Raamatukava

Posts Tagged ‘tantsijad’

“Mata Hari – paljastatud spioon” reedel, 27. märtsil kell 20.05 ETV2s

In raamatukava on 24/03/2020 at 10:56

100 aastat tagasi seisis Mata Hari süüdimõistetuna püssimeeste ees. Hiljuti leitud dokumendid muudavad tema süü aga kaheldavaks ja paljastavad Mata Hari elu kohta nii mõndagi uut. Mata Hari, õieti Margaretha Geertruida Zelle, oli iseseisev naine, kelle julgus ja seksuaalsus meeste ülemvõimu ohustasid. Abikaasa kohtles teda väga halvasti ja naine ei soovinud elada ohvrina. Ajastu konservatiivsusele vaatamata sai ta kuulsaks eksootilise tantsija, kurtisaani ja seltskonnadaamina. Liikumise MeToo valguses võime küsida, mis on 100 aasta jooksul muutunud. “Mitte nii palju, kui ehk sooviksime,” arvab filmi režissöör Susan Wolf. Mata Hari soovis olla seksuaalselt vaba, väljendada oma loovust ja ise oma elu üle otsustada. Selle kõige poole püüdlevad naised ka tänapäeval. (Prantsusmaa, 2017)

Mata Harist on päris palju raamatuid kirjutatud:

 

Russell Warren Howe “Mata Hari” ilmus kuidagi nii, et keegi ei pannud eriti tähele.

.

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”. Raamatust on pikemalt muljetatud Lugemissoovituse blogis.

.

Yannick Murphy “Alla kirjutanud: Mata Hari”. Raamatust on juttu Kristiina lugemisblogis ja Kiiksu lugemisarhiivis.

.

Paulo Coelho “Spioon” on kõige enam kajastust leidnud: Marianne blogis, Andres Laiapea blogis, Raamaturiiulikeses, Katrini lugemiselamuste blogis, Sandra sajas raamatus ja Sulepuru blogis.

.

Emma Beeby ja Ariela Kristantina koomiksist “Mata Hari” kirjutati Sulepuru blogis.

.

Mati Laose “Punane Mata Hari” on aga hoopis romaan Jäneda parunessi Maria Budbergi elust.

.

 

Mata Hari kirev elu ja temaga seotud saladused inspireerivad loojaid üha jälle ja jälle leidma oma pilku ja nägemust. Olgu siin ühe näitena Müstika tantsustuudio tõlgendus:

Triin Võsoberg
Tiina Sulg

 

„Isadora” reedel, 8. märtsil kell 21.30 ja 9. märtsil kell 23.00 ETV2-s

In raamatukava on 06/03/2019 at 15:44

18. veebruaril 1913. aastal nägi Johannes Semper Isadora Duncanit tantsimas ja kirjutas selle kohta nii: „Mis üllatus, jahmatav otse, kui korraga näed kõike seda harmoonilises selguses, mis sind aastaid on vaevanud: hing on kehaks saanud sääl näitelaval, keha on hingestet, niiet ei teagi, ons see veel keha, mis säält kõneleb, või on see nägemus hingest; muusika on äkki inimesse imbudes selle maisusest üles raputanud, – ei näe, ei tunne põrmugi, et see veel äsjane inimene on, lühi- ja paksujalgne!” („Näokatted” I)

Kava tutvustab filmi nii: Eluloodraama Isadora Duncanist (1877-1927), kelle uudne täiuseni viidud tantsutehnika mõjus vaatajatele hinge puhastusena. Filmis näeme Isadorat (Vanessa Redgrave) meenutamas oma sündmusterohket eraelu, kuhu kuulusid nii tants, laste õpetamine kui ka arvukad meessuhted mitme kuulsusega. Ameerikas sündinud Isadora elutee viis teda 20. sajandi hakul Euroopasse ja lõpuks ka revolutsioonijärgsesse Venemaale.

“Isadora” on läbimurdefilmiks hilisemale Oscari-võitjale Vanessa Redgrave’ile, ta nomineeriti selle peaosaga kõigile suurematele auhindadele ja pärjati Cannes’i festivalil Kuldse Palmioksaga. Filmi režissöör on Karel Reisz ja film on imdb.com-is jätkuvalt kõrge reitinguga – 7.6 palli. Duncanist on muidugi tehtud rohkemgi filme, viimati 2016. aasta prantsuse filmis kehastas Duncanit Lily Rose Depp, kuid neid pole vaatajad nii kõrgelt hinnanud.
Juurde lugeda saab näiteks:

Carola Sterni raamatut  „ Isadora Duncan ja Sergei Jessenin : luuletaja ja tantsijanna” 

Isadora Duncan „Minu elu”

Kaja Kleimann