Raamatukava

Posts Tagged ‘teine maailmasõda’

„Tee Mussoliniga” esmaspäeval, 9. novembril kell 23.10 ETV2-s

In raamatukava on 07/11/2020 at 14:45

Selle 1999. aastal valminud Franco Zeffirelli filmi hindavad vaatajad korraliku 6.9 palliga ja mõned auhinnad on ta samuti saanud, minu isiklik hinne aga on tunduvalt kõrgem. Seekord oskasin ma filmi ka hoopis teise pilguga vaadata, kuna kakskümmend aastat tagasi ei teadnud ma selle autobiograafilisusest midagi. Tänavu veebruaris soovitasin Zeffirellist tehtud dokumentaalfilmi ja nüüd seda teejoomist vaadates tuli väga palju Luca elukäigust tuttav ette.
Filmi tegevus algab 1935. aastal ja selles on kaks põhilist ja omavahel seotud liini – kirjeldatakse Firenzes elavat Skorpionideks kutsutavate inglise daamide seltskonda ja väikese sohilapse Luca elu. Luca päritolu ja lapsepõlve lugu kattuvadki režissööri omaga üsna tuntaval määral, kuid autor on teinud siiski kunstilise filmi, mitte dokumentaali. Scorpionid on tuntud oma terava mõistuse ja terava keele poolest (kas Maggie Smithil on eales olnud rolli, kus ta ei ole vaimukas ja terava keelega?) ja nad annavad oma parima, et ematuks jäänud Lucat harida, tirides teda kunstimuuseumidesse ja etendades temaga nukuteatris Shakespeare`i. Vanad daamid on põikpäised ega taha Itaaliast lahkuda kui Inglismaa on juba sõjas, Itaalia aga veel mitte, sest suursaadiku lesk leedi Hester (keda mängibki Maggie Smith) on oma teejoomisel saanud Mussolinilt isiklikult kinnituse, et daamide eest hoolitsetakse. Seetõttu saab ta tohutu šoki, kui nad kui vaenuliku riigi kodanikud viiakse vangistusse teise linna ja majutatakse suurde võimlataolisse ühisruumi. Mõne aja pärast saadetakse nende juurde ka ameeriklastest tuttavad. Nende elu pole siiski paljude teiste omadega võrreldes nii väga raske ja ka Luca käib neid ikka vaatamas. Üldse on see sõjafilmide hulgas üks kergemini vaadatavaid, aga siiski mitte sugugi kerglane. Ja imelised on muidugi ka linnavaated, nende kohta võib ka intervjuust lähemalt lugeda.
See film paneb mõtlema selle üle, kui raske on mingite (ajaloo)sündmuste sees olles neist aru saada, neid tõlgendada. Tagantjärgi on hea targutada – kuidas nad ei näinud, mis hakkab juhtuma, kuidas nad aru ei saanud. Teine asi, millele mõtlesin, oli see, kui toredasti inimesed võivad üllatada, sest ka kõige hullemas snoobis võib leiduda headust ja vaprust, müts maha kõigi Skorpionide ees! Ja muidugi näitlejad. Kohal on raskekahurvägi: kolm Oscari võitjat- Leedi Maggie Smith (2 tk), Leedi Judi Dench ja Cher ja kaks nominenti- Leedi Joan Plowright ja Lily Tomlin. Kolmest Dame’ist saab rohkem teada, kui juhtute võrratule dokumentaalfilmile „Tea with the Dames” .

Üks intervjuu filmi tegemisest Zeffirelliga.

Kuna Mussolinist endast filmis väga palju juttu ei ole, võib juurde lugeda kas tema peaaegu 600 leheküljelist elulugu või kolmandiku õhemat “Benito Mussolini elulugu”.

Kaja Kleimann

“Das Boot. Ühe allveelaeva lugu” reedel, 1. mail kell 21.35 ETV2-s

In raamatukava on 30/04/2020 at 19:58

Tutvustus telekavas: Võimas sõjadraama, Lothar-Günther Buchheimi samanimelise, ajaloolistel sündmustel põhineva romaani filmiversioon, Kuldgloobuse ja kuue Oscari nominent. Teine maailmasõda, sakslaste allveelaev U – 96 on missioonil Atlandi ookeanil ja Gribraltari väinas. Külvatakse surma ja püütakse ise selle eest põgeneda. Meeskonna sõja-aastad mööduvad ahtas, klaustrofoobiat tekitavas ruumis, merel kogetakse nii üksluist saagiotsingut kui ka ärevaid hetki, torpedeeritakse laevu ja saadakse ka ise merelahingutes viga. R: Wolfgang Petersen. O: Jürgen Prochnow, Klaus Wennemann, Herbert Grönemeyer jt.

Film põhineb saksa kirjaniku Lothar-Günther Buchheimi isiklikel kogemustel Teise Maailmasõja ajal, millest ta vormistas romaaniks. Tema julgus meenutada sõjakoleduse pisemaidki detaile (võib-olla faktiliselt küll veidi muudetud kujul) tõi edu nii raamatule, mis muutus kiiresti bestselleriks, kui ka 1981. aastal linastunud filmile, mis sai mitmeid auhindu erinevatelt filmifestivalidelt.

Kui on soov rohkem teada saada sõjanduses kasutavate allveelaevade kohta, siis tasub näiteks uurida Eesti sõjaajaloolase Mati Õuna erinevaid raamatuid. Olgu siinkohal ära toodud ta värskemad teosed sel teemal: 2019. aastal koostöös Hanno Ojaloga kirjutatud “Külm sõda Läänemerel 1946-1994”, 2018. aastal ilmunud “Surm teraskirstudes : allveelaevahukud Atlandil 1939-1945” ja 2017. aastal avaldatud “Ookeanisügavusse ja taevakõrgusse”.

Saksa sõjaväe allveelaev U96 on saanud legendaarse staatuse ka elektroonilises muusikas:

Klaari Tamm

„Schindler. Tõeline lugu” reedel, 24. aprillil kell 20.05 ETV2-s

In raamatukava on 22/04/2020 at 13:49

Meile näidatav dokumentaalfilm võib saada mõnevõrra üllatuseks, sest telekava andmed ei klapi omavahel hästi kokku.
Kui nüüd võtta tõesena pealkirja ja sisututvustust, siis on tegemist selle filmiga, mis võitis BAFTA dokumentaalfilmi auhinna 1984 ja valmis 1983, ehk kümme aastat enne mängufilmi.
Aga kui uskuda ilmumisaastat, on tegemist hoopis dokumentaaliga „Schindleri nimekiri : 25 aastat hiljem”, mis arvestades osatäitjate nimekirja (Steven Spielberg, Liam Neeson, Ben Kingseley) peab rääkima mängufilmi „Schindleri nimekiri” tegemisest.
Ükskõik kumb film see on, vaatamist väärivad kindlasti mõlemad. Ma ise vist tahaksin rohkem filmitegemise oma näha, aga kardetavasti on ilmumisaastaga kergem eksida kui pealkirjaga.
Arvatavasti on väga paljud inimesed, vähemalt need, kes pole enam verinoored, näinud 1993. aastal valminud ja 7 Oscarit võitnud Spielbergi filmi „Schindleri nimekiri”, mille vaatajareiting on imdb.com-is lausa 8,9 punkti ja mida Spielberg pidas 2005. aastal antud intervjuus oma parimaks filmiks. Võib-olla peab siiani, vaatajad igatahes ühelegi hilisemale filmile nii kõrget hinnangut andnud ei ole.
Aa, ja neile kes ei tea: Oskar Schindler oli Tšehhi-Saksa tööstur, kes võttis alates 1940. aastast tööle juudi töölisi. Ta rajas omaenda koonduslaagri, kus tema töölised olid väliste õuduste eest kaitstud. Kasutades sõprussuhteid SSi, Wehrmachti ja sõjaväeluurega, päästis Schindler Hitleri surmalaagritest üle tuhande juudi. Ma tõesti tahtsin siia panna tegeliku Schindleri pilti, aga turvakaalutlustel polnud see lubatud, niiet peate ise google’ist otsima.
Kahjuks ei ole meie raamatukogus mängufilmi, küll aga on see soovijatele saadaval Telia videolaenutuses.
Tugev film toetub tugevale stsenaariumile (sai ühe Oscaritest) ja see omakorda tugevale raamatule,  filmi aluseks olnud raamat on saanud  Bookeri preemia . Lugege Thomas Keneally samanimelist raamatut.

Kaja Kleimann

“Dunkirk” esmaspäeval, 23. märtsil kell 22.00 Kanal2s

In raamatukava on 21/03/2020 at 08:54

Kolm Oscarit võitnud Christopher Nolani eepiline märulipõnevik Teisest maailmasõjast. Liitlasvägede sõdurite uskumatu evakuatsioon Belgiast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt, kui Natsi-Saksamaa sõjavägi neil tee ära lõikas ning neid Prantsusmaal Dunkirki rannal 1940. aastal Prantsusmaa lahingus 27. maist 4. juunini piiras. Rannaliival ootas oma saatust üle 400 000 sõduri… (USA, Prantsuse, Holland, Suurbritannia 2017)

Filmist on pikemalt kirjutanud: Tõnu Karjatse “Kalapaadiga sõjalennuki vastu” Sirbis, Sten Kauber ““Dunkirk” – visuaalse loojutustamise meistriklass” ERRi lehel, Inna-Katrin Hein “Režissöör Nolanit süüdistatakse filmis «Dunkirk» Prantsuse sõdurite tähtsuse eiramises” Postimehes.

Siia juurde leidsin just sellise teose, mis võiks anda juurde või ümber lükata filmist saadavat: Andrew Roberts „Sõjatorm“. Raamatust kirjutas Tõnu Tannberg “Sõjatorm, mis ei ole veel vaibunud” Sirbis.

Treiler:

Triin Võsoberg

„Tundmatu sõdur“ kinodes Ekraan, Cinamon ja Apollo

In raamatukava on 26/06/2018 at 11:33

Eesti kinodesse on jõudnud soome kirjandusklassika Väino Linna „Tundmatu sõduri“  (tsenseerimata versioon kandis pealkirja „Sõjaromaan” ) ainetel tehtud samanimelise filmi uusversioon, mille režissöör on Aku Louhimies (sünd 1968). Tegemist on juba kolmanda versiooniga. Esimene neist (rež: Edvin Laine) linastus kõigest kaks aastat peale raamatu ilmumist 1955. aastal ning on seni kõige vaadatum mängufilm Soomes. Seda kultusfilmi näidatakse teleekraanil igal Soome iseseisvuspäeval, 6.detsembril. Teine film  (rež: Rauni Mollberg) jõudis kinodesse täpselt 30 aastat pärast esimest. See versioon ei kogunud nii suurt publikumenu, kuid samas pärjati kolme Soome filmiauhinnaga (Jussi).

Käesolev filmiversioon on Soomes samuti edukas ning kogunud vaatajad rohkem kui ükski teine soome film lähiaastatel. Mis on siis selle filmi fenomen? Kindlasti on üheks oluliseks faktoriks realistlikkus, sest film baseerub raamatul, milles autor kirjeldab enda ja oma sõprade kogemusi. Sealjuures on põhirõhk inimlikkusel, pole eraldi rõhutatud ühte ja suurt vaenlast, vaid kaotajad on kõik — sõdurid ja lähedased.

Filmitutvustus: „Tundmatu sõdur“ on plahvatuslik sõjadraama rühmast soome sõduritest võitlemas nõukogude sõduritega Teises maailmasõjas. Väinö Linna menuromaanil põhineva ja autori isiklikest kogemustest tõukuva „Tundmatu sõduri“ ajalooline täpsus võtab omaks ka sõja karmi reaalsuse – see on südikas ja realistlik, kuid ometi apoliitiline ja inimlik jutustus. Loo keskmes on rühm mehi, me näeme, kuidas mehed näevad iseennast ja üksteist ning oma ühist eesmärki. Soe huumor, seltsimehelikkus ja elementaarsed ellujäämisinstinktid on nende jaoks hädavajalikud, et säilitada inimlikkus kurnaval teekonnal Venemaale ja sealt tagasi.

Loe ka intervjuud Sirbis filmi režissööri Aku Louhimiesega Sirbist.

1955. aasta filmi algustiitrite taustal kõlavad Soome helilooja Jean Sibeliuse sümfoonilise poeemi „Finlandia” algustaktid:

Klaari Tamm

„Süütud” kolmapäeval, 17. jaanuaril kell 21.35 ETV2-s

In raamatukava on 12/01/2018 at 13:35

See Prantsusmaa ja Poola ühistööna valminud film  viib vaataja 1945. aasta lõpu Poola nunnakloostrisse, kus prantslannast Punase Risti töötajal (kes ise on ateist) tuleb sooritada kerisrilõige. Kloostris on lausa seitse lapseootel nunna – võiduka Punaarmee läbimarsi tulemus. Nunnad on ootamatult silmitsi nii vägivaldse lihalikkuse kui ka emadusega. Süütud on nunnad ja süütud on ka lapsed…
Filmi režissöör Anne Fontaine on ühtlasi ka üks stsenaristidest, nagu tal enamasti kombeks. Meile on ta tuntud ehk enim „Coco enne Chaneli” ja siingi varem tutvustatud „Gemma Bovery” järgi. Näitlejate nimed ehk veel pähe jäänud ei ole, mitmed näod aga võiksid juba tuttavad olla – Agata Kulesza mängis Wandat „Idas” ja pälvis sellega mitmeid auhindu, samuti on pälvinud auhinnalist tunnustust Punase Risti töötajat mänginud Lou de Laâge. Joanna Kulig mängis filmides „Ida” ja „Nõiakütid Hans ja Grete” jne. Üksjagu nominatsioone, sh neli Prantsuse filmiauhinnale César, ja võite, on filmil endalgi.
Teema on väga raske, kuid on alust arvata, et seda käsitletakse suure pieteeditundega.
Sõda ja ja vägistamises on aegade algusest kokku kuulunud, pole mingit vahet, mis riikidega tegu. Ega keegi sellest suurt midagi teada ega kirjutada taha, aga üht-teist leiab siiski ka eesti keeles. On raamat „Naine Berliinis. Päevikumärkmed 22. aprillist 22. juunini 1945” ,  selle põhjal on tehtud ka film „Anonyma – naine Berliinis” , millest Jüri Lulik kirjutas Sirbis.

Sehkendaja kirjutab oma blogis raamatust „Naine Berliinis”: „Muide, kõikides arvustustes toonitatakse just, et see on raamat vägistamisest, aga vägistamine oli lihtsalt üks osa, millega tuli toime tulla. Tegelikult oli see ju raamat näljast, sõjast, naistest…”

Väike sissevaade saksa naiste kannatustesse on selles artiklis.

Iris Chang „Nanikingi vägistamine. Teise maailmasõja unustatud massimõrv”  – mis on natuke imelik pealkiri, sest räägitakse Hiina – Jaapani sõja 1937. aastast,  Teine maailmasõda algas  alles 1939 ja  alapealkiri tundub olevat ainult tõlkel.

Ja kui nüüd nunnade juurde üldisemalt suunduda, siis võiks lugeda Benedicta Idefelti raamatut „Viiburist Vatikani. Soome nunn laias maailmas”.   Tegemist on autobiograafiaga, mille tutvustusest võib lugeda: Nooruke nunn ei osanud aimatagi, et turvaliste kloostriseinte vahel palvetamise asemel veedab ta aastaid Brasiilias ja jõuab lõpuks tagasi Euroopasse tööle Vatikani. Tema mälestused on huvipakkuvad, kohati üllatavalt humoorikadki ja heidavad valgust Jumalale pühendunud inimese siseilmale.

Kaja Kleimann

“Imiteerimismäng” neljapäeval, 5. oktoobril kell 21.30 TV6-s

In raamatukava on 04/10/2017 at 15:35

Imiteerimismäng (2014), režissöör: Morten Tyldum, osades: Benedict Cumberbatch, Keira Knightley, Mark Strong, Matthew Goode jt.

Tutvustus: 1952. aastal sisenesid briti võimud matemaatiku Alan Turingi koju, et viia läbi uurimist ühe sissemurdmise asjus. Ent see külaskäik lõppes aga hoopiski sellega, et võimud arreteerisid Turingi ebasündsas käitumises, mis lõpuks viis selleni, et tema kaela sattus kriminaalsüüdistus homoseksuaalsuse pärast. Kuid mida ametnikud tol hetkel veel ei teadnud, oli see, et nad olid just arreteerinud tulevase sõjasangari ja tänapäevase andmetöötluse pioneeri, kes Teise maailmasõja ajal suutis lahendada Saksamaa nii-nimetatud läbimurdmatu Enigma koodimasina. Alan Turingu geniaalsus ja tema avastus aitas märgatavalt lühendada sõda, hõlbustada liitlasvägede võitu ning säästa tuhandeid elusid.

Minu jaoks oli see üks 2014. aasta parimaid filme ning üleüldse parimaid sõjafilme, mida ma näinud olen. Jah, pean küll tõdema, et sõjategevust kui sellist pole selles filmis eriti kujutatud. Pigem on sõda ja üleüldine pingestatud olek selle filmi taustaks ning kinos oli ka saal seda pinget täis. Aeg jooksis, sõda muudkui kestis ja vaenlane tundus võitmatuna. Oma osa on siin ka näitlejatel, kes said rollidega väga hästi hakkama ning panid vaatajad kaasa elama.

Alan Turing, kelle elust see film räägib, sündis 23. juunil 1912. aastal Londonis ning teda peetakse üheks informaatika ja tehisintellekti loojaks. II maailmasõja ajal tegeles ta krüptograafiaga ning oli tegev Enigma koodi murdmisel. Pärast sõda mõisteti ta süüdi homoseksuaalses tegevuses ning 1954. aastal, veidi enne oma 42. sünnipäeva, sooritas Alan Turing enesetapu. Turingule osaks saanud kohtlemise eest vabandas Gordon Brown, seda alles 2009. aastal; kuninganna andis teadlasele postuumselt armu alles 2013. aasta detsembris. 2012. aastal tunnustati paljudes ülikoolides üle maailma Alan Turingu teadussaavutusi. Sellise elukäiguga mehest oleks olnud patt filmi mitte teha ning Bendeict Cumberbatch sai oma rolliga ülihästi hakkama.

Kui rääkida filmi teisest peategelasest (või isegi kolmandast), sakslaste Enigmast, siis see teadus- ja sõjandussaavutus on juba mitu korda leidnud tee popkultuuri ja kirjandusse. Masinast räägib Robert Harrise sulest 1995. aastal ilmunud „Enigma” (eesti keeles ERSEN, 2002) ning 2001. aastal kinolinadele jõudnud sama romaani filmiversioon. Suur roll on Enigmal ka 2012-2014. aastal jooksnud telesarjas „The Bletchley Circle” (eesti telekanalitel näidati minu teada seda sarja nime all „Bletchley koodimurdjad”). Ja tehnikaosakonnast leiab raamatu  “Alan Turing’s electronic brain : the struggle to build the ACE, the world’s fastest computer”.

Lõpetuseks nii palju: film on vaatamist väärt (8 Oscari nominatsiooni pole sugugi paha) ja näitlejad on teinud vapustavat tööd (Cumberbatch sai parima näitleja nominatsiooni ja Knightley kandideeris parima naiskõrvalosa kategoorias)!

Treiler:

Irina Möldre

 

“Monumendimehed” esmaspäeval, 17. aprillil kell 23.05 TV3-s

In raamatukava on 13/04/2017 at 12:40

“Monumendimehed” (The Monuments Men, 2014), režissöör: George Clooney, osades: George Clooney, Matt Damon, Bill Murray, Cate Blanchett, John Goodman jt.

Filmi aluseks on ka eesti keeles ilmunud Robert M. Edseli ja Bret Witteri raamat „Monumendimehed: liitlaste kangelased, natsidest vargadja ajaloo suurim aardejaht”. Filmil ja raamatul väga palju ühist ei ole, kuigi Clooney on ka väitnud, et 80% ekraanil toimuvast baseerub päriselt juhtunud sündmustel. Otseloomulikult on ka neid sündmusi piisaval määral dramatiseeritud, et nad ikka toimuvat piisavalt huvitavalt edasi annaksid.

Filmi tegevus toimub 1943. aastal ning kuigi linateost võib nimetada sõjafilmiks, on seal üllatavalt vähe sõjategevust. Mõned ehmatavad momendid on küll, kuid verised lahingustseenid ja hukkunud sõdurid suuresti puuduvad. Keskendutakse pigem sellele, kuidas sõda mõjutab ümbritsevat – eestkätt just katsetele säilitada ja peita kultuurimälestisi ja kunsti, mida natsid on kokkukogumas Berliini plaanitava Führermuseum’i jaoks.

Vaatamist on „Monumendimehed” väärt kindlasti; on võimalust naerda, nutta ja ka ärevusest küüsi närida. Kuigi jah, tõeline sõjafilmiaustaja ei pruugi seda filmi just väga kõrgelt hinnata.

Irina Möldre

„Udus” teisipäeval, 22. märtsil kell 23.00 ETV2-s

In raamatukava on 22/03/2016 at 09:09

uduTeine maailmasõda on aines olnud sadadele raamatutele, filmidele, lavastatustele. See ei ole film, kus pidevalt lendavad kuulid ja mürsud ning näeme surmaagoonias inimesi. See on hoopis vaikne, ärevalt vaikne sõjalugu.

Filmi tegevus leiab aset Teise maailmasõja päevil Nõukogude Liidu läänepiiril, külade ja metsade vahel. Peategelane Suštšenja on läbini õilis ja aus inimene. Tema ausus pannakse aga julmalt proovile. Pärast sakslaste sissetungi on küla lõhestatud. Ühel pool mehed, kes oma naha päästmiseks teevad sakslastega koostööd, patrullivad kohaliku politseina, teisel pool need, kes läksid partisanina metsa, ja siis veel tavalised külaelanikud, kes peavad samuti nendes oludes oma igapäevase eluga edasi minema. Kui külamehed kättemaksuks sakslaste rongi rööbastelt välja lasevad, võetakse asjaosalised kinni, Suštšenja nende hulgas. Suštšenja keeldub kaaslasi reetmast, ent Saksa ohvitser vabastab ta, ja nüüd on Suštšenja külaelanike meelest äraandja. Sõda on Loznitsa filmis sama hästi ka metafoor. Määrav on küsimus moraalist ja see, mida moraalseks jäämine endaga õigupoolest kaasa toob.

Film aluseks on korduvalt Solženitsõniga võrreldud Valgevene kirjaniku Vassil Bõkovi samanimeline romaan.

toruTegu on režissöör Sergei Loznitsa  teise täispika filmiga, mis pälvis 2012. aastal Cannes´is FIPRESCi preemia.
Filmist IMDb-s.
Filmist kirjutab „Müürilehes” Alo Kivilo.

Valgevene tuntuimast kirjanikust Vassil Bõkovist võib leida artikli nii „Eesti Päevalehest” kui „Postimehest”. Raamatut „Udus” eesti keelde tõlgitud ei ole, küll on aga raamatukogus saada teisi Vassil Bõkovi teoseid, kõige viimasena ilmus eesti keeles temalt novellikogumik „Toru”.

Anu Amor-Narits

„Raamatuvaras” pühapäeval, 24. jaanuaril kell 11.45 TV3s

In raamatukava on 21/01/2016 at 10:10

raamatuvarasfilmOli hea meel avastada telekavast see film, mis vaatamata lõunasele kellaajale ei ole lõbus meelelahutus, vaid mõjus ja mõtlemapanev lugu. „Raamatuvaras” põhineb Austraalia lastekirjaniku Markus Zusaki samanimelisel maailmakuulsal paljukiidetud noorteraamatul, mis muuhulgas võitis ka 2010. aastal Paabeli Torni auhinna.

Loo tegevus toimub 1939. aasta Natsi-Saksamaal. Peategelaseks on 9-aastane Liesel Meminger, kes asub elama kasupere juurde Müncheni lähistel, kuna ta vanemad on saadetud koonduslaagrisse. Kasuisa õpetab tüdruku lugema ning nii saab tüdruku kõige suuremaks varanduseks raamatud ning tüdrukust raamatuvaras. Liesel jagab oma raamatuid naabritega pommirünnakute ajal ja juudi mehega, kes end tüdruku maja keldris peidab. Loo jutustab meile Surm.

raamatuvaraseaamatVäga hästi on selle mahuka raamatu kokku võtnud tõlkija Epp Aareleid:
“Ennekõike jutustab “Raamatuvaras” kaunitest hetkedest kohutaval ajal. See jutustab ka ühest raamatuid näppavast kõhetust tüdrukust, sõnade mõjujõust, hõbesilmsest akordionimängijast, mõnedest fanaatilistest sakslastest, juudi rusikavõitlejast ja värvidest. Punasest, mustast ja valgest, kui nimetada vaid mõnda. Nagu natsilipul. Samuti jutustab see raamat inimese kahest poolusest – puhtast ilust ja puhtast hävitusvõimest.”

Raamatust kirjutab Eesti Päevalehes Aidi Vallik ning lisaks ka üks blogiarvustus.

raamatuvarassonumitoojaFilmist kirjutab Toomas Reisalu ning leidisin ka mõned blogiarvustused: Armastades filmikunsti ja Nähtud ja nägemata blogis.

IMBd-s on film saanud korralikud 7,6 punkti.

Raamat on meie raamatukogus saadaval nii eesti kui inglise keeles ning samuti on samalt autorilt olemas raamat „Sõnumitooja”.

Treiler

Anu Amor-Narits

“Murdmatu” Cinamonis

In raamatukava on 04/02/2015 at 21:19

murdmatufilmKui filmi või raamatu reklaamlauseks on “Tõsielusündmustel põhinev!”, siis enamjaolt on mu esimene reaktsioon: “Phähh, kas autoritel — kirjanikel/stenaristidel — siis omal fantaasiat polegi!”. Aeg-ajal ma siiski selliselt reklaamitud asju loen ja/või vaatan ning kuna mu ootused on niivõrd mudas, siis ei pea ma ka pettuma, küll aga tuleb vahetevahel ette rõõmsaid üllatusi.

Seda filmi ei ole ma veel katsetanud, aga tutvustus kõlab:
Oscari võitja Angelina Jolie lavastatud “Murdmatu” (“Unbroken”, 2014) jutustab olümpiasportlasest ja sõjakangelasest Louis Zamperinist, kes koos kaasvõitlejatega elas teises maailmasõjas üle lennuõnnetuse ning 47 päeva päästeparvel keset Vaikset ookeani. Mehed pääsesid küll merelt, kuid langesid Jaapani sõjavangi ning kannatasid aastaid karmis vangilaagris. Laura Hillenbrandi ülipopulaarsel samanimelisel bestselleril põhinev film toob suurele ekraanile uskumatu ning inspireeriva tõestisündinud loo üliinimlikust visadusest.murdmaturaamat
“Murdmatu” peaosas kehastab Louis Zamperinit noor Briti näitleja Jack O’Connell, kaasa teevad ka Domhnall Gleeson, Jai Courtney, Garrett Hedlund jpt. Režissöör ja produtsent Angelina Jolie filmi stsenaariumi autoreiks on teiste seas ka kultuslikud filmitegijad vennad Ethan ja Joel Coen (Ei ole maad vanadele meestele, 2008) ning operaator üks Hollywoodi enimhinnatumaid ja legendaarsemaid kaameramehi Roger Deakins (Skyfall, 2012), kes on Oscarile kandideerinud koguni 11 korral.
Filmi tõlkis Piret Nukki.
Tegijate valik on küllalt huvitav ja see, et tõlkija on eraldi välja toodud, on mu meelest ka üks lootustandev märk, seda enam, et selle tõlkija kohta olen ma netis vaid kiidusõnu kohanud.

eertafgaanidevangLaura Hillenbrandi raamatuid meie raamatukogus pole, aga tutvuda saab tema kodulehega. Ja egas sõjamälestustest, olgu siis rohkem ilukirjanduslikumas vormis või pigem dokumentalistikasse kalduvatest, puudu tule. Kui minu käest teise maailmasõja aegse või järgse kohta kirjandust küsitakse, siis eesti autoritest on minu TOP 3 Juhan Peegli “Ma langesin esimesel sõjasuvel”, Arvi Korgi “Neli musketäri” ja Ants Eerti “Afgaanide vang”.

Tiina Sulg

“Vahetades pooli” teisipäeval, 1. juulil kell 12.10 Tallinna TV-s

In raamatukava on 26/06/2014 at 16:07

Taking_sides_posterMeie raamatukogu kataloogis on selle filmi pealkiri  “Südame sunnil”. Samalt stsenaristilt, Ronald Harwoodilt, saab laenutada teisigi häid filme.
Paar aastat tagasi mängiti filmi aluseks olnud Harwoodi näidendit Vanemuise laval pealkirja all “Kontsert diktaatorile”. Teatris käinutel ei maksa siiski filmi vaatamata jätta, see on suurepärane. Mitmeid tõlgendusvõimalusi on kasutatud juba pealkirja (“Taking sides”) puhul, ning väljendusvahendid on kinos ja teatris väga erinevad. Ja näitlejate valik on suurepärane.
Sisust: Vaibub Teine maailmasõda. Liitlased taastavad rahu verisel Saksamaal, saates kohtutesse fašistide kaasosalisi ja timukaid. Ameerika majorile Steve Arnoldile on antud keeruline kriminaalasi Wilhelm Furtwängleri – Reichi lemmiku ja Euroopa ühe kuulsama dirigendi kohta.  Ülekuulamistel selgub, et Furtwängler päästis juute, ei roninud poliitikasse ja hoidis hoolikalt riigi muusikaväärtusi. Sakslaste jaoks on ta jumal, Steve Arnoldi jaoks aga valelik, kahtlane nats. Üks suleliigutus uurija poolt – ja geeniuse saatus saab otsustatud. Kuidas asi laheneb? Osades Harvey Keitel, Stellan Skarsgård, Moritz Bleibtreu, Birgit Minichmayr, Ulrich Tukur, Oleg Tabakov. Lavastaja István Szabó.article-1151419-0399F235000005DC-977_468x491
Ronald Harwood (s. Horwitz) sündis 1934. aastal Lõuna-Aafrikas ja siirdus Londonisse 1951, seega sõjakoledused teda otseselt ei puudutanud, kuid Teise maailmasõja teema on talle siiski südamelähedane ja leiab käsitlemist mitmes näidendis. Teiseks meelisteemaks on teater ja näitlejad. Ta on kirjutanud ise nii näidendeid kui ka kirjandusteosel põhinevaid stsenaariume ning olnud nomineeritud ja võitnud mainekaid auhindu, sealhulgas Oscari samuti juutide/natside teemat käsitleva “Pianisti” eest.

Kaja Kleimann

 

“Risttuules” Cinamonis ja Ekraanis

In raamatukava on 28/03/2014 at 13:42

 

Risttuules_banner_693x244

Alates 28. märtsist on võimalik vaadata režisöör Martti Helde filmi, mille temaatika mingit rada pidi puudutab igat eesti inimest.

film-risttuules14. juuni 1941 kell 3 öösel. Üle 40000 eestlase, lätlase ja leedulase küüditatakse Nõukogude Venemaa poolt Siberisse. Nende hulgas 27-aastane filosoofiatudeng Erna, õnnelikus abielus väikese tütre ema. Tema abikaasa saadetakse vangilaagrisse, Erna koos tütre ja teiste naiste-lastega lähetatakse viieteistkümneks aastaks Siberi asustamata aladele. Vaatamata näljale, haigustele ja alandustele ei kaota Erna hetkekski lootust pääseda tagasi kodumaale. Film põhineb tõestisündinud lugudel.

Pildi- ja helikeel filmis on tavapäratu. Autentse pildimaterjali abil taastab meeskond tolleaegse olustiku, seejuures jäävad näitlejad ja statistid liikumatult paigale, ükskõik mida nad parasjagu tegemas on. Justkui oleks saatuse sõrm nende tegevuse peatanud. Selle keskel rändab kaamera kolmemõõtmeliselt ringi kui ainus liikuv objekt. Vaatajale jääb mulje, et liikumine toimub piltide sees. Seda tardunud, kuid kummatigi dünaamilist pildimaailma toetab näitlejate dialoog, helikujundus ja muusika.meie-lood

Intervjuu režissööriga ning peaosatäitja Laura Petersoniga.

Filmil on nii oma Facebooki konto  kui ka koduleht. 

kaldajumalateRaamatuid on sellel raskel ja valusal teemad ilmunud palju, pakuksin omalt poolt mõned uuemad teosed – Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika”, milles peategelase Kadri päevikusissekannetega vahelduvad kirjad, mille on tema vanaemale saatnud Siberisse küüditatud sõbratar Liisi ning “Meie lood”, milles kolm autorit Mirjam Kaber, Heidi Ivask ja Evald Rätsep on jäädvustanud oma mäletused nendest keerulistest aegadest ja südmustest.

Anu Amor-Narits

“Monumendimehed” Cinamonis

In raamatukava on 24/02/2014 at 12:09

Monumendimehed“Monumendimehed” on nimetus rühma kunstiajaloolaste, -kuraatorite ja -ekspertide kohta, kel oli täita ülimalt vastutusrikas, riskantne, missiooni mõõtu ülesanne—nimelt pidid nad Teise maailmasõja lõpupoolel kaitsma ehitismälestisi ja hooneid sõjakahjustuste eest ning leidma natside poolt röövitud kunstiteoseid, et need õigusjärgsetele omanikele tagastada.

Ajaloolane Mart Helme rääkis sõja ajal röövitud ja kaduma läinud kunstiteostest “Terevisioonis”, saatelõiku saab järele vaadata kino Solaris jagatud lingi kaudu või ETV saadete arhiivist. Mart Helme sõnul ulatub sõjas hävinud ja kadunud kunstivara väärtus miljarditesse dollaritesse (kui hindamatut üldse rahas hinnata saab) ning siiamaani tuleb välja kadunuks arvatud kunstitöid (näiteks eelmisel aastal leidis Münchenis üks vanahärra oma keldrist 1500 taiest).

See huvitav, ka ühiskonna tasandil kaalukas teema ongi George Clooney lavastatud filmi aluseks. Kuigi see tõsieluline aines võimaldaks luua põneva, sügavasisulise filmi, siis lõpptulemus valdavalt kriitikute ootuseid ei täitnud. Samanimelise raamatu autoriteks on Robert M. Edsel ja Bret Witter. Eesti keeles pole neilt autoritelt küll midagi muud ilmunud, kuid ameerika kirjanik Robert M. Edsel on samal teemal kirjutanud veel kaks raamatut.

Üks negatiivne ja üks positiivne arvamus filmi kohta:

http://www.examiner.com/review/the-monuments-men-review-a-grizzled-yet-feeble-endeavor

http://www.flickfilosopher.com/2014/02/monuments-men-review-saving-private-collections-public-art.html

Triin Põldver

“Stalingrad” laupäeval, 23. novembril kell 23.30 Kanal2-s

In raamatukava on 20/11/2013 at 17:28

stalingradfilm1993. aastal Saksamaal valminud film on siiamaani (ehk siis 20 aastat hiljem) ikka veel üks vapustavamaid ja grandioossemaid kujundeid inimlikkusest ning kõigest, mis sellega kaasneb. Kui sinus on kübekestki empaatiat, siis paneb see linateos sind nutma, südame verest tilkuma, pettuma, leppimatusest appi karjuma, käsi murdma (nagu teevad seda 19. sajandi romantilised kangelannad kriisihetkedel) ja jälle nutma.

Joseph Vilsmaieri lavastatud filmis teevad Oscari väärilist näitlejatööd Dominique Horwitz, Thomas Kretschmann ja näiteks meie seast kahjuks lahkunud Dana Vávrová. Tegevus leiab aset Stalingradi lahingus samanimelise suure linna vallutamisel 2. ilmasõja ajal. Vaatenurk on nihutatud tavapärase võitjate propageerimise asemel Saksmaa sõduritele ning nende katsumustele krõbepakaselisel (sest krõbekülm oleks selle ilmastiku absoluutne alahindamine) Venemaal.

“Stalingrad” on üks väheseid filme, mis on mind hingepõhjani puudutanud, ning midagi minu sees igavesti muutnud. Tavaliselt mõjuvad mulle nii üksnes raamatud. “Stalingrad” tegi minust patsifisti ja zen-meistri! See viimane on küll lausvale, aga ma üks päev tahaksin ikkagi olla vana rahu ise.

Stalingradi kohta leiab erinevaid kirjutisi ja tõlgendusi ka meie asutuse riiulitelt. Filmi on kohta lisalugemist IMDb-st.

Liis Pallon