“Saabastega Kass: Viimane soov” Tartu kinodes

Ikka juhtub, et kirjanduslikud kangelased, muuhulgas muinasjututegelased, hakkavad oma elu elama. Selle oma eluga võib minna nii ja võib minna naa, aga mulle tundub, et Saabastega Kassil on enamjaolt hästi läinud.

Igatahes on Saabastega Kass jälle seiklemas ja kinokava annab sellest teada nii:

Kõigi poolt palavalt armastatud, parajalt edev, piima limpsiv kartmatu mõõgavõitleja on tagasi!

Saabastega Kass avastab ühel mitte üleliia heal päeval, et tema armastus riskide vastu ning hoolimatu suhtumine ohutusse on jätnud oma jälje. Nimelt on ta oma üheksast elust ära raisanud juba kaheksa! Alati oma edus kindel olnud seikleja pole lihtsalt arvet pidanud. Nende elude tagasivõitmine saab olema Saabastega Kassi senistest seiklustest suurim. Kuna alles on üksainus elu, peab ta alla neelama oma uhkuse ning palum abi endiselt parterilt/konkurendilt Kitty Siidikäpalt. Kolmandana liitub nende seltskonnaga väsitavalt rõõmsameelne lobamokk Perrito. Üheskoos peab kange kolmik andma endast kõi, et püsida sammu võrra eespool Kuldkiharast ja kolmest karust ning maailma kardetuimast pearahakütist, Suurest Kurjast Hundist.

“Saabastega Kass: Viimane soov” toob taas kinolinale kangelase, keda Seiklus sai eesti keelde stuudios Film Audio. Oma hääle andsid tegelastele Mait Malmsten (Saabastega Kass), Eva Püssa (Kitty Siidikäpp), Ott Sepp (Perrito), Kristel Aaslaid (Kuldkihar), Rasmus Kull (Jack Horner), Ülle Lichtfeldt (Karuema), Andres Dvinjaninov (Karuisa), Jarmo Reha (Karujõmm), Taavi Teplenkov (Hunt), Ülle Kaljuste (Mama Luna), Mihkel Raud (Moraalimutukas), Jaan Rekkor, Tarmo Männard, Mattias Naan ja paljud teised. Tõlkija Mihkel Mõisnik, dublaažirežissöör Tiina Andreas, laulude režissöör Jakko Maltis.

Kassiraamatuid on muidugi murdu, kõiki ei jõua siin ära nimetada, aga ma teen mingeid kolmeseid gruppe, puhtalt oma maitse järgi.

Nunnupildilised lastekassilood:

Holly Webb “Lumes eksinud“, Ilmar Tomusk “Kullakallis kass“, Tiia Kõnnussaar “Mäo, kasside kuningas“.

Kassiromaanid:

Hiro Arikawa “Rändava kassi kroonikad“, Sōsuke Natsukawa “Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid“, Grigori Služitel “Saveli päevad“.

Kassikrimi:

L. T. Shearer “Kass, kes tabas tapja“, Frauke Scheunemann “Winston, salamissiooniga kõuts“, Catriona Ward “Needless Streeti viimane maja“.

Ulmeraamatuid, kus kaanel on kass:

Helju Rebane “Õige valik“,  Robert A. Heinlein “Uks suvesse“, Terry Pratchett “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised“.

Asisemaid kassiraamatuid:

Tiina Toomet ja Triin Kass “Kas kass…?“, Andreas Schlieper ja Heike Reinecke “Legendaarsed kassid ja nende inimesed“, Vicky Halls “Kasside varjatud elu : lemmiklooma käitumise saladused“. 

Kolm luulekogu (nendest luulekogudest leitud kassiluuletusi saab lugeda siit ja siit ja siit):

Krafinna “Kasse täis linn“, Ilmar Trull “Jänese valitud palitud“, Jüri Kolk “Otse aia taga“.

Autoreid, kelle perekonnanimi on Kass:

Asta Kass “Pahupidi puhkus“, Kristiina Kass “Kasper ja viis tarka kassi“, Paul Kass “Kesklinn : Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas“.

Nurradi!

Tiina Sulg

 

„Aladin” pühapäeval, 23. mail kell 19.30 TV3-s

Tutvustus telekavas: Elasid kord alatasa kaelamurdvatesse seiklustesse sattuv võluv vargapoiss Aladin (Mena Massoud), vapper ja iseteadlik printsess Jasmine (Naomi Scott) ning mitu tuhat aastat võlulambis kössitanud kõikvõimas džinn (Will Smith), kes võib olla nende kahe tuleviku võtmeks. Muusikalise seiklusfilmi Aladin aluseks on samanimeline Disney stuudio klassikaline animaseiklus.

Walt Disney animastuudio täispikk animafilm „Aladdin” esilinastus 1992. aastal ning sai suureks hitiks eelkõige tänu oma kaunile muusikale, mis sai pärjatud kahe Oscari, kahe Kuldgloobuse ja kahe Grammy auhinnaga. Lembelaul „A Whole New World” on muutunud nüüd klassikaks ning esitatud nii mitmeski keeles, sealhulgas ka eesti keeles (näiteks Uku Suviste ja Getter Jaani esituses lauluna „See maailm uus” plaadil „Seitsme maa ja mere taga”). Multifilm ise aga põhines araabia muinasjutul „Aladini imelamp”.

„Aladini imelampi” teatakse kui ühte lugu „tuhande ja ühe öö” rahvajuttude kogumikust. Tegelikult ei kuulunud Pärsia ja India algupäraselt (850. a tõlgiti pahlavi keelest araabia keelde pärsia jutukogu „Hazar afsane” ehk „Tuhat muinasjuttu”) jutt kogumikku, vaid lisandus sinna tänu prantslasele Antonie Galland’ile, kes Euroopas esimesena, aastatel 1704-1717, hakkas Süüriast saadud käsikirju tõlkima ja mugandama. Ta tutvus Süüria maroniidi Hannaga, kes jutustas talle araabia keeles veel nelja köite jagu lugusid. Need araabiakeelsed tekstid olid Euroopas kaua aega tundmatud, sest võrreldes Galland’i poolt välja antud 12-köitelisele teosega ilmusid orginaaltekstid Euroopa teadlaste kätte alles umbes kaks sajandit hiljem. Eestlastele muutus „Tuhat üks ööd” laialdaselt kättesaadavaks 1984. aastal mahuka kaheköitelise raamatu näol, mille tõlkisid kirjanikest abielupaar Andres Ehin ja Ly Seppel, kes omakorda tõlkisid Taškendi prantslase arabistikaprofessor M. Salier` poolt araabia keelest vene keelde tõlgitud väljaandest („Tuhat üks ööd” Pegasus 2005, lk 691-692). Jutte, sealhulgas ka „Aladini imelamp” ilmus eraldi küll juba esimese vabariigi aegugi, kuid populaarseks said lood siiski tänu kuuldemängudele (nt Araabia muinasjutt „Aladdini imelamp”) ja eelpool mainitud mahuka tõlkeraamatu ilmumisele.

Tihti tekib küsimus, et kas need „tuhande ja ühe öö” lugudest välja kasvanud teosed on mõeldud täiskasvanutele või lastele. Kindlasti mõlematele, sest kuigi esmalt olid need lood nagu kõik muinasjutud üksnes täiskasvanute meelelahutus, siis tänapäeval on neid niivõrd mugandatud ja muudetud, et igaühele on midagi. Kuigi ülekaalus tundub olevat lihtsustatud lookesi lastele, siis on ka vastupidises suunas muudetud teoseid, näiteks briti Richard Burton’i ja prantslase Joseph Charles Mardrus’e teosed on algupärandist palju erootilisemad. („Tuhat ja üks ööd” Koolibri 2011, lk 8)

Antud filmi puhul pole siiski kahtlust, et tegu on Disney kogupere filmiga, mille Sten Kauber nii kenasti „soojaks ja riskivabaks nostalgiatooteks” nimetas.

Seega, mis muud kui kõlagu „A Whole New World”:

Klaari Tamm

“Sügavasse laande” kolmapäeval, 1. jaanuaril kell 13.00 TV3s

Tutvustus: Muusikaline muinaslugu “Sügavasse laande” on omanäoline segu vendade Grimmide muinasjuttudest, kus põimuvad erinevatest igihaljastest lugudest tuttavate tegelaste teed ja saatused. Humoorika ja südamliku muusikali keskmes on Tuhkatriinu (Anna Kendrick), Punamütsike (Lilla Crawford), mööda oavart turniv Jack (Daniel Huttlestone) ja Rapuntsel (MacKenzie Mauzy). Nad kõik teevad kaasa loos pagarist ja tema naisest (James Corden ja Emily Blunt), kes soovivad peret luua. Ning kurjast nõiast (Meryl Streep), kes on neile aastate eest salaja needuse peale pannud. Film oli 3 Oscari nominent.

Kui te nüüd arvate, et ma puhtast õelusest soovitan vaadata seda muusikali 1. jaanuaril, siis te eksite. Ma hoiatan, et sellest filmist võiks eemale hoida, eriti 1. jaanuaril. Erand on muidugi siis, kui te vajate pohmakasele uusaastalubadusele “ma enam kunagi ei joo” lisakinnitust. Miks, selle on Fagira D. Morti minust paremini kirja pannud Eesti Ekspressis, ma võin ainult üleeilse tükatise vaatamise pealt kinnitada, et oli kole küll, jah.

Mis see film siis siin blogis? Aga ikka sellepärast, et lugege, lugege muinasjutte ja muinasjuttude ümberjutte. Minu detsembrilugemisse kuulusid Andrzej Sapkowski “Viimane soov”, Neil Gaimani “Snow, glass, apple” ja Bill Willinghami koomiksid sarjast “Fables”. Neile kõigile lähevad mu soovitussõnad kaasa.

Muinasjutulist aastavahetust ja filmi- ja raamaturõõmsat uut aastat!

Tiina Sulg

Jõulukava III — 25. detsember (“Nõiutud” ja “Tuhkatriinu”)

“Nõiutud” TV3 25.12.2019 kell 12.00

Tutvustus: Printsess Giselle (Amy Adams) unistab oma lähenevatest pulmadest prints Edwardiga (James Marsden), kui õel kuninganna Narissa (Susan Sarandon) ta kaevu tõukab. Pärast pikka hulpimist väljub kaunitar mingisugusest luugist ja avastab end korraga Manhattani südames! Pärast saabumist küünilisse New Yorki hakkab Giselle muutma oma vaateid elule ja armastusele, tutvudes lähemalt sarmika advokaadi Robertiga (Patrick Dempsey). Samal ajal ajavad tüdruku jälgi nii prints Edward kui ka Narissa kobakäpast käsilane Nathaniel (Timothy Spall), kellele on tehtud ülesandeks Giselle surmata. Kas ilus muinasjutt suudab tänapäeva maailmas vastu pidada ja veel õnneliku lõpugi leida? “Nõiutud” on vaimukas, romantiline muinasjutt igas vanuses vaatajatele.

Miks jäi silma?: Millalgi oli väheke moes segada omavahel animatsiooni ja live-action filme ja näitlemist. See film langeb enam-vähem sellesse kategooriasse, aga on võrreldes mõne teisega küllaltki vaadatav kompott. Armas ja naiivne, aga nii hea, et vaatan meeleldi uuesti ja uuesti. Jõulude ajal pole võlukunsti kunagi liiga palju ning isegi laulud, mis tavaliselt häirivad, on praegu kuidagi kuulatavamad kui muidu.

“Tuhkatriinu” TV3 25.12.2019 kell 17.00

Tutvustus, mida vist tegelikult poleks väga vaja: Elas kord armas tüdruk nimega Ella, kelle kaupmehest isa abiellub pärast ta ema traagilist surma uuesti. Soovides isale igati toeks olla, võtab Ella nende kodus lahkelt vastu võõrasema, leedi Tremaine’i ning tolle tütred Anastasia ja Drizella. Aga kui isa ootamatult sureb, on Ella korraga armukadeda ja julma uue perekonna meelevalla all. Temast saab määrdunud riietes ja tahmase näoga teenijatüdruk, keda kutsutakse Tuhkatriinuks. Kõige selle peale võiks Ella hakata lootust kaotama, et elu veel kunagi paremaks muutuda võiks. Aga hoolimata võõrasema ja selle tütarde julmast käitumisest otsustab Ella talitada vastavalt oma ema viimasele nõuandele, “ole vapper ja lahke”. Ta ei anna järele meeleheitele ega põlga neid, kes teda halvasti kohtlevad. Aga ühel päeval…

Miks jäi silma?: Mul on kombeks vaadata Tuhkatriinu ekraniseeringuid ning see on vist ainuke Hollywoodis valminud versioon sellest muinasloost, mis mul veel nägemata on. Lisaks on Tuhkatriinu vist üks esimesi Disney printsesse, kes animatsioonist live-action uusversiooni sai. Äkki, kui saan selle vaadatud, siis julgen ka “Kaunitari ja Koletist” ning “Aladdin”i vaadata?

Irina Möldre

Jõulukava I — 23. detsember (“Pahatar”)

Jõulukava, ehk noppeid sellest, mida võib telekast leida jõulunädala jooksul

Jõulud on muidugi aeg olla koos perega, süüa-juua ning tunda ennast hästi. Nende tegavuste vahele mahutab enamik meist ka mõne raamatu või filmi. Heitsin minagi pilgu telekavva, et uurida, mida head sellel nädalal näha saab. Nagu ikka on kava üleküllastunud ja kui ma otsustaksin kirjutada kõigest, siis istuksin siin kindlasti järgmiste jõuludeni! Seetõttu valisingi need, mis mulle silma jäid, aga kindlasti on huvitavat veelgi, igaüks peab lihtsalt asja isiklikult lähemalt uurima!

“Pahatar” TV3 23.12.2019 kell 21.00

Tutvustus: Linateos, mis toob meieni Disney filmistuudio ühe värvikama ja kuulsaima kurikaela taustaloo. Selleks kurikaelaks on haldjas, kes pani igavese une needuse printsessile, keda kogu maailm teab kui Okasroosikest. Mis aga teda selleks üldse ajendas? Paha haldjas polnud siia ilma pahana sündinud. Vastupidi – ta kasvas üles rahumeelses metsakuningriigis imekauni, suuremeelse haldjana, kuni ühel mitte väga ilusal päeval inimeste armee ootamatu kallaletung tema kodukandis valitseva rahu ja harmoonia kõikuma lõi. Haldjast saab oma kodukandi kõige raevukam kaitsja, kuid lõpuks langeb ta armutu reetmise ohvriks. See on tegu, mis hakkab tema seni puhast südant ajapikku kivikõvaks muutma. Vandudes halastamatut kättemaksu, algab tema eepilistes mõõtmetes vastasseis inimeste riigi kuningaga ning ta võtab sihikule kuninga vastsündinud tütre, printsess Aurora. Jälgides aga kõrvalt Aurora kasvamist, mõistab aga haldjas, et väikeses tüdrukus on peidus see, mis vajalik kunagise rahu taastamiseks.

Miks jäi silma?: Ei hakka salgama – eks ikka Angelina Jolie kehastatud haldja pärast. Näitleja ja tema põsesarnad teevad võrratu töö! Pealegi on see film mul ikka veel nägemata ja ma tõesti plaanin seda vaadata. Lisaks tuli ju Pahatari järg selle aasta suvel ekraanile ning kuidas ma vaatan järge kui sellele eelnev film täitsa vaatamata on?!

Muinasjuturaamatuist võib kõrvale võtta vennade Grimmide “Okasroosikese” või Charles Perrault’ “Uinuva kaunitari” või lugematu hulga mõlemate ümberjutustusi.

Irina Möldre

“Vee puudutus” kinodes

 

Armastus merekoletise vastu ja rutiinne eneserahuldamine vannis tundusid esiti piisavalt jaburad, et pidada filmi pilkeks selliste kaasaja nähtuste üle nagu kolmekümne neljas reegel. Juba õige varsti saab selgeks, et nii lihtne see piibli motiividega muinasjutt ei ole, otse vastupidi. Filmi kujundsüsteem on piiritlematu fluidum, millesse võib ehk tulebki uppuda. Seal, pinnakihi all näeb vaataja otsekui läbi illuminaatori hämarrohelises vaikuses elutsevate organismide üksildasi elusid (virtuaalsusega siiski saab paralleele tõmmata). Selles peitubki teose sügavus, et püütakse astuda sammud tundmatusse ja saada millekski enamaks kui merevaht. Tundmatuks jäänud jumal on Guillermo del Torole nende sammaste murdmiseks väe andnud. Ta on loonud kuuemümnendate alguse Baltimore’ist võluva koomiksimaailma, pannes ette Wes Andersoni prillid ja kasutades Jean-Pierre Jeunet’ paletti.

Koduseks ülesandeks on otsida üles nende ridade autor:

“Unable to perceive the shape of you,
I find you all around me:
Your presence fills my eyes,
With your love;
You’ve humbled my heart,
For you are everywhere.”

Kui see tundub lootusetu, siis mine loe muinasjutte.

Sander Kaasik

„Kaunitar ja koletis” kinos Ekraan ja Cinamon ning „Kaunitar ja koletis” neljapäeval, 23. märtsil kell 9.00 ETV2-s.

„Kaunitar ja koletis” (USA 2017) kinos Ekraan ja Cinamon ning lastefilm „Kaunitar ja koletis” (Saksa 2012) neljapäeval, 23. märtsil kell 9.00 ETV2-s.

Igihaljas lugu kaunitarist ja koletisest on jõudnud taas suurel kinoekraanile. Seekordne film põhineb 1991. aasta Disney animafilmil, mis oma imelise pildikeelega on kummitama jäänud kindlasti paljude 90ndate laste ja noorte mäludesse. Nii ka mul endal… Kahjuks pole veel jõudnud kinno, et üle kontrollida, kas see lummus on jäänud ka uude mängufilmi. Seega saan toetuda üksnes teiste arvamustele. Eriti meeldis filmikriitiku Aurelia Aasa 19. märtsi artikkel Postimehes, kus ta kenasti leiab, et vahel on ju ilus muinasjutukangelaste juurde tagasi pöörduda ja kogeda taas seda lapselikku õhinat, võimet uskuda imedesse ja paremasse maailma.

Lähtudes viimasest, soovitangi kõigil imedesse uskujatel uuesti läbi lugeda nii Jeanne-Marie Leprince de Beaumont’ i „Kaunitar ja koletist”  kui Charles Perrault’ oma kui ka Sergei Aksakovi „Tulipunast lillekest”. Kui sellest kõigest jääb siiski väheseks, siis tasuks veidi karastunumal fännil (kuigi konkreetne jutt ise pole jube, siis paratamatult tekib kiusatus ka teistele lugudele pilk peale visata) lisaks läbi lugeda ka „Härra Lyoni kosjalugu” Angela Carter’ i raamatust „Verine kamber”.

Õnneks on ka ETV2 koolivaheajal mõelnud igavlevatele koolilastele, sest neljapäeva, 23. märtsi hommikul kell 9.00 saab vaadata Saksa versiooni kaunitari ja koletise armuloost.

Klaari Tamm

“Lumekuninganna 3: tuli ja jää” kinodes Cinamon ja Ekraan

Filmitutvustus kinokavas: “Lumekuninganna 3: tuli ja jää” (“Снежная королева 3”)
Kangelanna Gerda sai võitu nii Lumekuningannast kui ka Lumekuningast, kuid ei suuda ikka rahu leida. Ta unistus on leida vanemad, kelle kord Põhjatuul kaasa viis, ja taas perekond olla. Nii asubki Gerda ühes sõpradega põnevale rännakule, et leida vanemad ja teel uusi raskusi seljatada. Nad avastavad trollide iidse võlueseme – Tule ja Jää kivi. Sellest peale ei lähe miski enam algse plaani järgi. Kas Gerda suudab võluväe alistada ja pere tagasi saada? Vastus selgub peagi loos, kust ei puudu lahkus, vaprus, sõprus, salapära, perearmastus ja muidugi õnnelik lõpp!

Venemaa filmitööstus on oma Lumekuninganna animafilmi järgedega USA ametivendadest ette jõudnud. Kinolinale on jõudnud juba kolmas osa, tegelikult oligi esimene osa neil veidi varem (2013) kui Disney „Lumekuninganna ja igavene talv” ehk „Frozen”(2014). Samas ei saa öelda, et see seeria mingil moel oleks väikeste tüdrukute hittmultikast kuidagi kehvem. Eriti palju põnevust, seiklust, komöödiat ja visuaalselt ilusaid stseene on just hetkel kinolinal olevas kolmandas osas. H. C. Anderseni algsest muinasjutust on jõutud küll pigem põhjamaiste trollide legendideni, kuid see ei takistada kaasa elamisele ( „Frozen” oli samuti põhimõtteliselt uus lugu algse muinasjutu ainetel). Olemas on ka Lumekuningannaks muutunud Gerda sarnasus pisikeste piigade lemmiku Elsaga, mis muudab loo sihtrühmale veel haaravamaks. Ära ei jää ka loo moraal, mis rõhutab perearmastust ja vaprust vastukaaluks eneseimetlusele ja ahnusele. Puudub üksnes köitev orginaalmuusika, mis kindlasti on ka üks põhjus, miks Hollywoodi versioon nii tohutult populaarne on.

Seega soovitan kõigil väikestel ja suurtel „Frozeni” fännidel uue filmi ootuses (esialgsete plaanide kohaselt 2018. aastal) vaadata hoopis kinolinal Venemaa Gerda ja Kaj järjekordseid seiklusi, teatris onu Eskimoks kehastunud jäise “Lumekuninganna” hooaja viimast etendust ning muidugi lugeda H. Chr. Anderseni sulest kirja pandud klassikat.

Loe filmiblogist ka “Lumekuninganna” esimese osa kohta ning animafimist “Lumekuninganna ja igavene talv”.

Lumekuninganna raamatute ja filmide kohta leiad infot Lugemissoovituse blogis olevast soovitusnimekirjast „Elas kord …”.

Klaari Tamm

„Nõiakütid Hans ja Grete“ TV3-s esmaspäeval, 5. detsembril kell 23 ja teisipäeval, 6. detsembril kell 2.45

Märulifilmidel on eriline koht minu südame filmiriiulil – ja seetõttu algabki nädal suure pauguga (millest kahjuks uut universumi ei saa). Muinasjutud olid esimesed lood, mida ma kuulsin ja lugesin, ning nende mõjul sirgus minust imevärki protagonist. Kui need kaks aga kokku panna, siis sünnib popkultuuri ja folkloori austajate jaoks midagi hunnitut.

1812. aastal vendade Grimmide poolt kirja pandud muinasjutt „Hans ja Grete“ on alguse saanud suure tõenäosusega keskajal, kui suure nälja ajal jäeti väetid ja nõrgad lapsed maha, ning täheldati isegi kannibalismi harrastamist (mina hukka ei mõista!). „Hans ja Grete“ ning selle erinevad motiivid on levinud Venemaal, Baltimaades, Skandinaavias ja Mandri-Euroopa põhja osas. 2013. aastal jõudis vaatajateni Tommy Wirkola väga huvitav tõlgendus sellest laialt levinud loost. Nimiosades mängivad Jeremy Renner ja Gemma Arterton. Filmis räägitakse lugu täiskasvanud Hansust ja Gretest, kellest on saanud nõiakütid, ning kelle minevikku varjutab nagu ikka saladuseloor, mis rebitakse loo lõpuks ribadeks.

Taolised edasiarendused on minu arvates teretulnud lisandus erinevate lugude kujunemisel. Me ju ei tea, kuidas muutus „Hansu ja Grete“ muinasjutt kirjapanekule eelnenud viie sajandi jooksul. Äkki viibutab 17. sajandi pulstunud habemega ätt meie suunas oma rusikat… Fiktsioon ei ole tahke, vaid vedel – nais-tondipüüdjad ja Idris Elba James Bondina tekitavad minus üksnes positiivseid reaktsioone.

Liis Pallon

„Saabastega Kassi tegelikud seiklused” laupäeval, 23. aprillil kell 8:00, Kanal 2

See on ju see tegelane, kes saab inimestest aru ja mõtleb välja kavalusi. Mida me siis nüüd tema kohta uut ja ennekuulmatut teada saame? No selleks tuleb muidugi sättida end laupäeva hommikul teleka ette ja asja jälgima hakata.

Kindel on see, et antud kassi seltsis ei hakka kellelgi igav. Kuidas saakski, kui tavaliselt neljal käpal kõndiv nurrulööja ei hooli teiste arvamusest, tõmbab jalga saapad ja käitub kahtlaselt sarnaselt inimesele.

Mida muud saaks soovitada selle filmi kõrvale – ikka tuntud lasteraamatut „Saabastega kass”, mille pani kirja prantslane Charles Perrault.

“Saabastega kass” Tess Pauskari esituses:

Triin Võsoberg

„Minu naaber Totoro” esmaspäeval, 21. märtsil kell 9.00 ja 14.30 ETV2s

Kuna sel nädalal on koolivaheaeg, hoolitsetakse eriti hästi nooremate televaatajate eest. Esimese koolivahejafilmi näol on tegu Jaapani animelegendi Hayao Miyazaki (“Vaimudest viidud“, „Howli liikuv kindlus“) neljanda täispika filmiga, mis võitis juba esimesel linastusnädalal nii kriitikute kui ka publiku südamed. Sageli on seda vägivallatut ja helget linateost nimetatud ka maailma parimaks koguperefilmiks, mis iial kinolinale jõudnud.

Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad koos isaga linnast uude maakodusse, et elada lähemal haiglas olevale emale. Peagi avastavad tüdrukud, et vanas majas pesitseb peale nende veel keegi, kes osutuvad kummalisteks, kuid heasoovlikeks vaimudeks. Uudishimulik Mei püüab vaimude elu kohta juurde uurida ja see viib ta maja ääres kasvava suurte puude saluni ning täiskasvanute silmadele nähtamatuks jääva Totoroni, hiiglasliku metsaisandani. Ääretult sõbralik ja rahumeelne metsavaim võtab tüdrukud ruttu omaks ja viib nad vastu ootamatutele seiklustele.

Oma 2008. a. Jaapani animefestivali kajastavas artiklis kirjutab Mathura muuhulgas ka sellest filmist.

IMDb-s  on filmil ootuspäraselt kõrge hinne.

Lugemislauale soovitaks aga hoopis värsket eesti muinasjuttude kogu, kus teiste hulgas lugusid ka meie metsade vaimolenditest. Risto Järv on ära teinud väga suure töö ja Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu, mille tulemuseks on raamat „Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist”.

Anu Amor-Narits

“Igavesti ja õnnelikult: Lumivalgeke” laupäeval, 13. veebruaril kell 8.40 Kanal2-s

Laupäevahommik vanade heade Vendade Grimmide ja teiste muinasjutuvestjate kangelastega uues kuues ja ühes multifilmis koos — “Igavesti ja õnnelikult: Lumivalgeke” (Happily N´Ever After 2, 2009).

Muinasjutud segunevad, kui Mambo ja Munk taaskord kallutavad hea ja kurja kaalu. Seekord on printsess Lumivalgeke segaduses teismeline, kes pigem pidutseb oma sõpradega Punamütsike, Kuldkiharake ja Väike Lambakarjus, kui aitab lihtrahvast. Lumivalgekese isa kavatseb abielluda õela Leedi Edevaga, kes tahab kuningriiki valitseda. Leedi Edev petab Lumivalgekest levitama kuulujutte külarahva kohta ning sunnib teda seetõttu põgenema. Seitsme pöialpoisi abiga saab Lumivalgekesest tõeline kuninganna.

Leidub hulgaliselt arvustusi, et kuidas ei tohiks ja ei peaks ja on kriminaalne kõike ümber teha. Siin tooks välja Krista Kumbergi arvamuse muinasjuttudest: “On ju muinaslood see universaalne pinnas, kust võrsuvad nii kirjanduse sõbrad kui kirjutajad, kelle lugemusest ning lapsepõlve-elamustest sõltub suuremal või vähemal määral nende tulevane looming” (ettekanne “Õnnetud lood õnnelike lõppudega” 2012. a. Tartu Linnaraamatukogu Lastekirjanduse päeval). Ja alati on võimalus raamatukogust võtta originaallood ning meenutada mis tegelikult oli.

Treiler:

Piia Tuule

„Väike merineitsi” laupäeval, 23. jaanuar kell 17.00 ja 24. jaanuarik kell 9.00 ETV2-s

Järjekordne versioon Hans Christian Anderseni kuulsast kurvast muinasloost, kus väike merineitsi on valmis loobuma oma kaunist häälest, et saada endale jalad ja minna elama maale oma armastatud printsi, kelle ta laevahukust päästis, juurde. Paraku ei saa tumm merineitsi rääkida printsile kogu tõde ja prints abiellub teisega…

Tundub, et sakslastele väga meeldivad muinasjutufilmid, igatahes ETV2-e vahendusel on neid meieni jõudnud hulgaliselt ja tore on. Eks need lood enamasti pisut ilusamaks on tehtud kui muinasjuttude algsed versioonid, aga vähemalt on tegu klassikaliste lugude ümberjutustustega, mitte hollywoodilike filmidega, kus kogu sisu ja tegelased pea peale on pööratud.

IMDb-s on film saanud 6,8 punkti.

„Väike merineitsi” on üks nendest lugudest, mis on kõvasti ainest andnud erinevate adaptsioonide väljaandjatele, eesotsas Walt Disney Companyga. Kuigi loo algne versioon on väga kurb, jään ma ikka järjekindlalt soovitama originaale.

H. C. Anderseni kogumik „Väike merineitsi” meie raamatukogus.

Filmi treiler

Anu Amor-Narits

„Väike prints” Cinamonis ja Ekraanis

Pole just palju inimesi, kes pole midagi kuulnud väikesest printsist. 1943. aastal Antoine de Saint-Exupéry sulest ilmunud „Väike prints” on prantsuse loetuim ja tõlgituim jutustus, mis on ilmunud enam kui 250 keeles. Prantslased hääletasid selle 20. sajandi parimaks prantsuse raamatuks.

Aegade jooksul on valminud„Väikese printsi” erinevaid filmiversioone, praegugi on lastel võimalus jälgida ETV2-s samanimelist multifilmi sarja.

Alates novembri lõpust on võimalik Eesti kinodes näha taas uut animatsiooni „Väike prints”. Selle loo peategelane on Väike Tüdruk, kelle ema teda süstemaatiliselt eriti täiskasvanulikuks maailmaks ette valmistab. See tähendab, et tuleb järgida ema antud päevaplaani, ei mingeid kõrvalekaldeid, sest ometigi peab ju laps õppima pääsema linna parimasse kooli. (Kas pole mitte väga aktuaalne teema ka meie ühiskonnas?) Ei mingit aega sõpradele ja inimsuhetele.

Õnneks teeb tüdrukuga sõprust nende ekstsenrtiline ja südamlik naaber Aviaator, kes tutvustab Väikesele Tüdrukule Väikese Printsi imepärast universumi, kus kõik on võimalik.

Suurepärane lugu jõulueelsesse aega, et mõelda järele, selle üle, mis tõeliselt tähtis ja mis on see, mille meie täiskasvanutena lastele ellu kaasa soovime anda. Võib kõlada klišeelikult, aga olen kindel, et koos veedetud õhtu küünlavalguse ja lugude saatel kaalub üles jõulueelse tormlemise ja kallite kingituste kuhjad. Tasub kodusest või raamatukogu riiulist „Väike prints” üles otsida.

IMDb-s on film saanud soliidsed 7,8 punkti.

“Postimehes” kirjutab filmist Esme Kassak.

Treiler:

Anu Amor-Narits

„Lugude lugu“ pühapäeval, 22. novembril kell 15.30 Cinamonis

Muinasjuttude muutumisest ajas rääkisin juba varem. Nüüd räägin aga tähelepanuta jäänud muinasjuttudest. Itaalia on vaimustava kultuuripärandiga riik, millel on ka oma muinasjutud. Kahjuks viimaseid eriti eestikeelsetena lugeda ei saa. Meile kultuuriliselt lähemad sakslased ja taanlased on leidnud oma muinsjuttudega kindla koha raamaturiiulitel, kuid paistab, et itaallastele ruumi ei jätkunud. Siiski, keegi võiks selle vea parandada, ja tõlkida ära Giambattista Basile’ „Pentamerone“, mis jõudis lugejateni juba 17. sajandil. „Pentamerone“ sisaldab motiive Rapuntslist, Uinuvast Kaunitarist ja Tuhkatriinust.

„Pentamerone“ kolme muinasjutu põhjal väntas filmi aga Matteo Garrone, ning kaasas projekti ka mitmeid nimekaid näitlejaid, nagu Salma Hayek, Toby Jones, John C. Reilly ja Shirley Henderson. Linale jõuab kolm harukordset ja egoistlike peategelastega lugu, kus inimlikel nõrkustel on hukutavad tagajärjed.

Soovitan „Lugude lugu“ nii fantaasia- kui ka õudusfilmide huvilistele!

Kahjuks kogumikku „Pentamerone“ tõepoolest meie raamatukogus ei leidu, kuid itaalia muinasjuttudest saab aimu väga vanast raamatust „Lõuna päikese maal“, kui vanaraamatu osakonna töötajad on nii lahked.

Filmi kohta saate teadmisi hankida siit, ja „Pentameronest“ siit.

Liis Pallon