Raamatukava

Posts Tagged ‘telesari’

“Põhi ja Lõuna” pühapäeviti (10., 17., 24. ja 31. mail) kell 20.05 ETVs

In raamatukava on 08/05/2020 at 18:43

Neljaosalise briti telesarja tutvustus kõlab nii: Elizabeth Gaskelli romaani ekraniseeringus kohtuvad ja ristuvad tööstuslik Põhja-Inglismaa ning aristokraatlik, jõudeelu elav Lõuna-Inglismaa. Lõunast tööstuslinna Miltonisse elama asunud Margaret Hale asub kaitsma tööliste õigusi ja võitlema vabrikant John Thorntoniga. Kuid läbi võitluse ja vastuolude areneb nende kahe vahel kirglik armastuslugu. 

Elizabeth Gaskelli (1810-1865) kaheosaline romaan on meie raamatukogus täitsa olemas. Kunagi ma vaatasin seda telesarja ja see sari täitsa meeldis mulle, ajalooline taust ja isiklikud draamad tundusid parasjagu tasakaalus olevat. Uudishimust lugesin raamatud ka otsa, aga siin ma sutsu pettusin, sari oli nagu kuidagi parem. Ühelt poolt oli sel pettumusel üsna objektiivne põhjus — Elizabeth Gaskell on sutsu nõrgema klassi kirjanik, kui Jane Austen või õed Bronted. Teisalt oli pettumus väga isiklik — mingid teemad, mis mus sugugi mõistmist ei tekitanud, olid kirjanikule väga olulised. Niiet selle teise põhjenduse pealt ma soovitan küll, et lugege ikka ise üle ja vaadake, kas teile sobib.

Ühe sarja ja raamatu võrdluse leab siit.

“Põhja ja lõuna” tsitaadivaramu leiab siit.

Kogu loo saab ingliskeelsena kätte siit.

Ja ühe lühikese arvustuse saab siit.

Kogu lugu etteloetuna:

Üks booktuberi klipp:

Tiina Sulg

„The Stranger“ Netflixis

In raamatukava on 06/05/2020 at 13:11

Kui enda elus põnevus puudub, siis tuleb seda otsida mujalt. Harlan Coben on eesti lugejale juba nelja romaaniga tuttavaks saanud, kuid kirjaniku loomingut on väga edukalt ka ekraniseeritud. Üheks silmapaistvaks sarjaks Netflixis on „Safe“, kus peaosa mängib sarimõrvar Dexterina kuulsust kogunud Michael C. Hall.

Sel aastal välja tulnud „The Stranger“ paistab silma iseäralise krimidraamana. Tegevustikku liikumapanevaks jõuks on Võõras (The Stranger), kes avaldab inimestele häbiväärseid saladusi nende lähedaste kohta. Hirm varjatu paljastamise ees viib aga salapäraste kadumiste ja mõrvadeni. Sari on täis üllatavaid pöördeid, ajas tagasi ulatuvaid pildikesi, inimpsühholoogia roojaseid radasid ja häirivalt normaalse idülli lõhkumist. Filmist „Kääbik“ tuntust kogunud Richard Armitage mängib piinatud peaosalist, kes otsib meeleheitlikult oma kadunud naist (Dervla Kirwan). Olulist rolli mängib ka Jennifer Saunders, kes on eestlastele tuntud komöödiasarjast „Täitsa hullud“.

Eesti keeles on võimalik lugeda nelja Cobeni romaani. Raamat „The Stranger“ ei ole kahjuks raamatukokku jõudnud, aga seda on alati võimalik soetada raamatupoest.

Treiler:

Liis Pallon

„Freud“ Netflixis

In raamatukava on 05/05/2020 at 17:01

Kaheksaosaline sari „Freud“ on sündinud Austria ja Saksamaa koostööna ning kujutab noore Sigmund Freudi esimesi katsetusi hüpnoosi ja psühhoanalüüsi alal. Sari on ülesehitatud väga jaankrossiliku suhtumisega ajaloosse ja Freudi elukäiku. Jaan Krossi ajaloolised romaanid kujutasid sageli seiku ajaloost, mis tegelikult aset leidnud – need olid pigem „mis juhtus vahepeal“ romaanid. Ta ei muutnud isikute elukäiku, vaid lisas sinna juurde suurte otsuste tagamõtteid, motivatsioone, ja täitis lünki, mille kohta allikad puudusid.

„Freud“ ühendab omavahel 19. sajandi spiritistliku maailmavaate, germaani absurdi ja psühhoanalüütilise skisofreenia. Kokaiini sõltuvuses noor Sigmund püüab läbi murda oma uuenduslike psühhiaatriliste meetoditega, kui ta kohtab väga tundlikku meediumit Fleur Salomed, kellega koos hakkab noor arst uurima salapäraseid võikaid mõrvu. Sari on ebatavaliselt mitmetasandiline lahates 19. sajandi lõpu lääne ühiskonna erinevaid murekohti. Sarjas teevad kaasa Robert Finster (Sigmund Freud), Ella Rumpf ( Fleur Salome) ja Georg Friedrich (Alfred Kiss).

Juurde võib lugeda nii Sigmund Freudi kui ka Martha Freudi elulugusid. Viimane figureerib sarjas alati tagataustal, alati Sigmundi mõtetes. Ja kui psühhoanalüüs hakkab huvi pakkuma, siis on Freudi kirjutisi tõlgitud ka eesti keelde. Ingliskeelses Wikipedias on ülimalt põhjalik artikkel Freudi elust ja loomingust, kuid saab lugeda ka eestikeelsest Vikipediast.

Liis Pallon

“Midnight Diner: Tokyo Stories” Netflixis

In raamatukava on 27/04/2020 at 11:34

Igal südaööl avab Peremees (Kaoru Kobayashi) oma söökla öistele kundedele. Menüü on lakooniline — sealihaga misosupp, õlu, sake ja shôchû (enamasti riisist, odrast, kartulist või bataadist destilleeritud sakest kangem alkohoolne jook). Lisaks valmistab Peremees kõike, mida tahetakse, aga tingimusel, et tal on olemas koostisosad ja ta oskab seda valmistada. Kundesid on rohkem kui võiks esmapilgul arvata ning igal neist on oma lugu. Sari põhineb Yarô Abe samanimelisel koomiksisarjal (mangal), mida pole kahjuks tõlgitud ei inglise ega eesti keelde.

Sarja episoodilisus, seotus toitudega ning keskendumine inimsuhetele meenutab aga üht teist jaapani kirjandusteost, mis on ka eesti lugejale kättesaadav. Hiromi Kawakami “Õpetaja portfell” räägib kolmekümnendate teises pooles naisest Tsukikost, kes kohtab baaris oma endist emakeeleõpetajat, seitsmekümnendates leskmeest. Mehel on küll ka nimi olemas, kuid endine õpilane kutsub teda jätkuvalt Sensei’ks (jpn k õpetaja). Nii “Õpetaja portfellis” kui “Midnight Diner’is” on kerget nukrust, seda õrna melanhooliat, mida jaapani kõrgkultuur on ammusest ajast väärtustanud.

Teise raamatusoovitusena sarja juurde tooksin välja jaapani esimese kirjandusnobelisti Yasunari Kawabata romaani “Vana pealinn”, mis eesti keeles on ilmunud Agu Sisaski tõlkes 2001. aastal samade kaante vahel teise Kawabata romaaniga “Tuhat kurge”. Kawabata sai Nobeli preemia “jaapani traditsioonilise mõttelaadi meisterliku kujutamise eest” (A. Sisask väljaande järelsõnas), kuigi ta kirjutas ajal kui see traditsiooniline mõttelaad (või õigemini ehk küll tunnetuslaad) oli juba hakanud suures osas hääbuma. Samamoodi on Peremehe einela justkui jaapanlikkuse oaas keset globaliseerumistuhinas eristamatuks muutunud söögikohtade kõrbe.

Sari peaks vaevata tekitama nostalgiat kõigis, kes on kasvõi kord elus käinud Shinjukus või mujal Jaapanis väikestes traditsioonilistes söögi- või joogikohtades. Kel veel vastavat kogemust pole, saavad aga valmistuda tulevaseks kogemuseks, või reisida — nii nagu raamatud ja sarjad seda igal ajal võimaldavad — unelmais.

Kairi Jets

“Maailmade sõda” FOX-is

In raamatukava on 07/04/2020 at 15:19

“Maailmade sõda” (War of the Worlds”, 2019 USA, Prantsuse, Inglise) FOX- nähtav alates märtsi lõpust, aga kordustega peaks järje peale saama.

Sarja on loonud ja kirjutanud BAFTA auhinnaga pärjatud Howard Overman („Misfits“, „Crazyhead“, „Merlin“), peaprodutsendid on Johnny Capps, Julian Murphy ja Howard Overmann ettevõttest Urban Myth Films. Sari IMDbs.

Pean tunnistama, et sarja otsa komistasin täiesti juhuslikult, eelnevalt sellest üldse midagi kuulnuna. Esimesest hetkest tundus tegevus kahtlaselt tuttav ja oh üllatust, tegu ju ulmeklassikaga
Sarja esimesel hooajal on 8 episoodi. Esmapilgul võib esimest episoodi vaadates hakkata kannatus kaduma, nagu sissejuhatustega vahel kipub minema. Edasi jagub juba põnevust ja pinget rohkem.

Sügisel alguse saanud telesarja “Maailmade sõda”, mis põhineb samanimelisel raamatul, millest kuulnud ilmselt iga ulmefänn, ulmeklassiku Herbert George Wellsi “Maailmade sõjal”, mis nägi ilmavalgust aastal 1898. Teos on kandnud ka nime “London rusudes”.

Teada on, et lisaks arvukatele raamaturükkidele saab Maailmade sõda ka ekraniseeringuna lausa kahes versioonis näha. Uuem film on küll väga kaasajastatud, kuid siiski tasub vaatamist.

Herbert George Wellsist Wikipedias.

Treiler.

Kui astronoomid avastavad sõnumi teisest galaktikast, tõestab see ümberlükkamatult maavälise elu olemasolu. Kogu maailm ootab hinge kinni pidades järgmist kontakti. Kaua ei tule oodata. Mõned päevad hiljem on inimkond peaaegu täielikult hävitatud: kõhedas tühjuses elavad veel vaid mõned üksikud inimesed. Tulnukad jahivad ja tapavad nüüd ellujääjaid, kes üritavad mõista, kes neid ründab ja miks nad neid hävitada püüavad. See emotsionaalne, vaatemänguline ja karakteritele keskenduv seriaal on ainulaadne kombinatsioon inimdraamast ja parimast teadusulmest. See on lugu tavalistest inimestest, kes on sattunud ebatavalisse olukorda – nad on midagi enamat kui pelgalt sõjaohvrid. Tulnukate jõhker rünnak ei ole aga juhuslik: selle põhjuseid võime oma silmaga näha. „Maailmade sõda“, mille tegevus toimub tänapäeva Euroopas, on mitmetahuline sari, mis põhineb H. G. Wellsi ajatul ulmeromaanil.

Triin Võsoberg

„Daybreak“ Netflixis

In raamatukava on 25/03/2020 at 11:05

Eksistentsialistidel oleks praegu pidupäev, sest ajad meil on komplitseeritud ja musta laega. Ühiskond muutub meie endi silme all iga tunni, iga päevaga, ja see on pöördumatu. Stroomi jalutajad hoiavad kramplikult kinni veel millestki normaalsest, tavapärasest, lihtsast ja arusaadavast; kui toaspüsijad valmistuvad juba millekski, mis on muutunud, tundmatu ja võõras. Tõde on see, et me elame kriisisituatsioonis ja see langetab maske, ning meil on võimalus näha meid endid ja ümbritsevaid sellistena, kes me tegelikult oma sisimas oleme vaatamas Hirmu põhjatutesse tumedatesse silmadesse.

Aga mida muud katku ajal ikka soovitada, kui veel suurema ja tõsisema katku teemalist sarja?! „Daybreak“ on 10-osaline ja 1-hooajaline teismeliste apokalüptiline sari, mis tugineb väga lõdvalt Brian Ralphi 2011. aastal avaldatud samanimelisel koomiksil. Peategelane Josh Wheeler (Colin Ford) elab maailmas, kus kõik täiskasvanud on muutunud inimsööjatest elavateks surnuteks ning maailm kuulub ainult teismelistele. Tema saatjateks on 10-aastane vaimselt häiritud plikatirts Angelica (Alyvia Alyn Lind) ja endine koolikiusaja, nüüd patsifistist samurai Wesley (Austin Crute). Joshi eesmärgiks on leida üles oma tüdruksõber Sam (Sophie Simnett), kellest pole ainsatki elumärki. Otsingud leiavad aset Los Angelesis, mis on jaotatud erinevate keskkooli gruppide vahel, ja mis näitab üpris mõtlemapanevalt inimeste erienvust piirisituatsioonidega toimetulekul. Aja jooksul jutustatakse vaatajatele kõikide oluliste tegelaste tausta – ehk mis toimus enne meile tuttava ühiskonna kokku varisemist.

Sari on oma struktuurilt väga 90ndate stiilis (vrdl. „Päästja koolikell“) ning see oli ka põhjus, miks kriitikute vastuvõtt oli leige ning uut hooaega enam ei filmitud. Nostalgia mõttes on ta võrdne sarjaga „Stranger things“, mis viib vaataja tagasi 80ndatesse.

Raplhi koomiks „Daybreak“ võib peale sarja vaatamist tunduda äärmiselt antiklimaatiline oma minimalistliku käsitlusviisi ja naivistliku joonistusstiili tõttu, kuid tegelikult selles peitubki võlu. Tegevustik on sirgjooneline, ja siiski jääb koomiksi ruutude taha tõlgendamisruumi.

Püsige kodus, armsad lugejad, ja kohtume kunagi raamatukogus!

Liis Pallon

„Alias Grace“ Netflixis

In raamatukava on 16/03/2020 at 13:55

Üle-eelmisel nädalal soovitas Tiina dokumentaalfilmi kirjanik Margaret Atwoodist. Sel nädalal soovitan ma Atwoodi samanimelise romaani põhjal valminud 6-osalist sarja „Alias Grace“.

Sarja peategelane Grace Marks (Sarah Gadon) on mõistetud eluks ajaks vangi oma majaperemehe ja tema armukese-teenijanna mõrva eest. Väidetavalt sooritas ta mõrva koos James McDermotti nimelise abilisega, kes mõrvade eest hukatakse. Grace Marks on aga alati väitnud, et ta ei mäleta mõrvade planeerimist ega sooritamist, ja kahtlustatakse, et tal võib olla hüsteeria ning seetõttu on ta süüdimatu. Asja asub uurima dr. Simon Jordan, kes püüab Grace’iga vesteldes selgusele jõua, kellega on tegelikult tegemist.

Sari on üles ehitatud Jordani ja Grace’i vestlustena, kus paljastub 19. sajandi alguse jõhker klassivõistlus ja naiste väga täbar ühiskondlik positsioon. Iirlaste põgenemine nälja eest Kanadasse, kus ootab ees samasugune viletsus, ning naiste kohtlemine pelgalt kodu- ja sünnitusmasinatena. Psühholoogilise poole pealt lahkab sari aga mälu ja usutavuse teemasid.Tahes tahtmata tekib vaatajal tugev sümpaatia peategelase Grace’i vastu, kuid aeg-ajalt pikitakse sisse vihjeid, mis õõnestavad Grace’i jutustatava loo tõepärasust. Olulise teemana tõstatakse ka identiteedi küsimus – kas naine saab olla üksnes neitsi või hoor?!

Atwood sai raamatu kirjutamiseks inspiratsiooni 1843. aastal aset leidnud topeltmõrvast. Päriselus tekitas Grace Marksi süüdi olemine samamoodi palju kõneainet ja seetõttu anti 1873. aastal talle armu ning Grace kadus jäljetult. Me ei tea, kas päris-Grace’i elu lõpp oli sama roosiline nagu sarjas.

Liis Pallon

“Nõidur” Netflixis

In raamatukava on 09/01/2020 at 00:48

Kuigi me tavaliselt Netflixi tegemisi siin blogis väga palju ei kajasta, siis “Nõidurist” ei suuda ma kuidagi üle ega ümber minna. Vaadatav on see sari (esimene hooaeg ja 8 osa) nüüd juba mõnda aega ja on selgeks saanud, et päris hea asi on välja kukkunud.

Telesari põhineb poola autori Andrzej Sapkowski fantasy-sarjal Wiedźmin. Raamatusari koosneb kahest jutukogust, viiest järjestikusest romaanist ja veel ühest vaheraamatust. Jüri Kallas on öelnud, et Sapkowki soovis, et poola kirjanduses oleks ka oma korralik fantasy-saaga, aga pingutas natuke üle ja nüüd on meil üks maailmatasemel fantasy-saaga, mida lugeda ja nautida. Jüri Kallase intervjuud Andrzej Sapkowskiga saab lugeda Reaktorist.

Nii telesari kui raamatud on tähelepanu pälvinud oma põneva süžee, omanäolise nii Lääne-Euroopa kui slaavi mütoloogiat kasutava maailma, kaasahaaravate ja inimlike karakterite ja vaikselt läbikumava musta huumori tõttu. Kõige enam olengi ma vast kuulnud vaimustust sellest, et ei ole kangelased ja kaabakad, vaid et on inimesed oma erinevate külgedega ja erinevate motiividega ja kollidelgi on omad põhjused.

Inglise keel on siinkandis tõenäolisemalt siiski tuttavam kui poola keel ja inglise keeles on kogu saaga ka olemas: “The Last Wish”, “Sword of Destiny”, “Blood of Elves”, “Time of Contempt”, “Baptism of Fire”, “Tower of the Swallow”, “Lady of the Lake”, “Season of Storms”.

Eesti keeles on meil olemas kolm raamatut — kaks jutukogu: “Viimane soov” ja “Ettemääratuse mõõk” ning kolmas raamat ja esimene romaan “Haldjate veri” ja Varrak lubab, et selle aastanumbri sees tuleb teine romaan ka. Loodame. Tähelepanuta ei ole need raamatud õnneks jäänud, toon vaid mõned viited: Kaja Kleimann Lugemissoovituste blogis “Viimasest soovist“, Kelly Soldatos oma blogis kahest esimesest raamatust, Liisi Saaremaa raamatukogu blogis kahest esimesest raamatust, Tarmo Õuemaa oma blogis sarja neljast esimesest raamatust, Raul Sulbi oma blogis esimesest ja kolmandast raamatust ning muidugi tasub vaadata Ulmekirjanduse Baasi.

Nõidurist on minu teada neli koomiksit: Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 1. House of Glass”, Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 2. Fox Children” ja Paul Tobin, Piotr Kowalski “The Witcher. 3. Curse of Crows” ning Aleksandra Motyka ja Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”. See viimane meeldis mulle enim.

Raamatust on varemgi sarju ja filme tehtud. Ove Hillep on kirjutanud poola sarjast ja filmist pikemalt Reaktoris. Meelde tasub jätta, et film on sarjast kokku lõigatud ja mõttekam on vaadata sarja. Huvitaval kombel on see “Wiedzmin” inglise keelde tõlgitud kui “The Hexer”. Ja fun fact: Michal Zebrowski, kes mängis neis filmides Geraltit, annab poolakeeses Netflixi “Witcheris” Geraltile oma hääle.

Ja siis on veel mängud, mis on otsapidi ka sarja mõjutanud, kuigi sarja stsenarist Lauren Schmidt Hissrich on korduvalt rõhutanud, et eelkõige lähtusid nad sarja tegemisel raamatust. Esimesest mängust on Ranno Sammpere kirjutanud Reaktoris. On ka kaardi- ja lauamänge, ühest neist kirjutas Kristjan Lennuk Reaktoris.

Peaosatäitja, Geralti rolli mängiv Henry Cavill on mitmel puhul maininud, et temani jõudis tegelaskuju esmalt mängu kaudu ja raamatud tulid hiljem, aga vaimustuses on ta nii mängust kui raamatutest. Fun fact: Henry Cavilli on erinevad fändomid ülistanud kui tõelist Supermani selle eest, et ta ajakirjaniku provotseerivale küsimusele mürgise fändomi (toxic fandom) kohta vastas, et fännidel on õigus arvata, mida nad tahavad, ning see ei ole toksilisus, vaid pigem kirg või pühendumus  (passion).

Henry Cavill loeb katkendi raamatust:

Muusikapala ei hakka ma siia enam panema, otsisõna “toss a coin to your witcher” toob juutuubist välja hulga selle sarjas kõlanud laulu versioone. Laul ise mulle just eriti ei meeldi (metal-kaverid olid mu kõrvade jaoks ühed talutavamad), ka on sel lool halb komme kummitama jääda, aga kujutluspilt sellest loost Estconi südaöise ühendkoori esituses toob küll muige näole :)

Soovitussõnad tulevad osalt nagu ikka, et lugege raamatuid ja vaadake sarja, sedakorda siis lisaks veel, et mängige ka mänge ning lõbutsege juutuubis :) Mina avastasin hiljuti ühe väga toreda Poola moe-juutuuberi, Karolina Żebrowska (kes on muide avaldanud ka raamatuid moe ajaloost), kes ka ei saanud “Nõidurist” kuidagi mööda minna ja võttis vaatluse alla kostüümid:

Tiina Sulg

 

 

“Alpimaja” ETVs

In raamatukava on 10/03/2019 at 11:31

Kes vähegi on viimasel ajal uudiseid jälginud, see on oma temaatilise lugemise kätte saanud, tõenäoliselt enam, kui soovinuks. On see nüüd sool haavale või meeldetuletus, et teema on ju pikema ajalooga, igatahes tuleb ETV ekraanile jälle sari “Alpimaja”, mis iseenesest on mu meelest Eesti kontekstis üks igati korralik seriaal, hea stsenaariumi ja huvitavate näitlejatöödega ja ei veni.

Sarja ametlik tutvustus: Eestis on puhkenud dopinguskandaal, mis ähvardab paisuda valitsuskriisiks. Välismaalt lennutatakse kohale Eesti taustaga “probleemide kõrvaldaja”, kes peab asja kinni mätsima. Algab võitlus, mis osutub pikemaks ja keerukamaks, kui alguses arvatud. Stsenarist Indrek Hargla. Peaosades Ivo Uukkivi, Kärt Tomingas, Raivo Rüütel, Jaanus Rohumaa jt. Režissöörid Gerda Kordemets ja Margus Sikk. 2012.

Sarja esimene osa oli küll neljapäeval ära, aga kordus on kolmapäeval, 13. märtsil kell 12.55. Teine osa on eetris neljapäeval, 14. märtsil kell 23.05 ja umbes selles rütmis tulevad kõik viis osa. On ka järelvaatamise võimalus ETV lehel ja soovi korral saab raamatukogust laenutada DVD.

Mõned viited, mida sarja kohta selle esmalinastumise ajal kirjutati: Veiko Märka Sirbis, Kati Saara Vatmann (Murutar) oma lehel, Indrek Hargla pikk aastalõpuintervjuu Eesti Ekspressis.

Kuidas sarja kuus aastat tagasi tutvustati:

Lugemissovitus on iseenesetmõistetav: lugege Indrek Hargla loomigut, see on põnev ja mitmekülgne ja ajab mõtteidusid väga erinevatel teemadel.

Tiina Sulg

“Inglise aiad läbi sajandite” laupäeval, 20.06 kell 9.00 ETVs

In raamatukava on 17/06/2015 at 19:44

Inglismaa aiad“Inglise aiad läbi sajandite, 2/4: 18. sajand” (Alan’s Garden Secrets, Inglise 2010) laupäeval, 20.06 kell 9.00 ETVs, kordus 21.06 kell 13.00 ETVs.

Tutvustus. Laupäeva hommikuti toob neljaosaline saatesari „Inglise aiad läbi sajandite” meie ette inglise aedade kõrghetked ja tutvustab maastikupilti muutvaid tippaednikke. Suurbritannias on ligikaudu 4000 aeda, mida peetakse riiklikuks/rahvuslikuks vaatamisväärsuseks. Koos professionaalse aednik Alan Titchmarshiga külastakse iga nädal üht suurejoonelist inglise aeda, mis on tavaliselt jäänud üldsuse pilkudele varjatuks. Neid aedu on mõjutanud mingi kindel ajajärk inglise aiakujunduse ajaloost. Saatesarja kohta võib lugeda täpsemalt 13. juuni Postimehe Arterist.1001 gardens

Teises osas tutvustab Alan meile Buckhinghamshire’is asuva Stowe mõisapargis uut, pöördelist maastikukujundusstiili – loodusliku ilmega inglise parki. Hüljatud on eelmise sajandi geomeetrilisus. Kim Wilkie näitab, kuidas neid põhimõtteid kasutada 21. sajandi haljastuses.

unistuste-aiad-inglismaalStowe mõisapark (Stowe Landscape Gardens) leiab ära märkimist ka raamatus „1001 Gardens You Must See Before You Die” (New York 2007; lk 319) ühe 18. sajandi mõisapargi suurejoonelisema näitena. Penelope Hobhouse raamatust „Aianduse ajalugu” (Varrak 2006, lk 211) loeme, et Stowe aedade loomisel mängis olulist rolli nende looja lord Cobhami ja peaministri sir Walpole´i omavaheline tüli. Nimelt valis Cobham oma aiad paigaks, kus tõmmata teravdatud tähelepanu Walpole´i poliitilise moraali puudumisele. Näiteks asetas ta varemetena ehitatud Tänapäeva Vooruse templisse peata kuju, et väljendada ühiskondliku elu hetkeolukorda.aianduse ajalugu

Raamatukogust võid leida mitmeid Inglismaa parke ja aedu tutvustavaid raamatuid ning ajakirju. Väikse valiku üksnes Inglismaa aedadele pühendatud raamatutest leiad siit:
The Garden* Victoria Parmas „Unistuste aiad Inglismaa” (Ajakirjade Kirjastus 2012);
*Ann Tenno „Inglismaa aiad: fotoalbum” (Tallinn 2000);
*Jane Fearnley-Whittingstall „The Garden : an English Love Affair : One Thousand Years of Gardening” (London 2002);
* George Carter „The New London Garden” (London 2000);
* ”Der Englische Garten zu Wörlitz” (Berlin 1987).

Leia raamatukogust sobiv raamat ning asu Inglismaa aedu avastama!

Klaari Tamm

“Nordic Noir. Skandinaavia teledraama võidukäik” kolmapäeval, 20. mail kell 22.30 ETV-s

In raamatukava on 18/05/2015 at 10:21

“Nordic Noir. Skandinaavia teledraama võidukäik” (Nordic Noir the Rise of Scandi Drama, USA 2014)

nordicfilmLars Hogéuse dokumentaalfilmis analüüsitakse, miks on Skandinaavia teledraamad muutunud ingliskeelses maailmas nii populaarseks, et neid ollakse nõus vaatama subtiitritega ja neist tehakse ridamisi uusversioone. Mida näevad teiste maade televaatajad neis lugudes?

Kas kütkestab neid Skandinaavia vaim ja temperament või hoopis süngus? Mis jääb järele skandinaavlaste algsetest kavatsustest ja mis juhtub, kui teiste maade filmitegijad püüavad jäise Põhjala inimesi tõlgendada? Filmis räägivad oma tegelaskujudest näitlejad, sõna saavad stsenaristid ja produtsendid ning oma muljeid jagavad Briti televaatajad.

Nagu ma aru saan, tulevad jutuks nii skandinaavlaste endi tehtud sarjad (n “Sild”, “Kuritöö”) kui põhjamaade krimiautorite teoste põhjal tehtud sarjad (n “Wallander”).

Siia juurde võiks meenutada ka mõnda Eesti põnevus- ja/või krimisarja, n “Alpimaja” või “Ohtlik lend” või “Kelgukoerad” või… mul ei tulegi rohkem meelde (guugeldamine andis veel “Keerise” ja “Viimase võmmi” ja “Kättemaksukontori” ning “Süvahavva” on mitme žanri piiril, põnevuse alla vast otsapidi läheks). “Alpimaja” puhul ma ootasin, et Indrek Hargla stsenaariumi ka raamatuks kirjutab, aga see ühest vormist teise kirjutamine ei olegi vist nii lihtne, “Süvahavva” puhul Harglal see õnnestus, aga n Kati Murutari “Ohtliku lennu” ja “Kättemaksukontori” ümberkirjutised Mihkel Ulmani stsenaariumite põhjal oli üsna nadi lugemine.

Põhjamaade krimikirjandus on juba jupp aega populaarne nii meil kui mujal. Mingi ühise katuse alla saaks ju neid panna — on suhtelist hästi välja mõeldud kuritöö ja lahenduskäik, on omanäolised, meeldejäävad ja kaasa elama panevad tegelased, kõige muu kõrval tuuakse välja tänapäeva ühiskonna valupunkte, olgu siis laiemalt või jupphaaval, üsna palju urgitsetakse psühholoogias. Seda kõige-kõigemat autorit on raske välja tuua, sest lugejad on piisavalt erinevad, et erinevad autorid endale piisava austajaskonna leiaksid. Mingi lühinimekiri siiski: Henning Mankell, Jo Nesbø, Lars Kepler, Liza Marklund, Stieg Larsson, Jens Lapidus, Jussi Adler-Olsen, Karin Fossum, Reijo Mäki, Camilla Läckberg, Erik Axl Sund.

BBC saade Skandinaavia krimikirjandusest:

Netis mälu värskendades avastasin krimisõpradele suunatud blogi https://krimisarjad.wordpress.com/

Tiina Sulg

„Wayward Pines“ neljapäeval, 14.mail kell 22 FOX-is

In raamatukava on 12/05/2015 at 07:33

waywardsariPlaneedil Maa ja Emakesel Loodusel ei ole ellujäämiseks inimest vaja, hoopis vastupidi. See on tõsiasi, mida me endale igapäevaselt ei tunnista, või ei ole sellest üldsegi teadlikud. Kui me ühel hetkel mingil põhjusel peaksime kaduma, siis läheb globaalne elu edasi – liigid tekivad ja kaovad, mandrid liiguvad, järved kasvavad kinni ja jõed uuristavad endale uusi sänge, ning tugevamad ja nutikamad jäävad ellu.

M. Night Shyamalani vändatud „Wayward Pines“ on salapärast ja müsteeriumitest ülekeev telesari, mille tegevustik leiab aset ühes pealtnäha tavapärases ja tüüpilises Ameerika Ühendriikides asuvas väikelinnas. Linnakesse saabub föderaalagent Ethan Burke (Matt Dillon), kes otsib oma kadunud kolleegi. Ärgates haiglavoodis hakkab Burke äkitselt mõistma, et selle linnakesega on midagi valesti. Ja lugu saabki alguse…

waywardraamatTelesari tugineb Blake Crouchi kirjutatud ääretult intrigeerival ja psühholoogiliselt häirival romaanitriloogial, mis tekstilisest küljest lugejat ei üllata, kuid seevastu süžeeliselt on nii meelihaaravalt ja puändirohkelt üles ehitatud, et midagi paljastamata ma rohkem selle kohta öelda ei saa. Vihjeks ongi kõige esimene lõik minu tänasest kirjutisest.

Soovitan kindlasti triloogiat laenutada eestikeelsena Linnaraamatukogust, ja lugeda Blake Crouchi kodulehekülge (blakecrouch.com), kust saab muuhulgas aimu ka „Wayward Pinesi“ teemadel kirjutatud fan-ficist.

Liis Pallon

“INXS. Ärge lahutage meid” 1. osa laupäeval, 10. jaanuaril kell 00.05 ETV2-s

In raamatukava on 08/01/2015 at 13:15

inxsETV2 näitab Austraalia vastvalminud kaheosalist telesarja “INXS. Ärge lahutage meid” (INXS: Never Tear Us Apart). Palju seal tõtt ja palju kunstilist liialdust ning kui palju jäetakse ütlemata, mine võta kinni. Nagu Austraalia telesarjadele (ja filmidele) omane – tegu on heade (ja bändimeestele üllatavalt sarnaste) näitlejatega inimlikult jutustatud kaasahaarava looga. Head muusikat saab kapaga pealekauba.  2. osa on kavas kolmapäeval, 14. jaanuaril kell 21.30 ja laupäeval, 17. jaanuaril kell 23.10.

Ektra raamatut INXS-i kohta raamatukogul pakkuda pole, aga rocki ja popi ajalugusid on muusikaosakonnas päris mitmeid.

Laul, mis mulle nende loomingust kõige enam kummitama on jäänud:

Tiina Sulg

“Idioot” ETV2-s

In raamatukava on 07/09/2013 at 10:33

idiootfilmMinu jaoks oli Fjodor Dostojevski “Idioot” lihtsalt üks raamat paljude teiste hulgas, aga ma tean inimesi, kelle jaoks see on Raamat. Näitena Raamatuks olemisest võib lugeda Triin Tasuja või Eda Ahi lugemissoovitusest.

idiootraamatOlgu see siis lihtsalt raamat, lugemisjärge ootav raamat või Raamat, igatahes on venelased kümmekond aastat tagasi teinud sellest 10-osalise sarja ja ETV2-s on sarja võimalik vaadata esmaspäeviti kell 20.00, kordusega reedeti kell 21.00. Kuipalju telefilm lugemiselamusega kokku läheb, saab igaüks ise kaaluda.

Tiina Sulg

“Nero Wolfe” esmaspäeval-teisipäeval, 8. ja 9. aprillil kell 12:25 ning laupäeval-pühapäeval, 13. ja 14. aprillil kell 19:00 Kanal 11-s

In raamatukava on 08/04/2013 at 08:12

Üle maailma tuntud krimiromaanidetektiive on mitmeid, kahtlemata kuulub nende hulka ka orhideesid ja head toitu armastav Nero Wolfe. Rex Stout kirjutas erakordsest detektiivist kokkuMürkmadu, 1934 33 romaani ja 39 lühijuttu, mis ilmusid ajavahemikus 1934—1974. Nero Wolfe`i võib omamoodi pidada detektiiviideaali kehastuseks—vähemalt mis puudutab “hallide ajurakkude” võidukäiku tavamõtlemise ja -tegutsemise üle—sest kehalt hiigelsuur ja väliselt peaaegu liikumatu, mõistab ja mõistatab ta ka kõige keerukamaid juhtumeid oma Lääne 35. tänaval asuvast kodust lahkumata, kasutades vaid oma erilist taipu.

Nero WolfeNero Wolfe`ist on tehtud filme, kuuldemänge ja arvukalt telesarju; käesoleval nädalal näidatav sari (õigupoolest mahub praegusesse telenädalasse neli osa sellest) pärineb 2001.—2002. aastast. Nero Wolfe`i mängib Maury Chaykin ja tema abilise Archie Goodwini rolli täidab Timothy Hutton, kes on ka sarja kahe esimese osa režissöör. Esmaspäevane ja teisipäevane sarjajagu kannab alusjutuga sama pealkirja: “Uksekell helises” ja “Šampanja ühele”; laupäeval näidatava “Ohtliku mängu” raamatuvaste peaks olema “Haned-luiged, tulge koju!”. Pühapäevase jao “Detektiiv läheb liikvele” vastet ma ei teagi, kuid see ei ole ka nii tähtis, ma arvan, sest kriminaallugude lugemise-vaatamise teeb ju eelkõige huvitavaks  saladuse lahendamise protsessis osalemine ja põhitegelastest-suhetest-kohtadest loodud maailm, mitte konkreetne juhtum.

Wolfe`i imposantne tegelaskuju pole andnud inspiratsiooni üksnes kriminaalsüžeede jaoks, vaid Rex Stout koostas ka kuulsa detektiivi kokaraamatu; ainest selleks oli tal Wolfe`i toidulembust arvestades küll ja küll. Lisaks Wolfe`i lemmikretseptidele sisaldab kokaraamat teistest juttudest-romaanidest pärinevaid tsitaate, mis nende toitudega seostuvad ning fotosid 1930.—1950. aastate New Yorgi vaadetest ja tänavatest. Sõnaga, mõrvalugusid nende kaante vahel ei pakuta, aga teistelegi Nero Wolfe`i lugudele omane õhkkond on tekitatud küll.

Ülevaate Rex Stouti loomigust, mis eestikeelsena saadaval, annab vikipeedia ja päris suur valik leidub linnaraamatukogus.

Triin Põldver