„Kaka, kevad ja teised“ kinodes

„Kaka, kevad ja teised“ on  Andrus Kivirähki lastejuttudel põhinev animakogumik, mille ühendavaks lüliks on autor ise koos oma armsa koera Robiniga. Nad koos lähevad külla viiele Kivirähki loole nii külmkappi, loomaaeda, maale, parki kui ka voodi alla.

Andrus Kivirähk ja ta koer Robin. Kaader filmist „Kaka, kevad ja teised”

Avalugu „Frikadellid ja pelmeenid”  (2023;  Heiki Ernits ja Meelis Arulepp) seostub esmalt mulle  kohe Oskar Lutsu klassikalise looga raamatust „Nukitsamees“, kus Iti ja Kusti ära eksivad, aga  siin mitte metsa, vaid külmkappi. Iti ja Kusti (tõesti nii on tegelaste nimed selles loos) ei ole mitte lapsed, vaid hoopis frikadellid. Kuri „nõid“, keda kardetakse on aga pelmeen, kes frikadelle sööb. Kogu lugu ennast saab lugeda ajakirjast Täheke (2015 nr 10; lk 4-5) ja raamatust „Tont ja Facebook“ (2019; lk 98-101).

Teises loos „Sitikas Peeter” (2022; Meelis Arulepp) soovib  väike putukas (filmis on ta väga rohutirtsu moodi) oma  muusikaannet laiemale publikule näidata ja läheb loomaaeda vabasse puuri n-ö tööle. Lugu sitikast Peetrist ilmus esmalt ajakirjas Täheke (2004 nr 6; lk 12) nime all  „Sitikas Peetri tähetund“, hiljem on see lugu filmilooga sama pealkirja all ilmunud nii kogumikus „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 14-16) kui ka raamatus „Kaka ja kevad“ (2009; lk 25-27). Filmilugu on küll veidike muudetud, aga põhimõte ning loo moraal on jäänud läbi aja samaks.

Kolmas lugu on minu arvates kõige intrigeerivam, sest filmiloo „Pilt, mis öösel liigutas“ (2023) režissööriks on Mikk Mägi, kes seostub ikka vanamehe tegemistega. Kui aus olla, siis ma esmalt ei teadnud, kelle käe all oli film valminud, kuid kui need tantsivad lehmad ja lambad mängu tulid, siis oli küll tunne, et kohe tuleb nurga tagant välja ka (kuri)kuulus vanamees ise. Kogu lugu on ikka mõnuga üle vindi keeratud nagu „Vanamehe“ filmideski, aga siiski lapsesõbralikus vormis (veidi väiksemale vaatajale võib-olla küll hirmuäratavalt) ning Kivirähki algse loo lõpplahendus on ka kenasti ära toodud, kuigi humoorikalt on juurde lisatud  ka selline teema nagu (linna)laste võõrandumine maaelust. Kivirähki lugu „Pilt, mis öösel liigutas“ on ilmunud ajakirjas Täheke (2016 nr 7-8; lk 8-9) ning raamatus „Tont ja Facebook“ (2019; lk 42-45).

Neljas lugu on animakogumiku nimilugu  „Kaka ja kevad“ (2021; René Vilbre ja Meelis Arulepp), mis on tasakaaluks eelnevale loole  väga armas looduse ja elu ringkäiku  kirjeldav lugu, kus ootamatud tegelased  otsivad oma õnne ja selle ka leiavad. Loos endas pole erilisi krutskeid, kui välja arvata tänapäevased tehnikavidinad nagu robotmuruniiduk ja pakirobot või siis inimeste piiritu nutisõltuvus, mis väljendub isegi pargis jalutades või sportides. Tegelikult on Kivirähki algses loost, mis ilmus juba 2004. aasta ajakirjas Täheke nr 3 (lk 8-9, vaata ka Priit Rea illustratsiooni), möödas ligi 20 aastat, seega pole midagi imestada, et isegi 2009. aasta raamatus „Kaka ja kevad“ on muruniitjast saanud muruniiduk, mis omakorda filmis on muutunud siis robotmuruniidukiks.  See lugu on jõudnud ka kogumikku „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 186-187) .

Ajakirjades Täheke on esmalt ilmunud Andrus Kivirähki „Kaka, kevad ja teised” lood

Viimane lugu „Kadunud sokid“ (2023; Oskar Lehemaa) on juba seetõttu eriline, et ainukesena sellest kogumikust on nukufilm (tegelikult on peategelane Pille korra kaadris ka avaloos, aga seal muidugi joonistatuna).  See lühifilm paneb vaatajaid imestama, kui suur ja põnev maailm võib asetseda sinu voodi all. Isegi sokid võivad seal munema hakata. Lugu on nime all „Isa sokid” esmalt ilmunud ajakirjas Täheke (2004 nr 4; lk 6) nagu kõik eelpool nimetatud Kivirähki lood ning lisaks veel kogumikes „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 19-20), „Kaka ja kevad“ (2009; lk 15-18)  ja „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 188-189).

Frikadellid Kusti ja Iti. Kaader filmiloost „Frikadellid ja pelmeenid”

Erinevalt teistest selle aasta alguses linastunud Eesti filmidest on antud koguperefilm saanud seni ainult kiitvaid arvustusi, millega ma igati nõustun.

„ „Kaka, kevad ja teised“ pole lihtne animafilm ega isegi mitte eriline animafilm. See on lakkamatu animatsiooni, nukufilmi ning elusate kaadrite karneval, kus värvid ja erisugused trajektoorid segunevad nagu vana-aastaõhtu ilutulestikus.“ ( Veiko Märka, 15.02.23 Eesti Päevaleht)

„Soovitan muidugi kõigil värsketel Eesti filmidel silma peal hoida, aga kui tahate saada kiirelt – kogu kassett kestab napilt üle tunni aja – ülevaadet sellest, mida põnevat meie animatsioonis tehakse, siis võtke kindlasti kinoteekond ette. Ja ei pea üldse häbenema, kui teil lapsi pole, kõlbab ka täitsa täiskasvanuna saalis istuda!“ (Kaspar Viilup, 18.02.23 ERR kultuur)

Klaari Tamm

“Hämmastav Maurice” Apollo kinodes

Selle nädala kinokavast oleks täitsa mitu asja võtta — “Mees nimega Otto”, “Kuulsuse narrid” või “Inisherini hinged”. Aga ma jätan need kõik teile endile avastada või hoopis järgmise nädala kirjutajale :)

Sest “Hämmastav Maurice”!

Mu mõtetesse lihtsalt ei mahu sel nädalal midagi rohkemat, kui et “Hämmastav Maurice”!

Üle hulga aja film, mida täitsa tahaks kinos näha. Mitte et ma eriti lootusrikas oleks ses suhtes, et filmitegijad on Pratchetti tekstist aru saanud, aga no natuke ikka ja natuke Pratchettit on palju parem, kui üldse mitte Pratchettit! Ma usun, et igaüks sai nüüd aru, et mu näol on tegu Terry Pratchetti paadunud fänniga :)

Niisiis — lugege Terry Pratchetti loomingut, eesti keelde on ka teda üksjagu tõlgitud.

Filmi aluseks olev “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised” on meil ka täitsa olemas, lisaks eesti keelele ka inglise keeles (2002. a. trükk ja 2011. a trükk), vene keeles ja soome keeles.

Nii tore oli otsida ja leida erinevaid Maurice’e :) Seda peab küll mainima, et kaanekunstnike ja muidu kunstnike pildid on ikka hoopis süngemad, kui see multifilmi reklaamnägu :)

Filmitutvustus kõlab nii: Terry Pratchetti 2001. aasta parima lasteraamatu tiitli pälvinud “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised” järgi tehtud lugu räägib Maurice’ist, kavalast kassist, kes ühel päeval avastas, et oskab mõtelda ja rääkida. Sellest päevast saadik on ta koos õpetatud rottide ja veidi naiivse poisi Keith’ga käinud linnast-linna ning väikeste kelmuste abil raha kokku ajanud. Kuid ühel päeval satuvad nad linna nimega Bad Blintz, kus tundub toimuvat midagi salapärast. Koos nutika linnapea tütre Malicia’ga tuleb seltskonnal kokku võtta julgus ning seekord oma oskuseid headuse nimel kasutada ja võib juhtuda, et head teod toovad kaasa midagi palju tasuvamat.

Pildigaleriist saab eesti häältest ülevaate:

Ja kui kedagi huvitab, kuhu see “Hämmastav Maurice” lugemisjärjega Kettamaailmas võiks paigutuda, siis kokku on pandud igasuguseid huvitavaid infograafikuid, näiteks järgmine:

Tiina Sulg

“Saabastega Kass: Viimane soov” Tartu kinodes

Ikka juhtub, et kirjanduslikud kangelased, muuhulgas muinasjututegelased, hakkavad oma elu elama. Selle oma eluga võib minna nii ja võib minna naa, aga mulle tundub, et Saabastega Kassil on enamjaolt hästi läinud.

Igatahes on Saabastega Kass jälle seiklemas ja kinokava annab sellest teada nii:

Kõigi poolt palavalt armastatud, parajalt edev, piima limpsiv kartmatu mõõgavõitleja on tagasi!

Saabastega Kass avastab ühel mitte üleliia heal päeval, et tema armastus riskide vastu ning hoolimatu suhtumine ohutusse on jätnud oma jälje. Nimelt on ta oma üheksast elust ära raisanud juba kaheksa! Alati oma edus kindel olnud seikleja pole lihtsalt arvet pidanud. Nende elude tagasivõitmine saab olema Saabastega Kassi senistest seiklustest suurim. Kuna alles on üksainus elu, peab ta alla neelama oma uhkuse ning palum abi endiselt parterilt/konkurendilt Kitty Siidikäpalt. Kolmandana liitub nende seltskonnaga väsitavalt rõõmsameelne lobamokk Perrito. Üheskoos peab kange kolmik andma endast kõi, et püsida sammu võrra eespool Kuldkiharast ja kolmest karust ning maailma kardetuimast pearahakütist, Suurest Kurjast Hundist.

“Saabastega Kass: Viimane soov” toob taas kinolinale kangelase, keda Seiklus sai eesti keelde stuudios Film Audio. Oma hääle andsid tegelastele Mait Malmsten (Saabastega Kass), Eva Püssa (Kitty Siidikäpp), Ott Sepp (Perrito), Kristel Aaslaid (Kuldkihar), Rasmus Kull (Jack Horner), Ülle Lichtfeldt (Karuema), Andres Dvinjaninov (Karuisa), Jarmo Reha (Karujõmm), Taavi Teplenkov (Hunt), Ülle Kaljuste (Mama Luna), Mihkel Raud (Moraalimutukas), Jaan Rekkor, Tarmo Männard, Mattias Naan ja paljud teised. Tõlkija Mihkel Mõisnik, dublaažirežissöör Tiina Andreas, laulude režissöör Jakko Maltis.

Kassiraamatuid on muidugi murdu, kõiki ei jõua siin ära nimetada, aga ma teen mingeid kolmeseid gruppe, puhtalt oma maitse järgi.

Nunnupildilised lastekassilood:

Holly Webb “Lumes eksinud“, Ilmar Tomusk “Kullakallis kass“, Tiia Kõnnussaar “Mäo, kasside kuningas“.

Kassiromaanid:

Hiro Arikawa “Rändava kassi kroonikad“, Sōsuke Natsukawa “Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid“, Grigori Služitel “Saveli päevad“.

Kassikrimi:

L. T. Shearer “Kass, kes tabas tapja“, Frauke Scheunemann “Winston, salamissiooniga kõuts“, Catriona Ward “Needless Streeti viimane maja“.

Ulmeraamatuid, kus kaanel on kass:

Helju Rebane “Õige valik“,  Robert A. Heinlein “Uks suvesse“, Terry Pratchett “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised“.

Asisemaid kassiraamatuid:

Tiina Toomet ja Triin Kass “Kas kass…?“, Andreas Schlieper ja Heike Reinecke “Legendaarsed kassid ja nende inimesed“, Vicky Halls “Kasside varjatud elu : lemmiklooma käitumise saladused“. 

Kolm luulekogu (nendest luulekogudest leitud kassiluuletusi saab lugeda siit ja siit ja siit):

Krafinna “Kasse täis linn“, Ilmar Trull “Jänese valitud palitud“, Jüri Kolk “Otse aia taga“.

Autoreid, kelle perekonnanimi on Kass:

Asta Kass “Pahupidi puhkus“, Kristiina Kass “Kasper ja viis tarka kassi“, Paul Kass “Kesklinn : Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas“.

Nurradi!

Tiina Sulg

 

“Erik Kivisüda” Tartu kinodes

Eesti oma uusi lastefilme ei jõua kinolinle just liiga tihti. Aga nüüd on see käes — kinodes on Ilmar Raagi lastefilm “Erik Kivisüda”.

Filmi tutvustustekst on selline: 11-aastasel Erikul on kivist süda. Teda ei häiri, et ta vanematel pole tema jaoks aega, et tal pole ühtegi sõpra või et ta peab kolima vanatädi Brunhilda pärandatud majja, mis näeb välja nagu tondil oss. Uues majas avastab Erik, et seal elab veel üks perekond, temavanune Maria oma isaga, kelle Eriku vanemad kavatsevad välja visata. Maria teatab Erikule, et tal on salaplaan, kuidas Eriku perekonda majast minema ajada. Tegelikult soovib ta üles leida oma kadunud ema, kes neid väljatõstmise eest kaitseks. Kahekesi satuvad nad muinasjutulisele teekonnale Kahevahelmaailma ning Erik avastab, kui raske on kivist südamega tegelikult elada. Režissöör Ilmar Raag, stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis, osades Herman Avandi, Florin Gussak, Juhan Ulfsak, Jules Werner, Ronald Pelin, Nickel Bösenberg, Hendrik Toompere Jr., Kristjan Sarv, Norbert Rutili, Nero Urke, Andres Lepik, Renars Kaupers, Laura Peterson-Aardam. 

Film on inspireeritud Sass Henno lasteraamatust “Mereröövlimäng“, aga stsenaristid kirjutasid filmiloo veel kord ümber ja poodides juba on  ja küll ka varsti raamatukokku jõuab Andris Feldmanise ja Livia Ulmani “Erik Kivisüda”.

Filmist kirjutas Kristi Helme Eesti Päevalehes “„Erik Kivisüda“. Kuidas minna eluga edasi, kui valu ei luba?” ja Kaspar Viilup ERRi lehel ““Erik Kivisüda” ehmatab lapsed ja vanemad nii ära, et nad lihtsalt peavad sellest rääkima“. Postimehe lehel käis Ilmar Raag pikemalt rääkimas, kuidas seda filmi tehti ja mis mõtted tal seda filmi tehes olid.

Sass Henno “Mereröövlimäng” loeti 2009. ette järjejutuna, ERRi arhiivis on see täitsa olemas. 2011. aastal tegi Tõnn Sikk “Mereröövlimängu” põhjal oma koolitöö-lühifilmi.

Filmi treiler:

Tunnusmuusika:

Tiina Sulg

„Will, Will, krokodill” („Lyle, Lyle, Crocodile”) kinodes

Tutvustus kinokavas. Kogupere muusikaline komöödia „Will, Will, krokodill“ põhineb menukal raamatusarjal, mille autor on Bernard Waber. Mängufilm toob armastatud tegelase uue publikuni üle maailma. Kui perekond Primm kolib New Yorki, on nende noorel pojal Joshil uues koolis ja uute sõprade keskel raske kohaneda. Kõik see aga muutub, kui ta avastab oma uue kodu pööningul elava laulva krokodill Willi, kellele meeldivad vanniskäigud, kaaviar ja hea muusika. Nad saavad kiirelt sõpradeks, ent kui kuri naaber hr Tõre Willi elu ohtu seab, peab perekond Primm lööma kampa Willi karismaatilise omaniku Hector P. Valentiga, näitamaks maailmale, et perekonda võivad kuuluda ka kõige ootamatutest paikadest pärit isiksused ning et suures laulvas krokodillis, kel veelgi avaram isiksus, pole midagi halba.

Filmi aluseks on USA lastekirjaniku ja illustraatori Bernard Waber’ i (27.09.1921- 16.05.2013) raamatusari krokodill Lyle’ st, kes elab Manhattanil Victoria ajastu majas perekond Primmide vannis. Raamatusari algas 1962. aastal raamatuga “The House on East 88th Street“, millele on järgnenud mitmed järjed ja kordustrükid. Ameerikas on sari populaarne, sest sellest on tehtud nii telefilm kui ka näidend. Eesti keelde pole Bernard Waber’ i raamatuid siiski tõlgitud, kuid nüüd on kinolina kaudu võimalik eesti keelde dubleerituna osa saada krokodill Lyle (Eesti versioonis Willi) seiklustest.

Õnneks on eesti keeles siiski piisavalt vahvaid lasteraamatuid krokodillidest.

Esmalt tuleb muidugi pähe eesti kirjaniku Karl Eduard Söödi luuletus „Krokodill”.

„Singel-vingel ninaprill,

meil on kodus krokodill.

Krokodill, ta tegi nalja,

ajas lapsed toast välja”.

Katkend luuletusest Karl Eduard Sööt „Krokodill”

See luuletus pole siiski sobilik filmi sisu ja olemuse edasiandmiseks. Selles lastefilmis on põhirõhk hoopis julgusel ja enesekindlusel olla mina ise oma hirmude, vigade ning ka loomuliku andega. Seega sobiks pigem lugeda ja vaadata näiteks selliseid toredaid pildiraamatuid nagu Gemma Merino „Krokodill, kellele ei meeldinud ujuda” või Tiiu Kitsik „Krokodilli saba”.

„Ma ei ole ebaviiskas ega isekas.

Niisiis võtsin end kokku ja proovisin

olla selline, nagu teised tahavad.

See oli nii raske!

Liiga raske!”

Tiiu Kitsik „Krokodilli saba”

Klaari Tamm

„Väike Nicolas: enam õnnelikum olla ei saagi” kolmapäeval, 19. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Laste ja noorte kirjandusfestival Luup soovitab:

„Väike Nicolas: enam õnnelikum olla ei saagi” kolmapäeval, 19. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Väikese Nicolas´, pisut üleannetu prantsuse koolipoisi ajatud humoorikad lood on köitnud publikut juba peaaegu seitsekümmend aastat. Nüüd on valminud uus filmiversioon selle sümpaatse marakrati seiklustest.

Seekordne film on eriline: lisaks Nicolas´le, tema perele ja vahvatele klassikaaslastele on filmitegelasteks ka kirjanik René Goscinny ja kunstnik Jean-Jacques Sempé ise. Filmis tutvustatakse vaatajale Nicolas´ karakteri sünnilugu, see on omamoodi austusavaldus tema loojatele ja tagasivaade nende sõprusele, elule ja loomingule.

Väike Nicolas´ sündis 1950. aastatel koomiksitegelasena, sellele järgnesid lühilood ajakirjas ja viimaks raamat, mis esialgu üldse kuigi populaarseks ei osutunud. Hiljem sai Nicolas´ raamatute sari siiski hoo sisse ja see hoog on kandnud seda tänase päevani. Nicolas´ lugudele on omane lastepärane keelekasutus ja mõnus huumor, raamatute lahutamatuks osaks on Jean-Jacques Sempé originaalses stiilis illustratsioonid.

Ilus, südantsoojendav ja kauni pildikeelega on ka värske animafilm, mida mõned kriitikud on nimetanud koguni aasta kõige armsamaks filmiks.

Filmi treiler:

Kirsti Läänesaar

„Üle linna Vinski”, esmaspäeval, 17. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Laste ja noorte kirjandusfestival Luup soovitab:

„Üle linna Vinski”, esmaspäeval, 17. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Tõelised kangelased on nähtamatud!

10-aastane Vinki tunneb ennast eakaaslaste hulgas tõrjutu ja justkui nähtamatuna. Isegi ta ema Krista ei märka teda. Ühel päeval kohtub ta apteekriga, kes annab talle pudelikese maagilise ravimipulbriga. See on nähtamatukstegev pulber, mille abil saab kõndida märkamatult läbi paksude seinte. Nagu superkangelane!

Peagi tahavad ka kurikaelad Vinski saladusele jälile jõuda ja nähtamatuks muutuda…

Minu põlvkonnale meenub pealkirjaga „Üle linna Vinski” esmajoones kindlasti ETV telelavastus, mida saab jätkuvalt vaadata Jupiteris ning mille DVD on saadaval ka meie raamatukogu muusikaosakonnas.

Soome kirjaniku Aapeli lugu punapäisest tedrtähnidega poisist nimega Vinski, ilmus eesti keeles esmakordselt 1971. aastal. Selles loos aitab Vinskil põnevaid seiklusi korda saata apteekrilt ostetud nähtamatuks muutuv imepulber.

2006. aastal ilmunud raamatus „Vinski lood” on ka Vinski-lugude teine osa „Vinski ja Vinsetti”, kus Vinskit saadab tema seiklustes apteekrihärra kingitud inimkeeli kõnelev harakas Vinsetti.

Eelmisel aastal Soomes valminud ja laste ja noorte kirjandusfestivali Luup ajal Elektriteatris linastuv film tundub olevat oluliselt kaasajastatud versioon vanast tuntud loost.

Jääme põnevusega ootama!

Filmi treiler

Anu Amor-Narits

“Ühe äpardi päevik: kannatuste rada” reedel, 2. aprillil kell 11.25 TV3s

Eestimaa koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas olev raamatute sari “Ühe äpardi päevik” on jõudnud ka filmilinale. Filmide (ega ka raamatute) puhul ei ole küll tegemist oma ala šedöövriga, kuid mingil määral nauditavad on nad küll. Lastele igal juhul lähevad raamatud peale. Päeviku vormis kirjutatud raamatud räägivad Greg Heffley perest, sõpradest ja nendega juhtuvatest seikadest. Sekka mõtisklused elu-olust, tüdrukutest jms. Raamatud on naljakad ja mõnusalt jaburad. Lastele (ja ka lapsemeelsetele täiskasvanutele) meeldib sidumata tähtede käekiri, milles raamat on kirjutatud. Teksti vahel olevad pildid annavad päris palju juurde ning on lihtsad, kuid vaimukad. Gregi ja ta sõprade ja pere seiklused on küll jaburad, kuid nendesse on peidetud ka oma osa reaalsust.

Praeguseks hetkeks on “Ühe äpardi päeviku” sarjas Jeff Kinney sulest ilmunud 15 raamatut. Filmilinale on neist jõudnud 4. Sellel reedel on võimalus TV3-st vaadata nendest viimast — “Ühe äpardi päevik: kannatuste rada”. Tuntumatest näitlejatest on filmi kaasatud Alicia Silverstone (“Clueless”, “Batman and Robin”, “Blast from the past” jt.).

Filmi tutvustatakse nõnda: Perekond Heffley ühine autoretk vanamemme 90. sünnipäevale läheb omadega lõbusalt rappa, kui Greg üritab jõuda videomängurite kokkutulekule. Läbi riigi toimuv seiklus kujuneb elamuseks, mida Heffley perekond eales ei unusta.

Marite Lõokene

“Minu naaber Totoro” laupäeval, 23. mail ETV2s kell 17.00

“Minu naaber Totoro” (Tonari no Totoro, Jaapan, 1988)

Minu naaber Totoro on igati õigustatult nimetatud üheks helgemaks ja ilusamaks animatsiooniks läbi aegade. Ja isegi kui ei oleks, siis mina arvaks ikka nii! Kuigi ma nägin Totorot esmakordselt juba täiskasvanuna, vallutas see väga kiiresti mu südame ja tõusis lemmik filmide hulka. “Minu naaber Totoro” on film, mis avas minu jaoks ukse Hayao Miyazaki maagilisse maailma ning ma olen selle legendaarse animaatori loomingu austaja juba mitu aastat.

Ülikooli professorist isa kolib koos kahe tütre, vanema Stasuki ja noorema Meiga, pisikesse majja suure künka kõrvale. Suure künka otsas kasvab hiiglaslik puu ja selles pühakohas elab Totoro. Totoro ei ole küll selle suure pehme karvakera päris nimi, lihtsalt õdedest noorem ei saa päris hakkama “troll” ütlemisega — nii sünnibki Totoro. Ja nii see pere elab seal rohelusest ümbritsetud maailmas. Juhtub küll seiklusi, aga eelkõige on tegu rahuliku kulgemise ja looduse ilu imetlemisega. Minu jaoks tähendab Totoro eelkõige rahu ja lõõgastumist.

Muidugi, nagu iga teise Miyazaki filmiga, kaasneb ka Totoroga hulgaliselt filosofeerimist ja teooriaid. Enamasti püütakse ikka välja lugeda animatsiooni sügavamat tähendust, leida autori tõelist sõnumit. Mina ennast sellega ei vaeva, sõnumit ei otsi ja vaatan seda filmi ikka ja ainult Totoro pärast. Totorot on võimalik ka Tartus kohata, vähemalt mõni aeg tagasi meeldis talle tervitada Elektriteatri külalisi!

Totoro loost on ka raamatu versioon, küll inglise keeles, aga ikkagi :)

Treiler:

Irina Möldre

“Nõialuud ja kõik muud” reedel, 1. mail kell 18.20 ETV2-s

Tutvustus telekavas: Kui nõid ja tema kass luua seljas läbi tormise taeva tuhisevad, puhub tuul kõigepealt minema nõia mütsi, siis juuksepaela ning lõpuks võlukepi. Õnneks aitavad vastutulelikud loomad nõial kaotatud asjad üles leida. Vastutasuks paluvad nad luba luuale elama asuda. Muinasjutuloo jutustab Maria Annus.

Volbripäeval ja sellele eelneval ööl on sobilik üle vaadata kogu oma kodune nõiavarustus: kostüüm, kübar, luud, võlukepp ning muidugi vastav kirjandus. Kõige esimesena tuleb pähe saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri “Väike nõid”, millest on valminud vahva samanimeline etendus koos legendaarse lauluga “Nõia elu”. Vähemalt sama lõbus ja õpetlik on inglise lastekirjaniku Julia Donaldsoni raamat “Nõialuud”, mis ongi 1. mail linastuva animatsiooni aluseks. Värssjutt sõprusest ning headusest, mille on tõlkinud meie enda armastatud lastekirjanik Leelo Tungal.

Sellega kindlasti nii-öelda kohustuslike raamatute nimekiri nõidadele ei lõpe, eesti lastekirjanduses leiab veel mitmeid põnevaid tegelasi nagu Kristiina Kassi nõianeiu Nöbinina, Edgar Valteri Iika, Aino Perviku Kunksmoor või Siiri Laidla raamatukogunõid Rosaalie jne. Kes on Sinu lemmiknõid? Mõni nimetatutest või hoopis keegi teine maagiline olend? Ohutut lendu volbriööl, kallid nõiad, mis muud …

“Nõia elu” Marko Matvere esituses:

Klaari Tamm

„Arabella, mereröövli tütar” reedel, 24. aprillil kell 12.30 ETV-s

Peeter Simmi lavastatud lastefilm tugineb Aino Perviku raamatule ja kuulub kahtlemata parimate Eesti (laste)filmide hulka. Ühendadesseiklused ja inimlikkuse teema, loob film haarava maailma. Osades koolitüdruk Kai Puskar Arabellana ja terve plejaad eesti tippnäitlejaid, kellest kurvastavalt suur hulk juba manalamehed. Piraadilaeva kapten ja Arabella isa on Lembit Peterson, merest püütud hea Aadu Urmas Kibuspuu , mängivad veel Lembit Ulfsak. Aarne Üksküla, Sulev Luik, Endel Pärn, Arvo Kukumägi, Tõnu Kark. Filmi helilooja on Jaanus Nõgisto ja laulusõnade autor Hando Runnel.
Sisust: piraadilaeval elav kapteni tütar nõuab endale saagiks merest välja tõmmatud rändaja Aadu, ja selgub, et mees mõtleb maailma asjadest hoopis teisiti kui ülejäänud teda ümbritsevad inimesed, loo käigus õpetab ta tüdrukut vahet tegema hea ja kurja vahel. Suur ja ohtlik seiklus algab, kui konkurendid tüdruku röövivad ja kaptenilegi saab selgeks, et last tuleks kasvatada kuskil mujal.
Aino Pervikul, kes andis omal ajal “Arabella” käsikirja üle ühel ajal nii kirjastusele raamatuna välja andmiseks kui Tallinnfilmile filmiks tegemiseks, oli filmitegijatele vaid üks palve: et piraatidest ja röövlielust ei tehtaks midagi ahvatlevat ja sümpaatset, et laps-vaataja ei tunneks soovi nende moodi olla. Peeter Simm lavastaja ja stsenaristina valis groteski ja karnevali tee, uskudes samal ajal siiski, et olgu muinasjutt kui tahes groteskne, elu mudel on ta ikka. On öeldud, et filmis on traditsioonilise lastefilmi jaoks tavatultki palju rafineeritust ja julmust ning omal ajal heitis üks kasvatusteadlane ette, et “puhtprotsentuaalselt kulub filmis kurjuse näitamisele rohkem aega ja energiat, värvi ja näitlejaid kui headuse ja heaks muutumise peale. Järelikult selle pedagoogilise töö, mis filmis jääb tegemata, peavad lapsevanemad kodus ise ära tegema.” Eetilisi kompromisse tuleb vahel paratamatult teha, ent näiteks kirjaniku jaoks jäi filmist kõlama mõte, et inimene elab edasi oma tegudes ja lastes, aga see ei tähenda, et lapsed peavad oma vanemate tegude eest vastutama. Röövliseadused ei seisa kõrgemal üldinimlikest seadustest – inimene on vaba valima, kas olla hea ja aus või kuri ja salakaval.
Edgar Valteri kaunite piltidega raamat, mille põhjal film valmis, on mitmes trükis täiesti lugemiseks olemas, erinevusi filmist on avastamiseks küllaga.

Arabella lugu on inspireerinud ka teatritegijaid ja jõudnud lavadele, 2002. aastal  tõi “«Arabella ja Taanieli” Rakvere teatri lavale Norra koreograaf ja lavastaja Hege Tvedt, etendusele kirjutas originaalmuusika Ardo R. Varres. Käsikiri ja libreto Peeter Raudsepalt ja Toomas Suumanilt. Muusikast on ilmunud plaat, mida meie raamatukogus küll kahjuks pole.

2013. aastal esietendus Birgitta festivalil ja jäi siis Ugala mängukavasse Olav Ehala muusikal, mille libretist oli Leelo Tungal, lavastas Margus Kasterpalu, kunstnikuks Rosita Raud. Selle lavastuse muusika plaat meil on.

Filmgi on raamatukogus olemas.

Üks arvustus Eesti Ekspressis.

Kaja Kleimann

“Röövlitütar Ronja” reedel, 24. aprillil kell 9.00 ETV2-s

Koolivaheaja puhul on telekavas lausa kaks filmi röövlilapsukestest, mõlemad tehtud üsna ühel ajal, Ronjast 1984. aastal (raamat kirjutatud 1981) ja Arabellast aasta varem. Ühendavaks lüliks röövlid, ühes kuival maal ja teises merel, ning laste – vanemate suhted,eetika ja moraali küsimused. Erinevusi on rohkesti ja ehk põhilisemaks Ronja metsades elavad mütoloogilised olendid.  Ühendab neid veel filmiväline pisiasi, et kummastki peaosas olnud tublist osatäitjast ei saanud näitlejat. Inga- Kai Puskar, praegu Polonski, suundus ärisse ja Ronja osatäitja Hanna Zetterberg valiti 21 aastaselt (suurima häälte arvuga kõigist kandidaatidest) Rootsi parlamendi liikmeks. Ta ütles, et ei taha saada professionaalseks poliitikuks, kuid jäi siiski tööle ligi 16 aastaks, enne kui naasis ülikooli.

Ronja lugu on olnud populaarne nii eesti teatrilaval (1988 Ugala, 2010 Endla.  kui Jaapani 26 osalise animeseriaalina (2014-2017)
Sisust:
Ühel ja samal tormisel ööl sünnivad põlistele vaenlastele, röövlipealikutele Mattisele ja Borkale lapsed – esimesele tütar Ronja ja teisele poeg Birk. Ronja on kartmatu laps kesk koledaid hallvanakesi, harpüiasid ja muid metsaelukaid (mulle meeldib väga sõna Tötskääbik!).
Pärast mõningast kaklemist saavad Ronjast ja Birkist sõbrad ja üheskoos tuleb neil vastu astuda mitmesugustele erinevatele raskustele ja püüda aru pähe panna oma vanematele. Ma ise pole filmi veel näinud, kuid raamat meeldis väga, seda soovitan lugeda igal juhul. Võiksite valida esimese eestikeelse väljaande, kus ka “Vennad Lõvisüdamed” sees, saate kaks head raamatut korraga.  Ja pärast võib kogu Lindgreni loomingut (üle) lugeda.

Astrid Lindgreni samanimelise jutustuse ainetel valminud filmi  režissöör on Tage Danielsson, kes pälvis selle eest Hõbekaru.  Osades Hanna Zetterberg, Dan Håfström, Börje Ahlstedt, Lena Nyman, Per Oscarsson jt. Film on restaureeritud.

Film  ka DVD plaadil raamatukogus olemas.

Muusika on väga tore.

 

 

Kaja Kleimann

„Sipsik” kinodes

Kaua oodatud ning üllatavalt palju kriitikat saanud uus animafilm „Sipsik” on lõpuks jõudnud kinolinale. „Kellele ma ei meeldiks, ma olen ju Sipsik!” hüüab Sipsik filmis.

Erinevate arvustuste ning kommentaaride põhjal on üllatavalt paljud siiski arvamusel, et neile SEE SIPSIK ei meeldi. ERR-i toimetaja Mirjam Mäekivi arvab lausa, et Sipsik on tapetud. Õnneks lapsed kinosaalis on teisel arvamusel. Kohe esimesest kaadrist alates hõiskavad nad rõõmsalt Sipsiku nime ning laulavad usinasti laule kaasa. Kui aus olla, siis oli ka minu jaoks kõige kaasakiskuvam Ewert Sundja ja Liina Sumera muusik , mis elab kindlasti üle igasuguse kriitika filmi kohta ning jääb laste suudel kõlama aastakümneteks (loodetavasti tuleb peagi välja ka filmimuusika plaat). Teine eriliselt nauditav osa on filmi visuaalne pool, mida ilmestavad Edgar Valteri 1960.-1970. aastate stiilis joonistused. Nimelt valisid filmitegijad kunstniku varasema perioodi illustratsioonid eeskujuks „Sipsiku” filmi kujundamisel, et vastanduda tänapäevasele ülimalt elutruule animafilmile. Kui huvitab täpsemalt, kuidas sündis film ning kes kõik selles kaasa lõid, siis tasub ERRi portaalist järele vaadata saadet „Sipsiku lugu”.

Tagasi tulles SELLE SIPSIKU juurde, siis ei tasu heituda, et filmis pole täpselt need samad lood, mis meelde jäänud Eno Raua raamatust „Sipsik”, vaid tasub hoopis rõõmu tunda, et üks armastatud kodumaine lastekirjanduse tegelane tegutseb laste rõõmuks nüüd ka kinolinal, mida saadavad kummitama jäävalt vahvad laulud.

Sipsiku laul:

Klaari Tamm

Jõulukava VI — 28. detsember (“Eia jõulud Tondikakul”, “Tuhkatriinulugu” ja “Lotte ja kadunud lohed”)

“Eia jõulud Tondikakul” TV3 28.12.2019 kell 10.00

Tutvustus: “Eia jõulud Tondikakul” on seiklusrikas laste jõulufilm 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladust.

Miks jäi silma?: Kui teised vaatasid eelmisel aastal seda filmi, olin mina kodus ja vaatasin „Visa hinge”. Ma lihtsalt ei tahtnud seda kinno vaatama minna ja vältisin igasuguseid kutseid ja meelitusi, mis mind sinna saaksid vedada. Nüüd on aasta möödas ja võiks vist isegi vaadata. Pealegi ilmus just Anu Auna raamat „Eia seiklus Tondikakul” ning seda on kindel plaan lugeda. Kindlasti on paljudele see raamat, nagu ka film eelmisel aastal, osa jõuluaegsest tegevuskavast.

“Tuhkatriinulugu” TV3 28.12.2019 kell 16.15

Tutvustus: Danielle (Drew Barrymore) on tüdruk, kellel on lisaks võluvale välimusele õlgadel tark pea. Ta ei ole sedasorti piiga, kes istuks vaikselt oma toas, oodates valgel hobusel saabuvat printsi. Danielle on otsekohene tegutseja ning nende esimesel kohtumisel Henryga (Dougray Scott) viskab tüdruk kuningliku troonipärija õunaga sadulast. Nagu arvata võib, soojenevad nende suhted kiiresti. Kasutütre õnnest ei oska aga rõõmu tunda õel võõrasema (Anjelica Huston), kes laseb Danielle´il teha kõige räpasemaid töid, hoides samal ajal oma tütreid väikseimate pingutuste eest. Pealegi loodab ta, et printsi väljavalituks saab hoopis ta ärahellitatud tütreke Marguerite (Megan Dodds).

Miks jäi silma?: See on mu lemmik Tuhkatriinu ekraniseering ja ma vaatan seda alati! Väga kaunis film, mis püüab muinaslugu ja selle tegelasi siduda ajalooliste sündmuste ja isikutega, ning, mis üsna hästi õnnestub. Tõesti, kui üldse mingit Tuhkatriinu versiooni vaadata, siis ikka just seda!

“Lotte ja kadunud lohed” ETV 28.12.2019 kell 18.40

Tutvustus: Laste poolt armastatud Lotte-lugude kolmandas filmis saab vahva koeratüdruk Lotte endale väikese õe Roosi. Leiutajatekülla saabuvad teadlased, pesukaru Karl ja kala Viktor, kes osalevad suurel rahvalaulude kogumise võistlusel, mille peaauhinna saab see, kel õnnestub salvestada maailma vanima loomaliigi, müütiliste tuldpurskavate lohede rahvalaulu. Lotte ja Roosi otsustavad teadlasi aidata ja neid ootavad ees põnevad ning ootamatud seiklused.

Miks jäi silma?: Kõik need Lotted on minust kuidagi mööda hiilinud. Ei ole ma neid lugenud ega vaadanud, aga tahaks! Jõulude ajal on telekas palju, mida vaadata, aga kui midagi üldse, siis kindlasti sekka võtta ka mõni multikas. Eriti tore, kui see multikas on tuttav ja kodumaine. Eks minagi püüan nende jõulude ajal Lottele lõpuks pihta saada.

Irina Möldre

Jõulukava V — 27. detsember (“Ave Alavainu. Kärdla pipar, suhkur ja sool”, “Supilinna salaselts” ja “Pisuhänd”)

“Ave Alavainu. Kärdla pipar, suhkur ja sool” ETV 27.12.2019 kell 7.00

Tutvustus: Hiiumaal elab särtsaka keelepruugiga ja ülevoolavast energiast pakatav poetess Ave Alavainu. Nüüdseks on ta kirjutamisest loobunud, ent korraldab pidevalt saareelanikele erinevaid kultuuriüritusi. Saatejuht Margus Tabor, toimetaja Anne Aavik, režissöör Antti Häkli, produtsent Mariina Mälk.

Miks jäi silma?: Ebamõistlikult varase algusajaga dokumentaalfilm ühest kangest ja andekast naisest, kelle loomingusse kuulub mitmeid luulepärle ja kes on mõjutanud väga paljusid.

“Supilinna salaselts” ETV2 27.12.2019 kell 9.00

Tutvustus: Seiklusliku koguperefilmi tegevustik leiab aset suvises Tartus. Mari, Sadu, Olav ja Anton on neli Supilinna last, kelle rõõmus argipäev pööratakse pea peale, kui nende kodulinna tabab salapärane mürgitus, mis pooled linna täiskasvanud lasteks muudab. Lastel on lahenduse leidmiseks aega vaid 48 tundi. Algab peadpööritav seiklus, mis viib lapsed kõige ootamatumatesse paikadesse nii maa peal kui ka maa all. Tänase kodulinna kõrval õpivad nad tundma ühte teist, aastatetagust Tartut, teejuhiks Mari vanaisa käest saadud märkmik salapäraste vihjetega. “Supilinna Salaselts” on armastatud lastekirjaniku Mika Keräneni ülipopulaarsetel lasteraamatutel põhinev kogupereseiklus, kus vanemad ja lapsed rollid ära vahetavad.

Miks jäi silma?: Eks ikka Tartu ole see põhipõhjus. Ja eesti lastefilme pole ju nii palju, et mõnda neist ei võiks mitut korda vaadata. Tuntud näitlejad kõrvalosades on ka päris hea selliste filmide vaatamise põhjus, sest lastefilmides avavad näitlejad tavaliselt rohkem oma koomilist poolt ja suudavad lühikesse ekraaniaega kogu karakteri ära mahutada. Mika Keräneni raamatud ootavad ka lugemist.

“Pisuhänd” ETV2 27.12.2019 kell 12.55

Tutvustus: Filmi aluseks on eesti kirjandusklassiku Eduard Vilde komöödia “Pisuhänd”, milles käsitletakse kodanluse elulaadi kõlbelisi probleeme 20. sajandi algul. Läbi karakteri- ja situatsioonikoomika naerdakse välja tõusikliku kodanluse kultuuritust, karjerismi ja püüet ebaausate äriliste tehingutega rikastuda ja endale nime teha. Komöödia tegelaskujud on loonud värvikas ja tugev näitlejateansambel, kelle nauditav esitus on selle loo hoidnud vaatajate seas populaarse läbi aastate.

Miks jäi silma?: Täiesti hämmastav, kuidas kõigile tuntud komöödiaklassikale on suudetud selline padukantseliitlik sünopsis kirjutada :) Ei, kõik on ju õige, aga selle telefilmi õhustikku ei ole siit karvavõrdki tunda. Et vaadakem siis ikka ja veel ja mõelgem, kuidas seda kirjeldada kellelegi, kes seda veel näinud pole :)

Tiina Sulg