“Zorro mask” reedel, 31. märtsil kell 22.30 ETV2-s

Kuidas panna inimest end tundma vanana? Üks võimalus on kuulutada tema noorpõlveaegne, küll profilt tehtud, aga ikkagi suht suvaline meelelahutusfilm kinoklassikaks :D

Filmi tutvustus: Seiklusmärulis näeme koguni kahte musta maski taha varjunud mõõgaga vehkivat ja piitsa plaksutavat Zorrot, kes võitleb alati ülekohtu ja türannide vastu. Verivaenlane Montero on tapnud Anthony Hopkinsi kehastatud vana Zorro naise, röövinud tema tütre ja mehe enda 20 aastaks vangikongi heitnud. Kui Zorrol viimaks põgeneda õnnestub, õpetab ta vehklejana ja hiilgava ratsanikuna välja oma mantlipärija (Antonio Banderas), kes hakkab Montero jälgi ajama. Tuleb välja, et kaunitariks sirgunud Elena (Catherine Zeta-Jones) on Montero poolt lapsendatud ja peab meest oma isaks.

Zorro on kirjanduses, koomiksites ja kinolinal seigelnud juba üle sajandi, alates 1919. aastast, mil Johnston McCulley avaldas esimese Zorro-raamatu. Raamatu täisversiooni meil Tartu Linnaraamatukogus pakkuda ei ole, aga on lühendatud variant “El Zorro” hispaania keele õppijatele, lühendatud “The mark of Zorro” inglise keele õppijatele ning Tšiili kirjaniku Isabel Allende tõlgendus vene keelde tõlgituna: “Зорро. Рождение легенды“.

Ja siis ma mängisin natuke AI-ga ja palusin arvutil Zorro pilte joonistada. Üks sats tuli täitsa vahva:

Laul tuleb küll ühest teisest filmist, aga eks te Prima Vista ajal näe, miks see laul :)

Tiina Sulg

“Põhjalane” ja “Metsikud mehed” Tartu kinodes

Mu meelest sobivad need kaks filmi nii hästi kokku :)

“Põhjalast” on üsna ohtralt Apollo kinokavades ja “Metsikuid mehi” rohkem Elektriteatris, aga kus ja mis täpsemalt, uurige kinode kodulehtedelt seekord ise järgi.

Viikingiteema populaarsus käib kuidagi üles-alla ja praegu tundub, et see on jälle tõusuteel, mistõttu on mõtet teha suureeelarvelist Hollywoodi kinofilmi (lavastaja Robert Eggers), kuhu on kaasatud mitmeid ajalooeksperte ja näitlejatest kokku kogutud suurejooneline tähtede paraad (Alexander Skarsgård, Nicole Kidman, Anya Taylor-Joy, Claes Bang, Ethan Hawke, Willem Dafoe, Björk jt), ja on mõtet teha ka väiksemat ja iroonilisemat eurofilmi (Taani režissöör Thomas Daneskov), mis avab viikingiajastu eluolu läbi tänapäevase prisma vaadates hoopis teistsugustest tahkudest. Mõlemad filmid aga uurivad inimese olemust, selle muutumist ja püsivust, erinevaid kultuurikontekste ja kultuuride läbipõimumist, olgugi, et üks neist filmidest on selga saanud eepilise sõdalaserüü ja teine karvase narrimütsi.

Stsenaariumite kirjutamise juures on mõlemad lavastajad osaliselt tegevad olnud. “Põhjalane” põhineb Amlethi legendil, mille pani esimesena kirja Saxo Grammaticus (u 1150 – u 1220) ja mis oli aluseks ka Shakespeare´i (1564 –1616) näitemängule „Hamlet”, ja selle loo on Islandi kirjanik Sjón ja Robert Eggers kahasse kirjutatud. “Metsikute meeste” alusloo panid kirja Thomas Daneskov ja Morten Pape, kel on ette näidata päris mitu romaani. Sjónilt on eesti keeles isegi üks raamat ilmunud — “Virvarebane”. Kaja Kaldmaa kirjutas “Virvarebasest” kunagi ka meie raamatukogu lugemissoovituste blogis.

Avalike reageeringuid ma neile filmidele eesti meediast kuigi palju ei leidnud. Anne Vetik kirjutab Eesti Ekspressis “Põhjalasest “Põhjalane” – nii võimsat mõõga ja maagia lugu pole ekraanidel nähtud „Barbar Conanist“ saadik” ning Hendrik Alla jutustab mõlemast oma Postimehe videolõigus “Filmisaade: kinos kangelasfilm mis ka kangelasfilm on!“.

Youtube’is on mitmeid kanaleid, kus igasuguseid viikingiajastuga seotud küsimusi arutatakse, üks, mis mulle rohkem silma on jäänud, on The Welsh Viking. Tema on mõlemat filmi näinud ja mõlemast ka video teinud:

Siin blogis on viikingifilmidest ja -raamatutest juba päris palju juttu olnud, klõpsa märksõnal “viikingid” ja kae perra. Üsna pooleli on viikingeid puudutavat kirjavara tutvustav blogi “Viikingite jälgedes“, aga eks sinna ikka aegajalt lisandu värskemat kraami ka juurde. Seekordne soovitus on minna toast välja ja proovida viikingiaegset mõõgavõitlust (täpsemat infot saab Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liidu leheküljelt), külastada viikingikülasid (n statsionaarne Harjumaal Saulas või hooajaline Saaremaal Asval), käia ära ERMis või mõnes ajaloomuuseumis ja vaadata, mida sellest ajast nendes muuseumites eksponeeritakse. Küllap te iga käiguga mõne raamatusoovituse ka kaasa korjate :)

Tiina Sulg

„Aardekütid: Merevaigutoa otsingul” kolmapäeval, 23. märtsil kell 11.30 TV6-s

Film:

„Aardekütid: Merevaigutoa otsingul” (“Die Jagd nach dem Bernsteinzimmer”), Saksa, 2012.

Merevaigutuba on Saksamaa suurim müsteerium, mida on 1945. aastast otsinud paljud aardekütid. Nii ka meie seiklejad Eik, Katharina ja Justus, kelle aardejaht viib nad Leipzigi, Münchenisse ja Berchtesgadeni Alpide natsikoobastesse.

Raamatud:

Catherine Scott-Clark ja Adrian Levy “Merevaigutuba” (Tänapäev, 2007)

Merevaigutuba oli inimkonna suurimaid aardeid. Selle tellis 1701. aastal Preisimaa kuningas Friedrich I, kuid peenelt töödeldud suured, kullast palju kallimad paneelid saadeti 1717. aastal kingituseks Venemaa tsaarile Peeter Suurele.

Venemaa hiilguse sümbol Merevaigutuba jäi Tsarskoje Selosse peaaegu kahesajaks aastaks. 1941. aastal Merevaigutuba peideti. Kuid see leiti üles, pakiti kastidesse ja viidi Balti mere äärde Königsbergi. Sestpeale pole Merevaigutuba enam nähtud.

Merevaigutoa otsingud viisid raamatu autorid Catherine Scott-Clark ja Adrian Levy Ida-Euroopasse ning luure ja vastuluure ohtlikku maailma. Peterburi ja Berliini arhiividest, seni nägemata päevikutest, kirjadest, salastatud ettekannetest toovad nad päevavalgele jahmatava ning hoolikalt varjatud tõe.

Julian Semjonov  “Kuhu kadus Merevaigutuba?” (Eesti Raamat, 1988)

Raamat on pühendatud Teise maailmasõja ajal röövitud Merevaigutoa ning teiste kultuuriväärtuste otsinguile. Riisutud kunstiteoste jälgi ajades reisis autor palju toonases Saksamaa Liitvabariigis ja teistes riikides.

Artikkel:

Tõnis Erilaid “Aardekütid: Merevaigutuba lebab natside punkris Dresdeni külje all” (Õhtuleht, 2017, 18. okt)

Katke artiklist: “Aardekütid jätkavad Merevaigutoa otsinguid. Kunagi kaheksandaks maailmaimeks peetud Merevaigutuba kadus Tsarskoje Selost Teise maailmasõja ajal ning aastakümneid on Peterburi kroonijuveeliks kutsutud hindamatut aaret tulemusteta otsitud. Nüüd kinnitavad kolm vanaldast aardekütti, et nad on saladuse lahendanud: Merevaigutuba lebab natside punkris Dresdeni lähedal Hartensteini mäestikus…”

Triin Võsoberg

 

„Heidi” reedel, 19. aprillil kell 10 Tallinna TV-s

Johanna Spyri 1881. aastal ilmunud ühe maailma populaarseima lasteraamatu järgi on valminud umbes 25 filmiversiooni – nimekiri algab 1937. aasta filmist Shirley Temple’iga nimiosas ja sisaldab nii täispikki filme, enam kui 20 osalisi seriaale kui ka animatsioone, sh Jaapani animefilme.
Maa- ja linnaelu võrdlev-vastandav lugu ise on kaunis naiivne ja vähemalt raamatus üpris religioosne, kuid samas üsna armas, ju selles on midagi, mis teost kõvasti üle saja aasta inimeste südametes hoidnud on. Ja kuna sel korral näidatav film on pälvinud mitmeid auhindu ja saanud imdb.com-is vaatajatelt tublid 7.4 punkti, tasub loota, et tegemist on südamliku laste- ja/või kogupere filmiga, mis täis kauneid loodusvaateid ja ilusat muusikat. Heidi vanaisa rollis on meie hulgast tänavu veebruaris lahkunud Bruno Ganz.
Väike orb Heidi on tegelasena nii populaarne, et Šveitsis on talle pühendatud teemapark Heidiland, mis on eriti hinnatud Jaapani ja Korea turistide hulgas, kelle ettekujutus Šveitsist põhines alates 1906. aastal ilmunud tõlkest pikka aega just sellel raamatul.

Eesti keeles lugemiseks on valida kas Noor-Eesti väljaanne Jaan Kärneri tõlkes: Väike Heidi : lugu lastele ja neile, kes lapsi armastavad (I-II osa 1932 ja 1934), mille leiate väliseesti ja vanema raamatu osakonnast, (samast saab ka  1927. aastal ilmunud „Kodutu : jutustus laste elust”) .või  2006. ilmunud Fantaasia kirjastuse väljaanne, 2. osa pealkiri “Väikese Heidi uued lood”  Eeva Lutsu uues tõlkes.

Kaja Kleimann

 

„Kon-Tiki” reedel, 4. novembril kell 21.40 ja pühapäeval 6. novembril kell 12.55 ETV-s

Parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud Norra seiklusfilmi ”Kon-Tiki” aluseks on kuulsa maadeuurija Thor Heyerdahli legendaarne Kon-Tiki ekspeditsioon, mille eesmärk oli tõestada, et Polüneesia võisid asustada Lõuna-Ameerika indiaanlased. 1947. aastal jälgis kogu maailm põnevusega hulljulge norraka ettevõtmist, kes võttis koos väikse kaaskonnaga ette reisi üle Vaikse ookeani, seilates õblukesel balsapuust parvel 101 päeva ja üle 8000 kilomeetri. Meeskond pidi kõvasti pingutama, et looduse stiihiate meelevallas ellu jääda. Riskantne ettevõtmine muutis nii maailma kui ka mehi, kes selles osalesid.

IMDb-s on film saanud 7,2 punkti.

Kindlasti soovitan lugeda Mathura põhjalikku artiklit Sirbis, mis räägib nii filmist kui raamatust. Sageli juhtub, et film ei ava kogu lugu nii hästi kui raamat, ja Mathura artkilist ilmeb, et nii ka antud filmi puhul. Seega tasub kindlasti läbi lugeda ka Thor Heyerdahli enda raamatut ekspeditsioonist.

Leidsin teemat uurides uudisnupu sellest, kuidas selle aasta algul proovis üks seltskond balsapuust parvedel Thor Heyerdahli kombel sama retke läbida. Kes nüüd teab, kas olid vanal ajal mehed kangemad või tabas seda seltskonda halb õnn, igatahes sattusid seekordsed seiklejad merehätta ja pidid abi kutsuma.

Kui nüüd veel põigata värvikirevasse reisilugude maailma, võiks ühe uuema reisiraamatuna soovitada „Suured reisid: rända maailma maalilisematel radadel”, milles on kirjeldatud 74 võrratut rännumarsruuti üle maailma.

Treiler:

Anu Amor-Narits

„Mees, kes jäi ellu” Cinamonis ja Ekraanis

Jaanuari lõpus jõudis kinodesse film nimega „Mees, kes jäi ellu”. Film on pärjatud 3 Kuldkloobusega (parim draamafilm, meespeaosatäitja ja režissöör) ning nomineeritud 12le Oscarile.

Kinokava tutvustus : Tõestisündinud lool põhinev karm seiklusfilm “Mees, kes jäi ellu” on raputav teekond, mille keskmes on ühe mehe võitlus ellujäämise nimel ning inimhinge erakordne jõud. Ameerika kaardistamata metsikul kõnnumaal langeb karusnahakütt Hugo Glass (Leonardo DiCaprio) karu ohvriks ning jäetakse kaaslaste poolt surema. Glass peab jagu saama kujuteldamatutest takistustest, mille hulka kuulub ka tema usaldusaluse John Fitzgeraldi (Tom Hardy) reetlikkus. Toeks tahtejõud, alustab Glass teekonda läbi jäise põrgu, mille teises otsas ootavad kättemaks ja loodetav lunastus. 

Film on valminud Michael Punke samanimelise raamatu põhjal ning põhineb tõestisündinud lool. Rahvaraamatu raamatututvustus.

Filmielamusi on jaganud:
Timo Diener
Kultuuritarbija60+
Ebapärlikarp
Filmiässad
Ann Buht
Valner Valme
Ralf Sauter

Treiler:

Seili Ülper

“Ragnaröki mõistatus” teisipäeval, 1. dets kell 12.30 Tallinna TV-s

Vahelduseks peaks olema väga huvitav vaadata mitte-Hollywoodi seiklusfilmi!

Kavaleht kirjutab: seiklusfilm arheoloogist, kes üritab lahendada Põhjala mütoloogias maailmalõppu kuulutava Ragnaröki mõistatust. Ta asub koos oma kahe lapse ja kolleegidega ekspeditsioonile Norra põhjaossa Finnmarki, Venemaa ja Norra vahelisele eikellegimaale, kus vanad ruunid omandavad uue tähenduse ja tiim suudab raputada maast lahti koletise…
Lavastaja Mikkel Brænne Sandemose. Osades Pål Sverre Hagen, Nicolai Cleve Broch, Bjørn Sundquist.

Film on võitnud erinevaid Norra filmiauhindu, sealhulgas publiku lemmiku ja parimate visuaalefektide oma, mis ühele seiklusfilmile kindlasti kasuks tuleb. Näitlejatest on meile tuttaivamad ilmselt Nicolai Cleve Broch, kes mängis „Poolvennas” Barnumit ja Sofia Helin Sagana „Kuriteost”. Peaosas üks Norra populaarsemaid näitlejaid Pål Sverre Hagen, kes sai maailmale tuntuks Thor Heyerdali osas parima võõrkeelse filmi Oscarile ja Kuldgloobusele nomineeritud „Kon-Tikis”.

Lugeda on Ragnarökist ja skandinaavia mütoloogiast kaunis palju. Vanim meil saadaolev raamat on aastast 1919 : Asgard : skandinaawlaste muinaslood.     
Villy Sørensen „Ragnarok : jumalate lugu”
Tony Allan „ Viikingid : heitlus aegade lõpus”
Imekaunilt on kirjutatud A.S. Byatti „Ragnarok : the end of the gods”

Joann Harrise noortekas „Ruunimärgid” kõneleb ajast pärast „Ragnarökki” — vanad jumalad on läinud ja nende meenutamist keelab inkvisitsioon, isegi unenägude nägemine on keelatud. Odini ja veel suure portsu erinevaid jumalaid tänapäeval toob mängu Neil Gaiman „Ameerika jumalates”.

 

Kaja Kleimann