„Teemaõhtu. Meenutades Gunnar Grapsi” pühapäeval, 28. novembril alates 19.30 ETV2-s

Ärevas vaikuses seisab üks väike maja

Kuid hingamis kahinat on kuulda seal

Kas on keegi eksinud teelt

Või üksik mööduja

Jääb öösse puhkab jalgu

Või hoopis viirastuse need

õud saladuslik näib

üks kummaline valgus

(Gunnar Graps „Valgus”)

Käesoleva aasta 27. novembril oleks legendaarne roki – ja bluusimees Gunnar Graps saanud 70-aastaseks. Kahjuks kustus tema maine valgus liiga vara ning nüüd saame teda imetleda üksnes läbi tema loomingu, mis „hinges iial ei vaibu…”.

Gunnar Grapsi hüüti ka raudmeheks, ühe tema tuntuma loo järgi, aga teda lähemalt tundunud pereliikmed ja sõbrad on leidnud, et tegelikkus oli midagi muud. Ta oli väga tundlik ning ei olnud väga meisterlik meeleolude varjaja – ta näost oli võimalik kõik välja lugeda (õetütar Gaida, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”).

Raudmehe kuvandit ei kinnita ka tema huvi kõige üleloomuliku vastu. Ta rääkis pidevalt oma UFO-vaatlustest ning soovist näha emalaeva, mis viib ta siit pakku (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Seetõttu ei ole ka imestada, et tema muusika kõlab eestimaisetes ulmefilmides „Soolo” (1979) ja „Pulmapilt” (1980). Esimeses neist, kus on kasutatud Peet Vallaku novelli „Lodjavahi surm” (kogumikust „Õudne Eesti : valimik eesti õudusjutte“, Tallinn: Varrak 2005) motiive, on Grapsil ka episoodiline roll – üllatus, üllatus – tulnukana.

Film „Soolo”

Kogumik „Õudne Eesti”

Film „Там, где нас нет” („Seal, kus meid pole”)

1985. aasta suvel sai Gunnar Graps juba peaosa Mosfilmis „Там, где нас нет” („Seal, kus meid pole”), mille sisuks on armastuslugu baleriini ja muusiku, ansambli Praam muusikalise juhi vahel. Kahjuks pole seekord filmimuusika Grapsi kirjutatud (helilooja Maksim Dunajevski), vaid tema ansambli Magnetic Bandi (tegelikult kandis selleks ajaks tema bänd nime Gunnar Grapsi Grupp ehk GGG) lugusid saab üksnes kuulata lavalt, kui nad esitavad film jaoks stseeni kontserdist Pirita kloostris. Samas ei pruugi see olla suur kaotus, sest filmi peetakse üsna keskpäraseks ning pole hiljem Eestis eriti näidatud. Ka seekord jääb ta teemaõhtu programmist välja.

Programmi mahub siiski lisaks eelpool mainitud kahele eestimaisele filmile ka saateid (sh Vahur Kersna teledokumentaal „Gunnar Graps. Trubaduur magistraalil” ) ning loomulikult rohkelt Gunnar Grapsi muusikat.

Gunnar Graps: 56 parimat laulu

Mina valisin muusikapalaks „Pilved kuuvalgel”, mis on sündinud Villem Grünthal-Ridala luuletusest „Pilved kuuvalges” (kogumikust „Meretäht”, Tartu: Noor-Eesti, 1935 ). See laul iseloomustab tema seletamatut püüdu tabada oma elus ja loomingus miskit seletamatut, mis jääb teisele poole meie mõistmise väravaid (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Lõpuks ta ka selle saavutas, sest lisaks ebamaisele valgusele tema esitustes, on taevas alates aastast 2017 temanimeline asteroid.

Klaari Tamm

“Sparksi vennad” reedel, 19. novembril kell 18.45 Elektriteatris

Kui asnsambel “Sparks” korraga ette ei tule, siis järgnev video peaks küll kellukesed helisema panema.

Ja tegu pole ühe hiti imega, vaid 25 plaaditäit oma ajast pisut ees oleva muusikat salvestanud tänase päevani tegutseva duoga.

PÖFFi leht jutustab juurde:

Kuidas saab üks popbänd olla samaaegselt üliedukas, alahinnatud, ülimalt mõjukas ning kriminaalselt unustuste hõlma vajunud? Seda pärast umbes 50 tegutsemisaastat, 25 stuudioplaati ja 250 salvestatud laulu? Kuidas saab olla oma žanris teerajaja, kui Pet Shop Boys pole üheski intervjuus neid oma mõjutajana maininud, sellise küsimuse peale alati nina kirtsutades?

Nüüd saame vastused pea kõigile nendele küsimustele, sest selle ansambli suur fänn filmivirtuoos Edgar Wright („Shaun of the Dead“, „Hot Fuzz“) on kogunud kaamerate ette kõik omataolised fännid ning kaevanud end läbi üüratust kogusest arhiivimaterjalist, et natukenegi eemaldada salapäraloori koosluselt nimega Sparks.

Filmis saavad sõna bändi sellised suured austajad nagu Flea, Beck, Jason Schwartzman või Neil Gaiman ning Wright viib vaatajad ‒ kes muide ei pea üldse olema selle bändi austajad ega isegi mitte sellest kooslusest varem midagi kuulnud ‒ kummalisele odüsseiale läbi aastakümnete, teejuhtideks ekstsentrilised vennad Ron ja Russell Mael, kes on omalt poolt panustanud muusika värvikasse ajalukku ansambliga, mille puhul on väga suur tõenäosus, et tegu on sinu lemmikbändi lemmikbändiga… Kas on lihtsalt kokkusattumus, et „This Town Ain’t Big Enough For the Both of Us“ nägi ilmavalgust aastapäevad enne seda, kui näiteks Queen oma „Night at the Opera“ kauamängivaga rahva ette astus? Võib-olla…

Kohustuslik eelsoojendus enne seda, kui dünaamiline duo Ron ja Russell järgmisel aastal Tallinna saabub.

Film kuulub aasta parima dokumentaalfilmi Oscari soosikute hulka.

Režissöör Edgar Wright. UK, USA, 2021.

Mul on filmi suhtes hea eelaimus, sest ma kuulasin-vaatasin intervjuusid ja režissöör on ise Sparksi fänn ja tundis vendi juba enne filmimist ja vennad arvasid, et just on õige aeg see dokk ära teha ja et Edgar Wrighti filmikeel neile sobib ning külaliskõnelejaid oli üllatavalt lihtne saada, tuli ainult küsida ja ajas kokku leppida. Ja Wright lubas, et selles filmis on vaatamist nii Sparksi fännidele kui ka neile, kellest Sparksi muusika seni mööda on läinud.

Kuulake siis Sparksi ja Sparksi vendadelt mõjutusi saanud muusikuid ja Tallinnast saab kätte ka tosina aasta taguse bändi biograafia.

Üks filmiarvustus:

ja pikem intervjuu režissööriga:

Tiina Sulg

„20 000 päeva maa peal” laupäeval, 19. septembril kell 22.30 ETV2-s

Nick Cave on Austraaliast pärit laulja, laulukirjutaja, kirjanik (kaks raamatut) ja helilooja, kes aeg-ajalt ka näitleb. Austraalia lauljaks teda nimetada ei tundu päris õige, kuna ta peale 1980. aastat sinna oma jalgagi pole tõstnud. Kõigepealt seostub tema nimi muidugi ansambliga „The Bad Seeds” ja tema ülimaheda baritoniga, mis üliromantilise meloodia ja ülihirmsa sisuga laule surmast, armastusest ja vägivallast laulab. 1996. aastal ilmus sellistest terve plaat nimega „Murder Ballads”.
Esimene film, milles ta (koos ansambliga) osales, oli Wim Wendersi  „Taevas Berliini kohal”.
Iain Forsythi ja Jane Pollardi film  kirjeldab üht kujuteldavat päeva Nick Cave`i elust, kui ta on elanud maa peal 20 000 päeva. Sellesse ühte päeva mahub siiski kogu senine elu. Cave analüüsib oma loomeprotsessi, kohtub muusikutega, kellega elu on teda kokku viinud, nagu Kylie Minogue (Where the Wild Rosies Grow!) ja Blixa Bargeld, ning käib psühhoterapeudi vastuvõtul.

2014. aastal valminud film on võitnud ohtralt auhindu, sealhulgas Sundance’i filmifestivalil.

Intervjuude raamatut “Nick Cave : sinner saint : the true confessions” saab kahjuks  laenutada ainult  Tallinna Keskraamatukogust, aga meie raamatukogus on olemas albumid

The Good Son 1990. aastast

„Best of” Nivk Cave ja The Bad Seeds 1996. aastast.

Dig, Lazarus, dig! 2008. aastast

Enama info ammutamiseks sobib koduleht,

Kaja Kleimann

“Marianne ja Leonard. Armastuse sõnad” kolmapäeval, 6. novembril kell 21.00 Elektriteatris

On suur õnn filmisõpradele, et meil Tartus on olemas Elektriteater, kes meid järjepanu suurepäraste filmidega kostitab.

Neil (nagu näiteks mina), kes ei jõudnud filmi “Mariann ja Leonard” vaatama suvel Tartuffile, on võimalik seda teha nüüd.

Väljamõeldud armastuslood ei ole need, mis mind kinno meelitaksid, küll aga filmid päris inimeste päris lugudest.

Režissöör Nick Broomfield on tuntud dokumentalist, kelle varasemate tööde hulka kuuluvad muuhulgas dokfilmid “Kurt & Courtney” ning praegugi Netflixis vaadatav “Whitney: Can I Be Me”.

“Marianne ja Leonard. Armastuse sõnad” viib meid Kreekasse Hüdra saarele aastal 1960. Toona veel tundmatu kirjanik ja luuletaja Leonard Cohen ning üksikema Marianne Ihlen elasid kommuunis ühes teiste välismaalastest kunstnike, kirjanike ja muusikutega. Loovuse ja armastuse vaim hõljus nende kohal, kuid taolist maapealset paradiisi ei jätku igavesti. See oli aeg, mis jättis kustumatu jälje nii Marianne’i kui Leonardi ellu ja saatis nende suhet veel aastakümneid kuni mõlema surmani. Lisaks suurele armastusloole vaatleb film ka Coheni küpsemist loojana ning näitab nii režissööri enda kui legendaarse dokumentalisti D.A. Pennebakeri filmitud kaadrite abil vahetult 1960ndate boheemlust.

Leonard Cohen — Kanada laulukirjutaja, laulja, luuletaja ja romaanikirjanik — on looja, kelle tähtsust muusikamaailmas on raske üle hinnata ning kellel on tohutul hulgal fänne üle maailma.

Lisalugemiseks tundus huvitav Kaia Sisaski artikkel Leonard Coheni maailmaturneest, mille ta võttis ette 73-aastasena ja tema loomingust üldisemalt ajakirjas “Muusika”.

Raamatu kujul on Leonard Coheni looming meie raamatukogus esindatud ühe väljaandega, milleks on luulekogu “Book of longing”.

Filmi treiler:

Coheni muusikalisest loomingust on siinkohal kohustuslik Mariannile pühendatud pala:

Anu Amor-Narits

“Tõnis Mägi. Vaikus valguses” Tartu Elektriteatris neljapäeval, 3. oktoobril kell 19 ja teisipäeval, 8. oktoobril kell 18.15

Kui hästi planeerida, siis veel jõuab :)

Täna õhtul on Tartu Elektriteatrsi dokumentaalfilm Tõnis Mäest. Ma usun, et meil kõigil on oma mälestused ja hetked, mis on seotud Tõnis Mäe muusikaga, olgu see siis pärit varasemast ajast (“Leib jahtub” või see imelik venekeelne olümpialaul), Ultima Thule ( “Veenus” või “Aed” või mõni muu), laulva revolutsiooni ajast (“Koit”), mõni teatritükiga seonduv (“Romanss”) või hoopis mingi muu lugu. Seda, kuipalju filmitegijate ja vaatajate olulised punktid kokku langevad, võikski vist sest filmist lisaks Tõnis Mäe isiku avamisele vaadata. Ja kunagi hiljem sirvida Berk Vaheri kokkupandud raamatut “Müümata naer”.

Eks filmi ennast saa kuskil kindlasti hiljemgi näha, aga täna on Elektriteatris kohal ka peategelane Tõnis Mägi ning režissöör Priit Pääsuke.

Kui film nähtud, siis võrdluseks üks vene telesaade:

Saade Artjom Troitskiga:

Tiina Sulg

“Helimurdja. Kimmo Pohjonen” kolmapäeval, 8. mail kell 20.00 ja pühapäeval, 12. mail kell 12.30 ETV2-s

Filmi tutvustatakse nõnda: Kimmo Pohjonen on omalaadne muusik, kelle erakordne helikeel ei jäta külmaks mitte kedagi. Soome tuntuimaks muusikuks saanud akordionisti loodud helimaastikud on fantaasiaküllased ja piire ületavad. Tema muusika ulatub hingeminevalt kaunitest meloodiatest kakofooniliste helikaosteni. Pohjoneni muusikaline lugu läheb tagasi rohkem kui kakskümmend aastat ning sinna mahuvad folk, rock, avangard, improvisatsioon, klassikaline, lava- ja tantsumuusika. Tema ainulaadses muusikas on olemas elemendid kõigist neist žanritest, luues kontraste ja lummavaid helisid. Film jälgib artisti tema kontsertidel ning toob vaatajani muusiku mõtted ja arusaamad maailmast, elust ning muusikast. “Helimurdja” pärjati 2012. aastal Montreali filmifestivalil parima loomingulise filmi tiitliga – Prix de la Creation. Režissöör Kimmo Koskela, produtsendid Kimmo Koskela, Klaus Heydemann ja Gernot Steinweg. Tootja Koskela Art and Media House.

Kimmo Pohjonen on omamoodi, huvitav ja mitmekülgne muusik, kes on Eestiski mitmeid kordi esinemas käinud, viimati paar nädalat tagasi Pärnus, lehe teatel täismajale, lisaks lugemiseks üks paariaastatagune intervjuu muusikuga ja põnev fakt on, et Kimmo Pohjonen on ühe kümneaastataguse eesti tudengifilmi “Amontillado” (mis oleks iseenesest ka meie blogisse sobiv film, sest põhineb Edgar Allan Poe jutustusel) heliloomingu autor. Meie raamatukogust on võimalik laenutada paari Kimmo Pohjoneni plaati: “Kluster“, “Kielo” ja “8 Armed monkey” ning pala kogumikul “Arctic paradise: contemporary Finnish folk music 2001“. Muusiku koduleht on http://kimmopohjonen.com/.

Soome muusikas on midagi eripärast ja lummavat, üks tore vana artikkel sel teemal on Mikko Heiniö “What is “Finnish” in Finnish music?“. Ja kuna Kimmo Pohjonen miksib erinevaid žanreid, siis ma panen siia ritta valiku soome muusikadokke, mida võiks vaadata, kui on huvi soome muusika erinevate külgede vastu, lähtuvalt mu erahuvist on siin ebaproportsionaalselt palju metalidokke, aga mõned muud on ka:

• “Saimaa-ilmiö” (1981) — Hassisen Kone, Eppu Normaali, ja Juice Leskineni tuur Saimaa järvel ja selle ümbruses 1981. aastal.
• “Total Balalaika Show” (1994) — Aki Kaurismäki film Leningrad Cowboys’  ja  Punaarmee koori ühiskontserdist 1993. aastal.
• “Sähkö: The Movie” (1995) — lüdidokumentaal soome elektroonilist muusikat välja andvast plaadifirmast.
• “Huutajat – Screaming Men” (2003) — film ühest omapärasesest meeskoorist.
• “End of Innocence” (2003) — film Nightwishi algusaegadest.
• “Lone Star Hotel” (2007) — muusikadokk ansambel Agents solististist Jorma Kääriäinenist.
• “Finland – Promised Land of Heavy Metal” (2008) — ülevaade, miks metal on Soomes nii populaarne (võrreldes teiste maadega) ja kuidas see nii on kujunenud.
• “Punk – Tauti joka ei tapa” (2008) — film soome pungist, ajaloost ja tänapäevast ja arengust.
• “A Finnish Summer with Turisas” (2008) — metalgrupi Turisase tuuridokk
• “Complaints Choir” (2009) — Soome-Taani-USA dokk kaebekooridest, muuhulgas ka Helsingi kaebekoorist.
• “The Eternal Flame of Gehenna (Loputon Gehennan Liekki )” (2011) — dokumentaalfilm soome black metal skeenest, intervjuud ansamblite Azazel, Barathrum, Beherit, Clandestine Blaze, Goatmoon ja Satanic Warmaster liikmetega.
• “Romua, ruisketta, rutinaa: Noise of Finland” (2011) — lühidokk Soome noise ja  industriali skeenest.
• “Punk Syndrome” (2012) — Soome dokumentaalfilm vaimse puudega meestest, kes teevad punkbändi ja seda päris heal tasemel.
• “Midsummer Night’s Tango (aka. Cheek to Cheek)” (2013) — dokumentaalfilm soomlaste suurest tangoarmastusest.
• “Please Learn The Setlist In 48 Hours” (2013) — dokumentaalfilm ajast, mil Nightwishi solistiks sai Floor Jansen.
• “Laulu” (2014) — film runolaulik Jussi Huovinenist.
• “I. Brahms’s Romantic Nuns”, “II. Brahms’s Fairy Tale Romanticism”, “III. Brahms’s Rain Songs”, “IV. Brahms’s Romantic Ballade Edward” (2014) — neljaosaline sari, kus soome muusikud esitavad Brahmsi.
• “Machine Soul / Konesielu” (2014) —  soome elektroonilise muusika artistidest.
• “Tolonen” (2014) — kitarrist Jukka Tolonenist.
• “Metal Syndrome”  (2015) — soome metalbändid (Nightwish, Amorphis, Ensiferum, Insomnium, Children of Bodom, Swallow the Sun, Omnium Gatherum, Sonata Arctica, Moonsorrow, Korpiklaani, Baton Rouge Morgue, Turisas) USA tuuril.
• “Composing Out Loud: 13 säveltäjämuotokuvaa (Sebastian Dumitrescu, Perttu Haapanen, Sid Hille, Anna Huuskonen, Juho Kangas, Minna Leinonen, Magnus Lindberg, Seppo Pohjola, Osmo Tapio Räihälä, Aki Yli-Salomäki, Outi Tarkiainen, Olli Virtaperko, Lotta Wennäkoski” (2016) — sari soome heliloojatest.
• “Danny” (2016) — portreefilm Ilkka Lipsanenist, esinejanimega Dannyst, kes on olnud laval 1960.-aastatest.
• “To NIGHTWISH with Love” (2016) — fännifilm Nightwishist.
• “Eput-elokuva” (2016) —  film keskendub Mikko ja Martti Syrjänile, kes on bändi Eppu Normaali põhiliikmed, aga sõna saavad ka teised bändiliikmed.
• “Tokasikajuttu” (2017) — punkbändist Pertti Kurikan Nimipäivät.
• “We just wanna have a good time all the time” (2017) — film Turbojugendist, Turbojugendi liikmed on küll põhiliselt Norrast, aga filmis saavad sõna ka soome muusikud.
• “A Heavy Metal Civilization” (2019) —  Brasiilia-Soome dokumentaalfilm soome metalmuusikast.

Kui teil on lisada dokumentaalfilme soome muusikast, andke palun teada :)

Tiina Sulg

Dokumentaalfilm „Whitney” esmaspäeval, 29. aprillil kell 21.00 Tartu Elektriteatris

Kevad ja Tartu Tudengipäevad käivad käsikäes. Selle „kevadekuulutaja” raames näitab Tartu Elektriteater neljal päeval mängu- ja dokumentaalfilme muusikamaailma superstaaride elust. Linastuvad eelmise aasta muusikafilmid „Whitney”, „Leto” (selles blogis varem juttu siin), „Bohemian Rhapsody” ja „Täht on sündinud”. Samuti 2016. aasta dokumentaalfilm „Gimme Danger” (juttu siin) legendaarsest punk-bändist The Stooges, mida alles hiljuti näidati ka ETV-s.

Filmisoovitus tuleb eriprogrammi avafilmile „Whitney”. Whitney Houstoni tuhkatriinulik edu ning kurb elusaatus on andnud palju kõneainet ning olnud lähiajal aluseks ka mitmele filmile. 2015. aastal linastus mängufilm „Whitney lugu” (ingl „Whitney”), mis keskendus eelkõige tema suhetele abikaasa Bobby Browniga. Seda filmi on mitu korda teleekraanil näidatud ning kolleeg Liis Pallon on sellest ka eelnevalt filmiblogis kirjutanud.

Endiselt tuleb nentida, et tõesti pole eesti keeles veel ilmunud „ameerika printsessi” elulugu, seetõttu on laulja fännidel eriti põneva vaadata lähiaastatel linastunud kahte dokumentaalfilmi tema edust ja langusest. Esmalt, 2017. aastal linastus Nick Broomfieldi film „Whitney. Luba olla mina ise” (ingl „Whitney: Can I Be Me”). Kahjuks pole ise seda näinud, sest Eestis oli see kinolinalainult loetud korrad möödunud aastal Tallinna kinos Artis. Eesti Päevalehe arvustusest võib välja lugeda, et see film ei anna siiski piisavalt vastuseid, kes siis oli tõeline Whitney ja kust said alguse tema probleemid. Sarnasel arvamusel on ka laulja Maiken, kes suure austajana on näinud mõlemat dokumentaalfilmi, kuid kiidab eelkõige 2018. aastal valminud Kevin Macdonaldi linateost „Whitney”.

Eelmise aasta teisel poolel Eesti kinodes ja ka teleekraanil jooksnud ning nüüd uuesti Tartu Tudengipäevade raames linastuva „Whitney” kohta võib aga öelda, et see film tõenäoliselt raputab su korralikult läbi. Väga oskuslikult on kiht kihi haaval püütud lahata laulja probleemide tagamaid — suhteid perega, sh ema ja isaga, vendade ja teiste sugulastega. Hinge läksid kaadrid, kus nenditi, et sõprus Michael Jacksoniga põhines hingesugulusel. Nende mõlemate probleemid said alguse varajasest lapsepõlvest ja põhinesid paljuski vanemate suurel au- ja rahaahnusel. Seetõttu polnud neil kohtumistel tihti sõnu vajagi, nad mõistsid üksteist ilma selletagi.

Kindlasti oli tähtis osa lauljanna elus ka abikaasal Bobby Brownil, kuid filmis on teda esile toodud veidi teistsuguses rollis kui meedias eelnevalt rõhutatud. Nimelt loodab superstaar, et abielu ja lapsed annavad ta elule stabiilsuse ning turvalise tagala. Kahjuks muutub olukord peagi vastupidiseks. Püüdes elavdada abikaasa karjääri, langeb ta ise aina suuremasse musta auku, kuhu haarab õnnetuseks kaasa ka oma tütre. Ajalugu kordub, vanemate pattude eest kannatab laps.

Selleks, et kogu soovitus väga masendavaks ei muutuks, tasub meenutada seda, mille pärast Whitney oli väga paljude inimeste lemmik. See tähendab, et lasta särada ta andel ning kuulata tema aegumatuid hitte ja vaadata teda megastaariks teinud filmi „Ihukaitsja” (ingl „The Bodyguard”).

Whitney Houston – I Will Always Love You 

Klaari Tamm

“Gimme danger. Iggy Popi ja The Stoogesi lugu” neljapäeval, 11. aprillil kell 23.25 ETV2-s

Kui te olete sellised, nagu mina, kes eileõhtuse muusikadoki maha magas, siis ärge heituge, varuesitus on tulemas ja pisut vähem kui paar nädalat on võimalik filmi ka arhiivist vaadata.

Jim Jarmuschi “Gimme Danger” (2016) esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. 1960. aastate lõpu vastukultuuri keskel Michigani osariigis Ann Arboris oma tegevust alustanud The Stooges jättis tavapärasest agressiivsemat rokki viljeledes tollasele muusikamaastikule sügava jälje. Jim Jarmuschi “Gimme Danger” esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. Samuti jutustab bändi ja tema karismaatilise laulja Iggy Popi seiklustest ning äpardustest, näidates nii bändi algusaegade ambitsioone ja inspiratsiooniallikaid kui ka hilisema kommertsedu tagamaid, mis panid aluse The Stoogesi senikestvale rollile muusikaajaloos.

Iggy Popist ja/või Iggy Popi osalusel on päris mitu raamatut ilmunud, meie raamatukogust on küll võtta vaid üks soomekeelne rokiajalugu, aga pildireana mõned raamatud veel: (plaadivalik on tsiba rikkalikum, aga seda pildirida ma ei pane siia)

Igatahes lustisin ma eile õhtul täiega Iggy Popi esitusi juutuubist otsides. Eks neid natuke liiga palju siia ritta saa, aga arvestatagu sellega, et meeletu suure osa sellest, mis mu meelest põnev oli, jätan ma siiski siia linkimata :)

Tiina Sulg

 

“Suvi” reedel, 7. septembril kell 19.00 Elektriteatris

Film “Suvi” (“Leto” Venemaa, Prantsusmaa 2018, režissöör Kirill Serebrennikov,  osades Teo Yoo, Irina Starshenbaum, Roman Bilyk) viib meid 1980. aastate alguse Leningradi, kus hakkab kerkima NLiidu esimene rokilaine. Filmi keskmes on Viktor Tsoi, sel ajal veel noor ja tundmatu muusik, tema tutvumine Mike Naumenko ja tema naise Natašaga paneb aluse teekonnale, mis teeb Tsoist kogu Nõukogude Liidus ebajumala.

Seda ebajumalaks olemist on on oma raamatus “Täht nimega Viktor Tsoi” proovinud välja tuua Vitali Kalgin (loe raamatu tutvustust siit) ja kuigi meil kõigil on kahju, et see teekond nii lühikeseks jäi, siis tuleb tänulik olla, et alles on mingigi kogus salvestusi tema muusikaga, olgu siis plaatidel või juutuubi kanalis.

Tiina Sulg

“Prince – Sign o’ the times” neljapäeval, 7. juunil kell 19:30 Cinamonis

Homme, 7. juunil kell 19:30, linastub Tartu Cinamoni kinos film “Prince – Sign o’ the times”. Tegu on nii-öelda kontsert-filmiga, mis põhineb laulja samanimelisel albumil, mis ilmus 1987. aastal. Film linastus esmakordselt samal aastal kui albumgi ning eesmärgiks oli tõsta albumi müüginumbreid Ameerikas, kus selle vastuvõtt oli, erinevalt Euroopast, jahedam.

Kokku sisaldab 84 minutit pikk film 13 narratiiviga seotud laulu ning enamus filmist on üles võetud Printsi Paisley Park Stuudios. See on ainulaadne võimalus tähistada Prince´i talenti, meenutada teda ning veel kord nautida tema muusikat ja erakordset kunstnikuosavust.

Prince (Prince Rogers Nelson) oli 1958. aastal sündinud ameerika muusik, kelle innovatiivne looming on tugevasti mõjutanud popmuusikat ning Prince’i albumeid on müüdud üle 100 miljoni eksemplari.

Vanusepiirang: MS-12, kestus: 1 tund 24 minutit, dokumentaalfilm linastub inglise keeles, ilma subtiitiriteta.

Raamatuvalik: Geoff Brown “The complete guide to the music of Prince“.

Prince:

Treiler:

Jana Raidma

„Whitney lugu“ laupäeval, 19. mail kell 15 Kanal2s

Ma loodan, et kõik on jõudnud juba taastuda Prima Vista kirjanduslikest bakhanaalidest, ning on valmis uuteks vallutusteks linade peal ja vahel. Mai on vaimse tervise kuu, ja sellest lähtuvalt valisin ma ka filmi.

Millegi pärast on meie ühiskond kujunenud selliseks, et Vallo süüfilise ravi ja Mare emaka eemaldus tunduvad sotsiaalses suhtluses kergemini seeditavad olevat, kui Imbi pihtimus, et tal on eluisu otsas. Viimase välja ütlemisel võib kuulda lausa 2 kilomeetri kaugusel olevat südamestimulaatorit. Nii piinlikult vaikseks jääb siis kõik. Tõsi on aga see, et enamike inimeste vaimne tervis võib nende elu ajal nõrgeneda – sellele tuleb tähelepanu pöörata ja sellest tuleb rääkida. Mida rohkem me võtame sõna teemadel, mis tekitavad meis häbi (sõltuvusprobleemid, depressioon, toitumishäired, lähisuhtevägivald jne), seda kiiremini julgevad inimesed abi küsida.

Whitney Houston oli üks läbi aegade kuulsamaid ja edukamaid naislauljaid. Mustanahalise naisena läbi lüüa valdavalt valgetest koosnevas muusikamaailmas on mõõtmatult raske. Suurema publiku ette jõudis ta 80ndatel ning see teekond kestis 2012. aastani, kui ta õnnetul kombel ühes hotellis vanni uppus. Kuidagi melodramaatiline lõpp nii suurele diivale?! Ja ikkagi välditav…

2015. aastal Angela Basseti lavastatud telefilm „Whitney lugu“ kirjeldab perioodi lauljanna elus aastatel 1989-1994. Määrava tähtsusega saatuslikul eluperioodil kohtus ta oma (endise)abikaasa Bobby Browniga, astus üles filmis “Ihukaitsja” ning saavutas selle kaudu rahvusvahelise kuulsuse. Sellesse eluperioodi jääb ka kokaiinisõltuvuse algus ja nurisünnitus ning sellega kaasnenud vaimne trauma, mis jäid Whitneyt kurva meloodiana elu lõpuni saatma. Probleeme, mida film puudutab, on mitu — sõltuvus, lähisuhtevägivald, depressioon, söömishäired.

Film ise on saanud väga keskpäraseid hinnanguid, kuid vahelduseks ületreenitud ja ülespuhutud superkangelastele ning oma naba imetlevatele valgetele meeskunstnikele, kes millegi pärast on ikka veel relevantsed, sobib ta imehästi.

Whitney Houstonist on kirjutet raamatuid, kuid eestikeelseina neid pole ilmunud. Meedia vahendusel saab endale aga kujundada teatud narratiivi tema elust ja tööst. Wikipediast saab lugeda lisaks filmi  ja väga põhjalikult tema elu, karjääri kohta. Soovitan kolada ka sellisel leheküljel nagu http://peaasi.ee/ , kus saab lisainformatsiooni erinevate vaimsete häirete kohta, kontrollida testi abil enda vaimset heaolu, küsida ja saada adekvaatset abi. Emotsioonaalset tuge leiab ka leheküljelt https://www.eluliin.ee/, kus on väljas erinevad telefoninumbrid, kuhu vajadusel helistada.

Liis Pallon

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” laupäeval, 18. novembril kell 21.15 Cinamonis

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” (“Rumble: The Indians Who Rocked The World”)  Kanada, 2016. Režissöörid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, produtsendid: Jake Kent, Claire Mackinnon, Lisa M. RothStsenaristid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, operaator: Alfonso Maiorana.

Sandra Ashilevi tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Tihtipeale kummitavad meid küsimused nagu “kuidas moos kommi sisse sai?” või “kumb oli enne, kas kana või muna?”. “Indiaanlased, kes raputasid maailma” on vastus umbes sarnastele küsimustele, ainult et muusikamaailma, täpsemalt tänapäeval populaarse muusika alguse kohta, mille oluliseks osaks on mõneti ehk üllatuslikult indiaanlased. Kuigi tegu on peamiselt muusikadokumentaaliga, siis tegelikult heidab see film märkamatult pilgu ka sellele, millist elu elasid indiaanlased ning mida nad Ameerikas läbi elasid. See on üks võimas tõestus sellest, et miski ei suuda panna ühtegi rahvast vaikima, kui nende tahe on suurem kui tagakius. “Rumble” on mitmeid ahhaa-momente tekitav film, mis tõenäoliselt päris külmaks ei jäta ühtegi muusikahuvilist.

Selle filmi kohta ei ole mul ühtegi kommentaari — täiesti tundmatu teema ja uudne vaatenurk — aga tekitas kangesti huvi. Jah, muusikaajalugu võiks tõesti väga mitme nurga alt uurida ja tutvustada.

Uudishimu ei andnud rahu ja tegin kiire guugelduse. Muu info jätan huvilistele endile otsida, aga näitena lehekülg “Best Native American Rock Bands“, kus on selline järjestus: 1. Redbone 2. Blackfoot 3. Testament 4. W.A.S.P. 5. Blackfire 6. Indigenous 7. Steve Salas 8. Breach of Trust 9. Smooth Reign 10. Keith Secola and Wild Band of Indian. Põlisameeriklased bändide muude liikmetena on veel eraldi huvitav nimekiri…

Pala, mis on sellele PÖFFil linastuvale filmile ka originaalpealkirja andnud — Link Wray “Rumble”:

Dokumentaalfilm  Link Wrayst — “Link Wray – The Rumble Man”:

Kaasaegsetest indiaani kirjanikest ei tea ma palju, silma on jäänud Sherman Alexie, kelle raamatuid on ka meie raamatukogus —  “The absolutely true diary of a part-time Indian”  ja ” War dances“. Mõned tema luuletused on tõlgitud ka eesti keelde, n “Evolutsioon”. Aga ka see on teema, millesse tuleks kunagi korralikumalt süveneda… võttes ette näiteks sellised nimekirjad nagu “10 Native American Writers You Should Be Reading” või “20 Native American Authors You Need to Read“.

Tiina Sulg

“One More Time with Feeling” neljapäeval, 1. detsembril kell 19.00 Cinamonis

Andre Dominiki dokumentaal „One More Time with Feeling“ räägib Nick Cave ja bändi The Bad Seeds albumist „Skeleton Tree“ loomisest ja selle tagatubadest.

Algselt oli tegemist vaid esitlustepõhise filmikontseptsiooniga, kuid Dominik kaevus sügavamatesse albumi kirjutamise- lindistamise telgitagustesse ühendades ja põimides ühte nii kontserdid-esinemised kui intervjuud bändiliikmetega. Tulemuseks on tõeline, habras ja samal ajal karm materjal, mis näitab artisti tõelist teekonda läbi suurte raskuste ja pimeduse.

See erakordne ja nüüd laialdaste kiidusõnadega vastu võetud film esilinastus Veneetsia filmifestivalil 5. septembril, millele järgnes hulk seansse rohkem kui 950s kinos läbi 30 riigi. Kogu globaalne fenomen lubab seansil naaseda veel üheks õhtuks, 1. detsembriks.

Meie raamatukogus on tema raamatud “And the ass saw the angel” ja “The death of Bunny Munro” ning Tallinna Keskraamatukogus raamat tema kohta “Nick Cave: sinner saint: the true confessions“.

Nick Cave ei kuulu mu lauslemmikute hulka, aga mulle meeldib ta tämber ja tumedam olek. Laul, mis mulle tema esituses momendil kõige rohkem meeldib:

Tiina Sulg

“Teemaõhtu. Gunnar Graps” pühapäeval, 20. novembril alates 19.30 ETV2-s

Pühapäeva õhtu on ETV2-s Grapsi päralt — vanu saateid, kontserte, lühifilme ja meenutusi:

19:30  Ob-la-di, Ob-la-da: Gunnar Graps (ETV 2002)
20:20  Hetki minevikust. Gunnar Graps
20:30  Viis kildu Gunnar Grapsist (ETV 2011)
20:55  Hetki minevikust. Gunnar Graps
21:05   Soolo (Eesti 1979)
21:30   Ei Grapsile? (ETV 1986)
22:20   Kosmos ’68 – Legendid vol. 1 (Eesti 2012)
23:20   Pulmapilt (Eesti 1980)
23:50 Tartu levimuusikapäevad: Gunnar Grapsi Grupp (ETV 1987)

Raamatusoovitus tuleb ootuspärane — kamba peale (Margo Vaino, Jaak Urmet, Valner Valme, Erik Morna) kokku pandud “Tühjad pihud : Gunnar Grapsi elu ja muusika” (Pegasus, 2013).

Teemaõhtu lisana võivad need, kel seni nägemata, otsida üles filmi “Seal, kus meid pole” (“Там, где нас нет”), mitte et see hea film oleks, aga mingi pisikese lisatahu Grapsi ja kaheksakümnendate mõistmisele, olgugi see tahk pisut veider ja kiivas, annab vast küll.

Seda õiget laulu ma ei suutnudki välja valida, tuleb hoopis katke saatest “Kahvel”:

Tiina Sulg

„Frank Sinatra ehk Ameerika kuldaeg” neljapäeval, 10. detsembril kell 22.45 ETV-s

Seekordne muusikadokumentaal on austusavaldus ühele 20. sajandi suurimale iidolile ja südametemurdjale Frank Sinatrale tema sajandaks sünniaastapäevaks.

Üle viie aastakümne ulatunud Sinatra karjääri kuldaeg langeb kokku perioodiga, mil õnnist ja glamuurset perioodi nautisid ka Ameerika Ühendriigid. Nii vaadeldakse filmis legendaarse laulja-näitleja ja tema kodumaa kattuvat kuldaega, jätmata kõrvale ka pahupooled.

Rohke graafilise töötluse tulemusena on film dokumentaali kohta üpris erakordne, taaselustades Frank Sinatra ja tema ajastu originaalsete filmi- ning fotoarhiivide, plaadiümbriste ja posterite ning muusika- ja filmilõikude kaudu, sisaldades hulgaliselt seniavaldamata materjale.

Kuigi tegu on suure staariga, ei ole eesti keeles temast ühtegi raamatut ilmunud, kes aga valdab inglise keelt võib biograafia meie muusikaosakonnast biograafia ja mõne CD laenutada ning loomulikult on palju lugemis- ja kuulamismaterjali saadaval internetis.

Anu Amor-Narits