Raamatukava

Posts Tagged ‘ulme’

“Marslane” esmaspäeval, 19. märtsil kell 22.30 TV3-s

In raamatukava on 17/03/2018 at 20:56

Marslane (The Martian, 2015)

Tutvustus: Marsi missiooni käigus satub ekspeditsioon Ares III tugeva tormi kätte ning on sunnitud viimases hädas evakueeruma. Astronaut Mark Watney (Matt Damon) jääb tormis kadunuks ja teda peetakse surnuks. Marsilt kiiruga lahkunud meeskond aga ei tea, et Watney on imekombel tormist eluga pääsenud… Õnn pääsemisest võib jääda aga üürikeseks, sest ta leiab end ihuüksi vaenulikult planeedilt. Nappide varudega peab ta lootma omaenda leidlikkusele, taibule ja südikusele, et saata Maale signaal, et ta endiselt elus on.Miljonite kilomeetrite kaugusel näevad NASA ja rahvusvaheliste teadlaste grupp tohutult vaeva, et ”Marslane” saaks koju toodud. Tema meeskonnakaaslased aga plaanivad hulljulget, kui mitte lausa võimatut päästemissiooni. Neid kaht lugu jälgib kogu maailm, hoides pöialt, et kaugele planeedile lõksu jäänud mees siiski turvaliselt koju jõuaks. Režissöör: Ridley Scott, osades: Matt Damon, Sean Bean, Kristen Wiig, Sebastian Stan, Jessica Chastain, Chiwetel Ejiofor jt.

Film on hea, sai kriitikutelt kiita ja võitis ka mõned auhinnad. Samas, kui poleks Andy Weiri raamatut, millel film põhineb, oleks ka kõik muu olemata jäänud. Oluline ongi see, et raamatut poleks peaaegu raamatuna olnudki!

Romaani „Marslane” kirjutamist alustas Weir juba 2009. aastal. Peab tunnistama, et autor tegi kõvasti uurimistööd, nägi vaeva, et kõik oleks võimalikult tõepärane ning vältis ebaoluliste isikute ja tegevuse liialt üksikasjalikku kirjeldamist. Kuna tema varasemad jutustused olid jäänud suuresti kirjastuste tähelepanuta, siis otsustas Weir 2011. aastal avaldada „Marslase” järjejutuna oma koduleheküljel, hiljem ka Amazoni Kindle’i versioonina hinnaga 0.99 senti (madalaim võimalik hind). E-raamatust kujunes bestseller ning 2014. aastaks tundsid teose vastu huvi ka kirjastused ning juba märtsis ilmus raaamat kõvakaanelisena ja oli valmis vallutama edetabeleid.

Filmiõigused läksid 20th Century Foxile 2013. aastal ning esilinastus 2015 Toronto Rahvusvahelisel Filmifestivalil. Nagu öldud sai film kriitikutelt kiita – peamiselt visuaalsete efektide ja teadusliku täpsuse, aga ka muusika ja üleüldise meeldivuse tõttu. Oluliseks partneriks filmi juures oli ka NASA ning huvitava faktina võik ehk mainda, et filmi stsenaariumi esimene lehekülg on päriselt kosmoses käinud (detsembris 2014).

Lõpetuseks ehk veel mõned huvitavad faktid: stuudiosse rajati päriselt kartulipõld, kuhu erinevatel aegadel külvati kartulid, et neid saaks võtetel kasutada. Üheks võttekohaks oli näiteks Wadi Rum Jordaanias, kus on muuhulgas filmitud mitmed teised Marsi käsitlevad filmid (Mission to Mars (2000), Punane planeet (2000), Viimased päevad Marsil (2013)). Tähelepanu võib juhtida sellelegi, et nii mõnigi „Marslases” nähtav tehniline lahendus on hetkel reaalselt väljatöötamis staadiumis erinevates kosmoseagentuurides.

Kui aga „Marslase” nägemisest ja lugemisest veel väheks jääb, siis võib alati juurde lugeda, lauamängu mängida või kas või vana klassika juurde tagasi pöörduda ja mitmekümnendat korda vaadata veidi teistsugust filmi „Marss ründab”!

Treiler:

Irina Möldre

“”Hukkunud alpinisti” hotell reedel, 9.märtsil kell 22.10 ja laupäeval, 10.märtsil kell 14.30 Tallinna TVs

In raamatukava on 09/03/2018 at 13:09

Kohaliku filmiloo klassika ja Eesti esimene ulmefilm “”Hukkunud alpinisti” hotell”, režissööriks Grigori Kromanov (“Viimne reliikvia”, “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”), valmis 1979. aastal vendade Arkadi ja Boriss Strugatski samanimelise raamatu põhjal.
Raamatu puhul ei ole minu arvates tegemist tüüpilise vendade Strugatskite teosega. Millegipärast tuli seda lugedes meelde Agatha Christie “Kümme väikest neegrit”. Seal on mingi sarnasus, mis seisneb ehk selles, et tegevus toimub maailmast eraldatud kohas, vanas hotellis. Mõlemas teoses on koos täiesti erinevad ja tihti teineteisele vastumeelsed inimesed ning toimub midagi müstilist, mis paneb kõiki närveerima ja arvama, et selle taga on keegi külastajatest. Erinevalt Agatha Christiest ei ole siin kohtumõistjat, kes tahab kedagi karistada ja põleb kättemaksuihast. “”Hukkunud alpinisti” hotellis” on tegemist siiski ulmega. Sellepärast on siin tulnukad, kes vaatlejatena salaja külastavad planeeti Maa.

 

Lühidalt filmist:

Inspektor Peter Glebsky läheb anonüümkirja peale Alpidesse “Hukkunud Alpinisti” hotelli. Kohale jõudnuna avastab ta, et tegemist on valehäirega, kuid otsustab ööseks sinna jääda. Kuid hiljem toimub laviin, mis eraldab hotelli välismaailmast. Seejärel algavad salapärased juhtumid. Hotelli külaline Olaf avastatakse surnuna, Hinckus on oma voodis kinni seotud ja hotelli lähedalt leitakse külmunud Luarvik. Oletatakse, et ta on Hinckuse sõber, kuid Luarvik ütleb, et hoopis Olaf ootas teda. Inspektor Glebsky asub otsima Olafi mõrvarit. Kahtlusalustega hakkavad toimuma aga saladuslikud lood. Nad surevad ja ärkavad uuesti ellu, võtavad teiste inimeste kuju ning väidavad, et nende eksistents sõltub diplomaadikohvris asuvast energiaallikast, mis leiti Olafi kõrvalt ja on nüüd Glebsky käes. Tulnukad on aga arusaamatul kombel passiivsed. Nad ei püüagi jagu saada inspektorist, kes laviini tõttu peaks ju nende meelevallas olema. Glebsky asub tegutsema, et süüdlane välja selgitada, kuid tõsiasjad viivad ta järeldusele, millega ratsionaalsel mõistusel on raske leppida.

Filmis kõlab Sven Grünbergi muusika. Osades peamiselt Baltimaade näitlejad, sealhulgas Eesti tippnäitlejad Jüri Järvet, Sulev Luik, Mikk Mikiver.

Lõppu ka üks huvitav fakt. Täheldatud on, et filmis domineerivad Eesti lipu värvid: sinine, must ja valge.

Varem on sama filmi kohta blogis kirjutanud ka Kaja Kleimann.

Marite Lõokene

“Pilveatlas” laupäeval, 10. veebruaril kell 22.45 Kanal2-s

In raamatukava on 10/02/2018 at 01:30

“Pilveatlasest” olen ma korra siin juba kirjutanud, siis olin lugenud raamatut, aga filmi mitte näinud. Nüüd vaatasin filmi ja avastasin, et olen raamatust loetu täielikult unustanud… Aga et raamatust mäletan seda, et see mulle tol ajal üsnagi meeldis, ja film on kui mitte just hea, siis vähemalt toredate detailidega ja üllatavate näitlejatöödega, siis mainiks ikka ära, et see jälle nähtav on, ja et David Mitchelli raamatud väärivad lugemist.

Siin blogis ei ole ammu infograafikuid jagatud. Selle filmi juurde passivad need iseäranis hästi.

Tiina Sulg

“Victor Frankenstein” esmaspäeval, 29. jaanuaril TV3-s kell 22.30

In raamatukava on 29/01/2018 at 16:47

Tutvustus: ”Victor Frankenstein” on Mary Shelley klassikalisel romaanil põhinev paeluv draamafilm andekast teadlasest, kes soovib loodusseadusi trotsides igavese elu luua. Frankensteini eesmärgid on küll üllad, kuid viivad sellegipoolest hirmsate tagajärgedeni, mida teadlane iialgi poleks osanud ette näha. Vaid Frankensteini truu sõber Igor võib teadlase hullumeelsuse äärelt tagasi tuua ning ta omaenda koletisliku loomingu eest päästa. Režissöör Paul McGuigan, osades James McAvoy, Daniel Radcliffe, Andrew Scott jt.

Eelmisel aastal möödus 220 aastat Frankensteini ema, Mary Wollstonecraft Shelley, sünnist. On huvitav mõelda, et 18. sajandil sündinud naine suutis kirja panna teose, mida loetakse ka praegu. Mary Shelley alustas oma jutustuse kirjapanekut Itaalias Genfi järve ääres ning algselt oli see kavandatud novellina. Oluliseks faktoriks novelli kujunemisel romaaniks sai Mary abikaasa, Percy Shelley. Romaan „Frankenstein, ehk Moodne Prometheus” ilmus 1818. aastal, eesti keeles 1984. aastal.

Frankensteini koletist võib Dracula kõrval pidada kinolina meeliskolliks. Üldse on Mary Shelley looming kõndinud lavalaudadel teatrites, hirmutanud inimesi kinosaalides, võidelnud koomiksi- ja mangalehekülgedel ning arvatavasti olnud nii mõnegi lapse meelismänguasjaks.

Teadaolevalt esimene proua Shelley loomingul põhinev teatrietendus jõudis lavale juba 1823. aastal. Tükk kandis nime “Presumption; or, the Fate of Frankenstein” ning oli ainuke Frankensteini lavastus Mary Shelley eluajal, kusjuures, seda nägi ka autor ise.

Esimene Frankenstein jõudis kinolinale 1910. aastal. Tegu on J. Searle Dawlay poolt lavastatud 16-minutilise lühifilmiga. Sellele järgnes veel kaks filmi, kuni, 1931. aastal linastus Universal Studios valminud „Frankenstein”, kus kinolinale astus praeguseks Frankensteini koletise standartvälimusega tegelane. Film oli väga edukas, lausa nii edukas, et nüüd kavatseb Universal luua koletistemaailma filmidest terve sarja ja tuua teiste seas ka Frankensteini koletise taas publiku ette. Tuleks küll vist mainida, et selle frantsiisi avapauk 2017. aastal linastunud Muumia näol polnud kuigi hea! Loodame, et edaspidi läheb paremini!

Treiler:

Irina Möldre

„Laegas” reedel, 26. jaanuaril kell 23.35 TV3-s

In raamatukava on 23/01/2018 at 12:16

Inimesi on aastasadu painanud Pandora laeka müsteerium — tundmatu sisuga keelatud asi, mis lausa kutsub avama või antud juhul vajutama nuppu.

On aasta 1976. Norma Lewis (Cameron Diaz) on erakooli õpetaja ning tema abikaasa Arthur (James Marsden) NASA-s töötav insener. Nad on igati tavaline abielupaar, elades eeslinnas koos väikese pojaga, kuni nende ukselävele satub hirmsasti moonutatud näoga mees (Frank Langella) ja pakub Normale elu peapeale pööravat laegast. Otsuse tegemiseks on kõigest 24 tundi ning Norma ja Arthur seisavad silmitsi moraalselt võimatu dilemmaga. Nad ei tea, et nende valikust sõltumata on hirmsate tagajärgede laviin juba liikvele lükatud. Peagi taipavad nad, et miski pole nende teha ning sündmustel on nende isiklikust õnnest ja saatusest kaugelt sügavam tähendus.

Film põhineb USA ulme- ja õuduskirjaniku Richard Mathesoni novellil “Button, Button”, mis esmakordselt ilmus hoopis 1970. aasta juuni „Playboy” ajakirjas. Hiljem on see lühijutt ilmunud mitmetes kogumikes. Lisaks kirjutas ta samast loost veidi mugandatult 1986 .aastal telesarjale „The Twilight Zone” stsenaariumi. Raamatukogus on olemas venekeelne kogumik „Посылка”, kus esimese loona on ka nimilugu sees.

Eesti keeles saab lugeda sama autori fantaasiaromaani „Ja näha und…”, mis kauni armastusloona surmajärgse elu võimalikkusest on jõudnud 1998. aastal kinolinale peaosas Robin Willamsiga. Üldse on Richard Mathesoni  mitmedki teosed jõudnud kinolinale (nt 2007. aastal „I Am Legend” peaosas Will Smithiga, raamatukogus on see raamat olemas venekeelsena) ning ta olnud paljude sarjade ning telefilmide stsenaristiks (nt 2010. aastal „Family Guy”).

Filmi „Laegas” („The Box”) ametlik treiler:

Klaari Tamm

“Blade Runner 2049” kinodes Ekraan, Cinamon ja Apollo Kino

In raamatukava on 09/10/2017 at 14:30

“Blade Runner 2049”, režissöör: Denis Villeneuve, osades: Ryan Gosling, Harrison Ford, Robin Wright, Dave Bautista, Ana de Armas, Jared Leto jt.

Tutvustus:
Oscarile nomineeritud režissöörilt Denis Villeneuve’ilt („Saabumine“) on valminud koostöös Alcon Entertainmentiga „Blade Runner 2049“, palavalt oodatud järg kultuslikule ulmefilmile „Blade Runner“. Teise osa lugu toimub 30 aastat pärast esimese filmi sündmusi. Uus blade runner (androidide jahtija) on LA politseinik K, kes avastab kaua varjul olnud saladuse, mis võib ühiskonna riismed veelgi suuremasse kaosesse paisata. K avastus sunnib teda otsima Rick Decardi, endist LA blade runner’it, kes on kolmkümmend aastat kadunud olnud.

Minu jaoks jääb „Blade Runner” lapsepõlve ja uuesti ma seda filmi vaadanud ei ole, kuigi võimalusi on olnud mitu. Õieti ma ei mäletagi suurt midagi sellest filmist. Mõned kuud tagasi lugesin läbi Philip K. Dicki raamatu „Blade Runner: Kas androidid unistavad elektrilammastest”, mille põhjal valmis ka 1982. aasta film. Pärast raamatu lugemist oli küll plaanis vaadata ka film uuesti üle, aga aeg kadus kuidagi väga kiiresti. Nii saingi ma üsna selge pilguga ja väga suuri võrdlusi esile manamata vaadata Denis Villeneuve’i filmi.

Film on hea, isegi väga hea. Oma osa on selles kindlasti näitlejatel, kes said hakkama lausa üle ootuste hästi. Minu jaoks tähendas see film aga eelkõige visuaalset võlukunsti. Sünge ja hallides toonides taust ning kõige selle kõrval värvivälgatused, mis viisid vaataja aina uutesse kõrgustesse. Lugu oli huvitav, üllatav, segadusse ajav, aga loo jutustamise viis – värvide, valguse ja varjude mäng – tundus kohati lausa hüpnotiseerivana.

Ning kõige muu kõrval suutis Villeneuve ikkagi jääda ka esimeses filmis ning raamatus kõlanud olulisemate küsimuste juurde: mida tähendab olla inimene? Kas inimene saab olla ainult see, kes sünnib siia ilma, või võib ka tehisintellektist areneda miski, mida saab selle nimega pärjata?

Paljud esimeses filmis vastuseta jäänud küsimused ei saa vastust ka selles linateoses. Kui keegi ootab märulit ja pööraseid võitlusstseene, siis ootama ta neid jääbki. Kui aga vaatajal on soov näha selle aasta üht visuaalselt võimsamat filmi, siis palun väga, „Blade Runner 2049” on just see, mida otsitakse!

Treiler:

Irina Möldre

 

Stephen King Tartu kinodes

In raamatukava on 08/09/2017 at 18:29

Stepehen Kingi nime imdb.com-is sisse lüües saab kõvasti üle 200 nimetuse – tema kirjutatu on aluseks ni filmidele, telefilmidele kui seriaalidele. Muidugi on sellises hulgas nii paremaid kui kehvemaid tulemusi. Ei usu, et keegi suudaks unustada „Hiilgust” või „Shawshanki lunastust” , aga mõne kehvema puhul ei tule pealkirigi meelde. Praegu tundub meie kinodes korraga olevat üks  film mõlemast sordist.
Veel viimaseid päevi saab Cinamonis ja Apollos vaadata „Tumedat torni”  , mis tekitab huvi ja umbusku sarja lugenutes – kuidas küll mahutatakse 7 paksu raamatut pooleteisetunnise filmi sisse? Ilmselt ei mahutatagi. Ra Ragnar Novod kirjutab, et tegu pole ühegi konkreetse “Tumeda torni” raamatu ekraniseeringuga, vaid kogu raamatuseeria järjelooga, ning avaldab lootust, et film paneb inimesed ka raamatuid lugema.
Eriti hästi pole seda Ameerikas vastu võetud, ja ka siin on filmi kohta karme sõnu kirjutatud.  Oma silm on aga siiski kuningas ja igaüks otsustab ise, tavavaatajatelt olen ka häid sõnu kuulnud.
Väidetavalt peaks neid 15 asja filmi kohta teadma.

Kui te enne kloune ei kartnud, siis pärast selle filmi vaatamist ilmselt hakkate.
Cinamonis,  Ekraanis ja Apollos linastub imdb.com-is juba 8.4 pallise reitingu saavutanud „See” .  Filmil on ka alternatiivne pealkiri “It: Part 1 – The Losers’ Club”, mis viitab asjaolule, et tegu on esimese osaga. See on loomulik, sest  romaanis esines kaks narratiivi: laste esmakohtumine kloun Pennywise’iga ning kurjuse  alistamine täiskasvanuna.
Sisu kohta kirjutatakse: Seitse noort Maine’s Derrys elavat heidikut kutsuvad end Luuserite klubiks. Igaüks neist on kohalike kiusajate sihtmärgiks saanud omal põhjusel… ja nad kõik on näinud oma suurimaid hirme ellu ärkamas kujumoondajana, kelle nimeks on See.
Derry on olnud selle olendi jahimaaks linna rajamisest peale. Ta ilmub iga 27 aasta tagant maa-alusest kanalisatsioonist päevavalgele, et toituda linna laste hirmudest. Luuserite klubi koondab jõud, et ületada omaendi hirmud ja peatada tapatalgud, mis algasid vihmasel päeval, kui väike poiss paberlaevukest otsides kanalisatsiooniauku… ja otse kloun Pennywise’i käte vahele kukub.
Täispika filmina on „See”  linal esmakordselt,  1990. aastal valmis samanimeline miniseriaal, kus Pennywise’i kehastas suurepäraselt ja väga meeldejäävalt Tim Curry; seekord on rollis kiiresti tuntust koguv Bill Skarsgård.

Põhjalikult, huvitavalt ja kiitvalt kirjutab filmi ära vaadanu siin.

“It” raamat on meil raamatukogus muidugi olemas, aga praegu tuleb selle lugemiseks järjekorras oodata, nagu ikka ajal, kui raamatust film tuleb. Küll aga on saada arvukalt teisi Kingi teoseid. Lugege, te ei kahetse!

 

Kaja Kleimann

“Enderi mäng” esmaspäeval, 12. juunil kell 23.00 TV3-s

In raamatukava on 10/06/2017 at 11:50

„Ederi mäng” (2013) 
Režisöör: Gavin Hood, osades: Harrison Ford, Asa Butterfield, Hailee Seinfeld, Ben Kingsley, Viola Davis.

„Enderi mäng” on ameerika ulmekirjaniku Orson Scott Cardi Enderi sarja esimene raamat; sari ise koosneb praeguseks 15 raamatust, 13 lühiloost, 47 koomiksiosast ning alates 2013. aastast kuulub sellesse nimekirja ka Gavin Hoodi juhtimise all valminud film. Enderi sarja kaks esimest raamatut, „Enderi mäng” (e.k. 2000, 2013) ja „Surnute eest kõneleja” (e.k. 2015), on pälvinud nii Hugo kui ka Nebula ulmeauhina ning mõlemad on mõjukad 1980ndate ulmekirjanduse esindajad.

Tutvustus: Maa on hädaohus. Tulnukad ründavad ja inimkonna võib päästa vaid militaarne geenius. Kes? Ender Wiggin – intelligentne ja andekas poiss, kelle lapsepõlv saab läbi, kui ta saadetakse kosmosesse Lahingukooli. Koolis täidavad päevi simuleeritud sõjamängud ja poiss tõestab peagi, et on võitmatu. Kus lõpeb aga mäng ja algab tõeline sõda? Kas Ender on valmis päriselt tapma ja hävitama?

Gavin Hoodi kõrval oli filmi stsenaristiks ka Card ise ning tema sõnade kohaselt oli raamatu muutmine filmi stsenaariumiks väga keeruline. Enderi lugu on ta pidevalt ümber kirjutanud selle ilmumisest alates, tegelikult veel ennegi, sest algselt oli see planeeritud lühiloona. Card kirjutas stsenaariumist 20  erinevat versiooni. Sellega kaasnes ka autori enda jaoks üks üsna eriskummaline probleem — kui ta andis ükskõik millise versiooni käsikirjast lugeda Enderi maailmaga juba tuttavale inimesele, siis oldi üldjuhul kirjapandust vaimustuses, kui aga lugejaks oli keegi, kes algmaterjali ei teadnud, siis tundus lugejale lugu liiga segane ja toimuvat lihtsalt ei mõistetud.

Arvatavasti tulebki siin välja üks seik, mis muudab tuntud kirjandusteose filmiversiooni loomise keeruliseks ja aeganõudvaks. Üks osa publikust, kellele valmiv linateos on suunatud, on lugenud raamatut, nad armastavad raamatut ning ootavad, et film on alusmaterjalile võrdväärseks partneriks. Teine, ja päris tihti valdav enamus publikust, on tavavaatajad, kes pole raamatut lugenud, ja võimalik, et pole isegi kuulnud selle kohta. Kuid ka nemad tahavad meelelahutust. Heaks ja aktuaalseks näiteks oleks Neil Gaimani „Ameerika jumalate” põhjal loodud sari – need, kes on raamatut lugenud ja teavad mis toimub, saavad seda sarja nautida ilma suuremate probleemideta, sest see on tõesti hästi tehtud ekraniseering; samas need, kes raamatust midagi ei tea, on paraku vähemalt paari esimese osa jooksul üsna suures segaduses.

Tagasitulles Enderi juurde. Nagu paljude kirjandusteose põhjal valminud filmidega juhtub, on ka siin raamatu austajaid, kes filmis pettunud olid. Kuid kui jätta kõrvale igasugune võrdlus algse ja ekraanile jõudnud loo vahel ja keskenduda puhtalt meelelahutusele, siis on see film igati vaadatav. Kas või Harrison Fordi pärast võiks seda ulmeekraniseeringut vähemalt ühe korra ikka vaadata.

Treiler:

Üks hea intervjuu Orson Scott Cardigaga, seal on pikemalt juttu stsenaariumi kirjutamise raskustest.

Irina Möldre

“Ring” Cinamonis, Ekraanis ja Lõunakeskuse Apollo kinos

In raamatukava on 23/05/2017 at 09:42

Alustuseks: eelista Dave Eggersi raamatut. Nagu ikka, on raamat ju see kõige põhjalikum, kõige kaasahaaravam, kõige rohkem kirjaniku poolt loodut edastav.

Edasi mine juba kinokunstnike poolt loodud visuaalset teost nautima.

Ekaanilt saab imetleda peaosades Emma Watsonit (“Harry Potter”) ja kahe Oscariga pärjatud Tom Hanksi.

“Kui Mae palgatakse tööle maailma suurimasse ja võimsamasse tehnoloogia- ja sotsiaalmeediafirmasse, on see talle kui elu võimalus,” kirjutab Kinoveeb. “Karjääriredelil tõustes julgustab firma asutaja Eamon Bailey teda osalema uudses eksperimendis, mis liigutab privaatsuse, eetika ja viimaks ka isikliku vabaduse piire. Mae osalus eksperimendis ja ta iga otsus hakkavad mõjutama ta sõprade, perekonna ning inimkonna elu ja tulevikku.”

Maailma haarab aina rohkem hullus näha teiste era- ja tööelu ning jagada omi igapäevaseid tegemisi. Kus on aga piir? Kas inimene on võimeline eksisteerima ilma privaatsuseta?

Ring on ülimalt suur firma, mis tahab kõike ja kõiki haarata oma tehnoloogiasse. Töötajate elu on justkui imeline — palju tegevusi tööväliseks ajaks: peod, kontserdid, koosviibimised… Samuti arvatakse oma loodud tehnoloogiaga tegevat kogu maailma elu vaid paremaks. Riputame kõikjale maailmas üles tillukesed kaamerad ja ükski „pahalane” pole enam varjatud… Kui kaua on selline tegevus jätkusuutlik?

Tuleb nentida, et ehkki tegu on ulmeraamatu põhjal vändatud ulmefilmiga, ei ole Suure Venna teema eriti just tänapäeval midagi nii hirmus ulmelist. Kuhu jõuavad oma tegemistega näiteks Facebook ja Google, seda me täna ju veel ei tea …

Võib kindlalt öelda, et esimene osa raamatust/filmist paneb pikisilmi ootama järgmist. Sest lõpplahendus on kaunis üllatav. Mis siis ikkagi edasi saab ja kas maailm saab päästetud?!

Vaadatav:
Cinamon https://cinamon.ee/film/ring/
Tartu Ekraan http://www.forumcinemas.ee/Event/301059/
Apollo kino http://www.apollokino.ee/Event/3166/

Treiler:

Triin Võsoberg

„Elu“ kinos Ekraan ja Cinamon

In raamatukava on 27/03/2017 at 14:01

Mulle imponeerivad ulmefilmid, mille käivitavaks jõuks on bioloogiline katastroof (siia alla võib tinglikult liigitada ka kõik zombie-filmid) ja inimese evolutsiooni käigus välja arenenud hirm kõige võõra ees. Päriselus on inimrass kohutavalt egotsentriline ning põlastab kõiki, kes usuvad elusse väljaspool meie mullast planeeti; fiktsioonis kipume aga veelgi äärmusesse – demoniseerides kõiki võimalikke kontakte, mis kosmosest võiks meieni jõuda. Millegi pärast oleme veendunud, et kui kuskil ongi keegi, siis kindlasti on ta meie moodi vihane, ründav ja agressiivne. Teistsugune organism võib aga olla erineva suhtlusviisiga, või isegi emotsionaalselt ja psüühiliselt meist nii lahknev, et tema eesmärgid jäävad meile igaveseks arusaamatuks.

Taolisi tõlgendusvõimalusi pakub Daniel Espinosa film „Elu“, mille peaosadesse on valitud sellised kinnomeelitajad nagu Ryan Reynolds, Jake Gyllenhaal ja Rebecca Fergusson. Viimase üle on mul eriti hea meel, sest Skandinaavia näitlejanna Hollywoodi läbimurdmine on alati erakordne ja tunnustust nõudev. Sündmused hargnevad rahvusvahelise kosmosejaama pardal, kus kuus teadlast asuvad uurima Marsilt pärit pinnaseproovi, millest leitakse elu. Elu on suikunud unne, kuid loomulikult tuleb ta üles äratada. Ma tean omast käest, kui vihane võib keegi (ehk siis mina) olla, kui ei lasta und täis magada, nii et ma mõistan täiesti erilisel hingelisel tasandil filmi antagonisti. Pahas tujus üles ärganud võõrorganism, kellele pannakse kooliõpilaste poolt nimeks Calvin, asub aga peagi tegudele. Väga lihtne on anda neile tegudele hävitav hinnang, sest kahtlustatakse, et Calvin tappis kogu elu Marsil, kuid ei tasuks unustada inimrassi musta südametunnistust ja seda, kui mitmeid liike oleme meie oma eksistentsi jooksul põrmustanud, pole oluline kas hirmust, vajadusest, uudishimust või lõbust. Sellise avatud meelega võikski seda filmi vaatama minna. Hinnanguid on väga kerge anda, aga raskem on neist hoiduda.

See film ei põhine raamatul, aga siiski soovitan ma lugeda Sagani „Kontakti“ ja Lemi „Solarist“.

IMDb-s on hindeks 7,1, mis näitab selgelt, et bioloogiline ulme, mille tegevustik leiab aset kosmoses võib üpris kergelt positiivseid hinnanguid saada. Nüüd tuleb end valmis seada aga „Tulnuka“ uueks tulemiseks…

Liis Pallon

“Saabumine” Cinamonis ja Ekraanis

In raamatukava on 13/11/2016 at 00:33

“Saabumine” on inspireeritud Ted Chiangi arrival_2016_poster11auhinnatud novellist “Story of your life”, kus on heale filosoofilisele kirjandusteosele iseloomulikult ulmet nii palju kui häda pärast vaja ja nii minimalistlikult kui Kubricku filmis. Sama võib öelda ka linateose kiituseks, kuid filosofoobid ei pea kohe põgenema. Film sobib väga hästi ka neile, kes hirmunud pilguga uudistesaateid vaatavad, mõttes kotte pakkides või keldrit varjendiks ümber projekteerides.

Batman ja Robin peavad taaskord maailma päästma. Sedapuhku on selleks vaja päästa üks teine maailm kaugel planeedil, kus elavad naljakad konkureerivaid kogukondi moodustavad tulnukad, kes arenenud kommunikatsioonivahenditest hoolimata ei jõua üksteise mõistmisele. Batman ja Robin kingivad tulnukatele “ühise keele”, mis võimaldab neil lahti lasta vaba tahte illusioonist ja leppida paratamatusega. Kõlab nagu ajuvaba scribbish või budistlik kôan, aga filmi lõpuks saab kõik selgeks nagu “Magnoolias”.

arrival-writing-wall

Novell on veel palju ambitsioonikam ja minu cover1hinnangul jõuab olulistele küsimustele lähemale. Kui palju mõjutavad kultuurilised tegurid mõtlemist? Kas oleme johtuvalt ehitanud oma teadusliku maailmapildi liiga suhtelistele tugisammastele? Kui kultuurilist päritolu tegurid mõtlemist nii palju mõjutavad, kas ei võinud me siis ka vaba tahet oma eksistentsiaalse nälja rahuldamiseks välja mõelda? Lõppude lõpuks teavad kõik, et geenid programmeerivad ja aju opereerib meid lähtuvalt keskkonna stiimulitest. Kes tahab samal rajal veel sammukese edasi mõelda, võib minna Draamateatrisse, kus mängitakse Hendrik Toompere lavastust Tom Stoppardi näidendist “Põhiküsimus”. Miks ei suuda me leppida sellega, et oleme keerulised masinad ja soovime kõigist argumentidest hoolimata jumala näo järgi olla?

Sander Kaasik

„Preester“ neljapäeval, 25. veebruaril kell 21.30 Kanal 12-s, kordus laupäeval, 27.veebruaril kell 17.00

In raamatukava on 22/02/2016 at 17:42

priest2Kui isamaa ees on oma kohused täidetud – poliitikute naised häbistatud nende riietuse valiku tõttu – ning hangud ja tõrvikud jälle kuuri alla uut Jüriöö ülestõusu ootama seatud, siis on aeg oma vana hea soe lohk diivanil üles otsida. Kuigi tegemist on rahvusliku nädalaga, ei ole filmi soovitustel sellega midagi pistmist. Meelega või meeleta.

priest1Scott Stewarti vändatud ja 2011. aastal kinodesse jõudnud „Preester“ on huvitav segu põnevusest, õudusest ja fantaasiast. Tegevus toimub alternatiivses maailmas, kus käib sõda inimeste ja vampiiride vahel. Sõda, mis peaks läbi olema. Sõdalasest preester (Paul Bettany) asub noore sugulase tõttu uuesti võitlema pimeduse sigidikega, aga kas tema hoogtööd päädib triumf – seda ei tohi ma teile öelda. Resultaadi peate ise järgi vaatama.

priest3Filmi kirjeldus tundub üpris „tavapärane“ tänasel filmimaastikul. Kas pole nii?! Miks siis seda vaadata? Põhjus peitub alusmaterjalis. „Preester“ põhineb samanimelisel Hyung Min-woo manhwal (Korea koomiksil), mis on paistnud silma tugevate läänelike mõjutuste ja filigraansete illustratsioonidega. Autor lisab, et inspiratsiooni koomiksiks sai ta hoopiski arvutimängust „Blood“. Koomiks on tsipake teistsuguse tegevustikuga kui linateos (võideldakse deemonitega), ja suurema potentsiaaliga, mida kahjuks autor ei ole kunagi realiseerinud. Koomiksit meie raamatukogus ei ole, aga seda saab lugeda/vaadata selliselt leheküljelt nagu http://www.mangatown.com.

Huvitavat lugemist koomiksi ja filmi võrdlusest siit, Vikipeediast koomiksi ja filmi kohta.

Liis Pallon

“Tagasi tulevikku” Elektiteatris kolmapäeval, 21. oktoobril kell 17.00

In raamatukava on 19/10/2015 at 17:08

tagasitulevikkukuupaevTulevik on kohe-kohe käes. 80ndatel DeLoreaniga tulevikku kihutav Marty McFly jõuab meie hulka 21.10.2015. Selle puhuks toimub Genialistide klubis „Tagasi tulevikku“ maratonseanss — 3 osa, 6 tundi.

tagasitulevikkuFilm muidugi suuremat tutvustamist ei vaja, arvatavasti ei leidu inimest, kes pole Marty McFlyst ja tema tulevikuseiklustest kuulnud. Juba oma ilmumisaastal 1985 kujunes teosest kõige vaadatum film, selle sündmused, tegelased, repliigid ja rekvisiidid rajasid tee popkultuuri. Toonane Ameerika Ühendriikide president Ronald Regan isegi viitas filmile oma iga-aastases pöördumises rahva poole. Tegu on siiamaani läbi aegade ühe edukaima ja armastatuima filmitriloogiaga.

Film IMDb-s.

Loe kindlasti ka artiklit sellest, palju 1985-1989ndal aastal ennustatust pihta läks või veel parem, mine Genni ja vaata ise järele!

Roos-ja-lumekristallKui igal eesrindlikul filmisõbral ja popkultuuri fännil on triloogia ammu nähtud siis kui palju ollakse teadlik selles, et 2003ndal aastal ilmus Indrek Hargla sulest „Tagasi tulevikku IV“? (Algernonis ja kogumikus “Roos ja lumekristall”)

Mõnusat nostalgitsemist!

Jaanika Vaino

„Marslane“ alates reedest, 25. septembrist Ekraanis ja nädal hiljem Cinamonis

In raamatukava on 23/09/2015 at 23:19

Kinolinadele on jõudmas Andy Weiri debüütromaani ekraniseering. Tegemist on kosmoserobinsonaadiga ehk botaanik-mehaanikainsener Mark leiab end uhutuna kaugele supermarketitest ja sõbralikest nägudest, ökosüsteemist ja hingatavast atmosfäärist. Elektrotehnikust ema ja osakestefüüsikust isa perekonda sündinud ulmefriik peaks suutma ka kõige norivamale lugejale ära seletada, kuidas kosmoses ellu jääda. Loomulikult on võtmeks meie rohelised sõbrad. Huvitav, kuidas oleks olukorra lahendanud zooloogiakalduvustega mehhatroonik?

martian-gallery5-gallery-image

Loo usutavusele esitab väljakutse hoopis kangelase keskmisest tugevam psüühe. Kui lootusetu olukord esmapilgul ka ei tundu, leidub teoses huumorit. Usutavus ongi üsna pessimistlik taotlus. Teadupärast on kõik inimese väikesed tugevused rakendatud tema suurte nõrkuste ette. Seepärast kihutamegi kosmoselaevas, ega rahuldu künas loksumisega. Õnnekombel paistab autor imedesse uskuvat. Võib vist loota, et lõpuks saabub keegi, kes päästab intelligentse ja iseseisva inimese kõledast üksindusest, kuhu ta ennast miskipärast viinud on.

384bff5442205052f19dcc2484551ac17be549fe.jpg__846x0_q80

Raamat on värskelt tõlkes loetav, järjekorda saab ennast panna siin. Huvi äratamiseks soovitan lugeda arvustust.

Sander Kaasik

„Labürindijooksja: Põlenu katsed“ Cinamonis ja Ekraanis

In raamatukava on 17/09/2015 at 11:34

põlenukatsedfilmOn aeg jätkata „Labürindijooksja“ saagat (no kui „Videvikku“ juba saagaks nimetatakse, siis võib ju millelegi sisukamale samasuguse nimetuse külge haakida, kas või haaknõelaga!).

Kinodesse on jõudnud James Dashneri romaani „Põlenu katsed“ filmiversioon. Nii nagu esimesele sünnile aitas kaasa Wes Ball, teeb ta seda ka seekord. Kogenematu režissöör, kuid loodetavasti pakub Dashneri düstoopiline ja fantastiline maailm talle piisavalt ainest, et areneda ja kasvada. Peaosadesse on valitud Dylan O’Brien, Ki Hong Lee ja Kaya Scodelario – kõik noored, kes alles oma näitlejatee alguses. „Põlenu katsed“ algab sealt, kus esimene osa lõppes – labürint on jäetud selja taha ning loodetakse normaalsesse ellu tagasi pöördumist. MOOLOKil on aga muud plaanid. Kuidas tulevad noored toime uue hea ilmaga, reetmise ja üksiolekuga – selle peab kino mõnusas mugavas toolis igaüks ise välja selgitama.

Saaga kolmas osa „Labürindijooksja: Surma ravim“ jõuab loodetavasti ka paari aasta jooksul ka vaatajateni.

põlenukatsedraamatJames Dashneri „Labürindijooksja“ (2009) oli minu jaoks esimene kokkupuude nn. poistekirjandusega – vanema valge mehe poolt noorele valgele mehele kirjutet tekst, mis peaks aitama tal oma puberteedieaga paremini kohaneda. Esimene osa oli enam-vähem loetav, kui heita kõrvale igasugune macho-meelsus ja peategelase imelikud siseelu kirjeldused. Tunnistan käsi südamel, et „Põlenu katsetest“ (2010) ei mäleta ma ridagi. Ja eesti keeles hiljuti ilmunud kolmas osa „Surma ravim“ (2011) on mul küll värskelt meeles, aga mingi valgustava elamuse, et nüüd võtaks kohvri ja pakiks oma kassi sinna sisse ja koliks Kariibidele, osaliseks ma ei saanud. Üleüldiselt olen ma nii algupärases kui ka välisnoortekirjanduses pettunud – antakse välja erinevatel teemadel triloogiaid ja tetraloogiaid ja nii edasi, aga midagi sisukat, mida näiteks täiskasvanuna heldimusega meenutada või mis tõesti oleks mingisugusegi kirjandusliku väärtusega, ei ilmu. Keegi pidi selle ju ükskord välja ütlema.

Aga vaatamata sellele minge ikka kinno ja laenutage raamatukogust Dashneri raamatuid nii eesti, vene kui ka inglise keeles!

Lisalugemist IMDb-st.

Liis Pallon