Maagiline seiklusfilm jutustab 10-aastasest orvuks jäänud Lewisest, kes läheb elama oma onu Jonathani (Jack Black) juurde ja äratab kogemata oma uues kodulinnas surnud. Onu vanal krääksuval majal on aga salapärane tiksuv süda. Nii Lewise onu kui ka nende naabrinaine (Cate Blanchett ) on võlurid, kes püüavad üles leida eelmise omaniku, kurja sortsi poolt maja seintesse peidetud tiksuvat õudset kella.
Kas nad suudavad kolmekesi maailma kindlast hävingust päästa? 
Ralf Sauteri ütleb filmi kohta, et see on „natuke õudne, natuke armas ja õnneliku lõpuga”. Terevisioonis rääkides tõi ta välja, et 1980. aastatel tootis sarnaseid filme produktsioonifirma Amblin, mis kuulus Steven Spielbergile, ning et kaasajal on nad tegemas selliste filmidega „tagasitulekut”. Sauteri arust on laste kerge hirmutamine igati okei. “Müstilise kellaga majas” pole kaasaegseid eriefekte, mis võiksid selle muuta võltsiks. Filmi orgaanilisus ja vanamoodne kvaliteet on väga kiiduväärsed.
Vanamoodsust rõhutab ka filmi aluseks olnud John Bellairsi samanimelise raamatu tõlkija Eve Laur oma blogis, öeldes: „Vana kooli õuduslugu ajast, kui televiisor oli veel uudisasi, juukseid võiti briljantiiniga, positiivne täiskasvanu tohtis vabalt piipu suitsetada ning lapsed mängisid meelelahutuseks malet ja pokkerit ja pesapalli.”
Algselt oli see 1973. aastal ilmunud raamat mõeldud täiskasvanutele, kuid kirjastaja soovitusel sai ümber
kirjutatud noorema ea jaoks, see saavutas noorte hulgas suure menu ja pälvis ka mitmeid kirjandusauhindu. Bellairs on öelnud, et tema raamatud on suurel määral autobiograafilised, sarnaselt Lewisega oli ka tema ülekaaluline ja üksildane laps, kes armastas lugeda.
Raamatu kohta saab lugeda ka Marianni blogist.
Kaja Kleimann
Nagu öeldud, on tegu Benedict Cumberbatchi kehastatava doktor Stephen Strange’i teise soolofilmiga, aga lisaks on see Marveli Filmiuniversumi 28. film ja MCU neljanda faasi viies. Käesoleval aastal saame näha veel Thori neljandat filmi ning Musta Pantri teist. Praegu aga tagasi kõige värskema asja juurde.
Sisust ma küll rohkem ei räägiks, sest film alles jõudis kinno ning mina üllatust rikkuda ei soovi. Aga räägiks ehk veidi sellest, milliseid emotsioone selle vaatamine minus tekitas. Mind see film üllatas! MCU, ja miks mitte ka näiteks DCEU, austajad on enam-vähem vast harjunud supearkangelaste filmide üldise mudeliga. Kangelane tegeleb omade asjadega – midagi juhtub – suur paha – esimene madin – kangelase lüüasaamine ja raske taastumine – kangelase võit paha üle – maailm saab päästetud. Vana hea mudel, mis tuttav nii kirjandusest kui ka kinolinalt (ja mitte ainult superkangelaste filmidest!!!). Pole siis ime, kui hakkab levima asi, mida kutsutakse inglisekeeles superheroe fatigue – väsimus superkangelastest. Sest teame ju kõik, et liiga palju head asja ei ole sugugi hea. Usun, et ka Marveli ninamehed otsivad uuenduslikku lähenemist uutelt MCU filmide tegijatelt. Selle uuendusliku, ja samas mitte sugugi väga uue, lähenemisega sai suurepäraselt hakkama Sam Raimi!
Mitmed on öelnud, et see on ka MCU seni kõige koomiksim film üldse ning ma pean sellega nõustuma. Visuaalselt oli kogu lugu väga kirev ning võiks isegi öelda hullumeelne. Värvid, hääled ja liikumine oli kohati nii kiire ja kaootiline, et toimuvast oli keeruline aru saada. Kaks tundi pöörast möllu, mille paremaks mõistmiseks on kindlasti vaja seda kõike uuesti vaadata!
Mulle meeldivad igasugused salapärasused ning inimloomuse kõige pimedamad ja võikamad keerdkäikude lõpus pesitsevad tupikud. Mulle meeldivad ka naispeategelastega raamatud, filmid, sarjad, kus peategelase päästmises ei osale teine sugupool (ajalooliselt naistele omistatud nimetus, aga siinkohal hoopiski meestele). Naisi on sajandeid allasurutud toodud eelkõige ettekäändeks, et igasugune tegevus soodustab emaka välja kukkumist (no tõepoolest!).
Ma ei taha eriti ära rikkuda selle imelise sarja ootamatusi, kuid seal on kesksel kohal Elizabeth I õukonna maagi John Dee leiutatud inglite keel – John Dee väitis, et inglid aitasid tal paljusid raamatuid kirjutada ja nii mitmeidki probleeme lahendada. Seetõttu sai talle osaks sajandite pikkune põlgus ja naeruvääristamine. John Dee ei olnud üksnes alkeemik, vaid tegelikult ka teadlane ja filosoof, kuid 16. sajandil ei olnud neil mõistetel kiriku jaoks erilist vahet.
Multitalent Mart Sanderil on nüüd “Kõhedad muinaslood” nii filmi kui jutukogu kujul. Mart Sanderi kirjanduslik looming ise mulle suuremat muljet jätnud ei ole, aga ma tunnustan, et ta teeb ja viitsib ja on küllalt palju lugejaid, kellele ta raamatud meeldivad. Lemmi Kann kirjutas “Kõhedate muinaslugude” esitlusest Haapsalus “
Ohtralt rahvusvahelisi preemiaid võitnud filmis mängivad Jekaterina Novosjolova, Toomas Kolk ja filmi autor Mart Sander. Teises loos „Üksilduse allikas“ armub noor külapoiss Hans (filmidebüüdi tegev Ott Salla) salapärasesse hiieallikas elavasse näkki (Lisette Pomerans) ning otsustab ta armastuse jõuga iidsest needusest päästa. Kaasa teevad Liisa Linhein, Ain Mäeots ja teised; oma comebacki suurel ekraanil teeb vanameister Väino Puura. „Peiteaeg“ on ulmesugemetega lugu kahest uurijast (Mart Müürisepp ja Tanel Saar), kes üritavad jõuda selgusele Teise Maailmasõja aegse natside uurimiskeskuse saladustes. Filmis teevad kaasa Toomas Kolk, Lauri Pedaja ja erikülalisena Merle Palmiste. Viimane novell „Kammerteener on süüdi“ on musta huumoriga vürtsitatud agathachristielik mõrvalugu, kus kammerteenri osaks on paljastada õhtusöögi käigus mõrvarid. Peaosades Kadri Rämmeld, Vahur-Paul Põldma ja režissöör Mart Sander ise.
Ma ei ole suur õudusfilmide vaataja. Tegelikult võiks isegi öelda, et õudusfilmid on need, mida kõige parema meelega üldse vaatamata jätan. Üheks suureks erandiks selles žanris on zombifilmid. Mulle ei ole nad alati meeldinud, pigem on tegu viimase paari aasta jooksul tekkinud eelistusega. Võib-olla on asi selles, et zombid on kaugelt nähtav ja äratuntav õudus, ei ole mingit ringi hiilimist ja psühholoogilist mudimist. Zombi kargab näkku ja midagi enamat ei pea ootama.
“Zombielandi” esimene film oli mõnus, koomiline, kuidagi lõõgastav. Sealt ei puudunud elavad surnud ega veri, aga filmi tempo ja meeleolu olid mulle sobivad. Tegelikult peaks selle vist üle vaatama – mul kipub filmide täpne tegevustik üsna kiiresti meelest minema. Soojenduseks soovitaks veel filmi „Rong Busanisse”, mis oli minu jaoks üks värskendavamaid ja üllatavamaid filme selles žanris. Olles harjunud aeglaselt vaaruvate ja ajusid pimesi otsivate zombidega, olid selle Lõuna-Korea filmi sprinter-zombid tõeliselt üllatavad!
Lisaks Zombielandi järjefilmile tasub silma peal hoida ja Elektriteatri kaval, sest sel on võimalus pilk peale visata Jim Jarmuschi uuele filmile „Surnud ei sure”. Ka see on zombifilm ja langeb koos “Zombielandiga” õuduskomöödiate hulka. Ei oska veel midagi täpsemat öelda, aga plaanin homme (26.10) õhtul seda vaatama minna.
Filmi tutvustus:
Erinevalt eelmisest aastast on selle aasta HÕFFI kavas raamatute või juttude põhjal tehtud filme vähem. Vanematele põlvkondadele võib juba tuttav olla Nikolai Miziiski jutustusel põhinev film “Kollane mask”, mis tähistab sel aastal oma 40. sünnipäeva. Eriseanss toimub laupäeval, kell 13:45 retrosaalis ning kohal on ka peaosatäitjad Olavi Antons (Saša) ja Lauri Aav (Krum).
Nostalgialaksu võivad pakkuda ka Vladimir Tarassovi animafilmid. Haapsalus jõuab ekraanile neist viis: “Kauboid linnas” (1973), „Kontakt” (1978), „Tagasitulek” (1980), “Nööp” (1982) ja „Mäekuru” (1988), millest viimane, “Mäekuru”, põhineb Kir Bulõtšovi samanimelisel lühiromaanil. Teos on ka eesti keeles olemas ning huvilised leiavad selle 2010. aastal ilmunud kogumikust “Perpendikulaarne maailm”. Animafilme saab HÕFFil minna vaatama aga nii laupäeval kui ka pühapäeval.
Uuematest filmidest saab välja tuua aga reedel linastuva thrilleri “Harpuun”. See ohtra musta huumoriga tikitud moodne kannibali(suhte)komöödia on inspireeritud Edgar Allan Poe romaanist „Arthur Gordon Pym’i lugu ”. Eesti keeles ilmus see Poe romaan 1936. aastal.
Kuigi põhirõhk on filmidel, toimub HÕFFil muudki põnevat. Näiteks neljapäeval esitleb Mart Sander kultuurikeskuse raamatukogus oma uut jutukogumikku “Kõhedad muinaslood”. Laupäeval aga toimub õudusjuttude hommik Haapsalu lasteraamatukogus (Wiedemanni 11). Samas päeval toimub ka folklorist Marju Kõivupuu loeng „Kuu paistab, kooljas sõidab. Hirm ja õud eesti rahvapärimuses ehk mida kartsid (kui kartsid) vanad eestlased ja nende võsukesed” kultuurikeskuse raamatukogus.
HÕFFil linastuvate filmidega saab lähemalt tutvuda lehel 
Bad City. Linn, kus igasugune lootus on juba ammu kadunud. Tinamustad varjud kriibivad asfalti. Isegi kuu ei vaevu enam selle üle kumama. Pimedusest astub välja triibulise pluusiga tüdruk. Rulatav vampiir. Öö meelitab pahategudele.
Ma ei olnud alul üldse kindel, kas see film meie Raamatukava blogisse klapib, sest tutvustuses ei ole raamatust kriimu ridagi, aga filmiplakat tekitas tugeva seose Marjane Satrapi ja tema “Persepolisega”, olgu filmi või koomiksi kujul. Lisainfot otsides tuli veel rohkem sarnasusi välja: Ana Lily Amirpour on on küll Inglismaal sündinud ja elab Ameerikas, kuid tema juured on Iraanist — samamoodi kodust kaugel iraanlane; ja teine ja veel olulisem on, et ka Ana Lily Amirpouril on filmi kõrvale samateemaline koomiks pakkuda, koguni kahes osas — “A Girl Walks Home Alone at Night #1: Death is the Answer” ja “A Girl Walks Home Alone At Night #2: Who Am I”. Eesti raamatukogudes neid pole, aga võib-olla satuvad need kunagi kusagil mujal näppu. Ana Lily Amirpouri nimi aga tasuks meelde jätta, ehk tuleb talt veel midagi huvitavat, olgu siis filmilinale või raamatukaante vahele.
Juba pikemat aega olen ma hoopiski kasutanud filmide ja sarjade vaatamiseks Netflixi, mis on tunduvalt praktilisem, kasutaja sõbralikum ja odavam kui senised traditsioonilised pakutud teleteenused. Netflixi vahendusel olen ma näiteks saanud tutvuda suure hulga Lääne-Euroopa ja Skandinaavia krimisarjadega.
Film kuulub selliste põnevus- ja õudusfilmide traditsiooni, kus tegelastelt on ära võetud üks meel (nägemine, kuulmine, rääkimine), millele me tavaelus väga palju toetume, ning seejärel asetatakse nad mingisugusesse piirisituatsiooni, mille kaudu saab otsetee inimpsüühika muidu varjatud salakäikudesse.
“Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” põhineb prantsuskeelse Kanada ühe tuntuma kirjaniku Gaétan Soucy 1998. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. Romaani alusel vändatud stiilse mustvalge filmi lavastajaks on Simon Lavoie.
1930. aastad. Ühes kõledas ja muust maailmast peaaegu eraldatud Quebeci maavalduses pöördub laste elu pea peale, kui ootamatult sureb nende joodikust ja jõhkardist isa. Üksinda jäänud vennad, kellest üks hakkab endas avastama naiselikku alget, peavad tasahilju reaalse eluga harjuma ja sammhaaval saavad nii neile kui vaatajatele selgemaks perekonna häiriva loo tagamaad, milles leidub kuhjaga eksistentsiaalset traagikat ja valu.
“Pimeduses sosistaja” baseerub 20. sajandi olulisima Ameerika õudusklassiku H. P. Lovecrafti samanimelisel lühiromaanil. Teos esindab esmakordselt stiilipuhast teaduslik-fantastilist õuduskirjandust, nn kosmitsistlikku õudust. Selle põhjal tegid Sean Branney, Andrew Leman ja David Robertson 2011. aastal Hollywoodi legendaarsete õudusfilmide stiilis ekraaniteose, mis linastus edukalt festivalidel ja mille võtsid ülihästi vastu ka Lovecrafti fännid, kuna see suutis taasluua eheda 1930ndate õhustiku. 
Mythoscope-tehnikas üles võetud mustvalge linateos on tõeline maiuspala kõigile klassikalise perioodi õudusfilmi sõpradele.
“Hommikul ma ärkan ja kõrvetan end teega” on üks 1970. aastate paremaid idabloki komöödiaid ning valminud tuntud Tšehhi ulmekirjaniku ja sealse grupipsühhoteraapia pioneeri Josef Nesvadba (1926-2005) jutustuse põhjal.
Musta huumoriga lugu on sellest, kuidas endine tähtis nats Klaus Abard, kes on hoidnud end vananemisvastaste ravimitega heas vormis, plaanib ajaturismiga tegeleva ettevõtte abil naasta 1944. aasta Saksamaale ja pöörata sõja vältimatu kaotus võiduks, kinkides Hitlerile varastatud vesinikupommi koos vajalike joonistega.
“Keskpäev” on Eno Raua jutustuste „Päris kriminaalne lugu” ja „Telepaatiline lugu” motiividel põhinev film. Kriminaalsust ja telepaatiat sõna otseses mõttes filmis küll ei ole, aga ühe väikese poisi kadumise ja leidmisega on tegemist küll. Lisaks seiklustele leiavad peategelased veel midagi – nii elus kui ka iseendas.
“Nõidade koobas” põhineb viljaka ja populaarse fantaasiakirjaniku Kir Bulõtšovi („Kolmanda planeedi saladus”) jutustusel, mis eesti keeles ilmus tänavu veebruaris autori proosakogumikus „Kosmoselaevastiku agent”.
Kommunismist haaratud Maalt pärit siilisoenguga seksikas eriagent Andrei lendab kaugele planeedile, kus evolutsioon on mänginud veidraid vingerpusse. Esiteks pole seal mitte keegi kuulnud kommunismist, teiseks aga eksisteerivad külg külje kõrval üksteisega täiesti sobimatud liigid.
“Vaimude lahkaja” on populaarsel näitemängul põhineva filmi, mille on lavastanud Andy Nyman ja Jeremy Dyson ning selles saab näha ka „Kääbikust” tuttavat Martin Freemanit.
hüljatud hooldekodu valvur (Paul Whitehouse), keda tema öistel patrullkäikudel painavad häirivad nägemused; inimasustusest kaugel metsateel põrguliku autoavarii läbi teinud emotsionaalselt ebastabiilne noormees (Alex Lawther); jõukas endine pankur (Martin Freeman), keda poltergeisti kujul terroriseerib tema sündimata lapse hing. Linaloo pahaendelisus seisneb aga faktis, et kõigil kolmel vaatlusalusel tegelasel on otsene seos professor Goodmani enda eluga. Kas asjaolude uurimise käigus saab skeptikust müstik, selles on küsimus.
Enamus meist on näinud J.R.R. Tolkieni loomingul põhinevaid Sõrmuste isanda ja Kääbiku filme. Kui paljud teavad aga, et “Kääbikust” on ka varem, 1985. aastal, tehtud film?
On kahtlustatud, et stsenarist oli palgatud selleks, et sisu oleks eelkõige algallikasse võimalikult põlglikult suhtuv, lavastaja katsetas uusi, täiesti tundmatuid ja inimpsüühele võõristavaid tehnikaid ning filmikunstnik tegi võtetel konstantselt hapet. Kitši, offbeat-huumori ja uussiiruse entusiastidele läheb see film peale, kõik teised lähenegu ettevaatlikult. Bilbo Bagginsi rollis näeme Mihhail Danilovit (1937-1994), kes on mänginud ka sellistes suurfilmides nagu „Agoonia” või „Meister ja Margarita”.
Märulifilmidel on eriline koht minu südame filmiriiulil – ja seetõttu algabki nädal suure pauguga (millest kahjuks uut universumi ei saa). Muinasjutud olid esimesed lood, mida ma kuulsin ja lugesin, ning nende mõjul sirgus minust imevärki protagonist. Kui need kaks aga kokku panna, siis sünnib popkultuuri ja folkloori austajate jaoks midagi hunnitut.
1812. aastal vendade Grimmide poolt kirja pandud muinasjutt „Hans ja Grete“ on alguse saanud suure tõenäosusega keskajal, kui suure nälja ajal jäeti väetid ja nõrgad lapsed maha, ning täheldati isegi kannibalismi harrastamist (mina hukka ei mõista!). „Hans ja Grete“ ning selle erinevad motiivid on levinud Venemaal, Baltimaades, Skandinaavias ja Mandri-Euroopa põhja osas. 2013. aastal jõudis vaatajateni Tommy Wirkola väga huvitav tõlgendus sellest laialt levinud loost. Nimiosades mängivad Jeremy Renner ja Gemma Arterton. Filmis räägitakse lugu täiskasvanud Hansust ja Gretest, kellest on saanud nõiakütid, ning kelle minevikku varjutab nagu ikka saladuseloor, mis rebitakse loo lõpuks ribadeks.
Taolised edasiarendused on minu arvates teretulnud lisandus erinevate lugude kujunemisel. Me ju ei tea, kuidas muutus „Hansu ja Grete“ muinasjutt kirjapanekule eelnenud viie sajandi jooksul. Äkki viibutab 17. sajandi pulstunud habemega ätt meie suunas oma rusikat… Fiktsioon ei ole tahke, vaid vedel – nais-tondipüüdjad ja Idris Elba James Bondina tekitavad minus üksnes positiivseid reaktsioone.
Unenäod on ühed salapärased ilmingud. Nende analüüsimisele ja neile vastuste leidmisele on kulutatud mitmeid tuhandeid tunde. Inimese loomuses on vajadus kontrollida kõike, ka selliseid irratsionaalseid nähtusi nagu unenägusid. Õudusunenäod ja luupainajad on aga inspireerinud mitmeid kunstnikke, kirjanikke ja filmitegijaid, loomaks unustamatut painajalikku kunsti.
Unenägudel on kirjanduses olnud läbi aegade oluline koht, sageli paljastatakse neis kangelase tegelikud mõtted, unistused või edasine saatus. Filmi aluseks ei ole ühte kindlat lugu, aga kui teema huvitab, siis võib lugeda Kafkat, Bulgakovit, Heinsaart, Ristikivi ja luuletajatest Trakli (see nimekiri ei ole lõplik, aga need on siinposeeriva selleteemalised lemmikud). Raamatukogust leiab ka mitmeid unenägudeseletajaid ja psühholoogilisi uurimusi sellel teemal (vt. Sigmund Freud).
Nõiad ja nõidumine on väga vastuoluline teema, eriti ühiskondades, mille üheks tugevamaks alustalaks on kristlus. Arusaamatutel põhjustel valis kristlus aastsadu tagasi maarahva seast esile kerkinud ravitsejad ja ämmaemandad oma rünnakuohvriteks, erilise tähelepanu osaliseks said just naised. Ja siis meid kiusati taga ja põletati ja uputati ja tapeti. Tollel hetkel paistis, et naised on kristluse ja usumeeste kõige suuremateks vaenlasteks, mitte nende endi ürgsed ihad. Aga aastad möödusid nagu nad ikka kipuvad tegema, ja jõuamegi tänasesse päeva.
Robert Eggersi debüütfilm „Nõid“ jõudis vaatajateni juba eelmise aasta jaanuaris 2015. aasta Sundance’i filmifestivalil. Seal saatis filmi suur edu, ja nii otsustatigi seda jagada maarahvaga. Film kõneleb meile loo 17. sajandil elanud ekskommunikeeritud puritaanide perekonnast, kes on sunnitud elama kogukonnast eraldatult hirmuäratavas metsaveeres. Perekonnaga hakkavad toimuma ootamatud ja hirmutuslikud sündmused, ning lõpuks jõutakse selleni, et ühte pereliiget süüdistatakse nõidumises. Kohe kindlasti ei pea seda võtma traditsioonilise kurjade jõudude kimbutamisena, sest harva on õudusfilmis (kas ma unustasin seda mainida?) kõik nii nagu näib. Paar võtit filmi analüüsimiseks ma siiski ulatan: see võib olla teismelise tütarlapse kujunemis- ja naiseks saamise lugu; see võib olla hoiatuslugu religioossesse udusse mattunud psüühika hävingust. Filmile on etteheidetud pideva õudusetunde või hirmuefektide järjestikuse puudumist, kuid ma arvan, et õudusfilmis peab olema ka hingetõmbepause.
Kui isamaa ees on oma kohused täidetud – poliitikute naised häbistatud nende riietuse valiku tõttu – ning hangud ja tõrvikud jälle kuuri alla uut Jüriöö ülestõusu ootama seatud, siis on aeg oma vana hea soe lohk diivanil üles otsida. Kuigi tegemist on rahvusliku nädalaga, ei ole filmi soovitustel sellega midagi pistmist. Meelega või meeleta.
Scott Stewarti vändatud ja 2011. aastal kinodesse jõudnud „Preester“ on huvitav segu põnevusest, õudusest ja fantaasiast. Tegevus toimub alternatiivses maailmas, kus käib sõda inimeste ja vampiiride vahel. Sõda, mis peaks läbi olema. Sõdalasest preester (Paul Bettany) asub noore sugulase tõttu uuesti võitlema pimeduse sigidikega, aga kas tema hoogtööd päädib triumf – seda ei tohi ma teile öelda. Resultaadi peate ise järgi vaatama.
Filmi kirjeldus tundub üpris „tavapärane“ tänasel filmimaastikul. Kas pole nii?! Miks siis seda vaadata? Põhjus peitub alusmaterjalis. „Preester“ põhineb samanimelisel Hyung Min-woo manhwal (Korea koomiksil), mis on paistnud silma tugevate läänelike mõjutuste ja filigraansete illustratsioonidega. Autor lisab, et inspiratsiooni koomiksiks sai ta hoopiski arvutimängust „Blood“. Koomiks on tsipake teistsuguse tegevustikuga kui linateos (võideldakse deemonitega), ja suurema potentsiaaliga, mida kahjuks autor ei ole kunagi realiseerinud. Koomiksit meie raamatukogus ei ole, aga seda saab lugeda/vaadata selliselt leheküljelt nagu 
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 