, aga Lee Childi raamatuid, mille alusel film on tehtud, olen ma lugenud üsna usinalt ja neid raamatuid teistele lugemiseks hääl meelel soovitanud, mu kolleegid on muga üsna ühel nõul, raamatukogu lugemissoovituse blogist leiab päris mitu soovitust: “
Kriitikute üldine arvamus (n Karoliina Vasli Äripäevas “
Idüllilised Inglismaa külakesed on ühed ohtlikud paigad! Seda on meile õpetanud mitmed suured krimikirjanikud ning juba üle 20 aasta õpetab seda meile inspektor Barnaby Caustoni politseijaoskonnast. Vahepeal on küll Tom Barnaby erru läinud ja ohjad üle võtnud John Barnaby, aga ega see Midsomeris midagi suurt muutnud pole. Tulevad uued inimesed, nad kas tapetakse või tapavad nemad kellegi, Barnaby uurib ja püüab kurjategija kinni. Vahepeal muidugi ujuvad lagedale saladused ja vandenõud, keegi peatab kedagi ja tihti on mängus keerulisemast keerulisemad peresidemed.
Väga raske on uskuda, et Caroline Grahami romaanide põhjal vändatud sari on oma algmaterjali kaugele seljataha jätnud ja muutunud nende 20+ aasta jooksul millekski hoopis enamaks! Jah, see on tavaline Briti krimisari, mis on aga suutnud leida endale nišši ja jäänud sinna võitmatuna püsima. Mõnes mõttes on Midsomer võtnud üle Poirot telesarja rolli kui tuntud ja vähemtuntud näitlejate kogunemiskoht või hüppelaud. Kui varem oli paljusid tuttavaid nägusid võimalik kohata belglasest detektiivi kõrval, siis nüüdseks on võimatu jätta märkamata kõiki neid näitlejaid, kes on tapnud või saanud tapetud mõnes pisikeses Midsomeri maakonna külakeses. Orlando Bloomi võib kohata sarja kolmandas hooajas; Henry Cavill näitas oma nägu seitsmendas; Peter Capaldi, mulle tuttav 12. Doktorina Doctor Who’s, üheksandas. Kaheteistkümnendas hooajas võib trehvata Olivia Colemani. Toby Jones, majahaldjas Dobby hääl Harry Potteri filmides, liikus Midsomeris ringi teisel ja kolmandal hooajal ning kui Potteri fännidele tundub, et nad on näinud Midsomeris ka Dolores Umbridge’i, siis võib see olla väga tõenäoline, tegutses ju teisel hooajal seal ka Imelda Stauntoni kehastatud tegelane (enne kui temast sai kõige kurjem tegelane Harry Potteris).
Haige ja vanaldane Poirot kohtub taas kapten Hastingsiga Stylesis, kus nad olid 30 aastat varem tutvunud ning koos oma esimese juhtumi lahendanud. Nüüdki hakkavad toimuma mõrvad ja Poirot peab viimast korda oma halle ajurakke tööle sundima. 
Poirot’d on kehastanud mitmed tuntud näitlejad, aga kõige silmapaistvam neist ainuüksi ekraniseeringute arvu poolest on briti karakternäitleja David Suchet. Suchet alustas Poirot kehastamist 1989. aastal lühijutu “Claphamide koka seiklus” ekraniseeringus (ilmunud 1974. aastal kogumikus “
“Eesriides” on sarja jooksul armsaks saanud tegelased (ja neid kehastavad näitlejad) silmnähtavalt vananenud, Poirot’ lisaks ka veel haige. Pean hoiatama, et seetõttu ei pruugi vaatamissoovituse järgimine olla lihtne – nagu vaataksid oma vanu sõpru vananemas ja suremas. Seda enam, et neid mängivad karakternäitlejad ja kogu produktsioonimeeskond on teinud tõesti tublit tööd. Fiktsionaalsed tegelased on aga surematud, nii et pärast “Eesriiet” võib taas hakata lugema-vaatama “Saladuslikku juhtumit Stylesis” ja kõik on jälle hästi.
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 