1939. aastal muutus maailm tagasipöördumatult, kadus Lääne maailma naiivsus ning aduti, et rahvuslik äärmuslus võib muutuda üleöö eluohtlikuks miljonitele inimestele. Millegi pärast on pea 80 aastat hiljem inimeste kollektiivne mälu tuhmunud ning toimub samasuguste hirmutamistaktikate ja egotsentriliste loosungite süüdimatu levitamine, mis viisid Euroopa 20. sajandi keskpaigas häbiväärsesse olukorda. Ja millegi pärast on Eestis saanud aastakümneid tegutseda alaväärsus kompleksi all kannatavad animalistlikult agressiivsed neonatsid, kes on endale pununud pesa ka meie armsasse kodulinna. Kui II maailmasõja õppetunnid on mälust kustutatud ja tavaelus ei nähta äärmusluses ohtu, siis tuleb õppust võtta kunstis kujutatud näidetest.
Kui sellised filmid nagu „Romper Stomper“ ja „American History X“ on meeldinud, siis imponeerib suure tõenäosusega ka „Green Room“. Kõik kolm filmi lähenevad neonatsionalismile erineva nurga alt, kuid kõigis neis on ühtemoodi kajastatud ideoloogilise liikumise äärmine agressiivsus ja enesehävitajalikkus. „Green Room“ on Jeremy Saulnieri alles kolmas täispikk mängufilm, milles teevad kaasa Patrick Stewart, Anton Yelchin ja Imogen Poots. Vaatajateni tuuakse lugu ühest punkbändist, mis esinemisjanus jõuab otsapidi keset metsa asuva neonatside klubini. Kui neonatsid esindavad paremäärmuslust, siis punkarid tavaliselt vasakäärmust – ning nende kahe ääremaadel uitavate ideoloogiate kohtumine ei lõppe kohe kindlasti roosamannavahuse pidžaamapeoga. Laadige relvad, ihuge noad ja teritage hambad, ees ootab väga põnev slasher!
Filmi stsenaariumi kirjutas Jeremy Saulnier ise, nii et raamaturiiulist seda lugu ei leia. Üleüldse on väga raske leida kriitilist lähenemist rahvusäärmuslusele, kuid siin tuleb appi eesti ajakirjandus – tehke lahti Postimees, ning seal on küll ja veel selleteemalisi arvamuslugusid ja artikleid. Punkaritest on aga kirjutanud põhjalikumalt Tõnu Trubetsky.
Lisaks filmi kohta IMDb-st ja Wikipediast.
Liis Pallon