“Babette`i pidusöök” 14. märtsil kell 00.10 ETV2-s ja Jupiteris

Ma mäletan seda vaimustust, mis mind aastate eest seda filmi vaadates valdas. Selle filmi tempo ja rütmid ja näitlejate valik – millised näod, millised ilmed inimestel ennenähtamatuid toite süües! Samas, ei saa öelda, et ma mäletaksin, mida söödi, välja arvatud kilpkonnasupp.
Sisu kohta kirjutatakse telekavas:

Puritaanlikku Taani kalurikülla saabub põgenikuna Pariisi Kommuuni koleduste eest Babette’i-nimeline prantslanna, kes palub peavarju kahe vanatüdrukust õe juures. Kui kätte saabub aeg tähistada õdede lahkunud isa sajandat sünniaastat, soovib Babette pakkuda külarahvale külluslikku seitsmekäigulist õhtusööki prantsuse moodi. Kuigi õekesed on jumalavallatu sündmuse pärast hirmus mures, lubavad nad siiski Babette’il tegutseda ja nii saavadki muidu lödiks keedetud leivast ja leotatud lestast toituvad usklikud vanakesed veeta ühe imelise õhtu Veuve Clicquot’ 1845 ja kilpkonnasupiga.
Minu mälu järgi oli Babett juba aastaid külas elanud ja tahtis pärast loteriiga võitmist külarahvast lihtsalt kostitada, kulutades selleks kogu raha ära, aga see andis talle vähemalt korraks tagasi võimaluse eneseteostuseks, ta oli olnud varem kokk. Aga ilmselt oli niimoodi raamatus ja filmi jaoks muudeti veidi. Samanimelise raamatu on kirjutanud Karen Blixen 1957. aastal, eesti keeles ilmus 1996. aastal. Film valmis 1987 ja pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari ning žürii eriauhinna Cannes´i filmifestivalil.
Ma väga soovitan.

Kaja Kleimann

„Leping” Jupiteris

Mõne aja eest sattusin kogemata sellele Taani filmile , seda saab praegu Jupiteris vaadata. Režissööriks Bille August, kes seostub meile eelkõige „Vaimude maja” ja „Hüljatutega”.

Film tuginebThorkild Bjørnvigi autobiograafilisele raamatule ja kirjeldab tema kui noore kirjaniku ja Karen Blixeni (kirjanikunimega oli varem enamasti Isak Dinesen) kui mentori ja metseeni suhteid. Raamatu tegevus toimub 1948-1955, filmi sündmustik on minu meelest, arvestades lapse vähest kasvamist, mõnevõrra lühemale ajale kokku surutud.
Leping ei ole just päris saatanaga, aga vanem kirjanik mängib siin päris ilmselt jumalat, seab noorele autorile jäägitu usalduse tingimuse ja suunab tema elu märkimisväärselt. Noor autor heitleb tema, oma perekonna ja uue tekkiva kiindumuse vahel, kuid kirjutama hakkab siiski aina paremini. Kuidas kõik need suhted arenevad, vaadake juba filmist ise.
Mina hakkasin seda vaatama eelkõige Blixeni pärast. Natuke piinlik öelda, aga temast mõeldes kangastub esimesena Meryl Streepi nägu „Minu Aafrika” filmist ja alles pärast tema kirjutatu. Film keerleb siiski rohkem Thorkildi ümber, kuid paruness Blixen mõjutab tema elu tugevalt. Kurb on vaadata parunessi nii vana, haige ja manipuleeriva inimesena. Film on küllaltki haarav, kuid siiski väheke nagu sordiini all, nagu Põhjamaade teosele kohane.
Thorkild Bjørnvigilt ühtki raamatut eesti keelde tõlgitud pole, kuid Taanis on ta tunnustatud kirjanik ja kuulub kooliprogrammi.
Kindlasti tasub lugeda aga Blixenit : „Babette’i pidusöök ; Surematu lugu”, mälestusteraamatuid „Aafrika äärel” (seda on ilmunud suisa neli trükki) ja „Varjud rohul”
ning hunnituid raamatuid „Talvemuinasjutud”
ja „Seitse fantastilist lugu” .

Kaja Kleimann

“Põhjalane” ja “Metsikud mehed” Tartu kinodes

Mu meelest sobivad need kaks filmi nii hästi kokku :)

“Põhjalast” on üsna ohtralt Apollo kinokavades ja “Metsikuid mehi” rohkem Elektriteatris, aga kus ja mis täpsemalt, uurige kinode kodulehtedelt seekord ise järgi.

Viikingiteema populaarsus käib kuidagi üles-alla ja praegu tundub, et see on jälle tõusuteel, mistõttu on mõtet teha suureeelarvelist Hollywoodi kinofilmi (lavastaja Robert Eggers), kuhu on kaasatud mitmeid ajalooeksperte ja näitlejatest kokku kogutud suurejooneline tähtede paraad (Alexander Skarsgård, Nicole Kidman, Anya Taylor-Joy, Claes Bang, Ethan Hawke, Willem Dafoe, Björk jt), ja on mõtet teha ka väiksemat ja iroonilisemat eurofilmi (Taani režissöör Thomas Daneskov), mis avab viikingiajastu eluolu läbi tänapäevase prisma vaadates hoopis teistsugustest tahkudest. Mõlemad filmid aga uurivad inimese olemust, selle muutumist ja püsivust, erinevaid kultuurikontekste ja kultuuride läbipõimumist, olgugi, et üks neist filmidest on selga saanud eepilise sõdalaserüü ja teine karvase narrimütsi.

Stsenaariumite kirjutamise juures on mõlemad lavastajad osaliselt tegevad olnud. “Põhjalane” põhineb Amlethi legendil, mille pani esimesena kirja Saxo Grammaticus (u 1150 – u 1220) ja mis oli aluseks ka Shakespeare´i (1564 –1616) näitemängule „Hamlet”, ja selle loo on Islandi kirjanik Sjón ja Robert Eggers kahasse kirjutatud. “Metsikute meeste” alusloo panid kirja Thomas Daneskov ja Morten Pape, kel on ette näidata päris mitu romaani. Sjónilt on eesti keeles isegi üks raamat ilmunud — “Virvarebane”. Kaja Kaldmaa kirjutas “Virvarebasest” kunagi ka meie raamatukogu lugemissoovituste blogis.

Avalike reageeringuid ma neile filmidele eesti meediast kuigi palju ei leidnud. Anne Vetik kirjutab Eesti Ekspressis “Põhjalasest “Põhjalane” – nii võimsat mõõga ja maagia lugu pole ekraanidel nähtud „Barbar Conanist“ saadik” ning Hendrik Alla jutustab mõlemast oma Postimehe videolõigus “Filmisaade: kinos kangelasfilm mis ka kangelasfilm on!“.

Youtube’is on mitmeid kanaleid, kus igasuguseid viikingiajastuga seotud küsimusi arutatakse, üks, mis mulle rohkem silma on jäänud, on The Welsh Viking. Tema on mõlemat filmi näinud ja mõlemast ka video teinud:

Siin blogis on viikingifilmidest ja -raamatutest juba päris palju juttu olnud, klõpsa märksõnal “viikingid” ja kae perra. Üsna pooleli on viikingeid puudutavat kirjavara tutvustav blogi “Viikingite jälgedes“, aga eks sinna ikka aegajalt lisandu värskemat kraami ka juurde. Seekordne soovitus on minna toast välja ja proovida viikingiaegset mõõgavõitlust (täpsemat infot saab Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liidu leheküljelt), külastada viikingikülasid (n statsionaarne Harjumaal Saulas või hooajaline Saaremaal Asval), käia ära ERMis või mõnes ajaloomuuseumis ja vaadata, mida sellest ajast nendes muuseumites eksponeeritakse. Küllap te iga käiguga mõne raamatusoovituse ka kaasa korjate :)

Tiina Sulg

“Erna on sõjas” kolmapäeval, 16. juunil kell 17.00 ja laupäeval, 19. juunil kell 15.00 Elektriteatris

Mihkel Möölman tutvustab seda filmi nii: “Erna on sõjas” (“Erna I Krig”, Taani, Eesti, Belgia, 2020). Henrik Ruben Genzil oli juba olemas kunstialane haridus, kui ta alustas õpinguid filmikoolis. Diplomifilmi tegi ta 36-aastaselt, igati väljakujunenud isiksusena. Tema filmikarjääri ongi iseloomustanud teadmine sellest, mida ta teeb. See kindlakäelisus tema loomingus on viinud selleni, et mitmed tema lavastatud teleseriaalid ja mängufilmid on vaadatavad Netflixi ja Amazoni kollektsioonides. On esimene maailmasõda. Jüütimaal elab noormees Kalle. Poisi lapsemeelsus on sedavõrd ilmne, et vaevalt teda väeteenistusse tahetaks. Kuid läheb teisiti ja Kalle mobiliseeritakse. Ema Erna ei suuda sellega kuidagi leppida: keegi ei taha ju oma last sõtta saata, pealegi kui kardad, et poeg oma õndsas lihtsameelsuses ei saa seal hakkama. Nii otsustabki Erna pojale järgneda, et teda kaitsta. Ta läheb Kalle emana, kuid saab väeosas paljudele sõduritele Ema võrdkujuks. Ja kuigi on sõda ja on lahinguväljad, avastab Erna endas taas ka Naise. Režissöör on oma varasemate töödega näidanud, et ta oskab hästi lugusid jutustada. Selle loo aluseks on tugev kirjanduslik algmaterjal (film põhineb Erling Jepseni romaanil “Erna I Krig”) ja adaptsioon. Autor on võtnud endale keerulise ülesande visualiseerida meesteriietes Erna sõjakäik nii, et vaataja hakkaks lugu uskuma ja kaasa elama. Tänu suurte plaanide oskuslikule kasutamisele ja heale montaažile, eelkõige aga suurepärase näitleja Trine Dyrholmi mängule nendes plaanides on autor saavutanud oma eesmärgi. Režissöör Henrik Ruben Genz, osades Trine Dyrholm, Ulrich Thomsen, Anders W. Berthelsen, Sylvester Byder, Aksel Ojari, Gert Raudsep, Heino Seljamaa.

Raamatut eesti keeles pole, aga eesti näitlejaid ja Eesti võttepaiku on filmis küll, ka filmimuusika on eestlastelt, helilooja Mihkel Zilmer sai filmile muusika kirjutamise eest koguni Tartu Kultuurikandja 2020 tiitli.

Oma filmielamustest on pikemalt kirjutanud Markus Jõeveer Filmilehes, Danzumees oma blogis ja Diana Nähtud-nägemata blogis.

Filmi nägemata on seda päris õiget raamatusoovitust pisut keeruline anda.

Kõige ilmsem oleks siia kõrvale tuua lugemisvara esimesest maailmasõjast, aga kogu sellest asjalikust, kirjust ja mõtlemapanevast sõjakirjandusest tõstan ma seekord esile vaid Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”. Švejki esimeste ridade paberile saamisest saab sel aastal sada aastat.

Teine teemablokk oleks naised sõjas. Sel teemal on lugemisvara valikut vähem, aga viimaste aastate üks mõjuvamaid on nobelisti Svetlana Aleksijevitši raamat “Sõda ei ole naise nägu“.

Kolmas teema on ema-armastus. Siit tooks välja ühe vana tuntud laulu, mis ikka ja jälle südameid liigutab, ja suunaks pilgu luuleriiuli poole.

Ja neljas teemadering on ristriietumine. Mõtlesin ja meenutasin ja panin kokku oma isikliku “TOP 10 raamatut, kus naisel/tüdrukul on olnud tarvis end vastassoo esindajana esitleda ja mehe/poisirõivaid kanda”. 

• Geoffrey Trease “Saladuse võti” (info vanaraamatu lehelt)
• Terry Pratchett “Koletislik rügement” (muljetus Loterii blogis)
• William Shakespeare “Kaheteistkümnes öö” (Margus Karsterpalu arvustus ühele ammusele etendusele)
• George R. R. Martin sari “Jää ja tule laul” (hulk arvamusi-arvustusi George R. R. Martini loomingu kohta on kokku kogutud siia)
•  Donna Woolfolk Cross “Paavst Johanna” (pikalt ja põhjalikult “Vana ja hea” raamatupoe blogis)
• Peter Pohl “Janne, mu sõber” (Reet Krusten Postimehes)
• Tanya Landman “Buffalo Soldier” (kirjutasin siin)
• Philip Reeve “Here Lies Arthur” (kirjutasin siin)
• Scott Westerfeld “Leviathan” (kirjutasin siin)
• Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (no siia ei ole küll mingit lisalinki vaja :) )

Tiina Sulg

 

 

“Noor Andersen” ETVs, 1. osa teisipäeval, 4. mail kell 22.05, 2. osa teisipäeval, 11. mail kell 22.05

Alustame Tõnu Trubetskyga:

Muinasjutud õpetavad meid

Kui sa usud muinasjutte, usud iseend,
oled lahke, tegusid teed häid.
Sõrmeküüntest kübar, lauakene kata end
aitavad sind, kui sa hätta jäid.
Muinasjutud õpetavad sindki elama,
oled sa siis prints või näkineid.
Vaimusilma jäävad kujud, sõnad kõlama.
Ära kõrvust mööda lase neid!

Taani telesari noore Anderseni kujunemisest muinasjutumeistriks valmis juba 2005. aastal, nüüd on võimalus seda näha ka eesti vaatajatel. Sarja režissöör on Rumle Hammerich ja Andersene mängivad Simon Dahl Thaulow ja Peter Steen.

Lugegem siis ikka muinasjutte! Ja võib-olla vahel kirjanike elulugusid ka.

Tiina Sulg

 

 

 

„Lahendamata juhtum. Pudelipost“ pühapäeval, 17. detsembril kell 22.05 ETV-s

Jõhkrad kuriteod, piinamised, inimröövid ja mõrvad tõmbavad samamoodi ligi nagu uue ostukeskuse avamine Tartu kesklinnas. Meid võrgutavad mõtted inimese aju pimedatest keerdtreppidest psühhoosini; või adumine, et see juhtub kellegi teisega ning meie saame seda valu nautida oma kodu turvalises rüppes; või oleme me kaotanud elemntaarse empaatia ning püüame seda taastoota inimeste kannatustest lugedes…. Ma ei tea. Igatahes on Põhjamaade kirjanike viljeldav crime noir jõudnud televaatajateni järjekordse filmisarjana.

„Lahendamata juhtum. Pudelipost“ on sarja kolmas osa, kuid vabalt vaadatav ka täiesti eraldiseisvana. 2016. aastal valminud Hans Petter Molandi film on sarja kõige julmem ja tumedam, kuid filmi visuaalne keel on täis paradoksaalselt palju päikesepaistet, mis annab tegevustikule äraspidiselt võika varjundi. Kaks politseinikku, uurija Carl Morck ja tema abiline Assad, kes töötavad lahendamata juhtumite osakonnas Q, asuvad järjekordse mineviku müsteeriumi kallale. Järjekordselt tuuakse vaatajateni Põhjamaade ühiskonna pahupool ehk tahtmatus näidata oma häda/häbi maailmale. Seekord tegutsetakse fundamentalistlike kristlaste südametunnistuse radadel.

Jussi Adler-Olseni „Osakond Q“ sari on ammu juba lugejate hulgas populaarsust kogunud, kuid tema raamatud ei ole agathachristieliku peenutseva pärastlõunase tee kõrvane. Ta ründab rõlge otsekohesusega taani ühiskonna varjatud poolt, tuues maailma palgete ette tahke, millest inimesed ei ole isegi julgenud mõelda. Ta psühhologiseerib nii keskkonda kui ka karaktereid, ja on seetõttu ääretult põnev lugemisvara.

Adler-Olseni kolmas „Osakond Q“ raamat pälvis Skandinaavia krimikirjanduse auhinna Klaasvõti, mille varasemalt on pälvinud Stieg Larssoni „Purustatud õhuloss“ ja Johan Theorini „Öine lumetorm“.

Liis Pallon

„Marie Krøyer” ETV-s reedel, 2. detsembril kell 21.40 ja pühapäeval, 4. detsembril kell 12.50

2012. aastal ka Pöffi programmis olnud film on ühe tuntuima Taani päritolu režissööri Bille Augusti vändatud ajalooline draama Marie Krøyeri elust kuulsa Taani kunstniku Peder Severin Krøyeri kauni abikaasana. Olles toonases Euroopas üks väheseid õpetatud naismaalikunstnike, ei rahuldunud Marie pelgalt ilusa abikaasa rolliga. Kuigi kõrvaltvaatajatele tundub paari ja nende tütre elu kuulsas Skageni kunstnike kogukonnas harmooniline, varjutasid tegelikkuses seda mehe sagenevad maniakaalsushood.

Kui Marie armub kohalikku heliloojasse Hugo Alfvénisse, seisab ta keeruliste valikute ees. Kas olla lojaalne terviseprobleemidega abikaasale, hea ja kaitsev ema oma tütrele või jääda truuks iseendale. Kas olulisem on teiste või enda õnn?

Režissöör Bille August püüab filmikunsti vahenditega taasesitada Skageni maalide maastikke ja keskkondi ning sealset erilist valgust, mille tabamiseks kunstnikud külakesse kolisid. Tulemuseks on visuaalselt nauditav, ladusalt jutustatud ning küpse teemakäsitlusega teos.

IMDb-s on filmile antud 6,4 punkti.

Kuna eesti keeles pole raamatuid ei Marie ega Peder Severin Krøyerist ega teistest Skageni kunstnikest, jääb raamatusoovituseks lugeda mõne teise kunstniku elulugusid. Näiteks oma raamatus „Impressionism. Sissevaateid” uurib Paul Smith prantsuse impressioniste.

Kunstist ja kunstnikest rääkiva filmisoovituse lõppu sobib hästi impressionist Peder Severin Krøyeri tuntuim töö “Suveõhtu Skageni Lõunarannas. Anna Ancher ja Marie Krøyer”.

Anu Amor-Narits

“Ninasarvik Otto” Cinamonis

Taanlased on jälle kord valmis saanud ühe animatsiooni oma kuulsa kirjaniku Ole Lund Kirkegaardi  raamatu põhjal.

Tublil 10-aastasel Topperil on elav kujutlusvõime. Ta igatseb väga oma isa, kes pidevalt merd künnab ning seepärast räägib poiss pööraseid lugusid isa kangelaslikest seiklustest. Kuna klassikaaslased seda merekaru kunagi näinud pole, peavad nad Topperit valevorstiks.

Suvevaheaja esimesel päeval juhtub Topperiga kummaline lugu. Nimelt oma lemmiktüdrukule sünnipäevakinki otsides leiab ta pliiatsi, mis varjab endas maagilist saladust. Algul arvab Topper, et pliiats teeb joonistused nähtamatuks. Kui ta aga koos sõbra Viggoga kollast ninasarvikut kohtab on selge, et pildid ärkavad hoopis ellu.

Sõbraliku, aga suure isuga ninasarviku pidamine osutub päris keeruliseks ja nii algab uskumatu seiklus, mis keerab mereäärse külakese elu korralikult pea peale.

Filmi rezhissöör on Kenneth Kainz

Raamat on loomulikult meie raamatukogus huvilistele saadav.

Anu Amor-Narits

“Konnanägu Freddy” ETV2-s laupäeval, 9. nov. kell 17.00 ja pühapäeval, 10. nov. kell 9.00

Tuntud lastekirjaniku Ole Lund Kirkegaardi lastelugude ainetel valminud Taani kogupere animaseiklus Viktorist, kel õnnestub oma sõprade abiga üle kavaldada linna ülbikust kiusupunn Freddy ning seda õige leidlikul ja ootamatul moel.

See, et oled väike, ei tähenda sugugi, et su mured oleksid pisikesed. 10-aastane Viktor peab navigeerima kohati tobedana tunduvas täiskasvanute maailmas ning tulema toime ka linna ülbikust kiusaja Konnanägu Freddyga. Kuuldes, et unisesse väikelinna saabub rändtsirkus, põleb Viktor soovist osaleda etenduses oma andeka krantsi Vorstikesega. Kahjuks on aga Freddyl omad plaanid ja need ähvardavad Viktori unistuse nurjata. “Konnanägu Freddy” on lugu sellest, kuidas väike võib olla suur. Samuti annab film targa õppetunni neile, kel komme teisi kiusata.

Kõige tähtsam sõnum on aga see, et julgus, nutikus ja suur sõprus aitavad ületada kõik raskused. Ja need teadmised kuluvad ära nii väikestele vaatajatele kui ka meeldetuletamiseks suurematele inimestele.

Ole Lund Kirkegaardi lustakatest raamatutest on eesti laste hulgas kõige tuntum kindlasti “Kummi-Tarzan ja teised”. Lisaks on eesti keeles ilmunud “Albert”, “On üks ninasarvik Otto” ja “Väike Virgilius”.

Need raamatud on kõik saadaval ka meie raamatukogus ja sobivad lustlikuks vahepalaks ka täiskasvanutele, kellele praeguseks aastajaks juba nagunii kaamos ligi hiilib.

Anu Amor-Narits

“Submarino” neljapäeval, 25.nov. kell 22.30 Cinamon 3

Submarino Taani, 2010; Kestus: 1h 50; Keel: taani  (sub.: ingl.,eesti).
Režissöör: Thomas Vinterberg. Produtsent: Morten Kaufmann Stsenarist: Tobias Lindholm Operaator: Charlotte Bruus Christensen; Osatäitjad: Jakob Cedergren, Peter Plaugborg, Patricia Schumann; Tootja: Nimbus Film Productions; Auhinnad ja festivalid: Berlin, Karlovy Vary, London,Euroopa Filmiauhinna nominent 2010.

Filmi ja režissööri tutvustust vaata siit.

“Submarino” pealkiri viitab piinamismeetodile, kus ohvri pead hoitakse vee all ja lastakse välja napilt enne uppumise hetke. Film on sünge ja valus lugu kahest vennast, kes üritavad kumbki omal moel pead vee peal hoida. Nick ja tema noorem vend on üles kasvanud kohutavates tingimustes – vaesus, alkohoolikust ema ja lõpuks tragöödia, mis pere tükkideks rebis. Nüüd, täiskasvanuna elavad vennad Kopenhaageni troostitus äärelinnas. Nick on just vanglast vabanenud ja astub maailmale vastu kangi tõstes, õlut juues ja teisi autsaidereid aidates. Ainuke, kelleni Nick ei ulatu, on ta väikevend, kes pärast naise surma üksikisana oma kuueaastast poega Martinit kasvatada üritab, olles ise narkosõltuvuses.

Töötades filmi aluseks oleva Jonas T. Bengtssoni samanimelise romaaniga oli Thomas Vinterberg ise värskelt lahutuse läbi teinud ning kasvatas oma last üksi, tundes pidevat hirmu isana läbikukkumise ee.s Sünge film räägib siiski armastusest ja lootusest. Kuigi filmi peategelased on klassikalises tähenduses negatiivsed kangelased, tehes pea eranditult valesid valikuid, suudab Vinterberg näidata ka nende head poolust ja publiku neile kaasa elama panna.

Thomas Vinterberg (s. 1969, Kopenhaagen) astus Taani filmikooli 19-aastasena.1 995. aastal rajasid Vinterberg ja Lars von Trier legendaarse Dogma manifesti, mille esimene film “Perekonnapidu” pälvis Cannes’is FIPRESCI kriitikute auhinna ning samal aastal ka PÖFFi Eesti Filmiajakirjanike Ühingu auhinna. Ta on lisaks filmidele lavastanud ka muusikavideosid bändidele Blur ja Metallica.

Filmograafia: De storste helte (1996), Festen (Perekonnapidu, PÖFF 1998), The Third Lie (2000), It’s All About Love (2002), Dear Wendy (2005), En mand kommer hjem (2007), Submarino (2010).

2007. a. ilmunud romaan ei ole veel jõudnud meie raamatukogusse, küll aga on võimalik lugeda Jonas T. Bengtssoni esikromaani “Aminas breve” TÜ Skandinavistika (Taani) kogust laenates.

Kui Taani filmidest veel rääkida, siis Lars von Trieri filme on Tartu Linnaraamatukogus õige mitmeid.

Ülli Tõnissoo