Raamatukava

Posts Tagged ‘saksa film’

“Armas Thomas” kolmapäeval, 24. novembril kell 18:00 Athena Keskuses

In raamatukava on 22/11/2021 at 17:02

Tutvustus PÖFFi lehel:

Ida-Saksa kirjaniku ja filmimehe Thomas Braschi võitlused on vormitud poeetiliseks ja lummavaks kinematograafiliseks teekonnaks, mis räägib kunstnikust ja 20. sajandist tema elueal.

Ida-Saksamaa on alles lapsekingades riik, kuid Thomas Brasch on juba heidiku staatuses. Tema isa tahab aidata uut Saksamaad üles ehitada, kuid vanem poeg Thomas eelistaks kirjaniku ametit. Ta on järjekindel, ühtaegu nii unistaja kui ka mässaja. Braschi esimene näidend saab lavastuskeelu ning varsti pärast seda visatakse ta filmikoolist välja. Kui Nõukogude Liidu tankid 1968. aastal läbi Praha veerevad, korraldab Thomas koos kaastudengitega ülestõusu Berliini tänavatel. Isa teatab temast julgeolekule ja Thomas satub vanglasse. Pärast tingimisi vabastamist hakkab ta kõvasti tööd tegema, armastab ja kannatab ning kirjutab armastusest, ülestõusust ja surmast. Kuna pole lootustki, et teda Ida-Saksamaal kuulda võetaks, otsustab Thomas koos armastatud naisega lahkuda kodumaalt, mis neid kunagi omaks ei võtnud. Läänes saab ta kuulsaks ja tema raamatutest saavad menukid; tema filme kutsutakse kaks korda Cannesi filmifestivalile. Kuid Brasch keeldub võõrandumast ning naaseb pärast Berliini müüri langemist Ida-Berliini.

Režissöör Andreas Kleinert ei järgi eluloofilmi tavapäraseid reegleid; ta on vorminud Braschi biograafiast kummarduse kunstile ja selle võimule midagi muuta. Imelise pildikeelega mustvalges filmis vahelduvad kaadrid reaalsuse ja palavikulise unenäo vahel.

Christoph Gröner

Tartu Linnaraamatukogus Thomas Braschi raamatuid küll pole, aga hea tahtmise juures midagi kuskilt ikka leiab.

Sander Kaasik

“Mephisto” esmaspäeval, 15. novembril kell 20.15 Elektriteatris

In raamatukava on 13/11/2021 at 11:04

PÖFFi lehel on filmitutvustusena kirjas järgmist:

Parima võõrkeelse filmi Oscari pälvinud „Mephisto“ lähtealus on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni vanema poja Klaus Manni (1906-1949) romaan „Mefisto“ (1936, eesti keeles 1986).

See on lugu andeka näitleja ja teatridirektori Hendrik Höfgeni (Klaus Maria Brandauer) karjäärist ja moraalsest allakäigust. Ajal, kui paljud loomeinimesed lahkuvad Saksamaalt, laskub peategelane kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on teadlik vastupidisest. Höfgenil on unistus mängida teatris Mefistofelest ja selle nimel müüb ta oma hinge.

Höfgeni prototüüp on 1930. aastate kuulus näitleja Güstaf Gründgens, Klaus Manni õe Erika mees. Filmi natsijuhis näeme sarnasust Hermann Göringiga.

Režissöör István Szabó, peaosas Klaus Maria Brandauer.
Saksamaa, Ungari, Austria, 1981

Klaus Manni “Mefistos” on see kõik ka olemas ja rohkemgi veel. Ma ei lugenud seda raamatut korralikult, sest mul on omad lugemisjärjed ootamas, aga kui kellelgi on lugemistühimik, siis need lõigud, mis mul juhtumisi raamatust ette jäid, annavad mulle kindlustunde öelda, et jah, seda raamatut võib lugeda küll, saab mõtlemisainet ja on emotsiooni ja on ajastut ja on psühholoogiat ja on karakterid ja head stiili.

Siia juurde räägiks veel seda, et Eesti Draamateatris on mängukavas Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto”. Peaosas Juhan Ulfsak ja aluseks seesama Klaus Manni teos. Lavastus on pälvinud kestvaid kiiduavaldusi, suurema jao neist on Eesti Draamateater ka oma lehele kokku kogunud, aga lisaks on üks väga tore blogipostitus Kultuuritarbija 60+ blogis ning varjunimega rõkatus “Braavo!” Teater.Muusika.Kino viimases numbris. Ja mida ma eriti esile tõstan, on selle lavastuse kavaleht. Mul on nii hea meel, et see on netist saada ja kõigile lugeda, sest siin kavas on kirjas palju enamat, kui osatäitjate nimed. Lugege seda kava!

Tiina Sulg

“Minu abikaasa lugu” laupäeval, 13. novembril kell 18.00 Athenas

In raamatukava on 11/11/2021 at 13:35

Zoltan Huber tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Filmis, mille tegevus toimub 1920ndatel, veab keskealine hollandi meremees oma küünilise äripartneriga kihla, et abiellub esimese naisega, kes astub kohvikusse, kus nad parajasti istuvad. Kapten Jakob Störr (keda kehastab esinduslik Gijs Naber) otsib õnne ning nii satub tema ellu salapärane ja stiilne Lizzy (järjekordne vapustav näitlejatöö prantsuse superstaarilt Léa Seydoux’lt), kes on kiire abiellumise mõttest lummatud. Nende kirglik afäär jõuab vaataja ette seitsmes peatükis, avades eri faase selles kassi-hiire mängu meenutavas romantilises suhtes.

Kaubalaeva kapten ei tunne end särtsaka Lizzyga väljas käies kuigi mugavalt. Laeval on ta konkreetne ja vaikne, kuid seal on tal aega mõelda. Ta kinnitab endale, et tema naisel, kes elab üksinda Pariisi korteris, on suhe oma sõbra, noore kirjaniku Dediniga (Louis Garrel). Peagi lahkuvad Störr ja Lizzy kergemeelsest Pariisist ja kolivad palju kõledamasse Hamburgi, kus hakkavad tasapisi teineteisest eemale triivima. Kapteni hirmud ja kahtlused näikse saavat ettekuulutuseks, mis lähebki täide. Siis aga viib ootamatu sündmuste pööre nende elud taas kokku.

Ildikó Enyedi grandioosne üheksas mängufilm (inglise keeles esimene) on mugandatud Ungari luuletaja Milán Füsti samanimelisest romaanist ning selles esineb ka Lendava Hollandlase legendist laenatud elemente.

Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, 2021

Ungari kirjanduse klassiku Milán Füsti (1888-1967) paljudesse keeltesse tõlgitud romaan ilmus 1990. aastal ka eesti keeles. Pehmes köites ja olematu kaanepildiga teos jäi siis suhteliselt märkamata, võib-olla on nüüd, 30 aastat hiljem just õige aeg see raamat kätte võtta, sest temaatika — armastus, armukadedus, abielu, võõrandumine, kultuurikonfliktid — on ikka aktuaalsed ja lugeda sajand tagasi keskeskkonnas tegutsevate inimeste tegemistest on hea meeldetuletus, et inimloomus ajas just väga palju ei muutu.

Tiina Sulg

 

 

“Suure Karu pojad” neljapäeval, 17. juunil kell 20.15 Elektriteatris

In raamatukava on 13/06/2021 at 12:40

Elektriteatri kodulehel tutvustatakse filmi nõnda: “Suure Karu pojad” (“Die Söhne der großen Bärin” (Saksamaa, 1966)). Ida-Saksamaal olid vesternid muidugi pikalt-pikalt keelatud – kui oli miski mida ida-sakslased vihkasid rohkem, kui lääne-sakslasi, oli see muidugi igasugune lõbu. Seiklushimulistel ida-sakslastel õnnestus Lääne-Saksamaal toodetud vesterne soovi korral siiski Tšehhoslovakkias puhates näha, mida nad massiliselt tegema ka loomulikult hakkasid. Haistes raha lõhna, otsustasid Ida-Saksamaa ainsa (!!!) filmifirma tublid sotsialistid, et östern-itega saavad nad kõik rikkaks ja palkasid kiiremas korras õlitatud serbia kulturisti Gojko Mitić-i peaossa indiaanlast mängima ja väikeste teismeliste Ida-Saksa poiste ja tüdrukute unenägusid sisustama aastakümneteks. Režissöör Josef Mach, osades Gojko Mitić, Jirí Vrstála, Rolf Römer.

ERR on võtnud tutvustamisel veidi teistsuguse tooni: DEFA-stuudio nö iisternide sarja esimeses ametlikus filmis kehastas seni peamiselt kaskadöörina episoodilisi rolle täitnud Gojko Mitic esimest korda peaosa, see tõi talle superstaari staatuse idabloki maades. Mitic mängib “Suure karu poegades” noort väepealikku Tokei-ithot, kes püüab ennastsalgavalt kaitsta Dakota hõimu territooriumi valgete kurikaelte eest, kes meeleheitlikult otsivad taga indiaanlaste esivanemate peidetud kulda. Pärast mitmeid ebavõrdseid lahinguid tuleb indiaanlastel leppida ebainimlike tingimustega reservaadis, kuhu valged mehed on nad ajanud. Tokei-itho ei taha olukorraga leppida ja kutsub kõiki hõime endaga liituma, et koos vaenlasele vastu astuda. Viimaks kutsub ta duellile ka valgete jõugu pealiku Punase Rebase (Jirí Vrstála), mehe, kes kord tappis reeturlikult tema isa. “Suure karu pojad” sai idabloki riikides hitiks, millele järgnes DEFA-stuudiolt veel tosinkond indiaanifilmi, kus kunagine Serbiast pärit kehalise kasvatuse õpetaja Mitic sai näidata oma trimmis keha ja kaskadöörioskusi. Film võeti üles Montenegros ja Ida-Saksamaa mäestikes, mis pidi meenutama Dakota maastikku. Mitici kõrval teeb silmapaistva rolli salaliku jänkina populaarne tšehhi näitleja Jirí Vrstála. Linateose aluseks on võetud menuka Ida-Saksa kirjaniku Liselotte Welskopf-Henrichi mitmeosaline noorteromaan, milles on üksipulgi kirjeldatud indiaanlaste eluolu Ameerikas.

Liselotte Welskopf-Henrichi “Suure Karu pojad” oli mu kooliaja üks suuremaid lugemiselamusi. Seda raamatut soovitas mulle mu toonane geograafiaõpetaja. Takkajärgi suured tänud talle! Üle lugeda ei ole ma julgenud, aga vaikselt võtan plaani, et lähiaastatel võiks selle raamatuga taas tutvust teha.

Ida-Saksa autor Liselotte Welskopf-Henrich (1901 – 1979) kirjutas mitmeid indiaaniainelisi seiklusjutte ja uuris indiaanlaste eluolu ka akadeemilisel tasandil. Dakootadest kõnelev „Suure Karu pojad” (1951, e.k. 1976) sai mitu järge, eesti keeles peale esmaraamatu Liselotte Welskopf-Henrichi raamatuid kahjuks pole.

Kui rääkida iisternitest ja vesternidest eesti kirjanduses, siis ega mul midagi väga ei meenugi. Indiaaniteemaga mängib Tiit Tartlap alternatiivajaloolises teoses “Lõhestusjoon”, vesterniõhustikku on Rein Raua raamatus “Wend” ja jälle midagi Tiit Tarlapilt — “Tuleriitade öö”.

Väikese ülevaate, kuidas täna oma 81. sünnipäeva tähistav Gojko Mitić kehakultuuritudengist Ida-Saksa tuntuimaks filminäitlejaks tõusis ja mida ta veel filmides ja laval teinud on, saab Jüri Lauliku ariklist “Suur Ida-Euroopa “indiaanipealik” Gojko Mitic: ma olen berliinlane” või Allan Espenbergi artiklist “Ida-Euroopa parim indiaanlane Gojko Mitić: „Oled kord indiaanlane, siis oled indiaanlane elu lõpuni.“” või alljärgnevatest videotest (mis on küll saksa keeles):

Umbes aasta tagasi oli E-Kunstisalongis Navitrolla näitus “Suure Karu pojad”, Raimu Hansoni artiklist selgub, miks just selline näitusepealkiri.

Tiina Sulg

“Suur unelm” laupäeval, 9. mail kell 22.20 ETVs

In raamatukava on 25/05/2021 at 11:50

“Suur unelm” (“Der ganz grosse Traum”, Saksamaa 2011)

Tutvustus: 1874. aastal läks Konrad Koch Saksamaale inglise keelt õpetama ning pidi leidma uue viisi, kuidas tekitada õpilastes huvi ja soovi õppida tundma võõrast keelt ning kultuuri. Tõsielul põhinev film räägib läbi draama ja huumoriprisma noorest inglise keele õpetajast Konrad Kochist, kes ei muutnud mitte ainult oma õpilaste elu, vaid tõi Saksamaale ka jalgpalli.

Päriselus ei õpetanud Konrad Koch inglise keelt, vaid oli Braunschweigis asuva Martino-Katharineumi gümnaasiumi ladina, kreeka ja saksa keele ning ajaloo õpetaja. Tema organiseeris 1874. aastal Saksamaal esimese jalgpalli kohtumise ning on seetõttu läinud Saksa jalgpalli ajalukku kui mängu maaletooja, hoolimata asjaolust, et nüüdseks on teada ka varasemaid jalgpallimatse.

Õpetaja Kochil oli nimelt kindel veendumus, et sportlik tegevus vabas õhus on kasulik õpilaste arengule. Sama kooli õpetaja August Hermann muretses talle Inglismaalt ragbipalli ja siis korraldatigi õpilastele esimene jalgpallimäng (olgugi, et ragbipalliga).

Koch ise on kirjeldanud seda umbes nii: “Inglismaalt toodud jalgpall lihtsalt visati väljakule, anti teada mõned olulisemad reeglid ja peagi mängisidki saksa poisid inglise mängu, esmalt küll mitte kõige oskuslikumalt, kuid innukalt ja osavalt ning suurima rõõmuga.”

Tegelikult pani see mõtlema, et kui Saksamaale jõudis jalgpall alles 19. sajandi viimasel veerandil ja sellise huvitava loo läbi, kuidas siis Eestis see peatükk spordiajalukku kirjutatud sai. Ja leidsin sama huvitava loo. “Eesti Spordilehe” 1929. aasta 25. juuli number pühendati Eesti jalgpalli 20. sünnipäevale. Ja sealt võib lugeda, et aastatel 1906-1907, kes täpselt ikka teab, oli Tallinna sadamas peatuvate Inglismaa laevade meremeestel kombeks ajaviiteks sadamasillal jalgpalli taguda. Sealjuures suhtuti sellesse tõsiselt — mehed olid varustatud jalgpallisaabastega ja neil oli kaasas mitmeid jalgpalle. Tallinna sadama kaudu veeti aga rongidega Venemaale kookospähkli koori ja kuna need olid maitsvad, siis Tallinna koolinoortel oli kombeks käia sadamas “kokossi” jahil, et sellest maitsvast kaubast osa saada. Sadamas sattusid nad peale jalgpalli mängivatele inglise meremeestele. Alul vaadati lihtsalt pealt, siis ühel hetkel visati inglastele eemale veerenud palli tagasi ja lõpuks satuti ka ise osalema. Tollist mööda hiilides toodi paar palli põues linna ja jalgpall asendas senise popi laptuu mängu.

Nii ta läks.

Omapead hakati ilmselt mängima 1908. aastal. Pallide eest anti inglastele raha, raha klapiti kambas omavahel kokku ja mängida said vaid need, kes olid maksnud. Ja usin harrastamine algas. 1909. otsustati luua aga juba selts nimega “Meteor”. Meeskonna treeneriks sai Tallinnas elav inglane Urchardt, tema juhatusel telliti Inglismaalt komplekt jalgpallisärke. Sellest aastast loetakse eesti jalgpalli algust, kuna siis toimus kohtumine kahe esimese klubi “Meteori” ja “Merkuuri” vahel.

Kaarel Antonsi ja Kalle Voolaiu raamatus “Eesti spordi lugu” on selge viide, et Tartus, muideks, toimus esimene teadaolev jalgpallikohtumine Tartu ülikooli vene üliõpilaste ja Riia tudengite vahel juba aastal 1906.

Ja veel varasema ajaga seotud seigast võib lugeda Vaapo Vaheri raamatust “Jalgpall hingede öös : vutist eesti kultuuriloos“, nimelt kuidas folklorist Oskar Kallas ühiselamu kasvatajana Narva poistele sangadega jalgpalli õpetas. Ja lisaks on seal kirjas, et Juhan Sütiste kuulus Tartu linna koondmeeskonda, August Mälgust sai meeskonna varumängija ilma, et too oleks kunagi jalgpalli jalaga puutunudki, et Kaarel Ird pidi tegema valiku jalgpalli ja teatri vahel jne, jne. Kultuuriloolised puutepunktid unistuste spordialaga.

Tõenäoliselt pole inimest, keda jalgpall kuidagi puudutanud ei oleks. Nii nagu tänapäeval teatakse Vassiljevit, Poomi või Klavanit, teati esimese vabariigi ajal rahvuskoondises mängivaid Eevat, Eevit ja Etsi. Eevast ehk Eugen Einmannist on kirjutanud Meelis Karmo (“Wabariigi vutituus : Eesti jalgpalli kuldinternatsionaali Eugen Einmanni lugu”), Eevist ehk Evald Tipnerist on kirjutanud Tiit Lääne (“Magnetkätega mees : Eesti kuldväravavahi Evald Tipneri lugu”). Etsist ehk Eduard Ellmannist veel raamatut ei ole, kuid unistustele järgnes seegi mees.

Annika Hramov

„Päikese lapsed – metsmesilased” ETV2s, teisipäeval, 18. mail kell 20.40 ja laupäeval, 22. mail kell 12.05

In raamatukava on 17/05/2021 at 16:37

Tutvustus telekavas: Mesilastest rääkides peab enamik inimesi silmas meemesilasi. Vähesed teavad, et Euroopas elab ligi 2000 ja kogu maailmas 20 000 liiki mesilasi. Enamjagu neist teeb märkamatult oma igapäevast tööd, lennates õielt õiele ja toitudes nektarist ning meest, kuid mõned “kuritarvitavad” teisi putukaid ja osa neist on koguni mõrtsukad. Jan Hafti dokumentaalfilm näitab Saksamaa mesilaste suurt mitmekesisust ja kohanemisvõimet.

Kes on mesilased? Mesilased on mesilaselaadsete (Apoidea) ülemsugukonna need taimtoidulised liigid, kes toituvad nektarist ja õietolmust. Eestis on kuus mesilasesugukonda, kellest tuntuim on sugukond pärismesilased (Apidae), kuhu kuulub Eestis 79 liiki, sealhulgas hästi tuntud ühiselulised putukad, nagu kimalased (perekond Bombus) ja meemesilane ehk kodumesilane (perekond Apis). (Villu Soon „Eesti mesilased”, ajakiri Eesti Loodus 6/2019, lk 24-28)

Kes on metsmesilased? Metsmesilased on rahvapärane nimetus kimalasele. „Kimalased on kogukad, karvased ja värvilised kiletiivaliste seltsi mesilaste sugukonda kuuluvad putukad.” „ Maailmas on üle 250 liigi kimalasi, neist Euroopas leidub 66 liiki. Kimalased võib jagada päriskimalasteks ning nende pesaparasiitideks – kägukimalasteks. Eestis esineb 21 liiki päriskimalasi ning 8 liiki kägukimalasi.” („Eesti kimalased 2017”)

Jan Haft on mitmete auhindadega pärjatud Saksamaa loodusfilmimees, keda hindab kõrgelt ka Eesti publik. Dokumentaalfilm „Päikese lapsed – metsmesilased” linastus 2017. aastal Matsalu loodusfilmide festivalil ning sai kiituskirja kategoorias „Loodus”. Antud film (Matsalu loodusfilmide festivali leht, 16. september 2017, lk 3) keskendub Saksamaa looduslikele mesilastele, kes pesitsevad nii maa sees, kuivanud puudes, tühjades teokarpides kui ka inimeste ehitatud mesilashotellides. Mesilaste elu pole üksnes idüll, kuna niitudelt ja põldudelt kaduvate õistaimedega väheneb ka mesilaste arvukus.

Raamatuid meemesilaste ja nende pidamise kohta leiab raamatukogus mitme riiuli jagu, kui aga huvitavad pigem looduslikud sugukaaslased ehk kimalased või mesilased üldisemalt, siis on valik veidi tagasihoidlikum ning tasub uurida ka erinevaid putukaraamatuid. Alljärgnevalt on ära toodud valik populaarteaduslikke teoseid, kust muuseas leiab ka ideid kuidas muuta oma kodukoht putukarikkamaks (nt putukahotelli ehitamine, meeaia ja lilleniidu rajamine).

Lõpetuseks ka üks ilukirjanduslik romaan — Maija Lunde “Mesilaste ajalugu –, mille kohta kolleeg Annika Aas kirjutas raamatukogu lugemissoovituse blogis, et see raamat pole ulme, vaid tõesti hoiatusromaan, kuna autor näitab meile ühte üpris usutavat tulevikustsenaariumi, kus pestitsiidid, kliimamuutused ja domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini.

Klaari Tamm

 

„Babülon-Berliin“ Jupiteris

In raamatukava on 10/04/2021 at 11:25

Teos: Volker Kutscher „Märg kala“ Tänapäev, 2019, tlk Tiina Aro (originaal: „Der nasse Fisch“, Kiepenheuer & Witsch, 2008)

Jupiter: Saksa ajalooline krimisari „Babülon-Berliin“ I ja II hooaeg (režii ja stsenaarium: Tom Tykwer, Achim von Borries, Hendrik Handloegten)

PÖFF tutvustas saksa kõige kallimat ja rahvusvaheliselt edukaimat seriaali Eesti filmivaatajale juba 2017. aasta sügisel, seriaali valmimisaastal. Ilmselt jõudsid paljud vahepeal sarjaga tutvust teha läbi mingi voogedastuskanali või Soome televisiooni, aga lõpuks ometi on sarja kaks esimest hooaega Eesti vaatajatele Jupiteris kättesaadavad. Olgu kohe öeldud, et valminud on ka sarja kolmas hooaeg ning neljanda ülesvõtmine peaks algama tänavu. Seriaali näitamise õigused on ostnud praeguseks rohkem kui 90 riiki.

Filmisõpradele pole seriaal ilmselt märkamata jäänud, ka meedias on see piisavalt tähelepanu pälvinud, aga ma pole üldse kindel, kas kõik sarja vaatajad ja fännid ikka teavad, et sarja kahe esimese hooaja aluseks olevat kirjandusteost on võimalik ka eesti keeles lugeda — tuleb vaid üles leida Volker Kutscheri ajalooline politseikrimi „Märg kala“. See on esimene osa Kutscheri täna juba kaheksast romaanist koosnevas krimisarjast, mille tegevuspaik on Berliin ja keskne tegelane Kölnist pärit politseiuurija Gereon Rath. Romaanisarja esimesed romaanid on autor paigutanud Weimari Vabariigi turbulentsesse lõpuperioodi, aastasse 1929, aga hilisemad juba Natsi-Saksamaa aastatesse. Seni viimase, 2020. aastal ilmunud romaani pealkiri „Olümpia“ kõneleb enda eest — kätte on jõudnud aasta 1936.

Raamatu lugemine tasub end ära juba seetõttu, et romaani ja teleseriaali vahel on mitmeid erinevusi. Kirjanik andis stsenaristidele täieliku loomingulise vabaduse ja on tagantjärele intervjuudes kinnitanud, et filmitegijad on romaani tuuma ära tabanud ning ta tunneb oma romaani tegelaskujud filmis ära, kuigi nad näevad tema kujutluspiltidest erinevad välja.

Mida siis romaanist leida võib, mida filmis pole? Romaani Gereon Rath ei ole Esimese maailmasõja veteran sõjakoledustest tuleneva taagaga, rindesõdur oli ainult tema vend. Kõige enam on filmitegijad aga ümber kujundanud Charlotte Ritteri tegelaskuju. Alates juba hüüdnimest, filmis on see Lotte, romaanis Charly. Film ja romaan langevad kokku üksnes selles, et Lotte peab stenotüpisti ametit ja tema eesmärk on saada tööle politseisse. Romaani Charly ei ole pärit vaesest töölisperekonnast, vaid hoopis kodanlikust miljööst ja finantseerib politseitööga oma juuraõpinguid. Sarja pole samuti jõudnud tema armusuhe Gereon Rathiga. See-eest puuduvad romaanist Rathi vennanaine Helga ja tema poeg. Romaanis põgusalt esinevad venelased Aleksei Kardakov ja Svetlana Sorokina on seriaalis saanud märksa suurema kaalu.

Erinevusi on teisigi, nii et tasub kirjandusliku algmaterjaliga tutvust teha küll!

Linda Jahilo

 

“Das Boot. Ühe allveelaeva lugu” reedel, 1. mail kell 21.35 ETV2-s

In raamatukava on 30/04/2020 at 19:58

Tutvustus telekavas: Võimas sõjadraama, Lothar-Günther Buchheimi samanimelise, ajaloolistel sündmustel põhineva romaani filmiversioon, Kuldgloobuse ja kuue Oscari nominent. Teine maailmasõda, sakslaste allveelaev U – 96 on missioonil Atlandi ookeanil ja Gribraltari väinas. Külvatakse surma ja püütakse ise selle eest põgeneda. Meeskonna sõja-aastad mööduvad ahtas, klaustrofoobiat tekitavas ruumis, merel kogetakse nii üksluist saagiotsingut kui ka ärevaid hetki, torpedeeritakse laevu ja saadakse ka ise merelahingutes viga. R: Wolfgang Petersen. O: Jürgen Prochnow, Klaus Wennemann, Herbert Grönemeyer jt.

Film põhineb saksa kirjaniku Lothar-Günther Buchheimi isiklikel kogemustel Teise Maailmasõja ajal, millest ta vormistas romaaniks. Tema julgus meenutada sõjakoleduse pisemaidki detaile (võib-olla faktiliselt küll veidi muudetud kujul) tõi edu nii raamatule, mis muutus kiiresti bestselleriks, kui ka 1981. aastal linastunud filmile, mis sai mitmeid auhindu erinevatelt filmifestivalidelt.

Kui on soov rohkem teada saada sõjanduses kasutavate allveelaevade kohta, siis tasub näiteks uurida Eesti sõjaajaloolase Mati Õuna erinevaid raamatuid. Olgu siinkohal ära toodud ta värskemad teosed sel teemal: 2019. aastal koostöös Hanno Ojaloga kirjutatud “Külm sõda Läänemerel 1946-1994”, 2018. aastal ilmunud “Surm teraskirstudes : allveelaevahukud Atlandil 1939-1945” ja 2017. aastal avaldatud “Ookeanisügavusse ja taevakõrgusse”.

Saksa sõjaväe allveelaev U96 on saanud legendaarse staatuse ka elektroonilises muusikas:

Klaari Tamm

“Rivaalid kunstis – Michelangelo ja Leonardo” kolmapäeval, 8. aprillil kell 23.25 ETV2s

In raamatukava on 06/04/2020 at 10:31

Kuna eelistan ajalugu nii raamatus kui filmis, jäi kava vaadates pilk pidama ajaloolistel nimedel. Põhjus lihtne — need tegijad jõudsid osaleda enda teadmata paljudes ajaloolistes suursündmustes. Sellel momendil nad lihtsalt elasid ja tegid seda mis, neile meeldis, mõtlemata, et 500 aasta pärast kirjutatakse nendest raamatuid ning tehakse nendest filme, dokumentaale jne.

Tegu on Saksa dokumentaalfilmide sarjaga, mille originaalpealkiri on “Die Grossen Künstlerduelle”, inglise keelede tõlgituna “The Antagonists – Rivalry in art”.

2016–2017 lavastasid Sylvie Kürsten, Andreas Gräfenstein ja Henrike Sandner kokku 5 osa:

1. Michelangelo vs Leonardo.

2. Van Gogh vs Gauguin.

3. Nolde vs Liebermann.

4. Caravaggio vs Baglione.

5. Turner vs Constable.

Neil kõigil on ühiseid nimetajad millega tegeletakse: asukoht, ambitsioonid, kadeduse ja põletav püüdluse jõuda uutele kõrgustele ning kuulsus, samas läbikukkumine. Nende rivaalitsemise kaudu saame aru ehk rohkem nende tegelikust olemusest.

Saksa keelne treiler: Michelangelo vs Leonardo:

“Rivaalid kunstis – Michelangelo ja Leonardo” on esimene osa ja käsitleb 2 ühe sama ajastu silmapaistvat kunstniku rivaalitsemist.

Firenze 1504. Michelangelo ja Leonardo saavad tellimuse täita Palazzo Vecchio seinad kahe hiiglasliku lahingumaaliga. Leonardo da Vinci oli selleks ajaks kohaliku kunstimaailma vaieldamatu tipp, 29 aastat noorem ja värskelt kuulsaks saanud Michelangelo Buonarroti aga kujunenud teda ärritavaks rivaaliks, kellega tal tuleb nüüd võistu maalima hakata. Kuid lisaks tülidele ja vaidlustele mõjuvad kaks suurkuju üksteisele ometi ka innustavalt.

Nagu ammu öeldud, et ilu on vaataja silmades, nii jääb igalühel otsustada, et kumb suurkuju võidab duelli. Samas tasuks uurida kas seda vastasseisu on kirjeldatud raamatutes “Michelangelo. Noor kunstnik, kes unistas täiuslikkusest” ja “Leonardo da Vinci. Mees, kes oli oma ajast ees”.

Piia Tuule

“Timm Thaler ehk müüdud naer” Tartu kinodes

In raamatukava on 21/08/2018 at 18:19

Filmi “Timm Thaler ehk müüdud naer” on võimalik vaadata homme, 22. augustil kell 11.15 ja ülehomme, 23. augustil kell 11.15 Cinamonis, kolmapäeval, 22. augustil kell 14.30 Apollo kinos ning neljapäeval, 23. augustil kell 14.20 ja laupäeval, 25. augustil kell 13.45 Ekraanis.

James Krüssi raamat on tuttav paljude põlvkondade lastele ja ka filme ja lavastusi on selle raamatu ainetel tehtud omajagu, võrdluseks võiks selle möödunud aastal Andreas Dreseni käe all valminud filmi ju üle vaadata, et millised on seekordsed rõhud, nooremale vaatajale on see aga võib-olla hea tutvuse algus selle suurepärase saksa lastekirjaniku loominguga.

Filmi treiler:

Kunagisest Ugala lavastusest pärit laul:

Tiina Sulg

„Vaid üks päev” reedel, 24. novembril kell 18 Cinamonis

In raamatukava on 20/11/2017 at 15:15

See on nüüd küll üks nii veider film, et seda lausa peab vaatama. Kuigi teatrilaval kehastavad näitlejad loomi kaunis sagedasti,  ei tule esimese hooga pähe ühtegi teist filmi, kus inimesed loomi mängiksid. Näitlejate nimekirjast on mulle tuttav ainult sage Euroopa filmiauhindade gala õhtujuht Anke Engelke (fotol koos Martin Baltscheitiga), kes ilmselt pole peaosas, sest mängib „teist ühepäevaliblikat”. Aga võimalik, et selles filmis eriti peaosi polegi. Märksõnaks „saksa uus kino”, aga siiski ka et „lastefilm”. Tundub, et see on midagi sellist, mis vanasti „vitamiinilaksu” alla käis. Tegemist on rahvusvahelise esilinastusega.

Sisu kohta kirjutatakse: Loomad teatavad positiivsusest pakatavale ühepäevaliblikale, kes ei tea, et tal on elada kõigest 24 tundi, et see on hoopis rebane, kel on jäänud elada vaid üks päev, ning soovivad veeta selle päeva rõõmsalt ja tegusalt koos.
Sakslasest režissöör, näitleja, kirjanik ja koomiksiautor Martin Baltscheit on teinud oma lasteraamatu järgi erakordse filmi, mille motoks võiks olla carpe diem (püüa päeva). Mänguline, poeetiline, õpetlik ja filosoofiline film nii lastele kui ka täiskasvanutele, mis paneb vaatajale südamele, et on oluline kasutada väärtuslikult meile antud aega.

Martin Baltscheit on nüüdisaegse saksa lastekirjanduse üks produktiivsemaid autoreid, kelle looming on pärjatud rohkete auhindadega ning kelle raamatute põhjal on valminud etendusi, joonisfilme, kuuldemänge ja kaks ooperit. Ainuke eesti keeles ilmunud, koostöös kunstnik Christine Schwarziga valminud „Jänese kuld” on tema loomingu üks väljapaistvamaid ja kiidetumaid saavutusi.

Intervjuud autoriga saab lugeda siit.

Kaja Kleimann

“Axolotl Overkill” neljapäeval, 23.11. kell 19 Cinamonis

In raamatukava on 20/11/2017 at 14:52

Tähelepanu tõmbas kõigepealt filmi pealkiri, kohe meenus raamat „Sulgedega mao saladus” ja viis mõtte asteekide juurde. Nendega siiski pistmist ei tule, aga ehk saab filmi vaadates aru, mis seos on axolotl’iga.

Helene Hegemann (fotol vasakul) on verinoorelt tuntuks saanud saksa näitleja (3 filmi), režissöör ja stsenarist (2 filmi) ning kirjanik. Ta sündis 1992. a Freiburgis ja elas oma kunstnikust emaga, pärast tema surma kolis isa juurde, kes on tuntud kirjanik, dramaturg ja (teatri)õppejõud. Helene alustas blogijana, 2007. aastal lavastati teatris tema esimene näidend, mis aasta hiljem kohandati raadioteatrile. 2008. aastal tegi ta oma 14 aastaselt kirjutatud näidendi järgi 40 minutilise filmi „Torpedo”. 2010. aastal kirjutas ta tutvustatava filmi  aluseks oleva samanimelise raamatu (ärge laske end pealkirjast petta, raamat on saksa keeles!) , mis tõi suure kuulsuse ja natukese aja pärast ka suure poleemika plagieerimise tõttu.
2013. aastal ilmus teine romaan „Jage zwei Tiger”, mis on meie raamatukogus samuti olemas.

Filmi tutvustatakse nii:
Kirjanikust režissöör toob ekraanile oma autobiograafilise debüütromaani „Axolotl Roadkill“ järgi mugandatud filmi, mis iseloomustab ajastutruult tänapäeva Berliini. Tulemuseks on õelalt lõbus, kuid samas õrn ja tundlik linateos. Tõeline ajastu märk: nihilistliku pealispinna alt tuleb kuuldavale nii kurb kui ka ohjeldamatult energiline filmitegija hääl.16-aastane tüdruk Mifti (Jasna Fritzi Bauer), kes näeb välja nagu 12 ja käitub nagu 30, elab pärast ema surma oma poolõdedega Berliinis ühiskorteris. Tüdruku isa huvitub rohkem karjäärist ja kunstist kui inimestest, tüdruku kooliskäimisele ei panda samuti eriti suurt rõhku. Olulisemad on peod, narkootikumid ja armuseiklused. Mifti on metsik ja kurb, kuid samas mõistlik ja armunud. Täiskasvanud, keda ta kohtab, on meeleheitel kas maailma allakäigu pärast või selle pärast, mida välja minnes selga panna. Ka Mifti peab ilmarattal keereldes mingil viisil täiskasvanuks saama. Karismaatiline Jasna Fritzi Bauer naelutab vaataja hiilgava osatäitmisega ekraani ette. „Axolotl Overkill“ on kahtlemata üks aasta olulisemaid Saksa filme ning režissöör Helene Hegemann täidab selle linateosega kindlasti talle pandud ootused.

Kaja Kleimann

“Mina ja Kaminski” reedel, 5. mail kell 22.25 ETV-s

In raamatukava on 04/05/2017 at 10:26

Filmi tutvustus: Kehvapoolne noor ajakirjanik üritab oma karjäärile uut hoogu sisse anda, kirjutades eluloo kunstnikust, kes on unustatud, kuid ikka veel elus – see on möödunud sajandi geenius Kaminski. Ta üritab korraldada vana kunstniku kadumist, et seoses sellega jõuda oma tulevase raamatuga lehtede esikülgedele. Selle asemel satub ta aga seiklusrikkale teekonnale koos Kaminskiga… Režissöör: Wolfgang Becker, osatäitjad: Daniel Bruhl, Jesper Christensen, Amira Casar, Tambet Tuisk jt, Saksamaa, 2015.

Ühes teises filmitutvustuses on imetore lause: See on tragikoomiline seiklusfilm neile, kes arvavad, et nad ei ole veel kõike näinud ning kes on veendunud, et maailm väärib avastamist, „Mina ja Kaminski“ on kevadine film, mis kutsub üles suviseid rändeplaane tegema.

Peeter Helme on kirjutanud filmist ajalehes KesKus ja filmi aluseks olnud Daniel Kehlmanni raamatust Eesti Ekspressis. Raamtumuljeid on jaganud veel Külli-Riin Tigasson Eesti Päevalehes, Kaja Kaldmaa Lugemissoovituse blogis, merleke Südamelähedaselt blogis.

Järjejutt, loeb Taavi Teplenkov ( I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa).

Vestlusring Wolfgang Beckeriga:

Tiina Sulg

„Väike draakon Kokosaurus“ laupäeval, 21. jaanuaril kell 17.30 ETV2-s

In raamatukava on 19/01/2017 at 14:11

krokosaurusfilmLaupäeval näidatakse ETV2-s animafilmi „Väike draakon Kokosaurus“ (Saksamaa, 2014).
Filmi tegelased pärinevad Ingo Siegneri populaarsest lastesarjast. Selle kaks esimest osa ilmusid detsembris, kolmas raamat Kookospähklist ja vägevatest viikingitest näeb ilmavalgust veebruari alguses, neljas Kookospähklist ja võimsast võlurist Holunderist tuleb mais ja hiljem lisandub kindlasti veel raamatuid:kokosaurusraamat
“Väike lohe Kookospähkel läheb kooli”
Väike lohe Kookospähkel. Ära karda!
Mõlemad originaalteosed ilmusid saksa keeles 2004. aastal, tänaseks on lasteni jõudnud 24 raamatut. Film ei järgi otseselt ühegi raamatu tegevustikku, paljud raamatutest tuntud tegelased saavad uueks seikluseks kokku. Vahvad tegelased ja hoogsalt arenevad sündmused pakuvad mõnusat kaasaelamist, aga annavad kindlasti mõtte- ja jutuainest teemadest nagu sõprus, ausus, õppimine, järjekindlus ja lojaalsus, mis on olulised nii suurte kui ka väikeste jaoks.

Ave Põlenik-Schweiger

Koolivaheaja lastefilmid ETV 2-s

In raamatukava on 24/10/2016 at 11:44

Käes on koolivaheaeg ja piisavalt aega, et vaadata telekast toredaid filme ning lugeda kõrvale põnevaid jutte. Hea mõte on ka need kaks ühendada ehk vaadata raamatute põhjal tehtud filme. ETV 2 pakub sügiskoolivaheajal selleks mitmeid variante.

zig-zag-kid-raamatKolmapäeval, 26. oktoobril kell 9 linastub israeli kirjaniku David Grossmani (s 1954) raamatu „The ZigZag Kid”  põhjal tehtud mängufilm „Siksakpoiss” (The Zigzag Kid, Hollandi 2012). David Grossman käis 2015. aastal Eestis kirjandusfestivalil HeadRead ning aasta varem ilmus ta ainuke eesti keelde tõlgitud raamat „Maailma otsa” , mis kirjeldab Israeli juutide ja araablaste igikestvast vastasseisust ja ühtepõimumist läbi konkreetsete inimeste isiklike elude ning kannatuste.

zig-zag-kid-posterFilmitutvustus: Nono Feierbergi isa on maailma parim inspektor, kuid surnud emast ei tea ta mitte midagi. Pärast äpardunud pidu saadab isa Nono onu juurde, rongis kohtab poiss aga meistervaras Felix Glicki, kes pakub, et on nõus kõike tegema, mida ta vaid soovib. Nad asuvad hoogsale missioonile leida kahe päeva jooksul enne Nono kolmeteistkümnendat sünnipäeva tõde tema ema kohta ja tuua Gabyle, kes on Nonole ema eest, kuulsa lauljanna Lola Ciperola punane sall ning Felixi kuldne välgunool.

.

vampiirioedeaamatNeljapäeval, 27. oktoobril kell 9 linastub saksa laste ja noorte raamatute autori Franziska Gehm (s 1974) raamatusarja „Die Vampirschwestern” alusel tehtud samanimeline mängufilm „Õed vampiirid” (Die Vampirschwestern, Saksa 2012). Kahjuks eesti keelde pole autorit tõlgitud ning raamatukogust ei saa ka ta saksakeelseid raamatuid. Samas teiste autorite sulest ilmunud teismeliste vampiiride lugusid leiab küll igale maitsele!

vampiirioedfilmFilmitutvustus. Kaunil suvepäeval peatub Bindburgi linna vaiksel tänaval kolimisauto, millest ronib välja neli kummalist kuju: isa, ema ja kaks 12-aastast tüdrukut. Ema tundub normaalne, ülejäänud kolm aga kahvatu jumega ja veidralt riides – need on hr ja pr Tepes oma tütardega. Ema on inimene, isa vampiir ja tüdrukud poolvampiirid, pealegi veel kaksikud. Pärast 12 aastat elu Transilvaanias otsustas pere ema rõõmuks Saksamaale kolida. Õdedel tuleb inimeste argieluga harjuda – koolis peab käima päeval, mis nõuab tohutut hulka päikesekreemi ja kohustuslikke päikeseprille. Kõige raskem on leida uusi sõpru, sest oma tõelist palet tuleb iga hinna eest varjata. Kui keegi peaks kodulinnas elavatest vampiiridest haisu ninna saama, on terve pere elu ohus.

.

hanninanni-posterLaupäeval, 29. oktoobril kell 17 (kordus pühapäeval, 30.oktoobril kell 9) linastub juba eelnevalt filmiblogis juttu olnud inglise autori Enid Blytoni raamatute põhjal tehtud lastefilm „Hanni ja Nanni, 1. film” (Hanni & Nanni 1, Saksa 2010). Samanimelise raamatusarja alusel tehtud filmi teine osa (Hanni & Nanni 2, Saksa 2011) on eetris järgmisel laupäeval, 5. novembril kell 17. Raamatukogust saab saksa keelt valdav noor täiendavalt laenata filmi peategelaste tegemistest kõnelevad raamatud: „Kein Spass ohne Hanni und Nanni” ja „Lustige Streiche mit Hanni und Nanni”.

hanni-und-nanni-1550Filmitutvustus: Kaksikuid Hanni ja Nanni Sullivani süüdistatakse poevarguses. Kui tüdrukud selle eest koolist välja visatakse, otsustab nende ema panna nad samasse internaatkooli, kus ta ise õppis. Hannile ei meeldi Lindenhofis ja ta soovib teha kõik, et pääseda kiiresti koju tagasi. Nanni aga avastab seal, et ta ei ole pool kaksikutepaarist, vaid päris omaette inimene ja hoopis teistsugune kui õde. Kui selgub tõde poevarguse kohta ja vanemad tüdrukutele järele tulevad, teatab Nanni, et tema tahaks Lindenhofi jääda.

Klaari Tamm