„Valekonto” pühapäeval, 1.01 kell 23.35 TV3-s

Mulle tundub, et sotsiaalmeedia ohtudest noortele räägitakse rohkem kui täiskasvanute veebikäitumisest, ometi jääb vahel mulje, et pole nad lastest paremad ühti, vaata et hullemadki. Mu enda sõbrad käituvad Facebookis valdavalt küll väga normaalselt, aga nende hulgas pole ka (praeguseks siiski peaaegu) kedagi, kellega ma poleks isiklikult tuttav. Mul  oli mõne aasta eest suuri raskusi selle filmi vaatamisega, sest mul oli tõrge vaadata, kuidas üks tark naine – õppejõud! – ennast “lolliks teeb”. Paraku on ka targad naised kõigest inimesed. Praegu on seis selline, et jah, ma mäletan, et ma vaatasin seda filmi ja see polnud üldse halb, aga mingit kustumatut mälestust mulle jäänud pole.

Siiski võiks seda filmi vaadata juba imetabase Juliet Binoche´i pärast , mul miskipärast on tunne, et ta ei võtakski vastu rolli halvas filmis. Tõsi, alati on võimalik, et hea stsenaariumigagi veab miski viltu ja lõpptulemus jätab soovida. Selle filmi hinne imdb-s on 6.8, nii et mitte just hiilgav, kuid siiski korralik.

Igatahes on filmi soovitanud ka Tristan Priimägi, öeldes, et „käsikirja mõttes on filmis mõned päris huvitavad pöörded ja “film jääb sügavmõttelise ja meelelahutuslikku vahepeale, üritades olla sügavam kui välja tuleb, aga samas midagi jääb siit kahe kõrva vahele pidama ka.” Lisaks tunnistas Priimägi, et ta võiks vaadata ka mängufilmi “Ristsõna”, kui sellise filmi peaosas oleks Juliette Binoche, kes lahendab seal ristsõna. Hendrik Alla: Film «Valekonto» suudab vaataja kohe alguses valedele jälgedele juhatada, et siis ootamatute süžeepöörete kaudu näidata, et sentimentaalse armuloo asemel kujutab see endast midagi märksa enamat. Lõpuks areneb film vaatluseks sellest, kuidas identiteedi kaotanud inimhing püüab end taasluua vale ja pettuste labürindi abil.
Filmi aluseks on Camille Laurensi raamat, mis pole eesti keelde tõlgitud, kuid lugeda saab raamatuid „Sinu käte vahel” ja „Närviline romanss” , prantsuse keele oskajatele on saadaval ka  „Dans ces bras-là” .

Kaja Kleimann

“Kasside muretu elu” esmaspäeval, 19. detsembril kell 20.05 ETV2s

Ma olen kassilemb, nii ei saa ma kahe silma vahele jätta äsjaavastatud teadmiskildu, et täna õhtul on kavas dokumentaalfilm kassidest :)

Telekava kirjutab järgmist:

“Kasside muretu elu” (“Heureux comme un chat”, Prantsusmaa, 2020). 

Kassid on juba aastatuhandeid inimestele seltsi pakkunud, jäädes ise samas mõistatuslikeks olenditeks, kelle käitumise kohta on endiselt arvukalt vastuseta küsimusi.

Kassifanaatikust prantsuse ulmekirjanik Bernard Werber võttis nende vastuste leidmise enda peale ning külastas mitmeid “kassiusku” riike nagu Jaapan ja Lõuna-Korea, et rääkida kohalike ekspertidega neist imelistest ning müstilistest loomadest, kelleta paljud inimesed oma elu ettegi ei kujuta.

Kassiraamatute loetelu tuleb järgmises postituses, senikaua lugege Olavi Ruitlase kassijuttu “Tingimusteta armastust inimene ilma kassita kuidagimoodi ei õpi” Postimehest :)

Bernard Werberi loomingust on eesti keeles olemas “Sipelgad“, “Inglite impeerium” ja “Meie isade isa“.

Aga aru ma ei taipa, miks tema kassiraamatud kõik tõlkimata on :)

Tiina Sulg

 

 

“Lubadus koidikul” ETV2-s reedel, 18. novembril kell 00.20

Telekava annab teada:

“Lubadus koidikul” (“La promesse de l’aube”, Prantsusmaa, Belgia, 2017)

Prantsuse kirjaniku, kahekordselt Councourt´i auhinnaga pärjatud Romain Gary samanimelisel teosel põhinev autobiograafiline, kohati tragikoomilistes toonides eluloodraama, mis kulgeb läbi 20. sajandi esimese poole ja uskumatute seikluste.

Vilniuses sündinud Gary nooruspõlv oli kirev – keeruline lapsepõlv möödus Poolas, teismeiga aga päikeselises Nice’is, Teine maailmasõda tõi kaasa lenduriameti… Kirjanikuks kujunemise ja küpsemise juures oli pojale (Pierre Niney) alati toeks ekstsentriline ning vankumatu ema Nina (Charlotte Gainsbourg). Neli Prantsuse filmiauhinna César nominatsiooni.

Režissöör: Eric Barbier.

Filmi aluseks olnud raamatut saab prantsuse keeles lugeda nii Tartus (Tartu Ülikooli Raamatukogust) kui Tallinnas (Rahvusraamatukogust), vene keeles Tallinnas (Tallinna Ülikooli Raamatukogust). Kui huvi Romain Gary loomingu vastu suurem ja prantsuse keel ka suus, siis Tartu Ülikooli Raamatukogus on üsna lai valik, aga ka vaid eesti keele oskusega on ühtteist võtta. Kõige uuem on “Tuulelohed“, veidi varasemad “Kodanik Tuvi” ja “Taevatähtede sööjad“.

Tema tuntuimast teosest — Émile Ajari nime all ilmunud romaanist “Elu alles ees” — on eesti keeles koguni kaks trükki: 1992. a. ja 2001. a. ja huvitav on see, et see 1992. aasta oma ilmus nii pehme- kui kõvakaanelisena.

Ma kahjuks ei ole kuigi agar prantsuse kirjanduse lugeja, nii on Romain Gary must ka kuidagi mööda jooksnud. Aga kõik mu tuttavad, kes on seda “Elu alles ees” lugenud, kiidavad taevani, et nii hea raamat, muuhulgas tulid kiidusõnad ka Kirjanduslinn Tartu raamatusoovitustest. Niiet lugege :)

 

Tiina Sulg

 

 

„Katsumus“ kolmapäeval, 9. novembril kell 22.00 ETV2-s

Tutvustus telekavas. Tänavuaastase Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Annie Ernaux’ autobiograafilise romaani  „L’évenément” ainetel kohandatud lugu, mis jutustab noore naise füüsilisest ja emotsionaalsest võitlusest pääseda seadusvastasele abordile, kui kell tiksub halastamatult. Võimas ja kaasahaarav draama, mille tegevus toimub ühiskonnas, mis mõistab hukka naiste iha ja seksuaalse vabaduse.

Eesti keelde Annie Ernaux’ loomingut seni tõlgitud pole. Kirjastusel Tänapäev on siiski plaanis avaldada tema rahvusvaheliselt kõige tuntum teos „Aastad“ („Les années“, 2008), mis  kõneleb läbi isiklike  mälestuskildude  loo Prantsusmaa ühiskonnast alates 1940-ndatest kuni kaasajani. Lühikese ülevaate Annie Ernaux’ loomingust saab, kui lugeda Triinu Tamme kirjutatud artiklit, mis ilmus 14. oktoobri ajalehes Sirp.

Käesoleva filmi aluseks on 2000. aastal avaldatud raamat  „L’évenément“ („Sündmus“), mis räägib loo keelatud abordist 1964. aastal. Abort legaliseeriti Prantsusmaal 1975. aastal. Sinnamaani võis ohtlik ebaseaduslik protseduur nii naise kui aborditegija  vangi saata. Brigitta Davidjantsi  filmiarvustusest selgub, et lapseootusega väljaspool abielu seostub  sellel perioodil üksnes hirm ja üksildus, sest puudus mõistlik info (sõna abort ei kasutatud ning sellel teemal räägiti üksnes sosinal) kui ka  üldine toetus ja mõistmine lapse isa või ühiskonna poolt laiemalt (see oli üksnes naise enda probleem).

Nagu öeldud, siis eesti keeles pole  Annie Ernaux’ loomingut seni veel ilmunud, aga Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejevi sõnul võib teda võrrelda Maarja Kangroga, kes kirjutab sarnases võtmes. Mõlemad on kirjutanud väga valusatel teemadel väga isiklikke teoseid. Seega soovitan lugeda ja/või üle lugeda Maarja Kangro raamatut „Klaaslaps“ .

„Doktor Laasik küsis, kas ma olen mõelnud, millal üldse elu algab. Ütlesin, et võib ka nii mõelda, et ta ei algagi, on kogu aeg olemas ja kandub edasi.“ 

Maarja Kangro „Klaaslaps“, lk 124

Klaari Tamm

„Väike Nicolas: enam õnnelikum olla ei saagi” kolmapäeval, 19. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Laste ja noorte kirjandusfestival Luup soovitab:

„Väike Nicolas: enam õnnelikum olla ei saagi” kolmapäeval, 19. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Väikese Nicolas´, pisut üleannetu prantsuse koolipoisi ajatud humoorikad lood on köitnud publikut juba peaaegu seitsekümmend aastat. Nüüd on valminud uus filmiversioon selle sümpaatse marakrati seiklustest.

Seekordne film on eriline: lisaks Nicolas´le, tema perele ja vahvatele klassikaaslastele on filmitegelasteks ka kirjanik René Goscinny ja kunstnik Jean-Jacques Sempé ise. Filmis tutvustatakse vaatajale Nicolas´ karakteri sünnilugu, see on omamoodi austusavaldus tema loojatele ja tagasivaade nende sõprusele, elule ja loomingule.

Väike Nicolas´ sündis 1950. aastatel koomiksitegelasena, sellele järgnesid lühilood ajakirjas ja viimaks raamat, mis esialgu üldse kuigi populaarseks ei osutunud. Hiljem sai Nicolas´ raamatute sari siiski hoo sisse ja see hoog on kandnud seda tänase päevani. Nicolas´ lugudele on omane lastepärane keelekasutus ja mõnus huumor, raamatute lahutamatuks osaks on Jean-Jacques Sempé originaalses stiilis illustratsioonid.

Ilus, südantsoojendav ja kauni pildikeelega on ka värske animafilm, mida mõned kriitikud on nimetanud koguni aasta kõige armsamaks filmiks.

Filmi treiler:

Kirsti Läänesaar

“Pariis, 13. linnaosa” Elektriteatris kolmapäeval, 29. detsembril kell 21.00

“Pariis, 13. linnaosa” (Les Olympiades, Paris 13e)

Tänapäeva Pariis. Emilie kohtub Camille’iga, kellele meeldib hoopis Nora, kelle teed ristuvad aga hoopis Amberiga. Kolm tüdrukut ja üks poiss: nad on sõbrad, vahel armastajad ja tihti mõlemat.

Viljakas prantsuse filmilooja Jacques Audiard läheneb seekord oma meelisteemale – territooriumile – kahest nihestatud aspektist. Esiteks on Pariisi 13. linnajagu, Les Olympiades, oma korrusmajade rägastikuga väga kaugel klišeelikust Pariisist, mida teame postkaartidelt. Teiseks uurib ta, kui hästi suudavad pealtnäha nii vabad ja enesekindlad noored – seksin kõigiga, laulan ja tantsin igal pool ning vahetan töökohti nagu sokke – tegelikult oma isiklikke territooriume kaitsta ja teistega jagada.

Adrian Tomine’i koomiksil põhinev stiilne must-valge linateos maalib portree tänapäeva ühiskonnast delikaatselt, pingevabalt ja naljakalt. Film linastus Cannes’i põhivõistlusprogrammis ja oli nomineeritud Kuldsele Palmioksale.

Režissöör Jacques Audiard, osades Noémie Merlant, Stephen Manas, Geneviève Doang, Lumina Wang, Jehnny Beth. Prantsusmaa, 2021.

Iseenesest selle tutvustuse esimene lause kõlab nagu mingi seebiooperi episoodi kokkuvõte ja ega mind eriti kinno minema ei inspireeriks…

Aga.

Pariisi 13. linnajagu — see toob juba uusi tuuli. Mul on siiani kuidagi väga võimas mälestus Mathieu Kassovitzi 1995. aasta filmist “Viha” (“La haine”) — kuidas on võimalik igapäevane meeleheide nii usutavalt ja esteetiliselt mõjuvalt ekraanile tuua! Ja ma olen vist kunagi juba maininud, et minu jaoks oli väga hästi selles filmis just selle ajahetke tunnetamist ja jäädvustamist.

Filmist “Viha” on pärit ka mu arusaamine, et prantsuse keeles laulmine võib isegi mulle mitte niiväga meeldiva muusikastiili (punk, räpp, džäss, estraad) kuulatavaks muuta.

Katke filmist:

Jacques Audiard’ filmikeelega ma tuttav ei ole, aga kuna esimene täispikk mängufilm oli 1994. aasatal Mathieu Kassovitziga peaosas (“Regarde les hommes tomber”), siis on mul päris kena eelaimus, et see film võiks täitsa huvitav olla ja kui nüüd aasta lõpus seda vabamat aega oleks, siis oleks päris tore minna avastama, millise uue teadmiskillu ma enda või Prantsusmaa, filmikunsti või elutõdede, Pariisi või inimloomuse, tänase päeva või tõlgenduste, muusika või keelekõla kohta leian.

“Pariis, 13. linnaosa” filmi muusikuks märgitud Rone loomingut pisteliselt kuulates oli see minu jaoks muusikaliselt üsna igav, aga mingis meeleolus on see ikkagi kuulatav. Videod on küll ilusad ja värvilised:

Ja siia vahele suskan ma hoopis ühe multikulti saksa räppari, sest selles “La Haine” otsinguga kogemata youtube’is ette jooksnud Berliini poisis on mu meelest mingit jõudu ja stiili ja arengut ja erinevate kultuuride sulatusahju helgemat külge :)

Ja siis on siin tutvustuses juttu Adrian Tomine’i koomiksitest, mida ma lugenud ei ole, aga mis kaanepiltide järgi otsustades võiksid päris huvitavad olla. IMDb andmetel on filmi aluseks “Amber Sweet”, “Killing and Dying”, “Summer Blonde” ja “Hawaiian Getaway”. Neist “Killing and Dying” on isegi Eesti raamatukogudest kättesaadav, Tallinnas Paepealse raamatukogus. Omamoodi huvitav on, et prantsuse filmitegija on oma teose aluseks võtnud ameerika koomiksijutustaja loomingu, miskipärast ma arvan, et siit tuleb mingi positiivne nihe või võõristus.

Tiina Sulg

“Minu abikaasa lugu” laupäeval, 13. novembril kell 18.00 Athenas

Zoltan Huber tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Filmis, mille tegevus toimub 1920ndatel, veab keskealine hollandi meremees oma küünilise äripartneriga kihla, et abiellub esimese naisega, kes astub kohvikusse, kus nad parajasti istuvad. Kapten Jakob Störr (keda kehastab esinduslik Gijs Naber) otsib õnne ning nii satub tema ellu salapärane ja stiilne Lizzy (järjekordne vapustav näitlejatöö prantsuse superstaarilt Léa Seydoux’lt), kes on kiire abiellumise mõttest lummatud. Nende kirglik afäär jõuab vaataja ette seitsmes peatükis, avades eri faase selles kassi-hiire mängu meenutavas romantilises suhtes.

Kaubalaeva kapten ei tunne end särtsaka Lizzyga väljas käies kuigi mugavalt. Laeval on ta konkreetne ja vaikne, kuid seal on tal aega mõelda. Ta kinnitab endale, et tema naisel, kes elab üksinda Pariisi korteris, on suhe oma sõbra, noore kirjaniku Dediniga (Louis Garrel). Peagi lahkuvad Störr ja Lizzy kergemeelsest Pariisist ja kolivad palju kõledamasse Hamburgi, kus hakkavad tasapisi teineteisest eemale triivima. Kapteni hirmud ja kahtlused näikse saavat ettekuulutuseks, mis lähebki täide. Siis aga viib ootamatu sündmuste pööre nende elud taas kokku.

Ildikó Enyedi grandioosne üheksas mängufilm (inglise keeles esimene) on mugandatud Ungari luuletaja Milán Füsti samanimelisest romaanist ning selles esineb ka Lendava Hollandlase legendist laenatud elemente.

Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, 2021

Ungari kirjanduse klassiku Milán Füsti (1888-1967) paljudesse keeltesse tõlgitud romaan ilmus 1990. aastal ka eesti keeles. Pehmes köites ja olematu kaanepildiga teos jäi siis suhteliselt märkamata, võib-olla on nüüd, 30 aastat hiljem just õige aeg see raamat kätte võtta, sest temaatika — armastus, armukadedus, abielu, võõrandumine, kultuurikonfliktid — on ikka aktuaalsed ja lugeda sajand tagasi keskeskkonnas tegutsevate inimeste tegemistest on hea meeldetuletus, et inimloomus ajas just väga palju ei muutu.

Tiina Sulg

 

 

“Joan Miró. Sisemine tuli” laupäeval, 4. septembril kell 23.15 ja pühapäeval, 5. septembril kell 14.05 ETV2-s

Dokumentaalfilmi Joan Miróst tutvustatakse telekavas nii: Kuigi Joan Miró on eelkõige tuntud oma eredavärviliste tööde poolest, laiendas ta kunsti piire ka muudes aspektides. Selles dokumentaalfilmis saame tuttavaks Miró kui inimese ja kunstnikuga, kelle looming lummab ka mitu aastakümmet pärast tema surma. Sõidame ringi koos ta lapselapse Joan Punyet Miróga, kes hoolitseb vanaisa pärandi eest. Miró oli pühendunud patrioot ja tulihingeline Franco vastane, mida näitavad ilmekalt ka mitmed tema tööd. Oma loometeel oli ta elu lõpuni otsinguline ja tegi kunsti osas jõulisi avaldusi. Filmis näeme haruldasi kaadreid kunstnikust tööhoos. Hispaania, Prantsusmaa, 2018.

Dokumentaalfilmid kunstnikest võivad õnnestuda või mitte õnnestuda, aga midagi uut ja huvitavat selle kunstniku või ajastu kohta saab kindlasti teada. Miró ei ole mu lemmikkunstnik, aga kunagisel sürrealismivaimustuse perioodil lappasin ma tema pilte päris usinalt vaadata ja uurida.

Meie raamatukogus Joan Miró kohta raamatuid soome keeles (Walter Erben “Joan Miró, 1893-1983 : ihminen ja tuotanto“), vene keeles (Гастон Диль “Миро“), saksa keeles (Guy Weelen “Miró“) ja prantsuse keeles (Guy Weelen “Miró, 1940-1955“), eestikeelset lugemisvarast võiks kätte võtta  Raivo Kelomehe raamatu “Sürrealism“.

Tiina Sulg

„Tagaotsitav: Banksy!“ Jupiteris

Hetkel on Jupiteris vaadata eelmisel aastal valminud dokfilm „Tagaotsitav: Banksy!“, mis oli ka möödunud aastal Tartuffi programmis. Filmi treiler:

Banksy on Bristolist pärit tänavakunstnik ja poliitiline aktivist. Ta on enda tegelikku identiteeti varjav inimene, kes oma isiku eksponeerimise asemel eelistab, et pigem kõlaks need sõnumid, mida ta oma loominguga väljendab. Juba ligemale 20 aastat on Banksyl õnnestunud enda identiteeti varjata. Liikvel on oletusi ja spekulatsioone, kes võiks ennast selle kunstnikunime taga varjata, kuid paljastust ei ole toimunud. Selles dokumentaalfilmis keskendutaksegi ennekõike neile, kes Banksyt jahivad. „Tagaotsitav: Banksy!“ autorid on Aurelia Rouvier, Seamus Healey ja Laurent Richard Prantsusmaalt.

Banksyst on mitmeid dokumentaale, kuid nimetaksin siin veel ka eelmisel aastal valminud ja sügisel meiegi kinodes olnud „Banksy. Lindprii kunsti tõus“  filmi. Kui „Tagaotsitav: Banksy!“ keskendub rohkem sensatsioonile Banksy ümber, siis „Banksy. Lindprii kunsti tõus“ tutvustab tema loomingut ja selle mõju nii tänavakunstile, kui üldse laiemalt kunstimaailmale. Banksy tööd on tuttavad kõigile ja nende mõju näeme iga päev kasvõi Tartuski ringi liikudes. Siin üks klipp Banksy töödega:

Banksyst on muidugi ka kirjutatud, kuid linnaraamatukogus neid raamatuid saadaval ei ole (küll aga Eesti kunstikoolide raamatukogudes, näiteks „Wall and Piece“). Tänavakunstist saab eesti keeles lugeda Eesti autorite raamatust „Haiguste ravi. Kontrollitud: raamat tänavakunstist“.

„Tagaotsitav: Banksy!“ paneb aga mõtlema ka inimeste sensatsioonijanu peale. Sel teemal saab näiteks lugeda Mark Hughes’i raamatut „Buzzmarketing: kuidas panna inimesed asjast rääkima“ või Giles Miltoni „Veidram kui väljamõeldis: paeluvaid ajaloomärkmeid“.

Head vaatamist ja kaasa mõtlemist!

Mai Põldaas

“Venemaa infosõda” kolmapäeval, 27. mail kell 22:00 ETV+s

Telekava: Maailmas on puhkenud kummaline sõda, kus tankid ja kahurid on liigsed. Uuteks relvadeks on propagandatrikid, libauudised ja manipulatsioonid ning rindevõitlejateks riigi teenistuses olevad ajakirjanikud, häkkerid ja trollid. Tunnustatud ajakirjanik Paul Moreira uurib, kuidas töötab Venemaa infosõja masinavärk, milliste vahenditega kujundatakse avalikku arvamust, õõnestatakse demokraatlikke valitsusi ja püütakse maailma sündmusi oma huvides muuta (Prantsusmaa, 2018). 

Seda väga põnevat ja aktuaalset dokumentaalfilmi saab mõningase lisalugemisega teha veelgi huvitavamaks. Tänapäeva maailma sotsiaalmeedia murekohti analüüsib Jaron Lanieri raamat “Kümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeedia kontod” (tõlkija Lauri Vahtre). Lanier pöörab küll eelkõige tähelepanu sellele, et miks ja kuidas on tänapäeva tehnoloogia nii ohtlik ning toob inimestes välja kõige halvema, kuid lõppkokkuvõttes pole ta tehnoloogia vastane. Vastupidi – ta kutsub üles muutustele, et tehnoloogia saaks olla inimestele tõeliseks abiks, mitte küüniliseks rahateenimisprojektiks, mis muudab maailma kogemata koledaks.

Servapidi sarnasel teemal — tehnoloogiast ja tänapäeva institutsioonide usaldusväärsusest — räägib ka järgmise soovituse autor Rachel Botsman raamatus “Keda usaldada? Kuidas tehnoloogia meid ühendas ja miks see võib meid uuesti lahutada” (tõlkija Toomas Hõbemägi). Usaldus, mida Botsman eelkõige uurib, on uut tüüpi nn infosõjas vägagi relevantne.

Lisamaterjali Putini Venemaa ja propaganda kohta ja täpselt dokumentaalfilmi teemal leiab Marcel H. Van Herpeni teosest “Putini propagandamasin : pehme jõud ja Venemaa välispoliitika” (tõlkija Kaili Tamm). Tagakaanel soovitab meediaekspert Raul Rebane raamatut kõigile valdkonna huvilistele ning tõdeb, et “lisaks on tegemist lihtsalt hästi kirjutatud huvitava raamatuga”.

Taustainfoks soovitaksin veel kaht Venemaa-teemalist raamatut: Peter Pomerantsevi “Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik : seiklused tänapäeva Venemaal” (tõlkija Heija-Liis Ristikivi) ja Masha Gesseni “Tulevik on ajalugu : kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis” (tõlkija Katrin Kern). Mõlemad autorid on vene emigrantidest ajakirjanikud ning tuntud Putini kriitikud.

Kui vaadata ära soovitatud dokumentaalfilm ning lugeda kõrvale ka raamatud, siis võib end infosõja teemal väikestviisi eksperdiks pidada küll, ehk et kaitsepookimine pahaaimamatult vastava valeinfo ohvriks langemise vastu peaks olema saavutatud.

Kairi Jets

“Lahing Notre-Dame’i päästmiseks” esmaspäeval, 13. aprillil kell 22.25 ETVs

“Lahing Notre-Dame’i päästmiseks” (The Battle for Notre Dame, Prantsusmaa 2019) esmaspäeval, 13. aprillil kell 22.25 ETVs, kordus teisipäeval, 14. aprillil kell 22.00 ETV+s.

15. aprill 2019. Meeletu tulemöll ähvardab neelata Pariisi Jumalaema kiriku. Kogu maailm jälgib katastroofi, kuid keegi ei tea, mis toimub kulisside taga. Režissöör Emilie Lançoni film viib vaataja tulekahju kustutamise esimestesse hetkedesse, kui päästeoperatsiooni juhil on vaja mõne minutiga visandada tegevusplaan, sellele riigi presidendi heakskiit saada ja kümned päästjad saata võitlusse leekidega. Lahingus osalenud jagavad meiega oma mõtteid ja tundeid, meenutades seda kohutavat ööd. (ETV)

Selle nädala filmisoovituseks on eelmise aasta ühest kõige dramaatilisema sündmuse tagamaadest rääkiv dokumentaalfilm. Remondis olnud kiriku tulekahju arenguid jälgis pea otseülekandena kogu maailm, pärast põlengut lubasid taastamisel abi väga erinevad osapooled, riikidest ja teadlastest firmade ja eraisikuteni. Ajaloolised pühakojad on korraga nii religioossed kui ka kultuurilised sümbolid, ning Notre-Dame on neist kindlasti üks tuntumaid.

Kõige kuulsam Jumalaema kirikust rääkiv teos on loomulikult Victor Hugo (1802-1885) “Jumalaema kirik Pariisis”, mille on eesti keelde tõlkinud Johannes Semper. Raamatu esmatrükk ilmus 1924. a., kuid Semperi tõlge on ilmunud veel päris mitmel korral pärast seda.

Jumalaema kiriku tulekahju puhul oli tähelepanuväärne ka see, kuidas globaliseerumine mõtestab ümber kohalikke sümboleid — ammusest Pariisi ja Prantsusmaa sümbolist sai kogu inimkultuuri ja -saavutuse tähistaja, mille saatusele elas meedia vahendusel kaasa terve maailm.

Lähemalt võib selle kohta lugeda Adrien Goetz raamatukesest “Inimkonna Jumalaema kirik” (2019).

Kairi Jets

“Mata Hari – paljastatud spioon” reedel, 27. märtsil kell 20.05 ETV2s

100 aastat tagasi seisis Mata Hari süüdimõistetuna püssimeeste ees. Hiljuti leitud dokumendid muudavad tema süü aga kaheldavaks ja paljastavad Mata Hari elu kohta nii mõndagi uut. Mata Hari, õieti Margaretha Geertruida Zelle, oli iseseisev naine, kelle julgus ja seksuaalsus meeste ülemvõimu ohustasid. Abikaasa kohtles teda väga halvasti ja naine ei soovinud elada ohvrina. Ajastu konservatiivsusele vaatamata sai ta kuulsaks eksootilise tantsija, kurtisaani ja seltskonnadaamina. Liikumise MeToo valguses võime küsida, mis on 100 aasta jooksul muutunud. “Mitte nii palju, kui ehk sooviksime,” arvab filmi režissöör Susan Wolf. Mata Hari soovis olla seksuaalselt vaba, väljendada oma loovust ja ise oma elu üle otsustada. Selle kõige poole püüdlevad naised ka tänapäeval. (Prantsusmaa, 2017)

Mata Harist on päris palju raamatuid kirjutatud:

 

Russell Warren Howe “Mata Hari” ilmus kuidagi nii, et keegi ei pannud eriti tähele.

.

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”. Raamatust on pikemalt muljetatud Lugemissoovituse blogis.

.

Yannick Murphy “Alla kirjutanud: Mata Hari”. Raamatust on juttu Kristiina lugemisblogis ja Kiiksu lugemisarhiivis.

.

Paulo Coelho “Spioon” on kõige enam kajastust leidnud: Marianne blogis, Andres Laiapea blogis, Raamaturiiulikeses, Katrini lugemiselamuste blogis, Sandra sajas raamatus ja Sulepuru blogis.

.

Emma Beeby ja Ariela Kristantina koomiksist “Mata Hari” kirjutati Sulepuru blogis.

.

Mati Laose “Punane Mata Hari” on aga hoopis romaan Jäneda parunessi Maria Budbergi elust.

.

 

Mata Hari kirev elu ja temaga seotud saladused inspireerivad loojaid üha jälle ja jälle leidma oma pilku ja nägemust. Olgu siin ühe näitena Müstika tantsustuudio tõlgendus:

Triin Võsoberg
Tiina Sulg

 

„Lubadus koidikul” kolmapäeval, 27. novembril kell 21.30 ETV2-s

Telekavas öeldakse filmi tutvustades: Romain Gary samanimelisel teosel põhinev autobiograafiline, kohati tragikoomilistes toonides draama. Raamat ilmus 1960. aastal ja esimene film sellest tehti 1970. aastal Jules Dassini (Joe Dassini isa) käe all.
Peategelast mängib Pierre Niney, keda mäletame Ozoni filmist „Franz” noore prantslasena, kes tema käe läbi sõjas surnud sakslase hauale lilli viimas käis. Peategelase ema rollis on Charlotte Gainsbourg,  kes esituse eest mitmele auhinnale nomineeriti.
Romain Gary kohta on öeldud, et ta oli suur valetaja, ja tema kõige suurem vale oli, et ta oli Romain Gary. Ta oli rahvuselt juut, isa oli vene – ja ema prantsuse päritolu. Perekond emigreerus Prantsusmaale, kui sel ajal Roman Kacevi nime kandev tulevane kirjanik oli neljateistkümnene. Enne seda elas perekond Poolas ja sündinud on kirjanik Vilniuses. Keskkooli lõpetas ta Nice’is, seejärel õppis Pariisi Ülikoolis õigusteadust. Teises maailmasõjas teenis piloodina briti ja vabatahtlikuna prantsuse vägedes ja pärast sõda töötas Prantsuse välisministeeriumis 1945–1956. Ta on olnud ka paari filmi režissöör ning näitleja. Elust lahkumise aja valis ta ise.
Romain Gary avaldas oma teoseid mitme pseudonüümi all, tuntuim oli Émile Ajar, mille all avaldas ta romaani “Elu alles ees”. Selle teosega võitis Gary 1975. a Prantsusmaa prestiižikaima kirjanduspreemia, Goncourti auhinna. Pärast Romain Gary surma ilmus kirjaniku nn testament, raamat “Émile Ajari elu ja surm”. Alles sellest raamatust sai üldsus teada, kes peitus pseudonüümi taga. Gary on ainus autor, kes on saanud kaks Goncourti preemiat, sellest tõusis suur skandaal. Statuudi järgi seda ühele autorile kaks korda anda ei saa, tema aga kirjutas erinevate nimede all nii erinevad raamatud. Esimese võitis ta 1956 aastal teosega „Les Racines du ciel”, mis inglise keelde tõlgiti kui „The Roots of Heaven”, eesti keeles seda kahjuks pole.

Eesti keeles on ilmunud romaan „Elu alles ees” 1992 ja 2001, novellid „Kodanik Tuvi” „Loomingu” raamatukogus 1993 ja romaan „Taevatähtede sööjad : Ameerika komöödia” 1993
Üks huvitav artikkel kirjanikust on siin.

Kaja Kleimann

„Jules ja Jim” teisipäeval, 26. novembril kell 23.05 ETV2-s

Film on üks Prantsuse filmikunsti uue laine silmapaistvamaid teoseid, selle režissöör François Truffaut 
oli filmikriitik ja -teoreetik, lavastaja, stsenarist, näitleja. Suur osa tema loomingust kuulub maailma filmikunsti paremikku.
Loo sisuks on kahe kunstnikust sõbra, austerlase ja prantslase, armastus sama naise vastu Esimese maailmasõja eel, ajal ja järel. Filmikeel on poeetiline ning dokumentaalsed kaadrid vahelduvad mängulistega. Kriitikud olevat seda teost nimetanud kubismiks filmikunstis.
Naispeaosas legendaarne Prantsuse näitlejatar Jeanne Moreau, kes oli selle rolli eest BAFTA auhinnale nomineeritud. Meile teeb näitlejanna eriti südamelähedaseks see, et ta mängis ka Ilmar Raagi filmis „Eestlanna Pariisis”.
Filmi aluseks on Henri-Pierre Roché samanimeline romaan. Meilt saab laenutada ingliskeelset raamatut 
ja videokassetti filmiga. Tegelikult on meil mõned Truffaut´ filmid veel.

Kaja Kleimann

“Purpurjõed” reedel, 1. novembril kell 22.55 ETV+s

“Purpurjõed” (“Les rivières pourpres” (“The Crimson Rivers”)) on 2000. aastal valminud Prantsuse psühholoogiline põnevik. Komissar Pierre Niemans (Jean Reno) läheb mäestikulinnakese eraülikooli lahendama elajalikku mõrva. Juurdluse käigus ristub ta tee noorema ametivennaga (Vincent Cassel), kes uurib üht teist kuritegu, mis pole vähem mõistatuslik. Nad on sunnitud alustama koostööd, kuid see kulgeb üle kivide ja kändude. Surmajuhtumeid tuleb üha juurde ja neil endilgi on põhjust oma elu pärast karta. Selle luupainajaliku loo lavastas Mathieu Kassovitz, kes kirjutas ise ka stsenaariumi, mille aluseks on Jean-Christophe Grangé´romaan.

Kui ma filmitutvustust nägin, siis ma olin parasjagu üllatunud, et kus kivi all ma sel 2000. aastal siis olin, et ma selle filmi olemasolust tänaseni miskit ei teadnud. Olgu, ma ei ole just kuigi suur filmihuviline, aga selle filmiga on seotud kolm nime, mis on mu jaoks siiski niipalju tuttavad, et mingi huvi oleks pidanud mul selle filmi vastu tekkima.

Jean-Christophe Grangé — 1961. aastal sündinud prantsuse kirjanik suutis oma esimese eesti keelde tõlgitud raamatuga “Huntide impeerium” mulle üsna muljet avaldada. Ja nii ma neid teisi ka lugesin. Põnevusega. Teda on võrreldud Stephen Kingiga, aga mu meelest võiks teda võrrelda Mankelli või Larssoni või ükskõik kellega sealt nordic noir’i kambast. Tema raamatutes on ohtralt süngust, psühholoogilist urgitsemist, minevikuvarje, ja mitte just kõige leebemaid kuritöid.

Jean Reno — Jean Reno nimi on mulle, ja ma usun, et paljudele teistele, tuttav eelkõige filmist “Leon”, sealt jäi see nimi eriti eredalt meelde. Nii tegelaskuju kui näitleja oli kuidagi teistmoodi ja huvitav. Ma ei olnud kunagi Jean Reno kohta lisainfot otsinud ja nii oli mulle päris üllatus, et tegelikult on ta Hispaania juurtega, üles kasvanud Marokos ja Prantsusmaale saabus alles seitsmeteistaastaselt. Seepärast ta vist suudabki hästi kohaneda ja sobib igasse filmi, kuhu teda mängima on kutsutud.

Mathieu Kassovitz — Küll ma mõtlesin, kust see nimi mulle tuttav on, aga lahendus oli lihtne: esiteks mängis ta kultusfilmis “Amelie” ja teiseks lavastas ta 1995. aastal filmi “Viha” (“La Haine”), mis mu meelest tabas ära tollel hetkel midagi olulist. Päris kahju, et ta viimastel aastatel midagi lavastanud ei ole. Selles “Vihas” mängis muuseas ka Vincent Cassel.

Lugesin raamatu üle ja nii sügavat muljet kui neliteist aastat tagasi see raamat mulle seekord jätta ei suutnud, et ühtpidi olin ma looga juba kursis ja teisalt on neid Põhjamaade süngusi pidevalt peale tulnud ja nii olen ma natuke tuimemaks muutunud, aga täitsa korraliku põnevusloona soovitaksin seda raamatut tänagi. Film oli tänapäevase pilguga korralik keskmine krimilugu, aga ma usun, et üheksateist aastat tagasi oleks film oma korralikult läbimõeldud süžee, omapärase filmikeele, huvitavate tempovahelduste, heade näitlejatöödega ning põnevuse kruttimisega olnud üsna elamus. See, et Grangé sai näppupidi filmi stsenaariumi kallal ka nokitseda, on ainult hea. Et kuigi tegelaskujusid oli raamatust filmi tõstes osaliselt kaduma läinud ja ega allesjäänute kirjeldused eriti algsetele ei vasta ning vihjeid antakse vahel edasi muudmoodi ning lõpp on hoopis teistmoodi, siis miskit on sest raamatust suudetud siiski filmilinale kanda. Kui raamatuarvustusi otsisin, siis hõiskasin endamisi, et küll on hea, et meil on Jaan Martinson, kes suurema jao eestikeelsest krimist jõuab läbi hekseldada, “Purpurjõgede” kohta kirjutas ta “Väärikad prantslased annavad pättidele pasunasse“.

Kui “Purpurjõgedest” väheks jääb siis valik lisalugemist prantsuse krimikirjandusest (võtsin neid autoreid, kelt on eesti keelde tõlgitud vähemalt kolm raamatut):

Jean-Christophe Grangé

Fred Vargas

Georges Simenon

Gilbert Gallerne

Jean-Claude Izzo

Maurice Leblanc

Jean-Luc Bannalec on tegelikult hoopis sakslane, aga tema romaanide tegevuskohaks on Prantsusmaa

Kes aga tahab filmilainel jätkata, siis 2004. aastal valmis “Purpurjõed II: maailmalõpu inglid” (“Les rivières pourpres 2 – Les anges de l’apocalypse” (“Crimson Rivers II: Angels of the Apocalypse”)), lavastaja Olivier Dahan, ning eelmisel aastal linastus 8-osaline telesari. Nende mõlema ühisosa raamatuga paistab olevat vaid komissar Pierre Niemansi tegelaskuju, aga abiks seegi.

Tiina Sulg