Raamatukava

Posts Tagged ‘vene film’

„To the Lake“ Netflixis

In raamatukava on 21/04/2021 at 14:40

Kes oleks osanud arvata, et 2011. aastal esmakordselt avaldatud Jana Vagneri raamat „Vongozero“ võib kümme aastat hiljem reaalsuseks saada?! Pole vaja vastata. Me tegelikult teame – teadlased, kes korduvalt sellel teemal on ka sõna võtnud; ja muidugi ulmekirjanikud.

2020. aasta oktoobris jõudis rahvusvahelise publikuni vene sari „To the Lake“, mis lõi laineid üle terve maailma – maailma, mis oli epideemiaga selleks ajaks võidelnud juba pool aastat. Sarjas räägitakse meile mitme pere lugu, kes otsustavad ülinakkava gripiepideemia eest põgeneda Vongozerosse – saarele keset järve. Televaatajateni tuuakse pingeline suhete rägastik kärgperes, inimlikkuse kadumiseni viivad otsused ja kirglik vene armastus. Peaosades mängivad Viktoria Isakova ja Kirill Käro. Viimasest kirjutati palju ka meie ajakirjanduses kui omast poisist, sest Käro on sündinud ja kasvanud Tallinnas.

Vagneri „Vongozero“ on üks mu lemmikraamatuid. Lugesin seda 2016. aastal kohe kui see raamatukokku jõudis. Vene ulmekirjandusele on omane teatav seletematu võlu (vene vaim?), mis paelub lugejat koheselt. Raamat ja sari erinevad päris palju, kuid põhialused, millele lugu on üles ehitatud, jäävad samaks. Peategelase Anna andumatu armastus oma mehe vastu võib natukene häirida kaasaja iseseisvat naist, kuid raamatut (ja sarja) tuleb lugeda läbi vene kultuuri prillide. Raamatule on ilmunud ka järg, aga eesti keelde on jäetud see tõlkimata.

Liis Pallon

„Reis Wiesbadenisse“ Jupiteris

In raamatukava on 25/01/2021 at 20:01

Reis Wiesbadenisse“ on praegu Jupiteris.

Jupiteri vahendusel on tore võimalus vahel vaadata lisaks lääne filmiklassikale ka vanemaid nõukogude ja nn idabloki filme. Lähinädalatel saab vaadata näiteks Jevgeni Gerasimovi 1989. aastal valminud draamat „Reis Wiesbadenisse“.

Film on tehtud vene kirjandusklassiku Ivan Turgenevi jutustuse “Kevadveed”  ainetel. Lugu räägib noorest Vene mõisnikust, kes on Euroopas rändamas. Frankfurdis kohtab ta kaunist kondiitritütart, noored armuvad ülepeakaela ja otsustavad kihluda. Pulmadeks ja perekonna loomiseks on vaja raha, mistõttu otsustab noormees müüa oma mõisa kodumaal Tuula kandis. Sobivalt kohtub ta linnapeal oma rikka lapsepõlvesõbraga, kes võiks ostu vastu huvi tunda. Sõber soovitab selles osas rääkida enda abikaasaga ja nii võetakse ette reis Wiesbadenisse. Proua on põhimõtteliselt kaubaga nõus, kuid enne tehingu lõplikku kinnitamist on tal noormehele paar tingimust…

See on liigutav ja mõtlemapanev lugu noorest armastusest ning selle püsivusest. Milline käitumine on õilis, rüütellik, lojaalne? Ühtpidi on tegemist kindlasti ajatu looga ja teisalt jääb tõlgendusruumi ajastust ja kommetest lähtuvalt, ning teisalt ilmselt ka vanusest ja elukogemusest tulenevalt.

Filmi režissöör Jevgeni Gerasimov on vene näitleja ja lavastaja, kes on muuhulgas lavastanud ka tuntud lastesarja „Külalised tulevikust“ või vene versiooni Walter Scotti „Richard Lõvisüdamest“. Filmi peaosatäitja Sergei Žigunov osaleb samuti „Richard Lõvisüdame“ filmis, kuid tema nn läbilöögi filmideks saab küllap pidada kuulsat 1988. aasta seiklusfilmi „Edasi, gardemariinid!“, kus ta kehastab üht peaosalistest – Aleksandr Belovi, ja selle järge: „Elagu gardemariinid!“, mis omal ajal olid Eestiski väga populaarsed filmid.

Kellele eesti keelde tõlge ei ole oluline, saab filmi täispikkuses vaadata ka Kino.fm lehelt.

Toredat filmielamust! Ning ikka tasub lugeda kirjandusklassikat!

Mai Põldaas

„Vari” esmaspäeval, 21. septembril kell 18 Tartu Elektriteatris

In raamatukava on 21/09/2020 at 08:18

Kevadel ärajäänud kirjandusfestival Prima Vista toimub sel aastal sügisel. Festivali esimene nädal toimub ajavahemikus 21.-26. september ning hõlmab endas ka filmiprogrammi, mille valik lähtub festivali teemast „Inimese varjud”. Näitamisele tulevad sellised filmid nagu Ungari viimase kümnendi edukaima krimiromaani Vilmos Kondori „Budapest Noir” samanimeline ekraniseering, eelnevalt juba filmiblogis juttu olnud „Kaklusklubi” ning dokumentaalfilmid „Minu spioonist isa” ja „Maa sool”.

Tutvustuseks valisin programmi avafilmi „Vari”. Mängufilmi aluseks on Jevgeni Švartsi samanimeline näidend (eesti keeles ilmunud kogumikus „Alasti kuningas”). Muinasjutufilm tegeleb igavese teema – hea ja kurja võitlusega. Ebatavalisse muinasjuturiiki saabub heasüdamlik õpetlane Kristjan-Teodor. Nii saab alguse uus muinasjutt, milles õpetlane leiab end peategelasena. Ta armub kergemeelsesse printsessi ning palub oma varjul teda valvata. Viimasest saab aga inimene nimega Teodor-Kristjan ning õpetlane leiab peagi, et vari on võtnud üle kogu ta elu. Erinevalt peremehest on vari valelik, julm ja ebameeldiv.

Kuigi film (1971. a) ja selle aluseks olnud näidend (1940. a) on valminud aastakümneid tagasi, siis mitmetähenduslik sisu on aktuaalne ka tänapäeval. Võib-olla nüüd isegi eriti, sest kunagi ei tea, kas ja millal võib nö kuri vari sind varitseda, et oma lõksu püüda. Alati pole kõige kergem vahet teha õigel ja valel ning sellest lähtudes mõistlikult käituda. Õnneks lõppeb see eelpool kirjeldatud filmimuinasjutt küll hästi ning „vari teab oma kohta”, sest kurjus ei saa jääda kestma ilma heata. Samas võib juhtuda ka täitsa vastupidine olukord, mida on kirjeldatud selle muinasjutu ühes algversioonis ehk Hans Christian Anderseni samanimelises muinasjutus (1928. aasta kogumikus „Muinasjutud”. Inimese naiivsusest tingitult võib inimese inimlik pool lausa hukkuda ning salakaval vari saab kogu kuningriigi ja imeilusa kuningatütre pealekauba. Isiklikult siiski loodan, et kui isegi on õigus, et muinasjutud on tõestisündinud lood nagu need olid selles jutus, siis lõpud saab igaüks siiski ise elada nii õnnelikuks kui soovib.

Filmile „Vari“ (vene keeles eestikeelsete subtiitritega) eelneb kirjaniku, esseisti, luuletaja, tõlkija, ligi 30 luule- ja proosaraamatu autori Jelena Skulskaja loeng „Vari, tea oma kohta!“ („Тень, знай свое место!“ ). Loeng toimub vene keeles. Sissepääs on prii, aga saalis on piiratud arv kohti ja turvalisuse ja istekoha tagamiseks palutakse end registreerida https://forms.gle/SCwbLwjLHFtVDkaS8 .

Klaari Tamm

„Edasi, gardemariinid!” laupäeval, 4. aprillil kell 20.45 ETV+-s

In raamatukava on 02/04/2020 at 13:06

Alustuseks väike sõnaseletus. Gardemariin (vene keeles: гардемарин, prantsuse keeles: garde-marine — merekaardivägi) oli keiserlikul Venemaal aastail 1716–1917 mereväes mitšmanist madalam sõjaväeline auaste. Gardemariinide deviis on: Душу — Богу, сердц — даме, жизнь — государю, честь — никому! (Hing — Jumalale, süda — daamile, elu — valitsejale (kodumaale), au — ei kellelegi.)

„Edasi, gardemariinid!” on vene režissööri Svetlana Druzhinina teine gardemariinide teemaline film. Esimene oli “Gardemariinid, edasi!” 1987. a ja kolmas “Gardemariinid-3” 1992. a, 2020. aastal on oodata lisa. „Edasi, gardemariinid!” esilinastus oli planeeritud 19. augustile 1991. a, kuid seoses augustiputšiga 19.-21. augustil lükati see edasi 31. augustile. Filmis lööb kaasa palju võrratuid näitlejaid: Ljudmila Gurtšenko, Kristina Orbakaitė, Natalja Gundareva, Dmitri Haratjan, Mihhail Mamaev, Sergei Zhigunov.  Ajakirja “Nõukogude ekraan” küsitluse alusel pälvis Dmitri Haratjan rolli eest filmis parima näitleja tiitli 1991. aastal.

Film põhineb Nina Sorotokina romaanidel. Meie raamatukogus leidub venekeelne teos, mis on ilmunud 1992. aastal — “Гардемарины, вперед! : роман в двух книгах. Книга первая, Трое из навигатской школы. Книга вторая, Свидание в Петербурге“.

„Edasi, gardemariinid!“ on muusikaline, romantiline seiklusfilm. Kõigile ajalooliste filmide armastajatele. Lugu armastusest, ustavusest ja sõpruseset. Hobused kihutavad paksus lumes. Uhked kostüümid. Mõõgavõitlus, püsside paukumine. Kuna film on vändatud nii ammu, siis puuduvad selles igasugused arvutite abil loodud eriefektid.

On aasta 1744. Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna ehk Elisabet I soovib kindlustada oma võimupositsiooni. Ta korraldab abielu oma õepoja Peeter III (Pjotr Fjodorovitš) ja Anhalt-Zerbsti printsessi Sophie Auguste Friederikega (tulevase Katariina II-ga).

Kolm sõpra-gardemariini (Alexander Belov, Aleksei Korsak, Nikita Olenev) täidavad ohtlikku ülesannet. Neil tuleb toimetada Preisimaalt Peterburi Venemaa troonipärija tulevane abikaasa. Et aga Vene-Preisi suhete säärane soojenemine muudaks jõujooni kogu Euroopas, algatab Prantsusmaa oma diplomaatide kaudu vastuintriigi. Ševaljee de Brillieu saadetakse teele ülesandega võrgutada printsessi ema, et sedakaudu mõjutada Venemaa tulevasi valitsejaid. Et gardemariinidel on ševaljeega õiendamata ka vanu arveid, muutub nende teekond Peterburi veelgi ohtlikumaks.

Sisult sarnaneb väga Alexandre Dumas’i kuulsaima romaani „Kolm musketäri” ainetel vändatud filmile. Põnev süžee, ilusad laulud, kartmatud kangelased.  Filmis mängib vene näitleja Mihhail Bojarski, kes sai kuulsaks kui D’Artagnan 1978. aastal valminud muusikalises filmis “Kolm musketäri”. Vastupidiselt d’Artagnanile, kes oli uljas ja vapper, kehtastab ta siin naistekütist pahalase ševaljee de Brillieu rolli.

Väga palju huvitavat lugemist ja vaatamist leiab venekeelsetelt lehekülgedelt VokrugTV ja Kinopoisk.

Ajalooliste filmide sõpradele soovitan vaadata 2014. aastal vändatud vene teleseriaal „Екатерина Великая”. Suurepäraselt edasi antud tolle ajastu võimuvõitlust, intriige. Tsaari perekonda sündimine võis tähendada nii võimu, kui ka vanglat või surma. Selles lööb kaasa ka eesti juurtega Julia Aug, kes kehastab keisrinna Jelizaveta Petrovnat. Pearollis on Marina Aleksandrovna. Youtube’is on seriaal leitav:

Interneti avarustest sattus ette Jüri Kotshinevi artikkel “Rüütelik isevalitseja Paul“, ilmunud ajakirjas „Horisont” 2005. a. nr. 3. Linnaraamatukogust on võimalik laenutada Henry Troyat’ „Kohutavad keisrinnad”. Kolm keisrinnat ja üks regent – Katariina I, Anna Ivanova, Anna Leopoldovna ja Jelizaveta Petrovna — võimutsevad Venemaal 37 aastat. Maa ja rahvas peavad taluma nende autokraatlike, võimuahnete valitsejannade metsikut ja liiderlikku loomust, nende armulugusid, kapriise, narritempe ja julmusi. Nende ekstravagantsi. Näib, nagu istuks troonil ikka üks ja seesama meeleline, ettearvamatu, avantüristlik karakter, kes vahetab ainult oma välist kuju. Rõõmsaks üllatuseks avastasin, et tublid britid on 2019. aastal vändanud filmi „Catherine the Great”, peaosas võrratu Helen Mirren.

Sirje Suun

Viktor Tsoi filmipäevad Tallinnas 7. – 10. oktoober kinos Artis

In raamatukava on 06/11/2019 at 12:32


Kes lähipäevil Tallinnasse satub, saab kinos Artis külastada legendaarsele Vene rokkmuusikule Viktor Tsoile pühendatud filmipäevi. Viktor Tsoi (1962-1990) oli vene rokkmuusika üks alusepanijaid ja ikoone, suur ja romantiline kangelane ning seksisümbol, kes hukkus autoõnnetuses vaid 28-aastasena. Tänavu möödus 30 aastat filmi „Nõel” linastumisest, mis pani aluse peaosa mänginud Tsoi üldrahvalikule kuulsusele.

Neljapäev, 7.11 kell 19:00 „Nõel”

Selles filmis mainiti esmakordselt Nõukogude kino ajaloos Aarali mere ökoloogilist katastroofi ja meditsiiniringkondades levinud ebaseaduslikku uimastiäri. Film teenis NSV Liidu kinokassades suurimat piletitulu.

Reede, 8.11 kell 19:00 „Yahhai”, „Viimane kangelane”

„Yahhai” on dokumentaalfilm, mis kajastab Lenningraadi legendaarse rokiklubi Kamtšatka ainulaadset atmosfääri. Noor kasahhi režissöör Rašid Nugmanov pälvis selle filmiga hoobilt tähelepanu ning film võitis mitmel festivalil rea auhindu.

„Viimane kangelane” on pärast Viktor Tsoi traagilist hukkumist valminud portreefilm , mis koosneb teda armastanud inimeste mõtisklustest ja meenutustest.

Laupäev, 9.11 kell 16:30 „Nõel. Remix”

Filmi „Nõel“ lahtiseks jäänud lõpp andis kujutlustele vaba voli ning seepärast otsustas Rašid Nugmanov luua autoriversiooni oma legendaarsest filmist, millest sai omal ajal unustusse vajunud Nõukogude noortekultuuri sümbol. Ta monteeris ja helindas filmi uuesti ning lõi uusi süžeeliine, mille tulemusel valmis täiesti originaalne film – uue heliriba ja graafikaga remiks „Nõelast“.

Pühapäev, 10.11 kell 19:00 „Suvi”

Leningrad, 1980. aastate algus. NSV Liidus hakkab kerkima esimene rokilaine. Viktor Tsoi on noor ja tundmatu muusik. Tema tutvumine Mike Naumenko ja tema naise Natašaga, kellega nad moodustavad armukolmnurga, paneb aluse teekonnale, mis teeb Tsoist kogu Nõukogude Liidus ebajumala.

Filmi „Suvi” on meie blogis  ka varasemalt mainitud. Eesti keeles on Viktor Tsoist ilmunud Vitali Kalgini raamat „Täht nimega Viktor Tsoi”, Meery Salu kirjutas sellest lugemissoovituste blogis. Huvitav lugemine Eesti Päevalehes on Brigitta Davidjantsi intervjuu Artjom Troitskiga, kus räägitakse Viktor Tsoist, kultusansambel Kinost ning tollest ajastust üldisemalt.

Anu Amor-Narits

“Suvi” reedel, 7. septembril kell 19.00 Elektriteatris

In raamatukava on 04/09/2018 at 17:41

Film “Suvi” (“Leto” Venemaa, Prantsusmaa 2018, režissöör Kirill Serebrennikov,  osades Teo Yoo, Irina Starshenbaum, Roman Bilyk) viib meid 1980. aastate alguse Leningradi, kus hakkab kerkima NLiidu esimene rokilaine. Filmi keskmes on Viktor Tsoi, sel ajal veel noor ja tundmatu muusik, tema tutvumine Mike Naumenko ja tema naise Natašaga paneb aluse teekonnale, mis teeb Tsoist kogu Nõukogude Liidus ebajumala.

Seda ebajumalaks olemist on on oma raamatus “Täht nimega Viktor Tsoi” proovinud välja tuua Vitali Kalgin (loe raamatu tutvustust siit) ja kuigi meil kõigil on kahju, et see teekond nii lühikeseks jäi, siis tuleb tänulik olla, et alles on mingigi kogus salvestusi tema muusikaga, olgu siis plaatidel või juutuubi kanalis.

Tiina Sulg

“Mustand” Cinamonis ja Apollo kinos 1. juunist

In raamatukava on 31/05/2018 at 17:13

“Mustand” (Черновик). Noor moskvalane Kirill on andekas arvutimängude disainer, kes ühel kaunil päeval kustutatakse kõigi teda tundnud ja armastanud inimeste mälust. Kirill saab teada, et on valitud tähtsa ja salajase missiooni täitjaks: tema ülesandeks on olla tolliametnikuks universumis leiduvate kümnete paralleelmaailmade vahel. Film põhineb Sergei Lukjanenko samanimelisel romaanil.

Ma tean, et on üsna palju inimesi, kellele ei meeldi Jüri Pino raamatuarvustused, et no heietab maast ja ilmast ja siis jutu lõpus ütleb paar lauset raamatu kohta ka. Aga mulle ta kirjatükid meeldivad, sest see maastjailmast on servapidi ikka sellest raamatust tõuke saanud ja annab päris hästi edasi raamatu meeleolu, sest minu jaoks on igav lugeda, et kes, kus, kellega kokku ja kellega lahku, ma tahan kriitikult teada, mis meeleolu see raamat kannab või toob. Muuseas, ühed parimad meeleolude edasiandjad olid kunagi mu meelest Eesti Ekspressis Ene Kallas ja Mele Pesti ja kunagi ammu ka Margus Kasterpalu ja Tambet Kaugema Postimehes ja nüüd vahel vilksatab seda Alvar Loogi kirjutistes, kuigi ma pean ka kahjuks ära mainima, et ametliku kirjanduskriitika jälgimine on mul pisut soiku jäänud, sest no ei kirjutata just palju nendest raamatutes, millede kohta ma tahaks midagi kuulda, teiseks see tüüpiline “ei ole aega, ei ole aega, hundionu” ja kolmandaks, mitteametlik kriitika täidab augud, olgu arvajateks siis inimesed Ulmekirjanduse Baasis või FBgruppides või laiali erinevates blogides,  selle näitena mõned viited sellesama filmi aluseks oleva Sergei Lukjanenko romaani muljetele: Ulmekirjanduse Baas, Loterii blogi, Goodreads.

Kui jutt on see kooruke ja õpetus see iva, siis mõnikord võib see iva mitte meeldida (või, khõm, mõnikord ka olemata olla olla), aga see kooruke on nii mõnusalt parajalt krõbe ja maitsev, et ei tuust miskit, see sundimatu vaba möla (on ka tüütut möla, aga sellest ma praegu ei räägi), mida ma ise sugugi ei oska, aga mida ma aegajalt naudin, olgu laivis või paberil või interneeduses, ja neid mölaspetse ikka jagub, olgu siis lühimöla näitena Keiti Vilms, artiklimõõdus mölale on vist Pinole raske kedagi kõrvale panna, jutukirjandusse on oma väärika panuse andnud J. J. Metsavana ja vahel suudab mõni terve romaanitäie lahedat-lobedat kaasahaaravat ja muigamapanevat kirja panna, Lukjanenko “Mustand” sobibki mu meelest selleks viimaseks näiteks. Kuna raamatu lugemisest on üsna palju aega möödas, siis ega ma suurt muud peale üldise meeleolu mäletagi, et hoogne jutukas, kus küll pisut liiga palju suurvene šovinismi sees, aga samas, ega paljudel ameerika ulmeautoritel on sarnane seis, et elagu võimas USA ja kõik tunukad räägivad inglise keelt, sellest saab end ka mööda lugeda ja nautida seda, mis ses raamatus head on, seda krõbedat koorukest. Karta on (sarnaselt “Öisele vahtkonnale” ja “Päevasele vahtkonnale”), et filmis on madinat rohkem kui huumorit, aga kindlasti on visuaalne külg omamoodi ja huvitav ning vene näitlejate mäng mõnusaks vahelduseks.

Meeleolumuusikat:

Tiina Sulg

 

 

„Dovlatov” Tartu kinodes

In raamatukava on 13/03/2018 at 15:54

Postimehes kirjutatakse: Tegu on Aleksei German juuniori emotsionaalseima linateosega, kus lõikav otsekohesus põimub felliniliku unenäovinega. Vaataja jääb selle lummusse ka siis, kui ta Dovlatovist varem silpigi ei teadnud.
Film võitis Hõbekaru kunstnikutöö eest.
Hendrik Alla arvustuses  kiidetakse filmi, kuid tehakse etteheiteid tõlkele. 
Filmi tutvustuses öeldakse:
Film kirjanik Sergei Dovlatovi   elust 1970. aastate Leningradis, mõni päev enne ta sõbra, tulevase Nobeli preemia laureaadi (sai selle 1987), Jossif Brodski  emigreerumist. See on paradoksaalsete ja naljakate juhtumite virvarr. Kokkupõrge kriminaaliga, Leningradi vaimu- ja kultuurielu, filmistuudio “Lenfilm”, muusika, luule, ajakirjaniku igapäevatöö, kirglik soov osta oma tütrele nukk, mida kusagilt pole saada.
Väidetavalt on  Dovlatov öelnud:  „Elada on võimalik ainult kolmes linnas: Leningradis, New Yorgis ja Tallinnas.” Ta elas Tallinnas ja töötas ajalehes „Sovetskaja Estonija”aastatel 1972-1976. Seda ajajärku käsitleb ta raamatus “Kompromiss” (1981), mille põhjal on tehtud film „Kauni ajastu lõpp”, mida võrdlemisi  hiljuti ka Eesti televisioonis näidati. Mõistagi on osa sellest filmitud Eestis ja osalevad ka eesti näitlejad. Vene kriitikud filmist kuigi hästi ei arva ja nimetavad seda raamatuga võrreldes „Dovlatov light’iks”, millega kirjanik ise küll rahul poleks. Mulle see film siiski päris meeldis, nõukogude aja absurdi meenutamiseks täiesti sobis, aga ma raamatut ka eriti ei mäleta.
2011. aastal alustati Tallinnas kirjandusfestival “Dovlatovi päevad”, mis vahel on jäänud (ja jääb  kahjuks ka käesoleval aastal) rahapuudusel ära.

Linastusajad Ekraanis ja Cinamonis.

Lugeda tasub nii Dovlatovit kui Brodskit, mõlemaid on eesti keelde tõlgitud.

 

Kaja Kleimann

“Lumekuninganna 3: tuli ja jää” kinodes Cinamon ja Ekraan

In raamatukava on 13/01/2017 at 12:52

snowqueen3Filmitutvustus kinokavas: “Lumekuninganna 3: tuli ja jää” (“Снежная королева 3”)
Kangelanna Gerda sai võitu nii Lumekuningannast kui ka Lumekuningast, kuid ei suuda ikka rahu leida. Ta unistus on leida vanemad, kelle kord Põhjatuul kaasa viis, ja taas perekond olla. Nii asubki Gerda ühes sõpradega põnevale rännakule, et leida vanemad ja teel uusi raskusi seljatada. Nad avastavad trollide iidse võlueseme – Tule ja Jää kivi. Sellest peale ei lähe miski enam algse plaani järgi. Kas Gerda suudab võluväe alistada ja pere tagasi saada? Vastus selgub peagi loos, kust ei puudu lahkus, vaprus, sõprus, salapära, perearmastus ja muidugi õnnelik lõpp!

Venemaa filmitööstus on oma Lumekuninganna animafilmi järgedega USA ametivendadest ette jõudnud. Kinolinale on jõudnud juba kolmas osa, tegelikult oligi esimene osa neil veidi varem (2013) kui Disney „Lumekuninganna ja igavene talv” ehk „Frozen”(2014). Samas ei saa öelda, et see seeria mingil moel oleks väikeste tüdrukute hittmultikast kuidagi kehvem. Eriti palju põnevust, seiklust, komöödiat ja visuaalselt ilusaid stseene on just hetkel kinolinal olevas kolmandas osas. H. C. Anderseni algsest muinasjutust on jõutud küll pigem põhjamaiste trollide legendideni, kuid see ei takistada kaasa elamisele ( „Frozen” oli samuti põhimõtteliselt uus lugu algse muinasjutu ainetel). Olemas on ka Lumekuningannaks muutunud Gerda sarnasus pisikeste piigade lemmiku Elsaga, mis muudab loo sihtrühmale veel haaravamaks. Ära ei jää ka loo moraal, mis rõhutab perearmastust ja vaprust vastukaaluks eneseimetlusele ja ahnusele. Puudub üksnes köitev orginaalmuusika, mis kindlasti on ka üks põhjus, miks Hollywoodi versioon nii tohutult populaarne on.

lumekuninganna7Seega soovitan kõigil väikestel ja suurtel „Frozeni” fännidel uue filmi ootuses (esialgsete plaanide kohaselt 2018. aastal) vaadata hoopis kinolinal Venemaa Gerda ja Kaj järjekordseid seiklusi, teatris onu Eskimoks kehastunud jäise “Lumekuninganna” hooaja viimast etendust ning muidugi lugeda H. Chr. Anderseni sulest kirja pandud klassikat.

Loe filmiblogist ka “Lumekuninganna” esimese osa kohta ning animafimist “Lumekuninganna ja igavene talv”.

Lumekuninganna raamatute ja filmide kohta leiad infot Lugemissoovituse blogis olevast soovitusnimekirjast „Elas kord …”.

Klaari Tamm

“Kosmosekoerad Belka ja Strelka” neljapäeval, 7. jaanuaril kell 15.00 ETV2-s

In raamatukava on 06/01/2016 at 19:52

belkastrelkafilmFilmi tutvustus: Belka ja Strelka kosmoselennu 50. aastapäevaks valminud Vene animafilmi tegevus leiab aset 1960. aastal. Saatuse tahtel satuvad trotuaaritõugu koerad Belka ja Strelka kosmonautide koolituskeskusse. Koerad seavad enesele eesmärgi: lennata kosmosesse ja tulla tagasi. 

belkastrelkaKosmoselendude ajaloost huvitujatele ja kosmoseooperite austajatele on nii lai valik lugemist pakkuda, et ei hakka sealt ükshaaval midagi välja noppima, tulge ja avastage. Maakeelne artikkel “Koerad ulmes” on vist ikka veel kirjutamata, aga raamatuid, mida sel teemal lugeda, on.

pikkerÜks kummaline asi on ühiskonna üldine meelsus. Kuuekümnendatel olnud usku teadusesse ja uudishimu tähtedevahelise ruumi vastu on suht raske praegu ette kujutada, aga minu jaoks annavad seda ajastut ja meeleolu kõige enam edasi  vanad “Pikrid” (ja ootamatul kombel Silvia Rannamaa 1965. a ilmunud “Kasuema” — hilisemates trükkides on see viimane peatükk välja jäetud) ning tolleaegsed laulud.

Vennaskonna versioon laulust “On Marsilgi kord õites õunapuud”.

Tiina Sulg

 

“Võssotski. Aitäh, et olen elus!“ kolmapäeval, 28. jaanuaril kell 21.30 ja pühapäeval, 31. jaanuaril kell 23.15 ETV2-s

In raamatukava on 26/01/2015 at 15:08

võssotskiEluloofilm. Filmi stsenaariumi on kirjutanud Valdimir Võssotski noorem poeg Nikita.

Poeet, näitleja ja bard Vladimir Võssotski  ei olnud lihtsalt halli stagneerunud aja särav ning isepäine kangelane. Julge ja mässumeelne geenius oli venelastele aastaid pooljumal.

Tegelikult oli ta väga hinnatud ka Eestis, kindlasti vähemalt üliõpilaste hulgas – teistest ma lihtsalt ei tea. Ma mäletan küll, kuidas me kuulasime kahisevaid lindistusi tema lauludega, lõpuks õnnestus hankida ka tema “Melodijas” välja antud heliplaat, mis mul siiamaani alles on. Laulude tõeliseks mõistmiseks on vaja osata vene keelt, aga mingi tunde saab kätte ka ilma.

Meie pole teda kunagi näinud teatrilaval, kuid ta mängis Taganka teatris üle 20 rolli, tema populaarsust teatrinäitlejana näitab kasvõi fakt, et tema surma tõttu ärajäänud “Hamleti” etendusele, kus Võssotskil oli nimiosa, ei müüdud tagasi ainsatki piletit. Austajad jätsid need endale mälestuseks. Filmidega on asi parem, ehkki tema rohkem kui 30 filmirollist on meie raamatukogust võimalik laenutada vaid seriaali “Kohtumispaika muuta ei saa”, kus ta kehastab karmi mõrvauurijat ning “Lugu sellest, kuidas tsaar Peeter moorlasele naise võttis”.vlady raamat

1987. aastal kuulutati ta postuumselt NSVL riikliku preemia laureaadiks. Praegu ilmuvad tema luulekogude kordustrükid kahe- ja neljaköiteliste valimikena, tema laule ja luulet saab kuulata heliplaatidelt ning kassettidelt. Üks meie päikesesüsteemi pisiplaneetidest (nr 2374) kannab nime Vladvõssotski.

Ei kujuta sugugi ette, mida see film võiks tähendada noortele teemasse pühendamatutele, aga minu eakaaslastele on see kindel nostalgialaks. Ilmselt ei ole ta noortele ka päris tundmatu, oma suureks üllatuseks leidsin netist 9. klassi õpilase referaadi temast –  ju oli fännist õpetaja käsi mängus.

Väga ilusa loo on kirjutanud Võssostskist Jelena Skulskaja ajalehes “KesKus”.

Mul oli see soovitus juba valmis kirjutatud, kui sattusin kirjutise peale, milles väidetakse, et see film on väga-väga halb ja tehtud isa vihkava poja poolt.

Eks jääb iga vaataja enda otsustada.

Veel saab lugeda :
Võssotski elulugu Marina Vlady  raamatust “Katkenud lend”

Валерий Перевозчиков “О Высоцком – только самые близкие”
Борис Соколов “Он умер от себя” 

 

Kaja Kleimann

 

„Raske on olla jumal“ kolmapäeval, 19. novembril kell 20.00 Elektriteatris

In raamatukava on 17/11/2014 at 23:38

jumal2

Nälgivat kunstniku kuvandit on küllalt pilatud, kuid mina usun, et see on mingil määral taotluslik ja teatud inimtüüpide puhul isegi vajalik, et oleks võimalik oma annet täiel määral realiseerida. Sama kehtib ka mõningate ulmekirjanike ja poliitiliste režiimide puhul. Kui vennad Strugatskid oleksid sündinud ja elanud Rootsis, oleks nendest saanud suure tõenäosusega keskastmejuhid mõnes mööblitehases või sokivabrikus. Elamine ja kirjutamine totalitaarses ühiskonnas on olnud kõige olulisemaks teguriks Strugatskite loomingu mõistmisel.

jumal11964. aastal avaldatud vendade Strugatskite ulmeromaanist „Raske on olla jumal“ on valminud kaks filmi (1989. ja 2013. aastal), millest viimane tuleb esitamisele ka PÖFFi raames. Venelase Aleksei Germani võigas linateos toob vaatajateni Strugatskite tekstide kõige sügavamad kihid – labasuse ja absurdsuse. Juba treilerit vaadates saab aru, et kinost väljuvad muutunud maailma tunnetuse ja psüühikaga inimesed. Strugatskid oskasid anda lootust, kuid veel paremini oskasid nad selle ära võtta. Ja German on sellest aru saanud ning väga oskuslikult püüdnud ka edasi anda.

jumal3Lugege juurde PÖFFi kodulehelt ja Wikipediast.

Raamatukogust võtke pimedateks õhtuteks kindlasti ka Strugatskite „Tagasitulek; Raske on olla jumal: fantastilised jutustused“.

Liis Pallon

“Vene köök Pariisis” Cinamonis

In raamatukava on 03/06/2014 at 11:41

venekookpariisisViimaseid päevi jookseb kinos “Vene köök Pariisis”. Filmi tutvustus: „Claude Monet” on ülipopulaarne prantsuse rahvusrestoran Moskvas, seepärast korraldatakse seal ka Venemaa ja Prantsusmaa riigipeade kohtumine. Närviline peakokk on üle maitsnud kõik pakutavad road ja on üpris kindel, et ei tee endale häbi. Restorani suurepärane personal püüab igati tema meele järgi olla. Paraku tabab neid fiasko ning restoran tuleb sulgeda. Restorani omanik Dmitri Nagiev (Venemaa kuulus näitleja ja saatejuht, kes mängib iseennast) ei heida meelt. Koos peakokaga otsustavad nad seekord avada restorani hoopis Pariisis. Armastuse ja gurmaanide linna võtavad nad ühes kogu teenindava personali, keda ootab ees suur, maitsev ja uskumatult lõbus töö. Prantslastele hakkab restoranis roogasid valmistama kokk Maksim, kes suudab igakord mingi supi kokku keerata, millele siis seksikas administraator Viktoria omakorda vürtsi lisab. Suvisest Pariisist, imelisest tööst ja maitsvatest roogadest võlutud restorani personal suudab olla meele järgi nii rafineeritud maitsega kinovaatajale kui toidugurmaanidele. Kui aga peene seltskonna jaoks valmistavad prantsuse roogasid venelased, siis ei maksa lootagi, et kõik läheb ladusalt.

lounasookpariisisFilm ei ole küll raamatu põhjal, aga tundub, et hoogsust, rõõmu ja arutelusid hea toidu üle selles filmis jagub. Seega lugemiseks soovitaks juturaamatuid, kuhu on retsepte vahele pikitud või retseptiraamatuid, kuhu on juttu vahele pikitud. Valik on üsna lai: pigem naistekate hulka liigituvad Laura Esquieli “Nagu šokolaadi keeduvesi”, Marsha Mehrani “Granaatõunasupp”, Elizabeth Bardi “Lõunasöök Pariisis”, spioonika või ajaloolise kelmiromaani alla liigituv Johannes Mario Simmeli “See ei pruugi alati kaaviar olla”, jutukogumikest Jüri Tuuliku “Räim, pisike kena kala” ja Peep Pedmansoni “Maie ja Valduri kodune köök”, lasteraamatutest Kertu Sillaste “Pannkoogiraamat” ja luulekogudest Wimbergi “Eesti köökk”. Omaeluloolisi lugusid ja retsepte võib leida järgmistest raamatutest: Dion Hummer “Õgivad ja blogivad”, Vincent Schiavelli “Palju ilusaid asju”, Ruth Reichl “Küüslauk ja safiirid”, Lauren Shockey “Neli kööki”, Kersti Rea “Delirio amoroso”, Wend “Köögiorja päevaraamat”. Mis stiili alla kuulub Joseph Iannuzzi “Maffia kokaraamat”, annan teada siis, kui raamat läbi saab.

Tiina Sulg

 

„Asustatud saar 1“ esmaspäeval, 5. mail kell 21.30 TV6-s ja „Asustatud saar 2“ teisipäeval, 6. mail kell 21.30 TV6-s

In raamatukava on 04/05/2014 at 15:58

strugatskidKui panna kõrvuti näiteks Ray Bradbury ja vendade Strugatskite kirjatükid, lugeda neid luubiga ja luubita, hingata mõni päev tolmust väändunud Tartu õhku, ning pöörduda tagasi nende tekstide juurde, siis sa saad aru. Ja siis sa lähed raamatukokku ning võtad terve hunniku teispool raudset eesriiet ilmunud ulmet ja teise koormatäie siinpool ilmunut. Ja sa mõistad. Siis oled sa näinud valgust. Nende vahel on erinevused – mõned silmatorkavad, teised vähem – aga need on seal. Täna kõneleme meile geograafiliselt, ideoloogiliselt ja ajalooliselt lähemast ulmest.

asustatudsaar12008. aastal vaatajateni jõudnud „Asustatud saar 1“ ja järgmisel aastal ilmunud 2. osa valmis Fjodor Bondartšuki valvsa silma all, kes on tuntud ka filmi „9. rood“ loojana. Meile maalitakse pilt 22. sajandi täiuslikust maailmast, mille sees on mõrad, kui noor Maksim Kammerer läheb avastama uusi planeete ning leiab Sarakši planeedilt riigi Isamaa – ühiskonna, mida kontrollib valjuhäälditest kostev propagandistlik ajupesu ja fašistlik diktatuur. Filmi(de) vastuvõtt oli üpris kahetine, kuid ühes oldi kindlad – linateos(ed) on väga lähedased originaalile, milleks on 1971. aastal ilmunud vendade Strugatskite „Asustatud saar“.

asustatudsaar2Strugatskite kirjatükk ilmus järjejutuna juba 1969. aastal, kuid teksti raamatuna välja andmiseks pidid nad tegema palju muudatusi. Käsil oli ikkagi nõukogude aeg ja vaev. Mis teeb nende kirjutised eriliseks, on võime näha läbi neid ümbritseva ühiskonna(korralduse) variserlikkusest, absurdsusest ja võikusest. Nende raamatud küll ilmusid, aga tsensuur üritas neid rahvale esitleda kui kapitalistliku ühiskonna kriitikat, mida need kahtlemata ka olid, kuid mitte ainult. Ma arvan, et Strugatskid olid hingelt anarhistid ning ei pooldanud ühtegi tollal praktiseeritavat rahvaste kontrollimise võtet. Nende raamatutest kajab ikka ja jälle läbi see, et lihtsam on olla tölbakas voon kui läbinägelik ja allumatu taiamees.

saareraamatudStrugatskitel oli plaanis ka järg, aga siis suri Arkadi ja Boriss ei tahtnud üksi nende loodud maailma edasi avastada. Nii jääbki lugu igavesti lõpetamata… Lisalugemist on tohutult – Imdb-st 1. osa ja 2. osa kohta  ning venekeelsena filmi koduleheküljelt.

Liis Pallon

“Siil udus” pühapäeval 23. veebruaril kell 10.25 Kanal 2-s

In raamatukava on 18/02/2014 at 12:50

siil_udus“Siil udus” vaimustab kindlasti paljusid, kelle lapsepõlvelugude hulka see kuulub. Loodetavasti on ka tänapäeva kiiresti liikuvate piltidega harjunud laste hulgas neid, kellele meeldib aeglasem ja filosoofilisem lugu.

siiludusraamatMultifilm, mis maailma tuntuimal animafilmide festivalil Tokyos kõigi aegade parimaks tunnistati, kannab oma ajastu pitserit. Nõukogude perioodile omaselt pidi nii filmikunst kui ka lastekirjandus olema üdini optimistlik. Sergei Kozlov kirjutas aga omapärase mõtlike muinasjuttude tsükli, kus peategelasteks on Siil ja Karupoeg. Need lood rääkisid sellest, et ka lapsed võivad vahel olla kurvameelsed ja vaiksed. Juri Noršštein vaimustus nendest lugudest ning võttis ühe muinasjutu oma filmistsenaariumi aluseks.

Raamat eksinud siilikesest on saadaval ka meie raamatukogus.

Anu Amor-Narits