“Angela tuhk” esmaspäeval, 16. novemberil kell 23.10 ETV2s

Tegu ei ole sugugi värske filmiga, kuid kuna see varem meie blogisse pole sattunud, tundus film esile toomist väärt olevat. Mulle tundub, et on teisigi eestlasi peale minu, keda iiri lood ja inimesed külmaks ei jäta. Igatahes need kellele meeldivad autobiograafilised lood ja traagika käsikäes koomilisega (nii nagu see elus tavaliselt ju ongi), tasub filmi vaatamine kindlasti ette võtta.

Filmi aluseks on Frank McCourti 1996. aastal ilmunud samanimeline raamat, mis räägib autori lapsepõlve kehvadest oludest, viletsusest ja isa alkoholismist nii Brooklynis kui Limerickis Iirimaal. Frank McCourt kujutab oskuslikus stiilis 1930-1940ndate Iirimaal valitsenud viletsust ja vaesust ilma, et lugu muutuks liiga kurblikuks.

Raamat on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas Pulitzeri preemia ning tõlgitud 24 keelde.

Raamtust on Sirbis põhjalikult kirjutanud Rein Tootmaa.

Film on IMBd-s saanud korralikud 7,3 punkti.

Raamatule on ilmunud ka kaks järge. Autobiograafilise triloogia teises osas “Jah, on küll” kirjeldab Frank McCourt kuidas ta 18-aastasena Iirimaalt emakodust lahkus ja New Yorki edu otsima sõitis ning kuidas see suurte lootustega kohmetu nooruk kujunes õpetajaks, näitlejaks ja edukaks kirjanikuks. Kolmandas osas „Koolmeister” on Frank McCourtist saanud inglise keele ja kirjanduse õpetaja New Yorgis ning ta kirjeldabki oma kogemusi eri koolides. Peale ülikoolihariduse saamist töötas ta õpetajana kuni oma esimese raamatu ilmumiseni, mille edu andis autorile võimaluse end kirjutamisest elatada. Ta ise arvab, et on 30 aastat kestnud õpetajakarjääri jooksul õpetanud 12 000 last ning raamatus vaatleb talle omase värvikusega just õpetaja ja õpilaste suhteid.

Filmi treiler:

Anu Amor-Narits

“Seltsimees laps” reedel, 10. mail kell 22.00 Pargiraamatukogus

Prima Vista ja Pargiraamatukogu ja välikinoõhtu :) Seekord näidatakse südalinna pargis reede õhtul Moonika Siimetsa filmi „Seltsimees laps“ (2018). Filminäitamine saab teoks koostöös Tartu Elektriteatriga.

Kui ma tihtipeale siin blogis soovitan pigem raamatut ja lugemist ning film on pigem ettekääne või ajend raamatuist kirjutada, siis siinkohal lähevad mu soovitussõnad mõlemale — nii filmile kui raamatutele — mõlemad on väga südamlikud ja kaasa elama panevad väljendused inimsaatustest ajaloo keerulistel aegadel. Suurimad kiidusõnad lähevad minu poolt loo autorile Leelo Tunglale ja peaosatäitjale Helena Maria Reisnerile.

Pikemalt põhjalikumalt kirjutas Irina sellest filmist siin, vahepeal on nii palju uut infot, et film on saanud Eesti filmiauhinna Neitsi Maali, peapreemia Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad audiovisuaalse kunsti valdkonnas, lisaks parima naisnäitleja preemia Helena Maria Reisnerile,  EFTA filmi ja televisiooniauhinna parima mängufilmi, parima režissööri (Moonika Siimets) ja parima heliloomingu (Tõnu Kõrvits) eest, nominatsioonis olid veel Helana Maria Reisner kui parim naisnäitleja, Tambet Tuisk kui parim meesnäitleja, Jaagup Roomet kui kunstnik ja Kristiina Ago kui kostüümikunstnik.

Ilusat hingeminevat filmiõhtut ja häid hetki raamatu seltsis!

Tiina Sulg

 

Pilt on pärit siit.

 

 

„Seltsimees laps” Cinamonis, Ekraanis, Apollo Kinos

Tutvustus: On aasta 1950 Nõukogude Eestis ning stalinlik terroriaparaat töötab täistuuridel – kuueaastase Leelo silme all arreteeritakse tema koolidirektorist ema. “Kui sa oled hea laps, siis tulen ma varsti tagasi,” on ema viimased sõnad, kui ta püssimeeste vahel ära viiakse. Leelo püüabki kõigest väest hästi käituda, aga ema ei tule ikka koju. Nii sugeneb lapse hinge hirm, et just tema on ema äraviimises süüdi. Mõistmatus aina süveneb, sest “heal” ja “halval” pole sellel segasel ajal justkui enam õiget tähendust. Miks on sinimustvalge ühtäkki keelatud? Kes on rahvavaenlane ja miks hirmus enkaveedeelane ümber nende kodu luusib? Kas pioneer olla on au- või häbiasi? Selles kummalises kahepalgelises maailmas püüab Leelo ema tagasituleku nimel olla võimalikult tubli, kuid satub üha uutesse sekeldustesse ning aina segasem näib seegi, mida hea laps olemine tegelikult tähendab. Režissöör Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm põhineb armastatud kirjaniku Leelo Tungla autobiograafilistel romaanidel “Seltsimees laps ja suured inimesed” ja “Samet ja saepuru”. Paralleelselt filmiga valmib kirjanikul triloogia viimane osa. Osades: Helena Maria Reisner, Tambet Tuisk, Eva Koldits, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik, Lembit Peterson, Maria Klenskaja.

Minul oli erakordne õnn näha „Seltsimees lapse” eellinastust veebruaris ning kuigi ma pole raamatut lugenud, oli film minu jaoks ainulaadne kogemus. Paraku on praegu üsna raske raamatut raamatukogust kätte saada, millegipärast tahavad kõik nüüd seda korraga lugeda :)

Enamvähem ma loo sisu teadsin, aga filmilt väga paljut ei osanud oodata, sest puudus täiesti võrdlusmoment raamatuga. Siis kui millalgi ka raamatu läbi loen, julgen ehk öelda, kas film on sama hea. Praegu piisab vast teadmisest, et lõpus tulid pisarad silma ja terve päev muutus kuidagi kirkamaks.

Leelo Tungal ise filmi stsenaariumi kirjutamises ei osalenud, kuid tal oli võimalus valmis tekst üle vaadata ja vajalikes kohtades parandused sisse viia. Moonika Siimets on ka öelnud, et mõned momendid filmis on tema isikliku mõttetöö tulemus – eks need, kel raamat loetud märkavad neid paremini kui mina.

Huvitavaks faktiks selle filmi puhul oli minu jaoks väikese Leelo kehastaja leidmine. Siimetsa sõnade kohaselt otsiti Helena Maria Reisner algselt vaid castingu perioodiks, et täiskasvanud näitlejatel oleks keegi, kelle vastu mängida. Pärast tehti ka peaosalise leidmiseks eraldi casting ning jõuti lõpuks tagasi sama tüdruku juurde, kes sai oma rolliga suurepäraslet hakkama.

Eks igaüks leiab ise, mis tema jaoks filmis oluline on, aga minu jaoks oli esikohal just lapse ja täiskasvanute maailma ning käitumise erinevus. Mida tähendab olla hea laps ning kuidas võib sellest arusaamine erineda lapse ja täiskasvanu mõttemaailmas? Hea laps ei valeta kunagi, samas on aga inimesed, kellele isa ja tädide-onude sõnade kohaselt peab valetama. Kõige lihtsam selles olukorras vast ongi olla seltsimees laps ja mitte midagi teada.

Treiler:

Irina Möldre

 

„Vahemees” reedel, 6. mail kell 21.40 ja pühapäeval kell 14.40 ETV-s

Tegemist on Pete Travise uhiuue, 2015. aasta (tele)filmiga. Osades  Joanna Vanderham, Ben Batt, Jack Hollington, Vanessa Redgrave jt.
On aasta 1900. 12-aastane Leo Colston veedab suve oma koolivenna Marcus Maudsley perekonna juures nende maamõisas Norfolkis. Leo sõbruneb Marcuse vanema õe, kauni Marianiga, kes veenab poissi vahendama salajasi „ärikirju“ Mariani ja kohaliku farmeri Tedi vahel. Mariani ema näeb tütre kaasana rikast, sõjas kannatada saanud aristokraat Hugh Triminghami, Mariani süda põksub aga Tedile. Nõnda satub pahaaimamatu Leo saladuste, kire ja pettuste keerisesse, armudes seejuures ka ise.
„Vahemees” on L. P. Hartley samanimelise tuntud romaani ekraniseering. Liigutav ja delikaatselt üles ehitatud draama kirest, klassivahedest ja hingelise süütuse kaotamisest, taustaks meeldejääv pilt 20. sajandi algusest. Samamoodi nagu uus sajand murdub varsti saabuvaks sõjaõuduseks, murdub ka Leo Colstoni lapsepõlv, kohtudes salaliku ja karmi täiskasvanute maailmaga.
BAFTA nominatsioon parima TV-draama kategoorias.

1971. aasta ohtrate auhindadega pärjatud filmis , mille stsenaariumi kirjutas Harlod Pinter,  mängis muide Vanesssa Redgrave’i isa sir Michael Redgrave. Filmi avalause “The past is a foreign country: they do things differently there” on muutunud  peaaegu vanasõnaks.
Vaatajate hinnang filmidele erineb õige vähe.
Raamatut ilmus 1998. a  eesti keeles  
Meil olemasolev ingliskeelne raamat paistab olevat adapteeritud väljaanne.

Kaja Kleimann