Raamatukava

Posts Tagged ‘PÖFF’

“Martha Cooper, tänavakunsti ristiema” kolmapäeval, 20. novembril kell 18:00 Athena keskuses

In raamatukava on 16/11/2019 at 15:18

Tutvustus PÖFFi lehel:

Selle 76-aastase hallipäise naisterahva ees teevad kraapsu kõik tänased grafitikunsti suurnimed.

Fotograaf Martha Cooper elas 1970ndatel New Yorgis kaasa grafiti sünnile, pildistades seda, mille vastu oli välja kuulutatud totaalne sõda. Tema raamatust „Subway Art“ sai grafitipiibel, mis mõjutas selle kunstivormi arengut kogu maailmas. Seda kopeeriti, ja nagu välja tuleb, ka varastati massiliselt nii poodidest kui ka raamatukogudest.

30 aastat hiljem on grafiti tähendus paljuski muutunud. Muutunud pole ainult üks – Martha ise! Nagu vanasti, järgneb ta kaameraga enda isikut varjavatele kriipajatele, et jäädvustada nende kõige väljakutsuvamaid aktsioone, vahistamist pelgamata.

Vahva portree ja ühe subkultuuri põnev dokument ühekorraga.

Tiit Tuumalu

Kui keegi seda juba teinud ei ole, saab “Subway Arti” varastada ka Tartu Linnaraamatukogust.

Sander Kaasik

“Sitapead. Teooria” esmaspäeval, 18. novembril kell 20:45 Athena keskuses

In raamatukava on 16/11/2019 at 15:06

Tutvustus PÖFFi lehel:

Vaatad ja imestad, millest kõigest annab filme teha – isegi sitapeadest. Kohtame neid iga päev – kontoris koosolekulaua taga istumas, trammis küünarnukikontakti otsimas, poe kassajärjekorras toidukäruga vihast möödasõitu tegemas, spordiklubis hantleid kergitamas jne. Nad on pugenud kõikjale ning tundub, et neid tuleb aina juurde. Sitapead keeravad meie elu tuksi, aga igal oinal on oma mihklipäev.

John Walkeri film „Sitapead. Teooria“ põhineb filosoofiadoktor Aaron Jamesi samanimelisel raamatul, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Täiesti arusaadavalt võib teemavalik esmapilgul tunduda naljakas ja isegi labane, kuid tegelikult avab film just semiootilises ja kultuurilis-filosoofilises võtmes inimeste käitumismustreid ja ühiskonnas asetleidvaid muutusi. Värskendav ja haarav dokumentaalfilm on korraga nii mõnusalt naljakas kui ka mõtlemapanev ning garanteerib vaatajatele hea tuju.

Mikk Granström

Aaron Jamesi raamatut küsi raamatukogust.

Sander Kaasik

“Saksa keele tund” esmaspäeval, 18. novembril kell 18:00 Athena keskuses

In raamatukava on 16/11/2019 at 14:13

Tutvustus PÖFFi lehel:

50 aastat pärast Siegfried Lenzi maailmakuulsa bestselleri ilmumist toob üks saksa viljakamaid režissööre, Christian Schwochow, selle raamatu muganduse viimaks kinolinale.

Tegu on ajatu ja samas Euroopale aktuaalse teemaga: mis saab siis, kui ühiskonnad loobuvad demokraatlikest põhi-mõtetest ja humanistlikest väärtustest? Siggi istub kinnipeetavana sõjajärgses Saksamaa noortevanglas ja peab kirjutama essee teemal „Rõõm vastutada“. See annab poisile võimaluse panna kirja oma sünged mälestused sõja-aastatest, kui toona 11-aastane poiss leidis end kahe tule vahelt: tema isa, lojaalne politseiinspektor Jens Ole Jepsen täitis kuulekalt valitsuse käske, samas kui Max Nansen, Siggi ristiisa ja „allakäinud“ kunstnik, võitles tuliselt natsirežiimi vastu.

Christoph Gröner

Siegfried Lenzi romaan “Saksa keele tund” ootab raamatukogus lugejaid.

Sander Kaasik

“Ja enam surm ei valitse siis” neljapäeval, 30. novembril Athena keskuses

In raamatukava on 28/11/2017 at 11:29

Tutvustus PÖFFi lehel:

Kes kirjutaski, et Dylan Thomas suri murtud südame ja räsitud hinge pärast? Steven Bernsteini film ei jäta mingit kahtlust, et see võinuks teistmoodi olla. Režissöör on võtnud endale vabaduse luua oma versioon, kinematograafilise essee suurest poeedist ja tema elust. See film on nagu omanäoline klaaspärlifilm, mis tõuseb kõrgemale konkreetsest inimesest ja tema eluloost. Omaette väärtus on selle filmi juures operaatoritöö, mis oma nõtke visuaaliga aitab avada sõnade maailma ja lisab või võtab madalamaks emotsioonide painet.

See on lugu maailma luulekunsti tõelise rokkstaari viimastest elupäevadest – peamiselt tollest kurikuulsast 1953. aasta 3. novembrist, kui parasjagu turneel viibiv Thomas end New Yorgis White Horse Tavernis koomasse joob, teatades (legendi järgi) pärast 18. viskiklaasi tühjendamist visalt, et see on vist rekord.

Aga too ohjeldamatu enesehävituslik akt on siin kõigest tagajärg, mitte põhjus. Luuletaja vaevatud meel on see, mis režissööri huvitab ja mida ta üritab ekraanile tuua, esitades seda painava kujutluste maailmana, kus segunevad olevik ja minevik, argine ja ülev.

Rohke luulega pikitud linateoses mängib teravmeelseid repliike ja filosoofilisi mõtteterasid pilduvat Thomast teine waleslane, Rhys Ifans, ja see on vaieldamatult suurroll. John Malkovich kehastab poeedi raviarsti ja teeb seda äärmiselt meeldejäävalt nagu ikka. Kohustuslik film mitte ainult luulesõpradele ja suurmeeste elulugude huvilistele.

Dylan Thomase luulet võib Paul-Eerik Rummo tõlkes lugeda kogumikust “Surmad ja sisenemised”. Filmikunstnikele on luuletaja elu tänuväärne ja ammendamatu materjal. Siin blogis on Kaja Kleimann varem soovitanud filmi “Armastuse piir” ja Sirje Suun filmi “Poeet New Yorgis”.

Sander Kaasik

“Ja siis ma lähen…” neljapäeval, 30. novembril Cinamonis

In raamatukava on 28/11/2017 at 10:13

Tutvustus PÖFFi lehel:

Jim Shepardi novellil “Project X” põhinevas filmis näeme algusest lõpuni, kuidas kahest koolipoisist kujunevad koolitulistajad. Edwin ja tema parim sõber Flake on autsaiderid nii koolis, naabruskonnas kui ka tegelikult kodus. Üheks põhjuseks on noorte vaikne ja introvertne olek, mida teised tõlgendavad luuseriks olemise märgina. Iga kannatus aga katkeb ning poisid asuvad planeerima ja läbi viima suurejoonelist koolitulistamist Flake’i isa relvakoguga.

Jim Shepardi sulest on meil raamat “The Book of Aron”. Ilmar Raagi filmide põhjal on Gerda Kordemets kirjutanud raamatud “Klass” ja “Klass: elu pärast”.

Sander Kaasik

“Igitee” esmaspäeval, 27. novembril Athena keskuses

In raamatukava on 26/11/2017 at 19:32

Hannes Aava tutvustab:

Ajalugu võib väljamõeldistestki veidram olla – seda tõestab ilmekalt Jussi Ketola lugu selles tõsielulistest sündmustest inspireeritud, Antti Tuuri samanimelisel romaanil põhinevas ajaloodraamas. Pärast kodumaale naasmist Suurest majanduskriisist räsitud USA-st otsib Ketolate perekond uut algust ning hakkab Põhja-Soomes talu pidama. Isa Jussi jääb aga silma paremäärmuslikule Lapua liikumisele, kes ühel ööl mehe nn “Igiteele” ehk Nõukogude Liidu piirivalvele üle plaanivad anda. Ootamatu põgenemise tagajärjel satub mees siiski üle piiri ning taibates, et tal pole võimalik niipea kodumaale naasta, liitub ta ühega sadadest Stalini kutsele vastanud USA-st sotsialismi ehitama tulnud kogukondadest. Aastad mööduvad, režiim muutub järjest paranoilisemaks ning peagi on selge, et lubatud sotsialismiutoopia asemel on riik muutumas eluohtlikuks terrorirežiimiks.

See AJ Annila lavastatud ja juba Soome kriitikute poolt soojalt vastu võetud emotsionaalne ajaloofilm on märgilise tähendusega nii Soome kui ka Eesti kino jaoks. Kokku kolme riigi koostööna valminud film sai rahastust nii Soome 100lt kui ka Eesti kulutagastusfondist, suur osa võttepaikadest olid Eestis ja filmis teevad kaasa mitu tuntud Eesti näitlejat, eesotsas sel aastal lahkunud armastatud Lembit Ulfsakiga, kelle jaoks see jäi viimaseks filmirolliks. Filmi peaosas särab kolmekordne Jussi-võitja Tommi Korpela, kõrvalosades teevad tugevad rollid Hannu-Pekka Björkman ja kvaliteetsarjast “Läänemaailm” ja “Võimu kants” tuntud taanlanna Sidse Babettt Knudsen.

Raamat on värskelt Ants Paikre tõlkes raamatukogus saadaval.

Sander Kaasik

„Palged, paigad” laupäeval, 25. novembril kell 17.45 Cinamonis

In raamatukava on 20/11/2017 at 15:47

Ma tegelikult ei mõelnud seda nii, et kui minu esimese tutvustatava filmi tegi verinoor naisterahvas, siis viimaseks võtan peagi 90 aastaseks saava legendaarse Agnès Varda oma, aga nii läks. Kuna Tartu ja tänavakunst on tihedalt seotud, võiks see film paljudele kodulinlastele huvi pakkuda.

Filmi  tutvustuses öeldakse:  

Kui prantsuse kino grand old lady Agnès Varda  ja tundmatu tänavakunstnik JR 
2015. aastal tutvusid, otsustasid nad kohe, et peavad koostööd tegema. Paar nädalat pärast esmakohtumist oldigi JR fotograafikaubikuga teel. Omapärase ekraanipaari eesmärgiks sai teha portreefilm Prantsusmaast ja tema inimestest, liikudes suurlinnadest eemale, pisikeste paikade maailma. Juhuslikel kohtumistel külaelanikega tehakse neist ülisuuri fotosid, mis kinnitatakse seintele ja müüridele. See on Agnès Varda ja JR ühine kirg – kujutised üldisemalt ja piltide talletamine, esitamine ning jagamine. Agnès Varda teeb seda läbi filmikunsti, JR loob vabaõhufotogaleriisid. „Me tahtsime teha filmi tavalistest inimestest. Meile öeldi, et nende lood ei ole piisavalt huvitavad. Aga teil on võimalus ise tunnistada, et on küll,“ on öelnud Varda. Üle 60 aasta režissöörina tegutsenud Agnès Varda on viimased paar aastakümmet teinud dokumentaalportreesid, milles tal endal on keskne roll. Kustumatu uudishimuga vanaproua „Järelnoppijad ja mina“ (2000) ja „Agnèsi rannad“ (2008) on toonud talle juurde uusi fänne lisaks neile, kes nautisid juba Prantsuse uue laine aegadel mängufilme vändanud režissööri varasemat loomingut. Suur austus teineteise vastu paistab välja ka JR ja Varda ekraanisuhtest, mis on samas mõnusalt aasiv ning mida ei sega poolesaja-aastane vanusevahe.

 Agnès Varda 10 parimat filmi väidetakse olevat need

Filmi „Järelnoppijad ja mina“ mõlemad osad on meie raamatukogus olemas

Natuke lugemist ja pilte JR-st ja tema kunstist leiab siit.

Tartu tänavakunstist saab laenutada näituse „Tüüpilised indiviidid : Tartu grafiti ja tänavakunst 1994-2014” kataloogi, näitus oli Tartu Kunstimuuseumis 07.11.2014-01.02.2015. 

Agnès Varda foto on pärist siit. 

Kaja Kleimann

„Vaid üks päev” reedel, 24. novembril kell 18 Cinamonis

In raamatukava on 20/11/2017 at 15:15

See on nüüd küll üks nii veider film, et seda lausa peab vaatama. Kuigi teatrilaval kehastavad näitlejad loomi kaunis sagedasti,  ei tule esimese hooga pähe ühtegi teist filmi, kus inimesed loomi mängiksid. Näitlejate nimekirjast on mulle tuttav ainult sage Euroopa filmiauhindade gala õhtujuht Anke Engelke (fotol koos Martin Baltscheitiga), kes ilmselt pole peaosas, sest mängib „teist ühepäevaliblikat”. Aga võimalik, et selles filmis eriti peaosi polegi. Märksõnaks „saksa uus kino”, aga siiski ka et „lastefilm”. Tundub, et see on midagi sellist, mis vanasti „vitamiinilaksu” alla käis. Tegemist on rahvusvahelise esilinastusega.

Sisu kohta kirjutatakse: Loomad teatavad positiivsusest pakatavale ühepäevaliblikale, kes ei tea, et tal on elada kõigest 24 tundi, et see on hoopis rebane, kel on jäänud elada vaid üks päev, ning soovivad veeta selle päeva rõõmsalt ja tegusalt koos.
Sakslasest režissöör, näitleja, kirjanik ja koomiksiautor Martin Baltscheit on teinud oma lasteraamatu järgi erakordse filmi, mille motoks võiks olla carpe diem (püüa päeva). Mänguline, poeetiline, õpetlik ja filosoofiline film nii lastele kui ka täiskasvanutele, mis paneb vaatajale südamele, et on oluline kasutada väärtuslikult meile antud aega.

Martin Baltscheit on nüüdisaegse saksa lastekirjanduse üks produktiivsemaid autoreid, kelle looming on pärjatud rohkete auhindadega ning kelle raamatute põhjal on valminud etendusi, joonisfilme, kuuldemänge ja kaks ooperit. Ainuke eesti keeles ilmunud, koostöös kunstnik Christine Schwarziga valminud „Jänese kuld” on tema loomingu üks väljapaistvamaid ja kiidetumaid saavutusi.

Intervjuud autoriga saab lugeda siit.

Kaja Kleimann

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” laupäeval, 18. novembril kell 21.15 Cinamonis

In raamatukava on 15/11/2017 at 09:58

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” (“Rumble: The Indians Who Rocked The World”)  Kanada, 2016. Režissöörid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, produtsendid: Jake Kent, Claire Mackinnon, Lisa M. RothStsenaristid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, operaator: Alfonso Maiorana.

Sandra Ashilevi tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Tihtipeale kummitavad meid küsimused nagu “kuidas moos kommi sisse sai?” või “kumb oli enne, kas kana või muna?”. “Indiaanlased, kes raputasid maailma” on vastus umbes sarnastele küsimustele, ainult et muusikamaailma, täpsemalt tänapäeval populaarse muusika alguse kohta, mille oluliseks osaks on mõneti ehk üllatuslikult indiaanlased. Kuigi tegu on peamiselt muusikadokumentaaliga, siis tegelikult heidab see film märkamatult pilgu ka sellele, millist elu elasid indiaanlased ning mida nad Ameerikas läbi elasid. See on üks võimas tõestus sellest, et miski ei suuda panna ühtegi rahvast vaikima, kui nende tahe on suurem kui tagakius. “Rumble” on mitmeid ahhaa-momente tekitav film, mis tõenäoliselt päris külmaks ei jäta ühtegi muusikahuvilist.

Selle filmi kohta ei ole mul ühtegi kommentaari — täiesti tundmatu teema ja uudne vaatenurk — aga tekitas kangesti huvi. Jah, muusikaajalugu võiks tõesti väga mitme nurga alt uurida ja tutvustada.

Uudishimu ei andnud rahu ja tegin kiire guugelduse. Muu info jätan huvilistele endile otsida, aga näitena lehekülg “Best Native American Rock Bands“, kus on selline järjestus: 1. Redbone 2. Blackfoot 3. Testament 4. W.A.S.P. 5. Blackfire 6. Indigenous 7. Steve Salas 8. Breach of Trust 9. Smooth Reign 10. Keith Secola and Wild Band of Indian. Põlisameeriklased bändide muude liikmetena on veel eraldi huvitav nimekiri…

Pala, mis on sellele PÖFFil linastuvale filmile ka originaalpealkirja andnud — Link Wray “Rumble”:

Dokumentaalfilm  Link Wrayst — “Link Wray – The Rumble Man”:

Kaasaegsetest indiaani kirjanikest ei tea ma palju, silma on jäänud Sherman Alexie, kelle raamatuid on ka meie raamatukogus —  “The absolutely true diary of a part-time Indian”  ja ” War dances“. Mõned tema luuletused on tõlgitud ka eesti keelde, n “Evolutsioon”. Aga ka see on teema, millesse tuleks kunagi korralikumalt süveneda… võttes ette näiteks sellised nimekirjad nagu “10 Native American Writers You Should Be Reading” või “20 Native American Authors You Need to Read“.

Tiina Sulg

“Ohustatud liigid” pühapäeval, 19. novembril kell 17.00 Cinamonis

In raamatukava on 14/11/2017 at 16:05

“Ohustatud liigid” (“Endangered Species”, “Espèces menacées”) Prantsusmaa, Belgia 2017. Režissöör: Gilles Bourdos, produtsent: Kristina Larsen, stsenaristid: Michel Spinosa, Gilles Bourdos, operaator: Ping Bin Lee, osatäitjad: Alice Isaaz, Vincent Rottiers, Grégory Gadebois, Suzanne Clement, Eric Elmosnino.

Katriin Kütt tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Ameerika kirjaniku Richard Bauschi lühijuttudel põhinev linateos ristab erinevaid tegevusliine, mille fookus valgustab suhteid vanemate ja nende täiskasvanud laste vahel.
Suure ansamblifilmina koondab „Ohustatud liigid“ Prantsusmaa juba nimekaid ja ka alles tõusvaid tähti. Üheskoos elustavad nad glamuurse Prantsuse Riviera teise külje, mis tõstab esile keskklassi kuuluvad kohalikud oma igapäevaste tegevuste ja läbielamistega. Filmi vaieldamatult tugevaimaks komponendiks, mis mitmest erisugusest koostisosast liidetud lugu koos hoiab, on Ping Bin Lee („Valmis armastuseks“, „Palgamõrvar“) operaatoritöö. Julge ning sihilik värvide kasutus loob meeldejäävaid ja mõjuva õhustikuga kaadreid ning on värskeks tuulepuhanguks viimases trendis, milles realismi taotlus kallutab üldise koloriidi liiga tihti monotoonsetesse toonidesse. Selle kõrval mängib kindlat rolli täpne ja kalkuleeritud filmimuusika, mis pärineb armastatud helilooja Alexandre Desplat’ („Kuninga kõne“, „Argo“) sulest.
Kattuvate narratiivide keskmes on Josephine (Alice Isaaz, „Elle“) ja tema abikaasa Tomas, keda kehastab PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis osaleva linateoses „Metsikus“ tõusev täht Vincent Rottiers („Dheepan“, „Nocturama“). Lootus õnnelikust kooselust puruneb kiirelt pärast pulmi, kui ilmsiks tuleb mehe äge temperament ja vägivaldsus. Jahenenud suhted vanematega jätavad Josephine’i ohtlikusse isolatsiooni ning olukord näib väljapääsmatu. Nende värske naaber Vincent proovib hakkama saada tõsiasjaga, et tema isepäine tütar on otsustanud pere luua kümneid aastaid vanema mehega. Vastasseis paneb nende suhted proovile ning Vincent peab leidma viisi, kuidas hoolitseda lapse heaolu eest, kes täiskasvanud inimesena teeb otsuseid, mis ei sobitu isa tõekspidamistega.

Richard Bauschi raamatuid meil raamatukogus pole, aga kui mõni kuskil ette satub, siis tahaksin täitsa proovida, mul on kuidagi tunne, et tema looming võiks mulle täitsa meeldida. Seni lepin tsitaatidega:

Tiina Sulg

 

“Poolkuu” laupäeval, 18. novembril kell 22.30 Athenas

In raamatukava on 14/11/2017 at 09:18

“Poolkuu” (“The Crescent”) Kanada, 2017. Režissöör: Seth A. Smith, produtsent: Nancy Urich, stsenarist: Darcy Spidle, operaator: Craig Buckley, osatäitjad: Danika Vandersteen, Woodrow Graves, Terrance Murray, Brit Loder, Andrew Gillis.

Maria Reinup tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Ingliskeelne sõna „marbeling“ võtab kokku tehnika, milles sulatatakse värve kokku viisil, mis loob marmorilaadse mustri. Värvide sulandumisel moodustuvad põnevad maailmad ja erakordsed mustrid ning ruumi jääb ka üllatuselementideks. See tehnika, mis oli eriti moes droogidest läbi imbunud 1970ndatel, nõuab kannatlikkust ja aega, enne kui võid paberi värvivannist välja võtta ja imetleda, kuidas silme ees avaneb midagi paeluvat, et mitte öeda imekaunist. Ei ole juhus, et just sellise tehnikaga tegeleb filmi peategelanna Beth (suurepärane roll ülinaturaalselt Danika Vandersteenilt). Tulles oma väikese pojaga peigmehe matustelt, otsustavad nad aja korraks maha võtta ja sõita oma vanasse maakoju. Beth on tuim ja väsinud, aga ta peab vastu. Ta otsib välja vanad värvid, väikelaps püüab samal ajal suure üksiku majaga kohaneda. Vaikselt tutvustatakse ema ja poja habrast maailma ning (lavastaja Seth A. Smithi enda) kaheaastane poeg Woodrow Graves on filmis nii ehe ja hea, et võrdlemisi väheste vahenditega üles võetud filmi igasugused traagel­niidid haihtuvad. Ühtäkki oledki filmis sees, kohal; ema ja lapse vahel, nendega koos rannaliival ja mujal, kui värvid kokku segunevad, moodustades uusi mustreid ja uusi, üpris tumedaid laike, mis aina kasvavad, kuni muutuvad kõikehõlmavaks teadmatuseks. Kui palju on päevi möödas saabumisest, kas on alles päev või juba õhtu ja kes on need inimkogud pimedal rannal?

Film linastub programmis “Öised värinad”.

Eelneva jutu põhjal oleks ju üsna lihtne soovitada mõnd üksikus majas toimuvat kummituslugu — n. Kate Thompsoni “Öölooma” või Susan Hilli “Naist mustas” — aga haaran hoopis kinni sõnast “marmoreerimine”. Marmoreering on ennekõike leidnud kasutust raamatutele ilusate kattepaberite tegemisel ja seda kasutatakse raamatukujunduses tänapäevalgi, n sari “Avatud Eesti raamat”, mida lugejad on kutsunud ka “see lapiline sari”. Et lugege siis mõnda lapilist raamatut :)

Tiina Sulg

“Hectori õnneotsingud” reedel, 10. märtsil kell 22.30 ETV-s

In raamatukava on 08/03/2017 at 12:55

Loo peamise teema saame teada juba puhtalt filmi pealkirja lugedes. Hector on mees, kes otsib õnne. Täpsemini on tegu psühhiaatriga, kes ühel hetkel taipab, et on täielikult tüdinenud oma igapäevaelust. Nii algavadki tema õnneotsingud — rännak, mille lõpuks sooviks ta teada, mis siiski inimesed õnnelikuks teeb.

Film põhineb prantsuse psühhiaatri ja kirjaniku François Lelord’i 2002. aastal ilmunud samanimelisel raamatul. Ekraniseering jõudis kinoekraanidele 2014. aastal, režisööriks Peter Chelsom, osades Simon Pegg, Rosamund Pike, Christopher Plummer jt. Samal aastal kuulus ta ka PÖFFi kavva.

Filmimuljeid: kultuuritarbija60+ , Nähtud ja nägemata , Pilleriini avalik internetielu , Ralfi nurk .


Irina Möldre

„Lugude lugu“ pühapäeval, 22. novembril kell 15.30 Cinamonis

In raamatukava on 20/11/2015 at 09:41

lugudelugu1Muinasjuttude muutumisest ajas rääkisin juba varem. Nüüd räägin aga tähelepanuta jäänud muinasjuttudest. Itaalia on vaimustava kultuuripärandiga riik, millel on ka oma muinasjutud. Kahjuks viimaseid eriti eestikeelsetena lugeda ei saa. Meile kultuuriliselt lähemad sakslased ja taanlased on leidnud oma muinsjuttudega kindla koha raamaturiiulitel, kuid paistab, et itaallastele ruumi ei jätkunud. Siiski, keegi võiks selle vea parandada, ja tõlkida ära Giambattista Basile’ „Pentamerone“, mis jõudis lugejateni juba 17. sajandil. „Pentamerone“ sisaldab motiive Rapuntslist, Uinuvast Kaunitarist ja Tuhkatriinust.

lugudelugu2„Pentamerone“ kolme muinasjutu põhjal väntas filmi aga Matteo Garrone, ning kaasas projekti ka mitmeid nimekaid näitlejaid, nagu Salma Hayek, Toby Jones, John C. Reilly ja Shirley Henderson. Linale jõuab kolm harukordset ja egoistlike peategelastega lugu, kus inimlikel nõrkustel on hukutavad tagajärjed.

Soovitan „Lugude lugu“ nii fantaasia- kui ka õudusfilmide huvilistele!

Kahjuks kogumikku „Pentamerone“ tõepoolest meie raamatukogus ei leidu, kuid itaalia muinasjuttudest saab aimu väga vanast raamatust „Lõuna päikese maal“, kui vanaraamatu osakonna töötajad on nii lahked.

Filmi kohta saate teadmisi hankida siit, ja „Pentameronest“ siit.

Liis Pallon

„Eva ei maga“ teisipäeval, 17. novembril kell 18.15 Cinamonis

In raamatukava on 17/11/2015 at 08:00

evaeimagaposterEva Perón (hüüdnimega Evita) oli erakordne naine Argentina ajaloos – olles töölis- ja naisliikumise särav eestvedaja üpris konservatiivsel ajahetkel. Tänu oma tegevusele sai Evitast ajapikku osa argentiinlaste kultuurilisest ja poliitilisest identiteedist. Peale surma 1952. aastal palsameeriti Evita eesmärgiga rajada tema jaoks monumentaalne hauakamber, kus teda saaksid kõik leinajad ja austajad vaatamas käia, kuid 1955. aasta riigipöörde käigus läks Evita keha kaduma. 20 aastat hiljem jõudis Evita lõpuks kodumaalne tagasi. Ning sellest jutustabki „Eva ei maga“.

Pablo Agüero neljas täispikk film on pühendatud sisepoliitiliselt kuumaverelisele Argentinale, ning selle riigi ühele olulisemale poliitikule — Eva Perónile. Linateoses kujutatakse 22 aastat peale Evita surma erinevate tegelaste silme läbi, kellele Evita on tugevat mõju avaldanud.

Filmi peetakse käesoleva aasta PÖFFi täheks.

puhaevitaEvitast on vändatud filme ja muusikale, kuid kirjutatud ka eluloo- ja ilukirjanduslikke raamatuid, mida saab laenutada ka Linnaraamatukogust. Üks huvitavamaid viimastest on Tomás Eloy Martínezi „Püha Evita“, mis kattub mõningal määral ka filmi tegevuskäiguga.

Filmi kohta lisalugemist ikka IMDb-st  ja Evita kohta Vikipeediast.

Liis Pallon

 

“Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” pühapäeval, 30. novembril kell 21.45 Ekraanis

In raamatukava on 26/11/2014 at 13:02

sajaaastane filmÜhtpidi ei ole seda filmi suurt mõtet soovitada, sest seanss on välja müüdud, teistpidi jälle, selleaastasest PÖFFi programmist on see just see film, mis hiljem ka tavakinolevisse jõuab ning selle fimi nime võiks igaks juhuks endale meelde jätta, ja kolmandat pidi – raamatut, mille põhjal see fim on tehtud, Jonas Jonassoni “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” , tasub igal juhul lugeda.

Raamatust muljetajaid on päris palju:

* Jaan Martinson Õhtulehes
* Tiina Tarik Lugemissoovituse blogis
* Liivi Tuuling Viimsi raamatukogu blogis
* Aime Miil Viimsi kooli raamatukogu bogis
* Piret Targamaa oma blogissajaaastaneraamat
* Mae Lender oma blogis
* Maaris Aas oma blogis
* Linda Järve oma blogis
* Triinu Univer Blogistaja blogis
* Kolm Loterii blogis
* Bukahooliku blogis
* Merleke Südamelähedase blogis
* Piparmynta oma raamatuliiuli blogis
* Kiiks kuubis oma lugemisarhiivis
* Lugemislaua blogis
* Sehkendaja blogis
* Futulandi blogis
* Tõnise lugemispäevikus
* Blogis Veerand loetud lugudestvanaprouraamat

Filmimuljeid on seni napivõitu, vaid Diana Nähtud-nägemata blogis ja Jaanus Noormetsa tutvustus PÖFFi lehel.

Kuulu järgi sobida selle raamatuga hästi paari Catharina Ingelman-Sundbergi “Vanaproua, kes röövis panka”, millest Jaan Martinson on jõudnud kirjutada siin.

Tiina Sulg