Mihkel Möölman tutvustab seda filmi nii: “Erna on sõjas” (“Erna I Krig”, Taani, Eesti, Belgia, 2020). Henrik Ruben Genzil oli juba olemas kunstialane haridus, kui ta alustas õpinguid filmikoolis. Diplomifilmi tegi ta 36-aastaselt, igati väljakujunenud isiksusena. Tema filmikarjääri ongi iseloomustanud teadmine sellest, mida ta teeb. See kindlakäelisus tema loomingus on viinud selleni, et mitmed tema lavastatud teleseriaalid ja mängufilmid on vaadatavad Netflixi ja Amazoni kollektsioonides. On esimene maailmasõda. Jüütimaal elab noormees Kalle. Poisi lapsemeelsus on sedavõrd ilmne, et vaevalt teda väeteenistusse tahetaks. Kuid läheb teisiti ja Kalle mobiliseeritakse. Ema Erna ei suuda sellega kuidagi leppida: keegi ei taha ju oma last sõtta saata, pealegi kui kardad, et poeg oma õndsas lihtsameelsuses ei saa seal hakkama. Nii otsustabki Erna pojale järgneda, et teda kaitsta. Ta läheb Kalle emana, kuid saab väeosas paljudele sõduritele Ema võrdkujuks. Ja kuigi on sõda ja on lahinguväljad, avastab Erna endas taas ka Naise. Režissöör on oma varasemate töödega näidanud, et ta oskab hästi lugusid jutustada. 
Selle loo aluseks on tugev kirjanduslik algmaterjal (film põhineb Erling Jepseni romaanil “Erna I Krig”) ja adaptsioon. Autor on võtnud endale keerulise ülesande visualiseerida meesteriietes Erna sõjakäik nii, et vaataja hakkaks lugu uskuma ja kaasa elama. Tänu suurte plaanide oskuslikule kasutamisele ja heale montaažile, eelkõige aga suurepärase näitleja Trine Dyrholmi mängule nendes plaanides on autor saavutanud oma eesmärgi. Režissöör Henrik Ruben Genz, osades Trine Dyrholm, Ulrich Thomsen, Anders W. Berthelsen, Sylvester Byder, Aksel Ojari, Gert Raudsep, Heino Seljamaa.
Raamatut eesti keeles pole, aga eesti näitlejaid ja Eesti võttepaiku on filmis küll, ka filmimuusika on eestlastelt, helilooja Mihkel Zilmer sai filmile muusika kirjutamise eest koguni Tartu Kultuurikandja 2020 tiitli.
Oma filmielamustest on pikemalt kirjutanud Markus Jõeveer Filmilehes, Danzumees oma blogis ja Diana Nähtud-nägemata blogis.
Filmi nägemata on seda päris õiget raamatusoovitust pisut keeruline anda.
Kõige ilmsem oleks siia kõrvale tuua lugemisvara esimesest maailmasõjast, aga kogu sellest asjalikust, kirjust ja mõtlemapanevast sõjakirjandusest tõstan ma seekord esile vaid Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”. Švejki esimeste ridade paberile saamisest saab sel aastal sada aastat.
Teine teemablokk oleks naised sõjas. Sel teemal on lugemisvara valikut vähem, aga viimaste aastate üks mõjuvamaid on nobelisti Svetlana Aleksijevitši raamat “Sõda ei ole naise nägu“.
Kolmas teema on ema-armastus. Siit tooks välja ühe vana tuntud laulu, mis ikka ja jälle südameid liigutab, ja suunaks pilgu luuleriiuli poole.
Ja neljas teemadering on ristriietumine. Mõtlesin ja meenutasin ja panin kokku oma isikliku “TOP 10 raamatut, kus naisel/tüdrukul on olnud tarvis end vastassoo esindajana esitleda ja mehe/poisirõivaid kanda”.
- Geoffrey Trease “Saladuse võti” (info vanaraamatu lehelt)
- Terry Pratchett “Koletislik rügement” (muljetus Loterii blogis)
- William Shakespeare “Kaheteistkümnes öö” (Margus Karsterpalu arvustus ühele ammusele etendusele)
- George R. R. Martin sari “Jää ja tule laul” (hulk arvamusi-arvustusi George R. R. Martini loomingu kohta on kokku kogutud siia)
- Donna Woolfolk Cross “Paavst Johanna” (pikalt ja põhjalikult “Vana ja hea” raamatupoe blogis)
- Peter Pohl “Janne, mu sõber” (Reet Krusten Postimehes)
- Tanya Landman “Buffalo Soldier” (kirjutasin siin)
- Philip Reeve “Here Lies Arthur” (kirjutasin siin)
- Scott Westerfeld “Leviathan” (kirjutasin siin)
- Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (no siia ei ole küll mingit lisalinki vaja :) )
Tiina Sulg
Tutvustus telekavas: Võimas sõjadraama, Lothar-Günther Buchheimi samanimelise, ajaloolistel sündmustel põhineva romaani filmiversioon, Kuldgloobuse ja kuue Oscari nominent. Teine maailmasõda, sakslaste allveelaev U – 96 on missioonil Atlandi ookeanil ja Gribraltari väinas. Külvatakse surma ja püütakse ise selle eest põgeneda. Meeskonna sõja-aastad mööduvad ahtas, klaustrofoobiat tekitavas ruumis, merel kogetakse nii üksluist saagiotsingut kui ka ärevaid hetki, torpedeeritakse laevu ja saadakse ka ise merelahingutes viga. R: Wolfgang Petersen. O: Jürgen Prochnow, Klaus Wennemann, Herbert Grönemeyer jt.
Eesti kinodesse on jõudnud soome kirjandusklassika Väino Linna 
Soomes samuti edukas ning kogunud vaatajad rohkem kui ükski teine soome film lähiaastatel. Mis on siis selle filmi fenomen? Kindlasti on üheks oluliseks faktoriks realistlikkus, sest film baseerub raamatul, milles autor kirjeldab enda ja oma sõprade kogemusi. Sealjuures on põhirõhk inimlikkusel, pole eraldi rõhutatud ühte ja suurt vaenlast, vaid kaotajad on kõik — sõdurid ja lähedased.
Filmitutvustus: „Tundmatu sõdur“ on plahvatuslik sõjadraama rühmast soome sõduritest võitlemas nõukogude sõduritega Teises maailmasõjas. Väinö Linna menuromaanil põhineva ja autori isiklikest kogemustest tõukuva „Tundmatu sõduri“ ajalooline täpsus võtab omaks ka sõja karmi reaalsuse – see on südikas ja realistlik, kuid ometi apoliitiline ja inimlik jutustus. Loo keskmes on rühm mehi, me näeme, kuidas mehed näevad iseennast ja üksteist ning oma ühist eesmärki. 
Soe huumor, seltsimehelikkus ja elementaarsed ellujäämisinstinktid on nende jaoks hädavajalikud, et säilitada inimlikkus kurnaval teekonnal Venemaale ja sealt tagasi.
Teine maailmasõda on aines olnud sadadele raamatutele, filmidele, lavastatustele. See ei ole film, kus pidevalt lendavad kuulid ja mürsud ning näeme surmaagoonias inimesi. See on hoopis vaikne, ärevalt vaikne sõjalugu.
Tegu on režissöör 
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 