“Mata Hari – paljastatud spioon” reedel, 27. märtsil kell 20.05 ETV2s

100 aastat tagasi seisis Mata Hari süüdimõistetuna püssimeeste ees. Hiljuti leitud dokumendid muudavad tema süü aga kaheldavaks ja paljastavad Mata Hari elu kohta nii mõndagi uut. Mata Hari, õieti Margaretha Geertruida Zelle, oli iseseisev naine, kelle julgus ja seksuaalsus meeste ülemvõimu ohustasid. Abikaasa kohtles teda väga halvasti ja naine ei soovinud elada ohvrina. Ajastu konservatiivsusele vaatamata sai ta kuulsaks eksootilise tantsija, kurtisaani ja seltskonnadaamina. Liikumise MeToo valguses võime küsida, mis on 100 aasta jooksul muutunud. “Mitte nii palju, kui ehk sooviksime,” arvab filmi režissöör Susan Wolf. Mata Hari soovis olla seksuaalselt vaba, väljendada oma loovust ja ise oma elu üle otsustada. Selle kõige poole püüdlevad naised ka tänapäeval. (Prantsusmaa, 2017)

Mata Harist on päris palju raamatuid kirjutatud:

 

Russell Warren Howe “Mata Hari” ilmus kuidagi nii, et keegi ei pannud eriti tähele.

.

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”. Raamatust on pikemalt muljetatud Lugemissoovituse blogis.

.

Yannick Murphy “Alla kirjutanud: Mata Hari”. Raamatust on juttu Kristiina lugemisblogis ja Kiiksu lugemisarhiivis.

.

Paulo Coelho “Spioon” on kõige enam kajastust leidnud: Marianne blogis, Andres Laiapea blogis, Raamaturiiulikeses, Katrini lugemiselamuste blogis, Sandra sajas raamatus ja Sulepuru blogis.

.

Emma Beeby ja Ariela Kristantina koomiksist “Mata Hari” kirjutati Sulepuru blogis.

.

Mati Laose “Punane Mata Hari” on aga hoopis romaan Jäneda parunessi Maria Budbergi elust.

.

 

Mata Hari kirev elu ja temaga seotud saladused inspireerivad loojaid üha jälle ja jälle leidma oma pilku ja nägemust. Olgu siin ühe näitena Müstika tantsustuudio tõlgendus:

Triin Võsoberg
Tiina Sulg

 

„Farewelli dokumendid“ 1. osa kanal 12-s kolmapäeval, 2. oktoobril kell 20.30 ja 2. osa kanal 12-s kolmapäeval, 9. oktoobril kell 20.30

Külm sõda mõjutas Nõukogude Liidu kodanikke kindlasti rohkem kui Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste omi. Nõiajahilike poliitiliste tagakiusamiste, esmatarbe- ja toidukaupade hüsteerilise puuduse, häbiväärse tehnilise mahajäämuse ja üleüldise strugatskiliku absurduse mõjul ei ole imeks panna midagi, et inimesed, kes värvati riigi heaks infot koguma ja kellel endil oli tundlikule materjalile ligipääs, mingil hetkel poolt vahetasid ning neist said kurikuulsad topeltagendid.

Külma sõja staari kolonelleitnant Vladimir Vetrovit, topeltagent „Farewelli“, kelle suuremastaabiline reeturlikkus aitas süvendada Nõukogude Liidu sisekriisi ning seeläbi hõlbustas hilisemat liidu lagunemist, peetakse siiani Venemaal tavainimese poolt riigireeturiks. Kas tema näol oli tegemist üksnes ahne ja õela alkohoolikuga, kes oli oma aju nii siledaks joonud, et tal puudus igasugune kaine otsustusvõime; või oli ta puhta südametunnistusega oma elus ja riigis pettunud lihtne inimene, kes suurest vihast otsustas oma leivaisadele kätte maksta?

2016. aastal Jean-François Delassuse poolt dokumenteeritud film „Farewelli dokumendid“ kõnnib Vetrovi kõrval kogu selle pika reeturliku tee, mis ta 80ndate alguses ette võttis. Ta toimetas prantslaste kätte üle 4000 salajase dokumendi paljastades liitlastele nõukogude spioonide aastakümnete pikkuse luuretegevuse. Filmis annavad intervjuusid tunnistajad, analüüsitakse arhviividokumente ja rekonstrueeritakse pöördelisi sündmusi.

Vetrovi tähelend leidis proosalise lõpu, kui ta ründas oma armukest ja tappis altkäemaksu nõudnud politseiniku. Ta mõisteti seetõttu 12 aastaks vangi, kuid seal olles paljastas kirjavahetuse käigus oma reeturlikkuse, ning ta lasti lihtsalt maha.

Külm sõda lõppes Nõukogude Liidu lagunemisega, kuid see oli alles esimene. Teine, külmem sõda sai alguse Ukraina kriisiga ja kestab tänase päevani. Ühel pool Hiina/Venemaa ja teisal Ühendriigid koos liitlastega. Mõõtmatult suur majanduslik kahju, saatuslikult korrumpeerunud riigipead, küberrünnakud, tavainimeste ohustatud privaatsus jne – need kõik on külmema sõjaga kaasnevad nähtused, mille ilmsiks tuleku peale enam keegi eriti ei reageerigi. Miks?

Vladimir Vetrovi ja tema vägitegude kohta avaldasid venelane Sergei Kostin ja prantslane Eric Raynaud väga põhjaliku raamatu „Adieu Farewell“ 2009. aastal prantsuse keeles, 2011. aastal inglise keeles. Kahjuks eesti keeles seda lugeda ei ole võimalik, aga Külma sõja kohta leiab meie raamatukogus küll.

Liis Pallon

“Johnny English asub vastulöögile” kinodes

Uue Johnny Englishi filmi kangelasteks on taaskord spioonid, šovinistlikud saurused, keda kaasaegses maailmas enam keegi ei vaja. Ehk ainult siis, kui internet peaks ära minema.

Seeria kolmandas osas peab English kodumaa kutsel jätma katki noorte luurajate koolitamise ja andma natuke õpetust uue põlvkonna pahalastele. Tõelise inglise härrasmehena rakendab ta loomulikult traditsioonilisi meetodeid. Need õppetunnid juba nii kergelt ei unune. Uba on selles, et parodeeritakse muudki peale vanade spioonifilmide. Kui esimeses osas heideti nalja monarhia rudimentide üle, siis kolmandas filmis tuntakse kaasa kaasaja veidrustele. Tuttavaid nägusid ei pea kaua ootama ning teemad, nagu nutisõltuvus ja digikompleksid, kõnetavad e-riigi kodanikke ehk isegi rohkem kui vanal villasel Inglismaal. Võrreldes eelkäijast zen-thrilleriga (“Johnny English: taassünd”) on film ka palju naljakam. Endiselt on tegemist briti huumoriga, mille väärikus seisneb sõnavabaduse ja moraalsuse maitsekas koosluses. Loodetavasti räägib maailm endiselt inglastega sama keelt.

Eelmise jutu lõpetuseks ja meedianädala raames pean sobivaks juhtida tähelepanu sellele, et internetiohud ei ähvarda ainult pahaaimamatuid lapsi, vaid ka täiskasvanuid, kes kuuluvad ehk isegi suuremasse riskigruppi. Et varitsevate ohtudega paremini kursis olla, soovitan lugeda ennekõike lapsevanematele suunatud terve mõistuse paroodiat. Need pereisad, kes filmi pole näinud, ei tohiks lasta end heidutada madalast seksiskoorist (ainult kolm punkti viiest): Kümne aasta tagune Bonditüdruk Olga Kurylenko ei kuulu siiski filmi sihilike anakronismide hulka.

Tartu Linnaraamatukogu küll digikomplekside all ei kannata. Tõelise mister Beanina võib end tunda Annelinnas asuva virtuaalreaalsuse komplekti abil. Mikrofilmi digitaliseerimiseks või isikliku relva 3D-printimiseks mine keskkogu tehnikaosakonda.
Tähelepanu! Relva, tulirelva olulise osa või laskemoona valmistamine nõuab eelnevat politsei väljastatud tegevusloa olemasolu ja ilma tegevusloata tulirelvade valmistamine on kriminaalkorras karistatav süütegu.(geenius.ee)

Kui internet tõesti peaks ära minema, leiab raamatukogust ka Ian Flemingi Bondi-raamatuid.
Tähelepanu! Ilma lugejaks registreerumata raamatuid koju laenutada ei saa.

Sander Kaasik

„Öine administraator” reedel, 17. märtsil kell 21.40 ETV-s

Sel päeval on eetris kuueosalise lühiseriaali esimene osa. Põhjused soovitada – esiteks on seriaal valminud John le Carré raamatu järgi, mida ei ole eesti keelde tõlgitud; teiseks võitsid kolm peategelast – tutvustamist selgelt mitte vajav Hugh Laurie, Tom Hiddlestone (Adam „Armastajate igaveses elus) ja Olivia Colman (meile on tema nägu ehk kõige tuttavam „Broadchurchist”) oma rollide eest kõik Kuldgloobused, ja üldse võite, eriti Emmysid, on seriaalil nii palju, et neid ei viitsi kokku lugema hakatagi. Kolmandaks on ka vaatajate hinne kõrge, 8.2 punkti.

Lühidalt sisust: Tegevus saab alguse Kairo hotellis, kus öine administraator saab kaunilt naiselt abipalve ja salajased dokumendid suurte relvatehingute kohta. Naine tapetakse, administraator põgeneb Šveitsi, kuid värvatakse mõne aasta pärast Briti luure poolt Inglise miljardärist relvakaupleja järele spioneerima.

Kui nüüd millegi kalla vinguda, siis ma leian, et 45 minutit nädalas on päris vähe filmi, eriti põnevusfilmi, ja seda on liiga kerge ära unustada.

Kaja Kleimann

“Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” esmaspäeval, 30. juunil kell 22.30 TV-s

Sellest filmist on siin blogis  varem kirjutatud, kuid siis oli see värskelt kinolinale jõudnud, nüüdseks on film pälvinud vaatajate kõrge hinnangu (7,1 palli imdb.com-is)  ja ohtralt auhindu (28, pluss veel 63 nominatsiooni, sh kolmele Oscarile – meespeaosatäitja Gary Oldman, stsenaristid Bridget O’ Connor ja Peter Straughan ning helilooja Alberto Iglesias) .

1979. aastal tehti sama raamatu põhjal 7 osaline teleseriaal, mis pälvis vaatajatelt isegi kõrgema hinde, 8.6 palli

Lisaks eelmises postituses toodud kahe vastandlikke arvamusi esindavate filmivaatajate kirjutatule lugemiseks üks intervjuu kirjanikuga .

Kaja Kleimann