Raamatukava

Posts Tagged ‘PÖFF’

“Sparksi vennad” reedel, 19. novembril kell 18.45 Elektriteatris

In raamatukava on 15/11/2021 at 13:09

Kui asnsambel “Sparks” korraga ette ei tule, siis järgnev video peaks küll kellukesed helisema panema.

Ja tegu pole ühe hiti imega, vaid 25 plaaditäit oma ajast pisut ees oleva muusikat salvestanud tänase päevani tegutseva duoga.

PÖFFi leht jutustab juurde:

Kuidas saab üks popbänd olla samaaegselt üliedukas, alahinnatud, ülimalt mõjukas ning kriminaalselt unustuste hõlma vajunud? Seda pärast umbes 50 tegutsemisaastat, 25 stuudioplaati ja 250 salvestatud laulu? Kuidas saab olla oma žanris teerajaja, kui Pet Shop Boys pole üheski intervjuus neid oma mõjutajana maininud, sellise küsimuse peale alati nina kirtsutades?

Nüüd saame vastused pea kõigile nendele küsimustele, sest selle ansambli suur fänn filmivirtuoos Edgar Wright („Shaun of the Dead“, „Hot Fuzz“) on kogunud kaamerate ette kõik omataolised fännid ning kaevanud end läbi üüratust kogusest arhiivimaterjalist, et natukenegi eemaldada salapäraloori koosluselt nimega Sparks.

Filmis saavad sõna bändi sellised suured austajad nagu Flea, Beck, Jason Schwartzman või Neil Gaiman ning Wright viib vaatajad ‒ kes muide ei pea üldse olema selle bändi austajad ega isegi mitte sellest kooslusest varem midagi kuulnud ‒ kummalisele odüsseiale läbi aastakümnete, teejuhtideks ekstsentrilised vennad Ron ja Russell Mael, kes on omalt poolt panustanud muusika värvikasse ajalukku ansambliga, mille puhul on väga suur tõenäosus, et tegu on sinu lemmikbändi lemmikbändiga… Kas on lihtsalt kokkusattumus, et „This Town Ain’t Big Enough For the Both of Us“ nägi ilmavalgust aastapäevad enne seda, kui näiteks Queen oma „Night at the Opera“ kauamängivaga rahva ette astus? Võib-olla…

Kohustuslik eelsoojendus enne seda, kui dünaamiline duo Ron ja Russell järgmisel aastal Tallinna saabub.

Film kuulub aasta parima dokumentaalfilmi Oscari soosikute hulka.

Režissöör Edgar Wright. UK, USA, 2021.

Mul on filmi suhtes hea eelaimus, sest ma kuulasin-vaatasin intervjuusid ja režissöör on ise Sparksi fänn ja tundis vendi juba enne filmimist ja vennad arvasid, et just on õige aeg see dokk ära teha ja et Edgar Wrighti filmikeel neile sobib ning külaliskõnelejaid oli üllatavalt lihtne saada, tuli ainult küsida ja ajas kokku leppida. Ja Wright lubas, et selles filmis on vaatamist nii Sparksi fännidele kui ka neile, kellest Sparksi muusika seni mööda on läinud.

Kuulake siis Sparksi ja Sparksi vendadelt mõjutusi saanud muusikuid ja Tallinnast saab kätte ka tosina aasta taguse bändi biograafia.

Üks filmiarvustus:

ja pikem intervjuu režissööriga:

Tiina Sulg

“Mephisto” esmaspäeval, 15. novembril kell 20.15 Elektriteatris

In raamatukava on 13/11/2021 at 11:04

PÖFFi lehel on filmitutvustusena kirjas järgmist:

Parima võõrkeelse filmi Oscari pälvinud „Mephisto“ lähtealus on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni vanema poja Klaus Manni (1906-1949) romaan „Mefisto“ (1936, eesti keeles 1986).

See on lugu andeka näitleja ja teatridirektori Hendrik Höfgeni (Klaus Maria Brandauer) karjäärist ja moraalsest allakäigust. Ajal, kui paljud loomeinimesed lahkuvad Saksamaalt, laskub peategelane kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on teadlik vastupidisest. Höfgenil on unistus mängida teatris Mefistofelest ja selle nimel müüb ta oma hinge.

Höfgeni prototüüp on 1930. aastate kuulus näitleja Güstaf Gründgens, Klaus Manni õe Erika mees. Filmi natsijuhis näeme sarnasust Hermann Göringiga.

Režissöör István Szabó, peaosas Klaus Maria Brandauer.
Saksamaa, Ungari, Austria, 1981

Klaus Manni “Mefistos” on see kõik ka olemas ja rohkemgi veel. Ma ei lugenud seda raamatut korralikult, sest mul on omad lugemisjärjed ootamas, aga kui kellelgi on lugemistühimik, siis need lõigud, mis mul juhtumisi raamatust ette jäid, annavad mulle kindlustunde öelda, et jah, seda raamatut võib lugeda küll, saab mõtlemisainet ja on emotsiooni ja on ajastut ja on psühholoogiat ja on karakterid ja head stiili.

Siia juurde räägiks veel seda, et Eesti Draamateatris on mängukavas Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto”. Peaosas Juhan Ulfsak ja aluseks seesama Klaus Manni teos. Lavastus on pälvinud kestvaid kiiduavaldusi, suurema jao neist on Eesti Draamateater ka oma lehele kokku kogunud, aga lisaks on üks väga tore blogipostitus Kultuuritarbija 60+ blogis ning varjunimega rõkatus “Braavo!” Teater.Muusika.Kino viimases numbris. Ja mida ma eriti esile tõstan, on selle lavastuse kavaleht. Mul on nii hea meel, et see on netist saada ja kõigile lugeda, sest siin kavas on kirjas palju enamat, kui osatäitjate nimed. Lugege seda kava!

Tiina Sulg

“Minu abikaasa lugu” laupäeval, 13. novembril kell 18.00 Athenas

In raamatukava on 11/11/2021 at 13:35

Zoltan Huber tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Filmis, mille tegevus toimub 1920ndatel, veab keskealine hollandi meremees oma küünilise äripartneriga kihla, et abiellub esimese naisega, kes astub kohvikusse, kus nad parajasti istuvad. Kapten Jakob Störr (keda kehastab esinduslik Gijs Naber) otsib õnne ning nii satub tema ellu salapärane ja stiilne Lizzy (järjekordne vapustav näitlejatöö prantsuse superstaarilt Léa Seydoux’lt), kes on kiire abiellumise mõttest lummatud. Nende kirglik afäär jõuab vaataja ette seitsmes peatükis, avades eri faase selles kassi-hiire mängu meenutavas romantilises suhtes.

Kaubalaeva kapten ei tunne end särtsaka Lizzyga väljas käies kuigi mugavalt. Laeval on ta konkreetne ja vaikne, kuid seal on tal aega mõelda. Ta kinnitab endale, et tema naisel, kes elab üksinda Pariisi korteris, on suhe oma sõbra, noore kirjaniku Dediniga (Louis Garrel). Peagi lahkuvad Störr ja Lizzy kergemeelsest Pariisist ja kolivad palju kõledamasse Hamburgi, kus hakkavad tasapisi teineteisest eemale triivima. Kapteni hirmud ja kahtlused näikse saavat ettekuulutuseks, mis lähebki täide. Siis aga viib ootamatu sündmuste pööre nende elud taas kokku.

Ildikó Enyedi grandioosne üheksas mängufilm (inglise keeles esimene) on mugandatud Ungari luuletaja Milán Füsti samanimelisest romaanist ning selles esineb ka Lendava Hollandlase legendist laenatud elemente.

Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, 2021

Ungari kirjanduse klassiku Milán Füsti (1888-1967) paljudesse keeltesse tõlgitud romaan ilmus 1990. aastal ka eesti keeles. Pehmes köites ja olematu kaanepildiga teos jäi siis suhteliselt märkamata, võib-olla on nüüd, 30 aastat hiljem just õige aeg see raamat kätte võtta, sest temaatika — armastus, armukadedus, abielu, võõrandumine, kultuurikonfliktid — on ikka aktuaalsed ja lugeda sajand tagasi keskeskkonnas tegutsevate inimeste tegemistest on hea meeldetuletus, et inimloomus ajas just väga palju ei muutu.

Tiina Sulg

 

 

„Maailma kõige ilusam poiss“ PÖFFil pühapäeval, 14. novembril kell 15:30 Athena Keskuses

In raamatukava on 09/11/2021 at 15:56

Reedel algab Pimedate Ööde Filmifestival, sel sügisel juba 25. korda. Taas võimalus näha palju uusi ja huvitavaid linateoseid!

Pühapäeval, 14. novembril linastub Athena Keskuses Rootsi dokumentaalfilm „Maailma kõige ilusam poiss“. See on Kristina Lindströmi ja Kristian Petri film Björn Andresenist), noormehest, kelle Luchino Visconti kuulutas kunagi maailma kõige ilusamaks poisiks, kui valis ta kehastama Tadziot enda filmis „Surm Veneetsias“.

Dokumentaalfilmi „Maailma kõige ilusam poiss“ treiler:

Visconti „Surm Veneetsias“ treiler:

Luchino Visconti filmi „Surm Veneetsias“ (1971) aluseks on Thomas Manni jutustus „Surm Veneetsias“ (1912). Mõlemad räägivad loo Gustav von Aschenbachist, keda vaevab kinnisidee täiuslikust ilust. Nii Manni jutustusel, kui Visconti filmilool on oma moraal. Viimasega omakorda käib aga kaasas mõtlemapanev lisalugu, mis sai osaks filmis iluideaali kehastanud noormehele reaalelus – seda „Maailma kõige ilusam poiss“ käsitlebki. Kas ja kuidas ühel 15-aastasel on võimalik end kaitsta ärakasutamise eest? Ning kui sinust on mingit pidi teatav kuvand loodud ja see ei ole tegelikust sinust, kuidas siis edasi? Kui oled millegagi kuulsaks saanud, siis aastaid hiljemgi tuntakse huvi vaid selle vastu, mitte aga mida veel ja võib-olla pareminigi oled teinud.

Dokumentaalfilm ilus olemise, kuulsuse ja ärakasutamise hinnast.

Kel rohkem huvi, siis nii Visconti filmi kui Manni raamatut saab Tartu Linnaraamatukogust laenutada.

Mai Põldaas

“Martha Cooper, tänavakunsti ristiema” kolmapäeval, 20. novembril kell 18:00 Athena keskuses

In raamatukava on 16/11/2019 at 15:18

Tutvustus PÖFFi lehel:

Selle 76-aastase hallipäise naisterahva ees teevad kraapsu kõik tänased grafitikunsti suurnimed.

Fotograaf Martha Cooper elas 1970ndatel New Yorgis kaasa grafiti sünnile, pildistades seda, mille vastu oli välja kuulutatud totaalne sõda. Tema raamatust „Subway Art“ sai grafitipiibel, mis mõjutas selle kunstivormi arengut kogu maailmas. Seda kopeeriti, ja nagu välja tuleb, ka varastati massiliselt nii poodidest kui ka raamatukogudest.

30 aastat hiljem on grafiti tähendus paljuski muutunud. Muutunud pole ainult üks – Martha ise! Nagu vanasti, järgneb ta kaameraga enda isikut varjavatele kriipajatele, et jäädvustada nende kõige väljakutsuvamaid aktsioone, vahistamist pelgamata.

Vahva portree ja ühe subkultuuri põnev dokument ühekorraga.

Tiit Tuumalu

Kui keegi seda juba teinud ei ole, saab “Subway Arti” varastada ka Tartu Linnaraamatukogust.

Sander Kaasik

“Sitapead. Teooria” esmaspäeval, 18. novembril kell 20:45 Athena keskuses

In raamatukava on 16/11/2019 at 15:06

Tutvustus PÖFFi lehel:

Vaatad ja imestad, millest kõigest annab filme teha – isegi sitapeadest. Kohtame neid iga päev – kontoris koosolekulaua taga istumas, trammis küünarnukikontakti otsimas, poe kassajärjekorras toidukäruga vihast möödasõitu tegemas, spordiklubis hantleid kergitamas jne. Nad on pugenud kõikjale ning tundub, et neid tuleb aina juurde. Sitapead keeravad meie elu tuksi, aga igal oinal on oma mihklipäev.

John Walkeri film „Sitapead. Teooria“ põhineb filosoofiadoktor Aaron Jamesi samanimelisel raamatul, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Täiesti arusaadavalt võib teemavalik esmapilgul tunduda naljakas ja isegi labane, kuid tegelikult avab film just semiootilises ja kultuurilis-filosoofilises võtmes inimeste käitumismustreid ja ühiskonnas asetleidvaid muutusi. Värskendav ja haarav dokumentaalfilm on korraga nii mõnusalt naljakas kui ka mõtlemapanev ning garanteerib vaatajatele hea tuju.

Mikk Granström

Aaron Jamesi raamatut küsi raamatukogust.

Sander Kaasik

“Saksa keele tund” esmaspäeval, 18. novembril kell 18:00 Athena keskuses

In raamatukava on 16/11/2019 at 14:13

Tutvustus PÖFFi lehel:

50 aastat pärast Siegfried Lenzi maailmakuulsa bestselleri ilmumist toob üks saksa viljakamaid režissööre, Christian Schwochow, selle raamatu muganduse viimaks kinolinale.

Tegu on ajatu ja samas Euroopale aktuaalse teemaga: mis saab siis, kui ühiskonnad loobuvad demokraatlikest põhi-mõtetest ja humanistlikest väärtustest? Siggi istub kinnipeetavana sõjajärgses Saksamaa noortevanglas ja peab kirjutama essee teemal „Rõõm vastutada“. See annab poisile võimaluse panna kirja oma sünged mälestused sõja-aastatest, kui toona 11-aastane poiss leidis end kahe tule vahelt: tema isa, lojaalne politseiinspektor Jens Ole Jepsen täitis kuulekalt valitsuse käske, samas kui Max Nansen, Siggi ristiisa ja „allakäinud“ kunstnik, võitles tuliselt natsirežiimi vastu.

Christoph Gröner

Siegfried Lenzi romaan “Saksa keele tund” ootab raamatukogus lugejaid.

Sander Kaasik

“Ja enam surm ei valitse siis” neljapäeval, 30. novembril Athena keskuses

In raamatukava on 28/11/2017 at 11:29

Tutvustus PÖFFi lehel:

Kes kirjutaski, et Dylan Thomas suri murtud südame ja räsitud hinge pärast? Steven Bernsteini film ei jäta mingit kahtlust, et see võinuks teistmoodi olla. Režissöör on võtnud endale vabaduse luua oma versioon, kinematograafilise essee suurest poeedist ja tema elust. See film on nagu omanäoline klaaspärlifilm, mis tõuseb kõrgemale konkreetsest inimesest ja tema eluloost. Omaette väärtus on selle filmi juures operaatoritöö, mis oma nõtke visuaaliga aitab avada sõnade maailma ja lisab või võtab madalamaks emotsioonide painet.

See on lugu maailma luulekunsti tõelise rokkstaari viimastest elupäevadest – peamiselt tollest kurikuulsast 1953. aasta 3. novembrist, kui parasjagu turneel viibiv Thomas end New Yorgis White Horse Tavernis koomasse joob, teatades (legendi järgi) pärast 18. viskiklaasi tühjendamist visalt, et see on vist rekord.

Aga too ohjeldamatu enesehävituslik akt on siin kõigest tagajärg, mitte põhjus. Luuletaja vaevatud meel on see, mis režissööri huvitab ja mida ta üritab ekraanile tuua, esitades seda painava kujutluste maailmana, kus segunevad olevik ja minevik, argine ja ülev.

Rohke luulega pikitud linateoses mängib teravmeelseid repliike ja filosoofilisi mõtteterasid pilduvat Thomast teine waleslane, Rhys Ifans, ja see on vaieldamatult suurroll. John Malkovich kehastab poeedi raviarsti ja teeb seda äärmiselt meeldejäävalt nagu ikka. Kohustuslik film mitte ainult luulesõpradele ja suurmeeste elulugude huvilistele.

Dylan Thomase luulet võib Paul-Eerik Rummo tõlkes lugeda kogumikust “Surmad ja sisenemised”. Filmikunstnikele on luuletaja elu tänuväärne ja ammendamatu materjal. Siin blogis on Kaja Kleimann varem soovitanud filmi “Armastuse piir” ja Sirje Suun filmi “Poeet New Yorgis”.

Sander Kaasik

“Ja siis ma lähen…” neljapäeval, 30. novembril Cinamonis

In raamatukava on 28/11/2017 at 10:13

Tutvustus PÖFFi lehel:

Jim Shepardi novellil “Project X” põhinevas filmis näeme algusest lõpuni, kuidas kahest koolipoisist kujunevad koolitulistajad. Edwin ja tema parim sõber Flake on autsaiderid nii koolis, naabruskonnas kui ka tegelikult kodus. Üheks põhjuseks on noorte vaikne ja introvertne olek, mida teised tõlgendavad luuseriks olemise märgina. Iga kannatus aga katkeb ning poisid asuvad planeerima ja läbi viima suurejoonelist koolitulistamist Flake’i isa relvakoguga.

Jim Shepardi sulest on meil raamat “The Book of Aron”. Ilmar Raagi filmide põhjal on Gerda Kordemets kirjutanud raamatud “Klass” ja “Klass: elu pärast”.

Sander Kaasik

“Igitee” esmaspäeval, 27. novembril Athena keskuses

In raamatukava on 26/11/2017 at 19:32

Hannes Aava tutvustab:

Ajalugu võib väljamõeldistestki veidram olla – seda tõestab ilmekalt Jussi Ketola lugu selles tõsielulistest sündmustest inspireeritud, Antti Tuuri samanimelisel romaanil põhinevas ajaloodraamas. Pärast kodumaale naasmist Suurest majanduskriisist räsitud USA-st otsib Ketolate perekond uut algust ning hakkab Põhja-Soomes talu pidama. Isa Jussi jääb aga silma paremäärmuslikule Lapua liikumisele, kes ühel ööl mehe nn “Igiteele” ehk Nõukogude Liidu piirivalvele üle plaanivad anda. Ootamatu põgenemise tagajärjel satub mees siiski üle piiri ning taibates, et tal pole võimalik niipea kodumaale naasta, liitub ta ühega sadadest Stalini kutsele vastanud USA-st sotsialismi ehitama tulnud kogukondadest. Aastad mööduvad, režiim muutub järjest paranoilisemaks ning peagi on selge, et lubatud sotsialismiutoopia asemel on riik muutumas eluohtlikuks terrorirežiimiks.

See AJ Annila lavastatud ja juba Soome kriitikute poolt soojalt vastu võetud emotsionaalne ajaloofilm on märgilise tähendusega nii Soome kui ka Eesti kino jaoks. Kokku kolme riigi koostööna valminud film sai rahastust nii Soome 100lt kui ka Eesti kulutagastusfondist, suur osa võttepaikadest olid Eestis ja filmis teevad kaasa mitu tuntud Eesti näitlejat, eesotsas sel aastal lahkunud armastatud Lembit Ulfsakiga, kelle jaoks see jäi viimaseks filmirolliks. Filmi peaosas särab kolmekordne Jussi-võitja Tommi Korpela, kõrvalosades teevad tugevad rollid Hannu-Pekka Björkman ja kvaliteetsarjast “Läänemaailm” ja “Võimu kants” tuntud taanlanna Sidse Babettt Knudsen.

Raamat on värskelt Ants Paikre tõlkes raamatukogus saadaval.

Sander Kaasik

„Palged, paigad” laupäeval, 25. novembril kell 17.45 Cinamonis

In raamatukava on 20/11/2017 at 15:47

Ma tegelikult ei mõelnud seda nii, et kui minu esimese tutvustatava filmi tegi verinoor naisterahvas, siis viimaseks võtan peagi 90 aastaseks saava legendaarse Agnès Varda oma, aga nii läks. Kuna Tartu ja tänavakunst on tihedalt seotud, võiks see film paljudele kodulinlastele huvi pakkuda.

Filmi  tutvustuses öeldakse:  

Kui prantsuse kino grand old lady Agnès Varda  ja tundmatu tänavakunstnik JR 
2015. aastal tutvusid, otsustasid nad kohe, et peavad koostööd tegema. Paar nädalat pärast esmakohtumist oldigi JR fotograafikaubikuga teel. Omapärase ekraanipaari eesmärgiks sai teha portreefilm Prantsusmaast ja tema inimestest, liikudes suurlinnadest eemale, pisikeste paikade maailma. Juhuslikel kohtumistel külaelanikega tehakse neist ülisuuri fotosid, mis kinnitatakse seintele ja müüridele. See on Agnès Varda ja JR ühine kirg – kujutised üldisemalt ja piltide talletamine, esitamine ning jagamine. Agnès Varda teeb seda läbi filmikunsti, JR loob vabaõhufotogaleriisid. „Me tahtsime teha filmi tavalistest inimestest. Meile öeldi, et nende lood ei ole piisavalt huvitavad. Aga teil on võimalus ise tunnistada, et on küll,“ on öelnud Varda. Üle 60 aasta režissöörina tegutsenud Agnès Varda on viimased paar aastakümmet teinud dokumentaalportreesid, milles tal endal on keskne roll. Kustumatu uudishimuga vanaproua „Järelnoppijad ja mina“ (2000) ja „Agnèsi rannad“ (2008) on toonud talle juurde uusi fänne lisaks neile, kes nautisid juba Prantsuse uue laine aegadel mängufilme vändanud režissööri varasemat loomingut. Suur austus teineteise vastu paistab välja ka JR ja Varda ekraanisuhtest, mis on samas mõnusalt aasiv ning mida ei sega poolesaja-aastane vanusevahe.

 Agnès Varda 10 parimat filmi väidetakse olevat need

Filmi „Järelnoppijad ja mina“ mõlemad osad on meie raamatukogus olemas

Natuke lugemist ja pilte JR-st ja tema kunstist leiab siit.

Tartu tänavakunstist saab laenutada näituse „Tüüpilised indiviidid : Tartu grafiti ja tänavakunst 1994-2014” kataloogi, näitus oli Tartu Kunstimuuseumis 07.11.2014-01.02.2015. 

Agnès Varda foto on pärist siit. 

Kaja Kleimann

„Vaid üks päev” reedel, 24. novembril kell 18 Cinamonis

In raamatukava on 20/11/2017 at 15:15

See on nüüd küll üks nii veider film, et seda lausa peab vaatama. Kuigi teatrilaval kehastavad näitlejad loomi kaunis sagedasti,  ei tule esimese hooga pähe ühtegi teist filmi, kus inimesed loomi mängiksid. Näitlejate nimekirjast on mulle tuttav ainult sage Euroopa filmiauhindade gala õhtujuht Anke Engelke (fotol koos Martin Baltscheitiga), kes ilmselt pole peaosas, sest mängib „teist ühepäevaliblikat”. Aga võimalik, et selles filmis eriti peaosi polegi. Märksõnaks „saksa uus kino”, aga siiski ka et „lastefilm”. Tundub, et see on midagi sellist, mis vanasti „vitamiinilaksu” alla käis. Tegemist on rahvusvahelise esilinastusega.

Sisu kohta kirjutatakse: Loomad teatavad positiivsusest pakatavale ühepäevaliblikale, kes ei tea, et tal on elada kõigest 24 tundi, et see on hoopis rebane, kel on jäänud elada vaid üks päev, ning soovivad veeta selle päeva rõõmsalt ja tegusalt koos.
Sakslasest režissöör, näitleja, kirjanik ja koomiksiautor Martin Baltscheit on teinud oma lasteraamatu järgi erakordse filmi, mille motoks võiks olla carpe diem (püüa päeva). Mänguline, poeetiline, õpetlik ja filosoofiline film nii lastele kui ka täiskasvanutele, mis paneb vaatajale südamele, et on oluline kasutada väärtuslikult meile antud aega.

Martin Baltscheit on nüüdisaegse saksa lastekirjanduse üks produktiivsemaid autoreid, kelle looming on pärjatud rohkete auhindadega ning kelle raamatute põhjal on valminud etendusi, joonisfilme, kuuldemänge ja kaks ooperit. Ainuke eesti keeles ilmunud, koostöös kunstnik Christine Schwarziga valminud „Jänese kuld” on tema loomingu üks väljapaistvamaid ja kiidetumaid saavutusi.

Intervjuud autoriga saab lugeda siit.

Kaja Kleimann

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” laupäeval, 18. novembril kell 21.15 Cinamonis

In raamatukava on 15/11/2017 at 09:58

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” (“Rumble: The Indians Who Rocked The World”)  Kanada, 2016. Režissöörid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, produtsendid: Jake Kent, Claire Mackinnon, Lisa M. RothStsenaristid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, operaator: Alfonso Maiorana.

Sandra Ashilevi tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Tihtipeale kummitavad meid küsimused nagu “kuidas moos kommi sisse sai?” või “kumb oli enne, kas kana või muna?”. “Indiaanlased, kes raputasid maailma” on vastus umbes sarnastele küsimustele, ainult et muusikamaailma, täpsemalt tänapäeval populaarse muusika alguse kohta, mille oluliseks osaks on mõneti ehk üllatuslikult indiaanlased. Kuigi tegu on peamiselt muusikadokumentaaliga, siis tegelikult heidab see film märkamatult pilgu ka sellele, millist elu elasid indiaanlased ning mida nad Ameerikas läbi elasid. See on üks võimas tõestus sellest, et miski ei suuda panna ühtegi rahvast vaikima, kui nende tahe on suurem kui tagakius. “Rumble” on mitmeid ahhaa-momente tekitav film, mis tõenäoliselt päris külmaks ei jäta ühtegi muusikahuvilist.

Selle filmi kohta ei ole mul ühtegi kommentaari — täiesti tundmatu teema ja uudne vaatenurk — aga tekitas kangesti huvi. Jah, muusikaajalugu võiks tõesti väga mitme nurga alt uurida ja tutvustada.

Uudishimu ei andnud rahu ja tegin kiire guugelduse. Muu info jätan huvilistele endile otsida, aga näitena lehekülg “Best Native American Rock Bands“, kus on selline järjestus: 1. Redbone 2. Blackfoot 3. Testament 4. W.A.S.P. 5. Blackfire 6. Indigenous 7. Steve Salas 8. Breach of Trust 9. Smooth Reign 10. Keith Secola and Wild Band of Indian. Põlisameeriklased bändide muude liikmetena on veel eraldi huvitav nimekiri…

Pala, mis on sellele PÖFFil linastuvale filmile ka originaalpealkirja andnud — Link Wray “Rumble”:

Dokumentaalfilm  Link Wrayst — “Link Wray – The Rumble Man”:

Kaasaegsetest indiaani kirjanikest ei tea ma palju, silma on jäänud Sherman Alexie, kelle raamatuid on ka meie raamatukogus —  “The absolutely true diary of a part-time Indian”  ja ” War dances“. Mõned tema luuletused on tõlgitud ka eesti keelde, n “Evolutsioon”. Aga ka see on teema, millesse tuleks kunagi korralikumalt süveneda… võttes ette näiteks sellised nimekirjad nagu “10 Native American Writers You Should Be Reading” või “20 Native American Authors You Need to Read“.

Tiina Sulg

“Ohustatud liigid” pühapäeval, 19. novembril kell 17.00 Cinamonis

In raamatukava on 14/11/2017 at 16:05

“Ohustatud liigid” (“Endangered Species”, “Espèces menacées”) Prantsusmaa, Belgia 2017. Režissöör: Gilles Bourdos, produtsent: Kristina Larsen, stsenaristid: Michel Spinosa, Gilles Bourdos, operaator: Ping Bin Lee, osatäitjad: Alice Isaaz, Vincent Rottiers, Grégory Gadebois, Suzanne Clement, Eric Elmosnino.

Katriin Kütt tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Ameerika kirjaniku Richard Bauschi lühijuttudel põhinev linateos ristab erinevaid tegevusliine, mille fookus valgustab suhteid vanemate ja nende täiskasvanud laste vahel.
Suure ansamblifilmina koondab „Ohustatud liigid“ Prantsusmaa juba nimekaid ja ka alles tõusvaid tähti. Üheskoos elustavad nad glamuurse Prantsuse Riviera teise külje, mis tõstab esile keskklassi kuuluvad kohalikud oma igapäevaste tegevuste ja läbielamistega. Filmi vaieldamatult tugevaimaks komponendiks, mis mitmest erisugusest koostisosast liidetud lugu koos hoiab, on Ping Bin Lee („Valmis armastuseks“, „Palgamõrvar“) operaatoritöö. Julge ning sihilik värvide kasutus loob meeldejäävaid ja mõjuva õhustikuga kaadreid ning on värskeks tuulepuhanguks viimases trendis, milles realismi taotlus kallutab üldise koloriidi liiga tihti monotoonsetesse toonidesse. Selle kõrval mängib kindlat rolli täpne ja kalkuleeritud filmimuusika, mis pärineb armastatud helilooja Alexandre Desplat’ („Kuninga kõne“, „Argo“) sulest.
Kattuvate narratiivide keskmes on Josephine (Alice Isaaz, „Elle“) ja tema abikaasa Tomas, keda kehastab PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis osaleva linateoses „Metsikus“ tõusev täht Vincent Rottiers („Dheepan“, „Nocturama“). Lootus õnnelikust kooselust puruneb kiirelt pärast pulmi, kui ilmsiks tuleb mehe äge temperament ja vägivaldsus. Jahenenud suhted vanematega jätavad Josephine’i ohtlikusse isolatsiooni ning olukord näib väljapääsmatu. Nende värske naaber Vincent proovib hakkama saada tõsiasjaga, et tema isepäine tütar on otsustanud pere luua kümneid aastaid vanema mehega. Vastasseis paneb nende suhted proovile ning Vincent peab leidma viisi, kuidas hoolitseda lapse heaolu eest, kes täiskasvanud inimesena teeb otsuseid, mis ei sobitu isa tõekspidamistega.

Richard Bauschi raamatuid meil raamatukogus pole, aga kui mõni kuskil ette satub, siis tahaksin täitsa proovida, mul on kuidagi tunne, et tema looming võiks mulle täitsa meeldida. Seni lepin tsitaatidega:

Tiina Sulg

 

“Poolkuu” laupäeval, 18. novembril kell 22.30 Athenas

In raamatukava on 14/11/2017 at 09:18

“Poolkuu” (“The Crescent”) Kanada, 2017. Režissöör: Seth A. Smith, produtsent: Nancy Urich, stsenarist: Darcy Spidle, operaator: Craig Buckley, osatäitjad: Danika Vandersteen, Woodrow Graves, Terrance Murray, Brit Loder, Andrew Gillis.

Maria Reinup tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Ingliskeelne sõna „marbeling“ võtab kokku tehnika, milles sulatatakse värve kokku viisil, mis loob marmorilaadse mustri. Värvide sulandumisel moodustuvad põnevad maailmad ja erakordsed mustrid ning ruumi jääb ka üllatuselementideks. See tehnika, mis oli eriti moes droogidest läbi imbunud 1970ndatel, nõuab kannatlikkust ja aega, enne kui võid paberi värvivannist välja võtta ja imetleda, kuidas silme ees avaneb midagi paeluvat, et mitte öeda imekaunist. Ei ole juhus, et just sellise tehnikaga tegeleb filmi peategelanna Beth (suurepärane roll ülinaturaalselt Danika Vandersteenilt). Tulles oma väikese pojaga peigmehe matustelt, otsustavad nad aja korraks maha võtta ja sõita oma vanasse maakoju. Beth on tuim ja väsinud, aga ta peab vastu. Ta otsib välja vanad värvid, väikelaps püüab samal ajal suure üksiku majaga kohaneda. Vaikselt tutvustatakse ema ja poja habrast maailma ning (lavastaja Seth A. Smithi enda) kaheaastane poeg Woodrow Graves on filmis nii ehe ja hea, et võrdlemisi väheste vahenditega üles võetud filmi igasugused traagel­niidid haihtuvad. Ühtäkki oledki filmis sees, kohal; ema ja lapse vahel, nendega koos rannaliival ja mujal, kui värvid kokku segunevad, moodustades uusi mustreid ja uusi, üpris tumedaid laike, mis aina kasvavad, kuni muutuvad kõikehõlmavaks teadmatuseks. Kui palju on päevi möödas saabumisest, kas on alles päev või juba õhtu ja kes on need inimkogud pimedal rannal?

Film linastub programmis “Öised värinad”.

Eelneva jutu põhjal oleks ju üsna lihtne soovitada mõnd üksikus majas toimuvat kummituslugu — n. Kate Thompsoni “Öölooma” või Susan Hilli “Naist mustas” — aga haaran hoopis kinni sõnast “marmoreerimine”. Marmoreering on ennekõike leidnud kasutust raamatutele ilusate kattepaberite tegemisel ja seda kasutatakse raamatukujunduses tänapäevalgi, n sari “Avatud Eesti raamat”, mida lugejad on kutsunud ka “see lapiline sari”. Et lugege siis mõnda lapilist raamatut :)

Tiina Sulg