„Will, Will, krokodill” („Lyle, Lyle, Crocodile”) kinodes

Tutvustus kinokavas. Kogupere muusikaline komöödia „Will, Will, krokodill“ põhineb menukal raamatusarjal, mille autor on Bernard Waber. Mängufilm toob armastatud tegelase uue publikuni üle maailma. Kui perekond Primm kolib New Yorki, on nende noorel pojal Joshil uues koolis ja uute sõprade keskel raske kohaneda. Kõik see aga muutub, kui ta avastab oma uue kodu pööningul elava laulva krokodill Willi, kellele meeldivad vanniskäigud, kaaviar ja hea muusika. Nad saavad kiirelt sõpradeks, ent kui kuri naaber hr Tõre Willi elu ohtu seab, peab perekond Primm lööma kampa Willi karismaatilise omaniku Hector P. Valentiga, näitamaks maailmale, et perekonda võivad kuuluda ka kõige ootamatutest paikadest pärit isiksused ning et suures laulvas krokodillis, kel veelgi avaram isiksus, pole midagi halba.

Filmi aluseks on USA lastekirjaniku ja illustraatori Bernard Waber’ i (27.09.1921- 16.05.2013) raamatusari krokodill Lyle’ st, kes elab Manhattanil Victoria ajastu majas perekond Primmide vannis. Raamatusari algas 1962. aastal raamatuga “The House on East 88th Street“, millele on järgnenud mitmed järjed ja kordustrükid. Ameerikas on sari populaarne, sest sellest on tehtud nii telefilm kui ka näidend. Eesti keelde pole Bernard Waber’ i raamatuid siiski tõlgitud, kuid nüüd on kinolina kaudu võimalik eesti keelde dubleerituna osa saada krokodill Lyle (Eesti versioonis Willi) seiklustest.

Õnneks on eesti keeles siiski piisavalt vahvaid lasteraamatuid krokodillidest.

Esmalt tuleb muidugi pähe eesti kirjaniku Karl Eduard Söödi luuletus „Krokodill”.

„Singel-vingel ninaprill,

meil on kodus krokodill.

Krokodill, ta tegi nalja,

ajas lapsed toast välja”.

Katkend luuletusest Karl Eduard Sööt „Krokodill”

See luuletus pole siiski sobilik filmi sisu ja olemuse edasiandmiseks. Selles lastefilmis on põhirõhk hoopis julgusel ja enesekindlusel olla mina ise oma hirmude, vigade ning ka loomuliku andega. Seega sobiks pigem lugeda ja vaadata näiteks selliseid toredaid pildiraamatuid nagu Gemma Merino „Krokodill, kellele ei meeldinud ujuda” või Tiiu Kitsik „Krokodilli saba”.

„Ma ei ole ebaviiskas ega isekas.

Niisiis võtsin end kokku ja proovisin

olla selline, nagu teised tahavad.

See oli nii raske!

Liiga raske!”

Tiiu Kitsik „Krokodilli saba”

Klaari Tamm

„West Side’i lugu” praegu kinodes

Vanameister Steven Spielberg üllatab muusikaliga! Kuigi see on kinouuendajal ja hinnatud režissööril esimene muusikal lavastada, pole tema sõnul tarvis imestada, sest muusikalid talle väga meeldivad ja ta on soovinud üht linale tuua juba mõnda aega! Ning justnimelt „West Side’i lugu”.

Mis siis ikka, sel sügisel paistavadki järjest linastuma just meistrite enda unistused: Denis Villeneuve’i „Düün”, Edgar Wrighti dokfilm „Sparksi vennad”, „Sparksi” „Annette”! Ja publik ainult rõõmustab, sest suure armastusega tehtud asjad ju ikka õnnestuvad. „West Side’i lugu” kuulub muusikalide kullavaramusse ja seda on mitmel korral Eestiski lavastatud. West Side’i loo sündmused leiavad aset 1950ndate New York’is, kus kaks noorte kampa võitlevad territooriumi pärast: natuke varem sisserännanud valged ja hiljuti tulnud puertoriikolased. Et Spielberg filmi just nüüd lavastas, ei ole tegelikult muidugi juhuslik! Kahjuks ei ole selles konkreetses kontekstis, mida loo süžee käsitleb, tänaseks palju muutunud ei New York’is, Ameerika Ühendriikides ega ka maailmas tervikuna. Seetõttu ilmselt ei ole ka lavastust/sündmustikku kuidagi ajakohastatud (st rohkem kaasaega toodud vms).

Filmi treiler:

„West Side’i loo” muusika on kirjutanud Leonard Bernstein. Praktiliselt kõik selle muusikali laulud on väga tuntud ka eraldi lugudena, mille puhul ei pruugi alati teadagi, et need siit pärinevad. Siin üks näide peaosatäitjate Rachel Zegleri (Maria) ja Ansel Elgorti (Tony) esituses:

Filmil ja selle osatäitjatel olid ees ootamas nn suured kingad, mida täita! Sest muusikal on ka kord varem filmiks tehtud ja see on siiani väga populaarne ning pälvis tookord tervelt 10 Oscarit! Kas uus film sama palju Oscareid võidab, on kahtlane (ajad on siiski teised), kuid auhindu kindlasti tuleb. Ise ma eriti varasemat filmi praegu ei mäleta, sest olen liiga ammu näinud. Uus film aga pakkus küll elamuse, nii filmi kui muusikalina!

Mida siia juurde lugeda? Eks muidugi seda lugu, mis on „West Side’i loo” eeskujuks! See ei ole rohkem ega vähem muud kui igihaljas William Shakespeare’i „Romeo ja Julia”! Ning eesti keeles on värskelt ilmunud ka Irwing Shulmani raamat „West Side’i lugu”, mis järgib originaali süžeed ja kuhu on lisatud rohkem konteksti avavat taustajuttu.

Mai Põldaas

„Edasi, gardemariinid!” laupäeval, 4. aprillil kell 20.45 ETV+-s

Alustuseks väike sõnaseletus. Gardemariin (vene keeles: гардемарин, prantsuse keeles: garde-marine — merekaardivägi) oli keiserlikul Venemaal aastail 1716–1917 mereväes mitšmanist madalam sõjaväeline auaste. Gardemariinide deviis on: Душу — Богу, сердц — даме, жизнь — государю, честь — никому! (Hing — Jumalale, süda — daamile, elu — valitsejale (kodumaale), au — ei kellelegi.)

„Edasi, gardemariinid!” on vene režissööri Svetlana Druzhinina teine gardemariinide teemaline film. Esimene oli “Gardemariinid, edasi!” 1987. a ja kolmas “Gardemariinid-3” 1992. a, 2020. aastal on oodata lisa. „Edasi, gardemariinid!” esilinastus oli planeeritud 19. augustile 1991. a, kuid seoses augustiputšiga 19.-21. augustil lükati see edasi 31. augustile. Filmis lööb kaasa palju võrratuid näitlejaid: Ljudmila Gurtšenko, Kristina Orbakaitė, Natalja Gundareva, Dmitri Haratjan, Mihhail Mamaev, Sergei Zhigunov.  Ajakirja “Nõukogude ekraan” küsitluse alusel pälvis Dmitri Haratjan rolli eest filmis parima näitleja tiitli 1991. aastal.

Film põhineb Nina Sorotokina romaanidel. Meie raamatukogus leidub venekeelne teos, mis on ilmunud 1992. aastal — “Гардемарины, вперед! : роман в двух книгах. Книга первая, Трое из навигатской школы. Книга вторая, Свидание в Петербурге“.

„Edasi, gardemariinid!“ on muusikaline, romantiline seiklusfilm. Kõigile ajalooliste filmide armastajatele. Lugu armastusest, ustavusest ja sõpruseset. Hobused kihutavad paksus lumes. Uhked kostüümid. Mõõgavõitlus, püsside paukumine. Kuna film on vändatud nii ammu, siis puuduvad selles igasugused arvutite abil loodud eriefektid.

On aasta 1744. Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna ehk Elisabet I soovib kindlustada oma võimupositsiooni. Ta korraldab abielu oma õepoja Peeter III (Pjotr Fjodorovitš) ja Anhalt-Zerbsti printsessi Sophie Auguste Friederikega (tulevase Katariina II-ga).

Kolm sõpra-gardemariini (Alexander Belov, Aleksei Korsak, Nikita Olenev) täidavad ohtlikku ülesannet. Neil tuleb toimetada Preisimaalt Peterburi Venemaa troonipärija tulevane abikaasa. Et aga Vene-Preisi suhete säärane soojenemine muudaks jõujooni kogu Euroopas, algatab Prantsusmaa oma diplomaatide kaudu vastuintriigi. Ševaljee de Brillieu saadetakse teele ülesandega võrgutada printsessi ema, et sedakaudu mõjutada Venemaa tulevasi valitsejaid. Et gardemariinidel on ševaljeega õiendamata ka vanu arveid, muutub nende teekond Peterburi veelgi ohtlikumaks.

Sisult sarnaneb väga Alexandre Dumas’i kuulsaima romaani „Kolm musketäri” ainetel vändatud filmile. Põnev süžee, ilusad laulud, kartmatud kangelased.  Filmis mängib vene näitleja Mihhail Bojarski, kes sai kuulsaks kui D’Artagnan 1978. aastal valminud muusikalises filmis “Kolm musketäri”. Vastupidiselt d’Artagnanile, kes oli uljas ja vapper, kehtastab ta siin naistekütist pahalase ševaljee de Brillieu rolli.

Väga palju huvitavat lugemist ja vaatamist leiab venekeelsetelt lehekülgedelt VokrugTV ja Kinopoisk.

Ajalooliste filmide sõpradele soovitan vaadata 2014. aastal vändatud vene teleseriaal „Екатерина Великая”. Suurepäraselt edasi antud tolle ajastu võimuvõitlust, intriige. Tsaari perekonda sündimine võis tähendada nii võimu, kui ka vanglat või surma. Selles lööb kaasa ka eesti juurtega Julia Aug, kes kehastab keisrinna Jelizaveta Petrovnat. Pearollis on Marina Aleksandrovna. Youtube’is on seriaal leitav:

Interneti avarustest sattus ette Jüri Kotshinevi artikkel “Rüütelik isevalitseja Paul“, ilmunud ajakirjas „Horisont” 2005. a. nr. 3. Linnaraamatukogust on võimalik laenutada Henry Troyat’ „Kohutavad keisrinnad”. Kolm keisrinnat ja üks regent – Katariina I, Anna Ivanova, Anna Leopoldovna ja Jelizaveta Petrovna — võimutsevad Venemaal 37 aastat. Maa ja rahvas peavad taluma nende autokraatlike, võimuahnete valitsejannade metsikut ja liiderlikku loomust, nende armulugusid, kapriise, narritempe ja julmusi. Nende ekstravagantsi. Näib, nagu istuks troonil ikka üks ja seesama meeleline, ettearvamatu, avantüristlik karakter, kes vahetab ainult oma välist kuju. Rõõmsaks üllatuseks avastasin, et tublid britid on 2019. aastal vändanud filmi „Catherine the Great”, peaosas võrratu Helen Mirren.

Sirje Suun

“Sügavasse laande” kolmapäeval, 1. jaanuaril kell 13.00 TV3s

Tutvustus: Muusikaline muinaslugu “Sügavasse laande” on omanäoline segu vendade Grimmide muinasjuttudest, kus põimuvad erinevatest igihaljastest lugudest tuttavate tegelaste teed ja saatused. Humoorika ja südamliku muusikali keskmes on Tuhkatriinu (Anna Kendrick), Punamütsike (Lilla Crawford), mööda oavart turniv Jack (Daniel Huttlestone) ja Rapuntsel (MacKenzie Mauzy). Nad kõik teevad kaasa loos pagarist ja tema naisest (James Corden ja Emily Blunt), kes soovivad peret luua. Ning kurjast nõiast (Meryl Streep), kes on neile aastate eest salaja needuse peale pannud. Film oli 3 Oscari nominent.

Kui te nüüd arvate, et ma puhtast õelusest soovitan vaadata seda muusikali 1. jaanuaril, siis te eksite. Ma hoiatan, et sellest filmist võiks eemale hoida, eriti 1. jaanuaril. Erand on muidugi siis, kui te vajate pohmakasele uusaastalubadusele “ma enam kunagi ei joo” lisakinnitust. Miks, selle on Fagira D. Morti minust paremini kirja pannud Eesti Ekspressis, ma võin ainult üleeilse tükatise vaatamise pealt kinnitada, et oli kole küll, jah.

Mis see film siis siin blogis? Aga ikka sellepärast, et lugege, lugege muinasjutte ja muinasjuttude ümberjutte. Minu detsembrilugemisse kuulusid Andrzej Sapkowski “Viimane soov”, Neil Gaimani “Snow, glass, apple” ja Bill Willinghami koomiksid sarjast “Fables”. Neile kõigile lähevad mu soovitussõnad kaasa.

Muinasjutulist aastavahetust ja filmi- ja raamaturõõmsat uut aastat!

Tiina Sulg

“Hüljatud” reedel, 5. jaanuaril kell 00.45 ja laupäeval, 6. jaanuaril kell 01.30 Kanal2-s

Oma suureks heameeleks komistasin ma jälle filmitutvustuse otsa, mida on lust lugeda:

Kaheksa Oscari nominent, sh parim film, meespeaosa (Hugh Jackman), naiskõrvalosa (Anne Hathaway), filmilaul, kostüümid, grimm, kunstnikutöö ja helimontaaž.  Kolme Kuldgloobuse võitja: parim film (komöödia/muusikal), meespeaosa (Hugh Jackman), ja naiskõrvalosa (Anne Hathaway). Victor Hugo kuulsaim romaan “Hüljatud” on varasemate aastakümnete jooksul korduvalt ka kinoekraanidele jõudnud. Kõige suuremat menu on see teos nautinud aga hoopis muusikalina teatrilaval ja seda nii Londonis, Broadwayl, kui ka Eestis. Pole siis ka midagi imestada, et sedapuhku on tee suurele kinoekraanile rajanud selle klassikalise loo muusikaliversioon, milles võtavad igihaljad laulud käsile ning annavad nendele uue, värske hingamise sellised maailmakuulsad staarid nagu Hugh Jackman, Russell Crowe, Anne Hathaway, Amanda Seyfried, Eddie Redmayne, Sacha Baron Cohen, Helena Bonham Carter ja paljud teised. Linaloo lavastajaks on filmiga “Kuninga kõne” nii parima režissööri Oscari, kui ka kõik teised võimalikud auhinnad endale korjanud Tom Hooper, kes kasutas seda linalugu filmilindile talletades lihtsat ent samas äärmiselt harva kasutatavat meetodit — kõik näitlejad laulsid oma laulunumbrid otse võtteplatsil kaamerate surisedes ega ei kasutanud selleks eelnevalt stuudios salvestatud laulude fonogramme. Esituste ausus ja autentsus jõuavad sel moel sootuks paremini ning vahetumalt filmipublikuni.

Mis seal muud ikka öelda, et lugege siis enne või pärast või filmi asemel raamatut, või no kui kõik kolm köidet tunduvad esialgu liig mahukad, siis katketena on välja antud “Cosette” ja “Gavroche” (mis mind panid omal ajal küll seda suurt raamatut ka lugema).

Need, kes äsja Vanemuise lavastust on näinud, saavad värskelt võrrelda ja või laule eesti keeles kaasa ümiseda. Kui ma otsisin laule muusikalist, siis ilusaid esitusi oli palju, aga huvitavaid hõredamavõitu. Mõned siiski:

Marko Matveret võib ikka jagada:

Tänase tehnikaga võid sa vabalt olla kangur Bottom, kes mängib kõik rollid ära:

Hõissa Google-translate :)

Ja briti talenendisaate ime:

Tiina Sulg

“West Side’i lugu” reedel, 6. jaanuaril kell 12.45 ETV-s

“West Side’i lugu” (West Side Story, USA 1961)

Tutvustus:

Üks filmiajaloo kuulsamaid muusikale, adaptsioon samanimelistest Broadway lavastusest (1957), mis ammutas inspiratsiooni Shakespeare’i tuntud draamast „Romeo ja Julia“. Tegevus toimub 1950. aastate New Yorgis ja jutustab armastusloo, mille taustaks on kahe rivaalitseva, erineva kultuurilise taustaga noortekamba suhted. Peategelane Tony (Richard Beymer), kes kuulub ameeriklaste kampa, armub Mariasse (Natalie Wood), kes on puertoriikolaste kamba liidri õde.
Noorte armastust ja kampadevahelist vaenu kokku sobitada ei anna ja nõnda tüürivad sündmused paratamatult traagilise lõpplahenduse suunas. Filmi võtsid vaimustusega vastu nii publik kui ka kriitikud ja seda saatis ka suur kassaedu. Nüüd, aastakümneid hiljem, elustuvad siin Broadway ja muusikali uhked ajad ning sellele, kes vaatab filmi esmakordselt, jagub üllatusrõõmu leidmaks, et just siit on pärit paljud klassikaks saanud palad – „America“, „I Feel Pretty“, „Somewhere“, „Maria“ jt. Auhinnakapis on sel filmil kolm Kuldgloobust ja koguni kümme Oscarit.
R: Jerome Robbins, Robert Wise. O: Natalie Wood, Richard Beymer, George Chakiris, Rita Moreno jt.

Mu on hea meel, et “Romeo ja Julia” ikka ja jälle lavalaudadele või filmilinale jõuab, olgu siis tänapäevastesse oludesse ümbertõstetuna või klassikalises variandis (aga siingi rõhutab lavastaja ju just seda, mis tema meelest ses ajastus oluline on), et iga põlvkond saaks oma loo leida. Mõne põlvkonna tõlgendus on lihtsalt kuidagi ajaproovile paremini vastu pidanud — nagu seesinane “West Side Story” — aga ärgu see heidutagu tänaseid tegijaid :)

Ja ega kirjarahvaski taha lava/filmirahvast kehvem olla ja oma soovi klassikaga mängida väljaelamata jätta, hea näitena on Andrus Kivirähu “Romeo ja Julia“.

“Romeo ja Julia” muusikal kümmekond aastat tagasi Nukuteatris Andres Dvinjaninovi lavastajakäe all oli tollesse ajastusse kuidagi hästi sobivalt (olgu selle tänase pilguga, kuidas on):

Tiina Sulg

“Mees la Manchast” esmaspäeval, 30. dets kell 22 ja neljap, 2. jaan kel 12.55 ETV2-s

Film põhineb mitte niivõrd Cervantese raamatul kui Mich Leigh’i muusikalil,  ehkki lisatud on raamjutustus. Muusika on ju imeilus! Režissööriks nagu eilsel “Armastuse loolgi” Arthur Hiller, osades äsja elavate seast lahkunud Peter O’Toole,    Sancho Panzana parima kõrvalosa eest Kuldgloobusele nomineeritud James Coco   ja Sophia Loren  Dulcinea rollis.

Telekavas on filmist juttu  üna põhjalikult, seal on siiski ka üks eksitav väide (mis põhineb ilmselt 2007. aasta trükil) , nimelt pole teravmeelse hidalgo don Quijte’i seiklused kirjutatud mitte rüütliromaanina, vaid selle paroodiana, eesmärgiga neid  naeruvääristada – just rüütliromaanide lugemine ajab targa ja väärika don Quijote’i  hulluks. Rüütliromaanid hakkasid eriti levima koos rüütliseisuse kadumisega ja polnud noorte kujunemisele sugugi kasulikud. 1553. aastal keeras Karl V rüütliromaanide trükkimise ja levitamise Ameerika asumaades ning 1555. nõuti samasugust keeldu Hispaania kohta, kuid see jäi kuninga pool välja andmata. Sellega, millega seadusandlus hakkama ei saanud, sai hakkama satiiriku sulg. Cervantese raamatu esimene osa ilmus 1605. aastal, kui  kirjanik oli juba 57 aastane, noorem autor oleks kirjutanud hoopis teistsuguse raamatu. Teine osa ilmus 10 aastat hiljem ja see on uusaja kirjanduse esimene metaromaan:  Sancho toob päris 2. osa alguses don Quijotele teate, et nende seiklustest on juba kirjutatud romaan pealkirjaga “Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast”. See on siis romaan romaanis, romaan romaani kohta, midagi niisugust, millega lugejad järgnevalt puutuvad kokku alles XX sajandi alguse teostes.

Aja jooksul muutub kõik ja meie loeme “Don Quijote´i ” hoopis teise pilguga kui 17. sajandi inimesed,  kuid lõppkokkuvõttes on inimolemuses ikka palju samasugust.

Kaja Kleimann

“Hüljatud” Cinamonis

Veebruarikuusse jääb prantsuse küllap suurima romantismi kirjaniku Victor Hugo sünniaastapäev (211. koguni). Need, kes pole veel muusikalfilmi “Hüljatud” jõudnud vaatama minna, miks mitte end nüüd Hugo loomingu lainele häälestada, kas siis raamatu või filmi kaudu.

Filmi režissööriks on Tom Hooper, kes paar aastat tagasi võitis parima režissööri Oscari filmiga “Kuninga kõne” ning seegi film on nomineeritud 8 Oscarile. Nii et veel üks daatum veebruaris—24nda õhtul jagatakse selleaastased Oscarid; auhindade hulk pole muidugi üks-ühene näitaja filmi vaatamisväärsuse kohta.  Kindlasti tasub nimetada ka väga head näitlejate koosseisu: Hugh Jackman, Russell Crowe, Anne Hathaway, Amanda Seyfried, Sacha Baron Cohen, Helena Bonham Carter, Eddie Redmayne jt. Üht arvamust nähtud filmist võib lugeda Õhtulehe filmiblogist.

Romaani saab laenutada linnaraamatukogust.

Silmaringi avardamiseks  võib lugeda Graham Robbi kirjutatud elulugu “Victor Hugo” . See põhjalik käsitlus loob mitmetahulise pildi kirjaniku elust ja isiksusest, seostades tema loomingut nii elulooliste asjaolude kui laiema ühiskondliku kontekstiga. Näiteks on kirjeldatud “Hüljatute”  esimese osa esmailmumist (3. aprillil 1862. aastal); kui suurt elevust see tekitas ja tähelepanu pälvis kogu maailmas: …oli ilmne, et Hugo oli teinud midagi võimatut: müünud tõsist kirjandusteost massidele, või vähemasti sisendanud massidele soovi seda lugeda. (lk 410)

Victor Hugo tähendusest ja tähtsusest prantslastele on kirjutanud ajaloolane Marek Tamm: http://www.epl.ee/news/kultuur/victor-hugo-hauatagune-elu.d?id=50914158

Triin Põldver

“Operifantoom” reedel, 11. veebr. Kanal2-s kell 22.30

Gaston Leroux’ (1868-1927) romaani “Ooperikummitus” põhjal on aegade jooksul vändatud kümmekond filmi. Seekordne on 2004. a. valminud  linateos on enne filmiks saamist veel käinud läbi muundumise muusikaliks (helilooja Andrew Lloyd Webber). Suurejooneline film pälvis palju tähelepanu, auhindadega sai pärjatud eriti noor näitlejatar Emmy Rossum.

Loe veel Gaston Leroux’ loomingut “Kollase toa saladus”,  “Mustas kleidis daami parfüüm” ja “Äraneetud aukoht”. Kui muusika kummitama jääb, siis on abi meie noodikogust. Ka on võimalik film veelkord üle vaadata. Filmil on päris uhke venekeelne sait.

Tiina Sulg