Raamatukava

Posts Tagged ‘prantsuse film’

“Joan Miró. Sisemine tuli” laupäeval, 4. septembril kell 23.15 ja pühapäeval, 5. septembril kell 14.05 ETV2-s

In raamatukava on 02/09/2021 at 18:01

Dokumentaalfilmi Joan Miróst tutvustatakse telekavas nii: Kuigi Joan Miró on eelkõige tuntud oma eredavärviliste tööde poolest, laiendas ta kunsti piire ka muudes aspektides. Selles dokumentaalfilmis saame tuttavaks Miró kui inimese ja kunstnikuga, kelle looming lummab ka mitu aastakümmet pärast tema surma. Sõidame ringi koos ta lapselapse Joan Punyet Miróga, kes hoolitseb vanaisa pärandi eest. Miró oli pühendunud patrioot ja tulihingeline Franco vastane, mida näitavad ilmekalt ka mitmed tema tööd. Oma loometeel oli ta elu lõpuni otsinguline ja tegi kunsti osas jõulisi avaldusi. Filmis näeme haruldasi kaadreid kunstnikust tööhoos. Hispaania, Prantsusmaa, 2018.

Dokumentaalfilmid kunstnikest võivad õnnestuda või mitte õnnestuda, aga midagi uut ja huvitavat selle kunstniku või ajastu kohta saab kindlasti teada. Miró ei ole mu lemmikkunstnik, aga kunagisel sürrealismivaimustuse perioodil lappasin ma tema pilte päris usinalt vaadata ja uurida.

Meie raamatukogus Joan Miró kohta raamatuid soome keeles (Walter Erben “Joan Miró, 1893-1983 : ihminen ja tuotanto“), vene keeles (Гастон Диль “Миро“), saksa keeles (Guy Weelen “Miró“) ja prantsuse keeles (Guy Weelen “Miró, 1940-1955“), eestikeelset lugemisvarast võiks kätte võtta  Raivo Kelomehe raamatu “Sürrealism“.

Tiina Sulg

„Tagaotsitav: Banksy!“ Jupiteris

In raamatukava on 14/04/2021 at 14:45

Hetkel on Jupiteris vaadata eelmisel aastal valminud dokfilm „Tagaotsitav: Banksy!“, mis oli ka möödunud aastal Tartuffi programmis. Filmi treiler:

Banksy on Bristolist pärit tänavakunstnik ja poliitiline aktivist. Ta on enda tegelikku identiteeti varjav inimene, kes oma isiku eksponeerimise asemel eelistab, et pigem kõlaks need sõnumid, mida ta oma loominguga väljendab. Juba ligemale 20 aastat on Banksyl õnnestunud enda identiteeti varjata. Liikvel on oletusi ja spekulatsioone, kes võiks ennast selle kunstnikunime taga varjata, kuid paljastust ei ole toimunud. Selles dokumentaalfilmis keskendutaksegi ennekõike neile, kes Banksyt jahivad. „Tagaotsitav: Banksy!“ autorid on Aurelia Rouvier, Seamus Healey ja Laurent Richard Prantsusmaalt.

Banksyst on mitmeid dokumentaale, kuid nimetaksin siin veel ka eelmisel aastal valminud ja sügisel meiegi kinodes olnud „Banksy. Lindprii kunsti tõus“  filmi. Kui „Tagaotsitav: Banksy!“ keskendub rohkem sensatsioonile Banksy ümber, siis „Banksy. Lindprii kunsti tõus“ tutvustab tema loomingut ja selle mõju nii tänavakunstile, kui üldse laiemalt kunstimaailmale. Banksy tööd on tuttavad kõigile ja nende mõju näeme iga päev kasvõi Tartuski ringi liikudes. Siin üks klipp Banksy töödega:

Banksyst on muidugi ka kirjutatud, kuid linnaraamatukogus neid raamatuid saadaval ei ole (küll aga Eesti kunstikoolide raamatukogudes, näiteks „Wall and Piece“). Tänavakunstist saab eesti keeles lugeda Eesti autorite raamatust „Haiguste ravi. Kontrollitud: raamat tänavakunstist“.

„Tagaotsitav: Banksy!“ paneb aga mõtlema ka inimeste sensatsioonijanu peale. Sel teemal saab näiteks lugeda Mark Hughes’i raamatut „Buzzmarketing: kuidas panna inimesed asjast rääkima“ või Giles Miltoni „Veidram kui väljamõeldis: paeluvaid ajaloomärkmeid“.

Head vaatamist ja kaasa mõtlemist!

Mai Põldaas

“Venemaa infosõda” kolmapäeval, 27. mail kell 22:00 ETV+s

In raamatukava on 26/05/2020 at 10:20

Telekava: Maailmas on puhkenud kummaline sõda, kus tankid ja kahurid on liigsed. Uuteks relvadeks on propagandatrikid, libauudised ja manipulatsioonid ning rindevõitlejateks riigi teenistuses olevad ajakirjanikud, häkkerid ja trollid. Tunnustatud ajakirjanik Paul Moreira uurib, kuidas töötab Venemaa infosõja masinavärk, milliste vahenditega kujundatakse avalikku arvamust, õõnestatakse demokraatlikke valitsusi ja püütakse maailma sündmusi oma huvides muuta (Prantsusmaa, 2018). 

Seda väga põnevat ja aktuaalset dokumentaalfilmi saab mõningase lisalugemisega teha veelgi huvitavamaks. Tänapäeva maailma sotsiaalmeedia murekohti analüüsib Jaron Lanieri raamat “Kümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeedia kontod” (tõlkija Lauri Vahtre). Lanier pöörab küll eelkõige tähelepanu sellele, et miks ja kuidas on tänapäeva tehnoloogia nii ohtlik ning toob inimestes välja kõige halvema, kuid lõppkokkuvõttes pole ta tehnoloogia vastane. Vastupidi – ta kutsub üles muutustele, et tehnoloogia saaks olla inimestele tõeliseks abiks, mitte küüniliseks rahateenimisprojektiks, mis muudab maailma kogemata koledaks.

Servapidi sarnasel teemal — tehnoloogiast ja tänapäeva institutsioonide usaldusväärsusest — räägib ka järgmise soovituse autor Rachel Botsman raamatus “Keda usaldada? Kuidas tehnoloogia meid ühendas ja miks see võib meid uuesti lahutada” (tõlkija Toomas Hõbemägi). Usaldus, mida Botsman eelkõige uurib, on uut tüüpi nn infosõjas vägagi relevantne.

Lisamaterjali Putini Venemaa ja propaganda kohta ja täpselt dokumentaalfilmi teemal leiab Marcel H. Van Herpeni teosest “Putini propagandamasin : pehme jõud ja Venemaa välispoliitika” (tõlkija Kaili Tamm). Tagakaanel soovitab meediaekspert Raul Rebane raamatut kõigile valdkonna huvilistele ning tõdeb, et “lisaks on tegemist lihtsalt hästi kirjutatud huvitava raamatuga”.

Taustainfoks soovitaksin veel kaht Venemaa-teemalist raamatut: Peter Pomerantsevi “Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik : seiklused tänapäeva Venemaal” (tõlkija Heija-Liis Ristikivi) ja Masha Gesseni “Tulevik on ajalugu : kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis” (tõlkija Katrin Kern). Mõlemad autorid on vene emigrantidest ajakirjanikud ning tuntud Putini kriitikud.

Kui vaadata ära soovitatud dokumentaalfilm ning lugeda kõrvale ka raamatud, siis võib end infosõja teemal väikestviisi eksperdiks pidada küll, ehk et kaitsepookimine pahaaimamatult vastava valeinfo ohvriks langemise vastu peaks olema saavutatud.

Kairi Jets

“Lahing Notre-Dame’i päästmiseks” esmaspäeval, 13. aprillil kell 22.25 ETVs

In raamatukava on 09/04/2020 at 18:30

“Lahing Notre-Dame’i päästmiseks” (The Battle for Notre Dame, Prantsusmaa 2019) esmaspäeval, 13. aprillil kell 22.25 ETVs, kordus teisipäeval, 14. aprillil kell 22.00 ETV+s.

15. aprill 2019. Meeletu tulemöll ähvardab neelata Pariisi Jumalaema kiriku. Kogu maailm jälgib katastroofi, kuid keegi ei tea, mis toimub kulisside taga. Režissöör Emilie Lançoni film viib vaataja tulekahju kustutamise esimestesse hetkedesse, kui päästeoperatsiooni juhil on vaja mõne minutiga visandada tegevusplaan, sellele riigi presidendi heakskiit saada ja kümned päästjad saata võitlusse leekidega. Lahingus osalenud jagavad meiega oma mõtteid ja tundeid, meenutades seda kohutavat ööd. (ETV)

Selle nädala filmisoovituseks on eelmise aasta ühest kõige dramaatilisema sündmuse tagamaadest rääkiv dokumentaalfilm. Remondis olnud kiriku tulekahju arenguid jälgis pea otseülekandena kogu maailm, pärast põlengut lubasid taastamisel abi väga erinevad osapooled, riikidest ja teadlastest firmade ja eraisikuteni. Ajaloolised pühakojad on korraga nii religioossed kui ka kultuurilised sümbolid, ning Notre-Dame on neist kindlasti üks tuntumaid.

Kõige kuulsam Jumalaema kirikust rääkiv teos on loomulikult Victor Hugo (1802-1885) “Jumalaema kirik Pariisis”, mille on eesti keelde tõlkinud Johannes Semper. Raamatu esmatrükk ilmus 1924. a., kuid Semperi tõlge on ilmunud veel päris mitmel korral pärast seda.

Jumalaema kiriku tulekahju puhul oli tähelepanuväärne ka see, kuidas globaliseerumine mõtestab ümber kohalikke sümboleid — ammusest Pariisi ja Prantsusmaa sümbolist sai kogu inimkultuuri ja -saavutuse tähistaja, mille saatusele elas meedia vahendusel kaasa terve maailm.

Lähemalt võib selle kohta lugeda Adrien Goetz raamatukesest “Inimkonna Jumalaema kirik” (2019).

Kairi Jets

“Mata Hari – paljastatud spioon” reedel, 27. märtsil kell 20.05 ETV2s

In raamatukava on 24/03/2020 at 10:56

100 aastat tagasi seisis Mata Hari süüdimõistetuna püssimeeste ees. Hiljuti leitud dokumendid muudavad tema süü aga kaheldavaks ja paljastavad Mata Hari elu kohta nii mõndagi uut. Mata Hari, õieti Margaretha Geertruida Zelle, oli iseseisev naine, kelle julgus ja seksuaalsus meeste ülemvõimu ohustasid. Abikaasa kohtles teda väga halvasti ja naine ei soovinud elada ohvrina. Ajastu konservatiivsusele vaatamata sai ta kuulsaks eksootilise tantsija, kurtisaani ja seltskonnadaamina. Liikumise MeToo valguses võime küsida, mis on 100 aasta jooksul muutunud. “Mitte nii palju, kui ehk sooviksime,” arvab filmi režissöör Susan Wolf. Mata Hari soovis olla seksuaalselt vaba, väljendada oma loovust ja ise oma elu üle otsustada. Selle kõige poole püüdlevad naised ka tänapäeval. (Prantsusmaa, 2017)

Mata Harist on päris palju raamatuid kirjutatud:

 

Russell Warren Howe “Mata Hari” ilmus kuidagi nii, et keegi ei pannud eriti tähele.

.

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”. Raamatust on pikemalt muljetatud Lugemissoovituse blogis.

.

Yannick Murphy “Alla kirjutanud: Mata Hari”. Raamatust on juttu Kristiina lugemisblogis ja Kiiksu lugemisarhiivis.

.

Paulo Coelho “Spioon” on kõige enam kajastust leidnud: Marianne blogis, Andres Laiapea blogis, Raamaturiiulikeses, Katrini lugemiselamuste blogis, Sandra sajas raamatus ja Sulepuru blogis.

.

Emma Beeby ja Ariela Kristantina koomiksist “Mata Hari” kirjutati Sulepuru blogis.

.

Mati Laose “Punane Mata Hari” on aga hoopis romaan Jäneda parunessi Maria Budbergi elust.

.

 

Mata Hari kirev elu ja temaga seotud saladused inspireerivad loojaid üha jälle ja jälle leidma oma pilku ja nägemust. Olgu siin ühe näitena Müstika tantsustuudio tõlgendus:

Triin Võsoberg
Tiina Sulg

 

„Lubadus koidikul” kolmapäeval, 27. novembril kell 21.30 ETV2-s

In raamatukava on 23/11/2019 at 11:59

Telekavas öeldakse filmi tutvustades: Romain Gary samanimelisel teosel põhinev autobiograafiline, kohati tragikoomilistes toonides draama. Raamat ilmus 1960. aastal ja esimene film sellest tehti 1970. aastal Jules Dassini (Joe Dassini isa) käe all.
Peategelast mängib Pierre Niney, keda mäletame Ozoni filmist „Franz” noore prantslasena, kes tema käe läbi sõjas surnud sakslase hauale lilli viimas käis. Peategelase ema rollis on Charlotte Gainsbourg,  kes esituse eest mitmele auhinnale nomineeriti.
Romain Gary kohta on öeldud, et ta oli suur valetaja, ja tema kõige suurem vale oli, et ta oli Romain Gary. Ta oli rahvuselt juut, isa oli vene – ja ema prantsuse päritolu. Perekond emigreerus Prantsusmaale, kui sel ajal Roman Kacevi nime kandev tulevane kirjanik oli neljateistkümnene. Enne seda elas perekond Poolas ja sündinud on kirjanik Vilniuses. Keskkooli lõpetas ta Nice’is, seejärel õppis Pariisi Ülikoolis õigusteadust. Teises maailmasõjas teenis piloodina briti ja vabatahtlikuna prantsuse vägedes ja pärast sõda töötas Prantsuse välisministeeriumis 1945–1956. Ta on olnud ka paari filmi režissöör ning näitleja. Elust lahkumise aja valis ta ise.
Romain Gary avaldas oma teoseid mitme pseudonüümi all, tuntuim oli Émile Ajar, mille all avaldas ta romaani “Elu alles ees”. Selle teosega võitis Gary 1975. a Prantsusmaa prestiižikaima kirjanduspreemia, Goncourti auhinna. Pärast Romain Gary surma ilmus kirjaniku nn testament, raamat “Émile Ajari elu ja surm”. Alles sellest raamatust sai üldsus teada, kes peitus pseudonüümi taga. Gary on ainus autor, kes on saanud kaks Goncourti preemiat, sellest tõusis suur skandaal. Statuudi järgi seda ühele autorile kaks korda anda ei saa, tema aga kirjutas erinevate nimede all nii erinevad raamatud. Esimese võitis ta 1956 aastal teosega „Les Racines du ciel”, mis inglise keelde tõlgiti kui „The Roots of Heaven”, eesti keeles seda kahjuks pole.

Eesti keeles on ilmunud romaan „Elu alles ees” 1992 ja 2001, novellid „Kodanik Tuvi” „Loomingu” raamatukogus 1993 ja romaan „Taevatähtede sööjad : Ameerika komöödia” 1993
Üks huvitav artikkel kirjanikust on siin.

Kaja Kleimann

„Jules ja Jim” teisipäeval, 26. novembril kell 23.05 ETV2-s

In raamatukava on 22/11/2019 at 10:49

Film on üks Prantsuse filmikunsti uue laine silmapaistvamaid teoseid, selle režissöör François Truffaut 
oli filmikriitik ja -teoreetik, lavastaja, stsenarist, näitleja. Suur osa tema loomingust kuulub maailma filmikunsti paremikku.
Loo sisuks on kahe kunstnikust sõbra, austerlase ja prantslase, armastus sama naise vastu Esimese maailmasõja eel, ajal ja järel. Filmikeel on poeetiline ning dokumentaalsed kaadrid vahelduvad mängulistega. Kriitikud olevat seda teost nimetanud kubismiks filmikunstis.
Naispeaosas legendaarne Prantsuse näitlejatar Jeanne Moreau, kes oli selle rolli eest BAFTA auhinnale nomineeritud. Meile teeb näitlejanna eriti südamelähedaseks see, et ta mängis ka Ilmar Raagi filmis „Eestlanna Pariisis”.
Filmi aluseks on Henri-Pierre Roché samanimeline romaan. Meilt saab laenutada ingliskeelset raamatut 
ja videokassetti filmiga. Tegelikult on meil mõned Truffaut´ filmid veel.

Kaja Kleimann

“Purpurjõed” reedel, 1. novembril kell 22.55 ETV+s

In raamatukava on 29/10/2019 at 19:49

“Purpurjõed” (“Les rivières pourpres” (“The Crimson Rivers”)) on 2000. aastal valminud Prantsuse psühholoogiline põnevik. Komissar Pierre Niemans (Jean Reno) läheb mäestikulinnakese eraülikooli lahendama elajalikku mõrva. Juurdluse käigus ristub ta tee noorema ametivennaga (Vincent Cassel), kes uurib üht teist kuritegu, mis pole vähem mõistatuslik. Nad on sunnitud alustama koostööd, kuid see kulgeb üle kivide ja kändude. Surmajuhtumeid tuleb üha juurde ja neil endilgi on põhjust oma elu pärast karta. Selle luupainajaliku loo lavastas Mathieu Kassovitz, kes kirjutas ise ka stsenaariumi, mille aluseks on Jean-Christophe Grangé´romaan.

Kui ma filmitutvustust nägin, siis ma olin parasjagu üllatunud, et kus kivi all ma sel 2000. aastal siis olin, et ma selle filmi olemasolust tänaseni miskit ei teadnud. Olgu, ma ei ole just kuigi suur filmihuviline, aga selle filmiga on seotud kolm nime, mis on mu jaoks siiski niipalju tuttavad, et mingi huvi oleks pidanud mul selle filmi vastu tekkima.

Jean-Christophe Grangé — 1961. aastal sündinud prantsuse kirjanik suutis oma esimese eesti keelde tõlgitud raamatuga “Huntide impeerium” mulle üsna muljet avaldada. Ja nii ma neid teisi ka lugesin. Põnevusega. Teda on võrreldud Stephen Kingiga, aga mu meelest võiks teda võrrelda Mankelli või Larssoni või ükskõik kellega sealt nordic noir’i kambast. Tema raamatutes on ohtralt süngust, psühholoogilist urgitsemist, minevikuvarje, ja mitte just kõige leebemaid kuritöid.

Jean Reno — Jean Reno nimi on mulle, ja ma usun, et paljudele teistele, tuttav eelkõige filmist “Leon”, sealt jäi see nimi eriti eredalt meelde. Nii tegelaskuju kui näitleja oli kuidagi teistmoodi ja huvitav. Ma ei olnud kunagi Jean Reno kohta lisainfot otsinud ja nii oli mulle päris üllatus, et tegelikult on ta Hispaania juurtega, üles kasvanud Marokos ja Prantsusmaale saabus alles seitsmeteistaastaselt. Seepärast ta vist suudabki hästi kohaneda ja sobib igasse filmi, kuhu teda mängima on kutsutud.

Mathieu Kassovitz — Küll ma mõtlesin, kust see nimi mulle tuttav on, aga lahendus oli lihtne: esiteks mängis ta kultusfilmis “Amelie” ja teiseks lavastas ta 1995. aastal filmi “Viha” (“La Haine”), mis mu meelest tabas ära tollel hetkel midagi olulist. Päris kahju, et ta viimastel aastatel midagi lavastanud ei ole. Selles “Vihas” mängis muuseas ka Vincent Cassel.

Lugesin raamatu üle ja nii sügavat muljet kui neliteist aastat tagasi see raamat mulle seekord jätta ei suutnud, et ühtpidi olin ma looga juba kursis ja teisalt on neid Põhjamaade süngusi pidevalt peale tulnud ja nii olen ma natuke tuimemaks muutunud, aga täitsa korraliku põnevusloona soovitaksin seda raamatut tänagi. Film oli tänapäevase pilguga korralik keskmine krimilugu, aga ma usun, et üheksateist aastat tagasi oleks film oma korralikult läbimõeldud süžee, omapärase filmikeele, huvitavate tempovahelduste, heade näitlejatöödega ning põnevuse kruttimisega olnud üsna elamus. See, et Grangé sai näppupidi filmi stsenaariumi kallal ka nokitseda, on ainult hea. Et kuigi tegelaskujusid oli raamatust filmi tõstes osaliselt kaduma läinud ja ega allesjäänute kirjeldused eriti algsetele ei vasta ning vihjeid antakse vahel edasi muudmoodi ning lõpp on hoopis teistmoodi, siis miskit on sest raamatust suudetud siiski filmilinale kanda. Kui raamatuarvustusi otsisin, siis hõiskasin endamisi, et küll on hea, et meil on Jaan Martinson, kes suurema jao eestikeelsest krimist jõuab läbi hekseldada, “Purpurjõgede” kohta kirjutas ta “Väärikad prantslased annavad pättidele pasunasse“.

Kui “Purpurjõgedest” väheks jääb siis valik lisalugemist prantsuse krimikirjandusest (võtsin neid autoreid, kelt on eesti keelde tõlgitud vähemalt kolm raamatut):

Jean-Christophe Grangé

Fred Vargas

Georges Simenon

Gilbert Gallerne

Jean-Claude Izzo

Maurice Leblanc

Jean-Luc Bannalec on tegelikult hoopis sakslane, aga tema romaanide tegevuskohaks on Prantsusmaa

Kes aga tahab filmilainel jätkata, siis 2004. aastal valmis “Purpurjõed II: maailmalõpu inglid” (“Les rivières pourpres 2 – Les anges de l’apocalypse” (“Crimson Rivers II: Angels of the Apocalypse”)), lavastaja Olivier Dahan, ning eelmisel aastal linastus 8-osaline telesari. Nende mõlema ühisosa raamatuga paistab olevat vaid komissar Pierre Niemansi tegelaskuju, aga abiks seegi.

Tiina Sulg

 

 

 

“Suvi” reedel, 7. septembril kell 19.00 Elektriteatris

In raamatukava on 04/09/2018 at 17:41

Film “Suvi” (“Leto” Venemaa, Prantsusmaa 2018, režissöör Kirill Serebrennikov,  osades Teo Yoo, Irina Starshenbaum, Roman Bilyk) viib meid 1980. aastate alguse Leningradi, kus hakkab kerkima NLiidu esimene rokilaine. Filmi keskmes on Viktor Tsoi, sel ajal veel noor ja tundmatu muusik, tema tutvumine Mike Naumenko ja tema naise Natašaga paneb aluse teekonnale, mis teeb Tsoist kogu Nõukogude Liidus ebajumala.

Seda ebajumalaks olemist on on oma raamatus “Täht nimega Viktor Tsoi” proovinud välja tuua Vitali Kalgin (loe raamatu tutvustust siit) ja kuigi meil kõigil on kahju, et see teekond nii lühikeseks jäi, siis tuleb tänulik olla, et alles on mingigi kogus salvestusi tema muusikaga, olgu siis plaatidel või juutuubi kanalis.

Tiina Sulg

„Teine armuke” Tartu Elektriteatris

In raamatukava on 27/01/2018 at 21:46

Filmituvustus kinokavas.

Filmi peategelane, noor naine Chloé, kes kannatab depressiooni all, alustab psühhoteraapia sessioone ja armub Pauli, oma psühhiaatrisse. Peagi kolivad nad kokku, kuid siis avastab Chloé, et tema armuke hoiab osa oma identiteedist saladuses. Kas me ikka tunneme inimest, keda armastame? Selle küsimuse esitab filmi peategelane endale ja režissöör vaatajatele.

Filmi aluseks on USA kirjaniku Joyce Carol Oatese 1987. aastal kirjutatud romaan “Lives of the Twins”, mille ta kirjutas varjunime all Rosamond Smith (tuletatud tema abikaasa Raymond Smith nimest). Raamat kõneleb noorest neiust Molly Marksist, kes ei suuda kuidagi oma elu rööbastesse seada. Ta on osalenud erinevate erialade koolitustel, töötanud mitmetes glamuursetes ametites (modell, näitleja, meelelahutaja, vabakutseline ajakirjanik), kuid 28-aastasena otsib ikka oma elu kutsumust. Ta pöördub sarmika psühholoogi dr. Jonathan McEwani poole, kuid peagi tuleb teraapia lõpetada, sest nad armuvad ja kolivad kokku. Nüüd selgub, et doktorihärral on sama elukutse esindajast kaksikvend, kuid nad ei suhtle omavahel. Saamaks teada põhjust, läheb Molly kaksikvenna vastuvõtule ning neil tekib ka armusuhe…

See kõik on heaks aluseks ühe korraliku filmistsenaariumile. Prantsuse filmlavastaja ja stsenarist François Ozon on tegevuse toonud loomulikult Pariisi, vahetanud tegelaste nimed ja muutnud süžeeliini veel hullumeelsemaks, nii et pole enam üheselt aru saada, kas kõik see on tegelikkus või üksnes Chloé ettekujutus.

Raamatukogus pole filmi aluseks olevat romaani, kuid Joyce Carol Oatese arvukast loominguvaramust ootavad lugejaid mitmed teised teosed nii inglise kui ka vene keeles. Eesti keeles on ilmunud kaks raamatut – Loomingu raamatukogus 1977. aastal novellikogumik „Neli suve” ning 2005. aastal kirjastusel Varrak romaan „Me olime Mulvaney’d”, mis kõneleb ühe näiliselt üliõnneliku Ameerika perekonna saladusest. Viimasena nimetatud teosest on 2002. aastal omakorda tehtud ka 14-osaline samanimeline telefilm.

Klaari Tamm

“Ohustatud liigid” pühapäeval, 19. novembril kell 17.00 Cinamonis

In raamatukava on 14/11/2017 at 16:05

“Ohustatud liigid” (“Endangered Species”, “Espèces menacées”) Prantsusmaa, Belgia 2017. Režissöör: Gilles Bourdos, produtsent: Kristina Larsen, stsenaristid: Michel Spinosa, Gilles Bourdos, operaator: Ping Bin Lee, osatäitjad: Alice Isaaz, Vincent Rottiers, Grégory Gadebois, Suzanne Clement, Eric Elmosnino.

Katriin Kütt tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Ameerika kirjaniku Richard Bauschi lühijuttudel põhinev linateos ristab erinevaid tegevusliine, mille fookus valgustab suhteid vanemate ja nende täiskasvanud laste vahel.
Suure ansamblifilmina koondab „Ohustatud liigid“ Prantsusmaa juba nimekaid ja ka alles tõusvaid tähti. Üheskoos elustavad nad glamuurse Prantsuse Riviera teise külje, mis tõstab esile keskklassi kuuluvad kohalikud oma igapäevaste tegevuste ja läbielamistega. Filmi vaieldamatult tugevaimaks komponendiks, mis mitmest erisugusest koostisosast liidetud lugu koos hoiab, on Ping Bin Lee („Valmis armastuseks“, „Palgamõrvar“) operaatoritöö. Julge ning sihilik värvide kasutus loob meeldejäävaid ja mõjuva õhustikuga kaadreid ning on värskeks tuulepuhanguks viimases trendis, milles realismi taotlus kallutab üldise koloriidi liiga tihti monotoonsetesse toonidesse. Selle kõrval mängib kindlat rolli täpne ja kalkuleeritud filmimuusika, mis pärineb armastatud helilooja Alexandre Desplat’ („Kuninga kõne“, „Argo“) sulest.
Kattuvate narratiivide keskmes on Josephine (Alice Isaaz, „Elle“) ja tema abikaasa Tomas, keda kehastab PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis osaleva linateoses „Metsikus“ tõusev täht Vincent Rottiers („Dheepan“, „Nocturama“). Lootus õnnelikust kooselust puruneb kiirelt pärast pulmi, kui ilmsiks tuleb mehe äge temperament ja vägivaldsus. Jahenenud suhted vanematega jätavad Josephine’i ohtlikusse isolatsiooni ning olukord näib väljapääsmatu. Nende värske naaber Vincent proovib hakkama saada tõsiasjaga, et tema isepäine tütar on otsustanud pere luua kümneid aastaid vanema mehega. Vastasseis paneb nende suhted proovile ning Vincent peab leidma viisi, kuidas hoolitseda lapse heaolu eest, kes täiskasvanud inimesena teeb otsuseid, mis ei sobitu isa tõekspidamistega.

Richard Bauschi raamatuid meil raamatukogus pole, aga kui mõni kuskil ette satub, siis tahaksin täitsa proovida, mul on kuidagi tunne, et tema looming võiks mulle täitsa meeldida. Seni lepin tsitaatidega:

Tiina Sulg

 

“Uus sõbranna” kolmapäeval, 10. veebruaril kell 21.35 ETV2-s

In raamatukava on 08/02/2016 at 13:04

uussõberFilm “Uus sõbranna” (Une nouvelle amie, Prantsusmaa, 2014) põhineb Ruth Rendell lool ja selle on kohandanud režissöör-stsenarist François Ozon. Eesti esilinastus toimus 2014. aasta PÖFFil.

Filmi tutvustus Maria Reinupilt PÖFFi lehel: Prantsuse lavastaja François Ozon peaks olema Eesti publikule juba tuttav nimi. „Uus sõbranna” räägib osavalt punutud loo sellest, kuidas peategelanna avastab oma varalahkunud parima sõbranna mehe ebatavalise saladuse.
Parimad sõbrannad Claire (Anaïs Demoustier) ja Laura (Isild Le Besco) on lahutamatud. Väikeste plikadena uuristavad nad oma nimed puukoorde ja vahetavad tilga verd, vandudes igavest sõprust. Kui mõlemad on värskelt abiellunud, jääb Laura haigeks ja lahkub nende seast, jättes maha tillukese tütre Lucy ja murtud abikaasa Davidi (Romain Duris).
Claire, kes läheb ühel päeval Davidile külla, et aidata Lucy eest hoolitseda, leiab viimase Laura kleiti riietunult. Esialgu sellest kohkudes saavad David ja Claire siiski lähedasteks. Veelgi enam – Claire’i ei ahvatle ainult Davidi unistus olla naine, vaid ta tunneb ka iseendas ära sõnuseletamatu võimaluse oma salajased soovid täide viia.
Tänu mõlema suurepärasele rollisooritusele toovad Anaïs Demoustier ja Romain Duris ekraanile võrratult omapärase, südantsoojendava ja erutava loo sellest, kuidas toime tulla kaotusega, kuidas otsime tuge ning kardame iseenda salajasi ihasid ning soove.

rendellkogumikFilm IMDb-s.
Ruth Rendellile pühendatud kodulehekülg.
Meie raamatukogus on jutt saadaval ingliskeelsena Ruth Rendelli kogumikus “Collected short stories: The fallen curtain; Means of evil; The fever tree; The new girl-friend”, prantsuskeelne variant  on saadaval siin.

Treiler:

Piia Tuule

„Õrnad tunded” laupäeval, 16. jaanuaril kell 15.45 Tallinna TV-s

In raamatukava on 08/01/2016 at 17:45

õrnadFilm on valminud vendade David (raamatu ja stsenaariumi autor, režissöör) ja Stéphane Foenkinose (režissöör, tuntud meile filmidega „Kesköö Pariisis”, „007: Casino Royale” ja „Külaline”) koostöös 2011. aastal. Film räägib armastuse kummalistest teedest. Nathaliel on olemas kõik, et olla õnnelik. Ta on noor, ilus ja tema abielu on täiuslik. Abikaasa ootamatu surm aga hävitab ta elurõõmu. Järgnevatel aastatel pühendub ta täielikult tööle, tundes, et ta eraelu on unarusse jäänud. Iseeneselegi ootamatult embab ta ühel päeval oma kolleegi. Markus ontunded_06 väga omapärane mees. Nende tunded hakkavad tasapisi lõõmama ja see täiesti uskumatu paar põhjustab kolleegide seas palju arusaamatust ja mõistmatust. Millest tuleks lähtuda elu uuesti üles ehitamisel? Nathalie ja Markus otsustavad oma imestamapaneva armuloo nimel põgeneda. Peaosades Audrey Tautou, François Damiens ja Bruno Todeschini.foenkinosdelikaatsusmälestused

Keskmine hinne 6.6 palli ja mõned auhinnad. Hinne hindeks, aga film oli väga sümpaatne. Film filmiks, aga raamatut peab kindlasti lugema! Ilmunud eesti keeles 2013. aastal, pealkiri „Delikaatsus” , sellest kirjutati väga kenasti meie blogis . Ja siis üksiti võiks lugeda juba ka sama autori eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud erakordselt head raamatut „Mälestused” , millest blogis veelgi pikemalt juttu on.

Kaja Kleimann

„Gemma Bovery” reedel, 15. jaanuaril kell 21.40 ja 16. jaanuaril 13.05 ETV-s

In raamatukava on 08/01/2016 at 17:28

gemma-boveryKõlab väga tuttavalt, aga samas nagu valesti? Ja kahtlus on põhjendatud, filmi sisu on tõepoolest Flaubert’i teosega seotud. „Madam Bovary”  põhjal on aegade jooksul tehtud üle kümne erineva vähem või rohkem õnnestunud filmi-, telefilmi- ja seriaaliversiooni. Käesolevale filmile on Anne Fontaine (meile ehk enim tuntud „Coco enne Chaneli” režissööri ja stsenaristina) lähenenud teisiti, ta pole püüdnud teha jumalteabmitmendat versiooni raamatust, kandes tegelased lihtsalt üle teise riiki või sajandisse, nagu sageli tehakse. Selle asemel kujutatakse üht Pariisist maale kolinud Flaubert’i austajast pagarit, kes saabInBakry naabriteks inglastest abielupaari, kelle nimed on Gemma ja Charlie Bovery ja käitumagi kipuvad nad raamatukangelaste moodi. Vaatamata nimede kõlalisele sarnasusele on nad siiski hoopis teistsugused inimesed, kuid raamatut lugenule on vihjed teosele siin-seal mujal nähtaval. Pagarile endale ei ole konkreetset raamatutegelast paralleeliks tuua. Võib-olla püüab ta lihtsalt oma elu veidi mütologiseerida, anda sellele rohkem paralleele lemmikteosega? Või hoopis kardab Gemma pärast, teades raamatu lõppu? Võttepaigad on valitud Normandia rohelusest ja filmitud on isegi Roueni katedraalis, üks arvustaja rõhutab ka seda, et „Babette’i pidusöögist” saati pole ekraanil nii palju suud vett jooksma ajavat toitu nähtud. Mitmed arvustajad rõhutavad filmi eht-prantsaslikku balansseerimist komöödia ja draama vahel ja rõõmustavad naisrežissööride hulga kasvu üle Prantsusmaal – peaaegu kõik nad on kasvanud välja näitlejatest, kes üksiti kirjutanud ka stsenaariume. Nimetatud ka üheks huvitavamaks Prantsuse filmiks 2014. aastal.

Kõlab igatahes väga paljutõotavalt, ehkki ülikõrget hinnet ja auhindu kirjas pole.madame-bovary

Raamat on raamatukogus mitmes erinevas tõlkes ja trükis, uusim aastast 2005.

Kaja Kleimann

„Rööv Prantsusmaal“ 29. detsembril TV6-s kell 21.30 (kordus 30. detsembril kell 11)

In raamatukava on 29/12/2015 at 16:01

prantsuseroovfilmKui läheneda asjale romantiliselt, siis on see film väikese inimese võitlusest Suure Süsteemiga. Kui sa ei suuda Süsteemi muuta, lõhkuda, murda, siis pane see enda kasuks tööle. Psühholoogilisest aspektist on see huvitav uurimistöö, mis juhtub inimesega, kui tema elus puudub armastus ja hoolivus.

Tegemist on revolutsiooni kodumaal 2013. aastal valminud filmiga, mis põhineb tõsielu sündmustel. 2009. aastal röövis 39-aastane Toni Musulin (keda filmis mängib François Cluzet) oma tööandjalt 11,6 miljonit eurot. See on siiamaani üks suurimaid pangarööve ajaloos. Miks ta seda tegi ja mis temast edasi sai selgub juba täna õhtul, aga uudishimulikel on võimalik ajakirjandusest juurde lugeda, sest see oli niivõrd grandioosne, et ületas uudiskünnise ka meie ajakirjanduses.

Lisalugemine on seekord natukene mitmekülgsem. Kõigepealt saab uurida filmi kohta IMDb-st, Toni Musulini kohta aga Wikipediast, ning kõige põnevam lugemine muidugi Postimehest, Delfist ja Õhtulehest.

Liis Pallon