“Gorikaturist” Tartu kinodes

Eks ikka on tore, kui Eesti kunstnikest dokumentaalfilme tehakse ja neid filme ka kinos näidatakse. Selle filmi vastu on mul kõrgendatud huvi, sest animatsiooniga mängivad filmid on mulle ikka huvitavad tundunud, karikatuuride vastu on mul nõrkus ning seoses AI kunsti levikuga tõuseb ühiskonnas esile arutelu, et kes siis on kunstnik ja mis see kunst ülepea on. Ja kuna Gori pilas üsna valimaltult kõike ja kõiki, siis tuletamaks endale meelde, et elud, saatused ja olud on tihtipeale keerulisemad, kui me tahaksime mõelda, ja huumor on abiks.

Filmi tutvustatakse nii: Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi. Raimo Jõeranna film “Gorikaturist” räägib andest. Kunstniku ahvatlusest oma annet pillata ja jagada, kui seda saadab aplaus, ja kohustusest annet teenida ka siis, kui see viib sind otse hukatusse. See on põiming dokumentaalsest jutustusest ja grotesksest animatsioonist. Film mehest, kes joonistas end surnuks.

Tartu Elektriteatris on neljapäeval, 9. jaanuaril kell 19.00 kohtumine filmitegijatega. Kes sinna ei jõua, siis saab vaadat intervjuulõiku Ringvaatest või kuulata Kuku Raadiost. Arvustusi on ka mõned ilmunud, n Margus Mikomäe “Armastatud Gori! “Kuhu sa ka sisse ei murra, igal pool on kassapidaja sinust ette jõudnud”” Maalehes. 

Treiler:

Gori elu ja loomingu kohta on ilmunud kaks raamatut: Romulus Tiituse “Gori : elust ja tööst” 1960. a ja Martti Soosaare “Tuntud ja tundmatu Gori” 2003 a.

 

Gori enda sulest ilmus vestekogumikke ja lasteraamatuid, tuntim Gori raamat on arvatavasti “Knock-out : karikatuurid ja vested“, mis ilmus esmakordselt 1928. a ning Heinz Valgu eessõnaga 1999. a.

Kui on aega ja tahtmist, siis võiks veidi vanu ajalehti ka lisaks sirvida, Vaba Maad vast ennekõike.

Tiina Sulg

 

“Joan Miró. Sisemine tuli” laupäeval, 4. septembril kell 23.15 ja pühapäeval, 5. septembril kell 14.05 ETV2-s

Dokumentaalfilmi Joan Miróst tutvustatakse telekavas nii: Kuigi Joan Miró on eelkõige tuntud oma eredavärviliste tööde poolest, laiendas ta kunsti piire ka muudes aspektides. Selles dokumentaalfilmis saame tuttavaks Miró kui inimese ja kunstnikuga, kelle looming lummab ka mitu aastakümmet pärast tema surma. Sõidame ringi koos ta lapselapse Joan Punyet Miróga, kes hoolitseb vanaisa pärandi eest. Miró oli pühendunud patrioot ja tulihingeline Franco vastane, mida näitavad ilmekalt ka mitmed tema tööd. Oma loometeel oli ta elu lõpuni otsinguline ja tegi kunsti osas jõulisi avaldusi. Filmis näeme haruldasi kaadreid kunstnikust tööhoos. Hispaania, Prantsusmaa, 2018.

Dokumentaalfilmid kunstnikest võivad õnnestuda või mitte õnnestuda, aga midagi uut ja huvitavat selle kunstniku või ajastu kohta saab kindlasti teada. Miró ei ole mu lemmikkunstnik, aga kunagisel sürrealismivaimustuse perioodil lappasin ma tema pilte päris usinalt vaadata ja uurida.

Meie raamatukogus Joan Miró kohta raamatuid soome keeles (Walter Erben “Joan Miró, 1893-1983 : ihminen ja tuotanto“), vene keeles (Гастон Диль “Миро“), saksa keeles (Guy Weelen “Miró“) ja prantsuse keeles (Guy Weelen “Miró, 1940-1955“), eestikeelset lugemisvarast võiks kätte võtta  Raivo Kelomehe raamatu “Sürrealism“.

Tiina Sulg

„Tagaotsitav: Banksy!“ Jupiteris

Hetkel on Jupiteris vaadata eelmisel aastal valminud dokfilm „Tagaotsitav: Banksy!“, mis oli ka möödunud aastal Tartuffi programmis. Filmi treiler:

Banksy on Bristolist pärit tänavakunstnik ja poliitiline aktivist. Ta on enda tegelikku identiteeti varjav inimene, kes oma isiku eksponeerimise asemel eelistab, et pigem kõlaks need sõnumid, mida ta oma loominguga väljendab. Juba ligemale 20 aastat on Banksyl õnnestunud enda identiteeti varjata. Liikvel on oletusi ja spekulatsioone, kes võiks ennast selle kunstnikunime taga varjata, kuid paljastust ei ole toimunud. Selles dokumentaalfilmis keskendutaksegi ennekõike neile, kes Banksyt jahivad. „Tagaotsitav: Banksy!“ autorid on Aurelia Rouvier, Seamus Healey ja Laurent Richard Prantsusmaalt.

Banksyst on mitmeid dokumentaale, kuid nimetaksin siin veel ka eelmisel aastal valminud ja sügisel meiegi kinodes olnud „Banksy. Lindprii kunsti tõus“  filmi. Kui „Tagaotsitav: Banksy!“ keskendub rohkem sensatsioonile Banksy ümber, siis „Banksy. Lindprii kunsti tõus“ tutvustab tema loomingut ja selle mõju nii tänavakunstile, kui üldse laiemalt kunstimaailmale. Banksy tööd on tuttavad kõigile ja nende mõju näeme iga päev kasvõi Tartuski ringi liikudes. Siin üks klipp Banksy töödega:

Banksyst on muidugi ka kirjutatud, kuid linnaraamatukogus neid raamatuid saadaval ei ole (küll aga Eesti kunstikoolide raamatukogudes, näiteks „Wall and Piece“). Tänavakunstist saab eesti keeles lugeda Eesti autorite raamatust „Haiguste ravi. Kontrollitud: raamat tänavakunstist“.

„Tagaotsitav: Banksy!“ paneb aga mõtlema ka inimeste sensatsioonijanu peale. Sel teemal saab näiteks lugeda Mark Hughes’i raamatut „Buzzmarketing: kuidas panna inimesed asjast rääkima“ või Giles Miltoni „Veidram kui väljamõeldis: paeluvaid ajaloomärkmeid“.

Head vaatamist ja kaasa mõtlemist!

Mai Põldaas

“Tom of Finland” kolmapäeval, 2. detsembril kell 21.30 ja reedel, 4. detsembril kell 23.40 ETV2s

Sel aastal oli Tom of Finlandi ehk Touko Valio Laaksoneni 100. sünniaastapäev. Tom of Finland on kindlasti üks neist nimedest, mis maailmale Soomest tuttav on.

Tema joonistuste kunstilise poole üle võib vaielda, kuigi — mida rohkem aega tema loomingu loomisest mööda on läinud, seda enam tema loomingut hinnatakse. Teatud subkultuuris on need ammu olulised ja mõjukad olnud ning otsapidi on need mõjud ka laiemale avalikkusele tuntuks saanud, kasvõi moeloojate inspireerijana ja muusikute kostüümivalikute kaudu.

Tom of Finlandi teoseid on antud välja kataloogide, albumite, koomiksitena jne. Meie raamatukogus neid küll pole, aga mõnedes Eesti raamatukogudes, muuhulgas Soome Instituudi raamatukogus, näiteid on.

Sel kevadel-suvel oli Tallinnas Fotografiska näitus “Pimik” (“The Darkroom”), kus näidati esimest korda maailmas Tom of Finlandi joonistusi koos fotodega, ERR tutvustas näitust siin, virtuaalnäitus on siin, Martin Buschman kirjutas näitusest siin.

Filmi tutvustatakse nii: “Tom of Finland” on eluloofilm Soome geikunstnikust Touko Valio Laaksonenist (1920–1991), kes võttis endale kunstnikunimeks Tom of Finland. Touko pornograafilised joonistused estetiseerisid homost macho-meest — mundris musklis kehad, rasked saapad, vunts ning nahkpükstest välja kargavad poolemeetrised peenised korduvad pildist pilti ja tegid Tom of Finlandist ühe tuntuma geikunstniku kogu maailmas. Teda tuntakse kui sadomaso ja fetišistliku suuna käsitlejat. 90ndatel avastas Tom of Finlandi enese jaoks ka Soome, dekaadid hiljem paisati seal edukalt müügile juba ka tema piltidega illustreeritud voodipesu. Dome Karukoski film on suunatud laiale vaatajaskonnale ja on üles ehitatud kui kangelaseks saamise lugu. Talvesõja veteran Touko kogeb pärast sõda kodumaal Soomes homoks olemise tõttu ahistust, siis aga võtab ette tee Ameerikasse, kus leiab end homoliikumise propageerijana. Kui Tom of Finlandi pildid estetiseerivad toorest geipornot, siis film heroiseerib seda estetiseerimist ning Tom of Finlandi, jättes seksi ja vägivalla samas targu tagaplaanile. FIPRESCI auhind Göteborgi filmifestivalilt, Soome filmiauhind Jussi parimate kostüümide eest ja „Tom of Finland” valiti Soome Oscari-kandidaadiks. Režissöör Dome Karukoski, osades Pekka Strang, Lauri Tilkanen, Jakob Oftebro, Werner Daehn, Jessica Grabowsky jt. Soome, 2017. IMDb.

Filmiarvustusi:

• Henrik Alla Postimehes “Sõbralik perefilm Soome suguelu suurkujust“
• Sven Kauber ERRi lehel ““Tom of Finland” pääseb stampidega täidetud august“
• Triina Tael Õhtulehes “Õepoegadele armas onu Touko. Geidele kurikuulus Tom of Finland“
• Piret Kooli Tuletooja blogis “Tom of Finland – mees, kes joonistas ka Freddie Mercury riided“
• blogi Rohelisem rohi ““TOM OF FINLAND” (2017)“
• Marca blogi “Tom of Finland“
• Viia Väli Soome Instituudi lehel “Miks just Tom of Finland?“

Treileri asemel panen siia hoopis ühe laulu. Sõnad Aino Kallas, viis Touko Valio Laaksonen.

Tiina Sulg

“Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele” kolmapäeval, 13. mail kell 21.30 ja reedel, 15. mail kell 23.25 ETV2-s

 

Tutvustus: “Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele” (Don’t Worry, He Won’t Get Far On Foot (USA, 2017). Pärast seda, kui Portlandist pärit luhvtivend John Callahan (Joaquin Phoenix) oleks autoõnnetuses peaaegu elu kaotanud ja ratastooli satub, ei kavatsegi ta joomist jätta. Kui ta sõbranna Annu (Rooney Mara) ja karismaatilise toetaja Donny (Jonah Hill) pealekäimisele järele annab ning vastumeelselt ravile läheb, avastab Callahan endas ande joonistada äärmuslikke karikatuure, mis toovad talle hulga fänne ja annavad elule uue mõtte. Tõsielul põhinev draama on ühtviisi liigutav, jahmatav ja naljakas lugu kunsti parandavast toimest. R: Gus Van Sant.

Ega ma sest filmist miskit ei tea ja ega ma karikaturist John Callahanist ka miskit ei tea, aga kuna mulle karikatuurid iseeneset meeldivad, no tegelikult meeldisid lapse- ja noorpõlves rohkem, aga midagi sellest meeldimiselt on sisse jäänud, et awww, no kuidas pildiga on võimalik tabada ära midagi olulist või humoorikat või teravat. Raamatusoovitusena on siis seekord karikatuuride kogumikud, polegi tähtis, kelle oma teile kätte satub. Ja kui on kusagil vedelemas vanu “Pikreid”, siis neid tasub ka vaadata, muidugi on seal kohustuslikku nõukapropagandat, aga sellest saab mööda vaadata ja üldinimlikku on ikka ka, minu lemmik-“Pikrid” on pärit sealt kuuekümnendatest. Ja kui Tallinn pole kaugel, siis John Callahani elulooraamat “Don’t worry, he won’t get far on foot” on seal raamatukogust täitsa saada.

Vaatasin netist John Callahani karikatuure. Neist on näha, et Callahan on nõus A. Dumas’ vanemaga, et kõige üle võib nalja teha:

Lühidokumentaal, mida soovitan enne või pärast filmi vaadata, karikaturistist:

John Callahani karikatuuride põhjal tehti ka animeeritud sari. Sarja esimene osa:

Tiina Sulg

“Rivaalid kunstis – Michelangelo ja Leonardo” kolmapäeval, 8. aprillil kell 23.25 ETV2s

Kuna eelistan ajalugu nii raamatus kui filmis, jäi kava vaadates pilk pidama ajaloolistel nimedel. Põhjus lihtne — need tegijad jõudsid osaleda enda teadmata paljudes ajaloolistes suursündmustes. Sellel momendil nad lihtsalt elasid ja tegid seda mis, neile meeldis, mõtlemata, et 500 aasta pärast kirjutatakse nendest raamatuid ning tehakse nendest filme, dokumentaale jne.

Tegu on Saksa dokumentaalfilmide sarjaga, mille originaalpealkiri on “Die Grossen Künstlerduelle”, inglise keelede tõlgituna “The Antagonists – Rivalry in art”.

2016–2017 lavastasid Sylvie Kürsten, Andreas Gräfenstein ja Henrike Sandner kokku 5 osa:

1. Michelangelo vs Leonardo.

2. Van Gogh vs Gauguin.

3. Nolde vs Liebermann.

4. Caravaggio vs Baglione.

5. Turner vs Constable.

Neil kõigil on ühiseid nimetajad millega tegeletakse: asukoht, ambitsioonid, kadeduse ja põletav püüdluse jõuda uutele kõrgustele ning kuulsus, samas läbikukkumine. Nende rivaalitsemise kaudu saame aru ehk rohkem nende tegelikust olemusest.

Saksa keelne treiler: Michelangelo vs Leonardo:

“Rivaalid kunstis – Michelangelo ja Leonardo” on esimene osa ja käsitleb 2 ühe sama ajastu silmapaistvat kunstniku rivaalitsemist.

Firenze 1504. Michelangelo ja Leonardo saavad tellimuse täita Palazzo Vecchio seinad kahe hiiglasliku lahingumaaliga. Leonardo da Vinci oli selleks ajaks kohaliku kunstimaailma vaieldamatu tipp, 29 aastat noorem ja värskelt kuulsaks saanud Michelangelo Buonarroti aga kujunenud teda ärritavaks rivaaliks, kellega tal tuleb nüüd võistu maalima hakata. Kuid lisaks tülidele ja vaidlustele mõjuvad kaks suurkuju üksteisele ometi ka innustavalt.

Nagu ammu öeldud, et ilu on vaataja silmades, nii jääb igalühel otsustada, et kumb suurkuju võidab duelli. Samas tasuks uurida kas seda vastasseisu on kirjeldatud raamatutes “Michelangelo. Noor kunstnik, kes unistas täiuslikkusest” ja “Leonardo da Vinci. Mees, kes oli oma ajast ees”.

Piia Tuule

“Teemaõhtu – Edgar Valter 90” ETV 2-s pühapäeval, 22. septembril alates kell 19:30

Sel laupäeval, 21.septembril oleks Eesti üks lemmikillustraatoreid ja lastekirjanikke, Edgar Valter saanud 90-aastaseks. Lisaks sellele, et ta oskas oma joonistustega meisterlikult ellu äratada nii Sipsiku, Krõlli kui ka naksitrallid, soovis ta elada kooskõlas loodusega ning seda edasi anda oma unenäoliste maalidega, pokuraamatutega ja Pokumaa ideega.

„Tehnika, eriti elektroonika üha kiirema arengu juures võib nii mõnigi inimaku üles ütelda või kõrbema minna. Isegi lastel, neil praegu veel väikestel tulevikuinimestel. Eelkõige nende jaoks ongi Pokumaa mõeldud. Ma usun, et nad vajavad seda. Mida aeg edasi, seda enam. Tasakaalu pärast, mille najal ikka maailm on püsinud” (Edgar Valter Pokumaast 2001. aastal).

Mitmekülgse mehe juubelile on pühendatud ETV2 selle nädala pühapäevane teemaõhtu. Vaadata saab intervjuusid, sealhulgas ka tema elutee viimaseks jäänud usutlust Vahur Kersnaga.

Lisaks mahub teleprogrammi veel lastekirjanduse klassikasse ning ühtlasi meistri enda illustreeritud teoste „Naksitrallid”, „Kunksmoor”, „Kunksmoor ja kapten Trumm” ekraniseeringud ning Edgar Valteri raamatu “Jahikoera memuaarid” motiividel valminud animafilmid „Ramsese vembud” 1-4 osa.

Õnneks juubeliüritused sellega ei piirdu, sest tema loomingule pühendatud näitusi, sündmusi ja tegevusi jätkub üle Eestimaa. 20. septembril antakse Eesti Rahva Muuseumis esimest korda üle Edgar Valteri nimeline illustratsioonipreemia.

Tartu Linnaraamatukogu peamaja teise korruse näituseruumis saab Edgar Valteri 90. sünniaastale pühendatud näitust vaadata alates 9. oktoobrist, kui Tartus toimub laste- ja noortekirjanduse festival.

Klaari Tamm

„Taani tüdruk” neljapäeval, 7. märtsil kell 22.00 Kanal 2-s

Käisin seda filmi kunagi kinos vaatamas ja see oli tõeliselt liigutav ning andis ohtralt mõtlemisainet. Pärast uurisin netist filmi prototüüpide kohta päris põhjalikult ja lugesin artikleid soodüsfooria kohta, mille vastu ma eriti huvi tundnud ei olnud.

Film  kujutab endast David Ebershoffi samanimelisel romaanil põhinevat lummavat armastuslugu Taani kunstnike Einar Wegeneri ja tema abikaasa Gerda vahel. Gerdat mänginud Alicija Vikander pälvis selle rolli eest Oscari, Einarit/Lilit vapustavalt hästi kehastanud Eddie Redmayne oli nomineeritud, aga talle kaks aastat järjest kujukese ulatamine poleks vist päris sünnis olnud. Probleemi oleks saanud lahendada küll – nii mõnegi arvates oleks ta võinud naispeaosale kandideerida. Filmi režissöör Tom Hooper sai Oscari „Kuninga kõne” (2010) eest, tema lavastatud on ka „Hüljatud” (2012).
Gerda ja Einar õppisid Taani kuninglikus kunstiakadeemias, armusid ja abiellusid 1904. aastal. Kord palus Gerda oma abikaasal haigestunud modelli asemel naiseks riietatult talle poseerida ja nii sai alguse Einari muutumise teekond. Vaataja viiakse 20ndate aastate Kopenhageni ja Pariisi art nouveau ajastu boheemlaste ringkondadesse. Kõige ilusam selle filmi juures ongi armastuslugu, mis näitab, et kui tõesti üht inimest väga armastada, siis saab armastada teda nii mehe- kui naisena. Nende abielu siiski tühistati Taani kuninga poolt kui soovahetusoperatsoonid algasid, sest seadus ei võimaldanud kahe naise abielu.

Einar Wegener sündis küll väliste parameetrite järgi mehena, kuid tundis ennast naisena, sest tal oli naissuguhormoone rohkem, seda nimetatakse ka Klinefelteri sündroomiks. Ta elas peaaegu kogu oma elu mehena ja oli esimene inimene maailmas , kelle sugu riskantsete eksperimentaalsete operatsioonidega muudeti.
Gerda Wegener oli üpris kuulus portree- ja moekunstnik, Pariisis ja mujal Euroopas küll rohkem hinnatud kui Taanis. Lili Elbe oli samuti andekas looja.

Film põhineb ilukirjandusteosel, jättes arvesse võtmata paljud faktid prototüüpide elust, kuid on loona äärmiselt kaasahaarav. Lili Elbe elust võib lugeda sellest artiklist ja Gerda Wegenerist siit. 
Filmi aluseks olnud Ebershoffi romaani  on meil paraku ainult soome keeles pakkuda.

Kaja Kleimann

 

“Mina ja Kaminski” reedel, 5. mail kell 22.25 ETV-s

Filmi tutvustus: Kehvapoolne noor ajakirjanik üritab oma karjäärile uut hoogu sisse anda, kirjutades eluloo kunstnikust, kes on unustatud, kuid ikka veel elus – see on möödunud sajandi geenius Kaminski. Ta üritab korraldada vana kunstniku kadumist, et seoses sellega jõuda oma tulevase raamatuga lehtede esikülgedele. Selle asemel satub ta aga seiklusrikkale teekonnale koos Kaminskiga… Režissöör: Wolfgang Becker, osatäitjad: Daniel Bruhl, Jesper Christensen, Amira Casar, Tambet Tuisk jt, Saksamaa, 2015.

Ühes teises filmitutvustuses on imetore lause: See on tragikoomiline seiklusfilm neile, kes arvavad, et nad ei ole veel kõike näinud ning kes on veendunud, et maailm väärib avastamist, „Mina ja Kaminski“ on kevadine film, mis kutsub üles suviseid rändeplaane tegema.

Peeter Helme on kirjutanud filmist ajalehes KesKus ja filmi aluseks olnud Daniel Kehlmanni raamatust Eesti Ekspressis. Raamtumuljeid on jaganud veel Külli-Riin Tigasson Eesti Päevalehes, Kaja Kaldmaa Lugemissoovituse blogis, merleke Südamelähedaselt blogis.

Järjejutt, loeb Taavi Teplenkov ( I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa).

Vestlusring Wolfgang Beckeriga:

Tiina Sulg

Indrek Hirve teemaõhtu pühapäeval, 18. detsembril alates 19.30 ETV2-s

15. detsembril sai 60 aastaseks luuletaja, kunstnik ja meie hea lugeja Indrek Hirv, õnneks märgib ETV2  selle ära pika ja põhjaliku teemaõhtuga.

Õhtu algab sarjast „100 luulepärli” pärit luuletusega „Laeruute klirises”, loeb Üllar Saaremäe. Kohe seejärel saade „Hirv õhtuvalguses” aastast 1995.

20.00 algab Jüri Aarma juhitud vestlussaade „Tähelaev” aastast 2011.

21.15 algavas saates räägitakse Indrek Hirvest kui kunstnikust ja luuletajast. Peale tema esinevad saates veel kunstiteadlane Mirjam Peil ja kunstnik Lembit Saarts. Indrek Hirve luulet loeb Sulev Luik ja Skrjabini muusikat esitab Rein Mets. Aastast 1987

21.50 algavas saates „Ajalik ja ajatu” räägivad teoloog Vello Salo ja luuletaja Indrek Hirv vana testamendi laulude tõlkimisest.

22.20 algavas 1998. aasta saates „Viisi ingel saab endale” laulavad Jaan Sööt, Tõnis Mägi ja Riho Sibul. Luuletusi loevad Indrek Hirv ja Jaan Tooming. Heikki Kalle ja Jaan Söödi viisidele tegi sõnad Indrek Hirv.

22.35 on eetris 1991. aasta saade „Meeste jutud”, kus kirjanik Mihkel Mutt vestleb Indrek Hirvega tema elust Euroopas aastatel 1989-1991.

23.05 Idée fixe aastast 1993, kus Indrek Hirv jutustab tolleks ajaks kirjutamata loo. Ehk on see praeguseks juba kirjutatud?

23.15 Indrek Hirv lugemas oma luuletusi 1991. aasta „Väikeses luulesaates” lõpetab õhtu.

Indrek Hirvel on ilmunud üle 20 luulekogu, samuti esseistikat ja proosat, ta on  kirjutanud teksti kontsert-etendusele “Viimane tango 1944 – Pallase lõpp” ja mononäidendi “Pauluse kiriku kellad” Heino Ellerist. Tema esikkogu „Uneraev” ilmus 1987. aastal ja (seni) viimane,  „Inglisild”, novembri lõpus. Tänavu ilmus ka imekaunis raamat „Tartust Pariisi ja tagasi : rännakutest, kunstist ja möödanikust”.

Veelgi enamate erinevate tahkude ilmutamiseks andis ta 2014. aastal välja plaadi „Tango Magnoolia”, millel laulab vanu tangosid, mida omal ajal kuulasid ja laulsid tema vanemad oma sõpradega.

Kaja Kleimann