Vanameister Steven Spielberg üllatab muusikaliga! Kuigi see on kinouuendajal ja hinnatud režissööril esimene muusikal lavastada, pole tema sõnul tarvis imestada, sest muusikalid talle väga meeldivad ja ta on soovinud üht linale tuua juba mõnda aega! Ning justnimelt „West Side’i lugu”.
Mis siis ikka, sel sügisel paistavadki järjest linastuma just meistrite enda unistused: Denis Villeneuve’i „Düün”, Edgar Wrighti dokfilm „Sparksi vennad”, „Sparksi” „Annette”! Ja publik ainult rõõmustab, sest suure armastusega tehtud asjad ju ikka õnnestuvad. „West Side’i lugu” kuulub muusikalide kullavaramusse ja seda on mitmel korral Eestiski lavastatud. West Side’i loo sündmused leiavad aset 1950ndate New York’is, kus kaks noorte kampa võitlevad territooriumi pärast: natuke varem sisserännanud valged ja hiljuti tulnud puertoriikolased. Et Spielberg filmi just nüüd lavastas, ei ole tegelikult muidugi juhuslik! Kahjuks ei ole selles konkreetses kontekstis, mida loo süžee käsitleb, tänaseks palju muutunud ei New York’is, Ameerika Ühendriikides ega ka maailmas tervikuna. Seetõttu ilmselt ei ole ka lavastust/sündmustikku kuidagi ajakohastatud (st rohkem kaasaega toodud vms).
Filmi treiler:
„West Side’i loo” muusika on kirjutanud Leonard Bernstein. Praktiliselt kõik selle muusikali laulud on väga tuntud ka eraldi lugudena, mille puhul ei pruugi alati teadagi, et need siit pärinevad. Siin üks näide peaosatäitjate Rachel Zegleri (Maria) ja Ansel Elgorti (Tony) esituses:
Filmil ja selle osatäitjatel olid ees ootamas nn suured kingad, mida täita! Sest muusikal on ka kord varem filmiks tehtud ja see on siiani väga populaarne ning pälvis tookord tervelt 10 Oscarit! Kas uus film sama palju Oscareid võidab, on kahtlane (ajad on siiski teised), kuid auhindu kindlasti tuleb. Ise ma eriti varasemat filmi praegu ei mäleta, sest olen liiga ammu näinud. Uus film aga pakkus küll elamuse, nii filmi kui muusikalina!
Mida siia juurde lugeda? Eks muidugi seda lugu, mis on „West Side’i loo” eeskujuks! See ei ole rohkem ega vähem muud kui igihaljas William Shakespeare’i „Romeo ja Julia”! Ning eesti keeles on värskelt ilmunud ka Irwing Shulmani raamat „West Side’i lugu”, mis järgib originaali süžeed ja kuhu on lisatud rohkem konteksti avavat taustajuttu.
Mai Põldaas
Ma mäletan ikka veel seda tunnet, mis mind lapsena valdas, kui nägin esmakordselt Jurassic Parki esimest filmi. Pärast uue triloogia teise filmi vaatamist suundusin koju ja vaatasin üle 1993. aastal linastunud Steven Spielbergi meistritöö. Miks?
Teiseks, sellepärast, et uus film minus seda tunnet ei tekitanud. Jah, ega ka uue triloogia esimeses filmis polnud seda tunnet, aga vähemalt tundus too huvitav ja värske. Nüüd oli aga filmi lõppedes kõik kuidagi segane ja ma ei ole siiani päris aru saanud, kas asi mulle meeldis või mitte? Ma ei ütle, et tegu on halva filmiga. Kui kõik muu kõrvale jätta, siis vähemalt dinosauruste pärast võib seda täitsa vaadatavaks nimetada. Lihtsalt mulle tundus kõik kuidagi sunnitud ja hädavaevu koospüsivana. Näitlejatöö oli hea, eriefektid hollywoodilikult võimsad, kuid filmi lõppedes jõudsid kõik kohta, milleest edasi minna on keeruline. Kuhu edasi? Võimalusi on nii palju, et minus tekib kahtlus, kas ka filmitegijad ise täpselt teavad, mis triloogia (või tuleb neid filme rohkem?) viimases osas toimuma hakkab?
Kas ma peksan surnud hobust? Suure tõenäosusega jah. Kas see läheb mulle korda? Suure tõenäosusega ei. Seekordsed Ameerika Ühendriikide presidendi valimised lõppesid terve maailma jaoks ignorantsuse võiduga – demokraatia on küll rahva võim, kuid rahva kätte seda usaldada ei tasuks. Kui keegi nüüd tagareast hakkab kobisema, et mis see meie asi on, kes seal võidutses, siis hipsterlikult elutargalt lausuksin, et maailm on nagu üks suur organism, kui ühes kohas hakkavad rakud vohama või miski nende koodis saab rikututud, siis mõjutab see kogu organismi tervikuna. 
Kas läheb amputeerimiseks, kiiritamiseks või ignoreerimiseks – seda mina õnneks ei otsusta, sest mind teades, oleksid võtted vägagi drastilised ja tagasipöördumatu iseloomuga.
Steven Spielbergi kokku klopsitud ja Sir Daniel Day-Lewise näideldud eepiline ajalooline draama kujutab Lincolni viimast nelja elukuud, ja pöördelist momenti sõjast räsitud Ühendriikides. Lincolni alustatud võitlus mustanahaliste orjade sisulise, mitte ainult vormilise vabaduse eest kestab selles vastuolulises riigis siiani. Kahtlemata ei aita sellele kaasa nende uus grillkanana varem karjääri teinud president.
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 