Raamatukava

Posts Tagged ‘soome film’

“Tom of Finland” kolmapäeval, 2. detsembril kell 21.30 ja reedel, 4. detsembril kell 23.40 ETV2s

In raamatukava on 01/12/2020 at 09:25

Sel aastal oli Tom of Finlandi ehk Touko Valio Laaksoneni 100. sünniaastapäev. Tom of Finland on kindlasti üks neist nimedest, mis maailmale Soomest tuttav on.

Tema joonistuste kunstilise poole üle võib vaielda, kuigi — mida rohkem aega tema loomingu loomisest mööda on läinud, seda enam tema loomingut hinnatakse. Teatud subkultuuris on need ammu olulised ja mõjukad olnud ning otsapidi on need mõjud ka laiemale avalikkusele tuntuks saanud, kasvõi moeloojate inspireerijana ja muusikute kostüümivalikute kaudu.

Tom of Finlandi teoseid on antud välja kataloogide, albumite, koomiksitena jne. Meie raamatukogus neid küll pole, aga mõnedes Eesti raamatukogudes, muuhulgas Soome Instituudi raamatukogus, näiteid on.

Sel kevadel-suvel oli Tallinnas Fotografiska näitus “Pimik” (“The Darkroom”), kus näidati esimest korda maailmas Tom of Finlandi joonistusi koos fotodega, ERR tutvustas näitust siin, virtuaalnäitus on siin, Martin Buschman kirjutas näitusest siin.

Filmi tutvustatakse nii: “Tom of Finland” on eluloofilm Soome geikunstnikust Touko Valio Laaksonenist (1920–1991), kes võttis endale kunstnikunimeks Tom of Finland. Touko pornograafilised joonistused estetiseerisid homost macho-meest — mundris musklis kehad, rasked saapad, vunts ning nahkpükstest välja kargavad poolemeetrised peenised korduvad pildist pilti ja tegid Tom of Finlandist ühe tuntuma geikunstniku kogu maailmas. Teda tuntakse kui sadomaso ja fetišistliku suuna käsitlejat. 90ndatel avastas Tom of Finlandi enese jaoks ka Soome, dekaadid hiljem paisati seal edukalt müügile juba ka tema piltidega illustreeritud voodipesu. Dome Karukoski film on suunatud laiale vaatajaskonnale ja on üles ehitatud kui kangelaseks saamise lugu. Talvesõja veteran Touko kogeb pärast sõda kodumaal Soomes homoks olemise tõttu ahistust, siis aga võtab ette tee Ameerikasse, kus leiab end homoliikumise propageerijana. Kui Tom of Finlandi pildid estetiseerivad toorest geipornot, siis film heroiseerib seda estetiseerimist ning Tom of Finlandi, jättes seksi ja vägivalla samas targu tagaplaanile. FIPRESCI auhind Göteborgi filmifestivalilt, Soome filmiauhind Jussi parimate kostüümide eest ja „Tom of Finland” valiti Soome Oscari-kandidaadiks. Režissöör Dome Karukoski, osades Pekka Strang, Lauri Tilkanen, Jakob Oftebro, Werner Daehn, Jessica Grabowsky jt. Soome, 2017. IMDb.

Filmiarvustusi:

Treileri asemel panen siia hoopis ühe laulu. Sõnad Aino Kallas, viis Touko Valio Laaksonen.

Tiina Sulg

“Tove Janssoni rääkimata lugu” Tartu kinodes

In raamatukava on 06/11/2020 at 16:18

Filmist “Tove Janssoni rääkimata lugu” (rež. Zaida Bergroth) on juba piisavalt kirjutatud, kuid mul on tunne, et ma ei saa ka kirjutamata jätta.

Selles filmis näidatakse aastaid, kui Tove ja Muumid veel tuntud ei olnudki. Sealt näeb ühe kunstniku ja kirjaniku kujunemislugu ja raskusi, mis loomingulise eneseväljenduse ette võtnud inimesi alguses ees võivad oodata.

Tove maalib vaesust trotsides, üritab olla kunstnikust isale meele järele, kuid tema tööd ei saada sellest hoolimata edu. Ning kui sünnivad Muumid, on õõvastav näha, kuidas jäik ja konservatiivne isa tema püüdlustele vee peale tõmbab. Õigupoolest on Tove isa ignorantne ja kriitiline lapsevanem par excellence – ta lihtsalt ei mõista, et lastel võib olla elus täiesti oma tee, mida nemad lapsevanemana ei pruugi alati hoomatagi.

Tove Janssoni loost selgub, et elamiseks ei peagi alati ennast hirmhästi lugeda oskama ning ei peagi seadma sihte juuksekarva täpsusega, tuleb vaid olla iseenda suhtes aus ja kunstnikuna piisavalt põikpäine.

Tove on hea näide inimesest, kes oskab mitut asja suurepäraselt: kirjutada, maalida, karikatuure ja koomikseid joonistada. “Teegi siis kõike seda,” ütleb noorele Tovele filmis tema elu armastus – Vivica Bandler, keda ekraanil kujutatakse ehtsa “jahimehe” või seelikus seelikukütina ja see tüpaaž mõjub jõulise lõuajoonega pika ja mustapäise Krista Kosoneni kehastuses päris usutavalt, ja mis seal salata, üsna tänapäevaseltki. Alma Pöysti noore kunstnikuna Tove rollis on ka sümpaatselt boheemlaslik.

Päriselus oli Janssoni elu armastus pisut teistsugune – lokkispäine teatridirektor, keda oleks raske donžuanist femme fatale’ina ette kujutada, kui ei teaks, et fotodelt pole karismat mõtet otsida.

Peale selle, et film on visuaalselt võluv – eriti värvid ja Alma Pöysti oma püstise kunstnikuninaga – on ta ka päevakajaline. See võiks olla lausa kohustuslik vaatamine neile, kes arvavad, et mehe ja naise abielu on parim lahendus sellele, kui armastad naisena teist naist. Eks vaadake siis, mis tunne on, kui ärkad esimesel abieluhommikul ning pead värskele abielumehele tunnistama, et suudad mõelda vaid sellele teisele naisele.

Need, kelles film Janssoni elu vastu huvi tekitas, saavad lugeda Tuula Karjalaise raamatut “Tove Jansson: Tee tööd ja armasta”.

Liina Leemet

“Tove Janssoni rääkimata lugu” kinodes

In raamatukava on 29/10/2020 at 22:00

Kas oled kunagi mõelnud, kust on pärit need armsalt naeruväärsed, andestamatult osavõtlikud, haavavalt äraolevad või trööstivalt praktilised tegelased, kellega tutvumise järel hakkad neid kõikjal kohtama. Esmalt avastad, et su õde on piripiiga, siis tuleb välja, et seda on ka su raskemuusikalembene, Banderase moodi riietuv sõber. Pooled su tuttavad on järsku piripoisid ja sa vaatad murelikult kuidas mõnelgi neist hakkavad tekkima esimesed koduvanastumise ilmingud. Päevast päeva proovid filifjonkasid veenda, et maailm ei ole tegelikult nii hirmus nagu ajalehe krimiveerg, kuid pimeduse saabudes kaotad kogu oma vapruse. Loodus on tardunud halvaendelisse vaikusse, mille kurdistavas tühjuses võib aimata seeliku sahinat. Aknaklaasile on tekkinud jäälilled ning sinu enese krampi tõmbunud sisemusest katkendlikult väljuvad hingeõhupahvakud on küllaldaseks tõendiks ligi hiilivast urrist. Avad ukse ja seal ta seisab. Igavesti karta või teda tundma õppida – kumb oleks kohutavam? Miks on sul aimdus, et öös kumavate akende taga on päev päevalt aina enam staatilisest elektrist surisevaid hatifnatte? Järsku hakkan ise ka hatifnatiks muutuma.. Just siis, kui su silmad on muutunud tühjadeks ümmargusteks sõõrideks ja sind sunnib läbi hämarate kuude edasi vaid võõras saatuslik jõud, kohtud tuutikiga, kes kutsub sind teelauda. Teed asuvad serveerima kolm nähtamatut hiirt. Koos soojusega hakkab sinu sisse valguma arusaam sellest, kui kirev on tegelikult elu, mis on varjatult sinu ümber alati olemas ning mõistad, et selles valguses on igatseda midagi kättesaamatut ikka väga niru.

Arvestades, mil määral meenutab muumipere Tove Janssoni enda perekonda ja kui paljudel tegelastel on tema tutvusringkonnas kindlad prototüübid, võiks muumilugusid peaaegu et pidada autobiograafilisteks. Samuti nagu muumipere, on ka Tove elanud maailma varjutava surmatähe hirmus ja kolinud üksikule saarele. Muumide muretus eluviisis peegeldub Tove boheemlus, My isepäisuses tema trots. Kui nüüd tundub, et ma proovin muumilugusid kitsastesse raamidesse mahutada, siis huvitaval kombel nende seoste nägemine pigem avardab tõlgendusvabadust, eriti täiskasvanud lugeja jaoks. Muumiraamatud ongi vist sarnaselt “Karupoeg Puhhile” ja “Väiksele printsile” veel populaarsemad täiskasvanute, kui laste hulgas. Menukad on need tõepoolest. Tove Jansson on soome tõlgituim autor ja muumisektorist on saanud omaette fenomen. Kelle südant haisulooma kaisukad ja muumimamma serviis heldima ei pane, selles tekitab see tõenäoliselt juba jälestust. Huvitav kui suur oleks tänaseks päevaks puht majanduslik kahju Soome riigile, kui rootsi juurtega autorile oleks tehtud vihje, et ta võiks kodumaale naasta.

Eesti keeles on lisaks lasteraamatutele ilmunud ka teisi, nende hulgas päriselt autobiograafiline “Kujuri tütar” ja päriselt täiskasvanutele mõeldud “Aus pettur”. Lisaks võib lugeda Tuula Karjalaise kirjutatud elulooraamatut “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”. Nüüd siis on olemas ka mängufilm, mida igaüks läheb ise vaatama. Niipalju võin öelda, et selle keskmes on Tove eneseotsingud ja draamažanrile omaselt intriig – pigem suhted isa, kui emaga, kirglik noorpõlvearmastus Vivica vastu, mitte kooselu Tootiga; kuid jätab endast maha väga sooja tunde. Kui sa aga peaksid end kunagi nukra või üksildasena tundma, siis mõtle Tutsikule ja Lipsikule, kes soovisid, et ka võlur leiaks oma kuningrubiini. Neilt endalt seda ära võtta ei tohi – sest see on see kõige suurem ja kõige hullem.

Sander Kaasik

“Matti” teisipäeval, 10. detsembril kell 22.30 ETV2-s

In raamatukava on 09/12/2019 at 20:55

Jüri Kolk loetles oma FB-seinal mõned väljendid, mis oma ülekasutuse tõttu on talle tüütuks muutunud. Üks neist oli “võimalus on 50-60”. Mina selle ülekasutust kuulnud ei ole, aga see postitus ajendas mind pikemalt selle väljendi üle mõtlema. Ilma igasuguse taustata on see kahtlemata veider väljend, aga kui teada, et seda ütles Matti Nykänen ajakirjanikule, kes päris tema võidušansside kohta, siis tuleb sinna juurde väga paljut: lapsepõlvenostalgia ja meenutused, kuidas sai Sarajevo ja Calgary taliolümpiamänge hommikust õhtuni (või õhtust hommikuni) vaadatud (ja kuskilt ilmub mälupilt, et mõne päeva jaoks sai kodustel põhjustel puudumise tõendki vanematelt välja kaubeldud) ja soome suusatajatele, muuhulgas ka Matti Nykänenile, ihu ja hingega kaasa elatud; ugrihuumor ja mõnel pool siiani käibiv sugrimugri sportlaste käitumismuster, et ajakirjanike lollid küsimused väärivad lolle või vimkaga vastuseid (näiteid autospordist: Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.” ; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.” ; Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev.”) ning inimese, kes teab, mida ta teeb, enesekindlus segatuna sellega, et igaks juhuks ei maksa suuri lubadusi jagada. Tolles hetkes geniaalne vastus :)

Valik Nykäneni tsitaate:

Viis minut enne filmi algust on Tarmo Tiisleri kommentaar, kus ta lööb eestlased kaheks: need nooremad, kes teavad Nykäneni peamiset tema hilisemate äparduste tõttu, ja need 40+ põhjaeestlased, kellele ta oli ühtaegu kõva sportlane kui ka paras trikster ja süsteemi vastu mässaja, aga unustab ära need lõunaeestlased, kelle jaoks Nykanen oli eelkõige spordi imelaps ja kõik need temaga seotud jamad said teatavaks aastaid-aastaid hiljem ja pigem tõrjuti ka siis mälu äärealale. See film vastab vist pigem selle nooremapoolse publiku ootustele ja on üsna kurb vaadata. Seetõttu ma nüüd ei teagi, kas ma seda filmi ennast niiväga soovitan, aga pisut mõelda spordi kui sellise, sportlaskarjääri lühiduse, kuulsuse hinna, viinakuradi võimu jne üle annab nii või naa. Igatsugu spordimeeste elulugusid, mis mõttele hoogu annaksid, on raamaturiiulitel päris lai valik.

Tutvustus: “Matti” (Soome, 2006) R: Aleksi Mäkelä. O: Jasper Pääkkönen, Peter Franzén, Juha Vienonen, Elina Knihtilä, Elina Hietala. Tõestisündinud loo põhjal valminud lugu mehest, kes armastas suusahüppeid sedavõrd, et temast sai sel alal maailma parim. Matti Nykänen võitis neli olümpiakulda, seitse maailmameistritiitlit ja neli maailma karika üldvõitu. Suuskadel lendas ta nagu kotkas, ent Matti eraelu on olnud täis katastroofilisi hädamaandumisi. Kõikjal, kus ta liigub, saadavad teda skandaalid ja ebaõnnestumised – alkohol, purunenud abielud, pisikuriteod, vägivallatsemine ning ahned muidusööjad, kelle seas vaat et kõige aplam Matti enda mänedžer Nick Nevada. Ent otse kui imekombel ajab mees end ikka ja jälle jalule ning võtab ette järgmise hullumeelse triki.

Tiina Sulg

“Supermerisiga” laupäeval, 9. novembril kell 17 ETV2-s

In raamatukava on 09/11/2019 at 10:53

Merisigade fännid rõõmustage – supermerisiga jõuab teleekraanile! ETV2 näitab laupäeviti eelmise aasta PÖFFil Just filmi raames näidatud lastefilme. Sel nädalavahetusel saab vaadata soome lastefilmi „Supermerisiga” („Supermarsu”, 2018), mis põhineb Paula Noroneni samanimelisel raamatusarjal.

Supermerisiga pole siiski tavaline merisiga, vaid hoopis tüdruk nimega Emilia, kes saab merisea käest hammustada ning muutub seetõttu supervõimetega meriseaks. Tema missioon on reostuse käest päästa heeringad, keda tehasest tulev mürk muudab kurjaks. Läbi 11-aastase tüdruku igapäeva murede ja soovide jõutakse oluliste keskkonnaprobleemideni.

Loodetavasti tõlgitakse soome autori raamatusari ka kunagi eesti keelde. Seniks võib uurida merisigade kasvatamise kohta erinevatest käsiraamatutest: Fritz Dietrich Altmanni „Merisiga” või inglise keeles Sharon Lynn Vanderlipi „The Guinea Pig Handbook”. Põneva seiklusena on kirjeldatud merisea püüdlustest leida sõpru ka Margit Sarapiku lasteraamatus „Tudu”.

Filmi treiler:

Klaari Tamm

“Helimurdja. Kimmo Pohjonen” kolmapäeval, 8. mail kell 20.00 ja pühapäeval, 12. mail kell 12.30 ETV2-s

In raamatukava on 07/05/2019 at 07:06

Filmi tutvustatakse nõnda: Kimmo Pohjonen on omalaadne muusik, kelle erakordne helikeel ei jäta külmaks mitte kedagi. Soome tuntuimaks muusikuks saanud akordionisti loodud helimaastikud on fantaasiaküllased ja piire ületavad. Tema muusika ulatub hingeminevalt kaunitest meloodiatest kakofooniliste helikaosteni. Pohjoneni muusikaline lugu läheb tagasi rohkem kui kakskümmend aastat ning sinna mahuvad folk, rock, avangard, improvisatsioon, klassikaline, lava- ja tantsumuusika. Tema ainulaadses muusikas on olemas elemendid kõigist neist žanritest, luues kontraste ja lummavaid helisid. Film jälgib artisti tema kontsertidel ning toob vaatajani muusiku mõtted ja arusaamad maailmast, elust ning muusikast. “Helimurdja” pärjati 2012. aastal Montreali filmifestivalil parima loomingulise filmi tiitliga – Prix de la Creation. Režissöör Kimmo Koskela, produtsendid Kimmo Koskela, Klaus Heydemann ja Gernot Steinweg. Tootja Koskela Art and Media House.

Kimmo Pohjonen on omamoodi, huvitav ja mitmekülgne muusik, kes on Eestiski mitmeid kordi esinemas käinud, viimati paar nädalat tagasi Pärnus, lehe teatel täismajale, lisaks lugemiseks üks paariaastatagune intervjuu muusikuga ja põnev fakt on, et Kimmo Pohjonen on ühe kümneaastataguse eesti tudengifilmi “Amontillado” (mis oleks iseenesest ka meie blogisse sobiv film, sest põhineb Edgar Allan Poe jutustusel) heliloomingu autor. Meie raamatukogust on võimalik laenutada paari Kimmo Pohjoneni plaati: “Kluster“, “Kielo” ja “8 Armed monkey” ning pala kogumikul “Arctic paradise: contemporary Finnish folk music 2001“. Muusiku koduleht on http://kimmopohjonen.com/.

Soome muusikas on midagi eripärast ja lummavat, üks tore vana artikkel sel teemal on Mikko Heiniö “What is “Finnish” in Finnish music?“. Ja kuna Kimmo Pohjonen miksib erinevaid žanreid, siis ma panen siia ritta valiku soome muusikadokke, mida võiks vaadata, kui on huvi soome muusika erinevate külgede vastu, lähtuvalt mu erahuvist on siin ebaproportsionaalselt palju metalidokke, aga mõned muud on ka:

  • “Saimaa-ilmiö” (1981) — Hassisen Kone, Eppu Normaali, ja Juice Leskineni tuur Saimaa järvel ja selle ümbruses 1981. aastal.
  • “Total Balalaika Show” (1994) — Aki Kaurismäki film Leningrad Cowboys’  ja  Punaarmee koori ühiskontserdist 1993. aastal.
  • “Sähkö: The Movie” (1995) — lüdidokumentaal soome elektroonilist muusikat välja andvast plaadifirmast.
  • “Huutajat – Screaming Men” (2003) — film ühest omapärasesest meeskoorist.
  • “End of Innocence” (2003) — film Nightwishi algusaegadest.
  • “Lone Star Hotel” (2007) — muusikadokk ansambel Agents solististist Jorma Kääriäinenist.
  • “Finland – Promised Land of Heavy Metal” (2008) — ülevaade, miks metal on Soomes nii populaarne (võrreldes teiste maadega) ja kuidas see nii on kujunenud.
  • “Punk – Tauti joka ei tapa” (2008) — film soome pungist, ajaloost ja tänapäevast ja arengust.
  • “A Finnish Summer with Turisas” (2008) — metalgrupi Turisase tuuridokk
  • “Complaints Choir” (2009) — Soome-Taani-USA dokk kaebekooridest, muuhulgas ka Helsingi kaebekoorist.
  • “The Eternal Flame of Gehenna (Loputon Gehennan Liekki )” (2011) — dokumentaalfilm soome black metal skeenest, intervjuud ansamblite Azazel, Barathrum, Beherit, Clandestine Blaze, Goatmoon ja Satanic Warmaster liikmetega.
  • “Romua, ruisketta, rutinaa: Noise of Finland” (2011) — lühidokk Soome noise ja  industriali skeenest.
  • “Punk Syndrome” (2012) — Soome dokumentaalfilm vaimse puudega meestest, kes teevad punkbändi ja seda päris heal tasemel.
  • “Midsummer Night’s Tango (aka. Cheek to Cheek)” (2013) — dokumentaalfilm soomlaste suurest tangoarmastusest.
  • “Please Learn The Setlist In 48 Hours” (2013) — dokumentaalfilm ajast, mil Nightwishi solistiks sai Floor Jansen.
  • “Laulu” (2014) — film runolaulik Jussi Huovinenist.
  • “I. Brahms’s Romantic Nuns”, “II. Brahms’s Fairy Tale Romanticism”, “III. Brahms’s Rain Songs”, “IV. Brahms’s Romantic Ballade Edward” (2014) — neljaosaline sari, kus soome muusikud esitavad Brahmsi.
  • “Machine Soul / Konesielu” (2014) —  soome elektroonilise muusika artistidest.
  • “Tolonen” (2014) — kitarrist Jukka Tolonenist.
  • “Metal Syndrome”  (2015) — soome metalbändid (Nightwish, Amorphis, Ensiferum, Insomnium, Children of Bodom, Swallow the Sun, Omnium Gatherum, Sonata Arctica, Moonsorrow, Korpiklaani, Baton Rouge Morgue, Turisas) USA tuuril.
  • “Composing Out Loud: 13 säveltäjämuotokuvaa (Sebastian Dumitrescu, Perttu Haapanen, Sid Hille, Anna Huuskonen, Juho Kangas, Minna Leinonen, Magnus Lindberg, Seppo Pohjola, Osmo Tapio Räihälä, Aki Yli-Salomäki, Outi Tarkiainen, Olli Virtaperko, Lotta Wennäkoski” (2016) — sari soome heliloojatest.
  • “Danny” (2016) — portreefilm Ilkka Lipsanenist, esinejanimega Dannyst, kes on olnud laval 1960.-aastatest.
  • “To NIGHTWISH with Love” (2016) — fännifilm Nightwishist.
  • “Eput-elokuva” (2016) —  film keskendub Mikko ja Martti Syrjänile, kes on bändi Eppu Normaali põhiliikmed, aga sõna saavad ka teised bändiliikmed.
  • “Tokasikajuttu” (2017) — punkbändist Pertti Kurikan Nimipäivät.
  • “We just wanna have a good time all the time” (2017) — film Turbojugendist, Turbojugendi liikmed on küll põhiliselt Norrast, aga filmis saavad sõna ka soome muusikud.
  • “A Heavy Metal Civilization” (2019) —  Brasiilia-Soome dokumentaalfilm soome metalmuusikast.

Kui teil on lisada dokumentaalfilme soome muusikast, andke palun teada :)

Tiina Sulg

„Tundmatu sõdur“ kinodes Ekraan, Cinamon ja Apollo

In raamatukava on 26/06/2018 at 11:33

Eesti kinodesse on jõudnud soome kirjandusklassika Väino Linna „Tundmatu sõduri“  (tsenseerimata versioon kandis pealkirja „Sõjaromaan” ) ainetel tehtud samanimelise filmi uusversioon, mille režissöör on Aku Louhimies (sünd 1968). Tegemist on juba kolmanda versiooniga. Esimene neist (rež: Edvin Laine) linastus kõigest kaks aastat peale raamatu ilmumist 1955. aastal ning on seni kõige vaadatum mängufilm Soomes. Seda kultusfilmi näidatakse teleekraanil igal Soome iseseisvuspäeval, 6.detsembril. Teine film  (rež: Rauni Mollberg) jõudis kinodesse täpselt 30 aastat pärast esimest. See versioon ei kogunud nii suurt publikumenu, kuid samas pärjati kolme Soome filmiauhinnaga (Jussi).

Käesolev filmiversioon on Soomes samuti edukas ning kogunud vaatajad rohkem kui ükski teine soome film lähiaastatel. Mis on siis selle filmi fenomen? Kindlasti on üheks oluliseks faktoriks realistlikkus, sest film baseerub raamatul, milles autor kirjeldab enda ja oma sõprade kogemusi. Sealjuures on põhirõhk inimlikkusel, pole eraldi rõhutatud ühte ja suurt vaenlast, vaid kaotajad on kõik — sõdurid ja lähedased.

Filmitutvustus: „Tundmatu sõdur“ on plahvatuslik sõjadraama rühmast soome sõduritest võitlemas nõukogude sõduritega Teises maailmasõjas. Väinö Linna menuromaanil põhineva ja autori isiklikest kogemustest tõukuva „Tundmatu sõduri“ ajalooline täpsus võtab omaks ka sõja karmi reaalsuse – see on südikas ja realistlik, kuid ometi apoliitiline ja inimlik jutustus. Loo keskmes on rühm mehi, me näeme, kuidas mehed näevad iseennast ja üksteist ning oma ühist eesmärki. Soe huumor, seltsimehelikkus ja elementaarsed ellujäämisinstinktid on nende jaoks hädavajalikud, et säilitada inimlikkus kurnaval teekonnal Venemaale ja sealt tagasi.

Loe ka intervjuud Sirbis filmi režissööri Aku Louhimiesega Sirbist.

1955. aasta filmi algustiitrite taustal kõlavad Soome helilooja Jean Sibeliuse sümfoonilise poeemi „Finlandia” algustaktid:

Klaari Tamm

“Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” kolmapäeval, 6. detsembril kell 21.35 ETV2s

In raamatukava on 06/12/2017 at 17:08

Tutvustus: Olli Mäki (sünd 1936) on endine Soome poksija, neljakordne Soome meister, Euroopa meister ja ainus Soome poksija, kes on võitnud Euroopa meistri tiitli nii harrastajana kui ka hiljem elukutselisena. Film temast põhineb tõsielulool, keskendudes aastale 1962, kui Olli Mäkil oli võimalus saada sulgkaalus maailmameistriks. Unistuste püüdmiseks tulnuks tal alistada David Moore. Kõik oli toona Olli triumfiks valmis… põhjamaa poja südames tuksus aga selleks hetkeks juba armastus Raija vastu… Soe, südamlik ja stiilne, soome huumor tema muhedamal kujul, sissevaade (veel üsna amatöörlikku) ajastu spordimaailma koos absurdivinjettidega. Režissöör Joho Kuosmaneni on meedias nimetatud Soome kõige tuntuma filmitegija Aki Kaurismäki järeltulijaks. Soome filmiauhinna Jussi jagamistel tegi film üsna puhta töö, Euroopa filmiauhindade seast toodi „aasta avastuse“ tiitel, Torontost nominatsioon ja Cannes’ist programmi Un Certain Regard võit. Režissöör Juho Kuosmanen, osades Jarkko Lahti, Oona Airola Eero Milonoff jt.

Võin julgelt väita, et see on film, mida mulle möödunud aastal kõige rohkem soovitati. Ei möödunud vist nädalatki ilma, et keegi sõpradest-tuttavatest poleks seda linateost maininud. Seda tegid ka need, kes tegelikult ju väga hästi teavad, et mulle komöödiad ei istu. No nüüd on vist kätte jõudnud see hetk, kui pean selle filmi ikkagi ära vaatama. Pühendan selle vaatamise Soome 100. sünnipäevale – paremat põhjust tavapärasest mugavustsoonist välja murda ei leia just iga päev! Üldse on ETV ja ETV2 pühendanud terve käimasoleva nädala Soome 100 tähistamisele, nii et pea iga päev on telekas midagi Soomes toodetut.

Nagu öeldud on tegu komöödiaga, mille peategelaseks on endine Soome poksija Olli Mäki. Soome poksist pole ma küll midagi kuulnud. Suusatamine, jäähoki, F1 – seal on soomlasi palju ja ka medaleid on toodud kodumaale piisavas koguses. Aga vot poksi kohta ma ei tea, kuigi ega ma ka Eesti poksi koha pealt pean vastuse võlgu jääma. Nagu eelnevast jutust arvata võib, ei ole eesti keeles Olli Mäki kohta infot just kuigi palju saadaval. Mulle endalegi üllatuseks eksisteerib sportlase Vikipeedia leht. Sealt saab lisaks sünniajale teada, et tegu on neljakordse Soome meistriga, kes 1959. aastal tuli ka Euroopa meistriks.  Peale filmi on Olli Mäki kõndinud ka teatrilaval – 2010. aastal Kokkola linnateatri etenduses „Suurim unistus” („Unelmista suurin”, sutor Sami Parkkinen). Soome Vikipeedia lehelt võib näha ka viidet raamatule, kus Mäki elust juttu: Erkki Jänkä „Olli Mäki: Nyrkkeilijä”. Seda teost linnaraamatukogust paraku ei leia.

Film on mustvalge ning nagu kirjutati Sirbis :”Esitab vaatajale rõõmsameelset nägemust kadunud maailmast, kus tehnoloogia ei olnud meie teadvuse ja kehade endale allutamises nii edukas kui täna. See on nii mõneski mõttes aegunud maailm, mida ei pruukinud ju tegelikult päris sellisel kujul ka kunagi olemas olla. Või täpsemini, ega ei olnudki. On ju see maailm siin filmis loodud tagantjärele.”

Treiler:

 

 

Irina Möldre

“Eluaur” kolmapäeval, 6. detsembril kell 23.00 ETVs

In raamatukava on 05/12/2017 at 19:00

Tutvustus: Mehed istuvad saunas ja räägivad avameelselt ning otse südamest. Roostes keriste kuumuses puhastavad soome mehed nii ihu kui ka hinge. Filmis külastatakse mitmesuguseid saunu üle Soome ja kuulatakse liigutavaid lugusid armastusest, surmast, sündimisest, sõprusest – ühesõnaga, elust. Film paljastab mehe hinge kogu selle alastuses ja maalib poeetilise portree soome mehest. Film sai 2010. aastal XXIV Pärnu Filmifestivali žürii peaauhinna parima kunstilise teostuse eest. Autorid Joonas Berghäll ja Mika Hotakainen.

Saun on püha koht nii eestlaste kui ka soomlaste jaoks. Minu jaoks seostuvad saunaga ikka mälestused lapsepõlvest ja maakohas veedetud suveõhtutest. Talvel ma maale ei sattunud ja seetõttu ei oska ka talvise saunaskäigu kohta midagi sügavat öelda. Lapsed möllasid ikka niisama, vett lendas kõikjale ja üldse oli väga mõnus. Ema ja teised naised rääkisid täiskasvanute juttu, millele tähelepanu pöörata polnud mõtet. Nüüd olen ise täiskasvanud ja kui satun sauna, siis räägin omakorda olulisi suurte inimeste jutte. Räägin kõigest, saun on ideaalne koht pikemate debattide mahapidamiseks. Meeste saunaaeg algas tavaliselt peale naisi ja kestis hiliste öötundideni. Alati oli kaasas paras kogus märjukest, et jutt ikka korralikult jookseks. Rohkemat ma ei teagi, sest ega nendest juttudest väljaspool sauna meie pere mehed väga ei rääkinud.  Mida aga räägivad soome mehed? Kirjelduse põhjal võiks vist oletada, et teemad on umbkaudu samad, mis ka eesti meestel – ikka sõprus, armastus, pere, ajalugu, poliitika jne. Tundub, et täitsa vaatamist vääriv film.

Sauna kohta on küllaga raamatuid, nii ehitust kui ka saunaskäiku lahkavaid. Minu soovitus oleks siiski ise ikka saunas käia ja seal oma lugusid jutustada!

Treiler:

Irina Möldre

„Puhastus” pühapäeval, 14. juunil kell 23.15 TV3-s

In raamatukava on 05/06/2015 at 13:11

puhastusMa ise olen hoolega hoidunud sellest loost nii raamatu, filmi kui teatrietenduse kujul, aga siin me püüame juhtida tähelepanu erinevatele kirjandusega seotud asjadele, et kõigil oleks võimalik valida ja ise otsustada. Kui te ei kuulu nende 18 137 inimese hulka, kes 2012. aastal Eesti kinodes filmi vaatamas käisid, on nüüd võimalus. Arvustused, mida lugenud olen, väidavad, et teist korda seda küll vaadata ei tahaks, samuti pakutakse, et võiks olla keelatud alla 18 aastastele, ehkki ametlik piirang Soomes oli 16. Meil oli vanusepiiranguks kõigest 14 aastat.

press_sofi_2008_1-1024x682 2012. aasta septembris esitas Soome filmi Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia välja antavale Oscari auhinnale, kuid lõppnimekirja see ei jõudnud.

Filmi auhindu näete siit.

“Puhastus” (soome “Puhdistus”) valmis 2012. aastal Soome-Eesti koostöös, režissöör on Antti Jokinen. Film põhineb Sofi Oksaneni  2008. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. Raamatu sündmustik kajastab kahe naise saatust Eesti NSV-s Teise maailmasõja järgse okupatsiooni ajal. See on Oksaneni Eesti lähiajalugu käsitleva neljaosalise sarja teine raamat.

2010. aasta jaanuari seisuga oli Eestis teost müüdud ligi 17 000 eksemplari, see on võitnud 2008.a Finlandia kirjandusauhinna, 2009.a Runebergi kirjandusauhinna, 2010.a Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna ja Prix Femina étranger’i.

puhastus raamatErkki Bahovski arvustus filmile.

Filmi saab laenutada ka raamatukogust, samuti on olemas raamat Jan Kausi tõlkes.

Kaja Kleimann

“Vehkleja” Cinamonis

In raamatukava on 11/03/2015 at 08:41

vehkleja plakatAlates 12. märtsist hakatakse Cinamonis näitama järjekordset Eesti koostööfilmi pealkirjaga “Vehkleja”. Seekord on tegemist osaliselt reaalse isiku – Eesti sportlase ja treeneri Endel Nelise elulool -, keda kehastab filmis Märt Avandi, kes on peamiselt tuntud komöödianäitlejana. Avandi tõestab, et suudab ka väga edukalt tõsiseid rolle mängida.

Märt Avandi filmist.

Andrus Karnau arvustus Lääne Elus.

EE Endel Nelisest.

Kes soovib enne filmi end vehklemisega pisut rohkem kurssi viia ning ka Nelisest veidi rohkem teada saada võib infot leida siit.

Raamat vehklemisest – “Eesti vehklemine “, koostanud H. Kala, E. Plovits (Eesti Vehklemisliit, 1991)

Treiler

Seili Ülper

“Iron Sky” teisipäeval, 3. veebruaril kell 23.10 Kanal2-s

In raamatukava on 31/01/2015 at 10:09

ironsky5Ja veel üks fänninduse positiivseid külgi toov näide. Seda filmi tehti kaunis kaua, aga kogus tohutu fännibaasi ammu enne valmimist.

“Iron Sky” on Soome filmirežissööri Timo Vuorensola (Star Wreck) musta huumorit täis ulmekomöödia, mille tegevustik leiab aset 2018. aastal, kui peale Teist Maailmasõda Kuu tumedale poolele põgenenud natsid tulevad Maad tagasi oma valdustesse võtma. Sündmuste katalüsaator on mustanahaline ameerika astronaut James Washington (Christopher Kirby), kes maandub kogemata oma kosmosesüstikuga salajase natside baasi lähedusse ning langeb vangi, mistõttu Kuu Führer (legendaarne Udo Kier) otsustab, et tund planeet Maa tagasi vallutamiseks on tulnud varem kui ta ootas ning seda võimalust ei tohi kasutamata jätta. Neljas Riik peab tegutsema!

ironsky4Juba algusfaasis sensatsioonilise mainega ning mitmeid nädalaid kodumaa Soome kinolevis esimesel kohal valitsenud film on nüüdseks rajanud tee kümnete riikide kinoekraanidele. Võimsate ulmestseenide ning natsikultuse pilamise kõrval on üheks “Iron Sky” populaarsuse põhjuseks kogu maailmas ka asjaolu, et 7.5 miljonit eurot maksnud filmi eelarvest on 1 miljon eurot tulnud fännide taskust. (vt lähemalt artiklit Lääne Elus filmi rahastamisest)

ironsky1“Iron Sky” esilinastus 2012. a. HÕFF-i (Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali) avafilmina, võites ühtlasi ka publiku lemmikfilmile mõeldud eriauhinna “Kuldne kirves”.

Arvamusi filmist:

Erki Oras Postimehes
Hendrik Alla Postimehes
Pirjo Leek Müürilehes
Evelini filmiblogi 
Filmifanaatik
Mart Raun
Joonase kinomärkmik
klme blogis 
Pilleriini blogisIronSky2
Kinoprojekrori blogis 
Irve blogis
Kristjan Rätsepa blogis
Diana Nähtud-nägemata blogis
Mardi blogis 
Mukki blogi
Kalveri filmiblogi 

laibachRaamaturiiulist on samaväärset raske pakkuda, aga kui filmi teemad juppideks võtta ja jupikaupa otsida, siis jagub lugemist ka — natsiteemat lahkavat Norman Spinradi “Terasunelm”, alternatiivajaloost Robert Harrise “Vaterland”, tuleviku elust Kuul pajatav Robert Heinleini “Kuu on karm armuke”, musta huumoriga vürtsitatud kosmoselende Maniakkide Tänava, J. J. Metsavana ja Jaagup Mahkra kogumikust “Saladuslik tsaar” jne. Ja plaadiriiulist tasub üles otsida Laibach.

Tiina Sulg

 

“Teel põhja” Ekraanis

In raamatukava on 05/12/2012 at 11:28

teelpohjaFilmi tutvustus: Teel põhja (Tie Phjoiseen, Soome, 2012). Timo Porala (Edelmann) on hinnatud kontsertpianist, kelle eraelu on karile jooksnud. Ühel päeval konutab Timo koduukse eest vanem meesterahvas Leon (Loiri), kes osutub tema isaks. Leo jättis oma kolmeaastase poja maha ja kadus 35 aastaks laia maailma.  Leo on positiivselt häälestatud igavene elukunstnik, kes pidi erinevate jamade tõttu kodumaa tolmu jalgelt pühkima. Nüüd on ta tagasi, sooviga pärandada pojale saladuste sasipundar, mis annab vastused ammustele küsimustele. Et selguks tõde, tuleb asuda ühisele rajale – teele Põhja. Režissöör: Mika Kaurismäki, osades: Vesa-Matti Loiri, Samuli Edelmann, Peter Franzen jt.tervominu

Soome kirjandust on eesti keeles üsna palju ilmunud, filmiga seonduvalt depressiivsuse 150 halli varjundit kirjeldavatest mõrkmusta huumoriga vürtsitatud perekonnalugudest tooks välja Jari Tervo “Minu suguvõsa lugu” (Kalev Kesküla arvustus), Leena Lehtolaineni “Uskusid juba – on meelest länud” (pikemalt kirjutasin siin) ja Hannu Luntiala “Viimased sõnumid” (paari sõnaga siit). Irvhambad väidavad, et soomlust saab kokku võtta kolme sõnaga, nagu järgnevas laulus:

Tiina Sulg