“Sinivalge vale” laupäeval, 20. aprillil kell 14.30 ETV2-s

Intervjuu režissöör Arto Haloneniga ja dokumentaalfilm 2001. aasta Lahti MM dopinguskandaalist Soome sportlastega. Riho Laurisaar kirjutab filmi kohta EPL arvustuses: Halonen alustab oma filmi küsimusega, kas aus ja puhas sport on üldse võimalik, ja jõuab filmis vastuste asemel hoopis veelgi suuremate küsimusteni, mille vastust tema ja võib-olla ka vaatajad teada ei tahagi.

Kaarel Kuurmaa kirjutas Tallinna Dokfilmi festivali jaosk selle filmi kohta tutvustuseks: Lahti on soomlastele olnud tõeline spordipühamu, kus peetud aastakümneid suusatamise suurvõistlusi ning kroonitud uusi kangelasi. 2001. aasta oleks pidanud olema taas suur spordipidu, mida meenutada aastakümnetegi pärast. Tõepoolest, Soome oligi hetkeks maailma parim suusariik ning emotsionaalsed spordikommentaatorid võisid täiest südamest hõisata oma sportlaste kiituseks… Ainult et täielikult ootamatu ja jalustrabav katastroof oli ukse taga. Soome oli järsku maailma meedias viimati nii suurelt võibolla Talvesõja ajal, kuid nüüd oli põhjuseks hoopis ühe ajaloo keerukaima ja šokeerivalt mahuka dopingujuhtumi ilmsikstulek.
See film on suurtest panustest, maksimaalsest pingutusest ning riskidest võidu nimel. Samuti õhkõrnast piirist kangelase ja kaotaja vahel. Arto Haloneni uuriva dokumentalistika tipptaset saavutav film näitab meile, et tippsport on äri, kus toimuvad kõik ühiskonna head ja vead ning selle liigne idealiseerimine võib olla karmide tagajärgedega.

Ahjaa, meie Indrek Hargla on kas selgeltnägija või väga põhjalik uurija, sest tema kirjutatud “Alpimaja” on justkui sellesama dokfilmi laiendatud versioon.

Raamatud dopingu kohta pole just eriti uued, kuid peaksid vaadatut ehk siiski täiendama.

Dopingu ABC
Sportlase antidopingu käsiraamat / [Eesti Antidopingu Keskus]  
Eesti dopinguvastased reeglid : 2009. aasta ülemaailmse dopinguvastase koodeksi põhjal

Kaja Kleimann

“Tuletikke laenamas” pühapäeval, 10. veebruaril kell 13:55 TV 3-s

Lugu hargneb ühes kauges-kõrvalises Soome külas, kus majapidamisi lahutavad üksteisest metsad-põllud-väljad ja oma valduste piir märgib ühtlasi inimeste mõtte- ja silmapiiri. Muretsetakse oma vähema või rohkema varanatukese pärast, uhkeldatakse suurema karjaga, kui naabril on, arutatakse, kes kellel kosjas on käinud või mitu põrsast emisel sündinud. Ihalaiste majapidamises saavad tikud otsa ning Anna Liisa saadab mehe naabertallu tikke laenama; see lihtne ülesanne käivitab aga jaburnaljaka sündmusteahela, mis tipneb kuuldusega Ihalaise surmast ning uue peremehe ilmumisega tallu. Tikud saavad siiski loo lõpus toodud ja “normaalne” kord kuulujuttude, kemplemiste ja tööde-tegemistega taastub.

Jutustuse autoriks on Maiju Lassila, päris nimega Algot Untola (1868—1918), kes kirjutas teistegi pseudonüümide all. Eesti keeles on ilmunud vaid kogumik “Tuletikke laenamas” (1957), mis sisaldab kolme juttu  ning 2002. aastal ilmus nimijutustus  iseseisvalt. Maiju Lassila looming on andnud ainest ka eesti teatrile—Vanemuises lavastas nimetatud loo 2005. aastal Ingomar Vihmar ning Pärnu Endlas on tema teoseid lavastatud kahel korral (“Tuletikke laenamas” 1971. aastal ja “Tark neitsi” 1978. aastal). Soomes kuulub Maiju Lassila looming huumorikirjanduse klassikasse.

1980. aastal valmis Soome-Vene koostöös jutustuse põhjal  komöödiafilm (on olemas ka varasem filmiversioon, mis pärineb 1938. aastast), see on laenutatav ka linnaraamatukogust (nii DVD kui VHS).

Triin Põldver

“Joomahullu päevaraamat” Cinamonis ja Ekraanis

Üsna tihti küsitakse raamatukogus: “Palun andke midagi head!” Ühtpidi konkreetne ja teistpidi nii lai palve, aga täidetav, sest häid raamatuid on õnneks palju. Palju raskem on, kui küsitakse: “Palun midagi head, lõbusat, lahedat, naljakat!” Huumorimeel on inimestel ikka nii erinev, et… Võta või Juha Vuorineni “Joomahullu päevaraamat”, mõne jaoks naljakas, mõne jaoks tüütu. Ma ise kuulun nende hulka, kes raamatut tüütuks peavad, aga läbi ma ta kunagi lugesin, pigem küll huvist fenomini – libablogist menuraamatuks – vastu, aga nende rõõmuks, kes “Joomahullu päevaraamatust” ja selle järgedest huumorilaksu kätte saavad, ja et neid on, saab järelda raamatukogu raamatute kapsastumise astmest, on raamat nüüd ka kinolinal.

Linastusajad Cinamonis.
Linastuajad Ekraanis.

Leo Luksi mujed raamatust Eesti Päevalehes.
Tiit Tuumalu mujed filmist Postimehes.
Loterii blogis Juha Vuorinenist.
Mihkel Mõisniku intervjuu Juha Vuorineniga 

Meeleolumuusikat humppa-metal bändilt Korpiklaani.

Tiina Sulg

“Hargneva armastuse maja” 15. – 20. mai Tartus kinos Cinamon kell 14.15 ja 18.35

Mika Kaurismäki film “Hargneva armastuse maja” baseerub Petra Karra romaanil. Romaani eesti keeles pole, küll aga võiks lugeda teisi soomlasi, kes pereelu lahkavad, näiteks Jari Tervo “Minu suguvõsa lugu”, Kari Hotikaineni “Kaitsekraavi tee”, Leena Lehtolaineni “Uskusid juba – on meelest läinud”, Elina Hirvoneni “Et tema mäletaks sedasama” .

Filmile on kirjutanud toredaid arvustusi Danzumees, Jüri Laulik, Niinive.

Tiina Sulg

“Põletav armastus” laupäeval, 10.aprillil ETV 2-s kell 21.05

Filmi pealkiri – “Põletav armastus” (ETV/YLE TV1 1997) – sisaldab endas nii isamaa-armastust kui ka mehe-naise vahelist armastust. Film algab sajandi algul Aino Krohni ja Oskar Kallase abiellumisega, kujutab nende abielu, armastuse ja armukadeduse dramaatikat, Eesti ja Soome iseseisvumist ning Eesti iseseisvuse kaotust. Film lõpeb kodumaalt lahkunud Oskar Kallase surmaga Stockholmis 1946. aastal. Peaosatäitjad on soome näitlejad, paari kõrvalosa teevad eesti näitlejad, näiteks noor Juhan Ulfsak ja Erich Jaansoo. Kuid et massistseenides ja paljudes pisiosades mängib kaasa hulgaliselt hiidlasi, tartlasi ja muhulasi ning et suure töö teeb Eestis ära Eesti Televisiooni grupp, on “Põletav armastus” siiski Eesti-Soome ühistöö. Arvustusi lugedes jääb mulje, et tegemist ei ole filmikunsti šedöövriga, kuid üht-teist huvitavat ikka on. Ja ehk mõni tuttav nägugi?

Loe Sirje Kiini mälestusi filmi valmimisest.
Loe Maimu Bergi arvustust.
Loe Tarmo Tederi arvustust.
Loe poleemikat filmi ümber.
Loe Aino Kallasest.
Loe Aino Kallase teoseid, eriti mälestusi (1. ja 2. osa), “Hingesilda”  ja “Elukaaslast”.
Siis loe Oskar Kallasest. Kaheksa vaadet Oskar Kallasele aitavad meile meelde tuletada, et ta ei olnud ainuüksi ambitsioonika ja menuka naiskirjaniku abikaasa, vaid tuntud folklorist ja diplomaat.
Loe Oskar Kallase päevikut.

Kaja Kleimann

“Maapinna vangid” reedel, 26.märtsil Athena Keskuses kell 21.30

Tinglikult võiks ütelda, et hollandi režissöör Stella van Voorst van Beest näitab oma filmiga “Maapinna vangid” (Gevangenen van de grond, Holland, 2009) samuti elu Põhjalas – sedapuhku üldsegi mitte kaugel meist, vaid meie lähinaabrite soomlaste toimetulekut talvise kaamosega… populaarse soome tangolaulu abil. Filmi ja selle looja lühitutvustust vaata festivali programmist.

Raamatuid Soome kohta ning soome autoritelt on Tartu linnaraamatukogus väga palju saadaval.
Eriliselt soovitaksin siinkohal üht oma lemmikraamatut Veikko Huovineni “Talveturisti”,  mis ilukirjanduslikus vormis annab mõjusa pildi kaamosest.
Uuemast kirjavarast on paeluv ilukirjanduslik memuaarteos Kaja Saksakulm-Tampere “Minu Soome”.
Soome tangot kuula cd-lt “Vanhojen aikojen kivilattiatangoa”.

Ülli Tõnissoo