“Lockwood & Co.” Netflixis, alates 27.01.2023

Ütlen kohe alguses, et ma pole lugenud Jonathan Stroudi raamatuid, millel see sari põhineb. Aga ma tahan lugeda, kohe nii väga, et kohe nüüd varsti alustan esimese raamatu, “Kisendav trepp” (“The Screaming Staircase“), lugemist. Ma luban! Samalt autorilt on eesti keeles ilmunud Bartimaeuse sari, mis mulle kunagi täitsa meeldis. Arvan, et meeldiks ka praegu. Lockwoodi sarjaga on aga kahjuks selline lugu, et maakeelsena on saadaval kõigest kaks esimest raamatut, sarjas on neid kokku aga tervelt viis. Nii ma siis lükkasingi lugemist muudkui edasi, sest lootsin, et ehk ilmuvad ka ülejäänud ja saan selle siis ette võtta. Nüüd olen juba leppinud, et loen läbi inglise keeles.

Loo keskmes on Lucy, kes näeb kummitusi. Üldse on olukord selline, et kummitused on vägagi päriselt olemas ning piisavalt suur oht. Mõned lapsed/noored näevad neid ning kuuluvad ettevõtetesse, mis tegelevad vaimudega võitlemisega. Töö on ohtlik ning paljud täiskasvanud kasutavad võimetega lapsi lihtsalt ära. Oht oma elu kaotada pole just väikeste killast. Lucy viimane töö läheb kolinaga untsu ning teatud asjaolude sunnil satub ta tööle agentuuri Lockwood ja Co., mida juhib salapärane ja kohati isegi liiga enesekindel Anthony Lockwood.

Sari on hea, kohe täitsa hea! Kuna ma pole raamatuid lugenud, siis uurisin targematelt ning sain vastuseks, et sari on hea. Tegijad on hästi ära tabanud tunde, mida raamatud tekitavad. Ma ise seda küll kinnitada ei saa, aga tunde tekitab see sari küll. Sellise pineva ja hirmsa tunde, aga ka tunde, et Lockwood keerab tihti endale ja oma kolleegidele (Lucyle ja George’ile) oma ego tõttu paraja käki kokku. Tulemuseks on huvitav kooslus, kus õudus asendub iga natukese aja tagant tundega, et tahaks ühele teatud tegelasele kogu jõust varba peale astuda, et ta ainult jumala eest vales kohas jälle suud lahti ei teeks!

Päris nõrganärvilistele ei soovita, aga minusugused veidi vähem nõrkade närvidega inimesed tulevad selle vaatamisega täitsa toime! Peab lihtsalt teadma, mis hetkel tasuks silmad korraks kinni panna 😊

Jonathan Stroudi raamatuid eesti keeles:

Irina Möldre

„Väike ime” laupäeval, 7. mail kell 23.50 Kanal2-s

See on vaatamiseks küll arulage kellaaeg, ja ma tõesti ei leidnud mõnel varasemal päeval varasemat, aga järelvaatamise laia leviku tõttu on siiski mõtet sellele vaatajate poolt imdb.com-is 7,9 palliga hinnatud filmile tähelepanu juhtida. Meie blogis tutvustati filmi  ka siis, kui see jooksis kinodes.

Aluseks on eesti keeldegi tõlgitud R.J. Palacio raamat „Ime”, originaalis on filmi nimi „Wonder”, ilmselt sellepärast, et tegemist on lapsega, on tõlkes lisandunud omadussõna „väike”. Ime igatahes on selles raamatus/filmis küll pigem suur.

Sisust: August (Auggie) Pullman sündis moondunud näoga ja ei ole tavakoolis käinud. Nüüd alustab ta oma kooliteed erakoolis ja uus laps koolis olla pole lihtne ka tavalisele lapsele. Põhimõtteliselt on asi selles, et Auggie ei saa muuta seda, kuidas ta välja näeb, küll aga suudab ta muuta seda, kuidas teised lapsed teda vaatavad ja näevad.

Raamat oli väga liigutav, naljakas ja isegi usutav, see sai väga populaarseks ja on tõlgitud enam kui 30 keelde.
Filmis mängivad mitmed tuntud näitlejad nagu Julia Roberts, Owen Wilson ja Mandy Patinkin, mina igatahes loodan ka filmilt parimat.

 

Kaja Kleimann

„Normaalsed inimesed” 6. jaanuaril ja järgmistel neljapäevadel kell 21.30 ETV2-s

Algab 12 osaline samanimelisel raamatul põhinev Iiri telesari, mida näidatakse kahe osa kaupa, õhtu kestuseks poolteist tundi. Üks stsenaristidest on raamatu autor Sally Rooney.
Raamat meeldis mulle lõpuks väga, kirjutasin sellest ka lugemissoovituste blogisse, praeguseks on raamat ka eesti keeles olemas. Raamatukogus on sellele väike järjekord, mis võib seriaali tõttu muidugi kohe pikemaks muutuda.

Sari on võitnud hulgaliselt auhindu ja olnud mitmetes kategooriates nomineeritud nii Emmydele kui Kuldgloobustele, neid siiski kätte saamata. Küll aga on vaatajate reiting minu meelest ülikõrge, ulatudes mõne osa puhul 8,9 pallini, kõige madalam hinne on esimesel osal, 7,9 , mis on ikka ka ülikõva.
See on moodsa aja keerukas armastuslugu verinoorte inimeste vahel, näitlejad on meie jaoks õnneks tundmatud näod. Lisaks tekitas juba üksnes fotode vaatamine hirmsa igatsuse jälle Iirimaad näha, küllap pole ma ainuke, kes loodab ka kauneid loodusvaateid näha.

Kaja Kleimann

„Shadow and Bone“ Netflixis

Esimene selle nädala sarja soovitus, sest neid ma üksnes soovitangi, on mõeldud ulmehuvilistele noortele või nendele vaatajatele, keda inspireerivad alles oma teed ja saatust otsivad inimesed.

Sarja peategelane on noor kartograaf Alina Starkov (Jessie Mei Li), kes järgnedes oma lapsepõlve sõbrale Malile (Archie Renaux), avastab, et ta ei olegi tavaline ja nähtamatu ettur, vaid tema saatuseks on muuta maailma. Tegevustik leiab aset fantaasiamaailmas, kus teatud osa inimestest (grišad) on jagunenud üleloomulike võimete järgi kolmeks, ning riiki lahutab varjuloor, mille tõttu valitsevad riigis sisepinged. Sarjas esinevad nimed on väga huvitavad ja mitte tavapäraselt inglisepärased, vaid tegelaste nimed on sageli slaavi juurtega, kohanimed on rohkem euroopalikud. Sarjale on oodata ka teist hooaega.

Kirjanik Leigh Bardugo’ loodud Grišaversum koosneb kahest raamatusarjast – nn. Griša triloogia, kuhu kuuluvad „Shadow and Bone“, „Siege and Storm“ ja „Ruin and Rising“, ning Vareste kuus diloogia, kuhu kuuluvad eesti keelde tõlgitud „Vareste kuus“ ja „Kõver kuningriik“.

Liis Pallon

“Percy Jackson ja olümplased: Välguvaras” reedel, 16. oktoobril kell 21.30 TV6s

Ma ei soovita seda filmi. Ei soovita, sest see film on hea näide sellest, et raamat on parem kui film. Kui ei ole mingit kavatsust Rick Riordani Percy Jacksoni sarja raamatuid lugeda, siis jah, palun, võite seda filmi vaadata. Kui poleks raamatuid, oleks see täitsa vaadatav noortele suunatud seiklusfilm. Pealegi on selles filmis hulgaliselt tõesti häid näitlejaid; mis omakorda on näide sellest, et kehva stsenaariumit ei päästa ka hunnik A-taseme näitlejaid.

Tutvustus: On küll 21. sajand, ent Olümpose mäel elutsevad jumalad ja terve rida koletisi on jalutanud keskkooliõpilase Percy Jacksoni (Logan Lerman) koolitöö lehekülgedelt otse tema ellu. Ja nad ei ole sugugi rahul: Zeusi välgunool on varastatud ning Percy on peamine kahtlusalune. Veelgi murettekitavam on poisi ema kadumine. Koos oma kahe parima sõbraga peab Percy sööstma seikluste keerisesse, et tabada tõeline välguvaras, päästa ema ja lahendada mõistatus, mis on jumalatestki tugevam. Režissöör Chris Columbus, osades: Logan Lerman, Brandon T. Jackson, Alexandra Daddario, Pierce Brosnan, Sean Bean, Uma Thurman jt.

Suurim viga, mis selle filmi puhul tehti on Rick Riordani vähene sõnaõigus stsenaariumi kirjutamise osas. Üldiselt on vist maailma ja tegelased loonud kirjanikul ka mingi ettekujutus, kuidas tema maailm ja tegelased välja peaksid nägema, mida tegema ning mida saab ja, mida ei saa filmist välja jätta. On erandeid, seda küll — siinkohal mõtlen näiteks Peter Jacksonit ja Sõrmuste isanda filme. Jackson oli pühendunud Tolkieni Keskmaa kinolinale toomisele ning tulemust teame me kõik. Kuigi Chris Columbus on hea ja suurte kogemustega režissöör, ei usu ma, et tema pühendumine Riordani loomingu ekraniseerimisele oleks Jacksoni omaga võrreldav.

Filmile võiks veel palju ette heita, aga tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis Rick Riordanist ja tema raamatutest. Percy Jackson sai alguse Ricki unejutust oma pojale, kes palus tal jutustada Vana-Kreeka jumalatest. Kui müüdid said otsa, siis oli poeg pettunud ning palus isal ise midagi juurde mõelda. Rickile tuli meelde koolis õpilastega läbi viidud loomingulise kirjutamise harjutus, kus ta palus neil välja mõelda Vana-Kreeka pooljumal, mõne jumala või jumalanna poeg/tütar, ja saata nad retkele mingit ülesannet täitma. See oligi Percy Jacsoni sünd, aga mitte ainult. Koos Percyga tuli ka Annabeth Chase, Grover, Jason Grace, Magnus Chase, Carter ja Sadie Kane, Apollo ja terve rida suuremaid, väiksemaid, kuulsaid ning ka praktiliselt tundmatuid Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Egiptuse, ja Skandinaavia jumalaid, jumalannasid ning muid mütoloogilisi tegelasi.

Arvan, et mütoloogia õppimiseks on Riordani raamatud ühed paremad – huumor on nakkav, tegelased tõesti mitmekülgsed, seiklustel ei paista lõppu ning kõigele lisaks jäävad lugemise käigus hästi meelde erinevad mütoloogiatest tuntud tegelased, sest autor suudab nad niivõrd hästi lugejani tuua ning anda neile iseloomu ja koha tänapäeva maailmas.

Eesti keeles on tänaseks ilmunud Percy Jacksoni sarja kõik viis raamatut, aga ilmumata on veel päris palju. Nimetatud viiele raamatule järgneb veel (samuti viiest raamatust koosnev) sari “The Heroes of Olympus”, kus peategelaseks on Jason Grace, aga seikleb taas ka Percy oma sõpradega. “Kane Chronicles” triloogias tegutsevad Carter ja Sadie Kane ning seal on keskseks Egiptuse mütoloogia. Põhjala müüte esindab “Magnus Chase and the Gods of Asgard” kolme raamatuga. Värskeim sari hetkel on “The Trials of Apollo”, kuhu kuulub viis raamatut, neist viimane ilmus 6. oktoobril 2020. Lisaks veel väiksemad raamatud kõrvallugude ja lisamaterjaliga.

Nagu näha on lugemiseks Riordani sulest ilmunud päris palju. Mis edasi? Seda veel ei tea, aga usun, et Riordanil kirjutamiseks fantaasiat jätkub. Võiks vist korraks ekraanide juurde tagasi minna, sest seal toimub küll midagi. Disney+ on teatanud, et valmimas on Percy Jacksoni seiklustel põhinev telesari. Seal on omajagu tegemist ka Riordanil, nii et võib loota, et millalgi lähitulevikus võib vaatajateni jõuda midagi tõesti head. Percy Jackson on lihtsalt loodud telesarjaks, filmist lõigatakse paratamatult liiga palju välja, sarjal on võimalus algmaterjali paremini ära mahutada. Igatahes, hoimae pöialt ja loodame, et Percy Jacksoni uus katse ekraane vallutada on esimesest edukam. Just lugesin ka, et Sadie ja Carter Cane saavad oma ekraniseeringu Netflixis, nii et Riordanil on praegu ikka väga aktiivne aeg!

 

Treiler:

Irina Möldre

„Daybreak“ Netflixis

Eksistentsialistidel oleks praegu pidupäev, sest ajad meil on komplitseeritud ja musta laega. Ühiskond muutub meie endi silme all iga tunni, iga päevaga, ja see on pöördumatu. Stroomi jalutajad hoiavad kramplikult kinni veel millestki normaalsest, tavapärasest, lihtsast ja arusaadavast; kui toaspüsijad valmistuvad juba millekski, mis on muutunud, tundmatu ja võõras. Tõde on see, et me elame kriisisituatsioonis ja see langetab maske, ning meil on võimalus näha meid endid ja ümbritsevaid sellistena, kes me tegelikult oma sisimas oleme vaatamas Hirmu põhjatutesse tumedatesse silmadesse.

Aga mida muud katku ajal ikka soovitada, kui veel suurema ja tõsisema katku teemalist sarja?! „Daybreak“ on 10-osaline ja 1-hooajaline teismeliste apokalüptiline sari, mis tugineb väga lõdvalt Brian Ralphi 2011. aastal avaldatud samanimelisel koomiksil. Peategelane Josh Wheeler (Colin Ford) elab maailmas, kus kõik täiskasvanud on muutunud inimsööjatest elavateks surnuteks ning maailm kuulub ainult teismelistele. Tema saatjateks on 10-aastane vaimselt häiritud plikatirts Angelica (Alyvia Alyn Lind) ja endine koolikiusaja, nüüd patsifistist samurai Wesley (Austin Crute). Joshi eesmärgiks on leida üles oma tüdruksõber Sam (Sophie Simnett), kellest pole ainsatki elumärki. Otsingud leiavad aset Los Angelesis, mis on jaotatud erinevate keskkooli gruppide vahel, ja mis näitab üpris mõtlemapanevalt inimeste erienvust piirisituatsioonidega toimetulekul. Aja jooksul jutustatakse vaatajatele kõikide oluliste tegelaste tausta – ehk mis toimus enne meile tuttava ühiskonna kokku varisemist.

Sari on oma struktuurilt väga 90ndate stiilis (vrdl. „Päästja koolikell“) ning see oli ka põhjus, miks kriitikute vastuvõtt oli leige ning uut hooaega enam ei filmitud. Nostalgia mõttes on ta võrdne sarjaga „Stranger things“, mis viib vaataja tagasi 80ndatesse.

Raplhi koomiks „Daybreak“ võib peale sarja vaatamist tunduda äärmiselt antiklimaatiline oma minimalistliku käsitlusviisi ja naivistliku joonistusstiili tõttu, kuid tegelikult selles peitubki võlu. Tegevustik on sirgjooneline, ja siiski jääb koomiksi ruutude taha tõlgendamisruumi.

Püsige kodus, armsad lugejad, ja kohtume kunagi raamatukogus!

Liis Pallon

Jõulukava VII — 29. detsember (“Hüvasti Chrostopher Robin” ja “Printsessi päevikud”)

“Hüvasti Chrostopher Robin” TV3 29.12.2019 kell 14.00

Tutvustus: Elulooline draama armastatud lastekirjanikust A. A. Milne’ist (Domhnall Gleeson) ja tema pojast Christopher Robinist, kelle leludest ammutas Milne inspiratsiooni Karupoeg Puhhi maagilise maailma loomisel. Christopher Robin, tema ema Daphne (Margot Robbie) ning hoidja Olive (Kelly Macdonald) on kõik rabatud nii lapsi kui täiskasvanuid liigutavate Karupoeg Puhhi raamatute ülemaailmsest edust.

Miks jäi silma?: Kunagi kauges minevikus luges mulle ema ette lugusid karupoeg Puhhist. Ma ei saa küll öelda, et Puhh mu lemmik oleks olnud, aga tema ja Christopher Robini seiklused on need, mis lapsepõlvest kuidagi eriti eredalt meelde on jäänud. Kui juba oma jõulukava täita, siis miks mitte vana lemmikuga?

“Printsessi päevikud” TV3 29.12.2019 kell 19.30

Tutvustus: Ühe vaese, kuid hakkaja tüdruku Mia (Anne Hathaway) elu keeratakse peapeale, kui selgub, et tema isa, keda ta kunagi ei olnud tundnud, oli ühe väikese Euroopa kuningriigi kroonprints. See aga tähendab, et meie kangelane on printsess. Nüüd peab Mia otsustama, kas jätkata elu San Francisco’s või minna Euroopasse. Raskel hetkel üritab veel Mia vanaema (Julie Andrews) matslikule lapselapsele veidi printsessile omaseid kombeid õpetada.

Miks jäi silma?: Kui see Meg Caboti printsess Mia raamatute ekraniseering 2001. aastal kinno jõudis, käisin mina 6. klassis ja see film oli minu elu! Seinal rippus printsess Mia plakat ja kogu raamatute sari sai aegamööda suurte juppidena alla neelatus ja ära seeditud. Vaatan seda alati ning suure pühendumusega. Täielik muinasjutt, aga nii hea! Ideaalne film, millega oma jõulunädalale punkt panna.

.

Siin oli minu jõulukava! Arvatavasti kõiki mainitud filme ma vaadata ei jõua, aga püüan igati. Kindlasti pole see esmatähtis – oluline on veeta aega oma lähedastega! Kõige toredam on aga teha kõike korraga: veeta aega armsa inimesega koos häid filme vaadates :)

Irina Möldre

“Armastusega, Simon” alates reedest, 15. juunist kinodes

Tutvustus: Igaüks väärib suurt armastuslugu. Aga 17-aastase Simon Spieri (Nick Robinson) jaoks on asi pisut keerulisem: ta pole veel oma perele ega sõpradele öelnud, et on gei. Samuti ei tea poiss, kes on see Sinise varjunime kasutav koolivend, kellesse ta interneti vahendusel armumas on. Katsed mõlemat probleemi lahendada saavad olema naljakad, hirmutavad ja elu muutvad. Režissöör Greg Berlanti,  osades Nick Robinson, Katherine Langford, Alexandra Shipp, Jorge Lendeborg Jr., Miles Heizer, Keiynan Lonsdale, Logan Miller, Jennifer Garner, Josh Duhamel ja Tony Hale.

Filmi aluseks on Becky Albertalli mitmeid kirjandusauhindu pälvinud debüütromaan „Simon vs. Homo Sapiensi vandenõu”. Raamatut on kiitnud paljud – hea, armas, naljakas, soe ning eelkõige lõbus! Täitsa üllatav, sest tavaliselt on selliste omadustega raamatut noortele väga raske leida. Nagu ikka leidub ka noorte probleeme, kuid need pole selle loo puhul üleliia olulised. Pigem on esile tõstetud perekonda, sõpru, kogukonda ja teineteise toetamist.

Nüüd peab ainult lootma, et film suudab raamatuga sammu pidada ja rõhutada ikka neid õigeid asju! Kohe kuidagi ei taha vaadata soojal suvel noortefilmi, mis masenduse peale ajab. Asi peab lõbus ja soe olema!

Treiler:

Irina Möldre

„Armastusega, Simon” esmaspäeval 23. aprillil kell 17:15 eellinastus Cinamonis

Kevade saabumisega löövad inimeste tunded ikka suuremalt leegitsema ja romantika poeb hinge. :)

Film „Armastusega, Simon” põhineb Becky Albertalli (autor wikis) menukal noorsooromaanil “Simon vs. Homo Sapiensi vandenõu”. Kirjastus tutvustab raamatut nõnda: Kuueteistaastane ja mitte-nii-väga-avalikult gei Simon Spier eelistab reserveerida oma dramaatilisuse koolimuusikali jaoks. Aga kui üks e-kiri langeb valedesse kätesse, on oht, et tema saladus torgatakse rambivalgusesse. Nüüd on Simon lausa väljapressimise ohver: kui ta ei aita võita tüdrukut oma klassi klounile Martinile, saab tema seksuaalsest identiteedist kõigi asi. Hullem veel: ohtu satub ka tema kirjade adressaadi, Sinise pseudonüümi kandva poisi privaatsus.

Raamat ise ilmus juba 2015. aastal ja on autori esimene romaan. Nüüdseks on autoril veel raamatuid ilmunud, kuid eesti keeles on see esikteos esialgu ainus.

Goodreadsi keskkonnast saab lugeda ka arvamusi raamatu kohta.

Et saada pisut aimu mis on ootamas, saab ka Cinamoni lehelt treilerit vaadata.

Seili Ülper

“Paberlinnad” laupäeval, 14, aprillil kell 21.20 TV3-s

Film valmis 2015. aastal ja põhineb John Greeni samanimelisel populaarsel noorteromaanil. Peaosades Nat Wolff, Cara Delevingne ning kaasa löövad ka Halston Sage, Caitlin Carver , Austin Abrams ja Cara Buono. Lavastaja Jake Schreier.

Peategelased on peagi keskkooli lõpetamas Quentin (Nat Wolff ) ja tema naabermajas elav Margo (Cara Delevingne). Margo on tüdruk, kes armastas müsteeriume nii väga, et sai üheks neist. Quentin ehk Q ja Margo ei suhtle omavahel eriti, kuni hetkeni, mil tüdruk ronib akna kaudu poisi tuppa. Nende öine seiklus muudab Quentini jaoks nii mõndagi. Järgmisel hommikul on Margo kadunud, jättes maha kummalisi vihjeid. Quentin koos sõpradega püüab selle mõistatuse lahendada, suundudes veidi enne lõpetamist autoreisile. Kas ja kuidas nad Margo leiavad ning mida tähendab filmi pealkiri „Paberlinnad” selgub juba filmist.

Soovitan filmi kõigile John Greeni raamatute austajatele. Loomulikult võivad seda vaadata ka teised. Tegelased on huvitavad ja pakuvad võimalust kaasa elada ning samuti leidub filmis huumorikaid kohti ning mõtlemapanevaid seiku.

Arusaadav, et film ei suuda näidata kõiki raamatuseiku. Näiteks ei toimunud filmis sel seiklusterikkal ööl SeaWordi külastamist. Ka raamatu ja filmi lõpp erinesid üksteisest, kuid see ei tee filmi halvemaks.

Kaia Raudsepp

„Väike ime” kinodes Ekraan, Cinamon ja Apollo Kino

R. J. Palacio kirjutatud New York Timesi menuromaanil põhinev „Väike ime” jutustab August Pullmani erakordselt inspireeriva ja südamliku loo. Auggie sündis moonutatud näoga ega saanud tavakoolis õppida, kuid kui ta kohaliku kooli 5. klassi astub, saab temast ebatavaline kangelane. Perekond, uued klassikaaslased ja kogukond üritavad leida kaastunnet ja temaga leppida ning Auggie erakordne teekond liidab nad ja tõestab, et isegi teistest erinevana sündinu võib teiste sekka sobida.

R.J. Palacio raamat „Ime” on olnud väga populaarne ka Eesti lugejate hulgas. Kuna kiusamine on paraku teema, millega kõik me mingil moel kokku peame puutuma ning antud raamat seda teemat suurepäraselt käsitleb, on teos jõudnud ka paljude koolide lugemisnimekirjadesse.

R.J. Palacio järgmine raamat „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest” ei ole „Ime” järg, vaid seda võib nimetada lisaraamatuks. Sõna saavad Julian, Christopher ja Charlotte, kelle kõigil on üks ühisosa ja selleks on Auggie Pullman. Tema olemasolu nende elus muudab neid kõiki vähemal või suuremal määral.

„Imest” on kirjutanud Eesti Lastekirjaduse Keskuse lehel 13-aastane Liisbet Palm, kes vanuse poolest peakski olema loo sihtgrupp, ning meie raamatukogu lugemisblogis kirjutas Ädu Neemre, Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis on käsitluse all nii „Ime” kui „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest”.

Jääme lootma, et film saab olema raamatule vääriline.

Anu Amor-Narits

“Uinuv kaunitar” kolmapäeval, 20. septembril kell 21.35 ETV2-s

“Uinuv kaunitar” (Girl Asleep, Austraalia 2015, R: Rosemary Myers. O: Bethany Whitmore, Harrison Feldman, Matthew Whittet, Imogen Archer jt.)

Veider film. Seitsmekümnendate stiilipidu, stereotüüpidega mängimine, unenäoloogika ja kasvuraskused, lisaks omamoodi huumor, mis kas klapib või ei klapi vaataja omaga. Film oli eelmisel aastal PÖFFi nootreprogrammis ja PÖFFi lehel on ka Oliver Põdra pikem filmitutvustus, ülilühikese kokkuvõtte saab Filmihooliku lehelt. Film IMDb-s, filmi koduleht.

Lugemissoovitusena oleks esialgu pealkirja põhjal pakkunud Charles Perrault’ “Uinuvat kaunitari” või Neil Gaimani juttu “The sleeper and the spindle”, aga filmi vaadates tuli rohkem meelde Lewis Carrolli “Alice Imedemaal”. Aga tegelikult võiks lihtsalt riiulist mõne noorteraamatu võtta, valikut on, nii tõlkeid kui eesti autoreid, nii helgemaid kui karmimaid, nii olmelisemaid kui ulmelisemaid, sekka vahel krimi ja armastust, nalja ja põnevust, see kasvamise ja eneseotsingu teema on nagunii kõigis sees. Meie raamatukogu töötajate lugemismuljeid noortekirjandusest saab lugeda siit. 

Filmi stsenarist Matthew Whittet kirjutas selle loo kõigepealt näidendina. Ta on kirjutanud teisigi näidendeid, kõige enam on vast kuulsust on kogunud “Seventeen”, mis on kirjutatud kindlaid näitlejaid silmas pidades.

Kui ma otsisin filmiga sobivat muusikapala, siis oli mul silme ees üks kindel video, aga ma ei mäletanud ei esitajat ega laulu nime ega isegi seda, et kas lauldi eesti või inglise keeles, selle asemel on siis kolm sinnakanti pala:

Tiina Sulg

 

 

 

“Luude linn” laupäeval, 16. septembril kell 23.25 Kanal 2-s

Cassandra Clare’i   sari „Surmav arsenal” sisaldab 6 raamatut, mis on kõik ka eesti keelde tõlgitud. Sellele järgneb veel 3 raamatut „Põrgu sõdalasi”.  Liigitub noorteulmeks ja on väga populaarne, aga mul endal jäi kuskil keskel lugemine pooleli – mitte et oleks nii halb olnud, aga ajast hakkas väga kahju. Seepärast, kui lugesin, et „Luude linn” ei ole tehtud ainult esimese raamatu, vaid sarja põhjal, lootsin saada ülevaate kogu loost, aga nii see vist päris ei lähe.

Filmi režissöör Harald Zwart on esimene Directors Guild of America  norralasest liige. Tema filmidest teame siin ehk kõige rohkem  “Karatekutti”. Peaosades  noored näitlejad –  juba Kuldgloobusele nomineeritud Lily Collins, kes mängis nt Lumivalgekest filmis „Peeglike- peeglike” ja  „Sweeney Toddis” ning „Videviku saagas” mänginud Jamie Campbell Bower.

Aastal 2016 alustati samade teoste põhjal seriaali „Varjukütid” , millest praeguseks on väljas 33 osa, vaatajate hinne seriaalile  on mõnevõrra kõrgem kui filmile.

Üks blogija kirjutab filmist nii: „Kui minu oma oleks see töökoht, kus mul on õigus anda filmi lavastajale raamatuga pikki pead iga kord kui ta midagi „huvitavat“ tahab filmi lisada, siis selle filmi lavastaja pea kumiseks kui kirikukell :). Taas kord kippus sedamoodi minema, et raamatust ei olnud väga palju peale tegelaste nimede filmi jõudnud. Kuigi aegajalt oli tekst suisa sõnasõnalt filmi toodud, kuid see ei päästnud siiski kogu ülejäänud filmi.”

Raamatuid mittelugenule aga võib olla tegemist tempoka ja põneva filmiga.

Kaja Kleimann

 

“Müürililleks olemise iseärasused” laupäeval, 20.mail kell 23.40 Kanal 2-s ja “Paberlinnad” samal ajal, kell 22.20 TV3-s

Kumba siis vaadata? Ühe ajupoolkeraga üht ja teisega teist, et mitte eelistada teist kommertskanalit kolmandale? Mõlemad filmid on valminud samanimeliste noorteromaanide põhjal. Vähemalt “Müürilill” paistab olevat algupäranditruu. Raamatu autor Stephen Chbosky kirjutas ja lavastas ka filmi.

“Paberlinnad” räägib noormehest, kes tegeleb liiga palju koolitükkidega ja on armunud salapära looridesse mähitud naabriplikasse. Ühel ööl veab viimane ta seiklusse, mis meenutab väga Avril Lavigne’i muusikavideot. Tänu sellele satub vaene poiss (enda standardite järgi) suurushullustusse ja hakkab märke tõlgendama. Oh neid armunuid! Et ka natuke selgemat keelt rääkida, tegemist on täitsa ausa filmiga, milles ei puudu tavapärased kolledžifilmi elemendid, kuid ei lange konventsionaalsesse balliõhtu muinasjuttu. Selle asemel personifitseeritakse müüt inimeseks ja ilusa lõpu alternatiiviks pakutakse tänast päeva.

“Müürililleks olemise iseärasused” on sarnane suureks kasvamise lugu, milles pööratakse suurt rõhku traumaatiliste sündmuste mõjule isiku kujunemisel. Filmi peategelane võetakse vastu kõige tõhusamasse Freudi patsientide tugigruppi – sõpruskonda. Kaugeltki mitte kõik kapseldunud ihasid ja mälestusi kandvad inimesed ei ole diagnoositud ega vaja ravi. Sellegipoolest vajavad nad sama, mida kõik ülejäänud inimesed. Mõistmist, tunnustust, kuuluvustunnet ja mis ehk kõige olulisem, unustamatuid hetki, mille järgi ennast muude iseärasuste kõrval defineerima hakata, pakub film küllaga.

Mõlemas filmis, aga eriti just viimases, mängib olulist rolli (pop)kultuur, mille kanda on tegelik vastutus kasvava noorsoo ees. Tunnistan, et noortele suunatud teoste kuvand ei ole minu jaoks kõige parem olnud. Tunnistan oma viga, neil on koht inimese elus, nagu on eksimusel koht vabaduse ja vastutuse vahel ning seda peaks häbenema sama palju, nagu tuntakse piinlikkust esimese armastuse klišeede pärast. Siiski jääb mõlemas teoses kõlama, et raamatud ja filmid ei saa asendada noorust. Neil on ainult ettevalmistav ja reflekteeriv roll millestki, mis on kuskil mujal – meie ümber, meie vahel ja meie sees. Kumba filmi siis vaadata? On laupäeva õhtu.

Sander Kaasik

„Ilusad olendid” laupäeval, 4. veebruaril kell 22.20 TV3-s

17-aastane Ethan Wate on juba mitu kuud järjest näinud sama unenägu, kus üks salapärane tütarlaps ootab teda kodusõja lahinguväljal. Ethan soovib temaga meeleheitlikult kokku saada, kuid teda ähvardab seletamatu oht – ja iga kord lööb nii tugev välk, mis tapab Ethani enne, kui ta jõuab neiuni. Ometi eelistab Ethan iga kell oma kummalise unenäo ohtusid reaalsele elule Gatlinis Lõuna-Carolinas. See on väike konservatiivne linn lõunas, mis ei ole jõudnud pidada sammu 21. sajandiga, kus midagi pole muutunud ning midagi ei toimu. Ethan januneb elu järele, mida saab ammutada vaid raamatutest, kuna on jäänud oma isaga, kes on tõmbunud elust tagasi pärast noormehe ema ootamatut surma. Kuid Ethani maine elu võtab teise pöörde, kui linna saabub Lena Duchannes , kes on gootiliku mõisa erakliku omaniku Macon Ravenwoodi kaunis ja mõistatuslik sugulane. Ethan on otsekohe Lenast võlutud, kuigi paistab, et neidu saadab kõikjal häving ning tal on Loitsija võimed, mida ta ei suuda kontrollida. Linnarahvas, eesotsas konservatiivse proua Lincolniga, soovib loomulikult Lenast lahti saada. Isegi Gatlini kõiketeadev raamatukoguhoidja Amma kardab, et ajalugu võib korduda, mille taga on perekonnasaladused ja needus, mis ähvardab Lenat, kui on lähenemas tolle 16. sünnipäev. See on päev, kui Valguse või Pimeduse jõud annavad Loitsijale oma õnnistuse. Aga Lena saatus võib olla juba määratud needuse poolt, mis tõmbab teda koos Ethaniga loitsude ja ohtude võrku, mille eest ei ole pääsu.

Tegu on Kami Garcia ja Margaret Stohli raamatusarja „Lummajate kroonika” esimese raamatu „Ilusad olendid” järgi valminud filmiga. Nagu sisu kokkuvõte mõista annab on tegu ühe noortelooga, kus lisaks armastusele on kõva annus igasugu müstikat ja maagiat. Kuna ma ise pole sellise žanri eriline austaja, siis otsisin mõned hinnangud nii raamatu kui filmi kohta erinevatest blogidest, raamatust saab lugeda Lastekas.ee  ja Padjaklubi: Räägime raamatutest! lehtedelt. Filmist kirjutavad Raamatupalati blogi, Armastades filmikunsti ning Päikesejänku ja sada raamatut. 

IMDb-s on film saanud 6,2 punkti

Raamatu „Ilusad olendid“  valis Amazon.com 2009. aasta parimaks noorteromaaniks. „Lummajate kroonika” sarjas on ilmunud lisaks raamatud „Ilus pimedus”  ja „Ilus kaos”, mis kõik raamatukogus olemas. Hetkel pole see sari enam nii populaarne, aga nagu juhtub paljude noorteraamatutega, pidi ka neil algul järjekorras ootama, et raamatuid laenutada-lugeda. Tänapäevasele raamatututurundusele omaselt saavad huvilised väikest lisainfot ka raamatusarjale pühendatud kodulehelt.

Anu Amor-Narits