“Lockwood & Co.” Netflixis, alates 27.01.2023

Ütlen kohe alguses, et ma pole lugenud Jonathan Stroudi raamatuid, millel see sari põhineb. Aga ma tahan lugeda, kohe nii väga, et kohe nüüd varsti alustan esimese raamatu, “Kisendav trepp” (“The Screaming Staircase“), lugemist. Ma luban! Samalt autorilt on eesti keeles ilmunud Bartimaeuse sari, mis mulle kunagi täitsa meeldis. Arvan, et meeldiks ka praegu. Lockwoodi sarjaga on aga kahjuks selline lugu, et maakeelsena on saadaval kõigest kaks esimest raamatut, sarjas on neid kokku aga tervelt viis. Nii ma siis lükkasingi lugemist muudkui edasi, sest lootsin, et ehk ilmuvad ka ülejäänud ja saan selle siis ette võtta. Nüüd olen juba leppinud, et loen läbi inglise keeles.

Loo keskmes on Lucy, kes näeb kummitusi. Üldse on olukord selline, et kummitused on vägagi päriselt olemas ning piisavalt suur oht. Mõned lapsed/noored näevad neid ning kuuluvad ettevõtetesse, mis tegelevad vaimudega võitlemisega. Töö on ohtlik ning paljud täiskasvanud kasutavad võimetega lapsi lihtsalt ära. Oht oma elu kaotada pole just väikeste killast. Lucy viimane töö läheb kolinaga untsu ning teatud asjaolude sunnil satub ta tööle agentuuri Lockwood ja Co., mida juhib salapärane ja kohati isegi liiga enesekindel Anthony Lockwood.

Sari on hea, kohe täitsa hea! Kuna ma pole raamatuid lugenud, siis uurisin targematelt ning sain vastuseks, et sari on hea. Tegijad on hästi ära tabanud tunde, mida raamatud tekitavad. Ma ise seda küll kinnitada ei saa, aga tunde tekitab see sari küll. Sellise pineva ja hirmsa tunde, aga ka tunde, et Lockwood keerab tihti endale ja oma kolleegidele (Lucyle ja George’ile) oma ego tõttu paraja käki kokku. Tulemuseks on huvitav kooslus, kus õudus asendub iga natukese aja tagant tundega, et tahaks ühele teatud tegelasele kogu jõust varba peale astuda, et ta ainult jumala eest vales kohas jälle suud lahti ei teeks!

Päris nõrganärvilistele ei soovita, aga minusugused veidi vähem nõrkade närvidega inimesed tulevad selle vaatamisega täitsa toime! Peab lihtsalt teadma, mis hetkel tasuks silmad korraks kinni panna 😊

Jonathan Stroudi raamatuid eesti keeles:

Irina Möldre

„Unbelievable“ Netflixis

Teine soovitus on ülimalt tõsise teemapüstitusega – vägistamine ja vägistamisohvrite kohtlemine. Alguses sellest sarjast lugedes kartsin, et äkki on tegemist sellise CSI-stiilis odava tühja paugutamisega kasutades ära ühiskonnas esile kerkinud sotsiaalset liikumist #metoo, kuid õnneks küünik minus eksis ja ma sain osa tõeliselt silmiavavast kogemusest.

Enamik vägistamisi leiab aset lähisuhetes, enamik vägistamisohvreid on naised, enamikest vägistamistest ei teavitata korrakaitsjaid, enamik vägistamisjuhtumeid ei jõua kohtusse, enamik vägistajaid ei saa reaalset vanglakaristust. Vot see on alles kontekst! Kui lisada veel sellele, et ühiskond üleüldisemalt on pigem konservatiivsem, kus meestel ja naistel on kindlad rollid ning neile on sünnist saadik seatud reeglid, ootused jne, kus ühel sugupoolel kipub avalikuses rohkem õigus(eid) olema kui teisel (vihjan siin kahele hiljutisele seksuaalsele ahistamisloole, kus oma võimupositsioone ärakasutanud mõisteti õigeks, ja ühiskond kiitis selle põhimõtteliselt heaks ning viibutas näppu hoopiski ohvrite suunas), siis on väga raske ujuda vastuvoolu ning püüda muuta satus quod.

Sari räägib loo ühest noorest 18-aastasest Marie Adlerist, kes pöördub politseisse väitega, et teda on keegi võõras vägistanud. Kaks juurdlust juhtivat meessoost politseinikku võtavad Marie tõsiselt ette ja korduvate ülekuulamiste käigus jõuavad järeldusele, et neiu on kogu loo välja mõelnud. Lisaks sellele saadetakse noorele neiule kohtukutse, sest teda süüdistatakse politseile valeavalduse tegemises. Kolm aastat hiljem asub ühte teist vägistamisjuhtumit uurima Karen Duvall, kellele peagi saab selgeks, et tegemist on sarivägistaja, ning ta kontakteerub väga kogenud politseiniku Grace Rasmusseniga, kelle abiga hakatakse sarivägistaja jälgi ajama. Sari võib olla psühholoogiliselt häiriv seksuaalse ahistamise läbielanutele ja üldse tundlikuma närvikavaga vaatajatele. Sotsiaalne ja süstemaatiline ebaõiglus, mis kajab läbi pea igas stseenis, jättis minu kui naisvaataja hinge nii palju okkaid, et ma nokin neid vist sealt elu lõpuni välja ning mõned ehk jäävadki leidmata ja kriipima.

Sari põhineb T. Christian Milleri ja Ken Armstrongi 2015. aastal avaldatud artiklil “An Unbelievable Story of Rape”, mida saab lugeda siit.

Liis Pallon

„Shadow and Bone“ Netflixis

Esimene selle nädala sarja soovitus, sest neid ma üksnes soovitangi, on mõeldud ulmehuvilistele noortele või nendele vaatajatele, keda inspireerivad alles oma teed ja saatust otsivad inimesed.

Sarja peategelane on noor kartograaf Alina Starkov (Jessie Mei Li), kes järgnedes oma lapsepõlve sõbrale Malile (Archie Renaux), avastab, et ta ei olegi tavaline ja nähtamatu ettur, vaid tema saatuseks on muuta maailma. Tegevustik leiab aset fantaasiamaailmas, kus teatud osa inimestest (grišad) on jagunenud üleloomulike võimete järgi kolmeks, ning riiki lahutab varjuloor, mille tõttu valitsevad riigis sisepinged. Sarjas esinevad nimed on väga huvitavad ja mitte tavapäraselt inglisepärased, vaid tegelaste nimed on sageli slaavi juurtega, kohanimed on rohkem euroopalikud. Sarjale on oodata ka teist hooaega.

Kirjanik Leigh Bardugo’ loodud Grišaversum koosneb kahest raamatusarjast – nn. Griša triloogia, kuhu kuuluvad „Shadow and Bone“, „Siege and Storm“ ja „Ruin and Rising“, ning Vareste kuus diloogia, kuhu kuuluvad eesti keelde tõlgitud „Vareste kuus“ ja „Kõver kuningriik“.

Liis Pallon

„To the Lake“ Netflixis

Kes oleks osanud arvata, et 2011. aastal esmakordselt avaldatud Jana Vagneri raamat „Vongozero“ võib kümme aastat hiljem reaalsuseks saada?! Pole vaja vastata. Me tegelikult teame – teadlased, kes korduvalt sellel teemal on ka sõna võtnud; ja muidugi ulmekirjanikud.

2020. aasta oktoobris jõudis rahvusvahelise publikuni vene sari „To the Lake“, mis lõi laineid üle terve maailma – maailma, mis oli epideemiaga selleks ajaks võidelnud juba pool aastat. Sarjas räägitakse meile mitme pere lugu, kes otsustavad ülinakkava gripiepideemia eest põgeneda Vongozerosse – saarele keset järve. Televaatajateni tuuakse pingeline suhete rägastik kärgperes, inimlikkuse kadumiseni viivad otsused ja kirglik vene armastus. Peaosades mängivad Viktoria Isakova ja Kirill Käro. Viimasest kirjutati palju ka meie ajakirjanduses kui omast poisist, sest Käro on sündinud ja kasvanud Tallinnas.

Vagneri „Vongozero“ on üks mu lemmikraamatuid. Lugesin seda 2016. aastal kohe kui see raamatukokku jõudis. Vene ulmekirjandusele on omane teatav seletematu võlu (vene vaim?), mis paelub lugejat koheselt. Raamat ja sari erinevad päris palju, kuid põhialused, millele lugu on üles ehitatud, jäävad samaks. Peategelase Anna andumatu armastus oma mehe vastu võib natukene häirida kaasaja iseseisvat naist, kuid raamatut (ja sarja) tuleb lugeda läbi vene kultuuri prillide. Raamatule on ilmunud ka järg, aga eesti keelde on jäetud see tõlkimata.

Liis Pallon

“Lupin” Netflixis

Selle aasta alguses jõudis Netflixi vaatajateni värske Prantsuse sari, mis oli varsti ka igasuguste vaadatavust käsitlevate pingeridade tipus. Sellises nimekirjas märkasin seda minagi ning muidugi otsustasin sellele kiire pilgu peale visata. Kiirest pilgust liikusin ma üsna kindlal sammul terve esimese hooaja lõpuni vaatamiseni (5 osa pole küll kuigi palju, aga ikkagi).

Sarja peategelaseks on Assane Diop, kelle suureks eeskujuks on Maurice Leblanci loodud härrasvaras Arsene Lupini tegelaskuju. Diop kasutab Leblanci raamatut peaaegu et käsiraamatuna ning vähemalt Lupini-fännist politseinikule jõuab üsna ruttu kohale, et esimese sarjas nähtud suure röövi teostamisviis langeb pea täielikult kokku selle inspiratsiooniks olevas raamatus toimunuga.

Minu jaoks paigutub see sari samasse kategooriasse BBC “Sherlocki” sarjaga, kuigi lähenemine algmaterjalile on vägagi erinev. Kui “Sherlocki” puhul tuuakse kuulsa detektiivi ja tema abilise seiklused tänapäevamaailma, siis “Lupini” puhul on tegu hoopis teistmoodi elukaga. Nagu öeldud, on Arsene Lupin pigem inspiratsioon, ning härrasvaras jääb seiklema oma aega. Assane Diop võtab aga Lupini nimegi endale ning tegutseb oma suure eeskuju vaimus.

Muidugi pole see sari ei esimene (ega kindlasti ka viimane) kord kui Arsene Lupin jõuab suurele või väiksele ekraanile. Esimene film vähemalt Wikipedia andmetel valmis juba 1908. aastal. Arvestades, et esimene härrasvarga lugu ilmus 1905. aastal, siis käis see väga kiiresti. Seni viimane jääb 2011. aastasse ning valmis Jaapanis. Nende kahe vahele jääb üle 100 aasta ja üle 20 filmi.

Mainiks lõpetuseks ka seda, et seni viimase filmi valmimine Jaapanis pole sugugi üllatav — Arsene Lupini tegelaskuju on sealmaal küllaltki populaarne. Juba 1967. aastal ilmus manga “Lupin III”, kus tegutseb kuulsa härrasvarga lapselaps. Jah, jah, muidugi olen ma näinud selle manga põhjal valminud animet. Ja ka Ghibli stuudio filmi.

Irina Möldre

„Requiem“ Netflixis

Mulle meeldivad igasugused salapärasused ning inimloomuse kõige pimedamad ja võikamad keerdkäikude lõpus pesitsevad tupikud. Mulle meeldivad ka naispeategelastega raamatud, filmid, sarjad, kus peategelase päästmises ei osale teine sugupool (ajalooliselt naistele omistatud nimetus, aga siinkohal hoopiski meestele). Naisi on sajandeid allasurutud toodud eelkõige ettekäändeks, et igasugune tegevus soodustab emaka välja kukkumist (no tõepoolest!).

2018. aastal Netlixis ilmunud „Requiem“ on 6-osaline sari, mis algselt pidi saama ka teise hooaja, kuid kahjuks rahalistel põhjustel jäeti sinnapaika. Tegemist on eneseotsingu ja õudussarjaga, sekka hullumeelsust ja väikelinnale omaseid rõvedaid saladusi.

Peategelane Matilda (Lydia Wilson) otsustab peale oma ema tontlikku enesetappu hakata uurima oma päritolu ning avastab, et tegelikult ta ema ei olnudki ta ema ja ta ise ei olegi tema ise. Matilda on tugev karakter, kelle kindlameelsus ja sihikindlus toob kaasa palju ohvreid, kuid lõpuks leiab ta otsitud vastused. Aga kas see kõik on olnud seda väärt?

Ma ei taha eriti ära rikkuda selle imelise sarja ootamatusi, kuid seal on kesksel kohal Elizabeth I õukonna maagi John Dee leiutatud inglite keel – John Dee väitis, et inglid aitasid tal paljusid raamatuid kirjutada ja nii mitmeidki probleeme lahendada. Seetõttu sai talle osaks sajandite pikkune põlgus ja naeruvääristamine. John Dee ei olnud üksnes alkeemik, vaid tegelikult ka teadlane ja filosoof, kuid 16. sajandil ei olnud neil mõistetel kiriku jaoks erilist vahet.

Inglite keelest on kütkestavalt kirjutanud samanimelise romaani Meelis Friedenthal, kelle raamatust kirjutasin ma ammu-ammu lugemissoovituste blogisse.

Liis Pallon

„Young Wallander“ Netlixis

Wallanderist ja Põhjala tumekirjandusest on siin blogis kirjutanud nii Kaja Kleimann kui ka Tiina Sulg. Wallanderist endast on tehtud üpris palju sarju, Kaja soovitatud briti telesari on kindlasti üks parimaid ja silmapaistvamaid, kuigi Põhjala tumekirjanduse ängi ei suuda see päris täpselt tabada.

Kurt Wallander on Henning Mankelli loodud kirjanduslik tegelane, kelle siseilm on erinevate traumaatiliste juhtumiste ja lähedaste nõudmiste, ootuste tõttu parandamatult sõlme läinud. Ühest küljest on tegemist emotsionaalselt ebaintelligentse ja teisalt äärmiselt tundliku tegelaskujuga. Mõnikord on väsitav näha sadu ja sadu filme, telesarju samasugustest piinatud keskealistest politseinikest, aga Wallander on minu jaoks sümpaatne ja arusaadav karakter.

„Young Wallander“ on eelmisel aastal Netflixi enda poolt välja antud Rootsi-Suurbritannnia ühistööna ilmunud 6-osaline sari, mis loodetavasti saab ka uue hooaja. Sündmused leiavad aset tänapäeval ja eelnevad Mankelli raamatute tegevustikule. Põhimõtteliselt on see justkui kujunemislugu, visuaalne Bildungsroman. Sari lahkab tänapäeva heaoluühiskonna pahesid ja hüvesid, rassilisi konflikte ning inimeste ürgset vajadust hoida ja kaitsta oma.

Sari ei saanud positiivset vastukaja, sest kriitikud, kes olid vana Wallanderiga harjunud ei suutnud mõista noore Wallanderi põhjendatud olemasolu tänapäeval. Kurtes eelkõige selle üle, et miks peaks Mankelli fännidele tänapäevane Wallander korda minema. Tegelikult näen mina aga selles sarjas püüdu meelitada nooremaid, ühiskonna kriitilisemaid vaatajaid kirjanduslike tegelaste juurde, kes võib-olla ununeksid, sest neid ei ole ajakohastatud.

 

Liis Pallon

„The Stranger“ Netflixis

Kui enda elus põnevus puudub, siis tuleb seda otsida mujalt. Harlan Coben on eesti lugejale juba nelja romaaniga tuttavaks saanud, kuid kirjaniku loomingut on väga edukalt ka ekraniseeritud. Üheks silmapaistvaks sarjaks Netflixis on „Safe“, kus peaosa mängib sarimõrvar Dexterina kuulsust kogunud Michael C. Hall.

Sel aastal välja tulnud „The Stranger“ paistab silma iseäralise krimidraamana. Tegevustikku liikumapanevaks jõuks on Võõras (The Stranger), kes avaldab inimestele häbiväärseid saladusi nende lähedaste kohta. Hirm varjatu paljastamise ees viib aga salapäraste kadumiste ja mõrvadeni. Sari on täis üllatavaid pöördeid, ajas tagasi ulatuvaid pildikesi, inimpsühholoogia roojaseid radasid ja häirivalt normaalse idülli lõhkumist. Filmist „Kääbik“ tuntust kogunud Richard Armitage mängib piinatud peaosalist, kes otsib meeleheitlikult oma kadunud naist (Dervla Kirwan). Olulist rolli mängib ka Jennifer Saunders, kes on eestlastele tuntud komöödiasarjast „Täitsa hullud“.

Eesti keeles on võimalik lugeda nelja Cobeni romaani. Raamat „The Stranger“ ei ole kahjuks raamatukokku jõudnud, aga seda on alati võimalik soetada raamatupoest.

Treiler:

Liis Pallon

„Freud“ Netflixis

Kaheksaosaline sari „Freud“ on sündinud Austria ja Saksamaa koostööna ning kujutab noore Sigmund Freudi esimesi katsetusi hüpnoosi ja psühhoanalüüsi alal. Sari on ülesehitatud väga jaankrossiliku suhtumisega ajaloosse ja Freudi elukäiku. Jaan Krossi ajaloolised romaanid kujutasid sageli seiku ajaloost, mis tegelikult aset leidnud – need olid pigem „mis juhtus vahepeal“ romaanid. Ta ei muutnud isikute elukäiku, vaid lisas sinna juurde suurte otsuste tagamõtteid, motivatsioone, ja täitis lünki, mille kohta allikad puudusid.

„Freud“ ühendab omavahel 19. sajandi spiritistliku maailmavaate, germaani absurdi ja psühhoanalüütilise skisofreenia. Kokaiini sõltuvuses noor Sigmund püüab läbi murda oma uuenduslike psühhiaatriliste meetoditega, kui ta kohtab väga tundlikku meediumit Fleur Salomed, kellega koos hakkab noor arst uurima salapäraseid võikaid mõrvu. Sari on ebatavaliselt mitmetasandiline lahates 19. sajandi lõpu lääne ühiskonna erinevaid murekohti. Sarjas teevad kaasa Robert Finster (Sigmund Freud), Ella Rumpf ( Fleur Salome) ja Georg Friedrich (Alfred Kiss).

Juurde võib lugeda nii Sigmund Freudi kui ka Martha Freudi elulugusid. Viimane figureerib sarjas alati tagataustal, alati Sigmundi mõtetes. Ja kui psühhoanalüüs hakkab huvi pakkuma, siis on Freudi kirjutisi tõlgitud ka eesti keelde. Ingliskeelses Wikipedias on ülimalt põhjalik artikkel Freudi elust ja loomingust, kuid saab lugeda ka eestikeelsest Vikipediast.

Liis Pallon

„Daybreak“ Netflixis

Eksistentsialistidel oleks praegu pidupäev, sest ajad meil on komplitseeritud ja musta laega. Ühiskond muutub meie endi silme all iga tunni, iga päevaga, ja see on pöördumatu. Stroomi jalutajad hoiavad kramplikult kinni veel millestki normaalsest, tavapärasest, lihtsast ja arusaadavast; kui toaspüsijad valmistuvad juba millekski, mis on muutunud, tundmatu ja võõras. Tõde on see, et me elame kriisisituatsioonis ja see langetab maske, ning meil on võimalus näha meid endid ja ümbritsevaid sellistena, kes me tegelikult oma sisimas oleme vaatamas Hirmu põhjatutesse tumedatesse silmadesse.

Aga mida muud katku ajal ikka soovitada, kui veel suurema ja tõsisema katku teemalist sarja?! „Daybreak“ on 10-osaline ja 1-hooajaline teismeliste apokalüptiline sari, mis tugineb väga lõdvalt Brian Ralphi 2011. aastal avaldatud samanimelisel koomiksil. Peategelane Josh Wheeler (Colin Ford) elab maailmas, kus kõik täiskasvanud on muutunud inimsööjatest elavateks surnuteks ning maailm kuulub ainult teismelistele. Tema saatjateks on 10-aastane vaimselt häiritud plikatirts Angelica (Alyvia Alyn Lind) ja endine koolikiusaja, nüüd patsifistist samurai Wesley (Austin Crute). Joshi eesmärgiks on leida üles oma tüdruksõber Sam (Sophie Simnett), kellest pole ainsatki elumärki. Otsingud leiavad aset Los Angelesis, mis on jaotatud erinevate keskkooli gruppide vahel, ja mis näitab üpris mõtlemapanevalt inimeste erienvust piirisituatsioonidega toimetulekul. Aja jooksul jutustatakse vaatajatele kõikide oluliste tegelaste tausta – ehk mis toimus enne meile tuttava ühiskonna kokku varisemist.

Sari on oma struktuurilt väga 90ndate stiilis (vrdl. „Päästja koolikell“) ning see oli ka põhjus, miks kriitikute vastuvõtt oli leige ning uut hooaega enam ei filmitud. Nostalgia mõttes on ta võrdne sarjaga „Stranger things“, mis viib vaataja tagasi 80ndatesse.

Raplhi koomiks „Daybreak“ võib peale sarja vaatamist tunduda äärmiselt antiklimaatiline oma minimalistliku käsitlusviisi ja naivistliku joonistusstiili tõttu, kuid tegelikult selles peitubki võlu. Tegevustik on sirgjooneline, ja siiski jääb koomiksi ruutude taha tõlgendamisruumi.

Püsige kodus, armsad lugejad, ja kohtume kunagi raamatukogus!

Liis Pallon

„Alias Grace“ Netflixis

Üle-eelmisel nädalal soovitas Tiina dokumentaalfilmi kirjanik Margaret Atwoodist. Sel nädalal soovitan ma Atwoodi samanimelise romaani põhjal valminud 6-osalist sarja „Alias Grace“.

Sarja peategelane Grace Marks (Sarah Gadon) on mõistetud eluks ajaks vangi oma majaperemehe ja tema armukese-teenijanna mõrva eest. Väidetavalt sooritas ta mõrva koos James McDermotti nimelise abilisega, kes mõrvade eest hukatakse. Grace Marks on aga alati väitnud, et ta ei mäleta mõrvade planeerimist ega sooritamist, ja kahtlustatakse, et tal võib olla hüsteeria ning seetõttu on ta süüdimatu. Asja asub uurima dr. Simon Jordan, kes püüab Grace’iga vesteldes selgusele jõua, kellega on tegelikult tegemist.

Sari on üles ehitatud Jordani ja Grace’i vestlustena, kus paljastub 19. sajandi alguse jõhker klassivõistlus ja naiste väga täbar ühiskondlik positsioon. Iirlaste põgenemine nälja eest Kanadasse, kus ootab ees samasugune viletsus, ning naiste kohtlemine pelgalt kodu- ja sünnitusmasinatena. Psühholoogilise poole pealt lahkab sari aga mälu ja usutavuse teemasid.Tahes tahtmata tekib vaatajal tugev sümpaatia peategelase Grace’i vastu, kuid aeg-ajalt pikitakse sisse vihjeid, mis õõnestavad Grace’i jutustatava loo tõepärasust. Olulise teemana tõstatakse ka identiteedi küsimus – kas naine saab olla üksnes neitsi või hoor?!

Atwood sai raamatu kirjutamiseks inspiratsiooni 1843. aastal aset leidnud topeltmõrvast. Päriselus tekitas Grace Marksi süüdi olemine samamoodi palju kõneainet ja seetõttu anti 1873. aastal talle armu ning Grace kadus jäljetult. Me ei tea, kas päris-Grace’i elu lõpp oli sama roosiline nagu sarjas.

Liis Pallon

“Nõidur” Netflixis

Kuigi me tavaliselt Netflixi tegemisi siin blogis väga palju ei kajasta, siis “Nõidurist” ei suuda ma kuidagi üle ega ümber minna. Vaadatav on see sari (esimene hooaeg ja 8 osa) nüüd juba mõnda aega ja on selgeks saanud, et päris hea asi on välja kukkunud.

Telesari põhineb poola autori Andrzej Sapkowski fantasy-sarjal Wiedźmin. Raamatusari koosneb kahest jutukogust, viiest järjestikusest romaanist ja veel ühest vaheraamatust. Jüri Kallas on öelnud, et Sapkowki soovis, et poola kirjanduses oleks ka oma korralik fantasy-saaga, aga pingutas natuke üle ja nüüd on meil üks maailmatasemel fantasy-saaga, mida lugeda ja nautida. Jüri Kallase intervjuud Andrzej Sapkowskiga saab lugeda Reaktorist.

Nii telesari kui raamatud on tähelepanu pälvinud oma põneva süžee, omanäolise nii Lääne-Euroopa kui slaavi mütoloogiat kasutava maailma, kaasahaaravate ja inimlike karakterite ja vaikselt läbikumava musta huumori tõttu. Kõige enam olengi ma vast kuulnud vaimustust sellest, et ei ole kangelased ja kaabakad, vaid et on inimesed oma erinevate külgedega ja erinevate motiividega ja kollidelgi on omad põhjused.

Inglise keel on siinkandis tõenäolisemalt siiski tuttavam kui poola keel ja inglise keeles on kogu saaga ka olemas: “The Last Wish”, “Sword of Destiny”, “Blood of Elves”, “Time of Contempt”, “Baptism of Fire”, “Tower of the Swallow”, “Lady of the Lake”, “Season of Storms”.

Eesti keeles on meil olemas kolm raamatut — kaks jutukogu: “Viimane soov” ja “Ettemääratuse mõõk” ning kolmas raamat ja esimene romaan “Haldjate veri” ja Varrak lubab, et selle aastanumbri sees tuleb teine romaan ka. Loodame. Tähelepanuta ei ole need raamatud õnneks jäänud, toon vaid mõned viited: Kaja Kleimann Lugemissoovituste blogis “Viimasest soovist“, Kelly Soldatos oma blogis kahest esimesest raamatust, Liisi Saaremaa raamatukogu blogis kahest esimesest raamatust, Tarmo Õuemaa oma blogis sarja neljast esimesest raamatust, Raul Sulbi oma blogis esimesest ja kolmandast raamatust ning muidugi tasub vaadata Ulmekirjanduse Baasi.

Nõidurist on minu teada neli koomiksit: Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 1. House of Glass”, Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 2. Fox Children” ja Paul Tobin, Piotr Kowalski “The Witcher. 3. Curse of Crows” ning Aleksandra Motyka ja Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”. See viimane meeldis mulle enim.

Raamatust on varemgi sarju ja filme tehtud. Ove Hillep on kirjutanud poola sarjast ja filmist pikemalt Reaktoris. Meelde tasub jätta, et film on sarjast kokku lõigatud ja mõttekam on vaadata sarja. Huvitaval kombel on see “Wiedzmin” inglise keelde tõlgitud kui “The Hexer”. Ja fun fact: Michal Zebrowski, kes mängis neis filmides Geraltit, annab poolakeeses Netflixi “Witcheris” Geraltile oma hääle.

Ja siis on veel mängud, mis on otsapidi ka sarja mõjutanud, kuigi sarja stsenarist Lauren Schmidt Hissrich on korduvalt rõhutanud, et eelkõige lähtusid nad sarja tegemisel raamatust. Esimesest mängust on Ranno Sammpere kirjutanud Reaktoris. On ka kaardi- ja lauamänge, ühest neist kirjutas Kristjan Lennuk Reaktoris.

Peaosatäitja, Geralti rolli mängiv Henry Cavill on mitmel puhul maininud, et temani jõudis tegelaskuju esmalt mängu kaudu ja raamatud tulid hiljem, aga vaimustuses on ta nii mängust kui raamatutest. Fun fact: Henry Cavilli on erinevad fändomid ülistanud kui tõelist Supermani selle eest, et ta ajakirjaniku provotseerivale küsimusele mürgise fändomi (toxic fandom) kohta vastas, et fännidel on õigus arvata, mida nad tahavad, ning see ei ole toksilisus, vaid pigem kirg või pühendumus  (passion).

Henry Cavill loeb katkendi raamatust:

Muusikapala ei hakka ma siia enam panema, otsisõna “toss a coin to your witcher” toob juutuubist välja hulga selle sarjas kõlanud laulu versioone. Laul ise mulle just eriti ei meeldi (metal-kaverid olid mu kõrvade jaoks ühed talutavamad), ka on sel lool halb komme kummitama jääda, aga kujutluspilt sellest loost Estconi südaöise ühendkoori esituses toob küll muige näole :)

Soovitussõnad tulevad osalt nagu ikka, et lugege raamatuid ja vaadake sarja, sedakorda siis lisaks veel, et mängige ka mänge ning lõbutsege juutuubis :) Mina avastasin hiljuti ühe väga toreda Poola moe-juutuuberi, Karolina Żebrowska (kes on muide avaldanud ka raamatuid moe ajaloost), kes ka ei saanud “Nõidurist” kuidagi mööda minna ja võttis vaatluse alla kostüümid:

Tiina Sulg

 

 

„Bird box“ Netflixis

Ma ei olnud tükil ajal kinokavade vastu huvi tundnud, ja kui ma nüüd hiljuti nendega tutvust tegin, siis olin ma hämmastanud sellest, kui palju väärtusetut, odavat ja ajutist vaatajatele pakutase. Postiivne üllatus oli muidugi eesti filmide rohkus, millele peagi lisandub Tanel Toomi „Tõde ja õigus“.

Juba pikemat aega olen ma hoopiski kasutanud filmide ja sarjade vaatamiseks Netflixi, mis on tunduvalt praktilisem, kasutaja sõbralikum ja odavam kui senised traditsioonilised pakutud teleteenused. Netflixi vahendusel olen ma näiteks saanud tutvuda suure hulga Lääne-Euroopa ja Skandinaavia krimisarjadega.

„Bird box“ tuli välja 2018. aasta viimasel kuul väga suure kisa ja käraga. Õige pea leidsid filmist pärit pildid tee sotsiaalmeediasse meemide kujul, millel on kombeks teadlikema kasutajate puhul avada tee metavestlusteks, mis sageli viivad algmaterjalile uute tähenduste loomiseni. Filmi tegevus toimub maailma lõpu järgses ühiskonnas, kus inimeste tervemõistuslikkust ohustavad nähtamatud deemonid, kelle mõju alt pääsemiseks peavad kõik liikuma kaetud silmadega. Ajaliselt on film jaotatud kolmeks – olevikus püüab peategelane Malorie (Sandra Bullock) oma kahe lapsega põgeneda ohutusse pelgupaika, kus ootavad ees teised inimesed; minevikust tuuakse vaatajateni kaks perioodi – katastroofi algus, kui Malorie on olnud 4 kuud rase, ja sünnituse aeg, kui toimuvad pöördelised sündmused, mis selgitavad mitmeid olevikus esinevaid peategelase psühholoogilisi seisundeid. Traumasid ja pidevaid kriisiolukordasid läbi elanud inimese psüühika areng ongi filmi keskne uurimisobjekt, ja see, et žanrimääratluseks on õudusfilm, on tegelikult sekundaarne. Näitlejatest teevad kaasa lisaks Bullockile ka sellised meistrid nagu Sarah Paulson ja John Malkovich.

Film kuulub selliste põnevus- ja õudusfilmide traditsiooni, kus tegelastelt on ära võetud üks meel (nägemine, kuulmine, rääkimine), millele me tavaelus väga palju toetume, ning seejärel asetatakse nad mingisugusesse piirisituatsiooni, mille kaudu saab otsetee inimpsüühika muidu varjatud salakäikudesse.

Josh Malermani samanimeline romaan ilmus 2014. aastal, ning nagu ikka erinevad film ja raamat omavahel tuntavalt. Filmide kahjuks räägib alati ajaline piirang. Raamat on kahtlemata psühholoogiliselt sügavam ning dramaatilisema lõpuga, nii et soovitan raamatut lugeda alles peale filmi vaatamist.

Liis Pallon