Raamatukava

Posts Tagged ‘Taika Waititi’

“Thor: Ragnarök” esmaspäeval, 12. oktoobril kell 22.00 TV3s

In raamatukava on 10/10/2020 at 17:53

“Thor: Ragnarök”, režissöör: Taika Waititi, osades: ChrisHemsworth, Tom Hiddleston, Cate Blachett, Mark Ruffalo jt.

Tutvustus: Thor (Chris Hemsworth) on kaotanud oma võimsa vasara ning leiab end vangistatuna universumi teises otsas. Võidujooksus ajaga peab ta jõudma tagasi Asgardi, et hoida ära Ragnarok – tema kodumaailma ja kogu Asgardi tsivilisatsiooni hukk. Selleks tuleb võita seninägematu vastane, surmajumalanna Hela (Cate Blanchett), kelle viha aluseks on sügavalt isiklikud põhjused. Esmalt peab aga Thor elama üle gladiaatorite heitluse, kus tema vastas seisab endine liitlane Hulk (Mark Ruffalo).

Selleks ajaks, kui Thor jõudis ekraanidele oma kolmanda filmiga, olime mina ja MCU (Marvel Cinematic Universe) juba vanad sõbrad. Olin näinud eelnevaid filme ja ootasin nii seda kui ka sellele järgnevaid linateoseid, ning olin endale ka juba paika panna jõudnud, mis täpselt MCU filmist MCU filmi teeb. Jah, “Galaktika valvurid” olid küll juba midagi erilist mängu toonud, aga Thorilt, arvestades eelmist filmi, ei oodanud ma kuidagi suurt midagi. Ja ma üllatusin! MCU filme käin ma tihti kinos mitu korda vaatamas, aga Thori kolmandale filmile kuulub siiani minu korduvate kinos vaatamiste rekord — käisin seda filmi kinos vaatamas 5 korda!

Üks põhjus, miks ma üllatusin, oli arvatavasti filmi hoopis teise suunda viidud meeleolu. Jah, Ragnarök on lähenemas, suur ja paha surmajumalanna Hela on lahti päästetud ja ähvardab maailma hävitada, kangelane on kaotanud oma lemmikhaamri (ja Thor EI OLE haamrite jumal!). Olukord on hull, aga ometi pole ma vist ühegi teise MCU filmi ajal nii palju naernud! Selle filmi huumor niitis mind jalust ja vedas 5 korda kinno filmi aina uuesti ja uuesti vaatama. Lisaks sellele, et mul oli jube lõbus, arvan, et ka näitlejatel oli filmimise ajal vähemalt sama huvitav kui vaatajatel valmistoodangu vaatamise ajal. Julgen ehk isegi väita, et “Thor: Ragnarök” on MCU film, mida isegi mittefännid hea meelega vaatavad!

Miks see film ja selle huumor õnnestusid? Minu tagasihoidlik arvamus on, et peamiseks põhjuseks on omapärase visiooniga režissöör Taika Waititi ning muidugi Marvel Studios ninameeste julgus teda palgata. Usun, et tema palkamist ei kahetsetud, eriti arvestades, et ka järgmine Thori film, “Thror: Love and Thunder”, valmib sama mehe käe all.

Minu jaoks oli “Thor: Ragnarök” esimene kohtumine Taika Waititi tööga. Olin kuulnud küll ka varasematest tema juhtimisel valminud filmidest (“What We Do in the Shadows”, “Hunt for the Wilderpeople”), aga enne Ragnaröki polnud ma ühtegi neist näinud. Nüüdseks on see viga muidugi parandatud. Eesti kinodes oli seni viimase nimetatud mehe üllitisena võimalik vaadata filmi “Jänespüks Jojo”, mille aluseks on Christine Launensi romaan “Vangistatud taevas”. Kuigi filmi ja raamatu erinevusi on rohkem kui sarnasusi, oli see linateos igati Waititi-vääriline. Loodetavasti on vaatajatel peagi jälle Taika loomingut võimalik mingil moel nautida, sest ekraanile jõudmist ootavad mitmed filmid, nende ses näiteks “Vabamees”, kus peategelast kehastab Ryan Reynolds, aga ühte kõrvaosalisena saab näha ka Taikat. Nimelt pole Taika ainult režissöör, vaid on ka heal tasemel näitleja, kellel oli ka “Thor: Ragnarökis” oma roll mängida. Hoiame nüüd pöialt, et kõik need uued filmid ikka ekraanidele jõuavad…

Lõpuks, et asja ikka kuidagi ka kirjandusega kokku viia, ei tule vist kellelegi üllatusena, et superkangelasest Thorist rääkivate koomiksite, filmide ja sarjade aluseks on põhjala mütoloogiast tuntud jumalad ja kangelased. Ja eks sellest on kirjutatud palju. Isiklikult soovitaksin Villy Sorenseni raamatut “Ragnarök: jumalate lugu” ning Charlene Harrise “Ruunimärkide” sarja raamatuid – neist on küll eesti keeles ilmunud ainult üks, aga inglisekeeles on täitsa võimalik ka lugeda raamatuid “Runelight”, “The Gospel of Loki” ja “The Testament of Loki”. Samuti on põhjala mütoloogiat oma noortelugudes kasutanud Rick Riordan, kelle Percy Jacksoni sari on eesti keeles saadaval, aga, taaskord, põhjala jumalaid käsitlev Magnus Chase’i sari veel ilmumata (loodame, et kunagi ilmub).

Trailer:

Üks lõbus asi, mida näitlejad tegid:

Irina Möldre

“Jänespüks Jojo” kinodes

In raamatukava on 15/01/2020 at 23:31

Johannes (Jojo) on kümneaastane andunud natsipartei fänn. Liiga agar osavõtt hitlerjugendi tegemistes paneb ta tervisele kerge paugu. Tundub, et poiss peab matma maha plaanid oma kuulsusrikkast tulevikust ja piirduma pisut tagasihoidlikuma panusega Reichi heaks. Kuid siis avaneb tal võimalus alustada uurimistööd, et õppida tundma saksa rahva deemonlikke vaenlasi, sest üks selline, juuditar Elsa, on hakanud tema kadunud õe toas kummitama. Peale selle, et Elsa on juut, on ta ka tütarlaps ja varsti mõistab Jojo, et need on veel ohtlikumad.

“Jänespüks Jojo” uurib lapse pilguga mis on vale, propaganda mõju ja ideoloogia väärtust ning avastab seina tagant selle, mis tõeline. Kui suur ja tatti pritsiv mõni idee ka pole, jääb see ühe lihast ja luust inimese keerukusega võrreldes naeruväärseks ja lihtsustatuks. Filmi stsenarist ja režissöör Taika Waititi ei madalda ennast poliitikaga ega proovi ajaloos sooritatud roimade üle kohut mõista, vaid levitab humanismust omal kerglasel kombel. Kõige tõsisem on teose huumor, nii absurdne, aga samas nii reaalne – lapse peas elav Hitler, südamlike nägudega gestapolased ja juudid, kes magavad pea alaspidi rippudes. Kas selliste asjade üle sobib nalja teha? Jah, sest mõned ideed tuleks algusest peale välja naerda.

Nagu ka selliste mütsidega tüübid.

Film põhineb Christine Leunensi raamatul “Vangistatud taevas”, mis ilmus just ka eesti keeles. Teosed on õnneks eraldiseisvad ehk näinud üht võib lugeda teist ja vastupidi.

Sander Kaasik