“Kuritöö ja karistus” pühapäeval, 30. jaanuaril kell 20.30 ETV2-s

Teater on kaduv kunst. See, mis sünnib laval sel õhtul, jääb vaid igaühele mälestusena, olgugi vahel abiks fotod või videoülesvõtted, miskit läheb ses salvestuses paratamatult kaotsi. Aga parem pool muna kui tühi koor, seega väga tore, et teatrietendusi ikka vahel üles võetakse, ja nii kahju, et paljud pildid on igasuguste leheuuenduste käigus kõige kaduva teed läinud.

Tallinna Linnateatri lehelt saab teada, et “Kuritöö ja karistus”:

Esietendus 19. aprillil 1999 Põrgulaval. Viimane etendus 19. mail 2007, mängitud 123 korda.

Osades:
Raskolnikov, Rodion Romanovitš – Indrek Sammul; Raskolnikova, Pulheria Aleksandrovna, tema ema – Anu Lamp; Raskolnikova, Avdotja Romanovna, tema õde – Liina-Riin Olmaru; Razumihhin, Dmitri Prokofjitš, tema sõber – Andero Ermel; Lužin, Pjotr Petrovitš, kosilane – Kalju Orro; Marmeladov, Semjon Zahharõtš – Paul Laasik või Andres Ots; Marmeladova, Jekaterina Ivanovna, tema naine – Epp Eespäev; Marmeladova, Sofja Semjonova, tema tütar – Külli Teetamm; Svidrigailov, Arkadi Ivanovitš, mõisnik – Rain Simmul; Lebezjatnikov, Andrei Semjonovitš – Tarmo Männard või Anti Reinthal; Porfiri Petrovitš, kohtu-uurija – Peeter Tammearu või Aarne Üksküla; Zametov, Aleksandr Grigorjevitš, jaoskonna sekretär – Raivo E. Tamm või Argo Aadli; jaoskonnaülema abi – Lauri Nebel või Mart Toome; Amalia Lippewechsel – Helene Vannari; Aljona Ivanovna, liigkasuvõtja – Marje Metsur; värvijad, töölised, ametnikud, kelnerid, peielised jt – EMA kõrgema lavakunstikooli XX lennu üliõpilased.

Preemiad:
Elmo Nüganen – festivali Draama ’99 preemia, Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2000, Eesti Teatri Aastaauhind parimale lavastajale 2000, Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2000 (1999. aasta loominguliste saavutuste eest); Vladimir Anšon – festivali Draama ’99 preemia, Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest 2000, Eesti Teatri Aastaauhind parima kujunduse eest 2000; Külli Teetamm – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale 2000; Indrek Sammul – festivali Draama ’99 preemia, Eesti Teatri Aastaauhind parimale meesnäitlejale 2000; Anu Lamp – festivali Draama 99 preemia, Eesti Teatri Aastaauhind parimale kõrvalosatäitjale 2000; Peeter Tammearu – festivali Draama ’99 preemia; Rain Simmul – festivali Baltiiski Dom 2000 parima meesnäitleja preemia.

Autor: Fjodor Dostojevski / Elmo Nüganen
Lavastaja: Elmo Nüganen
Tõlkija: A. H. Tammsaare
Kunstnik: Vladimir Anšon
Kostüümikunstnik: Jaanus Orgussaar
Muusikaline kujundaja: Riina Roose
Originaalpealkiri:
Преступление и наказание

Raamatust ei ole mõtet pikemalt rääkida, sest klassika on klassika ja eeldatavasti suuremal jaol loetud. Linnateater võttis reklaamtekstis sisu kokku nii: See on ilmselt Dostojevski tuntuim romaan. Ja kindlasti on sellega seotud ka suurim hulk eelarvamusi ja stampe. Noor mees tapab liigkasuvõtjast vanamuti ja tema õe. Sellest justkui lugu räägikski. Aga miks Raskolnikov seda teeb ja mis mõtted ta peas liiguvad, kuidas ja kas üldse on sellega seotud kontekst, mida ilusasti “oludeks” nimetatakse ja kuidas elu pärast edasi minna saab?

Lisaksin omapoolse kommentaarina vaid seda, et kui mu varasemad katsed “Kuritööd ja karistust” lugeda jooksid üsna kiiresti lörri, siis peale teatriskäiku raamatut Nüganeni prillidega lugedes sai see klassika mul ka edukalt loetud. 

Omal ajal sai lavastus päris ohtralt kajastust. Sissejuhatuseks olgu küll Peeter Oleski ülevaade romaanist Eesti Päevalehes “Romaaniülikool: Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus”“, aga lavastusest on kirjutanud Ülo Tonts Sirbis “Aeg Dostojevskit mängida ja vaadata“, Meelis Kapstas Eesti Päevalehes “Sammuli võitlus Simmuliga“, Valle Sten Maiste Õhtulehes “Elmo Nüganeni kuritöö ja karistus“, Katrin Talts TMKs (1999/12) “Dostojevski ja kellukesed”, Ivika Sillar TMKs (1999/8-9) “Peterburi ja Avignoni vahel”, Peeter Torop Teatrielus (1999) “Vene kirjandus ja eesti teater. F. Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ ja L. Tolstoi „Sõda ja rahu“ eesti laval”. Ses viimati mainitud “Teatrielu 1999” kogumikus on ka Gerda Kordemetsa portreelugu teemaõhtu kangelasest “Ärtu soldat, kellest sai risti kuningas. Parim meesnäitleja 1999 – Indrek Sammul”. Üks huvitav lugemine on kindlasti Mari Tuulingu TMKs (1999/8-9) ülestähendatud Elmo Nüganeni ja David Vseviovi jutuajamine koondpealkirjaga “Kui lunastuse võimalus ära võtta, kaob kõik”.

Tiina Sulg 

“Undiin” ETV2-s pühapäeval, 2. jaanuaril kell 20.15

Jean Giraudoux näidendi kolmes vaatuses lavastas Vanemuises Ain Mäeots. Osades: Liina Olmaru (Undiin), Hannes Kaljujärv (Rüütel Hans), Piret Rauk (Bertha) jpt. Režissöör Karin Nurm. 1998.

Enne kui teatriõhtu juurde minna, tahan ma rääkida kahest imetoredast andmebaasisit.

Esimene on Eesti Teatri Agentuuri tehtav Näidendite andmebaas. Sealt saame teada, et:
Pealkiri: Undiin (Ondine)
Autor: Giraudoux, Jean
Aasta: 1939
Tõlkija: Marike Tammet
Tõlke aasta: 1993
Riik: Prantsusmaa
Väljaandja: kogumikus: Näidendid, fail
Asukoht: ETA
LK: 147
Osalejad: palju
Annotatsioon: Rändrüütel armub tüdrukusse, hüljates oma senise kihlatu. Justkui tavaline armastuskolmnurk — ainult selle erinevusega, et tüdruk, kellesse rüütel armub, ei ole inimene, vaid näkineid. Muinasjutt see siiski ei ole. See on lugu armastusest, inimlikest ideaalidest ja nende täitumise võimatusest.

Väljaandja kohal seisev teave annab teada, et näidend on ilmunud trükisena (siinkohal siis täpsustusena, et Jean Giraudoux kogumik “Näidendid” ilmus 2000. aastal) ning sõna “fail” tähendab, et seda näidendit saab ka tellida endale arvutisse.

Teine on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli alustatud ja praegu Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi hallatav Eesti teatri lavastuste andmebaas. Sealt saame teada, et:
Undiin
Esietenduse kuupäev: 16.11.1996
Teater, mängukoht: VANEMUINE
Lavastuse pealkiri: Undiin
Alusteos originaalkeeles: Ondine
Alusteose autor: Giraudoux, Jean
Tõlkija: Tammer, Marike
Keel, millest tõlgitud: prantsuse
Lavastaja: Mäeots, Ain
Lavastaja assistent: Loo, Raine
Muusikaline kujundus: Mäeots, Ain// Lunge, Toomas
Liikumisjuht: Lidmets, Katre
Kunstnik: Unt, Aime -/ Unt, Liina
Valguskunstnik: Valge, Ene
Rollid ja osatäitjad: Peep, Ao – Auguste// Neem, Kersti – Eugenie// Kaljujärv, Hannes – Rüütel Hans// Olmaru, Liina – Undiin// Näkid : Barabanštšikova, Marika -/ Klas, Diana -/ Kooser, Marve// Lumiste, Jüri – Undiinide kuningas// “Salambo” osatäitjad: Palu, Tiit -/ Barabanštšikova, Marika// Tommingas, Aivar – Kammerhärra// Allikvee, Andrus – Teatrite superintendant// Simmul, Rain – Luuletaja -/ Kohtukirjutaja// Hansing, Meelis – Vaalataltsutaja -/ Kalur Ulrich// Merzin, Helena – Bertha// Ait, Silvi – Esimene õuedaam// Klas, Diana – Teine õuedaam// Elviste, Herta – Kolmas õuedaam// Õuedaamid : Kraav, Siiri-Liisi -/ Koppel, Karin -/ Otsa, Dagmar// Maidla, Kaido – Õukondlane// Kütsar, Riho – Bertram// Kaljujärv, Rasmus – Paaž -/ Seakarjus// Haravee, Heikki – Kuningas// Jääger, Merle – Kuninganna Isolde// Ander, Ants – Esimene kohtunik// Palu, Tiit – Teine kohtunik// Maidla, Kaido – Vahimees// Teenijad: Kraav, Siiri-Liisi -/ Koppel, Karin// Publik kohtus : Tommingas, Aivar -/ Ait, Silvi -/ Jääger, Merle -/ Haravee, Heikki -/ Elviste, Herta
Esietenduse kuupäev: 1996. 16. november
Žanr: Näidend kolmes vaatuses

Sama andmebaas annab teada, et “Undiini” mängiti ka 2012. aastal Emajõe Suveteatris ning tantsulavastustena 2006. aastal Kanuti Gildi saalis ning 2000. aastal Vanemuises. Pildimaterjaliga on baasis veel kitsas, aga mõne uuema lavastuse kohta on ka pilte.

Mõlemad andmebaasid on ülimalt tänuväärt, kui tahta midagi konkreetselt teemassepuutuvat otsida, või ka siis, kui tahta end lihtsalt teatrimälestuste radadele eksitada.

Et asju segasemaks ajada, jagan ma vahelepõikena kahte filmitreilerit. Kumbki film ei ole tegelikult otseselt Jean Giraudoux loomingu põhjal tehtud, aga mõlemad kasutavad ära seda üleeuroopalist vesineidude, näkkide, undiinide folkloori, mille põhjal oma lugu jutustada ja mille põhjal ka Jean Giraudoux oma loo jutustas (ja millega lustis Enn Vetemaa). Esimene on Christian Petzoldi selleaastane “Undine“:

Teine on Neil Jordani kümmekond aastat tagasi valminud “Ondine“:

Teatriandmekogudest mainiksin veel, et Eesti Teatriliidu lehelt on kättesaadav Eesti teatri biograafiline leksikon. Sealt võib ka täitsa toredaid asju leida. Näiteks uurida Hannes Kaljujärve rollide loetelu ja saada teada, et ETV2-s toimuv teemaõhtu on seepärast, et Hannes Kaljujärv saab 4. jaanuaril 65-aastaseks. Sünnipäevalaul võiks tulla sünnipäevalapselt endalt:

Kohutav kiusatus oli siia meeleolumuusika rubriiki panna Vytautas Šiškauskast lauluga “Undinė”, aga see oli ikka nii leedu sült, et ma säästan teie kõrvu. Ka Heidi Tamme ühes vanas filmis näkki laulmas või The Tuberkuloitedi “Näkineiud” oleksid vist natuke narrimine. Nina Hageni “Seemann” pole objektiivselt päris teemasse, aga mingit meeleolu pidi mu meelest sobib hästi, st tekitab mus samasugust segu uudishimust, õõvast, võõristusest, imetlusest, soolasest veest ja segastest tunnetest, nagu kohtumine näkiga võiks mõjuda.

Üks asi, mis sellistel visuaalsetel meediumitel nagu teater, kino ja video seda on, oluline on, on muidugi kujundus. Mingil eluhetkel oli mus veendumus, et olla teatrikunstnik on kunstniku kõrgeim tase, sealt edasi ei oleks enam kuskile pürgida. Selle lavastuse Liina ja Aime Undi kujundusest ei ole eriti palju pilte säilinud (või vähemalt pole avalikkusele lihtsalt kättesaadavad), aga 2012. aasta lavastuse Iir Hermeliini kujundusideed on rahvale vaadata tema blogis. Kõige värskem teatrikunstniku raamat on just äsja poelettidele jõudnud Liina Pihlaku “Elu puu“. 

Vesilisi ja inimlisi elamusi vanade juttude ümbermängimistest!

Tiina Sulg

“Legend hundimõrsjast” reedel, 3. märtsil kell 21.35 ETV2s

Teatriõhtu “Legend hundimõrsjast” (ETV 1979)

Aino Kallase jutustuse “Hundimõrsja” põhjal valminud telelavastus viib meid Rootsi aja külaühiskonda, kus põimuvad omavahel tunded ja ebausk. Stsenaariumi kirjutas Immanuel Pau. Lavastus valmis kirjaniku 100. sünniaastapäeva tähistamiseks. Osades Elle Kull, Kalju Komissarov, Jaan Kilp, Kaarel Toom, Endel Simmermann jt. Režissöör Ilmar Tammur, toimetaja Veronika Kruus.

Aino Kallase “Hundimõrsjat” on võimalik lugeda nii näidendi kui jutuna, lisaks on Tõnu Aava sisseloetud järjejutt (I osa, II osa).

Aino Kallast on päris palju uuritud ja temast on üsna palju kirjutatud, valisin esiletõstmiseks välja 2 artiklit: Aivar Põldvee “Aino Kallas: põgenemine ajalukku ja ajaloo eest” (Keel ja Kirjandus, 2013, nr 8-9) ning Maimu Bergi ettekanne Kai Laitineni koguteose “Aino Kallas” esitlusel  “Aino Kallas – jumalanna, inimene või libahunt?”(Sõnumileht, 1997, 20. november I osa, 21. november II osa).

2015. aastal mängititi Hiiumaal Soeras Jaan Urveti “Hundimõrsjat”. Selle näideni tekst valmis Aino Kallase “Hundimõrsja”, Clarissa Pinkola Estese “Naised, kes jooksevad huntidega” ja August Kitzbergi “Libahundi” ainetel. Takkajärgi saab vaadata siit:

Libahundiga seotud laule on omajagu, olgu siin üks soome variant:

Üks lugu, mille muusika mulle meeldib ja mille pidikeel teemasse sobib (kuigi sõnad on… nojah…):

Sugrimugri libahundid on oma olemuselt kuidagi teistmoodi kui muu Euroopa omad, võrdluseks üks tšehhi lugu:

Tiina Sulg

“Testamenditäitjad” reedel, 18. novembril kell 21.45 ETV2-s

Teatriõhtu.
Indrek Hargla hoogsa ja humoorika kriminaalnäidendi sündmustik hargneb Räganuka talus, kus Janne-tädi esimeseks surmaastapäevaks on üles seatud peen püünis. Kuressaare Linnateatris lavastas näidendi Peeter Tammearu, kujundas Riina Vanhanen ning mängivad Leila Säälik, Piret Rauk, Piret Kalda, Maiken Schmidt, Andres Raag ja Allan Noormets.

Lavastuse arvustusi:
Veiko Märka Sirbis,
Pille-Riin Purje Postimehes,
Kertu Kalmus Saarte Hääles,
Piret Puusepp Saate Hääles,
Ene Kallas Meie Maas,
kultuuritarbija60+ oma blogis.

Seda näidendit Harglal trükis ilmunud ei ole, küll aga on riiulist võtta näidend “Wabadusrist” ning muljetavaldav kogus romaane ja jutukogusid.

Videokatke tuleb aga hoopis “Alpimajast“:

Tiina Sulg

„Kassimäng” reedel, 1. oktoobril kell 21.35 ETV 2-s

Proua Orban – Velda Otsus, Giza – Aino Talvi.

Võimalus vaadata suurepäraseid näitlejaid suurepärase näidendi suurepärases lavastuses.

Ma olen seda 1975. aastal telesse salvestatud etendust mitu korda näinud, üsna kindlasti ainult televiisorist, sest mälupilt on must-valge – meil lihtsalt polnud siis veel värviteleviisorit, praegune pilt on igatahes (teatud mööndustega) värviline. Aga see eest on see must- valge pilt väga selge ja ma mäletan mõningaid lõike päris pikalt. Mis mind aga praegu telekava lugedes üllatas, on see, ma mäletan üliselgelt Velda Otsust ja Aino Talvit õdedena ja Ester Pajusood hiirekesena, aga et oli veel terve ports muid tegelasi, oli täiesti meelest läinud.

Lavastas selle loo Draamateatris Raivo Trass, kunstnik oli Mari-Liis Küla. Peategelasteks on kaks õde, üks neist elab sotsialistlikus Ungaris, teine Lääne-Saksamaa heaoluühiskonnas. Õed ei ole kohtunud 16 aastat. 1963. aastal kirjutatud näidendis vastanduvad kaks erinevat maailma. Tegelased ei saa tihtipeale üksteisest aru, kõnelevad mööda või ei suuda süveneda teistmoodi mõtlemisse, kuid õdesid ühendavad siiski armastus teineteise vastu ja mälestused lapsepõlvest. Osades Velda Otsus, Aino Talvi, Ellen Liiger, Ester Pajusoo, Eneken Priks, Linda Tubin, Aksel Orav, Enn Klooren, Hanno Kalmet.

Näidend  on ilmunud ka István  Örkény 1983. aastal Edvin Hiedeli poolt tõlgitud raamatus  „Kassimäng ja muid mänge”,  mis sisaldab lisaks veel lühiproosat. Samalt autorilt on varem, 1971.a,  ilmunud „Loomingu” Raamatukogus „ Tótid”, samuti suurepärane raamat. 

Etenduse salvestust saab endale sobival ajal vaadata ka ERR arhiivist.

Kaja Kleimann

„Hamlet” reedel, 23. septembril kell 21. 35 EV2-s

Kui nüüd võtta meie soovitust „Loe seda, mida sa ei näinud” sõnasõnalt, siis seekord on lugemiseks eriti põhjust, kuna see lavastus on väga tugevalt teksti ja liine kärpinud. Kas selle või ohtra videokasutamise tõttu võib tükk paljudele meeldida või vastu hakata, ükskõikseks vaevalt kedagi jätab. Minu arvates õnnestus loo tänapäeva kandmine uskumatult loogiliselt ja täpselt.  Seda tunnet, mis kohapeal kapiitlisaalis istudes tekkis, telerist saada ei saagi, kuid siiski soovitan vaatamist soojalt. Päris omapärane on ka vaadata poliitikut poliitikut mängimas. Indrek Saar vastas intervjuus  küsimusele „Missugune oli teie jaoks Claudiuse roll Roman Baskini Rakvere linnuses lavastatud “Hamletis”?” niimoodi:

Kõigil rollidel, mis olen suvel teinud, kui olen riigikogus olnud, on olnud ühel või teisel moel side nende asjadega, millega ma samal ajal poliitikas tegelen. Claudiusel muidugi eriti.

Kui Roman [Baskin] ja Üllar [Saaremäe] kirjeldasid, mida teha tahavad, polnud mind vaja pikalt veenda. See on sama asja mõtestamine, millega praegu poliitikas kokku puutun. Selle asja taustsüsteem oli nii olevikuline, et sellisel kujul “Hamleti” tegemine tundus minu jaoks ainumõeldav. Saan aru, miks Shakespeare on ajatu. Selleks tuleb ta mingis mõttes tänapäeva tuua, siis tal on minu jaoks mõte ja õigustus.

Oli väga inspireeriv prooviperiood, mõnes mõttes ka teistmoodi, sest olid otsesed paralleelid minu tööga poliitikuna või selle mõttelise ruumiga, kus iga päev poliitikuna tegutsen. Arutelud proovides olid väga inspireerivad.

Selle rolli tegemine aitas mul päris palju lahti mõtestada seda, missuguste valikute ees me poliitikutena seisame ja mis valiku ees ka valija seisab, kui ta vaatab poliitikute galeriid ja peab tegema otsuse. Sama küsimus, mis ilmselt ka “Hamleti” vaatajal – mis sa teeksid, kui valimiskast on sinu ees ja tuleb otsustada, kas Claudius või Hamlet –, oli minu kontrollküsimus. Väga huvitavaid vastuseid tuli inimestelt, olgugi et Hamlet ajas humaansemat ja õigemat asja. Paljud valisid Claudiuse.

Kavas tutvustatakse lugu nii:
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg… tugev ja edukas juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult mõned märksõnad  tõeliselt edukast väikeriigist  ja ometigi – keegi kõigutab paati… miks, millistel motiividel…

Kauaaegne  auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe  pojale Hamletile, väga paljude meelest säravamale ja sisukamale  poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet jääb siseopositsiooni… ning  siis mõraneb hästihoitud  saladus; endise  riigijuhi surmal  lasub mõrvakahtlus…

Projektiteater Kell Kümme. Lavastaja  Roman Baskin, kunstnik Ervin Õunapuu
Mängivad: Üllar Saaremäe, Indrek Saar, Peeter Tammearu, Epp Eespäev, Liina Olmaru, Tõnis Mägi, Kärt Johanson, Velvo Väli, Tarvo Sõmer, Robert Annus, Eduard Salmistu jt.

Esietendus 16. juulil 2013 Rakvere linnuses, mängiti ka 2014. aastal. Valiti maineka teatrifestivali „Baltiiski Dom” 2014. a programmi.

Hetkel meil “Hamleteid” lugemiseks jätkub.

Üks blogiarvustus.
Rein Raud EPL-s .
Maris Peters Sirbis.

Kaja Kleimann

„Rästiku pihtimus” pühapäeval, 26. juunil kell 20.30 ETV 2-s

Täpselt kuu aega tagasi esietendus Tallinna vanas puumajas aadressil Lennuki 26 Lauri Kaldoja, Maarja Mitti ja Arthur Arula lavastatud “Rästik”, mis on mõtteliseks uusversiooniks 1979. aastal lavale jõudnud Mati Undi lavastusest “Rästiku pihtimus”, ühtlasi on see Maarja Mitti doktoritöö, mis uurib näitleja häält ja selle seost ruumiga, kus ruum on kui näitleja abivahend.
Seega on väga paras aeg üle vaadata Mati Undi kunagine Noorsooteatri kultuslavastus, mis tekitas toona palju kahinad, kuna just selles leidis aset Eesti teatri esimene dokumenteeritud alastistseen . „Rästiku pihtimuses“ markeeris alastus Olga ümbersündi, rästiku kestavahetus juhtis peategelase kujundlikult uude eluperioodi. Stseen oli lahendatud nii, et näitlejanna vahetas lihtsalt laval kostüümi. Stseeni toetas valguskujundus, mistõttu publikule oli näha vaid palja naise siluett. Marje Metsur ise meenutab nii: “Ma võtsin end ühe etenduse jooksul kolm korda alasti – kui korrutada need kokku üle 200 korraga, kui me seda lavastust kokku mängisime, siis sain ma tõesti väga palju laval alasti olla,” ütles Marje Metsur ja lisas, et see alastus oli aga väga diskreetselt tehtud. “Seal oli ülevalt alla valgus, mis muutis selle kõigile talutavaks.” Samuti tõi Metsur välja, et see on tema jaoks siiani üks elu olulisemaid rolle. “Selles rollis on väga palju minu perekonna kannatusi, mis muudab selle mulle eriti kalliks.”

Etenduse dramatiseeris ja lavastas Aleksei Tolstoi jutustuse ”Siug” järgi Mati Unt, muusikaline kujundaja Olav Ehala. Sõja ajal sündimine, kannatused ja üleelamised läbi visa ning vintske naise sisemonoloogi. Olga rollis Marje Metsur.
Lugeda saab juttu 1958. aastal ilmunud sama pealkirjaga “Loomingu” raamatukogust.

Vaadata võib intervjuud  Marje Metsuri ja Maarja Mittiga.

Kaja Kleimann

“Shakespeare’i gala” reedel, 3. juunil kell 23.05 ETVs

3. juuni õhtul kell 23.05 (ei tohi maha magada neid valgeid öid!) näitab ETV “Shakespeare’i gala” – Kuningliku Shakespeare’i Teatri ja BBC ühisetendust, kus on nii draamat kui komöödiat, tantsu ja laulu, tõenäoliselt saab nii nutta kui naerda. Lavale astub paar Hamletit, üks Poirot, üks Gandalf, vähemalt üks kuninganna ja laias valikus muid tegelasi. Bardi elust jutustab Joseph Fiennes ehk “armunud Shakespeare”. Kiirustage, seltsimehed unetud — juba täna õhtul!

Rohekem infot ETV lehelt.

Tiina Tarik

“Bernarda Alba maja” reedel, 13. mail kell 21.35 ETV2-s.

Federico Garcia Lorca  näidend Eesti Noorsooteatri esituses, salvestatud 1983.a

Lavastanud Mati Unt, kunstnik Jaak Vaus, helilooja Erkki- Sven Tüür.
Mängivad Ago Roo, Hilja Varem, Ene Järvis, Helene Vannari, Katrin Saukas, Marje Loorits, Iivi Lepik ja Laura Baumverk.

“Bernarda Alba maja” on  ruraalse triloogia viimane näidend, mis kujutab kuue naise trööstitut elu.

Pärast abikaasa surma allutab võimukas ja ülivaga Bernarda oma tütred rangele leinale. See on lugu naistest, kes kannatavad tavapäraste käitumisnormide, armastuse puudumise ja piiride, mille saatus ja traditsioonid on neile määranud, tõttu. Kui vanimal lubatakse lõpuks kihluda, peamiselt materiaalsetel kaalutlustel, ei rõõmusta ta õed sugugi.  Näidendis põrkuvad omavahel olmeline ja poeetiline, psühholoogiliselt usutav ning romantiliselt ülemäärane.

Näidendist on mitmeid filmi- ja telefilmiversioone, nii inglise-, saksa- kui hispaaniakeelseid. Ka Eestis on seda lavastatud korduvalt , ERR arhiivist võib kuulata 1958. a salvestatud Raadioteatri etendust. Viimati oli näidend Vene Draamteatri laval, kus lavastaja tõlgendas karmi ema kui oma tütarde kaitsjat labase ja julma maailma eest.

Hispaania poeet, näitekirjanik ja teatridirektor Federico del Sagrado Corazón de Jesús García Lorca  sündis 5. juunil 1898 ning arreteeriti ja lasti maha paar päeva enne kodusõja puhkemist, siiani pole üheselt selge, miks ja kelle poolt, ehkki natsionaliste pakutakse hukkajatena sagedamini. Ka tema haud pole teada.

Näidend on meil olemas hispaania keeles.
Luuletusi saab lugeda kogudest „Kaneelist torn” ja
„Mu kätes on tuli”.

Kaja Kleimann

„Nisa” reedel, 6. mail kell 21.35 ETV2-s

„Nisa” on koriluse ja küttimisega tegeleva kalahari bušmani naise lugu, kelle elu täidavad traditsioonidest lähtuvad abielud erinevate meestega, laste sünnid ja kaotused, igapäevased rõõmud ning pisarad. Väikese tüdrukuna päästis ta oma äsjasündinud venna, kellelt ta ema tahtis elu võtta. Kaheteistkümneaastaselt läks ta naiseks mehele, keda ta ei tahtnud. Ta läks lahku, abiellus uuesti ja jäi leseks. Oma elu jooksul sünnitas ta neli last, kellest ükski ellu ei jäänud. Kindlameelselt otsis ja leidis ta äraelamist karmis Kalahari kõrbes.

Loo teeb köitvaks asjaolu, et tegu pole fiktsiooniga vaid reaalselt elanud naise elulooga, mis on kirja pandud tema enda sõnade järgi. Etenduse juures mängib olulist rolli muusika kuna kogu etenduse aja on laval dzässtrummar Tanel Ruben, kelle mängitud Aafrika rütmid aitavad suurepäraselt kaasa kujundite loomisele.

Etendusest kirjutab Ivika Sillar.

Näidendi aluseks on ka eesti keeles ilmunud Marjorie Shostaki samanimeline jutustus, mis saadaval ka meie raamatukogus.

Anu Amor-Narits

Teatriõhtu “Cyrano de Bergerac” reedel, 4. märtsil kell 21.35 ETV 2-s

Kes on see Cyrano??

Eks ole Bergerac ju peengi… omamoodi?

Oh, ta on peenim hing, kes iial ilma loodi! Sonetimees! Floretimees! Ja füüsik vist! Ja komponist! Ta välimuseski on miskit kummalist!

Tõepoolest – teist nii peent ja rühikat ja vaba ei leidu uljaspead gaskoonidegi seas!

Ja nina…! Härrased… mis nina tal on peas!

Edmond Rostand’i kirja pandud lugu Cyrano de Bergerac’ist – vaprast ja vaimukast sõjamehest, ustavast sõbrast ning hellahingelisest armastajast, kelle nina on sama terav kui tema sõnad ning sama pikk kui tema mõõk.

Kahtlemata läheb väga suur hulk teatrimaagiat teleekraanil kaotsi, aga kes teatrisse ei jõudnud, saab mingigi aimu sellest imelisest lavastusest, millest Pille-Riin Purje kirjutab Sirbis  ja mida Danzumees kiidab oma blogis.

Lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov, lavaline võitlus Indrek Sammul. Üllar Saaremäe pälvis nimirolliga 2008. aasta parima meesnäitleja preemia. Kaasa teeb kogu Rakvere Teatri trupp.

Esietendus suures saalis 14. septembril 2007 , salvestatud 14. novembril 2009 .

 

Kui nüüd keegi tahab Edmond Rostandi 5 vaatuselist heroilist värsskomöödiat ka lugeda, siis on olemas 1964. aasta trükk ja 2007. aasta trükk Jaan Krossi kaunis tõlkes.

Laenutada saab ka G. Depardieuga filmi.

Teatriõhtut võib vaadata kui sissejuhatust pühapäevasele Kalju Komissarovi teemaõhtule ETV2-s, mis sisaldab mitmeid saateid, intervjuusid  ja filmi “Metskapten”.

 

Kaja Kleimann

 

„Aabitsa kukk” kolmapäeval, 30. detsembril kell 21.35 ETV2-s

Pühade eel ja ajal on kõik teisiti ja seepärast oleks lausa kahe silma vahele jäänud, et täna teatrit näidatakse! Minu meelest läks see tükk kavast maha alles hiljuti, mis tähendab, et mängiti teda ikka väga kaua – esietendus oli 10. septembril 2004 Tartus, Lutsu Teatrimajas, kodusaaliks sai aga Maalisaal – selle tükiga Draamateatri kõige kammerlikum näitelava 8. oktoobril 2004 avatigi. 2014. aasta sügisel oli 300. etendus. Pärast 300. etendust ütles Andrus Kivirähk, et kui Tõnu Oja enam mängida ei viitsi,võiks ta tüki pärandada Pääru Ojale – kellelegi teisele küll ei anna, las see olla selline perekond Oja vallasvara.

Teksti autor ja lavastaja Andrus Kivirähk, kunstnik Liisi Eelmaa, laval Tõnu Oja.

Auhinnad :

Grand prix monolavastuste festivalilt “Zvaigzne” 2009. a. Riias.

II preemia ja monoteatrite festivalide direktorite diplom rahvusvaheliselt monoteatrite festivalilt “MonoBaltija” 2009. a. Kaunases.

Parima näitlejatöö eripreemia soome-ugri rahvaste teatrite VIII festivalilt “Majatul” Joškar-Olas 2010. a.

Sisust kirjutab Draamateatri koduleht nii: Maailmas on nii palju pisikesi inimesi. Nende elu pole kerge, neile tehakse pidevalt ülekohut. Nad on vaesed mehed. Õnneks on ka neil siiski midagi, mille peale loota. Mõni paks raamat, mille sees on olemas vastused kõikidele küsimustele. Mõni tark onu, kes ütleb, mis on õige ja kuidas peab elama. Kui sul on olemas selline raamat ja selline onu, siis polegi elu enam nii raske. Vähemalt ei pea sa enam ise oma peaga mõtlema. Tuleb teha ainult nii, nagu raamat ja onu käsivad – ning kõik laabub.

“Aabitsa kukk” on lugu mehest, kellel on olemas aabits ja onu Paul. See on lugu väiksest, lihtsast inimesest. See on lugu uinuvast mõistusest.

Kes vaatamiseni ei jõua, võib muidugi ka näidendit lugeda või Tõnu Oja sisseloetud heliraamatu laenutada.

Kaja Kleimann

„Vend” reedel, 30. oktoobril kell 21.30 ETV 2-s

Rakvere teatri spagetivestern Rein Raua samanimelise romaani põhjal lõhub žanripiire ja balansseerib karmi muinasjutu või romantilise põneviku piirimail. Lavastamiseks räägiti nõusse kirjanik ise, kunstnik on Dainius Liškevicius (Leedu), kostüümikunstnik Rosita Raud.
Osades Üllar Saaremäe, Tiina Mälberg, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Natali Lohk, Alo Kurvits (külalisena), Toomas Suuman, Mihkel Kabel, Margus Grosnõi, Eduard Salmistu.
Tegemist on kaunis hiljuti mängukavas olnud lavastusega, millega ka Tartus käidi. Suurepärane võimalus vaadata neil, kes teatrisse ei jõudnud ja mälu värskendada teistel. Ma küll vaataks uuesti.
Arvustused olid erinevad – väga kuri oli Veiko Märka artiklis „Vapper vend, õnnetu õde ja kari lollpäid”, eriti vaimustatud ei olnud Pille-Riin Purje „Vend vesternist, kaabuga, ilma silmadeta”. Valle Sten Maiste kirjutas loo „Libathriller – õrnalt eksistentsiaalpoeetiline”, milles hindab just seda, mida eelmised arvustajad pahakas panid: “Raua «Vend» pole tugev lavastus mitte ainult Rakvere, vaid kogu eesti teatripildis. Üllatas, et Rein Raud jõudis esimest korda lavastades sedavõrd muljetavaldavate näitlejatööde ja lavalise atmosfäärini. Kui teha etteheiteid, siis puudutavad need Raua romaani. Lavatööd saab vaid kiita.”
Rein Raud tunnistab Eesti Päevalehes, et lavastamine polnud sugugi lihtne töö.

Danzumees arvustab seekord hoopis raamatut.

Raamatust , mis on meie raamatukogus loomulikult olemas, kirjutab Marek Tamm „Vikerkaares” näiteks nii : Võiks öelda, et teatud mõttes on “Vend” eastwoodilik süžee jutustatuna ba­ricco­likus stiilis. Kuid see on sedalaadi üldistus, millega pole eriti midagi peale hakata. Sest “Vend” pole vestern ainult süžeelt, vaid samuti kompositsioonilt (rida lähikaadreid, millesse lõikuvad üldkaadrid). Ja samas pole “Vend” lihtsalt vestern, vaid väga stiilne vestern, selle laused on viimseni lihvitud, alles on jäetud ainult see hädavajalik, mis aitab lugu edasi viia ja mõistetavana hoida. Lugejalt nõutakse süvenemist, et mitte järge kaotada, sageli antakse alles lõik või lehekülg hiljem teavet, mis aitab mõista eelnenut. Nii nagu Baricco “Siid” mahutab pelgalt mõnekümnele leheküljele ühe inimese elu, suure kire ja pikad reisid, loob kõigest veidi mahukam “Vend” väga veenva maailma veenvate karakteritega, ilma et tulemus oleks liialt literatuurne või skemaatiline. Kuigi väga teadlik žanriteos, on “Vend” üks Rein Raua kõige elavamaid proosaraamatuid.
“Kõikidel lugudel on oma muusika,” kirjutab Baricco saatesõnas oma “Siidile”. “Vend” on musikaalne teos vähemalt kahes mõttes. Esiteks on tema stiil musikaalne, selles on seda “väikest muusikat”, mida Céline pidas hea romaani puhul möödapääsmatuks. “Vend” ei räägi mitte üksnes silmale, vaid ka kõrvale; kusjuures niihästi lausete kui ka pausidega. Teiseks on muusika, mida Céline nimetas oma “suureks rivaaliks”, “Vennas” kohal lausa vahetul moel. Autor tunnistab teose järelmärkuses, et igal teose kolmel peamisel naistegelasel on oma meloodia (lk 114).
2009. aasta Vilde kirjanduspreemia võitnud teos on kaunis ka vormiliselt – Asko Künnapi kujundus.

Kaja Kleimann

 

 

 

„Idioot” laupäeval, 25. aprillil kell 21.30 ETV2- s

Vene Draamateatri etendus on salvestatud 2003. aastal.

Dramatiseerija ja lavastaja Juri Jerjomin (Moskva)

Kunstnik Marianne Kuurme

Osades Aleksandr Ivaškevitš  (tunnistatud Mõškini rolli eest 2000. aasta parimaks meesnäitlejaks) , Eduard Toman, Ljudmila Savankova jt. Ülivõrdes kirjutatakse erinevates arvustustes nii näitlejatest kui lavakujundusest.

“Vene Draamateatri “Idioot” on kummaliselt napp ja kasin Dostojevski. Siin ei näe ülepaisutatud suuri tundeid ega kohtu legendaarse avali vene hingega tavatähenduses. Pigem liiguvad laval sissepoole pööratud natuurid — nagu nad vist Dostojevskilgi enamikus on, kui järele mõelda. Kõik on otsekui sordiini all, nii dramatiseering, kujundus, misanstseenid kui ka näitlejate mäng.

Suurromaanidest ei sünni õnnestunud teatriversioonid just liiga sageli. Kas ei osata süzheeliinidest üht-kaht olulist domineerima valida ning eksitakse seetõttu suheterägastikku või ei suudeta tegelaskonda sel määral piirata, et lava ning publiku vastuvõtuvõime neid välja kanda jaksaks. Või siis minnakse juba teise äärmusesse, nii et vaene autor ei tunneks oma loomingut enam äragi.” ( Gerda Kordemets, täispikka arvustust saab lugeda siit.)

Ma pole kunagi ühtki Vene Draamateatri etendust telest näinud, aga ma loodan, et see on ka tõlkega varustatud. Samas on hiljuti nii palju „Idioote” nähtud, meiegi blogis said tutvustatud nii venelaste tehtud 10 osaline sari  kui Rainer Sarneti film , et sisust arusaamine ei peaks ka kehvapoolse keeleoskusega takistatud olema – saabki keskenduda näitlejate mängu nautimisele.

Raamatu erinevad trükid on raamatukogus kättesaadavad.

Kaja Kleimann

„Ma armastasin sakslast” laupäeval, 21. märtsil kell 21.30 ETV 2-s

Teatriõhtute televiisorist jälgimine on võrdlemisi kahtlane asi. Võib juhtuda, et teatris nähtu väikeselt ekraanilt vaatamine tapab eelneva elamuse sootuks. Samas, kui meenutada lapsepõlves maal elamist, siis ilma televiisorita poleks paljud inimesed üldse mingist teatrist osa saanud. Linnateatrisse piletite saamine on küllaltki keeruline, nii võib olla palju inimesi, kes etendustele kohale ei pääsenud, aga lavastus ja näitlejad olid imelised. Kuna tegelasi on vähe, oli ehk ka lihtsam seda üles võtta. Vähemalt neile, kes pole näinud, soovitan väga! Ja ka neile, kes nägid teise koosseisuga. Anton Hansen Tammsaare „Ma armastasin sakslast” on eesti noormehe ja saksa tütarlapse traagiline armastuslugu. Noormehe, kes oleks pidanud lõpetama ülikooli, tütarlapse, kes oleks pidanud olema paruness. Etendus salvestati 17. mail 2012 Tallinna Linnateatri Põrgulaval. Lavastaja Elmo Nüganen, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikalised kujundajad Jaak Jürisson ja Riina Roose, osades Külli Teetamm, Priit Võigemast ja Aleksander Eelmaa. Režissöör Marek Miil. Auhinnad: Külli Teetamm – Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2010 Jaak Jürisson – Eesti Teatri Aastapreemia parima originaalmuusika eest draamalavastusele, 2010 Elmo Nüganen – Eesti Teatri Aastapreemia parimale lavastajale, 2010

Jan Kausi arvustus Sirbis.

Rein Veidemanni arvustus Postimehes.

Kui te nüüd arvate, et etenduse vaatamine annab teile teadmise, milline on Tammsaare romaan, siis eksite rängalt. Lugege ka raamatut!

Kaja Kleimann