Raamatukava

Posts Tagged ‘muusikud’

“Helimurdja. Kimmo Pohjonen” kolmapäeval, 8. mail kell 20.00 ja pühapäeval, 12. mail kell 12.30 ETV2-s

In raamatukava on 07/05/2019 at 07:06

Filmi tutvustatakse nõnda: Kimmo Pohjonen on omalaadne muusik, kelle erakordne helikeel ei jäta külmaks mitte kedagi. Soome tuntuimaks muusikuks saanud akordionisti loodud helimaastikud on fantaasiaküllased ja piire ületavad. Tema muusika ulatub hingeminevalt kaunitest meloodiatest kakofooniliste helikaosteni. Pohjoneni muusikaline lugu läheb tagasi rohkem kui kakskümmend aastat ning sinna mahuvad folk, rock, avangard, improvisatsioon, klassikaline, lava- ja tantsumuusika. Tema ainulaadses muusikas on olemas elemendid kõigist neist žanritest, luues kontraste ja lummavaid helisid. Film jälgib artisti tema kontsertidel ning toob vaatajani muusiku mõtted ja arusaamad maailmast, elust ning muusikast. “Helimurdja” pärjati 2012. aastal Montreali filmifestivalil parima loomingulise filmi tiitliga – Prix de la Creation. Režissöör Kimmo Koskela, produtsendid Kimmo Koskela, Klaus Heydemann ja Gernot Steinweg. Tootja Koskela Art and Media House.

Kimmo Pohjonen on omamoodi, huvitav ja mitmekülgne muusik, kes on Eestiski mitmeid kordi esinemas käinud, viimati paar nädalat tagasi Pärnus, lehe teatel täismajale, lisaks lugemiseks üks paariaastatagune intervjuu muusikuga ja põnev fakt on, et Kimmo Pohjonen on ühe kümneaastataguse eesti tudengifilmi “Amontillado” (mis oleks iseenesest ka meie blogisse sobiv film, sest põhineb Edgar Allan Poe jutustusel) heliloomingu autor. Meie raamatukogust on võimalik laenutada paari Kimmo Pohjoneni plaati: “Kluster“, “Kielo” ja “8 Armed monkey” ning pala kogumikul “Arctic paradise: contemporary Finnish folk music 2001“. Muusiku koduleht on http://kimmopohjonen.com/.

Soome muusikas on midagi eripärast ja lummavat, üks tore vana artikkel sel teemal on Mikko Heiniö “What is “Finnish” in Finnish music?“. Ja kuna Kimmo Pohjonen miksib erinevaid žanreid, siis ma panen siia ritta valiku soome muusikadokke, mida võiks vaadata, kui on huvi soome muusika erinevate külgede vastu, lähtuvalt mu erahuvist on siin ebaproportsionaalselt palju metalidokke, aga mõned muud on ka:

  • “Saimaa-ilmiö” (1981) — Hassisen Kone, Eppu Normaali, ja Juice Leskineni tuur Saimaa järvel ja selle ümbruses 1981. aastal.
  • “Total Balalaika Show” (1994) — Aki Kaurismäki film Leningrad Cowboys’  ja  Punaarmee koori ühiskontserdist 1993. aastal.
  • “Sähkö: The Movie” (1995) — lüdidokumentaal soome elektroonilist muusikat välja andvast plaadifirmast.
  • “Huutajat – Screaming Men” (2003) — film ühest omapärasesest meeskoorist.
  • “End of Innocence” (2003) — film Nightwishi algusaegadest.
  • “Lone Star Hotel” (2007) — muusikadokk ansambel Agents solististist Jorma Kääriäinenist.
  • “Finland – Promised Land of Heavy Metal” (2008) — ülevaade, miks metal on Soomes nii populaarne (võrreldes teiste maadega) ja kuidas see nii on kujunenud.
  • “Punk – Tauti joka ei tapa” (2008) — film soome pungist, ajaloost ja tänapäevast ja arengust.
  • “A Finnish Summer with Turisas” (2008) — metalgrupi Turisase tuuridokk
  • “Complaints Choir” (2009) — Soome-Taani-USA dokk kaebekooridest, muuhulgas ka Helsingi kaebekoorist.
  • “The Eternal Flame of Gehenna (Loputon Gehennan Liekki )” (2011) — dokumentaalfilm soome black metal skeenest, intervjuud ansamblite Azazel, Barathrum, Beherit, Clandestine Blaze, Goatmoon ja Satanic Warmaster liikmetega.
  • “Romua, ruisketta, rutinaa: Noise of Finland” (2011) — lühidokk Soome noise ja  industriali skeenest.
  • “Punk Syndrome” (2012) — Soome dokumentaalfilm vaimse puudega meestest, kes teevad punkbändi ja seda päris heal tasemel.
  • “Midsummer Night’s Tango (aka. Cheek to Cheek)” (2013) — dokumentaalfilm soomlaste suurest tangoarmastusest.
  • “Please Learn The Setlist In 48 Hours” (2013) — dokumentaalfilm ajast, mil Nightwishi solistiks sai Floor Jansen.
  • “Laulu” (2014) — film runolaulik Jussi Huovinenist.
  • “I. Brahms’s Romantic Nuns”, “II. Brahms’s Fairy Tale Romanticism”, “III. Brahms’s Rain Songs”, “IV. Brahms’s Romantic Ballade Edward” (2014) — neljaosaline sari, kus soome muusikud esitavad Brahmsi.
  • “Machine Soul / Konesielu” (2014) —  soome elektroonilise muusika artistidest.
  • “Tolonen” (2014) — kitarrist Jukka Tolonenist.
  • “Metal Syndrome”  (2015) — soome metalbändid (Nightwish, Amorphis, Ensiferum, Insomnium, Children of Bodom, Swallow the Sun, Omnium Gatherum, Sonata Arctica, Moonsorrow, Korpiklaani, Baton Rouge Morgue, Turisas) USA tuuril.
  • “Composing Out Loud: 13 säveltäjämuotokuvaa (Sebastian Dumitrescu, Perttu Haapanen, Sid Hille, Anna Huuskonen, Juho Kangas, Minna Leinonen, Magnus Lindberg, Seppo Pohjola, Osmo Tapio Räihälä, Aki Yli-Salomäki, Outi Tarkiainen, Olli Virtaperko, Lotta Wennäkoski” (2016) — sari soome heliloojatest.
  • “Danny” (2016) — portreefilm Ilkka Lipsanenist, esinejanimega Dannyst, kes on olnud laval 1960.-aastatest.
  • “To NIGHTWISH with Love” (2016) — fännifilm Nightwishist.
  • “Eput-elokuva” (2016) —  film keskendub Mikko ja Martti Syrjänile, kes on bändi Eppu Normaali põhiliikmed, aga sõna saavad ka teised bändiliikmed.
  • “Tokasikajuttu” (2017) — punkbändist Pertti Kurikan Nimipäivät.
  • “We just wanna have a good time all the time” (2017) — film Turbojugendist, Turbojugendi liikmed on küll põhiliselt Norrast, aga filmis saavad sõna ka soome muusikud.
  • “A Heavy Metal Civilization” (2019) —  Brasiilia-Soome dokumentaalfilm soome metalmuusikast.

Kui teil on lisada dokumentaalfilme soome muusikast, andke palun teada :)

Tiina Sulg

Advertisements

Dokumentaalfilm „Whitney” esmaspäeval, 29. aprillil kell 21.00 Tartu Elektriteatris

In raamatukava on 26/04/2019 at 15:25

Kevad ja Tartu Tudengipäevad käivad käsikäes. Selle „kevadekuulutaja” raames näitab Tartu Elektriteater neljapäeval mängu- ja dokumentaalfilme muusikamaailma superstaaride elust. Linastuvad eelmise aasta muusikafilmid „Whitney”, „Leto” (selles blogis varem juttu siin), „Bohemian Rhapsody” ja „Täht on sündinud”. Samuti 2016. aasta dokumentaalfilm „Gimme Danger” (juttu siin) legendaarsest punk-bändist The Stooges, mida alles hiljuti näidati ka ETV-s.

Filmisoovitus tuleb eriprogrammi avafilmile „Whitney”. Whitney Houstoni tuhkatriinulik edu ning kurb elusaatus on andnud palju kõneainet ning olnud lähiajal aluseks ka mitmele filmile. 2015. aastal linastus mängufilm „Whitney lugu” (ingl „Whitney”), mis keskendus eelkõige tema suhetele abikaasa Bobby Browniga. Seda filmi on mitu korda teleekraanil näidatud ning kolleeg Liis Pallon on sellest ka eelnevalt filmiblogis kirjutanud.

Endiselt tuleb nentida, et tõesti pole eesti keeles veel ilmunud „ameerika printsessi” elulugu, seetõttu on laulja fännidel eriti põneva vaadata lähiaastatel linastunud kahte dokumentaalfilmi tema edust ja langusest. Esmalt, 2017. aastal linastus Nick Broomfieldi film „Whitney. Luba olla mina ise” (ingl „Whitney: Can I Be Me”)Kahjuks pole ise seda näinud, sest Eestis oli see kinolinalainult loetud korrad möödunud aastal Tallinna kinos Artis. Eesti Päevalehe arvustusest võib välja lugeda, et see film ei anna siiski piisavalt vastuseid, kes siis oli tõeline Whitney ja kust said alguse tema probleemid. Sarnasel arvamusel on ka laulja Maiken, kes suure austajana on näinud mõlemat dokumentaalfilmi, kuid kiidab eelkõige 2018. aastal valminud Kevin Macdonaldi linateost „Whitney”.

Eelmise aasta teisel poolel Eesti kinodes ja ka teleekraanil jooksnud ning nüüd uuesti Tartu Tudengipäevade raames linastuva „Whitney” kohta võib aga öelda, et see film tõenäoliselt raputab su korralikult läbi. Väga oskuslikult on kiht kihi haaval püütud lahata laulja probleemide tagamaid — suhteid perega, sh ema ja isaga, vendade ja teiste sugulastega. Hinge läksid kaadrid, kus nenditi, et sõprus Michael Jacksoniga põhines hingesugulusel. Nende mõlemate probleemid said alguse varajasest lapsepõlvest ja põhinesid paljuski vanemate suurel au- ja rahaahnusel. Seetõttu polnud neil kohtumistel tihti sõnu vajagi, nad mõistsid üksteist ilma selletagi.

Kindlasti oli tähtis osa lauljanna elus ka abikaasal Bobby Brownil, kuid filmis on teda esile toodud veidi teistsuguses rollis kui meedias eelnevalt rõhutatud. Nimelt loodab superstaar, et abielu ja lapsed annavad ta elule stabiilsuse ning turvalise tagala. Kahjuks muutub olukord peagi vastupidiseks. Püüdes elavdada abikaasa karjääri, langeb ta ise aina suuremasse musta auku, kuhu haarab õnnetuseks kaasa ka oma tütre. Ajalugu kordub, vanemate pattude eest kannatab laps.

Selleks, et kogu soovitus väga masendavaks ei muutuks, tasub meenutada seda, mille pärast Whitney oli väga paljude inimeste lemmik. See tähendab, et lasta särada ta andel ning kuulata tema aegumatuid hitte ja vaadata teda megastaariks teinud filmi „Ihukaitsja” (ingl „The Bodyguard”).

Whitney Houston – I Will Always Love You 

Klaari Tamm

“Gimme danger. Iggy Popi ja The Stoogesi lugu” neljapäeval, 11. aprillil kell 23.25 ETV2-s

In raamatukava on 10/04/2019 at 11:55

Kui te olete sellised, nagu mina, kes eileõhtuse muusikadoki maha magas, siis ärge heituge, varuesitus on tulemas ja pisut vähem kui paar nädalat on võimalik filmi ka arhiivist vaadata.

Jim Jarmuschi “Gimme Danger” (2016) esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. 1960. aastate lõpu vastukultuuri keskel Michigani osariigis Ann Arboris oma tegevust alustanud The Stooges jättis tavapärasest agressiivsemat rokki viljeledes tollasele muusikamaastikule sügava jälje. Jim Jarmuschi “Gimme Danger” esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. Samuti jutustab bändi ja tema karismaatilise laulja Iggy Popi seiklustest ning äpardustest, näidates nii bändi algusaegade ambitsioone ja inspiratsiooniallikaid kui ka hilisema kommertsedu tagamaid, mis panid aluse The Stoogesi senikestvale rollile muusikaajaloos.

Iggy Popist ja/või Iggy Popi osalusel on päris mitu raamatut ilmunud, meie raamatukogust on küll võtta vaid üks soomekeelne rokiajalugu, aga pildireana mõned raamatud veel: (plaadivalik on tsiba rikkalikum, aga seda pildirida ma ei pane siia)

Igatahes lustisin ma eile õhtul täiega Iggy Popi esitusi juutuubist otsides. Eks neid natuke liiga palju siia ritta saa, aga arvestatagu sellega, et meeletu suure osa sellest, mis mu meelest põnev oli, jätan ma siiski siia linkimata :)

Tiina Sulg

 

“Suvi” reedel, 7. septembril kell 19.00 Elektriteatris

In raamatukava on 04/09/2018 at 17:41

Film “Suvi” (“Leto” Venemaa, Prantsusmaa 2018, režissöör Kirill Serebrennikov,  osades Teo Yoo, Irina Starshenbaum, Roman Bilyk) viib meid 1980. aastate alguse Leningradi, kus hakkab kerkima NLiidu esimene rokilaine. Filmi keskmes on Viktor Tsoi, sel ajal veel noor ja tundmatu muusik, tema tutvumine Mike Naumenko ja tema naise Natašaga paneb aluse teekonnale, mis teeb Tsoist kogu Nõukogude Liidus ebajumala.

Seda ebajumalaks olemist on on oma raamatus “Täht nimega Viktor Tsoi” proovinud välja tuua Vitali Kalgin (loe raamatu tutvustust siit) ja kuigi meil kõigil on kahju, et see teekond nii lühikeseks jäi, siis tuleb tänulik olla, et alles on mingigi kogus salvestusi tema muusikaga, olgu siis plaatidel või juutuubi kanalis.

Tiina Sulg

“Prince – Sign o’ the times” neljapäeval, 7. juunil kell 19:30 Cinamonis

In raamatukava on 06/06/2018 at 12:05

Homme, 7. juunil kell 19:30, linastub Tartu Cinamoni kinos film “Prince – Sign o’ the times”. Tegu on nii-öelda kontsert-filmiga, mis põhineb laulja samanimelisel albumil, mis ilmus 1987. aastal. Film linastus esmakordselt samal aastal kui albumgi ning eesmärgiks oli tõsta albumi müüginumbreid Ameerikas, kus selle vastuvõtt oli, erinevalt Euroopast, jahedam.

Kokku sisaldab 84 minutit pikk film 13 narratiiviga seotud laulu ning enamus filmist on üles võetud Printsi Paisley Park Stuudios. See on ainulaadne võimalus tähistada Prince´i talenti, meenutada teda ning veel kord nautida tema muusikat ja erakordset kunstnikuosavust.

Prince (Prince Rogers Nelson) oli 1958. aastal sündinud ameerika muusik, kelle innovatiivne looming on tugevasti mõjutanud popmuusikat ning Prince’i albumeid on müüdud üle 100 miljoni eksemplari.

Vanusepiirang: MS-12, kestus: 1 tund 24 minutit, dokumentaalfilm linastub inglise keeles, ilma subtiitiriteta.

Raamatuvalik: Geoff Brown “The complete guide to the music of Prince“.

Prince:

Treiler:

Jana Raidma

„Whitney lugu“ laupäeval, 19. mail kell 15 Kanal2s

In raamatukava on 17/05/2018 at 08:17

Ma loodan, et kõik on jõudnud juba taastuda Prima Vista kirjanduslikest bakhanaalidest, ning on valmis uuteks vallutusteks linade peal ja vahel. Mai on vaimse tervise kuu, ja sellest lähtuvalt valisin ma ka filmi.

Millegi pärast on meie ühiskond kujunenud selliseks, et Vallo süüfilise ravi ja Mare emaka eemaldus tunduvad sotsiaalses suhtluses kergemini seeditavad olevat, kui Imbi pihtimus, et tal on eluisu otsas. Viimase välja ütlemisel võib kuulda lausa 2 kilomeetri kaugusel olevat südamestimulaatorit. Nii piinlikult vaikseks jääb siis kõik. Tõsi on aga see, et enamike inimeste vaimne tervis võib nende elu ajal nõrgeneda – sellele tuleb tähelepanu pöörata ja sellest tuleb rääkida. Mida rohkem me võtame sõna teemadel, mis tekitavad meis häbi (sõltuvusprobleemid, depressioon, toitumishäired, lähisuhtevägivald jne), seda kiiremini julgevad inimesed abi küsida.

Whitney Houston oli üks läbi aegade kuulsamaid ja edukamaid naislauljaid. Mustanahalise naisena läbi lüüa valdavalt valgetest koosnevas muusikamaailmas on mõõtmatult raske. Suurema publiku ette jõudis ta 80ndatel ning see teekond kestis 2012. aastani, kui ta õnnetul kombel ühes hotellis vanni uppus. Kuidagi melodramaatiline lõpp nii suurele diivale?! Ja ikkagi välditav…

2015. aastal Angela Basseti lavastatud telefilm „Whitney lugu“ kirjeldab perioodi lauljanna elus aastatel 1989-1994. Määrava tähtsusega saatuslikul eluperioodil kohtus ta oma (endise)abikaasa Bobby Browniga, astus üles filmis “Ihukaitsja” ning saavutas selle kaudu rahvusvahelise kuulsuse. Sellesse eluperioodi jääb ka kokaiinisõltuvuse algus ja nurisünnitus ning sellega kaasnenud vaimne trauma, mis jäid Whitneyt kurva meloodiana elu lõpuni saatma. Probleeme, mida film puudutab, on mitu — sõltuvus, lähisuhtevägivald, depressioon, söömishäired.

Film ise on saanud väga keskpäraseid hinnanguid, kuid vahelduseks ületreenitud ja ülespuhutud superkangelastele ning oma naba imetlevatele valgetele meeskunstnikele, kes millegi pärast on ikka veel relevantsed, sobib ta imehästi.

Whitney Houstonist on kirjutet raamatuid, kuid eestikeelseina neid pole ilmunud. Meedia vahendusel saab endale aga kujundada teatud narratiivi tema elust ja tööst. Wikipediast saab lugeda lisaks filmi  ja väga põhjalikult tema elu, karjääri kohta. Soovitan kolada ka sellisel leheküljel nagu http://peaasi.ee/ , kus saab lisainformatsiooni erinevate vaimsete häirete kohta, kontrollida testi abil enda vaimset heaolu, küsida ja saada adekvaatset abi. Emotsioonaalset tuge leiab ka leheküljelt https://www.eluliin.ee/, kus on väljas erinevad telefoninumbrid, kuhu vajadusel helistada.

Liis Pallon

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” laupäeval, 18. novembril kell 21.15 Cinamonis

In raamatukava on 15/11/2017 at 09:58

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” (“Rumble: The Indians Who Rocked The World”)  Kanada, 2016. Režissöörid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, produtsendid: Jake Kent, Claire Mackinnon, Lisa M. RothStsenaristid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, operaator: Alfonso Maiorana.

Sandra Ashilevi tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Tihtipeale kummitavad meid küsimused nagu “kuidas moos kommi sisse sai?” või “kumb oli enne, kas kana või muna?”. “Indiaanlased, kes raputasid maailma” on vastus umbes sarnastele küsimustele, ainult et muusikamaailma, täpsemalt tänapäeval populaarse muusika alguse kohta, mille oluliseks osaks on mõneti ehk üllatuslikult indiaanlased. Kuigi tegu on peamiselt muusikadokumentaaliga, siis tegelikult heidab see film märkamatult pilgu ka sellele, millist elu elasid indiaanlased ning mida nad Ameerikas läbi elasid. See on üks võimas tõestus sellest, et miski ei suuda panna ühtegi rahvast vaikima, kui nende tahe on suurem kui tagakius. “Rumble” on mitmeid ahhaa-momente tekitav film, mis tõenäoliselt päris külmaks ei jäta ühtegi muusikahuvilist.

Selle filmi kohta ei ole mul ühtegi kommentaari — täiesti tundmatu teema ja uudne vaatenurk — aga tekitas kangesti huvi. Jah, muusikaajalugu võiks tõesti väga mitme nurga alt uurida ja tutvustada.

Uudishimu ei andnud rahu ja tegin kiire guugelduse. Muu info jätan huvilistele endile otsida, aga näitena lehekülg “Best Native American Rock Bands“, kus on selline järjestus: 1. Redbone 2. Blackfoot 3. Testament 4. W.A.S.P. 5. Blackfire 6. Indigenous 7. Steve Salas 8. Breach of Trust 9. Smooth Reign 10. Keith Secola and Wild Band of Indian. Põlisameeriklased bändide muude liikmetena on veel eraldi huvitav nimekiri…

Pala, mis on sellele PÖFFil linastuvale filmile ka originaalpealkirja andnud — Link Wray “Rumble”:

Dokumentaalfilm  Link Wrayst — “Link Wray – The Rumble Man”:

Kaasaegsetest indiaani kirjanikest ei tea ma palju, silma on jäänud Sherman Alexie, kelle raamatuid on ka meie raamatukogus —  “The absolutely true diary of a part-time Indian”  ja ” War dances“. Mõned tema luuletused on tõlgitud ka eesti keelde, n “Evolutsioon”. Aga ka see on teema, millesse tuleks kunagi korralikumalt süveneda… võttes ette näiteks sellised nimekirjad nagu “10 Native American Writers You Should Be Reading” või “20 Native American Authors You Need to Read“.

Tiina Sulg

“One More Time with Feeling” neljapäeval, 1. detsembril kell 19.00 Cinamonis

In raamatukava on 30/11/2016 at 21:35

Andre Dominiki dokumentaal „One More Time with Feeling“ räägib Nick Cave ja bändi The Bad Seeds albumist „Skeleton Tree“ loomisest ja selle tagatubadest.

nickcaveAlgselt oli tegemist vaid esitlustepõhise filmikontseptsiooniga, kuid Dominik kaevus sügavamatesse albumi kirjutamise- lindistamise telgitagustesse ühendades ja põimides ühte nii kontserdid-esinemised kui intervjuud bändiliikmetega. Tulemuseks on tõeline, habras ja samal ajal karm materjal, mis näitab artisti tõelist teekonda läbi suurte raskuste ja pimeduse.

See erakordne ja nüüd laialdaste kiidusõnadega vastu võetud film esilinastus Veneetsia filmifestivalil 5. septembril, millele järgnes hulk seansse rohkem kui 950s kinos läbi 30 riigi. Kogu globaalne fenomen lubab seansil naaseda veel üheks õhtuks, 1. detsembriks.

nickcaveandtheassMeie raamatukogus on tema raamatud “And the ass saw the angel” ja “The death of Bunny Munro” ning Tallinna Keskraamatukogus raamat tema kohta “Nick Cave: sinner saint: the true confessions“.

Nick Cave ei kuulu mu lauslemmikute hulka, aga mulle meeldib ta tämber ja tumedam olek. Laul, mis mulle tema esituses momendil kõige rohkem meeldib:

Tiina Sulg

“Teemaõhtu. Gunnar Graps” pühapäeval, 20. novembril alates 19.30 ETV2-s

In raamatukava on 18/11/2016 at 16:45

grapsPühapäeva õhtu on ETV2-s Grapsi päralt — vanu saateid, kontserte, lühifilme ja meenutusi:

19:30  Ob-la-di, Ob-la-da: Gunnar Graps (ETV 2002)
20:20  Hetki minevikust. Gunnar Graps
20:30  Viis kildu Gunnar Grapsist (ETV 2011)
20:55  Hetki minevikust. Gunnar Graps
21:05   Soolo (Eesti 1979)
21:30   Ei Grapsile? (ETV 1986)
22:20   Kosmos ’68 – Legendid vol. 1 (Eesti 2012)
23:20   Pulmapilt (Eesti 1980)tuhjadpihud
23:50 Tartu levimuusikapäevad: Gunnar Grapsi Grupp (ETV 1987)

Raamatusoovitus tuleb ootuspärane — kamba peale (Margo Vaino, Jaak Urmet, Valner Valme, Erik Morna) kokku pandud “Tühjad pihud : Gunnar Grapsi elu ja muusika” (Pegasus, 2013).

postergrapsTeemaõhtu lisana võivad need, kel seni nägemata, otsida üles filmi “Seal, kus meid pole” (“Там, где нас нет”), mitte et see hea film oleks, aga mingi pisikese lisatahu Grapsi ja kaheksakümnendate mõistmisele, olgugi see tahk pisut veider ja kiivas, annab vast küll.

Seda õiget laulu ma ei suutnudki välja valida, tuleb hoopis katke saatest “Kahvel”:

Tiina Sulg

„Frank Sinatra ehk Ameerika kuldaeg” neljapäeval, 10. detsembril kell 22.45 ETV-s

In raamatukava on 09/12/2015 at 13:31

sinatraSeekordne muusikadokumentaal on austusavaldus ühele 20. sajandi suurimale iidolile ja südametemurdjale Frank Sinatrale tema sajandaks sünniaastapäevaks.

Üle viie aastakümne ulatunud Sinatra karjääri kuldaeg langeb kokku perioodiga, mil õnnist ja glamuurset perioodi nautisid ka Ameerika Ühendriigid. Nii vaadeldakse filmis legendaarse laulja-näitleja ja tema kodumaa kattuvat kuldaega, jätmata kõrvale ka pahupooled.

sinatraraamatRohke graafilise töötluse tulemusena on film dokumentaali kohta üpris erakordne, taaselustades Frank Sinatra ja tema ajastu originaalsete filmi- ning fotoarhiivide, plaadiümbriste ja posterite ning muusika- ja filmilõikude kaudu, sisaldades hulgaliselt seniavaldamata materjale.

Kuigi tegu on suure staariga, ei ole eesti keeles temast ühtegi raamatut ilmunud, kes aga valdab inglise keelt võib biograafia meie muusikaosakonnast biograafia ja mõne CD laenutada ning loomulikult on palju lugemis- ja kuulamismaterjali saadaval internetis.

Anu Amor-Narits

“Enesekaotus” teisipäeval, 2. märtsil ETV-s kell 22.10

In raamatukava on 02/03/2010 at 17:16

Must-valge eluloodraama põhineb legendaarse ansambli Joy Division liidri ja hinge Ian Curtise elust kirjutatud raamatul „Touching by the Distance“, mille autoriks Curtise abikaasa Deborah. Joy Division tegutses 70-ndate aastate lõpul ning jõudis lindistada mitu plaaditäit materjali, ent Ian Curtise langetõvehoogudest räsitud keha ja kahe noore naise vahel jagatud hing viisid mehe 23-aastaselt enesetapuni – enne veel, kui bänd jõudis õieti kuulsaks saada. Sellegipoolest viitab iga teine briti bänd Joy Divisioni muusikale kui oma juurtele.

Filmi helitaust koosneb põhiliselt Joy Divisioni lindistustest, sekka tuntud bändide (nt The Killers) versioonid Curtise paladest ning Curtise kaasaegsed.

Režissöör Anton Corbijn alustas oma karjääri fotograafina 1972. aastal laividel klõpsides. Tema kaamera ette jäid peamiselt Joy Divisioni ja Public Image Ltd esinemised. Kaastööd tegi ta nt ajakirjadele Spin, Details, Vogue ja Rolling Stone. 1990-tel sattus Corbijn tegema muusikavideosid, mitmed neist on auhinnatud. „Control“ on Corbijni esimene mängufilm, Joy Divisionile on ta enne loonud paar videot. (Tekst kino Sõprus kodulehelt)

Tartu Linnaraamatukogus saadaval Joy Divisioni plaat “Closer“.

Kaja Kaldmaa