Ma olen küll üks väga spordikauge inimene, kuid ka mina olen kuulnud nime Zlatan ja tean isegi seda, et tegu on Rootsist pärit kuulsa jalgpalluriga. Nüüd on temast valminud eluloofilm jõudnud Eesti kinodesse ning kogub kindlasti ka palju vaatajaid.
„Mina olen „Zlatan” on täiskasvanuks saamise lugu, mis kujutab Zlatan Ibrahimovici karmi kasvatust Rootsi äärelinnas. Sündinud Balkani immigrantide järeltulijana, oli jalgpall tema lohutajaks ja vabastajaks raskes keskkonnas.
Zlatan on väljapaistvalt andekas ja enesekindlus on ta viinud mängima rahvusvahelise kuulsusega jalgpalliklubidesse nagu Amsterdami Ajax, Juventus, Inter, Milan, Barcelona, Paris Saint- Germain ja Manchester United.
Eluloofilm põhineb 2011. aasta samanimelisel autobiograafial, mis on kirjutatud koos Rootsi autori David Lagercrantziga.
Jalgpall on väga populaarne spordiala ka Eestis nii laste kui täiskasvanite hulgas. Raamatukogus on ikka näha liikumas poisse, kes muidu lugemisest väga ei hooli, aga jalgpallurite elulood saavad neil läbi loetud.
Zlatanist on eesti keeles ilmunud kolm raamatut.
Zlatan Ibrahimović (ja David Lagercrantz) “Mina, Zlatan” (Tänapäev, 2013)
Tom ja Matt Oldfield „Zlatan : mänguplatsilt jalgpalliväljakule” (Sinisukk, 2019)
Yvette Żółtowska-Darska „Ibra : poiss, kes leidis oma tee” (Egmont Estonia, 2017)
Anu Amor-Narits
Jüri Kolk loetles oma FB-seinal mõned väljendid, mis oma ülekasutuse tõttu on talle tüütuks muutunud. Üks neist oli “võimalus on 50-60”. Mina selle ülekasutust kuulnud ei ole, aga see postitus ajendas mind pikemalt selle väljendi üle mõtlema. Ilma igasuguse taustata on see kahtlemata veider väljend, aga kui teada, et seda ütles Matti Nykänen ajakirjanikule, kes päris tema võidušansside kohta, siis tuleb sinna juurde väga paljut: lapsepõlvenostalgia ja meenutused, kuidas sai Sarajevo ja Calgary taliolümpiamänge hommikust õhtuni (või õhtust hommikuni) vaadatud (ja kuskilt ilmub mälupilt, et mõne päeva jaoks sai kodustel põhjustel puudumise tõendki vanematelt välja kaubeldud) ja soome suusatajatele, muuhulgas ka Matti Nykänenile, ihu ja hingega kaasa elatud; ugrihuumor ja mõnel pool siiani käibiv sugrimugri sportlaste käitumismuster, et ajakirjanike lollid küsimused väärivad lolle või vimkaga vastuseid (näiteid autospordist: Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.” ; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.” ; Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev.”) ning inimese, kes teab, mida ta teeb, enesekindlus segatuna sellega, et igaks juhuks ei maksa suuri lubadusi jagada. Tolles hetkes geniaalne vastus :)
Tutvustus: “Matti” (Soome, 2006) R: Aleksi Mäkelä. O: Jasper Pääkkönen, Peter Franzén, Juha Vienonen, Elina Knihtilä, Elina Hietala. Tõestisündinud loo põhjal valminud lugu mehest, kes armastas suusahüppeid sedavõrd, et temast sai sel alal maailma parim. Matti Nykänen võitis neli olümpiakulda, seitse maailmameistritiitlit ja neli maailma karika üldvõitu. Suuskadel lendas ta nagu kotkas, ent Matti eraelu on olnud täis katastroofilisi hädamaandumisi. Kõikjal, kus ta liigub, saadavad teda skandaalid ja ebaõnnestumised – alkohol, purunenud abielud, pisikuriteod, vägivallatsemine ning ahned muidusööjad, kelle seas vaat et kõige aplam Matti enda mänedžer Nick Nevada. Ent otse kui imekombel ajab mees end ikka ja jälle jalule ning võtab ette järgmise hullumeelse triki.
Tutvustus: Olli Mäki (sünd 1936) on endine Soome poksija, neljakordne Soome meister, Euroopa meister ja ainus Soome poksija, kes on võitnud Euroopa meistri tiitli nii harrastajana kui ka hiljem elukutselisena. Film temast põhineb tõsielulool, keskendudes aastale 1962, kui Olli Mäkil oli võimalus saada sulgkaalus maailmameistriks. Unistuste püüdmiseks tulnuks tal alistada David Moore. Kõik oli toona Olli triumfiks valmis… põhjamaa poja südames tuksus aga selleks hetkeks juba armastus Raija vastu… Soe, südamlik ja stiilne, soome huumor tema muhedamal kujul, sissevaade (veel üsna amatöörlikku) ajastu spordimaailma koos absurdivinjettidega. Režissöör Joho Kuosmaneni on meedias nimetatud Soome kõige tuntuma filmitegija Aki Kaurismäki järeltulijaks. Soome filmiauhinna Jussi jagamistel tegi film üsna puhta töö, Euroopa filmiauhindade seast toodi „aasta avastuse“ tiitel, Torontost nominatsioon ja Cannes’ist programmi Un Certain Regard võit. Režissöör Juho Kuosmanen, osades Jarkko Lahti, Oona Airola Eero Milonoff jt.
Võin julgelt väita, et see on film, mida mulle möödunud aastal kõige rohkem soovitati. Ei möödunud vist nädalatki ilma, et keegi sõpradest-tuttavatest poleks seda linateost maininud. Seda tegid ka need, kes tegelikult ju väga hästi teavad, et mulle komöödiad ei istu. No nüüd on vist kätte jõudnud see hetk, kui pean selle filmi ikkagi ära vaatama. Pühendan selle vaatamise Soome 100. sünnipäevale – paremat põhjust tavapärasest mugavustsoonist välja murda ei leia just iga päev! Üldse on ETV ja ETV2 pühendanud terve käimasoleva nädala Soome 100 tähistamisele, nii et pea iga päev on telekas midagi Soomes toodetut.
Nagu öeldud on tegu komöödiaga, mille peategelaseks on endine Soome poksija Olli Mäki. Soome poksist pole ma küll midagi kuulnud. Suusatamine, jäähoki, F1 – seal on soomlasi palju ja ka medaleid on toodud kodumaale piisavas koguses. Aga vot poksi kohta ma ei tea, kuigi ega ma ka Eesti poksi koha pealt pean vastuse võlgu jääma. Nagu eelnevast jutust arvata võib, ei ole eesti keeles Olli Mäki kohta infot just kuigi palju saadaval. Mulle endalegi üllatuseks eksisteerib sportlase Vikipeedia leht. Sealt saab lisaks sünniajale teada, et tegu on neljakordse Soome meistriga, kes 1959. aastal tuli ka Euroopa meistriks. Peale filmi on Olli Mäki kõndinud ka teatrilaval – 2010. aastal Kokkola linnateatri etenduses „Suurim unistus” („Unelmista suurin”, sutor Sami Parkkinen). Soome Vikipeedia lehelt võib näha ka viidet raamatule, kus Mäki elust juttu: Erkki Jänkä „Olli Mäki: Nyrkkeilijä”. Seda teost linnaraamatukogust paraku ei leia.
Film on mustvalge ning nagu kirjutati Sirbis :”Esitab vaatajale rõõmsameelset nägemust kadunud maailmast, kus tehnoloogia ei olnud meie teadvuse ja kehade endale allutamises nii edukas kui täna. See on nii mõneski mõttes aegunud maailm, mida ei pruukinud ju tegelikult päris sellisel kujul ka kunagi olemas olla. Või täpsemini, ega ei olnudki. On ju see maailm siin filmis loodud tagantjärele.”
Erisaate tele-esilinastus! 2013. aastal otsustas Baruto ehk Kaido Höövelson püsiva põlvevigastuse ja uute ambitsioonide tõttu professionaalsest sumomaadlusest loobuda. Pärast paari aastat kodutalus otsustas ta siiski naasta tippsporti – seekord vabavõitlejana. 2015. aasta viimasel päeval alistas ta Tokyos toimunud MMA matshil Peter Aertsi. Mis tõmbab karust Eestimaa meest Jaapanisse? Mida arvab armastatud sportlane elust Eestis? 
Kellel on sügavam huvi spordi ja sportlaste vastu võib pilgu peale heita raamatule 
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 