„Birdy” reedel, 22. oktoobril kell 21:35 ETV2-s

Tutvustus telekavas: William Whartoni allegoorilisel romaanil põhineva filmi lavastas Alan Parker, võites 1985. aastal Cannes’i filmifestivalil žürii eriauhinna. Kaks lapsepõlvesõpra, keda kehastavad Nicolas Cage ja Matthew Modine, on pöördunud tagasi Vietnami sõjast. Sõtta kisti nad otse Philadelphia äärelinna tagahoovidest. Sõda on kummassegi jätnud kustumatud jäljed — üks on saanud füüsilisi vigastusi, teisel aga on psüühika paigast ära.

Õhtuleht annab teada, et film „Birdy”  põhineb William Whartoni samanimelisel romaanil (mis on kättesaadav n Tartu Ülikooli raamatukogus). Filmi põhiteemaks on Vietnami sõjast saadud traumad, kus füüsiliselt viga saanud Al (Nicolas Cage) püüab oma lapsepõlvesõpra Birdy (Matthew Modine), kelle sisemaailm on täielikult segi paisatud, tagasi tuua reaalsesse maailma. Samas tuleb ka Alil endal leida psühholoogilisi põhjuseid, miks ta on liialt lasknud oma elu üle teistel otsustada. (Õhtuleht 1.06.1998)

Vietnami sõda oli mitmes mõttes märgilise tähendusega, sest kaotused olid kohutavad. Kahe aastakümne jooksul, kui kokkupõrked toimusid, hukkus umbes 5 miljonit inimest, kuid sellele lisandusid veel veteranid, kes olid saanud nii füüsilisi kui ka vaimseid vigastusi. Kuna ameeriklased olid põhimõtteliselt sõja kaotanud, siis ei võetud neid noori (sõdurid olid keskeltläbi kõigest 19 aastat vanad) juubeldusega vastu, vaid pigem põlastuse või apaatsusega. See süvendas veelgi veteranide sõjast tingitud psüühikahäireid. Nad eraldusid ühiskonnast ja püüdsid enesehävituslikul moel oma probleemidega toime tulla. Umbes 850 000 Vietnami veterani, kes kannatasid post-traumaatiline stressihäire (PTSH, rahvusvaheline lühend PTSD) (https://peaasi.ee/post-traumaatiline-stressihaire/) all, ei saanud riigilt esmalt mingit abi, alles 1980. a keskpaigas hakati professionaalsete psühhiaatrite ringkonnas nende probleemidele tõsisemalt tähelepanu pöörama. (Andrew Wiest „Vietnami sõda 1956-1975”, lk 90-96)

Ometi sai seesama kohutav sõda ajendiks, et sõdurite „nähtamatutest haavadest” hakati rohkem kõnelema ning nn Vietnami-järgsest sündroomist kasvas välja üldisem diagnoos PTSH, mis lisati 1980. aastal omaette diagnoosina vaimsete häirete diagnostilisse ja staatilisse manuaali (ajakiri Sõdur nr 5 2016 „Nähtamatud haavad. Sõjategevuse mõju sõdurite vaimsele tervisele”)

Kõik need sündmused pole siiski kauged ja võõrad ka tänapäeval, sest „nähtamatu vaenlane” ründab meid endiselt halastamatult. Isegi kui otsest sõjaohtu paljudes riikides pole, siis järjest enam kõneletakse covid-19 pandeemiast tingitud post-traumaatilisest stressihäirest ning seda jällegi eelkõige eesliinitöötajate ning nende perede seas (pikemalt näiteks selles 9 autoriga artiklis “Risk of Developing Post-traumatic Stress Disorder in Severe COVID-19 Survivors, Their Families and Frontline Healthcare Workers: What Should Mental Health Specialists Prepare For?“).

Oktoober on vaimse tervise kuu. Vaata lähemalt www.vatek.ee/.

Klaari Tamm

“Imiteerimismäng” neljapäeval, 5. oktoobril kell 21.30 TV6-s

Imiteerimismäng (2014), režissöör: Morten Tyldum, osades: Benedict Cumberbatch, Keira Knightley, Mark Strong, Matthew Goode jt.

Tutvustus: 1952. aastal sisenesid briti võimud matemaatiku Alan Turingi koju, et viia läbi uurimist ühe sissemurdmise asjus. Ent see külaskäik lõppes aga hoopiski sellega, et võimud arreteerisid Turingi ebasündsas käitumises, mis lõpuks viis selleni, et tema kaela sattus kriminaalsüüdistus homoseksuaalsuse pärast. Kuid mida ametnikud tol hetkel veel ei teadnud, oli see, et nad olid just arreteerinud tulevase sõjasangari ja tänapäevase andmetöötluse pioneeri, kes Teise maailmasõja ajal suutis lahendada Saksamaa nii-nimetatud läbimurdmatu Enigma koodimasina. Alan Turingu geniaalsus ja tema avastus aitas märgatavalt lühendada sõda, hõlbustada liitlasvägede võitu ning säästa tuhandeid elusid.

Minu jaoks oli see üks 2014. aasta parimaid filme ning üleüldse parimaid sõjafilme, mida ma näinud olen. Jah, pean küll tõdema, et sõjategevust kui sellist pole selles filmis eriti kujutatud. Pigem on sõda ja üleüldine pingestatud olek selle filmi taustaks ning kinos oli ka saal seda pinget täis. Aeg jooksis, sõda muudkui kestis ja vaenlane tundus võitmatuna. Oma osa on siin ka näitlejatel, kes said rollidega väga hästi hakkama ning panid vaatajad kaasa elama.

Alan Turing, kelle elust see film räägib, sündis 23. juunil 1912. aastal Londonis ning teda peetakse üheks informaatika ja tehisintellekti loojaks. II maailmasõja ajal tegeles ta krüptograafiaga ning oli tegev Enigma koodi murdmisel. Pärast sõda mõisteti ta süüdi homoseksuaalses tegevuses ning 1954. aastal, veidi enne oma 42. sünnipäeva, sooritas Alan Turing enesetapu. Turingule osaks saanud kohtlemise eest vabandas Gordon Brown, seda alles 2009. aastal; kuninganna andis teadlasele postuumselt armu alles 2013. aasta detsembris. 2012. aastal tunnustati paljudes ülikoolides üle maailma Alan Turingu teadussaavutusi. Sellise elukäiguga mehest oleks olnud patt filmi mitte teha ning Bendeict Cumberbatch sai oma rolliga ülihästi hakkama.

Kui rääkida filmi teisest peategelasest (või isegi kolmandast), sakslaste Enigmast, siis see teadus- ja sõjandussaavutus on juba mitu korda leidnud tee popkultuuri ja kirjandusse. Masinast räägib Robert Harrise sulest 1995. aastal ilmunud „Enigma” (eesti keeles ERSEN, 2002) ning 2001. aastal kinolinadele jõudnud sama romaani filmiversioon. Suur roll on Enigmal ka 2012-2014. aastal jooksnud telesarjas „The Bletchley Circle” (eesti telekanalitel näidati minu teada seda sarja nime all „Bletchley koodimurdjad”). Ja tehnikaosakonnast leiab raamatu  “Alan Turing’s electronic brain : the struggle to build the ACE, the world’s fastest computer”.

Lõpetuseks nii palju: film on vaatamist väärt (8 Oscari nominatsiooni pole sugugi paha) ja näitlejad on teinud vapustavat tööd (Cumberbatch sai parima näitleja nominatsiooni ja Knightley kandideeris parima naiskõrvalosa kategoorias)!

Treiler:

Irina Möldre

 

„Udus” teisipäeval, 22. märtsil kell 23.00 ETV2-s

Teine maailmasõda on aines olnud sadadele raamatutele, filmidele, lavastatustele. See ei ole film, kus pidevalt lendavad kuulid ja mürsud ning näeme surmaagoonias inimesi. See on hoopis vaikne, ärevalt vaikne sõjalugu.

Filmi tegevus leiab aset Teise maailmasõja päevil Nõukogude Liidu läänepiiril, külade ja metsade vahel. Peategelane Suštšenja on läbini õilis ja aus inimene. Tema ausus pannakse aga julmalt proovile. Pärast sakslaste sissetungi on küla lõhestatud. Ühel pool mehed, kes oma naha päästmiseks teevad sakslastega koostööd, patrullivad kohaliku politseina, teisel pool need, kes läksid partisanina metsa, ja siis veel tavalised külaelanikud, kes peavad samuti nendes oludes oma igapäevase eluga edasi minema. Kui külamehed kättemaksuks sakslaste rongi rööbastelt välja lasevad, võetakse asjaosalised kinni, Suštšenja nende hulgas. Suštšenja keeldub kaaslasi reetmast, ent Saksa ohvitser vabastab ta, ja nüüd on Suštšenja külaelanike meelest äraandja. Sõda on Loznitsa filmis sama hästi ka metafoor. Määrav on küsimus moraalist ja see, mida moraalseks jäämine endaga õigupoolest kaasa toob.

Film aluseks on korduvalt Solženitsõniga võrreldud Valgevene kirjaniku Vassil Bõkovi samanimeline romaan.

Tegu on režissöör Sergei Loznitsa  teise täispika filmiga, mis pälvis 2012. aastal Cannes´is FIPRESCi preemia.
Filmist IMDb-s.
Filmist kirjutab „Müürilehes” Alo Kivilo.

Valgevene tuntuimast kirjanikust Vassil Bõkovist võib leida artikli nii „Eesti Päevalehest” kui „Postimehest”. Raamatut „Udus” eesti keelde tõlgitud ei ole, küll on aga raamatukogus saada teisi Vassil Bõkovi teoseid, kõige viimasena ilmus eesti keeles temalt novellikogumik „Toru”.

Anu Amor-Narits

„Raamatuvaras” pühapäeval, 24. jaanuaril kell 11.45 TV3s

Oli hea meel avastada telekavast see film, mis vaatamata lõunasele kellaajale ei ole lõbus meelelahutus, vaid mõjus ja mõtlemapanev lugu. „Raamatuvaras” põhineb Austraalia lastekirjaniku Markus Zusaki samanimelisel maailmakuulsal paljukiidetud noorteraamatul, mis muuhulgas võitis ka 2010. aastal Paabeli Torni auhinna.

Loo tegevus toimub 1939. aasta Natsi-Saksamaal. Peategelaseks on 9-aastane Liesel Meminger, kes asub elama kasupere juurde Müncheni lähistel, kuna ta vanemad on saadetud koonduslaagrisse. Kasuisa õpetab tüdruku lugema ning nii saab tüdruku kõige suuremaks varanduseks raamatud ning tüdrukust raamatuvaras. Liesel jagab oma raamatuid naabritega pommirünnakute ajal ja juudi mehega, kes end tüdruku maja keldris peidab. Loo jutustab meile Surm.

Väga hästi on selle mahuka raamatu kokku võtnud tõlkija Epp Aareleid:
“Ennekõike jutustab “Raamatuvaras” kaunitest hetkedest kohutaval ajal. See jutustab ka ühest raamatuid näppavast kõhetust tüdrukust, sõnade mõjujõust, hõbesilmsest akordionimängijast, mõnedest fanaatilistest sakslastest, juudi rusikavõitlejast ja värvidest. Punasest, mustast ja valgest, kui nimetada vaid mõnda. Nagu natsilipul. Samuti jutustab see raamat inimese kahest poolusest – puhtast ilust ja puhtast hävitusvõimest.”

Raamatust kirjutab Eesti Päevalehes Aidi Vallik ning lisaks ka üks blogiarvustus.

Filmist kirjutab Toomas Reisalu ning leidisin ka mõned blogiarvustused: Armastades filmikunsti ja Nähtud ja nägemata blogis.

IMBd-s on film saanud korralikud 7,6 punkti.

Raamat on meie raamatukogus saadaval nii eesti kui inglise keeles ning samuti on samalt autorilt olemas raamat „Sõnumitooja”.

Treiler

Anu Amor-Narits

“Afganistan 1979 – sõda, mis muutis maailma” esmaspäeval, 1. detsembril kell 22.10 ETV-s ja kolmapäeval, 3. detsembril kell 23.05 ETV-2

“Afganistan 1979 – sõda, mis muutis maailma” (Afghanistan 1979. The War That Changed the World, 2014)

Nõukogude-Afganistani sõda oli üheksa-aastane konflikt, milles valitsevat marksistlikku Rahvademokraatlikku Afganistani Parteid (PDPA) toetavad NSV Liidu sõjalised jõud sõdisid mudžahiidide vastu. Mudžahiide toetasid omakorda erinevad riigid, muuhulgas Ameerika Ühendriigid, Saudi-Araabia, Pakistan, Suurbritannia ja Egiptus. Sõda algas 1978. aastal kodusõjana. Nõukogude väed sekkusid 1979. aastal ja alustasid lahkumist 15. mail 1988. Lõplikult viidi Nõukogude sõjajõud Afganistanist välja 15. veebruariks 1989.

Selle aja jooksul hukkus hinnanguliselt 15 000 Nõukogude sõdurit (mitteametlikel andmetel kuni 40 000), sealhulgas ka 16 eestlast. Afganistani elanikke hukkus hinnanguliselt ligi miljon, neist kuni 80 protsenti tsiviilelanikke.

Otseselt võttes – Nõukogude Liit ei kaotanud Afganistani sõda. Aga ka ei võitnud, mis sisuliselt võrdus kaotusega, sest eesmärke ei saavutatud ning mudžahiidide ei murtud. Nende edukas kurnamistaktika ning tsiviilelanikkonna toetus – päeval rahulik elanik, öösel mudžahiid -, lisaks religioossed põhjused ja igipõline ning edasiantav veritasutava, mägine maastik ning Nõukogude vägede ettevalmistamatus, motivatsiooni puudumine ja paljud muud põhjused – see kõik viis Nõukogude Liidu kaotuseni selles sõjas. Pikk Afganistani sõda, Poolas laienev Solidaarsuse liikumine, naftahindade järsk langus, tehnoloogiline mahajäämus jms aga valmistasid ette kogu Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist. Afganistani sõja tagajärjel hakkas kasvama al-Qaeda.

Film aitab mõista ka lääne ja moslemimaailma tänast vastasseisu. 35 aastat tagasi on selle konflikti järelmõjud tuntavad veel tänapäevalgi. See sõda muutis maailma.

Selle teema kohta leidub väga palju lugemist vene keeles. Eesti keele võiks lugeda Alar Nigula “Võitlus kahel rindel, ehk, Eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis”.

Kui kusagil ette satub, siis soovitan soojalt vaatada ka filmi “9 rood”, millel on ka väga huvitav kodulehekülg ja mille kohta Eesti Ekspressist võib lugeda pikka ja põhjalikku arvustust selle filmi kohta.

Sirje Suun