“Mephisto” esmaspäeval, 15. novembril kell 20.15 Elektriteatris

PÖFFi lehel on filmitutvustusena kirjas järgmist:

Parima võõrkeelse filmi Oscari pälvinud „Mephisto“ lähtealus on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni vanema poja Klaus Manni (1906-1949) romaan „Mefisto“ (1936, eesti keeles 1986).

See on lugu andeka näitleja ja teatridirektori Hendrik Höfgeni (Klaus Maria Brandauer) karjäärist ja moraalsest allakäigust. Ajal, kui paljud loomeinimesed lahkuvad Saksamaalt, laskub peategelane kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on teadlik vastupidisest. Höfgenil on unistus mängida teatris Mefistofelest ja selle nimel müüb ta oma hinge.

Höfgeni prototüüp on 1930. aastate kuulus näitleja Güstaf Gründgens, Klaus Manni õe Erika mees. Filmi natsijuhis näeme sarnasust Hermann Göringiga.

Režissöör István Szabó, peaosas Klaus Maria Brandauer.
Saksamaa, Ungari, Austria, 1981

Klaus Manni “Mefistos” on see kõik ka olemas ja rohkemgi veel. Ma ei lugenud seda raamatut korralikult, sest mul on omad lugemisjärjed ootamas, aga kui kellelgi on lugemistühimik, siis need lõigud, mis mul juhtumisi raamatust ette jäid, annavad mulle kindlustunde öelda, et jah, seda raamatut võib lugeda küll, saab mõtlemisainet ja on emotsiooni ja on ajastut ja on psühholoogiat ja on karakterid ja head stiili.

Siia juurde räägiks veel seda, et Eesti Draamateatris on mängukavas Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto”. Peaosas Juhan Ulfsak ja aluseks seesama Klaus Manni teos. Lavastus on pälvinud kestvaid kiiduavaldusi, suurema jao neist on Eesti Draamateater ka oma lehele kokku kogunud, aga lisaks on üks väga tore blogipostitus Kultuuritarbija 60+ blogis ning varjunimega rõkatus “Braavo!” Teater.Muusika.Kino viimases numbris. Ja mida ma eriti esile tõstan, on selle lavastuse kavaleht. Mul on nii hea meel, et see on netist saada ja kõigile lugeda, sest siin kavas on kirjas palju enamat, kui osatäitjate nimed. Lugege seda kava!

Tiina Sulg

“Näitleja Joller” reedel, 5. juunil kell 00.00 ja pühapäeval, 7. juunil kell 13.00 ETVs

Seda filmi on vist kõik korda mitu näinud. Mäletan eredamalt ühte lapsepõlvevaatamist, kui ma sain aru, et ma suuremast jaost aru ei saa, aga köitis ikkagi, ja ühte kolledžiaegset vaatamist, kus ma püüdsin seda Eesti teatriloo kontekstis vaadata.

1960. a valmis Eesti Televisiooni esimene mängufilm — “Näitleja Joller”. Filmi aluseks oli Voldemar Panso samanimeline jutustus, käsikirja autor oli Jüri Järvet ning režissöör-lavastaja Virve Aruoja. Nimiosas Voldemar Panso, teistes osades Ruts Bauman, Jüri Järvet, Linda Rummo, Ester Pajusoo, Franz Malmsten, Rudolf Nuude, Aksel Orav, Kulno Süvalep jpt.

Kõrvale lugeda oleks soovitada Voldemar Panso raamatuid ja raamatuid Voldemar Pansost, aga kuna Panso suurus on mulle kuidagi kaugeks ja pisut arusaamatuks jäänud, siis mina loeksin esmalt Jüri Järvetist ja Jüri Järvetilt.

Filmis kõlanud laulu sõnad.

Lisalugemiste viide Eesti Filmi Andmebaasi lehelt.

Lõika-kleebi harjutus Panso ja Järveti häältega:

Tiina Sulg

“Võssotski. Aitäh, et olen elus!“ kolmapäeval, 28. jaanuaril kell 21.30 ja pühapäeval, 31. jaanuaril kell 23.15 ETV2-s

Eluloofilm. Filmi stsenaariumi on kirjutanud Valdimir Võssotski noorem poeg Nikita.

Poeet, näitleja ja bard Vladimir Võssotski  ei olnud lihtsalt halli stagneerunud aja särav ning isepäine kangelane. Julge ja mässumeelne geenius oli venelastele aastaid pooljumal.

Tegelikult oli ta väga hinnatud ka Eestis, kindlasti vähemalt üliõpilaste hulgas – teistest ma lihtsalt ei tea. Ma mäletan küll, kuidas me kuulasime kahisevaid lindistusi tema lauludega, lõpuks õnnestus hankida ka tema “Melodijas” välja antud heliplaat, mis mul siiamaani alles on. Laulude tõeliseks mõistmiseks on vaja osata vene keelt, aga mingi tunde saab kätte ka ilma.

Meie pole teda kunagi näinud teatrilaval, kuid ta mängis Taganka teatris üle 20 rolli, tema populaarsust teatrinäitlejana näitab kasvõi fakt, et tema surma tõttu ärajäänud “Hamleti” etendusele, kus Võssotskil oli nimiosa, ei müüdud tagasi ainsatki piletit. Austajad jätsid need endale mälestuseks. Filmidega on asi parem, ehkki tema rohkem kui 30 filmirollist on meie raamatukogust võimalik laenutada vaid seriaali “Kohtumispaika muuta ei saa”, kus ta kehastab karmi mõrvauurijat ning “Lugu sellest, kuidas tsaar Peeter moorlasele naise võttis”.

1987. aastal kuulutati ta postuumselt NSVL riikliku preemia laureaadiks. Praegu ilmuvad tema luulekogude kordustrükid kahe- ja neljaköiteliste valimikena, tema laule ja luulet saab kuulata heliplaatidelt ning kassettidelt. Üks meie päikesesüsteemi pisiplaneetidest (nr 2374) kannab nime Vladvõssotski.

Ei kujuta sugugi ette, mida see film võiks tähendada noortele teemasse pühendamatutele, aga minu eakaaslastele on see kindel nostalgialaks. Ilmselt ei ole ta noortele ka päris tundmatu, oma suureks üllatuseks leidsin netist 9. klassi õpilase referaadi temast –  ju oli fännist õpetaja käsi mängus.

Väga ilusa loo on kirjutanud Võssostskist Jelena Skulskaja ajalehes “KesKus”.

Mul oli see soovitus juba valmis kirjutatud, kui sattusin kirjutise peale, milles väidetakse, et see film on väga-väga halb ja tehtud isa vihkava poja poolt.

Eks jääb iga vaataja enda otsustada.

Veel saab lugeda :
Võssotski elulugu Marina Vlady  raamatust “Katkenud lend”

Валерий Перевозчиков “О Высоцком – только самые близкие”
Борис Соколов “Он умер от себя” 

 

Kaja Kleimann