„Leonhard Lapin. Protsess“ laupäeval, 12. novembril kell 14:50 ETV-s

Tutvustus telekavas. 1950. aastate Lõuna-Eesti alevipoisi elu-, võitlus- ja loomevaim on kange ning temast kujuneb Nõukogude Eesti võimsaim avangardist, keda iseloomustavad produktiivsus, loovus ja kirglikud suhted. Legendaarse kunstniku ja arhitekti hoog ei ole raugenud tänaseni – pigem vastupidi! Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on ta just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Autor-stsenarist Margit Mutso, montaažirežissöör Kalle Käärik, produtsent Eros Brambat, tootja AD Oculos Film OÜ.

Selle aasta veebruarikuus lahkus meie seast 74-aastasena Eesti arhitekt, kunstnik ja arhitektuuriajaloolane Leonhard Lapin (29.12.1947-28.02.2022).

„Eluratas on aga Leonard Lapinil olnud täis pulbitsevat elu ning loomingut –arhitektuuri ka kujutavat kunsti, poeesiat ja publitsistikat, näituse-ja kirjastustegevust, professoriametit Tallinna, Tartu ja Helsingi ülikoolides.”

Arhitekt Toomas Rein raamatus „Arhitektuur lõpmatuseni : Leonhard Lapini kujunemine ja olemine arhitektuuris” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2007), lk 6

Margit Mutso 2020. aasta filmis on põhirõhk siiski Leonhard Lapinil kui arhitektil, kuigi tihti kandusid kunstis esindatud teemad ka omakorda arhitektuuri (nt 1970-ndatel loodud ühe kuulsama graafikaseeria, nn „masinate seeria”, mõju on tunda sama perioodi villade projektide arhitektuuris, tasub vaadata näiteks Villa Valeri I projekti raamatus „Arhitekt Leonhard Lapin : töid aastast 1970-1996” ) ja ka vastupidi.

„Sümpaatia 20. saj. esimese poole avangardi vastu mõjutas nii Lapini arusaama arhitektuurist kui ka maali- ja graafikaalast loomingut. Viimastes realiseeris ta küllalt sageli ka oma arhitektuurseid ideid, sest noortel andekatel arhitektidel oli enda realiseerimiseks tegevarhitektina tol ajal minimaalselt võimalusi: vanem, sageli tänu poliitilise karjäärile juhtpositsioonile tõusnud põlvkond valvas kiivalt, et andekad noored rivaalid mõjule ei pääseks.”

Anu Liivak Leonhard Lapinist raamatus „Eesti kunstnikud. 1 = Artists of Estonia” (Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 1998), lk 82

Noored ja vihased arhitektid ehk Tallinna kool olid peamiselt 1970. aastate alguses ERKI (Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi) lõpetanud arhitektid Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Avo-Him Looveer, Ülevi Eljand jt. Nende seltskonnas olid sagedased külalised ka teiste valdkondade (nt kunst, kirjandus, teadus jne) ärksamad tegijad. Leonhard Lapin oli oma elu jooksul pidevas suhtluses ja koostöös väga erinevate inimestega, kellest mõned on jõudnud ka tema raamatusse „Olejad ja minejad : mälestusi ja mõtisklusi” (Eesti Keele Sihtasutus, 2015).

Tulles tagasi filmi juurde, siis soovitan osaleda Karlova-Ropka raamatukogus (Tehase 16) 30. novembril kell 17.30 toimuval teemaõhtul „Majad, mida me armastame” , kus on külas filmi looja ning mitmete arhitektuurialaste trükiste, arvamuslugude ja saadete autor Margit Mutso.

Klaari Tamm

„Agatha Christie müsteerium David Suchet’ silmade läbi‟ laupäeval, 10. septembril kell 23.50 ETV2-s

Hercule Poirot on Inglise krimileedi Agatha Christie loomingu üks kuulsamaid detektiive ja David Suchet on vaieldamatult kuulsaim Hercule Poirot´ visuaalne kehastus. Selles tunniajases lühidokumentaalis võtab Poirot´ kehastus ette aga autori enda, külastades Christie sulejooksu inspireerinud paiku ja vesteldes inimestega, kel on selle maailmakuulsaks saanud kirjanikuga isiklik seos või kes on temast raamatuid kirjutanud. Filmi tutvustus lubab muuseas, et Suchet „otsib seoseid kirjaniku elu ja tema loomingu vahel ning avastab nii mõndagi uut või salapärast selle maailmakuulsa krimikirjaniku kohta.‟ Film on valminud 2013. aastal.

Eesti keeleski on lisaks Agatha Christie ilukirjanduslikule loomingule lugemiseks saadaval mitu biograafilisema suunitlusega teost. Kopsakaim ja kõige põhjalikum neist on ilmselt 1996. aastal Laine Hone tõlkes ilmunud Agatha Christie autobiograafia „Minu elu lugu‟. Värskeim on aga 2022. aasta Liisi Lees-Leesma tõlgitud ja mitmeid ajaloolisi isikuid käsitlevaid teoseid avaldanud Marie Benedicti „Agatha Christie kadumine‟.

Raamatu tutvustusest: „1926. aasta detsembris läheb kaduma Agatha Christie. Politsei leiab naise tühja auto sünge ja sügava järve kallakult. Ainsaks vihjeks on ta auto rehvijäljed ja maha jäetud kasukas, mis on külma ööd arvestades väga kummaline. Abikaasal ja tütrel pole Agatha asukohast aimugi ja nii asub kogu Inglismaa lootustandva krimikirjaniku jälgi ajama. Üksteist päeva hiljem ilmub ta taas välja, sama müstiliselt nagu kadus, väites, et tal on mälukaotus ja seepärast ei oska ta anda mingeid selgitusi äraoldud aja kohta. Nende üheteistkümne päeva mõistatus on seniajani lahendamata.‟

2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud Andrew Normani „Agatha Christie: lõpetatud portree‟ sissejuhatuses öeldakse samuti, et peamiselt pööratakse ka selles teoses tähelepanu 1926. aasta detsembrikuule, kui Agatha 11 päevaks kadus. Tegelikult räägitakse raamatus palju ka tema lapsepõlvest, mis oli „liiga turvaline‟ ega valmistanud teda reaalseks eluks ette. Samuti tema suhetest ema, mehe ja tütrega ja muidugi loomingust. Eelkõige on keskendutud just kuulsa kirjaniku hingemaailma avamisele ja psühholoogilistele aspektidele. Muu hulgas visatakse õhku küsimus, kas see 11-päevane kadumine oli ikka ehtne või vaid lihtsalt nutika naise reklaamitrikk. Ja tõeline fänn võib ehk ka veidi pettuda, saades teada, miks Agatha üldse peamiselt kirjutas.

Lisaks on Agatha Christie inspiratsiooni andnud ka ilukirjanduslikeks teosteks. 2021. aastal eestindatud „Kaksikportree‟ autor Agneta Pleijel külastas kevadel ka Prima Vistat. Selles teoses maalib samuti reaalselt eksisteerinud kunstnik Oskar Kokoschka Agatha Christiest portreed. Taustaks toimuvad jutuajamised, mille käigus mõlemad lahkavad avameelselt elu olulisimaid teemasid. See küllaltki õhuke raamatuke tasub kindlasti avastamist. Lisaks on 1994. aastal eesti keeles ilmunud Kathleen Tynani „Agatha Christie´ mõistatus‟, mida võib pidada eeltoodud müstilise detsembrisündmuse ilukirjanduslikku vormi valamise katsetuseks.

Ja viimasena tuleb ehk nii mõnelegi üllatusena, et krimikuninganna on ka muid žanre viljelenud. Pseudonüümi Mary Westmacott all on ta kirjutanud kuus armastusromaani, millest „Lõpetamata portree‟ ilmus eesti keeles 2022. aasta aprillis. Seda romaani on peetud väga isiklikuks ja peategelast Celiat samastatakse Agatha Christie endaga.

Seega, kui olete siiani piirdunud vaid Christie krimiloominguga, jagub loodetavasti avastamist kuhjaga ja filmi tasub ka vaadata.

Aimi Tedresalu

„Vaino Vahingu päevaraamat“ Tartu Elektriteatris laupäeval, 26. märtsil kell 17:15

Veebruari keskpaigast saadik saab valitud kinodes vaadata Rainer Sarneti lavastuslikku dokumentaalfilmi kirjanikust ja psühhiaatrist Vaino Vahingust.

Filmi treiler:

Filmi ametlikus tutvustuses seisab: „Mis päästab – kunst või mäng –, kui armastus on suurim piin? Kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing pidas aastatel 1968–1984 päevaraamatut, kirjutades Tartu kultuurielust, armuseiklustest, boheemlikest olengutest ja vaimsetest otsingutest. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piiride ületamine. Kunsti ja elu vahele ta piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. See oli tema kuulus Spiel ehk mäng. Disharmooniast inspiratsiooniallikat tehes tundis ta hirmu end armastuses kaotada. Tema päevaraamatut läbib idee ohverdada kunsti nimel elu. Kas see aga on üldse võimalik või tuleb püüda kõigepealt armastada? Rainer Sarneti lavastuslik dokumentaalfilm üritab valgustada neid salakavalaid musti auke, mille serval Vahing balansseeris, mis teeb ta inimlikuks ja muudab tema loomingu võluvaks.“

Vastuolulised isikud tekitavad ikka vastakaid arvamusi, tõlgendusi, suhtumisi. Enda kaaslastest ja kaasaegsetest arvame tavaliselt, et neid teame ja tunneme, kuid kui palju on see tegelikult võimalik, kes seda teab! Tekivad jutud ja legendid, mõnikord lastakse need liikvele ka teadlikult ja meelega. Rainer Sarnet on üks põnevaid kaasaegseid filmitegijaid ja kindlasti tasub see film ühest legendaarsest tartlasest ühel kultuurihuvilisel tartlasel järgi vaatamist. Film ilmselt lükkab mõtted liikuma mitmes suunas ja muuhulgas võib tekitada huvi ka päevaraamatuid endid lugeda või sirvida. Tartu Linnaraamatukogust saab neid laenutada: „Päevaraamat I“ (1968-1973)  ja „Päevaraamat II“ (1974-1984), nagu ka teisi Vaino Vahingu teoseid.

Huvilistele veel viiteid: režissöör Rainer Sarnet ja näitleja Üllar Saaremäe külas saates OP.

Mai Põldaas

“Mephistopheles” Elektriteatris esmaspäeval, 18. jaanuaril kell 21.00

Manfred Vainokivi on oma Linnar Priimäest jutustva dokumentaalfilmi algideest kirjutanud nii: “See juhtus mõned aastad tagasi Santiago de Compostelas, maalima vanimas hotellis. Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud, kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas, kuidas maakoor üldse suudab nii rumalat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles: “Manfred, sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha. Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise. Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama filmi sisu, mis oleks sama mõttetu tegu nagu puändi ärarääkimine enne veel, kui anekdoot kõlanud on. Ütlen ainult niipalju, et see film on revanšiks kõikide nende kibedat sõnade eest, mida ma enda aadressil kuulama olen pidanud. Või nagu Goethe “Faustis” kirjutab: “Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.””

Kogu juttu saab lugeda siit. Lühidalt on filmist kirjutanud Iris Peil siin ning pikem artikkel Toomas Järvetilt on siin.

Eks Linnar Priimägi paras trikster ole, aga kirja on ta saanud nii mõndagi huvitavat:

• Ariklite-esseede kogumikud:

“Inimese foto” (2020), “Inimese ilu : kümme esseed” (2020), “Kommentaarium : kultuurikommentaare aastaist 1994-1996” (1997), “Luule ja tõde” (2019), “Minu Goethe” (2018), ” Minu sekundid : protokoll 2019” (2020), “Mälestusi Euroopast” (1995)

• Doktoritöö:

“Klassitsism. I osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005), “Klassitsism. II osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005) “Klassitsism. III osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005)

• Reklaami ja propagandat lahkavad teosed:

“Propaganda sõnastik” (2011), “Propagandasõda : teooria ja praktika” (2015), “Reklaamikunst” (1998), “Reklaam & imagoloogia : mõistevara” (2007) “Reklaam & propaganda : mõistevara” (2008)

• Luulekogu:

“Kelle tee on varjul” (2005)

Tiina Sulg

“David Vseviov. Mineviku mõtestaja” teisipäeval, 26. mail kell 20:00 ETVs

Uue portreesarja pilootsaade kingib vaatajaile võimaluse õnnitleda Eesti üht parimat mineviku mõtestajat David Vseviovi tema 70. Sünnipäeval. (ETV)

Tuntud ja armastatud ajaloolane David Vseviov saab 27. mail 71-aastaseks, seega on paslik päev enne seda vaadata 2019. aastal esilinastunud dokumentaalfilmi, mis pühendati talle tema juubeliks. Dokumentaalfilmi kõrvale on pakkuda ka rohkelt lugemist — näiteks elulooraamatut tema kahes esimesest elunädalast, kus autor põimib reaalsust ja fiktsiooni, ning omamoodi parodeerib veel hiljuti nii populaarset elulugude kirjutamist. Stiilselt minimalistliku kaanekujundusega “Elulugu: kaks esimest nädalat” räägib igasuguste asjakohaste kõrvalpõigetega loo ajavahemikust 1949. aasta 27. maist kuni sama aasta 9. juunini. Stiil on vseviovlikult muhe ja rahulik, lisades ajaloolises mõttes küllaltki traagilisse ajajärku kuhjaga inimlikku huumorit ja mõistmist.

Kes aga tahab põhjalikumat teksti, mis kataks pikemat ajavahemikku, siis ka selles osas on Vseviov olnud produktiivne. Lisaks armastatud “Müstilise Venemaa” raadiosaadetele, on Vseviov kahasse Vladimir Sergejeviga kirjutanud kolm ülevaatlikku teost Venemaa ajaloost: “Venemaa – lähedane ja kauge: aegade algusest kuni Vassili III-ni“, “Venemaa – lähedane ja kauge: vürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV” ning “Venemaa – lähedane ja kauge: viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini”.

Vseviovi mängulisematele fännidele, kes tahavad end ka proovile panna, soovitan aga raamatut “Suur ajaloo mälumäng: 1000 küsimust ja vastust ajaloo kohta” (esmatrükk 2012 ja II täiendatud trükk 2019), mis võimaldab teadmisi omandada võistluslikumas vormis. Teemad on järjest Eesti, Venemaa, Antiik, XX sajand, Varia, Lahingud ja sõjad, Riigimehed ja Lastele, ning vastused on ära toodud küsimustelehe pöördel, nii et formaat on leplik nii üksiküritajate kui laste suhtes, ning haaravad küllaltki laia teemaderingi. Mälumänguraamat pole iseenesest küll tingimata vajalik ettevalmistus dokumentaali vaatamisele, aga sobib see-eest hästi selle jätkuks.

Kairi Jets

“MARJUSTIN 8.0 Juubelisaade Marju Lauristinist” kolmapäeval, 8. aprillil kell 22.05 ETVs

Marjustin sai temast juba noorpõlves ja sõprade ning tudengite jaoks on ta Marjustin senini. Ometi pole ta loobunud oma vanemate, tuntud juunikommunistide perenimest, püüdes oma tegevusega anda sellele uus ja väärikas sisu.

Juubelisaade 2015. aastal Eesti Päevalehe poolt Eesti mõjukaimaks poliitikuks hinnatud Marju Lauristinist.

Armastatud õppejõust, silmapaistvast poliitikust, teadlasest ja targast inimesest räägivad juubelisaates vend Jaak Allik, lapselaps Estookin, Lauristini õpilased Raul Rebane, Tiit Matsulevitš ning Taavi Eilat, aga ka sõbrad Mari Tarand, Ülo ja Mari Tuulik ning Merle Karusoo.

Saatejuhtideks on Marjustini õpilased Margit Kilumets, Madis Jürgen ja Hans H. Luik.

Neile, kes soovivad selle erilise naise elust ja mõtetest rohkem teada saada, on pakkuda ka lisalugemist: “Marjustini sajand : kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast” ja “Punane ja sinine : peatükke kirjutamata elulooraamatust : valik artikleid ja intervjuusid 1970-2009”.

Anu Amor-Narits

“Atwood: Sõna pärast sõna pärast sõna on võim” ETV2s pühapäeval, 8. märtsil kell 12.35

Väga värske, eelmisel aastal valminud Kanada dokumentaalfilm “Atwood: Sõna pärast sõna pärast sõna on võim” (Margaret Atwood: A Word after a Word after a Word Is Power) lubab meil heita pilgu selle huvitava kirjaniku kujunemisaastatesse ja tänastesse mõtetesse.

Eestikeelsesse filmipealkirja tahaks ma kangesti komasid toppida, aga las jääb nii, nagu välja on kuulutatud :) Filmitutvustus oli ka ootamatult kantseliitlikus sõnastuses, ma usun, et seal filmis on paljut, mida näha ja millele kaasa mõelda, lihtsalt kõik ei ole nii head sõnameistrid kui portreteeritav…

Margareta Atwoodi teoseid on õnneks eesti keelde tõlgitud päris palju, niiet lugemist on. Kui enamasti kiidetakse Atwoodi teravat pilku ühiskondlike probleemide nägemisel ning inimhinge tundmisel, siis ma lisaks ka selle, et ta suudab samavõrra hästi kirjutada väga erinevates žanrites, näiteks minu lemmikud on “Pime palgamõrvar” (panoraamne perekonnaromaan), “Teenijanna lugu” (ulmesse kuuluv düstoopia) ja “Leedi Oraakel” (intelligentne naistekas). Ja mul on hea meel, et eesti keeles on olemas ka valik Atwoodi luulet.

“Alias Grace” (tlk Ilona Kolberg; Eesti Raamat, 1999), “Ebakõlad” (tlk Eva Velsker; Eesti Raamat, 2008), “Kassisilm” (tlk Tiia Rinne; Varrak, 1997), “Leedi Oraakel” (tlk Eva Velsker; Eesti Raamat, 2005), “Maitsev naine” (tlk Urve Hanko; Eesti Raamat, 2012), “Moondatute laulud” (tlk Ene-Reet Soovik; Eesti Keele Sihtasutus, 2003), “Nõiasigidik” (tlk Riina Jesmin; Varrak, 2018), “Orüks ja Ruik” (tlk Riina Jesmin; Varrak, 2004), “Penelopeia” (tlk Ann Alari;  Eesti Päevaleht, 2006), “Pime palgamõrvar” (tlk Karin Suursalu; Eesti Raamat, 2001, Eesti Päevaleht, 2007), “Pinnaletõus” (tlk Karin Suursalu; Eesti Raamat, 1999), “Röövelpruut” (tlk Maia Planhof; Eesti Raamat, 1997), “Süda vaikib viimasena” (tlk Lauri Saaber ; Eesti Raamat, 2016), “Tantsutüdrukud” (tlk Ann Alari, Malle Klaassen; Perioodika, 1987), “Teenijanna lugu” (tlk Ann Alari; Eesti Raamat, 1993, Varrak, 2017), “Uputuse aasta” (tlk Eva Velsker, Eesti Raamat, 2010).

Tiina Sulg

 

„Marju Lepajõe. Päevade sõnad“ kolmapäeval, 18. detsembril kell 22:05 ETV-s

Teleesilinastus. Vallo Toomla dokumentaalfilm sellel suvel meie hulgast lahkunud tõlkijast, toimetajast, religiooniloolasest, klassikalisest filoloogist, Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõust Marju Lepajõest (1962- 2019).

Inimene kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kunagi kätte ei saa. Vaimuka sarmiga mõtestab Marju meie kaasaega, mil inimese vajadus ja võime süveneda on taandunud teisejärguliseks. Ka ülikool, õpetatuse ja kultuuri pühakoda, on kaotamas oma vaimset mõõdet ning tähendust. Milline on haritlase koht teda mittesoosivas maailmas? Vaatajal on võimalus saata Marjut tema mõtteteekonnal täpse sõna ja isikliku tõe poole. See kohtumine avardab, lohutab, inspireerib.

Teiler:

Marju Lepajõe jõudis palju ja ka tema kohta kirjutatut on palju. Vaid mõned nopped:

• Filmist Kaja Kann ja Madis Kolk Sirbis “Kui palju maksab üks Descartes’i meditatsioon?”
• Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist Loomingus 10/2017
• Lugejaintervjuu Marju Lepajõega populaarteaduslikus kultuuriajakirjas Kirik & Teoloogia
• Marju Lepajõe pikk intervjuu Arterile
• Vikitsitaadid

Marju Lepajõe lugemas Georg Manceliuse luulet:

Seili Ülper

„Vaba vaimu saadik” neljapäeval, 28. novembril kell 13.05 ETV-s

Portreefilm Juhan Viidingu elust ja loomingust. Režissöörid Jaanus Nõgisto ja Aile Ellmann, stsenaristid Mariina Mälk ja Jaanus Nõgisto.
Juhan Viiding on kahtlemata minu põlvkonna üks olulisematest poeetidest ja veel meie lapsed õppisid tema luulet vabatahtlikult, mitte kooli käsul,  pähe. Tema tekstidle on loodud ka ohtralt laule, samuti on ta ise olnud laulev näitleja. Praegu pidavat luule lugemine üldse drastiliselt vähenenud olema, seega soovitan filmi põhiliselt selleks, et soovitada (Viidingu) luule lugemist. Meil on raamatukogus kõik olemas! Alates 1974. a ilmunud „Selges eesti keeles” ja lõpetades 2008. aastal ilmunud Hasso Krulli koostatud 646 leheküljelise tellisega „ Kogutud luuletused: Jüri Üdi ja Juhan Viiding”. Tõsi, veel hiljem, 2014. aastal ilmus näidend „Olevused”, mis samuti väga lugemist väärib. Kahtlemata võib lugeda ka tema õe Mari Tarandi raamatut „Ajapildi sees : lapsepõlv Juhaniga”, või kogumikku “Juhan Viiding, eesti luuletaja : artikleid, esseid, mõtisklusi”, aga eelkõige tuleb lugeda ikka luulet.

Kaja Kleimann