Ma olen küll üks väga spordikauge inimene, kuid ka mina olen kuulnud nime Zlatan ja tean isegi seda, et tegu on Rootsist pärit kuulsa jalgpalluriga. Nüüd on temast valminud eluloofilm jõudnud Eesti kinodesse ning kogub kindlasti ka palju vaatajaid.
„Mina olen „Zlatan” on täiskasvanuks saamise lugu, mis kujutab Zlatan Ibrahimovici karmi kasvatust Rootsi äärelinnas. Sündinud Balkani immigrantide järeltulijana, oli jalgpall tema lohutajaks ja vabastajaks raskes keskkonnas.
Zlatan on väljapaistvalt andekas ja enesekindlus on ta viinud mängima rahvusvahelise kuulsusega jalgpalliklubidesse nagu Amsterdami Ajax, Juventus, Inter, Milan, Barcelona, Paris Saint- Germain ja Manchester United.
Eluloofilm põhineb 2011. aasta samanimelisel autobiograafial, mis on kirjutatud koos Rootsi autori David Lagercrantziga.
Jalgpall on väga populaarne spordiala ka Eestis nii laste kui täiskasvanite hulgas. Raamatukogus on ikka näha liikumas poisse, kes muidu lugemisest väga ei hooli, aga jalgpallurite elulood saavad neil läbi loetud.
Zlatanist on eesti keeles ilmunud kolm raamatut.
Zlatan Ibrahimović (ja David Lagercrantz) “Mina, Zlatan” (Tänapäev, 2013)
Tom ja Matt Oldfield „Zlatan : mänguplatsilt jalgpalliväljakule” (Sinisukk, 2019)
Yvette Żółtowska-Darska „Ibra : poiss, kes leidis oma tee” (Egmont Estonia, 2017)
Anu Amor-Narits
Reedel algab 
Viimasega omakorda käib aga kaasas mõtlemapanev lisalugu, mis sai osaks filmis iluideaali kehastanud noormehele reaalelus – seda „Maailma kõige ilusam poiss“ käsitlebki. Kas ja kuidas ühel 15-aastasel on võimalik end kaitsta ärakasutamise eest? Ning kui sinust on mingit pidi teatav kuvand loodud ja see ei ole tegelikust sinust, kuidas siis edasi? Kui oled millegagi kuulsaks saanud, siis aastaid hiljemgi tuntakse huvi vaid selle vastu, mitte aga mida veel ja võib-olla pareminigi oled teinud.
„Mees nimega Ove“ on Fredrik Backmani ülipopulaarsel raamatul põhinev film, mis oli eelmisel aastal Rootsi üks suurimaid kassahitte.
Ove on kuldsete kätega, siira südamega ja praktilise mõtlemisega mees. Majapidamises pole tööd, mida ta teha ei oskaks ning noorema generatsiooni meeste abitus ajab tal harja punaseks. Ent pärast oma naise ja elu armastuse surma ning seda, kui ta vallandatakse rongitehasest, kus ta terve elu tööd rügas, on Ovel üha raskem end tegudele sundida. Pensionärina veedab ta oma päevi kodusel kooperatiivil silma peal hoides ja sealse heaolu eest seistes. Säärane range kord tekitab talle igapäevaseid konflikte laiskade ja ülbete naabritega. Elust tüdinud Ove pühendubki vanade võlgade sisse nõudmisele ja käib kalmistul lahkunud kallimale iga päev oma argielu ümber jutustamas. Kuni ühel päeval kolib naabermajja noor naine Parvaneh koos perega ning nad esimesel päeval kogemata Ove postkasti autoga ümber rammivad. Sellest saab alguse harukordne ja imeilus sõprus kahe erineva põlvkonna ja kultuuri esindaja vahel.
Filmi aluseks olnud 
Kuna mitmed kirjutajad-arvustajad on tõmmanud paralleele Jonas Jonassoni raamatuga “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, kus samuti peategelane põhjamaine üksik toriseja, tuleb siit teine lugemis- ja vaatamissoovitus. See lugu on olnud ka eestlaste hulgas väga populaarne, aga kui kellegil veel lugemat või nägemata, siis 
“Ajalehemõistatus”,
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 