„Aardekütid: Merevaigutoa otsingul” kolmapäeval, 23. märtsil kell 11.30 TV6-s

Film:

„Aardekütid: Merevaigutoa otsingul” (“Die Jagd nach dem Bernsteinzimmer”), Saksa, 2012.

Merevaigutuba on Saksamaa suurim müsteerium, mida on 1945. aastast otsinud paljud aardekütid. Nii ka meie seiklejad Eik, Katharina ja Justus, kelle aardejaht viib nad Leipzigi, Münchenisse ja Berchtesgadeni Alpide natsikoobastesse.

Raamatud:

Catherine Scott-Clark ja Adrian Levy “Merevaigutuba” (Tänapäev, 2007)

Merevaigutuba oli inimkonna suurimaid aardeid. Selle tellis 1701. aastal Preisimaa kuningas Friedrich I, kuid peenelt töödeldud suured, kullast palju kallimad paneelid saadeti 1717. aastal kingituseks Venemaa tsaarile Peeter Suurele.

Venemaa hiilguse sümbol Merevaigutuba jäi Tsarskoje Selosse peaaegu kahesajaks aastaks. 1941. aastal Merevaigutuba peideti. Kuid see leiti üles, pakiti kastidesse ja viidi Balti mere äärde Königsbergi. Sestpeale pole Merevaigutuba enam nähtud.

Merevaigutoa otsingud viisid raamatu autorid Catherine Scott-Clark ja Adrian Levy Ida-Euroopasse ning luure ja vastuluure ohtlikku maailma. Peterburi ja Berliini arhiividest, seni nägemata päevikutest, kirjadest, salastatud ettekannetest toovad nad päevavalgele jahmatava ning hoolikalt varjatud tõe.

Julian Semjonov  “Kuhu kadus Merevaigutuba?” (Eesti Raamat, 1988)

Raamat on pühendatud Teise maailmasõja ajal röövitud Merevaigutoa ning teiste kultuuriväärtuste otsinguile. Riisutud kunstiteoste jälgi ajades reisis autor palju toonases Saksamaa Liitvabariigis ja teistes riikides.

Artikkel:

Tõnis Erilaid “Aardekütid: Merevaigutuba lebab natside punkris Dresdeni külje all” (Õhtuleht, 2017, 18. okt)

Katke artiklist: “Aardekütid jätkavad Merevaigutoa otsinguid. Kunagi kaheksandaks maailmaimeks peetud Merevaigutuba kadus Tsarskoje Selost Teise maailmasõja ajal ning aastakümneid on Peterburi kroonijuveeliks kutsutud hindamatut aaret tulemusteta otsitud. Nüüd kinnitavad kolm vanaldast aardekütti, et nad on saladuse lahendanud: Merevaigutuba lebab natside punkris Dresdeni lähedal Hartensteini mäestikus…”

Triin Võsoberg

 

“Libahundid meie seas” Tartu kinodes

Vahelduseks üks film videomängu põhjal. Kuidas see nüüd siia blogisse sobib? No ma lugesin mingit ameeriklaste ulmekirjanduse ülevaadet, kus võeti niimoodi lõdva randmega filmistenaariumid ja videomängude sriptid ka kampa ja kuigi ma ise seda just kirjanduse hulka ei arva, siis vahel võib seda kõike ju ka nii laialt võtta. Mängu ma mänginud ei ole ja ega mul ei mängu ega filmi sissse usku ka eriti pole, aga võib-olla on huvitav.

Aga miks mulle see film kavast silma jäi, oli see, et pealkirjas on sees sõna “libahunt” ja libaloomade teema on mulle ikka huvi pakkunud. Libaloomad võivad olla sedapidi, et inimesed muutuvad ajutiselt või püsivalt loomaks (hundiks või karuks või millekski muuks) või siis mõni loom (hunt, rebane, hüljes, mõni muu loom) muutub ajutiselt või püsivalt inimeseks. Ulmekirjanduses kasutatatakse libalooma tihtipeale inimpsühholoogia eri tahkude avamiseks või sotsiaalsete ebakohtade rõhutamiseks. Lihtsalt meelelahutuseks muidugi ka :)

Valik raamatuid, kus on libalooma teemaga mängitud:

Üks täitsa tore koolitöö libahundimotiivi kasutusest kirjanduses: Brita Lubi “Libahundimotiivi muutumine rahvapärimusest nüüdiskirjanduseni“

Mõned libahundi jutud Reaktorist: Helen Käit “Libahundi päevik“, Tuuli Tolmov “Mis vaevab hundi südant” ja Triinu Meres “Nahk“.

Valik libahundi luuletusi Luuleleiu blogist: Mario Kivistik “Libahundi surm”, Mari Vallisoo “Mineja” ja Eda Ahi “Tiina”.

Ja kuna see Ave Alavainu “Libahundilaul” on koos paljude ballaadidega vabalt võrgust saada, siis ma selle kopipeistin siia tervikuna:

 

Ave Alavainu

Libahundilaul

Libahundiks, libahundiks läheb ainult see,
kelle kõrval süvaunne
õhtul vajub mees.
Libahundiks läheb see,
kel pole karta surma
ja ta ainult meeleheitest
nõrku maha murrab.

Naine pandi, naine pandi seina poole sängi,
kuid ta hoolimata kõigest
julma mängu mängis —
üle mehe magava
ja üle sängi ääre
astus, hundinaha võttis
ja läks metsa äärde.

Lambail aga, lambail aga puudus looma vaist,
sest nad lõhnast, jala-astest
tundsid perenaist.
Sellel ööl ta maha murdis
kogu oma karja.
Hommikul ta oma mees
ta kuritegu varjas:

Tema naine, tema naine oli kogu aja
tema kaisus, tema kaenlas,
tema rinna najal;
tema naisel pole iial
nõnda terveid hambaid,
et ta suudaks ühe ööga
murda sadu lambaid!

Nõnda kordus, nõnda kordus ööst-see-öösse-mäng:
ikka sama hundinahk
ja ikka sama säng.
Nõnda kordus tapatöö
veel väga mitmes karjas,
kuni naine otsustas,
et enam ta ei varja.

Hundinahas, hundinahas heitis mehe kõrva,
hundisaba kaela ümber
põimis talle õrnalt,
iseenda jaoks tal oli
hambus hõbekuul,
hundikeelne hauakõne
oli valmis suul…

— — — — — — — — —
Tõusis tööle, tõusis tööle hommikul ta mees:
kähku olid rõivad seljas,
kähku lipski ees,
tõusis, võttis kerge eine,
rubladega mängis,
AGA MITTE ÜHTE PILKU
TA EI HEITNUD SÄNGI.

Naisel lõpuks, naisel lõpuks
kõigest villand sai:
hundinaha selga jättis,
läks ja hundiks jäi.

kogust “Veel üks võimalus” (1982)

Tiina Sulg

 

“007: Surm peab ootama” kinodes

Mõne aasta pärast möödub esimese James Bondi seiklustest rääkiva raamatu, “Casino Royale“, ilmumisest 70 aastat. Juba järgmisel aastal saab 60 aastaseks esimene Bondi film “Dr. No”, mis esilinastus 5. oktoobril 1962. aastal. Rohkem kui pool sajandit väldanud spiooniseikluste jooksul on nimitegelast praeguseks ametlikult kehastanud 6 näitlejat: Sean Connery (1962-1967, 1971 ja 1983), George Lazenby (1969), Roger Moore (1972-1985), Timothy Dalton (1986-1994), Pierce Brosnan (1994-2004) ja Daniel Craig (2005-2021). Mitteametlikuks osatäitjaks võib lugeda ka David Niveni, kes oli Bondi looja Ian Flemingu lemmik ning, kellega vändati 1967. aastal “ametlike” Bondi-filmide hulka mitte kuuluv “Casino Royale”. Bondi-filmide nimekirja täieõiguslikuks liikmeks sai “Casino Royale” alles 2006. aastal. Ühtlasi oli see film ka Daniel Craigi Bondi-debüüt. Käesolev film, mis pidi algselt linastuma novembris 2019, kuid sai algselt Danny Boyle’i lahkumise ning siis juba globaalse pandeemia tõttu korduvalt edasi lükatud, on aga Daniel Craigi hüvastijätt Bondiga. Ja see hüvastijätt on plahvatuslik!

Minu jaoks on see teine Bondi-film, mida jõudsin kinno vaatama. Vähemalt peaks olema. Vist … Mul nimelt tekkis just kahtlus, et on täiesti võimalik, et nägin kinos ka Pierce Brosnani viimast ülesastumist James Bondina filmis “Surra veel üks päev” (Die Another Day, 2000). Aga tegelikult pole see üldse oluline, sest peale “Spectre’i” ja 67. aasta “Casino Royale” on mul kõik ülejäänud Bondi-filmid mitu korda vaadatud.

Millest siis alustada? Võiks ju algusest? Ehk siis “Surm peab ootama” ja ka kõigi teiste Bondi-filmide üheks efektsemaks osaks on kindlasti intro, mis on alati täiesti omaette kinoelamus. Nii ka see kord. Korralikult bondilik, taustal laul “No Time To Die” Billie Eilishi esituses. Kusjuures, huvitav faktikild: filmi algne helilooja Dan Romer lahkus loominguliste eriarvamuste tõttu ning tema asemele tuli Hans Zimmer. Eriliseks teeb selle aga tõsiasi, et see oli esimene Bondi-sarja film, mille helilooja vahetus peale võtete lõppu toimetamise ajal.

Lisaks James Bondi kehastajale on iga Bondi-filmi oluliseks osaks ka Bondi-tüdruk. Nii on see olnud alates Ursula Andressi Honey Ryderist ning loodetavasti jääb ka edaspidi. Ma nimelt tahaks uskuda, et vähemalt James Bondi puhul jääb praegu moodne meesrolli muutmine naisrolliks tegemata. Bond, James Bond peaks ikka jääma Bond, James Bondiks.

Aga siis tüdrukutest — nendega selles filmis tagasi ei hoitud! Lausa kolm tükki — ei mina aru saa, kes neist siis see ametlik oli? Léa Seydoux Madeleine Swannina, Lashana Lynch Nomi ehk uue 007na ning Ana de Armas Palomana. See viimane avaldas mulle neist kolmest kõige rohkem muljet – kaunis ning kohe kindlast märgatavalt oskuslikum kui “kolm nädalat ettevalmistuskoolitust” lubada võiks. Aga üldiselt jah, erinevalt ehk nii mõnestki varasemast Bondi-filmist, võib vist selle kohta küll öelda, et ükski Bondi-tüdruk selle filmi valmimise juures kannatada ei saanud.

Üldiselt oli see aga täiesti tavaline Bondi-film. Oli James Bond, küll veidi ajast räsitud, reetmistest raputatud ning rahu ja vaikust ihkav, aga ikkagi Bond. Olid põhjused, miks vaiksest elust tagasi möllu ja plahvatuste juurde pöörduda. Olid vanad sõbrad ja vanad vaenlased. Muidugi ka uued vaenlased, kes peegeldades tänapäeva maailma muutunud olusid, olid hoopis erinevad vanadest klassikalistest kurjamitest. Kihte ja üllatavaid pöördeid jagus peaaegu et kogu filmiks. Kohati tundus asi küll veidi venivat, aga lõpuks jõudsime ilusti ka lõpplahenduseni. Ja nagu juba vihjatud sai, oli see lõpplahendus plahvatuslik. Daniel Craig tegi oma publikule viimase ja võimsa kummarduse Bondina, James Bondina.

Nüüdseks pea 60 aasta jooksul on James Bondi filmide vaatajate ette toomisele kulutatud miljardeid, kassatulu on olnud veelgi suurem. Iga Bond on olnud isenägu ning nendega koos on muutunud ka Moneypenny, M, Q, Felix Leiter ja teised. Mis toob tulevik? Ei tea. Nüüd, kui Daniel Craig on Bondiga hüvasti jätnud, on oluline hoopis teine küsimus: Kellest saab järgmine Bond?

Trailer:

Muusika video:

Irina Möldre

“Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” esmaspäeval, 19. oktoobril kell 22.00 TV3s

See film ja ka eelmine “Jack Reacher” on mul nägemata, aga Lee Childi raamatuid, mille alusel film on tehtud, olen ma lugenud üsna usinalt ja neid raamatuid teistele lugemiseks hääl meelel soovitanud, mu kolleegid on muga üsna ühel nõul, raamatukogu lugemissoovituse blogist leiab päris mitu soovitust: “Lee Child „Viperusteta”“, “Lee Child „61 tundi”” ja “Lee Child “Nagu vits vette”“. Lisaks sellele, et raamatutes on omapärane ja karismaatiline peategelane, peadpööritavalt põnev sündmustik ning läbi tegevustiku Ameerika eluolu ja ajaloo üksikute nüansside tutvustamine, on südantsoendav lugeda, kui hästi arvab autor raamatukogudest, minu lemmiktsitaat raamatukogude kohta on raamatust “Üks lask” ja kõlab umbes nii: “Raamatukoguhoidjad on toredad. Nad vastavad, kui neilt küsida.”

Filmi tutvustus: Tom Cruise’i uusim ja kauaoodatud action-film, järg 2012. aastal linastunud „Jack Reacherile“, põhineb Lee Childi 100-miljonilise läbimüügiga kuulsa bestseller-sarja 18ndal raamatul „ Jack Reacher: Ära mine iial tagasi“. Kui major Susan Turner (Cobie Smulders), Reacheri kunagise uurimisüksuse uus tarmukas pealik, pistetakse riigireetmises süüdistatuna trellide taha, sekkub sündmustesse järeleandmatu õigluse eest võitleja, endine armeeohvitser Jack Reacher (Tom Cruise) isiklikult. Jack, kel on major Susani suhtes õige natuke ka romantilised lootused, ei kohku tagasi mitte millegi ees, et põhimõttekindla naise süütust tõestada. Asjalood on ohtlikult hämarad, sest reetmise süüdistus on kattevari armee tipust juhitavale vandenõule ja süütute sõdurite mõrvadele. Et Jackil korralikult jalgealune tuliseks kütta, tõmmatakse sündmustesse eriti alatu võttena üks keerulise taustaga noor daam. Režissööritoolis on võimsate filmide poolest tuntud Edward Zwick („Vereteemant“, „Sügiselegendid“) ning stsenaariumi autoriteks on Richard Wenk (“Palgasõdurid 2,” “Kutsuge McCall”), Marshall Herskovitz (“Armastus ja teised uimastid,” “Viimane samurai”) ja Edward Zwick.

Kriitikute üldine arvamus (n Karoliina Vasli Äripäevas “Film kõlbab pingete maandamiseks tööpäeva järel, aga ei enamat” ja Margit Adorf ERRi lehel “Arvustus. Tom Cruise on kahtlaselt heas vormis“) näib olevat, et ega see film ülearu hästi välja kukkunud ei ole ja ka raamatute autor on peale esimest rõõmuhõiskamist, et ta raamat filmiks tehti, kaaluma hakanud, et ehk oleks mõni teine näitleja peaossa paremini passinud (Inna-Katrin Heina kokkuvõte välisajakirjandusest: “Jack Reacheri loonud kirjanik Lee Child: Tom Cruise ei ole piisavalt pikk, et seda tegelast kehastada“). Aga olemas need filmid Tom Cruise’iga peaosas nüüd on ja eks ma kunagi need uudishimust ka ära vaatan.

Treiler:

Tiina Sulg

“Plahvatuslik blond” teisipäeval, 13. oktoobril kell 22.30 Kanal2s

Tutvustus: Tema Majesteedi salateenistuse parim agent Lorraine Broughton (Charlize Theron) on osav spioon, kel ei jää vajaka ka sensuaalsusest ja metsikusest, ning kes on valmis oma oskusi võimatul missioonil ellu jäämiseks ära kasutama. Ta saadetakse kokkuvarisemise äärel Berliinist hindamatut toimikut ära tooma. Sealse osakonnajuhi David Percivali (James McAvoy) näol leiab ta partneri, kes aitab tal eluohtlikest spioonimängudest võitjana välja tulla. Režissöör David Leitch, osades: Charlize Theron, James McAvoy, Sofia Boutella, Toby Jones jt.

Ja taaskord on ekraanile jõudnud koomiksil põhinev film. Mina nägin “Plahvatuslikku blondi” esmakordselt 2017. aasta suvel, üsna pea pärast seda kui see film esilinastus. Läksin seda vaatama, sest oli vaba aega ja kinos seda näidati. Üldse möödus 2017 suvi kuidagi kinokülastusrohkelt, mida selle aasta kohta öelda ei saa.

Igatahes, filmi läksin vaatama, sest, nagu öeldud, midagi muud polnud teha. Sellest ajast peale olen seda korduvalt uuesti vaadanud, aga koomiks, pean tunnistama, on siiamaani lugemata. Nii et seda, kas film on koomiksi vääriline, ma paraku öelda ei oska, aga võin filmi märulifilmide vaatajatele soovitada küll. Need kohad, kus läheb kakluseks, on väga hästi teostatud.

Praegu, kirjutamise ajal, tuleb pähe kaks huvitavat fakti filmi kohta, mida sooviks mainida. Esiteks, vahepeal liikus kuulujutt, et Charlize Theron ja Keanu Reeves treenisid oma filmide, “Plahvatuslik Blond” ja “John Wick II”, jaoks koos. Tegelikult see päris nii ei olnud, aga tore on nii mõelda. Mõlema filmi võitlusstseenid on igatahes viimasepeal ja on näha, et näitlejad on asja õnnestumisesse palju panustanud. Teiseks, suudab peategelane pahadega ka kinos kaklema hakata. Kähmlus algab aga Andrei Tarkovsi filmi “Stalker” seansi ajal. Ma muidugi ei peaks vist mainima, et nimetatud filmi aluseks on Arkadi ja Boriss Strugatski jutustus “Väljasõit rohelusse”. Ja ka seda, et Tarkovski filmis selle Eestis.

Nii et jah, igati tasemel märuli/spioonifilm heade näitlejatega ning, mis minu jaoks on ka väga oluline, hea muusikaga. Tõesti, kui filmi vaadata ei soovi, siis kuulake vähemalt selle heliriba!

Trailer:

Irina Möldre

 

“Aquaman” esmaspäeval, 5. oktoobril kell 22.00 Kanal2-s ja “Must panter” esmaspäeval, 5. oktoobril kell 22.00 TV3-s

Kuulge, Kanal 2 ja TV3, olge nüüd tublid lapsed ja leppige omavahel kokku, et üks näitab koomiksifilme esmaspäeviti ja teine teisipäeviti. Ma ei ole just tihe telekavade lappaja, aga see on juba teabmitmes kord, kui TV3 ja Kanal2 samatüübilisi asju samal ajal näitavad. Masendav.

Filmid ise vast masendavad ei ole. Kuna tegu on koomiksifilmidega, siis tõenäoliselt saab sealt silmailu ja ajusurma, et arvatavalt on mõlemas filmis ilusad inimesed, kenad kostüümid, kaunis koreograafia ja imelised eriefektid, aga kui teoreetiliselt peaks “Aquaman” tegelema keskkonnaprobleemidega ja “Must panter” mustanahaliste õigustega, siis seda külge ma neist filmidest eriti ei oota, et vihjeid kindlasti on, aga karta on, et tahe teha märulifilmi käib kõigest muust üle, aga no vahel on miskit sellist ka vaja ning õiges meeleolus võib täitsa meeldidagi.

Eks mu eelarvamusi kinnita suuresti ka kohalikud kriitikud — “Aquamani“ kohta võib lugeda Ralf Sauteri arvustust Postimehes ““Aquaman” on lihtne ja värvikirev nagu pildiraamat“, Heidi Ruuli muljeid elu24s “Ettevaatust, “Aquaman” valmistab ihalevale naisele täieliku pettumuse!“, Sten Kauberi analüüsi ERRi lehel “Värvilises vees helkiv plastspektaakel“; “Musta pantri“ kohta Sten Kohlmani arvamust Õhtulehes “„Must Panter“ – film sellest, kuidas mustad mehed piirid kinni panid“, Andrei Liimetsa ülevaadet ERRi lehel “Musta pantri nürivõitu küünised” ja kõikidest arvustustest kõige positiivsemana Miikael Jekimovi käsitlust “Must Panter – teistmoodi Marveli film” Reaktoris –, aga ikka on kõige targem lood ise üle kaeda ja läbi mõelda.

Koomiksites ilmus Aquaman esimest korda lugejate ette 1941. aastal ja Must Panter 1966. aastal, niiet tegu on juba üsna vanade ja tuntud kangelastega. Tänasele lugejale kõike eelnevat lugeda soovitada tundub veider, aga uudishimust erinevate aastakäikude lugudesse nina pista võiks vast küll.

Tiina Sulg

“Dunkirk” esmaspäeval, 23. märtsil kell 22.00 Kanal2s

Kolm Oscarit võitnud Christopher Nolani eepiline märulipõnevik Teisest maailmasõjast. Liitlasvägede sõdurite uskumatu evakuatsioon Belgiast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt, kui Natsi-Saksamaa sõjavägi neil tee ära lõikas ning neid Prantsusmaal Dunkirki rannal 1940. aastal Prantsusmaa lahingus 27. maist 4. juunini piiras. Rannaliival ootas oma saatust üle 400 000 sõduri… (USA, Prantsuse, Holland, Suurbritannia 2017)

Filmist on pikemalt kirjutanud: Tõnu Karjatse “Kalapaadiga sõjalennuki vastu” Sirbis, Sten Kauber ““Dunkirk” – visuaalse loojutustamise meistriklass” ERRi lehel, Inna-Katrin Hein “Režissöör Nolanit süüdistatakse filmis «Dunkirk» Prantsuse sõdurite tähtsuse eiramises” Postimehes.

Siia juurde leidsin just sellise teose, mis võiks anda juurde või ümber lükata filmist saadavat: Andrew Roberts „Sõjatorm“. Raamatust kirjutas Tõnu Tannberg “Sõjatorm, mis ei ole veel vaibunud” Sirbis.

Treiler:

Triin Võsoberg

“Kapten Marvel” kinodes

2008. aastal alustas Marvel Studio universumi, millest on praeguseks kujunenud segane, aga äärmiselt huvitav ja üllatusi pakkuv maailm, loomist. Märtsis jõudis kinolinale MCU (Marvel Cinematic Universe) 21. film „Kapten Marvel”, mis on ühtlasi esimene nais-superkangelase film Marveli filmimaailmas.

Filmi peategelast, Carol Danversit, kehastab Brie Larson ning tema abistavaks jõuks filmis on fännidele juba ammu tuttav Nick Fury, keda kehastab arvutiga mõnevõrra nooremaks sätitud Samuel L. Jackson. Tegevus toimub 90.-ndatel ning loos on kesksel kohal kreede ja skrullide vaheline sõda, millesse tõmmatakse ka Kapten Marvel ja tema kaaslased.

Mis ma ikka öelda oskan? Film oli huvitav, naljakas, värviküllane ja – vähemalt minu puhul – väga, väga oodatud. Viimasest Marveli filmist (Sipelgamees ja Vapsik) on möödunud üle poole aasta ning tahtmine taaskord sellesse maailma sukelduda on väga suur. Nüüd on jäänud vähem kui kuu aega Tasujate neljanda filmini, mis paneb punkti MCU kolmandale faasile ning suvel algab juba neljas faas Ämblikmehe uute seiklustega. Põnevust kui palju!

Muidugi ei saa mainimata jätta ka filmi armsamat tegelast! Minu lemmik tegelaseks kujuneski just Caroli kass Goose. Temaks kehastusid kokku neli kassi – Reggie, Rizzo, Gonzo ja Archie. Arvan, et see peaks olema mingi filmitegemise reegel: „Kui tahad, et su film oleks edukas, siis peab sel vähemalt üks kass olema!”

Soovitan, vaadake filmi ja hoidke kassil silma peal! Ta pole päris tavaline kass :)

Tähistamaks Marveli Filmiuniversumi möödunud aastal täitunud 10 tegutsemisaastat ja peagi lõppevat kolmandat faasi, on raamatukogus pesitsevad Marveli fännid pannud kokku ka pisikese ülevaatliku näituse MCU arengust aastatel 2008-2019 ning mõtisklenud õige pisut ka tuleviku üle. Seda üllitist saab kaema tulla Tartu Linnaraamatukogu keskkogu näituseruumi II korrusel 23. aprillini.

Trailer:

Irina Möldre

“Alita: Sõjaingel” Tartu kinodes

Kel veel koomiksifilmidest küllastust pole, saavad proovida, et kuidas on välja kukkunud täispikk film manga alusel. Arvustused on senini seinast seina: Kaspar Viilup kirub ERRi lehel maapõhja, Ragnar Novod ülistab Delfis taevastesse kõrgustesse ja Stefan Peetri Sirbis kõlgub seal kahevahel, võtab appi küll käepärase posu tsitaate, aga filmi olemust eriti ei ava. Tuleb vist ikka ise järgi vaadata.

Ametlikut tutvustatakse filmi nõnda: Filmimaailma visionäärid James Cameron ja Robert Rodriguez loovad seninägematu kangelanna ambitsioonikas ulmeseikluses “Alita: Sõjaingel”. See on lugu lootusest, armastusest ja vaprusest. Mitmesaja aasta kaugusel tulevikus satub “küber-arst” Ido (Christoph Waltz) Raudlinna prügimäelt teadvuseta küborgi Alita (Rosa Salazar), kes on üsna kehvas seisus. Ärgates ei mäleta Alita midagi oma minevikust, ei sellest, kes ta on ega maailmast enda ümber. Kõik on uus, iga kogemus esmakordne. Ido püüab tüdrukut kaitsta tolle salapärase mineviku eest, samas kui Alita uus sõber Hugo (Keean Johnson) pakub abi kadunud mälestuste taastamiseks. See aga toob Alita kannule tumedad jõud, kes ei peatu millegi ees, et kadumaläinud küborg igaveseks vaigistada… Filmi aluseks on Yukito Kishiro loodud mainekas manga-sari “Gunnm” ehk “Battle Angel Alita”, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1990. aastal.

James Cameron ja Robert Rodriguez on igatahes intrigeeriv loojapaar: üks, kes tabab suurepäraselt keskmise kinokülastaja maitset ja on tuntud oma mastaapse haardega, ja teine, kes sai algse tuntuse pigem niššipubliku rõõmustajana. Hoogu ja pildikeele valdamist peaks küll mõlemal mehel olema, kuidas see koostöö kinolinal välja näeb, eks näis…

Manga maailm on minu jaoks üsna avastamata, aga kuna ma koomiksitesse kui sellistesse olen aja jooksul hakanud üha soosivamalt suhtuma, siis ehk on Yukito Kishiro mangad päris toredad. Meie raamatukogus küll Yukito Kishiro loomingut pole, aga ühtteist on manga-riiulist võtta ja vähemalt teretutvust mangadega saab teha.

Yukito Kishiro loomingu alusel loodud film 1993. aastast:

Tiina Sulg

 

“Galaktika valvurid” esmaspäeval, 2. oktoobril kell 22.30 TV3-s

Tutvustus:
“Galaktika valvurid” (2014), režissöör: James Gunn , osades: Chris Pratt, Lee Pace, Vin Diesel, Zoe Saldana, Dave Bautista jt. Uus linalugu viib Marveli kinouniversumi seekord kaugele kosmosesse, kus tahumatu seikleja Peter Quill (Chris Pratt) leiab end halastamatu inimjahi keskmest, olles varastanud müstilise, salapäraste võimetega kera, mida himustab võimukas kurikael Ronan (Lee Pace), kelle auahned plaanid seavad ohtu kogu maailmaruumi suhtelise stabiilsuse. Selleks, et Ronani haardest pääseda, peab Quill sõlmima hapra vaherahu nelja teineteisest kardinaalselt erineva lindpriiga, kelleks on tulirelvadest lugu pidav pesukaru (jah, pesukaru…) Rocket, välimuselt puuga sarnanev humanoid Groot (Vin Diesel), surmavalt ohtlik ja salapärane Gamora (Zoe Saldana) ning oma isiklikest kättemaksuplaanidest tiivustatud Hävitaja Drax (Dave Bautista). Kui aga Peterile saab selgeks müstilise kera tegelik jõud, peab ta tegema kõik endast oleneva, et see heidikute kamp ühtseks rusikaks liita ning Ronanile vastu hakata. Terve galaktika saatus on kaalukausil…

„Galaktika valvurid” on film, millelt Marvel ei oodanud kuigi paljut. Võrreldes Raudmehe, Kapten Ameerika ja Hulkiga on tegu võrdlemisi obskuursete tegelastega, kellest laiem publik ei pruugi suurt midagi teada. Ometi suutis see film üllatada, saavutades edu nii publiku kui ka kriitikute seas. Lõppkokkuvõttes on tegu 2014. aasta edukaima superkangelaste filmiga ning üleüldise kassatulu poolest hoiab see film tol aastal kolmandat kohta.

Kes on Galaktika valvurid? Esimest korda astusid sellesse gruppi kuuluvad tegelased koomiksi lehekülgedele 1969. aasta jaanuaris ilmunud “Marvel Super-Heroes” 18. numbris. Pärast seda ilmusid valvurid mitmes erinevas Marveli koomiksis, kuigi päris oma koomiksit pole nende jaoks loodud – enamasti ollakse abistavaks jõuks mõnele suuremale superkangelasele. Algsed Galaktika valvurid tegutseid 31. sajandil alternatiivses Marveli maailmas; filmis tegutsevad valvurid on järjekordse alternatiivse ajajoone tulemus. Huvi korral loe edasi Matt Forbecki raamatust  “Marvel : the Avengers encyclopedia“.

Muusika on parimaks osaks nii selles filmis kui ka käesoleval aastal linastunud järjes. “Awesome Mix. Vol 1” on, nagu selle nimigi ütleb, võimas. Raspberries, David Bowie, The Jackson 5, The Runaways – garanteeritud retro üleküllus! Pean tõdema, et see film mahuks väga kenasti ka sel aastal kinolinasid valitsenud filmide kõrvale – 80ndate esteetika on praegu kohe väga moes! „Galaktika valvurid vol.2”, „Plahvatuslik blond” ja alles oktoobri lõpus kinodesse jõudev „Thor: Ragnarök” — kõigi nende filmide jooni võib leida juba 2014. aasta suure üllataja juurest. (Olen teadlik, et kõik kolm mainitud filmi on koomiksite põhjal tehtud ning et kaks neist on Marveli Stuudio enda looming).

Treiler:

Irina Möldre

“Liiga” kolmapäeval, 20. sept. kell 21.30 ja neljapäeval, 21. sept. kell 11.00 TV6-s

“Liiga”  — “The League of Extraordinary Gentlemen”, Tšehhi, Saksa, Inglise, USA, 2003. Märul. Režissöör Stephen Norrington, osades Sean Connery, Naseeruddin Shah, Peta Wilson, Tony Curran, Stuart Townsend, Shane West, Jason Flemyng, Richard Roxburgh, Max Ryan, Tom Goodman-Hill, David Hemmings, Rudolf Pellar, Robert Willox, Robert Orr, stsenasrist James Robinson, Alan Moore’i ja Kevin O’Neilli graafilise romaani alusel.

Filmist — “Liiga” ongi just selline film, et istud, lased end lõdvaks, vaatad ja lihtsalt naudid. Tagantjärele mõtled, et mis selles nüüd nii erilist oli… ja vaatad uuesti ning naudid jälle. — Jüri Kallas Sirbis “Dr. Jekyll, kapten Nemo, Dorian Gray ja Tom Sawyer“.

Graafilisest romaanist — Kellele see koomiksisari võiks meeldida? Kõigile, kellele meeldib aurupunk ja klassikaline kirjandus, kindlasti. Aga ka tänapäeva ühe tõsiseltvõetavama koomiksiautori loominguga tasub tutvust teha alustades just sellest sarjast. — Kauri Lepik Reaktoris “Koomiksiarvustus: Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga“.

Alan Moore’ist — Moore’i karjääri läbiv joon on olnud originaalsus ja koomiksite kui kuntsivormi täieliku potentsiaali esile tõstmine ja lugejatele maailma pakkumine, mis pole realiseeritav traditsioonilisemas kirjanduses ega televisioonis või filmides. Moore on korduvalt rõhutanud, et alates 1980ndatest üritas ta enda lugudes tähelepanu pöörata just sellele, mida on võimalik teha koomiksites, kuid mitte filmides või kirjanduses.  — Jüri Saar oma blogis “Alan Moore – kirjanik, looja, maag“.

Koomiksitest filmilinal — Enamasti pole nende ekraniseeringute puhul tegemist otseste adaptsioonide, vaid pigem iseseisvate narratiividega kindlate fiktsionaalsete maailmade piires. Peavoolukoomiksite ristsiirdelisus on võimaldanud superkangelastel kujuneda hiiglaslikeks meediafrantsiisideks, kus ülekanded toimuvad mitmete meediumide vahel – filmidest tehakse paralleelselt arvutimänge, kangelastest iseseisvaid, siirdelisi või rööpnevaid animatsioone, telesarju, romaane, fännikirjanduskogumikke, pildikatalooge, kleepsukogusid, mänguasju, tarbekaubasarju jne. Filmiversioonid mõjutavad samas oluliselt kogu frantsiisi esteetikat, seda eelkõige staaride kaudu, kes superkangelasi kehastavad. — Mariann Tihane ZA/UMis “Järjestus- ja jäljenduskunst. Koomiksi adpteerimisest“.

Koomiksitest põhjalikumalt — Sõnad, pildid ja konventsionaalsed vormivõtted, mis kõik kannavad omas märgisüsteemis eraldi tähendusi, kombineeruvad lugemisprotsessi käigus üheks terviktekstiks. — Mari Laaniste ajakirjas Kunstiteaduslikke Uurimusi “Koomiks kui totaalne tekst“.

Aurupunk muusikas — Aurupungile kohaselt on valikus esindatud tumedad tungid, hullud teadlased, õhulaevad, tehisinimesed, palju hammasrattaid ja otse loomulikult ohtralt keevitajaprille. Muusikaliselt on tunda mõjutused industriaalist kantrini. — Veiko Belials Reaktoris “Aurupunk muusikas“.

Raamatunäitust, millest pool oli pühendatud aurupungile, oli võimalik näha paar aastat tagasi  Tartu Linnaraamatukogus ja HÖFFi ajal Haapsalu kultuurikeskuses. — Näituse nimestik Lugemissoovituse blogis “Küberpunk ja aurupunk“.

Alan Moore:

Tiina Sulg

 

 

“Blitz” reedel, 5. mail kell 23.30 Kanal2-s

Vahel on päris hea pea puhastamiseks kivinägudega näitlejatega (jah, see on tavaliselt selline nokkimise ja meeme tegema inspireeriv teema, aga mulle üldiselt sellised vähegrimassitavad näitlejad meeldivad (ja mõnel puhul kannavad märulimehed elegantselt välja selle, ega ega neid ju sügavate emotsioonide väljendamiseks ei palgatud)) tehtud märulifilme vaadata, seda see iiri autori Ken Brueni krinaalromaani põhjal valminud film eeldavalt on.

Tutvustus: Jason Statham (“Mehaanik”, “Palgasõdurid”) kehastab põnevikus “Blitz” karmikäelist, kompromissitut ja ebatavaliste töövõtetega uurijat Branti, kelle paarimeheks on seersant Porter Nash (Paddy Considine, “Bourne’i ultimaatum”). Meeste ülesandeks on uurida politseinike mõrvaseeriat. Režissöör Elliott Lester. UK 2011.

Eesti keeles on Ken Bruenilt ilmunud “Londoni puiestee“, mis jõudis kinolinale 2010. aastal (režisöör William Monahan).

Ken Bruen Wikis.

Jason Statham Wikis.

Film IMDb-s.

Ken Bruen avab pisut oma kirjutamise tagamaid:

Lõputsitaat Ken Bruenilt:

Tiina Sulg

 

“Jack Reacher” TV3-s esmaspäeval, 12. detsembril kell 22.00

Lee Child’i poolt loodud tegelaskuju nimega Jack Reacher on seigelnud juba 21 raamatu lehekülgedel. Reacheri sarjaga on selline naljakas lugu, et kuigi eesti keelde on tõlgitud juba kümme raamatut, ei ole neid tõlgitud järjepidevalt, nii näiteks on eesti keelde tõlgitud sarja 18. raamat “Ära mine iial tagasi”, kuid tõlkimata on näiteks sarja 7. raamat. Esimesena ilmus eesti keeles 2007. aastal hoopiski sarja 4. raamat – “Külaline” ja alles aastal 2009. ilmus esimene raamat – “Tapamaja”. Praeguseks on filmilinale jõudnud 2 raamatut – sarja 9. (“Üks lask” – aastal 2012) ja 18. raamat (“Ära mine iial tagasi” – tänavu novembris). Sellel esmaspäeval näitab TV3 2012. aasta filmi, mis kannab nime “Jack Reacher”.

Filmi tutvustatakse nõnda:

Pärast seda, kui snaiper surmab kuue lasuga päise päeva ajal viis inimest, osutavad kõik asitõendid vahi all olevale kahtlusalusele. Ülekuulamisel ei lausu mees sõnagi, kirjutab vaid paberile ühe lause: „Kutsuge Jack Reacher!“ Sellest saab alguse erakordne jaht tõe väljaselgitamiseks, mis viib endise sõjaväepolitseiniku Reacheri kokkupõrkekursile ootamatu vastasega, kes on väga osav ning valmis kasutama kõhklematult vägivalda, et oma saladust varjata.

Peategelast Jack Reacherit kehastab Tom Cruise. Filmi lavastaja on Oscari-võitja Christopher McQuarrie (“Tavalised kahtlusalused”). Teistes osades näeme Rosamund Pike (“Kadunud”), Richard Jenkins (“Metsamajake”), David Oyelowo (“Ahvide planeedi sünd”, “Shotimaa viimane kuningas”, “Selma”), Robert Duvall (“Ristiisa”) ja eelkõige lavastajana tuntud Werner Herzog (“Fitzcarraldo”).

Marite Lõokene

Lee Childi raamatust „Viperusteta” Lugemissoovituste blogis.

„Nõiakütid Hans ja Grete“ TV3-s esmaspäeval, 5. detsembril kell 23 ja teisipäeval, 6. detsembril kell 2.45

Märulifilmidel on eriline koht minu südame filmiriiulil – ja seetõttu algabki nädal suure pauguga (millest kahjuks uut universumi ei saa). Muinasjutud olid esimesed lood, mida ma kuulsin ja lugesin, ning nende mõjul sirgus minust imevärki protagonist. Kui need kaks aga kokku panna, siis sünnib popkultuuri ja folkloori austajate jaoks midagi hunnitut.

1812. aastal vendade Grimmide poolt kirja pandud muinasjutt „Hans ja Grete“ on alguse saanud suure tõenäosusega keskajal, kui suure nälja ajal jäeti väetid ja nõrgad lapsed maha, ning täheldati isegi kannibalismi harrastamist (mina hukka ei mõista!). „Hans ja Grete“ ning selle erinevad motiivid on levinud Venemaal, Baltimaades, Skandinaavias ja Mandri-Euroopa põhja osas. 2013. aastal jõudis vaatajateni Tommy Wirkola väga huvitav tõlgendus sellest laialt levinud loost. Nimiosades mängivad Jeremy Renner ja Gemma Arterton. Filmis räägitakse lugu täiskasvanud Hansust ja Gretest, kellest on saanud nõiakütid, ning kelle minevikku varjutab nagu ikka saladuseloor, mis rebitakse loo lõpuks ribadeks.

Taolised edasiarendused on minu arvates teretulnud lisandus erinevate lugude kujunemisel. Me ju ei tea, kuidas muutus „Hansu ja Grete“ muinasjutt kirjapanekule eelnenud viie sajandi jooksul. Äkki viibutab 17. sajandi pulstunud habemega ätt meie suunas oma rusikat… Fiktsioon ei ole tahke, vaid vedel – nais-tondipüüdjad ja Idris Elba James Bondina tekitavad minus üksnes positiivseid reaktsioone.

Liis Pallon

“Olen number neli” esmaspäeval, 29. septembril kell 22.30 TV 3-s

Üheksa tulnukat, keda saab tappa ainult numbrilises järjekorras, peidavad end Maal teiste, aga pahade tulnukate eest. Kust me teame, et pahade? Sest nad näevad välja nagu Voldemort.
Kolm on surnud. Aga kes on number neli? John Smith (Alex Pettyfer) on noor põgenik, kes püüab pääseda teda hävitama saadetud halastamatute vaenlaste eest. Muutes pidevalt oma identiteeti, kolides linnast linna koos oma kaitsja Henriga (Timothy Olyphant), on John alati uus poiss, kel pole mingisugust sidet oma minevikuga. Ühes Ohio väikelinnas, mida ta nüüd koduks nimetab, tabab Johni elu esimene armastus (Dianna Agron), ta avastab endas uued üllatavad võimed ning leiab sideme nendega, kes jagavad ta erakordset saatust.
Filmi hinne imdb.comis pole kõrge, kuid seda pole ulmefilmide hinded peaaegu kunagi. Siiski on film pälvinud rahva poolt paar nominatsiooni ja auhinda. Selle aluseks olnud samanimeline raamat  , samuti selle kaks järge “The power of Six” 
ja “The rise of Nine” on inglise keeles meie raamatukogus täiesti olemas. Tegelikult on raamatuid veel palju rohkem, ülevaate sarjast “Lorien Legacies” saab siit ja kodulehelt.  Autori nimi Pittacus Lore on pseudonüüm, mille taga kaks autorit J. Hughes ja J. Frey. Raamatuid on tõlgitud juba   26 keelde ja trükitud 48 riigis.

Kriitikat lugedes jääb valdavaks mõte, et film on rohkem teismeliste probleemidest kui ulmest ning selles pole teiste ulmelisi või teismelisi tegelasi sisaldavate teostega võrreldes mitte midagi uut. Siiski kiidetakse näitlejaid ja eriefekte, mis võiks tagada mõneks ajaks reaalsusest väljalülitumise ja hea äraolemise .

Ja kuna mitmes arvustuses väidetakse, et film jääb raamatule alla – lugege!
Kaja Kleimann