Raamatukava

Posts Tagged ‘õudus’

„Requiem“ Netflixis

In raamatukava on 03/02/2021 at 12:40

Mulle meeldivad igasugused salapärasused ning inimloomuse kõige pimedamad ja võikamad keerdkäikude lõpus pesitsevad tupikud. Mulle meeldivad ka naispeategelastega raamatud, filmid, sarjad, kus peategelase päästmises ei osale teine sugupool (ajalooliselt naistele omistatud nimetus, aga siinkohal hoopiski meestele). Naisi on sajandeid allasurutud toodud eelkõige ettekäändeks, et igasugune tegevus soodustab emaka välja kukkumist (no tõepoolest!).

2018. aastal Netlixis ilmunud „Requiem“ on 6-osaline sari, mis algselt pidi saama ka teise hooaja, kuid kahjuks rahalistel põhjustel jäeti sinnapaika. Tegemist on eneseotsingu ja õudussarjaga, sekka hullumeelsust ja väikelinnale omaseid rõvedaid saladusi.

Peategelane Matilda (Lydia Wilson) otsustab peale oma ema tontlikku enesetappu hakata uurima oma päritolu ning avastab, et tegelikult ta ema ei olnudki ta ema ja ta ise ei olegi tema ise. Matilda on tugev karakter, kelle kindlameelsus ja sihikindlus toob kaasa palju ohvreid, kuid lõpuks leiab ta otsitud vastused. Aga kas see kõik on olnud seda väärt?

Ma ei taha eriti ära rikkuda selle imelise sarja ootamatusi, kuid seal on kesksel kohal Elizabeth I õukonna maagi John Dee leiutatud inglite keel – John Dee väitis, et inglid aitasid tal paljusid raamatuid kirjutada ja nii mitmeidki probleeme lahendada. Seetõttu sai talle osaks sajandite pikkune põlgus ja naeruvääristamine. John Dee ei olnud üksnes alkeemik, vaid tegelikult ka teadlane ja filosoof, kuid 16. sajandil ei olnud neil mõistetel kiriku jaoks erilist vahet.

Inglite keelest on kütkestavalt kirjutanud samanimelise romaani Meelis Friedenthal, kelle raamatust kirjutasin ma ammu-ammu lugemissoovituste blogisse.

Liis Pallon

“Kõhedad muinaslood” Tartu kinodes

In raamatukava on 12/12/2019 at 15:00

Multitalent Mart Sanderil on nüüd “Kõhedad muinaslood” nii filmi kui jutukogu kujul. Mart Sanderi kirjanduslik looming ise mulle suuremat muljet jätnud ei ole, aga ma tunnustan, et ta teeb ja viitsib ja on küllalt palju lugejaid, kellele ta raamatud meeldivad. Lemmi Kann kirjutas “Kõhedate muinaslugude” esitlusest Haapsalus “Mart Sander esitles HÕFFil oma „Kõhedaid muinaslugusid“” Lääne Elus, Jüri Kallas on raamatust kirjutanud nii Meie Maas (“Lugemissoovitus – Mart Sander “Kõhedad muinaslood”“) kui Reaktoris (“Raamatuarvustus: Mart Sander „Kõhedad muinaslood““).

Filmi tutvustus on pikk ja põhjalik: Mart Sanderi lühifilmidest koosnev antoloogia toob vaatajani kõhedaid lugusid minevikust ja tulevikust, armastusest ja hirmust, reaalsest ilmast ja teispoolsusest. Mängulises ja kaasamõtlemist pakkuvas fantaasiafilmis osaleb suur hulk eesti tippnäitlejaid. Deemonlik jutustaja räägib meile neli muinasjuttu täiskasvanuile. Esimeses loos „Tegelikult“ ristuvad öises mahajäätud hotellis kolme inimese teed, kes näikse jagavat nii minevikku kui olevikku. Ohtralt rahvusvahelisi preemiaid võitnud filmis mängivad Jekaterina Novosjolova, Toomas Kolk ja filmi autor Mart Sander. Teises loos „Üksilduse allikas“ armub noor külapoiss Hans (filmidebüüdi tegev Ott Salla) salapärasesse hiieallikas elavasse näkki (Lisette Pomerans) ning otsustab ta armastuse jõuga iidsest needusest päästa. Kaasa teevad Liisa Linhein, Ain Mäeots  ja teised; oma comebacki suurel ekraanil teeb vanameister Väino Puura. „Peiteaeg“ on ulmesugemetega lugu kahest uurijast (Mart Müürisepp ja Tanel Saar), kes üritavad jõuda selgusele Teise Maailmasõja aegse natside uurimiskeskuse saladustes. Filmis teevad kaasa Toomas Kolk, Lauri Pedaja ja erikülalisena Merle Palmiste. Viimane novell „Kammerteener on süüdi“ on musta huumoriga vürtsitatud agathachristielik mõrvalugu, kus kammerteenri osaks on paljastada õhtusöögi käigus mõrvarid. Peaosades Kadri Rämmeld, Vahur-Paul Põldma ja režissöör Mart Sander ise.

Kahekõhedaid filmi- ja/või lugemiselamusi!

Treiler:

Muusikavalik on seekord selline:

Tiina Sulg

“Zombieland 2: Topeltlask” praegu kinodes ja “Surnud ei sure” Elektriteatris

In raamatukava on 25/10/2019 at 15:28

Tutvustus: Kümme aastat pärast seda, kui “Tere tulemast Zombimaale” sai hitiks ja kultusfilmiks, tulid peaosatäitjad (Woody Harrelson, Jesse Eisenberg, Abigail Breslin ja Emma Stone), režissöör Ruben Fleischer (“Venom”) ja stsenaristid Rhett Reese ja Paul Wernick (“Deadpool”) kokku, et filmile järg teha.

Keset koomilist kaost, mis ulatub Valgest Majast riigi keskosani, tuleb neljal kangelasel seista vastamisi pärast esimest filmi arengu läbi teinud paljude uut liiki zombidega ja uute inimestest ellujäänutega. Kuid kõige keerulisem on neil tulla toime omaenda tüütu asendusperega.

Ma ei ole suur õudusfilmide vaataja. Tegelikult võiks isegi öelda, et õudusfilmid on need, mida kõige parema meelega üldse vaatamata jätan. Üheks suureks erandiks selles žanris on zombifilmid. Mulle ei ole nad alati meeldinud, pigem on tegu viimase paari aasta jooksul tekkinud eelistusega. Võib-olla on asi selles, et zombid on kaugelt nähtav ja äratuntav õudus, ei ole mingit ringi hiilimist ja psühholoogilist mudimist. Zombi kargab näkku ja midagi enamat ei pea ootama.

“Zombielandi” esimene film oli mõnus, koomiline, kuidagi lõõgastav. Sealt ei puudunud elavad surnud ega veri, aga filmi tempo ja meeleolu olid mulle sobivad. Tegelikult peaks selle vist üle vaatama – mul kipub filmide täpne tegevustik üsna kiiresti meelest minema. Soojenduseks soovitaks veel filmi „Rong Busanisse”, mis oli minu jaoks üks värskendavamaid ja üllatavamaid filme selles žanris. Olles harjunud aeglaselt vaaruvate ja ajusid pimesi otsivate zombidega, olid selle Lõuna-Korea filmi sprinter-zombid tõeliselt üllatavad!

Lisaks Zombielandi järjefilmile tasub silma peal hoida ja Elektriteatri kaval, sest sel on võimalus pilk peale visata Jim Jarmuschi uuele filmile „Surnud ei sure”. Ka see on zombifilm ja langeb koos “Zombielandiga” õuduskomöödiate hulka. Ei oska veel midagi täpsemat öelda, aga plaanin homme (26.10) õhtul seda vaatama minna.

Taustaks võib ka midagi lugeda. Isaac Marioni „Soojad kehad” oli üks kummalisemaid zombiraamatuid, mida ma lugenud olen. Žanriliselt langeks see zombiromantika alla, ja, jah, selline asi on tõesti olemas. Marioni raamatust on isegi film tehtud!

Mis oleks ühel oktoobrikuu õhtul veel parem kui ajud, vari ja natuke elavaid surnuid?!?

“Zombielandi” treiler:

“Surnud ei sure” treiler:

“Rong Busanisse” treiler:

Irina Möldre

“Me oleme alati lossis elanud” Apollo kinos

In raamatukava on 11/06/2019 at 14:08

Film, mida ma pole näinud, raamatu, mida ma pole lugenud, põhjal. Aga kuna viimaste aegade tele- ja kinokavad on siia blogisse sobivate filmide osas üsna ahtrad, siis ma märgin selle siin siiski ära.

Filmi tutvustus:
Õudus peidab end rahuliku maailma maski taga… Kolmeliikmeline perekond Blackwood elab nende ebatavalises kodus Vermonti lähistel. Nad elavad täielikult oma kinnises maailmas, naabrite kuulujuttudest ja kõigest eemal. Kuus aastat tagasi juhtus Blackwoodide lossis kummaline tragöödia – peaaegu et kõik selle elanikud mürgitati. Õed Merricat (Taissa Farmiga) ja Constance (Alexandra Daddario) ning nende ratastoolis onu Julian (Crispin Glover) on ainsad Blackwoodide suguvõsa allesjäänud liikmed. Äkitselt ilmub pere isoleeritud ellu nõbu Charles (Sebastian Stan), kes ähvardab suure saladuse välja rääkida. Samuti tahab Charles perekond Blackwoodide raha. Kõik ei lähe aga nii nagu Charles tahab, ta on vastakuti kahe salapärase õega. Film põhineb Shirley Jacksoni samanimelisel ja hinnatud põnevusromaanil „We Have Always Lived in the Castle“ (1962). Antud filmiversioon on raamatust esimene ja selle on lavastanud Stacie Passon.

Shirley Jacsonilt on meie raamatukogust võtta jutukogu “Just an ordinary day“, et kui mingi huvi tekkis, siis sutsuke saab maitseproovi küll.

Allpool olev kaanepildigalerii annab ehk pisut aimu, millega on tegu. Olgu muuga, kuis on, aga kaanepildid lubava lossi, kassi ja vaarikaid :)

Tiina Sulg

HÕFF 25. aprillist 28. aprillini

In raamatukava on 22/04/2019 at 08:44

Aprill on lõppemas ja see saab tähendada vaid üht: peagi toimub HÕFF! HÕFF? Jah, HÕFF, ehk Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival. Sel aastal algab üritus juba neljapäeval, 25. aprillil ja kestab kuni pühapäevani, 28. aprillini. Ja nagu ikka on toimumiskohaks Haapsalu Kultuurikeskus.

Erinevalt eelmisest aastast on selle aasta HÕFFI kavas raamatute või juttude põhjal tehtud filme vähem. Vanematele põlvkondadele võib juba tuttav olla Nikolai Miziiski jutustusel põhinev film “Kollane mask”, mis tähistab sel aastal oma 40. sünnipäeva. Eriseanss toimub laupäeval, kell 13:45 retrosaalis ning kohal on ka peaosatäitjad Olavi Antons (Saša) ja Lauri Aav (Krum).

Nostalgialaksu võivad pakkuda ka Vladimir Tarassovi animafilmid. Haapsalus jõuab ekraanile neist viis: “Kauboid linnas” (1973), „Kontakt” (1978), „Tagasitulek” (1980), “Nööp” (1982) ja „Mäekuru” (1988), millest viimane, “Mäekuru”, põhineb Kir Bulõtšovi samanimelisel lühiromaanil. Teos on ka eesti keeles olemas ning huvilised leiavad selle 2010. aastal ilmunud kogumikust “Perpendikulaarne maailm”. Animafilme saab HÕFFil minna vaatama aga nii laupäeval kui ka pühapäeval.

Uuematest filmidest saab välja tuua aga reedel linastuva thrilleri “Harpuun”. See ohtra musta huumoriga tikitud moodne kannibali(suhte)komöödia on inspireeritud Edgar Allan Poe romaanist „Arthur Gordon Pym’i lugu ”. Eesti keeles ilmus see Poe romaan 1936. aastal.

HÕFFil on filme muidugi kordades rohkem, ning huvilistel tasub kindlasti kavale pilk peale visata. Lihtsalt ülejäänud filmid on natuke vähem kirjandusliku taustaga.

Kuigi põhirõhk on filmidel, toimub HÕFFil muudki põnevat. Näiteks neljapäeval esitleb Mart Sander kultuurikeskuse raamatukogus oma uut jutukogumikku “Kõhedad muinaslood”. Laupäeval aga toimub õudusjuttude hommik Haapsalu lasteraamatukogus (Wiedemanni 11). Samas päeval toimub ka folklorist Marju Kõivupuu loeng „Kuu paistab, kooljas sõidab. Hirm ja õud eesti rahvapärimuses ehk mida kartsid (kui kartsid) vanad eestlased ja nende võsukesed” kultuurikeskuse raamatukogus.

Kellele aga meeldisid suvel toimunud kohvikute kirjandusretked siis HÕFFil toimub midagi sarnast. Nimelt viib kirjamees Olev Remsu läbi ekskursiooni “Filmilinn Haapsalu”. Kas te teadsite, et Haapsalus on vändatud kümneid filme? „Ekraanilt reaalsusse. Filmilinn Haapsalu” on esimene omataoline ekskursioon, mis avab lähemalt Haapsalu filmimaagia olemust. Ekskursioon toimub laupäeval, kell 14:00, ning pileti hinnaks on 2€. Eelregistreerimine e-aadressil hoff@poff.ee.

HÕFFil linastuvate filmidega saab lähemalt tutvuda lehel http://2019.hoff.ee/est/filmid/filmid ja üritustega lehel http://2019.hoff.ee/est/yritused-hoff

Ilusat kevadet ja HÕFFil näeme!

Jana Raidma

“Tüdruk läheb öösel üksi koju” Elektriteatris kolmapäeval, 10. aprillil kell 20.45

In raamatukava on 09/04/2019 at 19:15

Tutvustus:

Bad City. Linn, kus igasugune lootus on juba ammu kadunud. Tinamustad varjud kriibivad asfalti. Isegi kuu ei vaevu enam selle üle kumama. Pimedusest astub välja triibulise pluusiga tüdruk. Rulatav vampiir. Öö meelitab pahategudele.

See postmodernne vampiir on kõigest prii. Ta imeb narkodiilerite verd, armastab süngetel kõrvaltänavatel hulkuda, kuulab traagilist indie-muusikat ja värvib huuli tumepunaseks. Kuni kohtub Arashiga, James Deani moodi noormehega, kes kannab hoolt oma kassi ja narkomaanist isa eest ning püüab püsida õigluse poolel. Ja ühtäkki on moodne vampiir keerulise valiku ees. Armastus, surm või vabadus?

Kultusfilmi maine saavutanud teos “Tüdruk läheb öösel üksi koju” ühendab endas klassikalise õudusfilmi, Ameerika spagetivesterni ja viited tänapäeva popkultuurile. Selle omapärane musta karva maailm tõmbab vaatajat ligi nagu vampiiri suudlus. Ka filmi heliriba on verdtarretav: siin seguneb Iraani underground-rokk düstoopilise Ameerika tööstuslinna kantrimuusikaga. Film kiirgab kurjust, kättemaksu ja suurt igatsust, kuid eelkõige verejanulist iha elu järele.

Režissöör Ana Lily Amirpour

Ma ei olnud alul üldse kindel, kas see film meie Raamatukava blogisse klapib, sest tutvustuses ei ole raamatust kriimu ridagi, aga filmiplakat tekitas tugeva seose Marjane Satrapi ja tema “Persepolisega”, olgu filmi või koomiksi kujul. Lisainfot otsides tuli veel rohkem sarnasusi välja: Ana Lily Amirpour on on küll Inglismaal sündinud ja elab Ameerikas, kuid tema juured on Iraanist — samamoodi kodust kaugel iraanlane; ja teine ja veel olulisem on, et ka Ana Lily Amirpouril on filmi kõrvale samateemaline koomiks pakkuda, koguni kahes osas — “A Girl Walks Home Alone at Night #1: Death is the Answer” ja “A Girl Walks Home Alone At Night #2: Who Am I”. Eesti raamatukogudes neid pole, aga võib-olla satuvad need kunagi kusagil mujal näppu. Ana Lily Amirpouri nimi aga tasuks meelde jätta, ehk tuleb talt veel midagi huvitavat, olgu siis filmilinale või raamatukaante vahele.

Filmi muusikavalik:

Tiina Sulg

„Bird box“ Netflixis

In raamatukava on 11/02/2019 at 14:52

Ma ei olnud tükil ajal kinokavade vastu huvi tundnud, ja kui ma nüüd hiljuti nendega tutvust tegin, siis olin ma hämmastanud sellest, kui palju väärtusetut, odavat ja ajutist vaatajatele pakutase. Postiivne üllatus oli muidugi eesti filmide rohkus, millele peagi lisandub Tanel Toomi „Tõde ja õigus“.

Juba pikemat aega olen ma hoopiski kasutanud filmide ja sarjade vaatamiseks Netflixi, mis on tunduvalt praktilisem, kasutaja sõbralikum ja odavam kui senised traditsioonilised pakutud teleteenused. Netflixi vahendusel olen ma näiteks saanud tutvuda suure hulga Lääne-Euroopa ja Skandinaavia krimisarjadega.

„Bird box“ tuli välja 2018. aasta viimasel kuul väga suure kisa ja käraga. Õige pea leidsid filmist pärit pildid tee sotsiaalmeediasse meemide kujul, millel on kombeks teadlikema kasutajate puhul avada tee metavestlusteks, mis sageli viivad algmaterjalile uute tähenduste loomiseni. Filmi tegevus toimub maailma lõpu järgses ühiskonnas, kus inimeste tervemõistuslikkust ohustavad nähtamatud deemonid, kelle mõju alt pääsemiseks peavad kõik liikuma kaetud silmadega. Ajaliselt on film jaotatud kolmeks – olevikus püüab peategelane Malorie (Sandra Bullock) oma kahe lapsega põgeneda ohutusse pelgupaika, kus ootavad ees teised inimesed; minevikust tuuakse vaatajateni kaks perioodi – katastroofi algus, kui Malorie on olnud 4 kuud rase, ja sünnituse aeg, kui toimuvad pöördelised sündmused, mis selgitavad mitmeid olevikus esinevaid peategelase psühholoogilisi seisundeid. Traumasid ja pidevaid kriisiolukordasid läbi elanud inimese psüühika areng ongi filmi keskne uurimisobjekt, ja see, et žanrimääratluseks on õudusfilm, on tegelikult sekundaarne. Näitlejatest teevad kaasa lisaks Bullockile ka sellised meistrid nagu Sarah Paulson ja John Malkovich.

Film kuulub selliste põnevus- ja õudusfilmide traditsiooni, kus tegelastelt on ära võetud üks meel (nägemine, kuulmine, rääkimine), millele me tavaelus väga palju toetume, ning seejärel asetatakse nad mingisugusesse piirisituatsiooni, mille kaudu saab otsetee inimpsüühika muidu varjatud salakäikudesse.

Josh Malermani samanimeline romaan ilmus 2014. aastal, ning nagu ikka erinevad film ja raamat omavahel tuntavalt. Filmide kahjuks räägib alati ajaline piirang. Raamat on kahtlemata psühholoogiliselt sügavam ning dramaatilisema lõpuga, nii et soovitan raamatut lugeda alles peale filmi vaatamist.

Liis Pallon

HÕFF – Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival 27.-29. aprillil

In raamatukava on 25/04/2018 at 21:02

Sellel nädalavahetusel, 27.-29.  aprillil toimub Haapsalus juba 13. HÕFF – Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival. Kolme päeva jooksul tuuakse vaatajateni žanrifilmide paremik (ning ka mõndasid vanu pärleid), mida väljaspool festival Eesti kinodes kusagil näha ei saa. Festival ise kuulub Euroopa žanrikino festivalide paremikku ühendavasse organisatsiooni Méliès. Kokku näidatakse festivali jooksul üle 30 erineva filmi. Siin on lühike tutvustus seitsmest linastuvas filmist, mis põhinevad mõnel raamatul, ning võiksid ehk kirjanduse fännidele meeldida.

“Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” põhineb prantsuskeelse Kanada ühe tuntuma kirjaniku Gaétan Soucy 1998. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. Romaani alusel vändatud stiilse mustvalge filmi lavastajaks on Simon Lavoie.
1930. aastad. Ühes kõledas ja muust maailmast peaaegu eraldatud Quebeci maavalduses pöördub laste elu pea peale, kui ootamatult sureb nende joodikust ja jõhkardist isa. Üksinda jäänud vennad, kellest üks hakkab endas avastama naiselikku alget, peavad tasahilju reaalse eluga harjuma ja sammhaaval saavad nii neile kui vaatajatele selgemaks perekonna häiriva loo tagamaad, milles leidub kuhjaga eksistentsiaalset traagikat ja valu.
Kindlasti mitte klassikaline õudusfilm, pigem lummav ja tohutut pinget täis gootilik draama, kus miski pole lõpuks nii, nagu seda esmapilgul paista lastakse.
Vaata lisainfot.

“Pimeduses sosistaja” baseerub 20. sajandi olulisima Ameerika õudusklassiku H. P. Lovecrafti samanimelisel lühiromaanil. Teos esindab esmakordselt stiilipuhast teaduslik-fantastilist õuduskirjandust, nn kosmitsistlikku õudust. Selle põhjal tegid Sean Branney, Andrew Leman ja David Robertson 2011. aastal Hollywoodi legendaarsete õudusfilmide stiilis ekraaniteose, mis linastus edukalt festivalidel ja mille võtsid ülihästi vastu ka Lovecrafti fännid, kuna see suutis taasluua eheda 1930ndate õhustiku. Mythoscope-tehnikas üles võetud mustvalge linateos on tõeline maiuspala kõigile klassikalise perioodi õudusfilmi sõpradele.
“Pimeduses sosistaja” linastub HÕFFi raames eriseansina, millega soovime tutvustada 2017. aasta lõpus eesti keeles ilmunud mahukat Lovecrafti lühiproosa antoloogiat “Cthulhu kutse”. Ühtlasi on see eelsoojenduseks Lovecrafti (1890-1937) 130. sünniaastapäevale, mida tähistatakse 2020. aastal. Pärast seanssi on kõik huvilised oodatud kuulama Lovecrafti loomingu teemalist ettekannet.
Vaata lisainfot.

“Hommikul ma ärkan ja kõrvetan end teega” on üks 1970. aastate paremaid idabloki komöödiaid ning valminud tuntud Tšehhi ulmekirjaniku ja sealse grupipsühhoteraapia pioneeri Josef Nesvadba (1926-2005) jutustuse põhjal.
Musta huumoriga lugu on sellest, kuidas endine tähtis nats Klaus Abard, kes on hoidnud end vananemisvastaste ravimitega heas vormis, plaanib ajaturismiga tegeleva ettevõtte abil naasta 1944. aasta Saksamaale ja pöörata sõja vältimatu kaotus võiduks, kinkides Hitlerile varastatud vesinikupommi koos vajalike joonistega.
Vaatamata tõsisele teemale on tegemist väga mõnusa komöödiaga, kust võib leida klišeelikke tegelasi, musta huumorit, naljaviskamist Hitleri üle, nutikaid ajasõlmi ja sekeldusi äravahetatud kaksikvendadega.
Vaata lisainfot.

“Keskpäev” on Eno Raua jutustuste „Päris kriminaalne lugu” ja „Telepaatiline lugu” motiividel põhinev film. Kriminaalsust ja telepaatiat sõna otseses mõttes filmis küll ei ole, aga ühe väikese poisi kadumise ja leidmisega on tegemist küll. Lisaks seiklustele leiavad peategelased veel midagi – nii elus kui ka iseendas.
Vaatamist ja nostalgitsemist on selle filmi puhul palju. Juba toonaste lapsnäitlejate, praeguste meelelahutusstaaride – Mihkel Raud, Maria Avdjuško, Ülari Kirsipuu, Tormi Kevvai – nimekiri ajab pea sassi. „Keskpäev” ennetas mingil moel ka Lembit Ulfsaki mõned aastad hiljem valminud kultusfilmi „Keskea rõõmud”. 37 aastat pärast filmi esilinastust on paljugi muutunud, aga üks on ikka sama: meie helesinised unistused ootavad täitumist!
Vaata lisainfot.

“Nõidade koobas” põhineb viljaka ja populaarse fantaasiakirjaniku Kir Bulõtšovi („Kolmanda planeedi saladus”) jutustusel, mis eesti keeles ilmus tänavu veebruaris autori proosakogumikus „Kosmoselaevastiku agent”.
Kommunismist haaratud Maalt pärit siilisoenguga seksikas eriagent Andrei lendab kaugele planeedile, kus evolutsioon on mänginud veidraid vingerpusse. Esiteks pole seal mitte keegi kuulnud kommunismist, teiseks aga eksisteerivad külg külje kõrval üksteisega täiesti sobimatud liigid.
Puised eriefektid, pooletoobine kunstnikutöö ja väga head osatäitmised nõukogude filmikunsti viimastelt suurtelt staaridelt toimivad koos suurepäraselt, kuigi by the book ei tohiks selles filmis toimida mitte miski. Suurepärane ulme ja fantasy ristand à la Soviet Union.
Vaata lisainfot.

 

“Vaimude lahkaja” on populaarsel näitemängul põhineva filmi, mille on lavastanud Andy Nyman ja Jeremy Dyson ning selles saab näha ka „Kääbikust” tuttavat Martin Freemanit.
Paranormaalsete nähtuste detektiiv professor Phillip Goodman (Andy Nyman) on pühendanud oma elu petu-füüsika ja võltsitud üleloomulike umbluu-valdkonna vempude paljastamisele. Professori skeptiku-mõistus saab tõsiselt proovile pandud, kui tema töölauale laekuvad kolm kõhedust tekitavat seletamatut juhtumit: hüljatud hooldekodu valvur (Paul Whitehouse), keda tema öistel patrullkäikudel painavad häirivad nägemused; inimasustusest kaugel metsateel põrguliku autoavarii läbi teinud emotsionaalselt ebastabiilne noormees (Alex Lawther); jõukas endine pankur (Martin Freeman), keda poltergeisti kujul terroriseerib tema sündimata lapse hing. Linaloo pahaendelisus seisneb aga faktis, et kõigil kolmel vaatlusalusel tegelasel on otsene seos professor Goodmani enda eluga. Kas asjaolude uurimise käigus saab skeptikust müstik, selles on küsimus.
Vaata lisainfot.

 

Enamus meist on näinud J.R.R. Tolkieni loomingul põhinevaid Sõrmuste isanda ja Kääbiku filme. Kui paljud teavad aga, et “Kääbikust” on ka varem, 1985. aastal, tehtud film?
Tegemist on ühe väga imeliku telelavastusega, mis peaks olema iga kitšisõbra ja uussiiruse austaja lemmik. Kindlasti läheb sovetikääbik peale neile, kes vaatasid lapsepõlves ETVst „Leopoldi” ja „Mõmmi ja aabitsat”. Inimesed, kes seda taiest näinud, ei unusta nähtut iial ja nende õudusunenäod on uneteadlaste sõnul oluliselt jubedamad kui näiteks need, mille üle on kaevanud „Hellraiseri” vaatajad. On kahtlustatud, et stsenarist oli palgatud selleks, et sisu oleks eelkõige algallikasse võimalikult põlglikult suhtuv, lavastaja katsetas uusi, täiesti tundmatuid ja inimpsüühele võõristavaid tehnikaid ning filmikunstnik tegi võtetel konstantselt hapet. Kitši, offbeat-huumori ja uussiiruse entusiastidele läheb see film peale, kõik teised lähenegu ettevaatlikult. Bilbo Bagginsi rollis näeme Mihhail Danilovit (1937-1994), kes on mänginud ka sellistes suurfilmides nagu „Agoonia” või „Meister ja Margarita”.
Vaata lisainfot.

Jana Raidma

Filmitutvustused lühendatult HÕFFi lehelt

Stephen King Tartu kinodes

In raamatukava on 08/09/2017 at 18:29

Stepehen Kingi nime imdb.com-is sisse lüües saab kõvasti üle 200 nimetuse – tema kirjutatu on aluseks ni filmidele, telefilmidele kui seriaalidele. Muidugi on sellises hulgas nii paremaid kui kehvemaid tulemusi. Ei usu, et keegi suudaks unustada „Hiilgust” või „Shawshanki lunastust” , aga mõne kehvema puhul ei tule pealkirigi meelde. Praegu tundub meie kinodes korraga olevat üks  film mõlemast sordist.
Veel viimaseid päevi saab Cinamonis ja Apollos vaadata „Tumedat torni”  , mis tekitab huvi ja umbusku sarja lugenutes – kuidas küll mahutatakse 7 paksu raamatut pooleteisetunnise filmi sisse? Ilmselt ei mahutatagi. Ra Ragnar Novod kirjutab, et tegu pole ühegi konkreetse “Tumeda torni” raamatu ekraniseeringuga, vaid kogu raamatuseeria järjelooga, ning avaldab lootust, et film paneb inimesed ka raamatuid lugema.
Eriti hästi pole seda Ameerikas vastu võetud, ja ka siin on filmi kohta karme sõnu kirjutatud.  Oma silm on aga siiski kuningas ja igaüks otsustab ise, tavavaatajatelt olen ka häid sõnu kuulnud.
Väidetavalt peaks neid 15 asja filmi kohta teadma.

Kui te enne kloune ei kartnud, siis pärast selle filmi vaatamist ilmselt hakkate.
Cinamonis,  Ekraanis ja Apollos linastub imdb.com-is juba 8.4 pallise reitingu saavutanud „See” .  Filmil on ka alternatiivne pealkiri “It: Part 1 – The Losers’ Club”, mis viitab asjaolule, et tegu on esimese osaga. See on loomulik, sest  romaanis esines kaks narratiivi: laste esmakohtumine kloun Pennywise’iga ning kurjuse  alistamine täiskasvanuna.
Sisu kohta kirjutatakse: Seitse noort Maine’s Derrys elavat heidikut kutsuvad end Luuserite klubiks. Igaüks neist on kohalike kiusajate sihtmärgiks saanud omal põhjusel… ja nad kõik on näinud oma suurimaid hirme ellu ärkamas kujumoondajana, kelle nimeks on See.
Derry on olnud selle olendi jahimaaks linna rajamisest peale. Ta ilmub iga 27 aasta tagant maa-alusest kanalisatsioonist päevavalgele, et toituda linna laste hirmudest. Luuserite klubi koondab jõud, et ületada omaendi hirmud ja peatada tapatalgud, mis algasid vihmasel päeval, kui väike poiss paberlaevukest otsides kanalisatsiooniauku… ja otse kloun Pennywise’i käte vahele kukub.
Täispika filmina on „See”  linal esmakordselt,  1990. aastal valmis samanimeline miniseriaal, kus Pennywise’i kehastas suurepäraselt ja väga meeldejäävalt Tim Curry; seekord on rollis kiiresti tuntust koguv Bill Skarsgård.

Põhjalikult, huvitavalt ja kiitvalt kirjutab filmi ära vaadanu siin.

“It” raamat on meil raamatukogus muidugi olemas, aga praegu tuleb selle lugemiseks järjekorras oodata, nagu ikka ajal, kui raamatust film tuleb. Küll aga on saada arvukalt teisi Kingi teoseid. Lugege, te ei kahetse!

 

Kaja Kleimann

„Nõiakütid Hans ja Grete“ TV3-s esmaspäeval, 5. detsembril kell 23 ja teisipäeval, 6. detsembril kell 2.45

In raamatukava on 05/12/2016 at 13:45

hansjagreteposter Märulifilmidel on eriline koht minu südame filmiriiulil – ja seetõttu algabki nädal suure pauguga (millest kahjuks uut universumi ei saa). Muinasjutud olid esimesed lood, mida ma kuulsin ja lugesin, ning nende mõjul sirgus minust imevärki protagonist. Kui need kaks aga kokku panna, siis sünnib popkultuuri ja folkloori austajate jaoks midagi hunnitut.

hansjagreteraamat1812. aastal vendade Grimmide poolt kirja pandud muinasjutt „Hans ja Grete“ on alguse saanud suure tõenäosusega keskajal, kui suure nälja ajal jäeti väetid ja nõrgad lapsed maha, ning täheldati isegi kannibalismi harrastamist (mina hukka ei mõista!). „Hans ja Grete“ ning selle erinevad motiivid on levinud Venemaal, Baltimaades, Skandinaavias ja Mandri-Euroopa põhja osas. 2013. aastal jõudis vaatajateni Tommy Wirkola väga huvitav tõlgendus sellest laialt levinud loost. Nimiosades mängivad Jeremy Renner ja Gemma Arterton. Filmis räägitakse lugu täiskasvanud Hansust ja Gretest, kellest on saanud nõiakütid, ning kelle minevikku varjutab nagu ikka saladuseloor, mis rebitakse loo lõpuks ribadeks.

hansjagretefilmTaolised edasiarendused on minu arvates teretulnud lisandus erinevate lugude kujunemisel. Me ju ei tea, kuidas muutus „Hansu ja Grete“ muinasjutt kirjapanekule eelnenud viie sajandi jooksul. Äkki viibutab 17. sajandi pulstunud habemega ätt meie suunas oma rusikat… Fiktsioon ei ole tahke, vaid vedel – nais-tondipüüdjad ja Idris Elba James Bondina tekitavad minus üksnes positiivseid reaktsioone.

Liis Pallon

„Enne kui ärkan“ Cinamonis

In raamatukava on 16/05/2016 at 14:45

ennekuimaärkan2Unenäod on ühed salapärased ilmingud. Nende analüüsimisele ja neile vastuste leidmisele on kulutatud mitmeid tuhandeid tunde. Inimese loomuses on vajadus kontrollida kõike, ka selliseid irratsionaalseid nähtusi nagu unenägusid. Õudusunenäod ja luupainajad on aga inspireerinud mitmeid kunstnikke, kirjanikke ja filmitegijaid, loomaks unustamatut painajalikku kunsti.

„Enne kui ärkan“ on lugu mehest ja naisest (Thomas Jane ja Kate Bosworth), kes on kaotanud oma poja, ning otsustavad lapsendada poisi (Jacob Tremblay). Poisil on aga üleloomulik võime – tema unenäod saavad tegelikkuseks. Kuid nagu iga inimene omast käest teab, võivad unenäod olla nii head kui ka halvad. Mis juhtub siis, kui õudusunenäod muutuvad reaalsuseks, saad teada juba kinno minnes. Filmis on lahatud mitmeid teemasid – vanemate lein; soov kohtuda surnud lähedastega; unenägude toimemehhanismid; õudusunenägude tegelikud pahalased jne.

ennekuimaärkan1Unenägudel on kirjanduses olnud läbi aegade oluline koht, sageli paljastatakse neis kangelase tegelikud mõtted, unistused või edasine saatus. Filmi aluseks ei ole ühte kindlat lugu, aga kui teema huvitab, siis võib lugeda Kafkat, Bulgakovit, Heinsaart, Ristikivi ja luuletajatest Trakli (see nimekiri ei ole lõplik, aga need on siinposeeriva selleteemalised lemmikud). Raamatukogust leiab ka mitmeid unenägudeseletajaid ja psühholoogilisi uurimusi sellel teemal (vt. Sigmund Freud).

Filmi kohta võib lugeda IMDb-st  ja Wikipediast, kus on välja toodud ka kaks samanimelist romaani, millest kumbki ei puutu asjasse.

Liis Pallon

„Nõid“ Cinamonis ja Ekraanis

In raamatukava on 04/04/2016 at 10:34

noidfilmNõiad ja nõidumine on väga vastuoluline teema, eriti ühiskondades, mille üheks tugevamaks alustalaks on kristlus. Arusaamatutel põhjustel valis kristlus aastsadu tagasi maarahva seast esile kerkinud ravitsejad ja ämmaemandad oma rünnakuohvriteks, erilise tähelepanu osaliseks said just naised. Ja siis meid kiusati taga ja põletati ja uputati ja tapeti. Tollel hetkel paistis, et naised on kristluse ja usumeeste kõige suuremateks vaenlasteks, mitte nende endi ürgsed ihad. Aga aastad möödusid nagu nad ikka kipuvad tegema, ja jõuamegi tänasesse päeva.

Eestis on hetkel soolapuhujatel, posijatel ja nõidadel hea elu – neil on võimalik lausa arvamusliidriteks saada. Muidugi tänapäeval ei usuta, et Nastja käiks täiskuuöösel kitsedega armatsemas ja sigade seljas lendamas – ses mõttes oleme mingisuguse arengu läbi teinud. Kuid rahvas kipub ikkagi sooda propageerijaid ja teepaksu pealt ennustajaid rohkem usaldama kui kõrgharituid meditsiinitöötajaid.

noidposterRobert Eggersi debüütfilm „Nõid“ jõudis vaatajateni juba eelmise aasta jaanuaris 2015. aasta Sundance’i filmifestivalil. Seal saatis filmi suur edu, ja nii otsustatigi seda jagada maarahvaga. Film kõneleb meile loo 17. sajandil elanud ekskommunikeeritud puritaanide perekonnast, kes on sunnitud elama kogukonnast eraldatult hirmuäratavas metsaveeres. Perekonnaga hakkavad toimuma ootamatud ja hirmutuslikud sündmused, ning lõpuks jõutakse selleni, et ühte pereliiget süüdistatakse nõidumises. Kohe kindlasti ei pea seda võtma traditsioonilise kurjade jõudude kimbutamisena, sest harva on õudusfilmis (kas ma unustasin seda mainida?) kõik nii nagu näib. Paar võtit filmi analüüsimiseks ma siiski ulatan: see võib olla teismelise tütarlapse kujunemis- ja naiseks saamise lugu; see võib olla hoiatuslugu religioossesse udusse mattunud psüühika hävingust. Filmile on etteheidetud pideva õudusetunde või hirmuefektide järjestikuse puudumist, kuid ma arvan, et õudusfilmis peab olema ka hingetõmbepause.

Nõidadest ja nõiaprotsessidest on mitmeid raamatuid. Konkreetsest juhtumist kahjuks mitte.

Tõnu Karjatse on kirjutanud väga hea ülevaate siin ja IMDb-st saab lugeda siit.

Liis Pallon

„Preester“ neljapäeval, 25. veebruaril kell 21.30 Kanal 12-s, kordus laupäeval, 27.veebruaril kell 17.00

In raamatukava on 22/02/2016 at 17:42

priest2Kui isamaa ees on oma kohused täidetud – poliitikute naised häbistatud nende riietuse valiku tõttu – ning hangud ja tõrvikud jälle kuuri alla uut Jüriöö ülestõusu ootama seatud, siis on aeg oma vana hea soe lohk diivanil üles otsida. Kuigi tegemist on rahvusliku nädalaga, ei ole filmi soovitustel sellega midagi pistmist. Meelega või meeleta.

priest1Scott Stewarti vändatud ja 2011. aastal kinodesse jõudnud „Preester“ on huvitav segu põnevusest, õudusest ja fantaasiast. Tegevus toimub alternatiivses maailmas, kus käib sõda inimeste ja vampiiride vahel. Sõda, mis peaks läbi olema. Sõdalasest preester (Paul Bettany) asub noore sugulase tõttu uuesti võitlema pimeduse sigidikega, aga kas tema hoogtööd päädib triumf – seda ei tohi ma teile öelda. Resultaadi peate ise järgi vaatama.

priest3Filmi kirjeldus tundub üpris „tavapärane“ tänasel filmimaastikul. Kas pole nii?! Miks siis seda vaadata? Põhjus peitub alusmaterjalis. „Preester“ põhineb samanimelisel Hyung Min-woo manhwal (Korea koomiksil), mis on paistnud silma tugevate läänelike mõjutuste ja filigraansete illustratsioonidega. Autor lisab, et inspiratsiooni koomiksiks sai ta hoopiski arvutimängust „Blood“. Koomiks on tsipake teistsuguse tegevustikuga kui linateos (võideldakse deemonitega), ja suurema potentsiaaliga, mida kahjuks autor ei ole kunagi realiseerinud. Koomiksit meie raamatukogus ei ole, aga seda saab lugeda/vaadata selliselt leheküljelt nagu http://www.mangatown.com.

Huvitavat lugemist koomiksi ja filmi võrdlusest siit, Vikipeediast koomiksi ja filmi kohta.

Liis Pallon

„Lugude lugu“ pühapäeval, 22. novembril kell 15.30 Cinamonis

In raamatukava on 20/11/2015 at 09:41

lugudelugu1Muinasjuttude muutumisest ajas rääkisin juba varem. Nüüd räägin aga tähelepanuta jäänud muinasjuttudest. Itaalia on vaimustava kultuuripärandiga riik, millel on ka oma muinasjutud. Kahjuks viimaseid eriti eestikeelsetena lugeda ei saa. Meile kultuuriliselt lähemad sakslased ja taanlased on leidnud oma muinsjuttudega kindla koha raamaturiiulitel, kuid paistab, et itaallastele ruumi ei jätkunud. Siiski, keegi võiks selle vea parandada, ja tõlkida ära Giambattista Basile’ „Pentamerone“, mis jõudis lugejateni juba 17. sajandil. „Pentamerone“ sisaldab motiive Rapuntslist, Uinuvast Kaunitarist ja Tuhkatriinust.

lugudelugu2„Pentamerone“ kolme muinasjutu põhjal väntas filmi aga Matteo Garrone, ning kaasas projekti ka mitmeid nimekaid näitlejaid, nagu Salma Hayek, Toby Jones, John C. Reilly ja Shirley Henderson. Linale jõuab kolm harukordset ja egoistlike peategelastega lugu, kus inimlikel nõrkustel on hukutavad tagajärjed.

Soovitan „Lugude lugu“ nii fantaasia- kui ka õudusfilmide huvilistele!

Kahjuks kogumikku „Pentamerone“ tõepoolest meie raamatukogus ei leidu, kuid itaalia muinasjuttudest saab aimu väga vanast raamatust „Lõuna päikese maal“, kui vanaraamatu osakonna töötajad on nii lahked.

Filmi kohta saate teadmisi hankida siit, ja „Pentameronest“ siit.

Liis Pallon

“Dracula” esmaspäeval, 2. veebruaril kell 22.20 ETV2-s

In raamatukava on 30/01/2015 at 09:50

Miks peaks just seda, 1931. a. valminud “Draculat” vaatama?

bela5Ega mul sellele küsimusele mõistlikku vastust pole. Enda jaoks — viimasel ajal on mulle netis kolades vastu jooksnud päris palju fännikunsti. Ja see on mu meelest imetlusväärne! Nii üldises mõttes — et ilmas on nii palju andekaid inimesi — kui ka kitsamalt — just see “Dracula” ja Bela Lugosi näib olevat pälvinud fännikunstnike suurima tähelepanu. Järelikult ses filmis midagi on, mis nii paljudele nii paljude aastate takka ikkagi mõju avaldab.bela4

Filmi tutvustus:

“Dracula” (1931). Režissöör: Tod Browning, osades: Bela Lugosi, Helen Chandler.

bela3Peale rasket ja kurnavat kaarikusõitu jõuab kinnisvaramaakler Renfield lõpuks Transilvaaniasse, kus ootab ees kohtumine Londonisse maja soetada sooviva krahv Draculaga. Kuigi külaelanikud hoiatavad noormeest Dracula kohutava olemuse eest, läheb Renfield julge südamega ämblikuvõrkudest ja närilistest kubisevasse krahvi lossi lepingut sõlmima. Juba samal õhtul teeb mehe võõrustaja selgeks, et tema näol ei ole tegemist lihtsurelikuga, ja pärast Renfieldi muutmist enda ustavaks teenriks suundutakse Londonisse uute ohvrite järele…bela1

Universali stuudios vändatud varajane helifilm ”Dracula” kinnistas veel lapsekingades õudusfilmi žanri pikkadeks aegadeks kinopubliku üheks lemmikajaviiteks ja tähistab Bram Stokeri 1897. aastal ilmavalgust näinud gootiromaanist ainest võtnud vampiirifilmide suurt võidukäiku. Juba tummfilmiperioodil aktiivselt filme vändanud lavastaja Tod Browning kutsus filmi nimiosalist kehastama eksootilise välimuse ja kõnemaneeriga vähetuntud ungari päritolu teatri- ja filminäitleja Bela Lugosi, kes oli krahv Draculat edukalt mänginud varem Broadway lavalaudadel.

bela2Kuigi filmiajalugu tunneb enam kui pooletuhandet ”Dracula” ekraniseeringut, peetakse üksmeelselt parimatest parimateks sakslase Friedrich Wilhelm Murnau filmiekspressionismi stiilinäidet ”Nosferatu” (1922), kus vereimejat kehastas Max Schreck ja Browningu ”Draculat” (1931) Bela Lugosi osalusel. Mõlemale näitlejale jäi müstilise vampiiri osatäitmine edasise karjääri kuulsaimaks rolliks.”Draculast” sai hoolimata tsensorite vastuseisust depressioonijärgses Ameerika Ühendriikides suur kinohitt ja see sünnitas lähima kümne aasta jooksul mitmeid uusi filmikoletisi, mis hirmutasid publikut kuni Teise maailmasõjani.bela6

Dracula rolliga samastus Lugosi aga sedavõrd, et ta maeti 1956. aastal filmist pärineva keebiga.

Film IMDBs.

Siinse postituse pildid on pärit siit, siit, siit, siit,  siit ja siit.

Lõpupildiks katke “Vampiiritapja Buffy” sarja koomiksist “Spike – Old Times”– Spike külastamas Bela Lugosi hauda ja arvamas, et Bela Lugosi oli laval parem Dracula kui Dracula ise, stiilsem ja hirmuäratavam.

spikeoldtimes1

Tiina Sulg